3-3-1-6-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-6-12

Otsuse kuupäev

16. aprill 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

OÜ Auto Forte Baltic kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu-

ja tollikeskuse 4. detsembri 2009. a korralduse nr 13-7/42-8

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2011. a otsus haldusasjas

nr 3-09-3117

Menetluse alus Riigikohtus

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-09-3117. Jätta

muutmata Tallinna Halduskohtu 23. mai 2011. a otsus samas asjas.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK) 4. detsembri 2009. a korraldusega

nr 13-7/42-8 kohustati OÜ-d Auto Forte Baltic tasuma Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis)

maksuvõlga summas 6 753 640 krooni. Korralduse kohaselt pidi kaebaja tasuma Kommest

Autokeskused OÜ (pankrotis) maksuvõla, kuna kaebaja omandas Kommest Autokeskused OÜ-lt

(pankrotis) tegutseva ettevõtte ning maksukorralduse seaduse (MKS) § 37 kohaselt lähevad ettevõtte

ülemineku korral üle ka ettevõtte organisatsiooniliselt iseseisva osaga olemuslikult seotud MKS § 31

lg-s 1 nimetatud nõuded ja kohustused.

Korraldusest nähtuvalt seisnes ettevõtte üleminek selles, et kaebaja ja Kommest Autokeskused OÜ

(pankrotis) majandustegevus on sarnane ja toimub samades ruumides; valdav enamik Kommest

Autokeskused OÜ (pankrotis) töötajaid jätkas tööd kaebaja juures, kusjuures töötajate tööülesanded

ning töös kasutatavad vahendid jäid samaks; kaebaja omandas juulis 2008 Kommest Autokeskused

OÜ (pankrotis) valduses olnud varade valduse (inventari, keskuste sisseseade, mööbli, laos olnud

varuosade jäägi ning uute ja kasutatud sõidukite valduse); juulis 2008 omandas kaebaja AS-lt

Kommest Auto (pankrotis) korterihoonestusõiguse Sõpruse pst 151 autokeskuse osas; kaebaja on

võtnud osaliselt üle Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) kliendid ja hankijad. Ettevõtte üleminek

algas juulis 2008 ning lõppes 1. oktoobriks 2008. Majandusüksus, mille kaudu tegutses Kommest

Autokeskused OÜ (pankrotis), ei ole oma tegevust lõpetanud, vaid tegutseb edasi kaebaja nime all.

2. OÜ Auto Forte Baltic esitas 28. detsembril 2009. a Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK

4. detsembri 2009. a korralduse nr 13-7/42-8 tühistamiseks. Kaebaja leidis, et Kommest

Autokeskused OÜ (pankrotis) ettevõte ei ole osaliselt ega tervikuna kaebajale üle läinud. Korralduses

ei ole piisavalt motiveeritud, miks Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) ettevõttest osa valduse

väidetav üleminek kaebajale tähendab ettevõtte kui terviku üleminekut, ega seda, kuidas saavad

kaebajale üle läinud ettevõttega olla olemuslikult seotud sellised maksukohustused, mis on tekkinud

seoses varaga, mis ei kuulu kaebajale. Samuti on PMTK jätnud tuvastamata Kommest Autokeskused

OÜ (pankrotis) ettevõtte koosseisu ja väärtuse ettevõtte ülemineku väidetava alguse seisuga 4. juuli

2008. Ettevõtte üleminekut ei ole võimalik hinnata, ilma et eelnevalt oleks kindlaks tehtud, milles

seisneb ettevõtte tegevus ning millistest asjadest, õigustest ja kohustustest vastavale tegevusele

suunatud ettevõte koosneb.

Seisuga 4. juuli 2008 puudus Kommest Autokeskused OÜ-l (pankrotis) elujõuline automüügiettevõte,

mida üle anda. 3. oktoobril 2008 kuulutati välja Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) pankrot ning

ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt põhjustas ettevõtte pankroti Automobiles Peugeot' poolt

Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) volitatud edasimüügi lepingu ja sellest tulenevate õiguste

lõpetamine. Pärast Automobiles Peugeot' lepingust tulenevate õiguste lõppemist ei olnud Kommest

Autokeskused OÜ (pankrotis) enam funktsioneeriv tervik. Sellise ettevõttega ei olnud kellelgi

võimalik senist majandustegevust jätkata. Kaebaja pidi Peugeot' autode edasimüügiõiguse ja volitatud

remondiõigused mitu kuud hiljem iseseisvalt ning ligi 20 miljoni krooni suurust garantiid esitades

hankima. Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) valduses olevaid kasutatud autosid ja varuosi müüs

Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) sisuliselt vahendajana, uute autode osas ei saanud ta sedagi

teha ning nende väidetavat asumist Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) valduses saab käsitada

hoiusuhtena. Keskuste kasutamine põhines üürilepingutel ning üürilepingute lõpetamise põhjuseks oli

Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) finantsiline võimetus oma tegevust jätkata.

Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) ja AS Kommest Auto (pankrotis) ning kaebaja juhtorganid ei

kattu. Samuti ei kattu Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) ja kaebaja müügi- ja hoolduskeskuste

arv. Peugeot' autode edasimüüja kliendid on seotud Peugeot' identiteedi, mitte edasimüüja

identiteediga, olgu selleks Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) või kaebaja. Seepärast ei saa

kaebaja ja Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) klientide kattumisest teha kaugeleulatuvaid

järeldusi. Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) töötajate töölepingud lõppesid ning kaebaja sõlmis

nendega uued lepingud.

3. Tallinna Halduskohtu 23. mai 2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et kuna

kaebajale läksid üle tegutsemiseks vajalikud varad, asukohad, vajalikku oskusteavet valdavad

töötajad, hankijad ning tegutsemise vältel kujunenud kindel klientuur ehk kooslus, mis võimaldas

jätkata ettevõtte majandustegevust ilma seisakuteta, on maksuhaldur põhjendatult asunud

seisukohale, et kaebaja võttis Kommest Autokeskused OÜ-lt (pankrotis) üle tegutseva

majandusüksuse koos selle juurde kuuluvate asjade, õiguste ja kohustustega. Maksuhaldur on õigesti

kindlaks teinud, et ettevõtte üleminek toimus ajavahemikul 2008 juuli - oktoober. Kohtu arvates on

maksuhaldur piisavalt määratlenud, milles seisnes kahe ettevõtte majandustegevuse sarnasus ettevõtte

ülemineku alguses ning kaebaja ei ole maksumenetluses tuvastatut ümber lükanud. Väide ettevõtte

üleminekuperioodil Peugeot' sõidukite edasimüügiõiguse puudumisest kui ettevõtte ülemineku

välistavast asjaolust on otsitud ja põhjendamatu. Puudub vaidlus, et 2008. a juulis, kui käivitus

ettevõtte üleminek, puudus Peugeot' sõidukite edasimüügiõigus ning volitatud remondiõigus nii OÜ-l

Kommest Autokeskused (pankrotis) kui OÜ-l Auto Forte Baltic.

Kohus toetus Euroopa Kohtu praktikale ja selle pinnalt välja kujunenud kriteeriumitele, mille alusel

on ettevõtte üleminek tuvastatav ja mida tuleb kogumis hinnata: 1) äriühingu või ettevõtte liik;

2) äriühingu kinnis- või vallasvara üleminek; 3) üleläinud vara väärtus ülemineku ajal; 4) ülevõetud

töötajate arv; 5) ülevõetud kliendi- ja ärisuhete arv; 6) majandustegevuse sarnasus enne ja pärast

üleminekut; 7) majandustegevuse peatumise aeg üleminekuperioodil.

4. OÜ Auto Forte Baltic apellatsioonkaebuses paluti kohtuotsus tühistada ning kaebus rahuldada.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. novembri 2011. a otsusega halduskohtu otsuse ja

rahuldas kaebuse. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgnevalt:

1) maksuhaldur ja kohus on leidnud, et nii Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) kui kaebaja

tegelesid vastavalt enne ja pärast väidetavat ülevõtmist uute ja kasutatud Peugeot' sõidukite

edasimüügi, hoolduse ja remondiga. Kui see nii on, siis on mõlema ettevõtte majandustegevus

tõepoolest sarnane ning küsimusele, kas ettevõtte säilitas oma identiteedi uue omaniku käes, peaks

vastama jaatavalt. Tegelikult oli ajahetkeks, mil väidetav ülevõtmisprotsess algas, Kommest

Autokeskused OÜ (pankrotis) Peugeot' sõidukite edasimüügiõiguse ning volitatud remondiõiguse

kaotanud. Ajalehes "Äripäev" 13. augustil 2008 avaldatud artiklist selgub, et Automobiles Peugeot'

ekspordidirektori kinnitusel lõpetati leping senise Peugeot' maaletooja AS-ga Kommest Auto

(pankrotis) aprillis 2008. Kui arvestada, et ettevõtte identiteet on vahendite ja tunnuste kogum, mis

aitavad teda identifitseerida, on ilmne, et väidetavalt ülevõetud ettevõtte identiteedi määras suures

osas Kommest Autokeskused OÜ-le (pankrotis) varem kuulunud Peugeot' edasimüügi- ja volitatud

garantiiremondiõigus. Selle tarvis oli Kommest Autokeskused OÜ-l (pankrotis) sisse seatud

müügisalongid Tallinnas ning Tartus, koolitatud personal ning kujundatud ettevõtte kuvand. Asja

materjalidest nähtub, et kaebaja omandas või sai rendile eelnimetatud salongid, palkas sama

personali, ostis kolmandate isikute kaudu Kommest Autokeskused OÜ-le (pankrotis) kuulunud

sõidukid ja varuosad ning võttis suures osas üle kliendid ja hankijaid, kuid edasimüügi- ja volitatud

remondiõiguse saamiseks pidi ta osalema konkursil üldistel alustel ning valituks osutumine ei

sõltunud Kommest Autokeskused OÜ-st (pankrotis) või temaga seotud isikutest. Edasimüügiõiguse

saamine sõltus maaletoojast ning maaletooja valik omakorda tootja (Automobiles Peugeot) valikust.

Maksuhaldur ja kohus on leidnud, et kaebaja teadis või pidi teadma, et ta saab edasimüügi- ja sellega

seotud õigused, sest vastasel korral poleks ta kulutanud vahendeid salongide ning töötajate

ülevõtmiseks. Nii kaebaja kui maksuhaldur on seisukohal, et ilma edasimüügiõiguseta pole salongidel

ning salongi teenindava personali palkamisel majanduslikku mõtet - kasutatud autode müümiseks või

remonditöökoja pidamiseks pole vaja täita uute sõidukite edasimüüjatele tootjate poolt püstitatud

kõrgendatud nõudeid, mistõttu sellised kulutused poleks eesmärgipärased. Kui kaebaja tõepoolest

saanuks suure tõenäosusega arvestada Peugeot' sõidukite maaletooja- või edasimüügiõiguse

saamisega, võiks käesoleval juhul olla tegemist ettevõtte üleminekuga. Näiteks juhul, kui AS

Kommest Auto (pankrotis) oleks Peugeot' maaletoojana edasi tegutsenud ning kaebaja selle

äriühinguga seotud Kommest Autokeskused OÜ-lt (pankrotis) salongid ning töötajad üle võtnud,

võinuks eeldada eelneva kokkuleppe võimalust edasimüügiõiguse saamiseks. Ringkonnakohtu

arvates ei saa pelgalt sellest, et kaebaja tegi kulutusi edasimüügiõiguse saamiseks, teha järeldust, et

edasimüügiõiguse saamine oli tema jaoks piisavalt kindel. Muid tõendeid või põhjendusi

maksuhaldur selle väite osas pole esitanud;

2) halduskohtu ja maksuhalduri järeldused ettevõtte ülemineku kohta ei ole põhjendatud. Kommest

Autokeskused OÜ-le (pankrotis) kuulunud ettevõte ei saanud kaebaja nime all tegutsema hakates

jätkata varem viljeldud tegevust, vaid pidi alustama sellega uuesti - kõigepealt tuli saavutada Peugeot'

sõidukite edasimüügiõigus, teha selle saamiseks kulutusi ja näidata oma paremust mitme taotleja

seas. Võib veel lisada, et asja materjalidest saab järeldada, et kaebaja ei tegutsenud ettevõtte

ülevõtmise eesmärgil, vaid Peugeot' sõidukite maaletoomise või edasimüümise õiguse saamiseks.

Kuna asja materjalidest ei nähtu, et edasimüügiõiguse saamine oleks kaebaja puhul olnud ilmselgelt

tõenäolisem kui tema konkurentidel, oli kaebaja puhul tegemist äririskiga. Kaebaja ei ole Kommest

Autokeskused OÜ-lt (pankrotis) ettevõtet üle võtnud, kuna kaebaja ettevõtte tuumaks oli 2008. a

septembri keskel saavutatud Peugeot' edasimüügiõigus ning selle ülevõtmine Kommest

Autokeskused OÜ-lt (pankrotis) polnud võimalik. Samuti polnud võimalik edasimüügiõiguse

saamisega piisava kindlusega arvestada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. PMTK kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2011. a

otsus ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 23. mai 2011. a otsus ning PMTK 4. detsembri 2009. a

maksuvõla tasumise korraldus. Kassatsioonkaebust põhjendab kassaator järgmiselt:

1) kuivõrd ringkonnakohus andis ettevõtte ülemineku hindamisel edasimüügiõigusele isoleeritult

määrava kaalu ettevõtte ülemineku tuvastamise seisukohalt, siis on ringkonnakohus jõudnud ekslike

järeldusteni, mis on omakorda kaasa toonud MKS § 37 väära kohaldamise;

2) ringkonnakohus on Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) uute Peugeot' sõiduautode

edasimüügi- ja garantiiremondiõiguse lõppemise aja kindlaksmääramisel lähtunud ajalehes "Äripäev"

13. augustil 2008 ilmunud ajaleheartiklist ning on jätnud antud küsimuses täielikult kõrvale Kommest

Auto AS (pankrotis) ja Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) endise juhatuse liikme Toomas

Rüütmani maksumenetluses 15. aprillil 2009 antud suulised seletused.

7. OÜ Auto Forte Baltic kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele ei mõisteta, milles seisneb

MKS § 37 väär kohaldamine. Kohtumenetluse normi rikkumise osas leitakse, et väidetav rikkumine

ei saanud mitte mingil viisil mõjutada asja lahendamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kassatsiooniastmes käib vaidlus selle üle, kas kaebajale väidetavalt üle läinud ettevõtte identiteet

jäi samaks.

Ringkonnakohtu otsuse p-s 10 märgitakse, et maksuhaldur ja halduskohus on leidnud, et nii Kommest

Autokeskused OÜ (pankrotis) kui kaebaja tegutsesid vastavalt enne ja pärast väidetavat ülevõtmist

uute ja kasutatud Peugeot' sõidukite edasimüügi, hoolduse ja remondiga. Kui see nii on, siis on

mõlema ettevõtte majandustegevus tõepoolest sarnane ja küsimusele, kas ettevõte säilitas oma

identiteedi, peaks vastama jaatavalt. Ringkonnakohus leidis, et tegelikult oli ajahetkeks, mil väidetav

ülevõtmisprotsess algas, Kommest Autokeskused OÜ (pankrotis) Peugeot' sõidukite

edasimüügiõiguse ning volitatud remondiõiguse kaotanud ja seetõttu ei jäänud ettevõtte identiteet

samaks ning üleminekut ei toimunud.

9. Kolleegium ringkonnakohtu käsitluse ja järeldustega ei nõustu. Ringkonnakohus on ettevõtte

üleminekut hinnates tuginenud asjaolule, mis kolleegiumi arvates ei ole selles vaidluses asjakohane.

10. Kolleegium selgitas haldusasjas 3-3-1-20-11, et ettevõtte osa ülemineku kindlakstegemiseks peab

analüüsima tehingute kõiki aspekte. Maksuhaldur peab võtma seisukoha, milline oli ettevõtte

varakogum, mille abil üleantav ettevõte tegutses ning milline osa sellest üle anti. Kolleegium

täpsustas nimetatud otsuses, et ettevõtte ülemineku hindamisel arvestatavateks kriteeriumiteks võivad

olla: 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek;

3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus;

5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui

tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti

oluline personali säilitamine; 8) ettevõtja omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja

tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus.

11. Riigikohtu tsiviilkolleegium viitas tsiviilasjas 3-2-1-113-11 Euroopa Kohtu praktikale ja märkis,

et Euroopa Liidu 12. märtsi 2001. a Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2001/23/EÜ "Ettevõtjate,

ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide

ühtlustamise kohta" mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteeti säilitav

majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on

majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena (direktiivi art 1 lg 1). Euroopa Kohus on selgitanud, et

viidatud art 1 lg 1 punkte a ja b tuleb tõlgendada nii, et need on kohaldatavad ka olukorras, kus

üleantud ettevõtja või ettevõtte osa ei säilita oma organisatsioonilist iseseisvust, tingimusel, et

erinevate üleantud tootmiselementide vahel on säilinud funktsionaalne side, mis võimaldab

omandajal neid elemente kasutada samasuguseks või analoogiliseks majandustegevuseks (vt Euroopa

Kohtu 12. veebruari 2009. a otsus C-466/07 (Landesarbeitsgericht Düsseldorfi (Saksamaa)

eelotsusetaotlus) - Dietmar Klarenberg vs. Ferrotron Technologies GmbH, p 53).

12. Käesolevas asjas määratles maksuhaldur üleantava varakogumi selliselt, et sinna ei kuulunud

vaidlusalust ainumüügiõigust. Maksuhaldur hindas üleantavat varakogumit ja leidis, et sellega oli

võimalik iseseisvat majandustegevust jätkata ning asja materjalidest nähtub, et seda kaebaja ka tegi.

Järelikult tuli kohtutel kontrollida maksuhalduri järeldust korralduses piiritletud varakogumi osas ja

otsustada, kas üleantud varakogum võimaldas omandajal varakogumit kasutada samasuguseks või

analoogiliseks majandustegevuseks või mitte ja kas tegelikult selline kasutamine toimus.

Ringkonnakohus nendele olulistele küsimustele tähelepanu ei pööranud.

Oluline on, ja seda rõhutab ka Euroopa Kohtu praktika, et ettevõtte ülemineku kriteeriumid (vt

p 10) on üksikfaktorid, mida tuleb hinnata nende koosmõjus. Halduskohus lähtus nimetatud

põhimõtetest. Kolleegium nõustub halduskohtu käsitluse ja järeldustega ega pea vajalikuks neid

korrata.

13. Eeltoodust tulenevalt kuulub Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse

kassatsioonkaebus rahuldamisele. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse

halduskohtu otsuse.

14. Alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne selle seadustiku

jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni

kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut.

HKMS v.r § 93 lg 4 kohaselt muudab kõrgema astme kohus menetluskulude jaotust, kui ta teeb

lahendi asja uueks arutamiseks saatmata. HKMS v.r § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4).

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann