3-1-1-35-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-35-12

Määruse kuupäev

17. aprill 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Asitõendi suhtes meetmete tarvitusele võtmine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2011. a määrus

kriminaalasjas nr 1-11-11953

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P OÜ esindaja vandeadvokaat Gennadi Kull, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuur, esindaja prokuröri abi Vahur Verte

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

28. märts 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2011. a ja Harju Maakohtu 11. novembri

2011. a määrused.

2. Jätta

rahuldamata

prokuratuuri

taotlus

sõiduauto

Mercedes-Benz

A150

(registreerimisnumbriga XXX XXX) tagastamiseks K. M.-V.-ile.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 1. novembril 2011 esitas Põhja Ringkonnaprokuratuur Harju Maakohtu eeluurimiskohtunikule

taotluse anda KrMS § 126 lg-s 4 sätestatud korras luba sõiduauto Mercedes-Benz A150

(registreerimisnumbriga XXX XXX) tagastamiseks sõiduki seaduslikule omanikule K. M.-V.-ile.

Taotluse põhjendused olid järgmised.

1.1 23. augustil 2011 alustati kriminaalmenetlust seoses sellega, et ajavahemikul 8. juunist

25. juulini 2011 pööras J. K. ebaseaduslikult enda kasuks K. M.-V.-ile kuuluva sõiduauto Mercedes-

Benz maksumusega 10 000 eurot. Kannatanu K. M.-V.-i ütlustest nähtub, et 2011. a juuni alguses

andis ta sõiduki koos registreerimistunnistuse ning võtmega kaheks kuuks J. K. kasutusse. Augustis

pidi J. K. sõiduki tagastama, ent hoidus sellest kõrvale. Kannatanu selgitas välja, et sõiduauto

Mercedes-Benz on teise isiku nimele vormistatud. ARK väljastas kannatanule sõiduki müügilepingu

koopia, millest nähtus, et müügitehing kannatanule kuuluva sõidukiga tehti 25. juulil 2011.

Müügilepingul oli kannatanu allkiri võltsitud. ARK registri väljatrüki kohaselt on käesoleval hetkel

sõiduki registrijärgseks omanikuks P OÜ ning vastutavaks kasutajaks J. K. P OÜ esindaja D. M.

kuulati 30. augustil 2011 kannatanuna üle. Ta selgitas, et P OÜ ning J. K. vahel sõlmiti 26. juulil 2011

laenuleping, mille kohaselt andis P OÜ J. K.-le laenu 5000 eurot, mille J. K. pidi tagastama

26. augustil 2011. Laenu tagatiseks oli J. K.-le kuuluv sõiduauto Mercedes-Benz, mis vormistati

laenulepingu sõlmimise järgselt ARK registris P OÜ nimele. Tõenditest nähtub, et J. K. vormistas

25. juulil 2011 tema kasutuses olnud K. M.-V.-i sõiduki võltsitud müügilepingu alusel registris enda

nimele. Järgmisel päeval esitas J. K. ARK-le järjekordse taotluse, milles palus nüüd juba enda nimele

vormistatud sõiduk registris P OÜ nimele vormistada. Taotluse aluseks on J. K. ja P OÜ vahel

26. juulil 2011 sõlmitud müügileping, mille kohaselt müüs J. K. sõiduki ühe euro eest P OÜ-le.

1.2 Kuna K. M.-V. andis sõiduki J. K.-le üksnes ajutiseks kasutamiseks, puudus viimasel ka õigus

temale võõrast sõidukit käsutada (müüa või pantida). Asjaolul, et ARK registris on sõiduki

omanikuks P OÜ, ei ole õiguslikku tähendust, kuna Vabariigi Valitsuse 21. juuli 2005. a määrusega

nr 197 kinnitatud "Riikliku liiklusregistri pidamise põhimääruse" § 13 kohaselt evib ARK registris

andmete muutmine üksnes informatiivset tähendust.

1.3 Seega on kohtueelse menetluse käigus kogutud tõenditega leidnud kinnitust järgmised asjaolud:

1) K. M.-V.-i ja J. K. vahel ei ole sõlmitud sõiduauto Mercedes-Benz müügilepingut;

2) J. K. ei ole olnud sõiduki omanik ja seega ei ole tal kunagi olnud sõiduki käsutusõigust;

3) J. K. sõlmis temale mittekuuluva sõiduki müümiseks P OÜ-ga lepingu;

4) P OÜ ja J. K. vahel sõlmitud müügilepingu alusel tehti ARK-s registrikanne, millega kanti sõiduki

omanikuna registrisse P OÜ ning vastutavaks kasutajaks J. K.

1.4 Kuna sõiduauto müüdi mitteõigustatud isiku poolt turuhinnast 10 000 korda väiksema

müügihinnaga ning sõiduki edasiseks valdajaks jäi jätkuvalt J. K., teenis müügilepingu sõlmimine

üksnes registriandmete muutmise eesmärki, raskendamaks sõiduki edasist võõrandamist J. K. või

kolmandate isikute poolt. Müügilepingu sõlmimise eesmärk ei olnud sõiduki võõrandamine OÜ-le P.

Seega oli tegemist näiliku tehinguga. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg-st 2

ning § 84 lg-st 1 on näilik tehing tühine ning tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke

tagajärgi.

1.5 Sõiduk asub praegu Põhja Prefektuuri valvega parklas. Nii P OÜ kui ka K. M.-V. on huvitatud

sõiduki Mercedes-Benz tagasisaamisest. Sõiduki hoidmine Põhja Prefektuuri territooriumil ei ole

enam vajalik ega põhjendatud, kuna välitingimustes liikumatult seisva sõiduki tehniline seisukord aja

jooksul halveneb ning sõiduki varaline väärtus langeb. Järelikult tuleb sõiduk KrMS § 126 lg 3 p 2

alusel tagastada selle seaduslikule omanikule.

2. Harju Maakohtu 11. novembri 2011. a määrusega prokuratuuri taotlus rahuldati ja kohus andis loa

sõiduki Mercedes-Benz tagastamiseks selle seaduslikule omanikule K. M.-V.-ile.

Maakohus nõustus kõigi prokuratuuri taotluses esitatud seisukohtadega (vt käesoleva määruse

punktid 1.1-1.5), korrates neid oma määruse põhistustes. Lisaks tegi maakohus viite asjaõigusseaduse

(AÕS) §-le 95 ja Riigikohtu määrusele asjas nr 3-1-1-117-09 ning märkis, et nagu nähtub esitatud

materjalidest, pole võimalik sõiduki heauskne omandamine J. K. poolt.

3. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse P OÜ lepinguline esindaja Peeter Malve, kes

taotles maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega sõiduauto Mercedes-Benz

tagastataks selle seaduslikule omanikule P OÜ-le.

3.1 Määruskaebuses leiti, et P OÜ on sõiduauto omanik, sest ei esine ühtegi AÕS § 95 lg-s 3

sätestatud heauskset omandamist välistavat asjaolu.

3.2 Asudes hindama J. K. ja P OÜ vahelise lepingu kehtivust, väljus maakohus ilmselgelt oma

pädevuse piiridest.

3.3 Kohus jättis arvestamata, et sõiduki müügileping sisaldab nii võlaõiguslikku kohustustehingut kui

ka asjaõiguslikku käsutustehingut. Asjaõigusliku kokkuleppe kehtivus ei sõltu käsutustehingu

kehtivusest. Teoreetiliselt võiks näilik olla üksnes J. K. ja P OÜ vahel sõlmitud võlaõiguslik

kokkulepe, kuna tegelikult lepiti kokku hoopis tagatise andmises, mis vormistati pandilepingu asemel

müügilepinguna. TsÜS 89 lg 3 sätestab, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut,

kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Seega võlaõigusliku müügilepingu

tühisuse korral tuleb eeldada, et pooled sõlmisid tegelikult vallasasja pandiga koormamise

kokkuleppe. ARK kannetel on üksnes informatiivne tähendus. Seetõttu ei saa seal kindlat

registerpanti tekitada. Selleks aga, et sõiduautot oleks võimalik kasutada laenusuhetes kindla

tagatisena, ongi leitud sellele legitiimne lahendus: laenuperioodiks antakse tagatise omand üle ning

lepitakse kohe kokku ka tingimustes, kuidas hiljem omand tagasi antakse. Asjaõiguskokkulepet

polnud kohtul käesoleval juhul mingit alust näilikuks lugeda, sest laenulepingu osapooled leppisid

kokku, et laenu tagatiseks on sõiduauto, mille omand antakse laenu kasutamise ajaks laenuandjale

üle, ning laenusaajal on õigus sellel ajal autot kasutada. Kohus ei ole määruses põhjendanud, milline

seadus keelab laenu selliselt tagada ning mille alusel saab kohus sellise tehingu puhul eeldada

tühisust.

3.4 Maakohtu määrus loob kindlusetust igapäevases tsiviilkäibes. Analoogilistel asjaoludel on Harju

Maakohus varem asju otsustanud teisiti (nt Harju Maakohtu 22. juuni 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 1-10-4234).

4. Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2011. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et eeluurimiskohtuniku ülesanne ei ole asitõendi kuuluvuse (omandi)

küsimuse lõplik lahendamine, vaid ta peab otsustama, kas vara tagastamine konkreetsele isikule on

kohtueelses menetluses põhjendatud. Harju Maakohus, rahuldades prokuröri taotluse ja tagastades

sõiduauto Mercedes-Benz K. M.-V.-ile, toimis kooskõlas seadusega. Vaidlus vara kuuluvuse üle võib

jätkuda nii tsiviilhagi esitamisel kriminaalasja kohtulikus menetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses.

Sellega on tagatud omaniku õigus vaidlustada omandi kuuluvusega seonduvat.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse P OÜ esindaja vandeadvokaat

Gennadi Kull, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruste tühistamist ning uue

määruse tegemist, millega sõiduauto Mercedes-Benz tagastataks P OÜ-le. Kaebuse esitaja

põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Ringkonnakohus ei käsitlenud määruskaebuse väiteid, mille kohaselt maakohus ületas oma

pädevuse piire, ega väiteid selle kohta, et asjaõigusseadusest tulenevalt on sõiduauto Mercedes-Benz

omanik P OÜ. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks isegi maakohtu määruse põhjendusi muuta.

Teise astme kohus oleks pidanud esmalt kõrvaldama maakohtu määrusest need asjaolud, mille

tuvastamine ei kuulunud eeluurimiskohtuniku pädevusse, ning seejärel kontrollima, kas allesjäävate

andmete alusel oleks sõiduki tagastamine K. M.-V.-ile põhjendatud või mitte.

5.2 Ringkonnakohtu määrusest võib jääda mulje, nagu oleks asitõendiks olev sõiduk

kriminaalmenetluses võimalik tagastada isikule, kes selleks esimesena soovi avaldab ja kellel on

sõidukiga mingigi seos olnud, sest võimalus omandi üle edasi vaielda jääb alles. Sõiduki tagastamine

isikule, kes ei ole omanik, võib aga intensiivselt riivata tegeliku omaniku õigusi.

5.3 Kohtutel tulnuks sõiduki tagastamise küsimus lahendada formaliseerituse printsiibi alusel,

lähtudes üksnes andmetest, mis piisava kindlusega kinnitavad seda, kes on asitõendiks oleva sõiduki

seaduslik omanik. Asitõendi tagastamist otsustades puudub kohtul pädevus asuda andma õiguslikku

hinnangut mingite tehingute kehtivusele. Kohtud pidid lähtuma eeldusest, et sõiduk on võõrandatud P

OÜ-le kehtivate tehingute alusel, ning tagastama sõiduki sellele äriühingule.

6. Vastuses määruskaebusele leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja

põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Prokuratuuri seisukohad on kokkuvõtlikult

järgmised.

6.1 KrMS § 126 lg-st 4 tulenevalt lasub eeluurimiskohtunikul kohustus anda sisuline hinnang

asitõendi omandisuhte küsimuses, s.o vajadusel hinnata ka tsiviilõiguslike tehingute kehtivust. KrMS

§ 126 lg 4 alusel lasub kohtunikul taotlust lahendades kohustus vastata kahele küsimusele: 1) kas

asitõend kuulub tagastamisele ja 2) kui asitõend on võimalik tagastada, siis kes on õigustatud omanik

või seaduslik valdaja. Seejuures ei ole eeluurimiskohtuniku ülesanne asitõendi omandiküsimuse

lõplik lahendamine, vaid ta peab otsustama, kas vara tagastamine konkreetsele isikule on kohtueelses

menetluses piisavalt põhjendatud.

6.2 Prokuratuuri taotlus sisaldas ka põhjendust selle kohta, miks on vaja otsustada asitõendi

tagastamine just kohtueelses menetluses. Nimelt selgitas prokuratuur, et asitõendiks oleva sõiduki

hoidmine Põhja Prefektuuri territooriumil ei ole enam vajalik (sest menetleja on asitõendi suhtes

vajalikud menetlustoimingud ära teinud) ega ka põhjendatud (kuna välitingimustes liikumatult seisva

sõiduki tehniline seisukord halveneb aja jooksul ning seetõttu langeb ka sõiduki varaline väärtus).

1. septembrist 2011 kehtiva õiguse kohaselt tuleb asitõend omanikule või senisele õiguspärasele

valdajale viivitamata tagastada, kui see ei takista kriminaalmenetlust.

6.3 Prokuratuur nõustub jätkuvalt eeluurimiskohtuniku määrusega, milles lahatakse põhjalikult

tagastamisele kuuluva asitõendi omaniku tuvastamise problemaatikat ja asutakse seisukohale, et P

OÜ ei ole asitõendiks oleva sõiduki omanikuks saanud ning sõiduki omanik on jätkuvalt K. M.-V.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohus käsitleb KrMS § 390 lg 5 kolmandas lauses nimetatud seaduse ühetaolise kohaldamise

eesmärki silmas pidades esmalt asitõendina ära võetud asja tagastamise üldiseid aluseid ja asitõendi

tagastamise mõningaid alternatiive (I). Seejärel annab kolleegium määruse I osas toodud

põhimõtetest lähtuva hinnangu maa- ja ringkonnakohtu määrustele ja prokuratuuri taotlusele ning

võtab seisukoha määruskaebuses esitatud taotluse osas (II).

I

8. KrMS § 126 lg 3 p 2 näeb ette, et muu ehk sama lõike punktis 1 nimetamata asitõend tagastatakse

menetleja määruse või kohtuotsusega omanikule või seaduslikule valdajale. Kui sellise asitõendi

omandisuhe ei ole selge, otsustab kohtueelses menetluses selle suhtes võetavad meetmed KrMS

§ 126 lg 4 kohaselt prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtunik määrusega. Kolleegium selgitab, et

KrMS § 126 lg 3 p 2 ja lg 4 sätestavad asitõendina ära võetud asja kohtueelses menetluses omanikule

või seaduslikule valdajale tagastamise menetlusõigusliku aluse ning korra. Asitõendina ära võetud

asja konkreetsele isikule väljaandmiseks, peab aga olema ka materiaalõiguslik alus.

9. AÕS § 34 lg 2 sätestab, et valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. AÕS

§ 35 lg 3 kohaselt loetakse valdus ka heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. See tähendab muu

hulgas seda, et iga isik, kelle valdusest menetleja mingi asja asitõendina ära võtab, tuleb lugeda selle

asja seaduslikuks valdajaks seni, kuni seaduses sätestatud korras ei ole tuvastatud, et isiku valdus on

ebaseaduslik. AÕS § 34 lg-st 2 ja § 35 lg-st 3 tulenev valduse seaduslikkuse presumptsioon annab

materiaalõigusliku aluse tagastada asi KrMS § 126 lg 3 p 2 ja lg 4 korras isikule, kellelt menetleja

selle asitõendina ära võttis. Kui ei ole vaidlust, et isik, kellelt menetleja asja asitõendina ära võttis, on

selle asja omanik või seaduslik valdaja, on asi võimalik kohtueelses menetluses tagastada ilma

eeluurimiskohtuniku määruseta. Eeluurimiskohtunik otsustab asja tagastamise siis, kui kriminaalasjas

on vaidlus, kas isik, kellelt asi asitõendina ära võeti, on asja omanik või seaduslik valdaja.

Viimatinimetatud juhul tuleb kohtul kaaluda eeskätt seda, kas asja tagastamise korral on kindlustatud

teiste menetlusosaliste õigustatud huvid ja kriminaalmenetluse läbiviimine. Nii on oluline hinnata,

kas on tagatud asja säilimine selle kuuluvuse lõpliku otsustamiseni. (Vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2010. a määrus asjas nr 3-1-1-117-09, p 9.3.) Seega kui menetleja

leiab, et isiku käes, kellelt asi asitõendina ära võeti, pole asja või selle väärtuse säilimine asja üle

peetava õigusvaidluse lõpuni piisavalt tagatud, tuleb asi jätta talle tagastamata, kohaldades vajadusel

KrMS § 142 (vt ka käesoleva määruse punkti 14).

10. Muudel materiaalõiguslikel alustel peale AÕS § 34 lg-st 2 ja § 35 lg-st 3 tuleneva ei ole

uurimisasutusel, prokuratuuril ega eeluurimiskohtunikul endal võimalik kohtueelses menetluses

asitõendi valduse üleandmist otsustada. Asja tagastamisel AÕS § 34 lg 2 ja § 35 lg 3 alusel isikule,

kellelt menetleja selle asitõendina ära võttis, ei otsusta kohtueelne menetleja ega eeluurimiskohtunik

asitõendiga seotud tsiviilõigussuhete üle, vaid ennistab üksnes asitõendi äravõtmisele eelnenud

faktilise olukorra, lähtudes seejuures seaduses ette nähtud valduse seaduslikkuse eeldusest. Teiste

võimalike asja valduse väljaandmise materiaalõiguslike aluste kohaldamine eeldaks aga vältimatult

asjaga seotud tsiviilõigusliku vaidluse lahendamist. Selleks eeluurimiskohtunikul - rääkimata

uurimisasutusest või prokuratuurist - kohtueelses menetluses pädevust pole. Eeluurimiskohtuniku

pädevuse selline piiratus tuleneb KrMS § 126 lg 4 alusel toimuva menetluse olemusest. Nimelt

otsustab eeluurimiskohtunik asitõendi suhtes võetavad meetmed kohtueelse menetluse staadiumis,

mil üldjuhul on asjas kogutud tõendusteave mittetäielik. Veelgi olulisem on, et KrMS § 126 lg 4

kohaselt otsustab eeluurimiskohtunik asitõendi suhtes võetavad meetmed prokuratuuri taotlusel

kirjalikus menetluses ilma, et isikutel, kelle õigusi ja huve asitõendi saatuse otsustamine võib riivata,

oleks tõhus võimalus olla oma kohtuasja arutamise juures ja kohtule omapoolseid väiteid ning neid

kinnitavaid tõendeid esitada. Asitõendi üle peetava tsiviilvaidluse lahendamine kirjeldatud viisil ei

oleks kooskõlas ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega. Kooskõlas eelmärgituga on kolleegium

varem selgitanud, et eeluurimiskohtuniku ülesanne kõnealuses menetluses ei ole asitõendi

omandiküsimuse lõplik lahendamine (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-117-09, p 9.3). Järelikult ei

saa eeluurimiskohtunik KrMS § 126 lg 4 korras ka asitõendi valdust mõnele isikule üle anda AÕS

§ 80 alusel, sest tal puudub pädevus tuvastada AÕS § 80 kohaldamise põhilist eeldust - seda, et asi on

konkreetse isiku omandis. Tulenevalt KrMS § 126 lg 4 alusel toimuva menetluse äärmiselt

lihtsustatud vormist, ei saa eeluurimiskohtunik selle raames asitõendit tagastada ka nt AÕS § 45 lg 1

alusel, sest sisuliselt tähendaks see tsiviilõigusliku vaidluse - valduse kaitse nõude - lahendamist.

Eeluurimiskohtunik ei ole KrMS § 126 lg 4 korras pädev kindlaks tegema näiteks seda, et isik, kellelt

asi asitõendina ära võeti, oli teise isiku suhtes selle asja omavoliline valdaja AÕS § 45 lg 1 mõttes

ning et asja seaduslik valdaja on hoopis teine isik kui see, kellelt asi asitõendina ära võeti.

Kokkuvõttes leiab kolleegium, et KrMS § 126 lg 4 korras ei ole eeluurimiskohtunikul endal võimalik

AÕS § 34 lg 2 mõttes tõendatuks lugeda, et isik, kelle valdusest menetleja asja asitõendina ära võttis,

valdas asja ebaseaduslikult. Osutatud järelduse on kohus õigustatud tegema alles kohtuotsuses. Ka

asitõendina ära võetud eseme väljaandmise näiteks AÕS § 80 või § 45 alusel saab

kriminaalmenetluses otsustada üksnes kohtuotsuse tegemisel, kui leiavad tuvastamist nende sätete

kohaldamise eeldused.

11. Eelmärgitu ei tähenda siiski seda, nagu ei oleks kriminaalasja menetlejal kohtueelses menetluses

ühelgi juhul muud valikut, kui tagastada asitõend isikule, kelle valdusest see ära võeti, või jätta

asitõend üldse tagastamata.

12. Isikule, kes ei olnud asitõendi äravõtmise ajal selle valdaja, saab menetleja muude eelduste

olemasolul asja kohtueelses menetluses välja anda juhul, kui selleks on asja äravõtmisaegse valdaja ja

teiste asjast huvitatud isikute nõusolek. Näiteks, kui kahtlustatav, kellelt asi asitõendina ära võeti,

tunnistab, et tal pole sellele asjale õigust ja soostub asja väljaandmisega eeldatavale kannatanule, on

võimalik asi kannatanule välja anda juba kohtueelses menetluses. Juhul, kui tegemist on mitme

kannatanuga, kes asja kuuluvuse või valduse üle vaidlevad, saab asja kohtueelses menetluses neist

ühele välja anda siis, kui selleks on teiste kannatanute nõusolek.

13. Sõltumata eeltoodust on menetleja üldjuhul õigustatud ja kohustatud andma asitõendi, mille

tagastamine ei takista kriminaalmenetlust, välja isikule, kelle õigus asjale või kelle valduse

seaduslikkus on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega teises kriminaal- või tsiviilasjas. Seejuures on

oluline, et kohtuotsus oleks tehtud samade isikute suhtes, kes vaidlevad asja üle käimasolevas

kriminaalasjas. Näiteks on võimalik, et (eeldatav) kannatanu esitab kriminaalmenetluse lõppu ära

ootamata kahtlustatava või teise kannatanu vastu tsiviilkohtumenetluse korras vindikatsioonihagi

(AÕS § 80 alusel) või valduse kaitse hagi (AÕS § 45 lg 1 alusel), nõudes vastavalt kas oma

omandiõiguse tunnustamist ja asja tagastamist enda valdusse (AÕS § 80) või kitsalt enda valduse

taastamist (AÕS § 45 lg 1). Samuti võib kannatanu esitada tsiviilkohtusse hagi näiteks tühise või

tühistatud tehingu tagasitäitmiseks, sh asja valduse tagastamiseks alusetu rikastumise sätete järgi (vt

ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 27). Tsiviilasjas

tehtud kohtuotsus, millega on mõni sellistest nõuetest rahuldatud, annab kriminaalasja menetlejale

aluse tagastada asitõend kohtuotsuse kohaselt õigustatud isikule niipea, kui kriminaalmenetluslik

vajadus asitõendi hoidmiseks ära langeb.

14. KrMS § 124 lg 3 sätestab, et asitõend või äravõetud ese tagastatakse omanikule või senisele

õiguspärasele valdajale viivitamata, kui see ei takista kriminaalmenetlust. Seda reeglit on täpsustatud

sama paragrahvi lõigetes 4-6. Osutatud sätetest järeldub, et menetleja ei ole õigustatud hoidma asja

asitõendina enda või vastutava hoidja käes kauem kui see on vajalik kriminaalmenetluse huvides - s.o

tõendusteabe kogumise ja säilitamise seisukohalt (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. veebruari

2006. a otsus asjas nr 3-1-1-108-05, p 16). Seega võib tekkida olukord, kus ühelt poolt ei ole

menetlejal enam KrMS §-st 124 tulenevalt alust asja asitõendina enda käes hoida, kuid samas ei ole

menetleja hinnangul õige ka asitõendi tagastamine KrMS § 126 lg 3 p 2 ja lg 4 korras. Nii võib see

olla eeskätt juhul, kui on põhjendatud kahtlus, et isik, kellelt asi asitõendina ära võeti, pole selle

seaduslik valdaja (nt kui äravõtmisaegset valdajat kahtlustatakse asja varguses) või et asja

tagastamisel ei pruugi asi selle suhtes toimuva või eesseisva õigusvaidluse lõpuni säilida. Kõnealustel

juhtudel tuleks pärast seda, kui kriminaalmenetluslik vajadus asja asitõendina hoidmise järele on ära

langenud, kaaluda võimalust asi KrMS § 142 alusel tsiviilhagi või konfiskeerimise tagamiseks

arestida.

15. Asitõendit, mida KrMS § 126 lg 3 p 2 ja lg 4 korras ei tagastata, hoitakse KrMS § 125 lg 1

kohaselt üldjuhul menetleja juures. Kui seda ei saa mingil põhjusel teha, võib menetleja KrMS § 125

lg 2 järgi anda asitõendi lepingu alusel vastutavale hoiule. Asitõendi vastutavale hoiule andmist

õigustavaks asjaoluks võib olla ka see, et menetleja juures olevad hoiutingimused ei ole asitõendi

säilitamiseks sobivad ja võivad põhjustada asitõendi väärtuse vähenemise. Seadus ei piira nende

isikute ringi, kellele menetleja võib asitõendi lepingu alusel vastutavale hoiule anda. Näiteks ei ole

vähemalt teatud juhtudel välistatud ka see, et asitõendina ära võetud asi antakse vastutavale hoiule

kannatanule, kellelt kahtlustuse kohaselt see asi kuriteoga ära võeti. Seejuures tuleb aga silmas

pidada, et asitõendi hoidja peab KrMS § 125 lg 3 kohaselt tagama asitõendi puutumatuse ja säilimise.

II

16. Eeltoodust lähtuvalt leiab kolleegium, et praeguses asjas väljus eeluurimiskohtunik prokuratuuri

taotlust rahuldades KrMS § 126 lg-st 4 tuleneva menetlusliku pädevuse piiridest. Ringkonnakohus

maakohtu seda viga ei kõrvaldanud. Ringkonnakohtu määruse põhiosas on õigesti märgitud, et

praeguses menetluses ei saa lõplikult lahendada asitõendi omandiküsimust. Samas jättis

kohtukolleegium tähelepanuta, et just seda on maakohus sisuliselt teinud, tagastades sõiduauto K. M.-

V.-ile kui seaduslikule omanikule.

17. Maakohtu määrusest nähtub, et sisuliselt on eeluurimiskohtunik lahendanud prokuratuuri taotlusel

KrMS § 126 lg 4 korras K. M.-V.-i ja P OÜ vahelise tsiviilõigusliku vaidluse. Muu hulgas asus

maakohus sarnaselt prokuratuuriga seisukohale, et J. K. ja P OÜ vahel 26. juulil 2011 sõlmitud

sõiduauto müügileping oli näilikkuse tõttu tühine ja et sõiduki omanik on endiselt K. M.-V. Lugedes

sõiduauto seaduslikuks omanikuks K. M.-V.-i ja otsustades sõiduauto talle sellest tulenevalt

tagastada, on maakohus - seda küll otsesõnu märkimata - sisuliselt kohaldanud AÕS § 80, rahuldades

K. M.-V.-i vindikatsiooni-nõude. Selliseks otsustuseks, nagu ka 26. juuli 2011. a lepingu kehtivusele

hinnangu andmiseks, eeluurimiskohtunikul käesoleva määruse I osas toodud põhjustel menetluslikku

pädevust polnud. KrMS § 126 lg-st 4 tuleneva protsessuaalse pädevuse ületamine on kolleegiumi

hinnangul käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Seetõttu tuleb maakohtu 11. novembri 2011. a määrus tühistada. Tühistada tuleb ka

ringkonnakohtu 29. novembri 2011. a määrus, millega maakohtu ebaseaduslik määrus muutmata

jäeti.

18. Prokuratuuri 1. novembri 2011. a taotlusest ei nähtu, et selles nimetatud sõiduauto oleks

asitõendina ära võetud K. M.-V.-i valdusest või et teises kriminaal- või tsiviilasjas oleks tehtud

jõustunud kohtuotsus, mille alusel oleks võimalik sõiduauto K. M.-V.-ile välja anda. Samuti ei ole

sõiduauto väljaandmiseks K. M.-V.-ile andnud nõusolekut isik, kelle valdusest see asitõendina ära

võeti, ja teised sõiduki üle peetava vaidluse osapooled. Järelikult ei ilmne prokuratuuri taotlusest

asjaolusid, mida tuvastades saaks eeluurimiskohtunik sedastada, et on olemas mõni käesoleva

määruse I osas käsitletud alustest, mis võimaldaks mootorsõiduki KrMS § 126 lg 4 korras K. M.-V.-

ile tagastada. Seetõttu jätab kolleegium prokuratuuri 1. novembri 2011. a taotluse rahuldamata. See

tähendab, et sõiduk jääb praegu edasi menetleja valdusse. Märgitu ei välista prokuratuuri võimalust

esitada eeluurimiskohtunikule uus taotlus sõiduauto suhtes kohtueelses menetluses meetmete

kohaldamiseks.

19. Määruskaebuse esitaja taotleb muu hulgas vaidlusaluse mootorsõiduki tagastamist P OÜ-le.

Kolleegium ei pea võimalikuks osutatud taotlust ise läbi vaadata ega ka käesolevat asja selle taotluse

lahendamiseks maakohtule uueks arutamiseks saata. KrMS § 126 lg-s 4 sätestatud korras otsustab

kohus KrMS § 126 lg 3 p-s 2 nimetatud asitõendi suhtes kohtueelses menetluses võetavad meetmed

üksnes prokuratuuri taotlusel. Kolleegiumi hinnangul tähendab see ka seda, et kohus on meetmete

valikul seotud prokuratuuri taotluse piiridega ega tohi nendest väljuda. Kohus võib prokuratuuri

taotluse osaliselt või täielikult rahuldada või rahuldamata jätta, mitte aga kohaldada asitõendi suhtes

taotluses nimetamata meetmeid või tagastada asitõendit isikule, kellele asitõendi tagastamist

prokuratuur ei taotle. Seejuures ei ole kolleegiumi hinnangul välistatud see, et prokuratuur esitab

kohtule KrMS § 126 lg 4 korras otsustamiseks mitu alternatiivset taotlust asitõendiga edasiseks

toimimiseks. Kuna käesolevas asjas ei ole prokuratuur taotlenud mootorsõiduki väljaandmist P OÜ-

le, ei saa kohus seda ka praeguse menetluse raames otsustada.

20. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ning § 339

lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2011. a

kui ka Harju Maakohtu 11. novembri 2011. a määrused ja jätab prokuratuuri taotluse sõiduauto

Mercedes-Benz tagastamiseks K. M.-V.-ile rahuldamata. OÜ P esindaja määruskaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Hannes Kiris