3-1-1-32-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-32-12

Määruse kuupäev

12. aprill 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

M. K. vahistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. detsembri 2011. a määrus

kriminaalasjas nr 1-11-12335

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. K. kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Marge Voogma

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

21. märts 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. detsembri 2011. a ja Viru Maakohtu 10. novembri

2011. a määrused M. K. vahistamisasjas.

2. Kaitsja määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10. novembril 2011 esitas Viru Ringkonnaprokuratuur Viru Maakohtule taotluse M. K.

vahistamiseks.

1.1 Vahistamistaotluse kohaselt kahtlustatakse M. K. KarS § 3891 lg-te 2 ja 3 - § 22 lg 3 järgi selles,

et ta aitas A. M.-il ja OÜ-l L esitada 2011. a juulist septembrini OÜ L käibedeklaratsioonides

valeandmeid. Nimelt kajastas OÜ L juhatuse liige A. M. maksukohustuse vähendamise eesmärgil OÜ

L käibedeklaratsioonides 5 erineva äriühingu nimel väljastatud müügiarveid mustikate soetamise

kohta. Nende arvete alusel suurendati alusetult OÜ L sisendkäibemaksu, sest tegelikult OÜ L

kõnealustelt äriühingutelt mustikaid ei ostnud. Arveid väljastanud äriühingute hulgas oli ka OÜ A,

mille juhatuse liige on M. K.. Kinnitamaks näilistel arvetel märgitud tehingute toimumist kandis OÜ

L arvetel näidatud müügisummad arved väljastanud äriühingute, sh OÜ A, pangakontodele. OÜ-le A

kandis OÜ L 21. juulist 26. septembrini 2011 näilike arvete alusel üle 238 035 eurot 47 senti. Selle

raha võtsid M. K. ja A. M. M. K.-le väljastatud pangakaardiga OÜ A pangakontolt sularahas välja.

1.2 Vahistamistaotluses märgiti, et M. K. kasutas kahtlustatavana ülekuulamisel oma õigust ütlusi

mitte anda. Kriminaalasjas kogutud materjalide põhjal on küllaldane alus kahtlustada M. K. talle

etteheidetava kuriteo toimepanemises. M. K.-le esitatud kahtlustust toetavateks tõenditeks on teiste

kahtlustatavate ülekuulamise ja kinnipidamise protokollid, läbiotsimisprotokollid ning jälitustegevuse

käigus kogutud info.

1.3 M. K. on varem kriminaalkorras karistatud ühel korral ja Tartu Maakohtus on pooleli

kriminaalasi, milles M. K.-le on esitatud kahtlustus KarS § 386 lg 1 järgi. Sisuliselt on M. K.

vaatamata pooleliolevale kriminaalmenetlusele jätkanud samaliigiliste süütegude toimepanemist.

1.4 M. K. vabaduses viibimisel võib ta hakata kõrvale hoiduma kriminaalmenetlusest või takistama

tõe tuvastamist kriminaalasjas. Kriminaalmenetlus on staadiumis, kus jätkub tõendite kogumine, ja

kahtlustatav võib vabaduses viibides hävitada, võltsida ning muuta tõendeid ja sekkuda menetluse

tavapärasesse kulgu. Arvestades kriminaalasja omapära, on olemas põhjendatud oht seni fikseerimata

tõendite kõrvaldamiseks või muutmiseks, samuti on olemas tunnistajate mõjutamise oht ja oht, et

sõlmitakse õigusemõistmist kahjustavaid kokkuleppeid. M. K. puhul saab rääkida kuritegude jätkuva

toimepanemise kahtlusest kui vahistamisalusest, kuna on põhjendatud kahtlus, et ta võib vabaduses

viibides teisi kahtlustatavaid ja tunnistajaid või nende lähedasi ähvardada või muul viisil kallutada

valeütlusi andma või ütluste andmisest keelduma ning sellega panna toime õigusmõistmise vastaseid

kuritegusid. Samuti võib kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida kuritegude

jätkuva toimepanemise ja kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise.

2. Viru Maakohtu 10. novembri 2011. a määrusega võeti M. K. vahi alla.

2.1 Maakohus leidis, et kriminaalasjas on põhjendatud kuriteokahtlus ning tõenditeks, mis seda

kinnitavad,

on

teiste

kahtlustatavate

ülekuulamise

ja

kinnipidamise

protokollid,

läbiotsimisprotokollid ning jälitustegevuse käigus kogutud info. Kohtul on nende tõendite pinnalt

kujunenud veendumus, et M. K. võib olla suure tõenäosusega toime pannud kuriteo, milles teda

kahtlustatakse.

2.2 Maakohus nõustus prokuröriga, et M. K. puhul saab rääkida kuritegude jätkuva toimepanemise

ohust kui vahistamisalusest. Arvestades eelkõige kriminaalasja omapära, on põhjendatud kahtlus, et

M. K. võib vabaduses viibides teisi kahtlustatavaid ja tunnistajaid või nende lähedasi ähvardada või

kallutada neid muul viisil valeütlusi andma või ütluste andmisest keelduma ning sellega panna toime

õigusemõistmise vastaseid kuritegusid. Kuna kriminaalmenetlus on staadiumis, kus jätkub tõendite

kogumine, siis võib kahtlustatav vabaduses viibides hävitada, võltsida ja muuta tõendeid, sekkudes

sellega menetluse tavapärasesse kulgu. M. K. on Tartu Maakohtu 5. veebruari 2009. a otsusega

karistatud KarS § 121 järgi rahalise karistusega ja Tartu Maakohtus on pooleli kriminaalasi, milles

teda süüdistatakse KarS § 386 lg 1 järgi. Seetõttu ei ole välistatud, et vabaduses võib M. K. jätkuvalt

toime panna uusi kuritegusid.

3. Viru maakohtu vahistamismääruse peale esitas määruskaebuse M. K. kaitsja vandeadvokaat Ants

Nõmmik, taotledes maakohtu määruse tühistamist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 12. detsembri 2011. a määrusega jäeti maakohtu vahistamismäärus

muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata.

4.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et M. K. suhtes on põhjendatud kuriteokahtlus.

Tõenditeks,

mis

seda

kinnitavad,

on

läbiotsimisprotokollid,

teiste

kahtlustatavate

ülekuulamisprotokollid ning jälitustegevuse käigus kogutud info.

4.2 Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu seisukohaga, et M. K. suhtes esineb vahistamisalusena

kahtlus, et ta võib vabaduses viibides jätkata kuritegude toimepanemist. Arvestades kahtlustuse

asjaolusid ning menetlusstaadiumi, on põhjendatud oht, et M. K. võib vabaduses asuda kahjustama

kohtueelset kriminaalmenetlust tõendite hävitamise, muutmise või kõrvaldamisega ning tunnistajate

ja kaaskahtlustatavate mõjutamisega. Seetõttu on vähemalt käesolevas menetlusstaadiumis, mil

toimub tõendite kogumine, vaja M. K. vahi all pidada. Seda selleks, et vältida tema poolt uute

kuritegude toimepanemist, mille eesmärk on takistada objektiivsete tõendite kogumist. Isiku vahi alt

vabastamisel ei ole välistatud võimalus, et ta vabadusse pääsemise korral kõrvaldab kuritegude

toimepanemisega seotud dokumentatsiooni või paneb toime uusi samalaadseid kuritegusid. Tõkendi

valikul ei saa jätta arvestamata ka asjaolu, et ajal, mil M. K. suhtes on kohtumenetluses süüdistus

maksukuriteos, on teda taas põhjust kahtlustada samaliigilise kuriteo toimepanemises.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. K. kaitsja vandeadvokaat

A. Nõmmik, kes palub tühistada ringkonnakohtu määruse, millega jäeti maakohtu vahistamismäärus

muutmata.

Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu seisukoht, nagu võiks M. K. hakata vabaduses viibides tõendeid

hävitama ja muutma ning tunnistajaid ja kaaskahtlustatavaid mõjutama, on põhjendamata, mistõttu ei

ole kahtlustataval võimalik end selle vastu kaitsta. Vahistamisasja arutamisel ei ole menetleja

osutanud ühelegi faktile, mis annaks alust väita, et M. K. võiks vabaduses viibides takistada

menetluse kiiret ja objektiivset läbiviimist. Käesolevaks ajaks on menetlejal olnud piisavalt aega, et

teha ära kõik vajalikud menetlustoimingud. Nõustuda ei saa ka ringkonnakohtu seisukohaga, nagu

oleks olemas oht, et M. K. paneb vabaduses toime uusi samalaadseid kuritegusid.

6. Vastuses määruskaebusele leiab ringkonnaprokurör Marge Voogma, et kaebus on põhjendamatu ja

selle rahuldamiseks alust pole.

Prokuröri hinnangul on jätkuvalt põhjendatud oht, et M. K. võib panna toime uusi kuritegusid

eesmärgiga takistada objektiivsete tõendite kogumist. Kuna tegemist on maksualase kuriteoga, mille

menetlemine nõuab suure hulga dokumentide läbitöötamist, paljude isikute ülekuulamist ja ka

rahvusvahelise õigusabi kasutamist, saab jätkuvalt rääkida menetlusstaadiumist, mil käib intensiivne

tõendite kogumine. Seetõttu ei ole M. K. vahi alt vabastamisel välistatud, et ta jätkab kuritegude

toimepanemist. Samuti on oluline, et M. K. on varem kriminaalkorras karistatud ning ta on

süüdistatav pooleliolevas kohtumenetluses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja

selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo

tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega

standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest

asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka

vahistamisalus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-105-

11, p 12). Kolleegium leiab, et käesolevas asjas tehtud maakohtu vahistamismäärus ega

ringkonnakohtu määrus, millega maakohtu määrus muutmata jäeti, eeltoodud nõuetele ei vasta.

Maakohus on rikkunud kohtulahendi põhistamiskohustust (KrMS § 3051 lg 1, § 339 lg 1 p 7) nii

seoses kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse tuvastamisega. Ringkonnakohus pole seda viga

kõrvaldanud.

8. Riigikohus on selgitanud, et kuriteokahtluse põhjendamisel peab tuginema kriminaaltoimiku

konkreetsele materjalile ja vahistusmääruses ei saa piirduda tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt

on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus (vt

Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12.1). Käesolevas asjas on maakohus piirdunud

kuriteokahtluse kindlakstegemisel järgmise tõdemusega: "Kriminaalasjas on olemas põhjendatud

kuriteokahtlus ning tõenditeks, mis käesolevas menetlusstaadiumis seda kahtlustust kinnitavad, on

teiste antud kriminaalasjas kahtlustatavate isikute ülekuulamisprotokollid ja kinnipidamise

protokollid, läbiotsimisprotokollid ning jälitustegevuse käigus kogutud info. Kohtul on nende

konkreetsete tõendite pinnalt kujunenud veendumus, et just kahtlustatav M. K. võib olla suure

tõenäosusega toime pannud kuriteo, milles teda kahtlustatakse." Ka ringkonnakohus pole maakohtu

sellist deklaratiivset ja üldsõnalist põhistust täiendanud ühegi argumendiga, mis kinnitaks M. K.

suhtes

eksisteerivat

kuriteokahtlust.

Kolleegium

selgitab,

et

kuriteokahtluse

olemasolu

nõuetekohaseks põhistamiseks ei piisa sellest, kui kohus vaid loetleb kriminaaltoimikus olevaid

tõendeid, mis tema arvates kuriteokahtlust kinnitavad. Kohtul tuleb osutada nendes tõendites

sisalduvale konkreetsele teabele, mis kohtu hinnangul viitab võimalusele, et vahistamistaotluses

nimetatud isik võib olla kuriteo täideviijaks või sellest osavõtjaks. Kohus peab tõenditest tehtud

järeldust kuriteokahtluse olemasolu või puudumise kohta ka põhistama, ehkki seda mitte samavõrd

põhjalikult nagu kohtuotsuses isiku süüküsimust lahendades. Käesolevas asjas ei ole ei maakohtu ega

ringkonnakohtu määruses märgitu pinnalt võimalik aru saada, millisele teabele tuginevalt on

kuriteokahtlus tuvastatuks loetud.

9. Ehkki juba eelmärgitu annab aluse ringkonnakohtu ja maakohtu määruste tühistamiseks, osutab

kolleegium sellelegi, et ka oma järelduse vahistamisaluse olemasolu kohta on kohtud jätnud

nõuetekohaselt põhistamata. Riigikohus on varem märkinud, et kohus peab tuvastama ja määruses

põhjendama ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisaluse (kas kriminaalmenetlusest

kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu, mis tähendab sisuliselt

sellise negatiivse tulevikuprognoosi esitamist vahistatava käitumise kohta, mida vahistamine

võimaldab vältida (vahistamisaluse tuvastamise kohta lähemalt vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-

105-11, p-d 12.2 ja 22).

9.1 Esiteks asusid kohtud seisukohale, et M. K. võib panna toime uusi kuritegusid eesmärgiga

takistada objektiivsete tõendite kogumist. Maakohus põhjendas oma sellesisulist kahtlust järgmiselt:

"M. K. puhul saab rääkida jätkuvast kuritegude toimepanemisest kui vahistamisalusest, kuna on

põhjendatud kahtlus, arvestades eelkõige antud kriminaalasja omapära, et M. K. võib vabaduses

viibides teisi kahtlustatavaid ja tunnistajaid või nende lähedasi ähvardada või muul viisil kallutada

valeütlusi andma või ütluste andmisest keelduma ning sellega panna toime õigusemõistmise vastaseid

kuritegusid. Kuna kriminaalmenetlus on staadiumis, kus jätkub tõendite kogumine, siis võib

kahtlustatav M. K. vabaduses viibides hävitada, võltsida ja muuta tõendeid, sekkudes sellega

menetluse tavapärasesse kulgu." Maakohtule sekundeeris ringkonnakohus, märkides, et "arvestades

kahtlustuse asjaolusid ning menetlusstaadiumi, on põhjendatud oht, et M. K. võib vabaduses asuda

kahjustama kohtueelset kriminaalmenetlust tõendite hävitamise, muutmise või kõrvaldamisega ning

tunnistajate ja kaaskahtlustatavate mõjutamisega." Kolleegiumile jääb kohtumäärustest arusaamatuks,

milles seisneb käesoleva kriminaalasja selline "omapära" (maakohus) ehk millised on need

"kahtlustuse asjaolud" (ringkonnakohus), millest tuleneb kõrgendatud oht, et M. K. võiks hakata

vabaduses viibides õigusemõistmise vastaseid kuritegusid toime panema. Siinkohal meenutab

kolleegium esmalt, et kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamine ei ole iseseisev vahistamisalus.

Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohtu tuleb aga konkreetselt põhjendada. (Vt

Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 22.2). Seejuures tuleb silmas pidada, et üldjuhul ei ole PS

§ 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevalt karistatav see, kui isik kõrvaldab teda süüstavaid tõendeid

(juhul, kui sellega ei kaasne mõne muu õigushüve kahjustamine) või esitab ametivõimudele

ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda kuritegu (juhul, kui valetõendite esitamisega ei

kaasne

aktiivne

tegevus

teise

isiku

alusetuks

süüstamiseks)

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-39-05, p-d 15-18 ja 28. jaanuari 2008. a

otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 29). Järelikult ei saa sellise teo toimepanemise ohtu käsitada ka

vahistamisalusena KrMS § 130 lg 2 mõttes. Küll võib vahistamiseks alust anda näiteks see, kui on

olemas põhjendatud oht, et kahtlustatav või süüdistatav võib vabaduses viibides kihutada võimalikku

tunnistajat valeütlusi andma (KarS § 320 - § 22 lg 2) või valeütluste andmisele kaasa aidata (KarS

§ 320 - § 22 lg 3), sundida kedagi valeütlusi andma (KarS § 322) või panna tõendusteabe

kõrvaldamiseks toime nt isiku- või varavastase kuriteo. Mõne sellise kuriteo toimepanemise ohu

olemasolu tuleb aga, nagu eelnevalt märgitud, vahistamismääruses konkreetselt põhjendada.

Mõistetavalt on isik enamasti huvitatud sellest, et teda kuriteos süüdi ei tunnistataks. Seetõttu ei saa

kunagi täielikult välistada võimalust, et kahtlustatav või süüdistatav võib vabaduses viibides panna

toime uusi kuritegusid, mille eesmärk on takistada kriminaalmenetluses tõe tuvastamist. Selline

abstraktne oht ei ole aga käsitatav uute kuritegude toimepanemise võimalusena KrMS § 130 lg 2

mõttes. Võimalus, et kahtlustatav või süüdistatav paneb kriminaalmenetluse takistamiseks toime uusi

kuritegusid, on käsitatav KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalusena üksnes siis, kui saab

rääkida konkreetsetest faktidest, mis muudavad kõnealuse võimaluse tavapärasest tõenäolisemaks (nt

kahtlustatav on varem püüdnud tunnistajaid ebaseaduslikult mõjutada, ta on kuriteo toimepanemisel

või pärast seda ähvardanud kannatanule või tunnistajale tõeste ütluste andmise korral kätte maksta,

kannatanu või tunnistaja on kahtlustatavast erilises sõltuvuses või tema mõju all, kahtlustatavat on

varem karistatud õigusemõistmise vastaste kuritegude eest vmt). Eeltoodud asjaolud peavad olema

vahistamismääruses ära näidatud. Käesolevas asjas ei ole ei maakohus ega ringkonnakohus, asudes

seisukohale, et M. K. võib vabaduses viibides kriminaalmenetluse takistamiseks uusi kuritegusid

toime panna, viidanud ühelegi faktilisele asjaolule, mis osutaks sellise võimaluse tavapärasest

suuremale tõenäosusele.

9.2 Teiseks põhjendasid kohtud M. K. poolt uute kuritegude toimepanemise võimalust sellega, et

M. K. on Tartu Maakohtu 5. veebruari 2009. a otsusega karistatud KarS § 121 järgi, samuti on praegu

Tartu Maakohtu menetluses kriminaalasi, milles M. K.-le on esitatud süüdistus KarS § 386 lg 1

(§ 3891 lg 1) järgi. Iseenesest on vahistamisaluse põhjendamisel tõepoolest aktsepteeritav tugineda

muu hulgas ka sellistele asjaoludele nagu isiku hoiak ja tema kalduvus panna toime teatud liiki

kuritegusid, samuti kahtlustatava eelnev elukäik (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12.2).

Välistatud pole ka tuginemine faktile, et isiku suhtes toimub teatud kuriteo tunnustel

kriminaalmenetlus, milles pole veel jõustunud kohtuotsuseni jõutud. Selliste asjaolude kaal uute

kuritegude toimepanemise riski hindamisel sõltub aga väga suurel määral konkreetse juhtumi

isepärast. Näiteks on oluline, kuivõrd sarnased on isiku varasemad kuriteod sellega, milles esitatud

kahtlustusega seoses isiku vahistamist taotletakse. Fakt, et isik on varem ühel korral KarS § 121 järgi

süüdi tunnistatud, ei mõjuta üldjuhul arvestamisväärselt hinnangut küsimuses, kas maksualases

kuriteos kahtlustatav tuleks uute kuritegude toimepanemise riski tõttu vahi alla võtta. Isegi

pooleliolev menetlus teises maksukuriteos ei ole reeglina selline fakt, mis annaks eraldivõetuna alust

rääkida maksukuriteos kahtlustatava vahistamist eeldavast uute kuritegude toimepanemise riskist.

Siinkohal tuleks silmas pidada ka maksukuritegude isepära: olles teadlik, et isikut kahtlustatakse

maksukuriteos, on maksuhalduril sageli võimalik kontrollida selle isiku või temaga seotud isikute

poolt maksuhaldurile edaspidi esitatavate andmete õigsust tavapärasest põhjalikumalt. See aitab isikut

vahistamata märkimisväärselt vähendada tema poolt uute maksukuritegude toimepanemise (või

vähemalt selliste kuritegudega riigi huvide kahjustamise) riski.

9.3 Otsustades, kas uute kuritegude toimepanemise risk on piisavalt suur, et kahtlustatav või

süüdistatav selle tõttu vahi alla võtta, tuleb kohtul eraldi hinnata kahte aspekti: 1) uue kuriteo

toimepanemise tõenäosust ja 2) võimaliku uue kuriteo raskust. Raskemate kuritegude toimepanemise

ohu korral võib kahtlustatava või süüdistatava vahistamiseks piisata sellisest uue kuriteo

toimepanemise tõenäosusest, mis kergemat liiki kuriteo toimepanemise ohu puhul vahistamiseks alust

ei annaks. Näiteks kui on oht, et kahtlustatav või süüdistatav paneb toime mõrva (KarS § 114) või

tapmise (KarS § 113), ei pea uue kuriteo toimepanemise tõenäosus vahistamisaluse jaatamiseks

olema samavõrd kõrge kui siis, mil kahtlustatav või süüdistatav vahistatakse nt uue varguse (§ 199)

või kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) toimepanemise riski tõttu. Kolleegium leiab, et ka uue

maksukuriteo toimepanemise risk peab olema märkimisväärne, et kahtlustatav või süüdistatav selle

alusel vahi alla võtta. Käesolevas asjas maakohtu ega ringkonnakohtu määrusest sellise riski

olemasolu ei nähtu.

10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ning § 339

lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii Tartu Ringkonnakohtu 12. detsembri 2011. a

kui ka Viru Maakohtu 10. novembri 2011. a määrused M. K. vahistamisasjas. Kaitsja määruskaebus

tuleb rahuldada.

11. Riigikohtule on edastatud Viru Maakohtu 7. märtsi 2012. a määrus, millega maakohus rahuldas

M. K. taotluse ja asendas M. K. vahistamise KrMS § 1371 alusel kohustusega alluda KarS § 751 lg-

s 1 sätestatud elektroonilisele valvele. Seoses sellega selgitab kolleegium järgmist. Kuna KrMS

§ 1371 lg 1 järgi võib eeluurimiskohtunik või kohus kahtlustatava või süüdistatava taotlusel

vahistamise "asendada" kohustusega alluda KarS § 751 lg-s 1 sätestatud elektroonilisele valvele, on

elektrooniline valve tõkendina käsitatav teise tõkendi - vahistamise - asendajana. See tähendab seda,

et elektroonilist valvet on võimalik kohaldada üksnes isikule, keda põhimõtteliselt oleks alust ka vahi

all pidada. (Vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-118-

02, p 10.4.) Elektroonilise valve kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab elektroonilise valve

kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohus tuvastanud ja

kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud kuriteokahtluse ja vähemalt ühe KrMS

§

lg-s

märgitud

vahistamisaluse

olemasolu

(vrd

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-80-07, p 12.1). Kuna käesoleva

määruse punktides 8 ja 9 toodud põhjustel ei ole kohtud nõuetekohaselt tuvastanud M. K. vahistamise

eeldusi - kuriteokahtlust ja vahistamisalust -, puudub praegu ka alus M. K. suhtes elektroonilise valve

kohaldamiseks.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris