3-1-1-26-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-26-12

Otsuse kuupäev

16. aprill 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Robert Pohlaku süüdistuses KarS § 120, § 121,

§ 257 ja § 25 lg-te 1, 2, 3 ja 4 - § 141 lg 2 p 2 järgi ning Kalle

Pohlaku süüdistuses KarS § 257 ja § 25 lg-te 1, 2, 3 ja 4 - §

141 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2011. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-8636

Kassatsiooni esitaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Aro

Siinmaa

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Süüdistatav Robert Pohlak ja tema kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Ivo Kütt, süüdistatav Kalle Pohlak ja tema kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Mariann Tusti

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

14. märts 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2011. a kohtuotsus muutmata ja prokuröri kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 18. aprilli 2011 kohtuotsusega tunnistati Robert Pohlak süüdi KarS §-de 120, 121 ja 257 järgi ja teda

karistati vangistusega vastavalt kuueks kuuks, üheks aastaks ja neljaks aastaks. KarS § 64 alusel loeti kergemad karistused

kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti R. Pohlakule neli aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust

Jõgeva Maakohtu 17. detsembri 2001. a kohtuotsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o nelja aasta kolme kuu ja

kolme päeva võrra, ning lõplikuks karistuseks saadi kaheksa aastat kolm kuud ja kolm päeva vangistust. Kalle Pohlak

tunnistati süüdi KarS § 257 järgi ja teda karistati vangistusega kaheks aastaks. Sama kohtuotsusega tunnistati KarS § 121

järgi süüdi ka G.L, kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

2. Maakohus märkis, et kuigi R. ja K. Pohlakut süüdistati ka KarS § 25 lg-te 1, 2, 3 ja 4 - § 141 lg 2 p 2 järgi, ei ole

kriminaalasjas tõendeid, mis annaksid põhjendatud aluse järelduseks, et süüdistatavad panid toime vägistamise katse.

Süüdistuse kohaselt sundisid R. ja K. Pohlak füüsilise ja psüühilise vägivallaga A-d endale harjavart pärakusse lükkama.

Suguühe jäi lõpule viimata seetõttu, et A vaid imiteeris suguühet harjavart tuharate vahel hoides. Kohus tuvastas, et

süüdistatavad kasutasid A suhtes vägivalda, käskisid tal endale harjavarre pärakusse lükata ja fotografeerisid kannatanut.

Nad ähvardasid levitada seda fotot juhul, kui kannatanu jätab rahalised nõuded täitmata. Kohtu hinnangul panid R. ja K.

Pohlak sellega kaastäideviijatena toime KarS § 257 järgi kvalifitseeritava teo.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Aro Siinmaa, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist osas,

milles R. ja K. Pohlaku käitumine kvalifitseeriti KarS § 257 järgi. Prokurör taotles süüdistatavate süüditunnistamist ja

karistamist KarS § 25 lg-te 1, 2, 3 ja 4 - § 141 lg 2 p 2 järgi vangistusega kuueks aastaks.

4. Maakohtu otsuse vaidlustasid ka süüdistatavad, R. Pohlaku kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp ja K. Pohlaku kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Mariann Tusti, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse sisuliselt muutmata, kuid täpsustas KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel selle

resolutiivosa, mõistes R. ja K. Pohlaku KarS § 25 lg-te 1, 2, 3 ja 4 - § 141 lg 2 p 2 järgi õigeks. Ringkonnakohus leidis, et

maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Kuigi R. ja K. Pohlak sundisid A-d toime panema seksuaalse alatooniga tegu,

ei olnud sellesse kaasatud suguorgan. Seega ei saa süüdistatavate tegevust vaadelda suguühendusse astumise ega selle

katsena ning ei ole täidetud KarS § 141 teokoosseis. Samuti ei olnud R. ja K. Pohlaku tegevuse eesmärgiks sugulise

erutuse esilekutsumine, vaid A-d häbistava foto saamine, mille abil sundida kannatanut võla tasumisele. Seetõttu puudub

nende tegevuses ka KarS §-s 142 ettenähtud kuriteokoosseis. Kuna maakohus leidis, et KarS § 25 lg-te 1, 2, 3 ja 4 - § 141

lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis süüdistatavate käitumises puudub, tulnuks maakohtul R. ja K. Pohlak

vägistamise katses õigeks mõista.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokurör, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist R. ja

K. Pohlaku õigeksmõistmises KarS § 25 lg-te 1, 2, 3 ja 4 - 141 lg 2 p 2 järgi ja kriminaalasja saatmist süüdistuse selles osas

uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Prokurör ei ole nõus kohtute järelduste ja põhistustega vägistamiskatse osas ning

märgib kokkuvõtlikult järgmist.

7. Vägistamisega rünnatav õigushüve on seksuaalne enesemääramisõigus, mis on isikuvabaduse ja -puutumatuse üks

alaliike ning kujutab endast olemuslikult kehalist rünnet, mis tekitab hirmu ja alandust. Seksuaalkuritegudele lähenetakse

tänapäevases õiguspraktikas sooneutraalselt, s.t et neis kuritegudes saab kannatanu olla nii naiste- kui meesterahvas.

Vägistamisena on käsitatav vaginaalne, anaalne ja oraalne vahekord, mis on kannatanu tahte vastaselt talle peale sunnitud.

Karistusõigus on distantseerunud määratlemast seksuaalkäitumist loomuliku või ebaloomulikuna. Kriteerium, et vähemalt

ühelt poolt peaks tegevusse olema kaasatud suguorgan, on seksuaalakti suguühenduseks kvalifitseerumise piiritlemisel

ebapiisav ja ebaproportsionaalne. Süsteemselt sobivama alternatiivina oleks kohane lähtuda penetratsiooni ehk

sissetungimise kriteeriumist, millisel juhul oleks suguühtena (ja selle vägivaldses vormis järelikult vägistamisena)

vaadeldavad nii suguorgani kui ka muu eseme kehaõõnsusse viimine. Vägistamisel võib olla ka sugulise naudingu

saamisest erinev eesmärk, nt teise isiku mõnitamine ja alandamine või teise isiku laiemas plaanis oma tahtele allutamine.

Teo ebaõigussisust ja karistusõiguse süstemaatilise ning loogilise kohaldamise vajadusest lähtuvalt ei saa pidada õigeks

tõlgendust, mille kohaselt seksuaalvägivalla toimepanemisel alternatiivse motiivi olemasolu saaks kahandada teo raskust või

kergendada süüdlase vastutust. Seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude ohtlikkus ei tulene ründajale osaks saavast

rahuldusest, vaid sellise teo ohvri kehalise puutumatuse kahjustamisega kaasnevast alandusest.

8. Kohtud on lugenud süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud tõendatuks, kuid on leidnud, et kuna puudus vahetu

suguühendus kannatanuga ja süüdistatavate tegevusel oli ähvardav, mitte seksuaalne eesmärk, tuleb nende käitumine

kvalifitseerida KarS § 257 järgi. R. ja K. Pohlak surusid kannatanu tahte vägivalla abil maha sellisel määral, et ta nõustus

ennast seksuaalselt kahjustama. Süüdlaste selline tegevus on käsitatav kuriteo vahendliku täideviimisena. A-l läks korda

varjata asjaolu, et ta harjavart reaalselt pärakusse ei viinud, vaid hoidis seda pelgalt tuharate vahel, mistõttu jäi kuritegu

katse staadiumisse. Kuna süüdistatavate tegu oli muuhulgas suunatud omavoli koosseisus kirjeldatud eesmärkide täitmisele

ja toimus ajaliselt lahutamatuna teistest samasisulistest tegevustest, tuleb R. ja K. Pohlakule 4. juunil 2009 toimepandud

kuriteo osas karistuse mõistmisel kohaldada KarS § 63 lg 1 sätteid.

9. Kassatsioonivastuses märgib R. Pohlaku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ivo Kütt, et prokurör taotleb kassatsioonis

Riigikohtu praktika muutmist. Sellise praktika muutmiseks kaitsja hinnangul alust ei ole. Ringkonnakohtu otsus tuleks R.

Pohlaku õigeksmõistmises KarS § 25 lg-te 1, 2, 3 ja 4 - § 141 lg 2 p 2 järgi jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Prokurör vaidlustab nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsused 4. juunil 2009 Kohila alevis toimunud sündmuse osas

seoses materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega ja leiab, et selles osas oleks R. ja K. Pohlak tulnud süüdi tunnistada KarS §

25 lg-te 1, 2, 3 ja 4 - § 141 lg 2 p 2 järgi.

11. Küsimust süüdistatavate käitumise kvalifitseerimisest saab lahendada üksnes maa- ja ringkonnakohtu poolt tõendatuks

loetud tõendamiseseme asjaolude pinnalt. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada.

Riigikohus tühistab KrMS § 362 p 2 alusel kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Riigikohus

tühistab kohtuotsuse ka siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja

on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-8-11, p 8, 14. jaanuari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-

103-10, p 7 ja 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16). Selliseid asjaolusid ei ole prokurör kassatsioonis välja

toonud. Kriminaalasja materjalidest ja kohtute otsustest ei nähtu, et R. ja K. Pohlakut KarS § 257 järgi süüdi tunnistades

oleksid kohtud tuginenud ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele või rikkunud oluliselt

kriminaal-menetlusõigust.

12. Kriminaalkolleegium on 25. jaanuari 2005. a otsuses asjas nr 3-1-1-95-04 p-s 12 märkinud, et KarS § 141 üheks

objektiivseks tunnuseks on suguühendus. Karistusõiguse mõttes tuleb selle all eelkõige mõista seksuaalset ühendust, s.t

oluline pole ühenduse reproduktiivne kvaliteet, vaid selle seksuaalne iseloom. Sõna teine pool, ühendus, tähendab aga

kehadevahelise füüsilise sideme loomist, mis on võimalik peenise või muu objekti viimisega teise isiku kehaõõnsusse,

kusjuures see ühendus ületab pelga kehapindade kokkupuutumise. KarS §-s 141 kirjeldatud kuriteo objektiivse koosseisu

tuvastamiseks selle lõpuleviidud vormis on vaja tuvastada tungimine kannatanu kehaõõnsusse ehk penetratsioon. Kohtud

on käesolevas kriminaalasjas tuvastanud, et kannatanu ei sisestanud harjavart pärakusse, vaid üksnes hoidis seda tuharate

vahel. Seega puudub praeguses asjas penetratsioon kui vägistamise koosseisu objektiivse külje üks tunnuseid.

13. Järgnevalt tuleb hinnata, kas tegemist võis olla vägistamise katsega. Prokuröri hinnangul jäi vägistamine lõpule viimata

süüdistatavate tahtest sõltumatutel asjaoludel, kuna kannatanu teeskles harjavarre pärakusse sisestamist. Tegelikult viis ta

selle üksnes tuharate juurde. Kriminaalkolleegium prokuröriga ei nõustu ja märgib, et vägistamise katse eeldab subjektiivse

koosseisutunnusena

toimepanija

tahtlust

koosseisu

kõigi

objektiivsete

tunnuste

suhtes

(vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2006. a otsust asjas nr 3-1-1-12-06, p 9). Praeguses kriminaalasjas tegi maakohus kindlaks,

et süüdistatavad ei tundnud huvi selle vastu, kas A reaalselt täitis nende käsklust viia harjavars pärakusse, vaid nende

eesmärgiks oli, et see fotol nii paistaks. Nende järeldustega nõustus ka ringkonnakohus. Tulenevalt kohtute otsustes

tuvastatust soovisid süüdistatavad saada kannatanust fotot seksuaalselt alandavas situatsioonis, imiteerides harjavarre viimist

tema pärakusse, kuid nende tahtlus ei olnud suunatud kannatanu kehalise ja seksuaalse puutumatuse ründamisele

penetratsiooniga. Kannatanu suhtes vägivalla kasutamisel ei ole tuvastatud finalistlikku seost võimaliku suguühendusega (vt

ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli otsus asjas nr 3-1-1-12-06, p 11). Kannatanu suhtes kasutatud vägivald pole

seostatav suguühte saavutamise eesmärgiga, vaid tema hirmutamisega, tasumaks süüdistatavate tõelist või oletatavat

võlanõuet. Seega ei saa süüdistatavate tegevust kannatanu suhtes käsitada vägistamise katsena. Kriminaalkolleegiumi

hinnangul on kohtud tuvastatud tõendamiseseme asjaolude pinnalt õigesti leidnud, et süüdistatavate kõnealune käitumine

tuleb kvalifitseerida KarS § 257 järgi.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 24.

oktoobri 2011. a kohtuotsuse muutmata ja prokuröri kassatsiooni rahuldamata.

Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi