3-1-2-2-11 · Riigikohus

Riigikohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamus

Riigikohtu üldkogu otsuse 3-1-2-2-11 juurde

Jään Riigikohtu üldkogu 10 aprilli 2012. a otsuse 3-1-2-2-11 resolutsiooni ja põhjenduste suhtes

järgnevatel kaalutlustel eriarvamusele.

I

1. Käsitletava kohtuasja puhul on Riigikohtu üldkogu pärast ligikaudu 12-aastast vaheaega (s.t pärast

üldkogu otsust 3-1-2-1-00) püüdnud taas tegeleda järgmiste kriminaalmenetluse jaoks oluliste

õiguspoliitiliste ja -filosoofiliste küsimustega.

1.1. Mida tuleks Eestis kui õigusriigis ette võtta kriminaalmenetluses tehtud jõustunud kohtuotsuste

sisulise vastuolu korral?

1.2. Kas sellised vastuolud on põhimõtteliselt õigusriiklikult absoluutselt talumatud ja kui jaa, siis

milles seisneb põhiline erinevus tsiviil- ja halduskohtu menetlustega, kus kohtuotsuste vastuolus

erilisi probleeme ei nähta?

1.3. Kui kriminaalmenetluses tehtud jõustunud kohtuotsuste sisuline vastuolu on meile absoluutselt

talumatu, siis kas nende vältimiseks tuleks võtta ka õiguslikke, administratiivseid ja ehk teisigi

meetmeid?

1.4. Kas tulevikus kriminaalmenetluses tehtavate kohtuotsuste vastuolude kaotamisele suunatud

meetmed saaksid põhimõtteliselt olla ka sellised, mis säilitaksid hilisemat kohtuotsust tegeva kohtu

sõltumatuse õigusemõistmisel ja samas ka võimaluse hinnata tõendeid enda siseveendumuse

kohaselt, nagu nõuab üks teine õigusriigis üldtunnustatud põhimõte? Kohtu sõltumatusest ja tõendite

vabast hindamisest ei saa väga tõsimeelselt juttu olla siis, kui kohtunik teab, et temapoolne

õigeksmõistmine tingib automaatselt varemtehtud kohtuotsuse teistmisvõimaluse. Selle kohtuniku

tööd saadab vältimatult manitsus. „Mõtle hoolega, sest õigeksmõistmisega ei lahenda sa mitte pelgalt

ühte kohtuasja!“.

2. Peaks olema selge, et kohtute sõltumatuse ja tõendite vaba hindamise ohvrikstoomist kohtuotsuste

vastuoluvabaduse altarile ei saa nn terviklahendusena ilmselt tõsiselt võtta: ei ole võimalik keelata

õigeksmõistva otsuse tegemist kohtul, kes lahendab kahest eraldatud kriminaalasjast hilisemat. Kui

nii, siis näib õiguspoliitiliselt üle jäävat vaid üks puhas variant: aktsepteerida ka kriminaalmenetluses

kohtuotsuste vastuolu kui õigusemõistmise olemusega vältimatult kaasaskäivat paratamatust. Ja seda

eriti võistleva kohtumenetluse tingimustes, nagu on enda arvamuses igati põhjendatult märkinud

Riigiprokuratuur. Kui aga see puhas variant meid siiski ei rahuldada, siis tuleb püüelda

„proportsionaalsuseühiskonnale“ tüüpiliste kombineeritud lahenduste suunas ja kaaluda, kas mingid

senised menetluslikud positsioonid vajaksid seadusandlikku korrigeerimist või piisab ka kiiretest ad

hoc lahendustest ilma (tulevikulistele) terviklahendustele mõtlemata.

3. Üks põhimõtteline muudatus, mida käesolevate ridade autori arvates võiks seniste arusaamiste

asemel kaaluda, on seisukohavõtt, et juhul, mil kriminaalasjade eraldamisele puudub absoluutselt

igasugune võimalus etteheiteid teha näiteks seetõttu, et kuritegude ühises toimepanemises

süüdistatavast kolmest isikust kaks olid tagaotsitavad, siis peaks kriminaalasjade eraldamise järgselt

ühe isiku süüditunnistamisel jõustunud kohtuotsusega tuvastatud kuriteosündmuse olemasolu olema

siduv hiljem kahe ülejäänud süüdistatava suhtes kohtuotsust tegevale kohtule. Kuid samas

mõistetavalt peaks kahe süüdistatava suhtes kohtuasja lahendaval kohtul olema võimalik jõuda

tõendite hindamise tulemina järeldusele, et need kaks süüdistatavat ei olnud selle eelnevalt tuvastatud

kuriteosündmusega seotud.

II

4. Nagu eelnevalt p-s 1 mainitud, vaagis Riigikohtu üldkogu käesoleva kohtuasjaga sarnast

problemaatikat ka 12 aastat tagasi kohtuasja lahendamisel, milles tehtud otsus kannab numbrit 3-1-2-

1-00 (nn Mäeotsa otsus). Õieti tingiski kohtuasjade sarnasus ka käesoleva kohtuasja andmise

lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Veendumaks - kas 12 aastaga on õigusmaastikul aset leidnud

muutusi. Riigikohtu üldkogu on Mäeotsa otsusega seonduvaid asjaolusid võrdlev-õiguslikult

analüüsinud käesoleva kohtuotsuse p-des 41-44. Selle analüüsi tulemi võib mõneti ümber sõnastatult

ja tõlgendatult kokku võtta järgmiselt:

4.1. Mäeotsa otsuse kohaselt ei olnud teistmise aluseks KrMS § 366 p 5 (tol ajal tegelikult AKKS §

771 lg 3 p 5) mõttes mitte kohtuotsuste vastuolu iseenesest ja eraldivõetult vaid „koostoimes“ (kui

kasutada Riigikohtu mõisteaparaati) tolleaegse erakordse võimalusega liita taas kokku kaks

teineteisest eraldatud ja erineval ajal jõustunud kohtuotsusteni jõudnud kriminaalasja ning saata need

tagasi maakohtule uueks ühiseks arutamiseks. Sellise erakorralise võimaluse tingis tol ajal

kohtuvigade parandamise instituudi olemasolu meie kriminaalmenetluses, mis võimaldas Riigikohtul

tühistada jõustunud (sealhulgas õigeksmõistvaid) kohtuotsuseid ka teistmisalustest sõltumatult.

Paradoks oli aga selles, et pärast seda, kui Riigikohus oli kohtuvigade parandamise korras tühistanud

hilisema (õigeksmõistva ) kohtuotsuse, oli ju täiesti ilmselgelt lakanud olemast ka kohtuotsuste

vastuolu. Kummatigi – nagu märgitud – on Riigikohtu toonases otsuses teistmise aluseks siiski

nimetatud kohtuotsuste vastuolu koos eraldatud kriminaalasjade uue ühise arutamise võimalusega.

4.2. Riigikohus nendib üheselt, et kohtuotsuste vastuolu iseenesest ei ole käsitatav teistmisalusena

KrMS § 366 p 5 mõttes. Ja kuidas saakski! Kõnealune teistmisalus peab ju silmas olukorda, et pärast

kohtuotsuse jõustumist ilmneb mingi selline kriminaalasja lahendamiseks oluline asjaolu, mis ei

olnud kõnealust kohtuotsust teinud kohtule teada. Kohtuotsuste vastuolu käsitamine teistmise alusena

tähendaks siis umbes järgmise lause tõeseks tunnistamist: „Kuna esimese kohtuotsuse teinud

kohtunik ei teadnud, et tegelikult kavatseb teine kohtunik teha hoopis vastupidise sisuga otsuse, siis

just sellise arusaamatu teadmatuse tõttu on õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumine ka süüdimõistva

kohtuotsuse teistmise aluseks.“ Sellise teistmisaluse aktsepteerimine oleks käsitatav tõsise

paradoksina, et mitte öelda õigusemõistmise eitusena.

4.3. Vaid nõustuda saab üldkogu otsuse p-s 44 sisalduva ja otseselt seadusandjalt laenatud

argumendiga: alates 1. septembrist 2011 kehtiva KrMS § 366 p 8 kohaselt võib nüüd esmakordselt

meie kriminaalmenetlusõiguses tõepoolest olla teistmise aluseks ka kohtuotsuste vastuolu kui

fenomen (ka ilma tagasisaatmise võimaluste või mistahes muude lisatingimusteta). Kuid seda üksnes,

nii nagu seadusandja on soovinud, väga kindlapiirilistel tingimustel: süüdistatava õigeksmõistmise

korral üldmenetluses, kui eelnevalt oli teistetavas kriminaalasjas kaastäideviija või osavõtja

lihtmenetluses süüdi mõistetud. Oluline on silmas pidada, et kõnealune teistmisalus erineb sõnastuse

poolest oluliselt § 366 p-s 5 sätestatud teistmisalusest: p-s 8 ei räägita enam “esimese kohtuotsuse

teinud kohtuniku jaoks uuest asjaolust”. Nii nagu on kirjas ka käsitletavat seadusemuudatust

juurutanud eelnõu 599 seletuskirjas, on siin tegemist selge õiguspoliitilise otsusega: vastukaaluga

kriminaalasjade eraldamisvõimaluste avardamisele. Selline vastukaal peaks eelduste kohaselt

täiendavalt garanteerima, et kriminaalmenetluses ei eraldataks mõnede süüdistatavate suhtes

kriminaalasju eraldi väiksemate menetluslike garantiidega lihtmenetlustesse põhjendamatult.

4.4. Üldkogu resümeerib põhjendatult, et seadusandja ei ole soovinud teistmise alusena näha

üldmenetlustes tehtud kohtuotsuste vastuolu. See omakorda tähendab, et seadusandja ei ole suutnud

ka mitte Mäeotsa otsusest enda jaoks välja lugeda sõnumit, et kohtuotsuste vastuolus oleks a priori

midagi põhiseadusevastast.

5. Püüdes ka tagantjärele hinnata seda, mis siis tegelikult toimus Riigikohtu üldkogu poolt 12 aastat

tagasi kohtuotsuse 3-1-2-1-00 tegemisel, võib tõdeda, et formaalselt küll enda poolt lisatud

tingimustel teistmisaluse olemasolust rääkides käivitas Riigikohus juba selle kohtuasja menetlemisel

nn suure individuaalse konstitutsioonilise kaebe menetluse, oskamata või julgemata seda otseselt ja

avalikult välja öelda. Olemuselt just konstitutsioonilise kaebe menetlusega on tegemist olukorras, mil

viitega mingi põhiõiguse tagamise vajadusele menetletakse kriminaalasja ja tühistatakse

seadusjõustunud kohtuotsus, kuigi seaduslik kohtukaebevõimalus puudub. Selleks nn materiaalseks

põhiõiguseks, mille tagamiseks Riigikohus toona sisuliselt individuaalse konstitutsioonilise kaebe

menetluse käivitas, oli vabadusõigus.

6. Tähelepanuväärne on see, et paar aastat hiljem Eesti põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

praktikas ühe legendaarseima - nn Brussilovi lahendi ( 3-1-3-10-02) tegemisel tõdeb üldkogu juba

otsesõnu, et antud juhul puuduvad seaduslikud teistmise alused ja ka mis tahes muud kohtukaebe

võimalused. Kuid samas vajab taas vältimatut kaitset vabadusõigus. Sellises olukorras, leidis

Riigikohtu üldkogu, pole muud võimalust, kui tugineda PS §-le 14 ja luuakse uus menetlus -

konstitutsioonilise kaebe menetlus. Oluline on märgata, et selleks ajaks oli üldkogul erinevalt

kohtuotsuses 3-1-2-1-00 kajastatud ideoloogiast kujunenud veendumus, et seaduses sisalduvaid

seadusjõustunud kohtuotsuse vaidlustamisvõimalusi (ehk siis teistmisaluseid) ei ole õige hakata

laiendama, edasi arendama jne.

III

7. Kohtuotsuse 3-1-2-2-11 tegemisel näib aga üldkogu olevat taas „unustanud“ enda poolt Brussilovi

otsuses

tõdetu

(teistmisvõimaluse

puudumisel

tuleb

põhiõiguste

rikkumine

kõrvaldada

konstitutsioonilise kaebe menetluses!) ja on hakanud looma uusi teistmisaluseid. Üldkogu poolt

käesoleva kriminaalasja tarbeks loodud teistmisalus kõlab järgmiselt: üldmenetluses tehtud

kohtuotsuse jõustumine, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, kui teistetavas

kriminaalasjas on üldmenetluses tehtud kohtuotsusega mõistetud isikule selles kuriteosündmuses

osalemise eest karistuseks vangistus. Selline teistmisalus tõstatab vähemalt järgmisi probleeme ja

küsimusi:

7.1. Esiteks on Riigikohus avanud endale tee teistmisaluste põhimõtteliselt piiramatuks avardamiseks

ka tulevikus. Kaebevõimaluste avardumist võiks ju põhiõiguste kaitse aspektist ka tervitada, kui

tegemist ei oleks kohtuotsuse jõustumise järgse kaebeõiguse piiramatu avardamisega. Aga tegemist

on just nimelt sellega. Ja siit näib lähtuvat vajadus ümber defineerida ka kohtuotsuse seadusjõu

põhimõte.

7.2. Aktsepteerides (pärast vahepealset eitust) teistmisalusena taas ka üldmenetlustes tehtud

kohtuotsuste vastuolu, on sisuliselt tühiseks ja mittevajalikuks muudetud KrMS § 366 p 8 kui

seadusandja tahte kohaselt erandjuhtum.

7.3. Üldkogu on tegelikult samastanud kuriteokoosseisu kuriteosündmusega ilma täpsustuseta, et

selline võimalus võib olla aktsepteeritav vaid teatud erandjuhtumil. Samas ei selgita üldkogu, et

kuidas on tegelikult võimalik ühe jõustunud kohtuotsusega „ära kaotada“ teise jõustunud

kohtuotsusega tuvastatuks loetud kuriteosündmust.

7.4. Mitmeid küsimusi tekitab üldkogu poolt karistusliigi (vangistuse) paigutamine teistmisalusesse.

Näiteks. Kas just nimelt esimeses asjas mõistetud vangistus on see juriidiline fakt, mis annab teises

asjas tehtud kohtuotsusele „pädevuse“ tühistada esimese kohtuotsusega tuvastatud kuriteosündmus?

Kas üldkogu sõnum on selline, et säilitamaks õigusrahu ja vältimaks teistmist ei tuleks eraldatud

asjade puhul mõista karistuseks mitte vangistust, vaid mingit muud karistusliiki?

IV

8. Milles on siis tegelikult selle kohtuasja põhiprobleem, mille lahendamisel pidas Riigikohtu

üldkogu vajalikuks toimida aktivistlikult ja panna alus teistmisaluste uuele nimekirjale? Käesolevate

ridade kirjutajale ei ole kahtlusi selles, et põhiprobleem ja antud konkreetsel juhul ka

põhiseadusevastasus peitub kriminaalasjade eraldamises. Sellisele järeldusele on võimalik ilma erilise

vaevata jõuda ka otsuse p-des 57-60 märgitut tähelepanelikumalt lugedes. Otsuse p-s 57 märgitakse

õigesti, et kriminaalasjade eraldamise hetkel kehtinud KrMS § 216 lg 2 sätestas, et kriminaalasja võib

eraldada uude toimikusse, kui see ei kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja

objektiivsust. Sama paragrahvi neljas lõige sätestas, et kui alaealist kahtlustatakse või süüdistatakse

kuriteo

toimepanemises

koos

täisealisega,

võib

eraldada

tema

kriminaalasja

eraldi

kriminaalmenetluseks, kui see ei kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust

ning kui seda nõuavad alaealise huvid. Eraldamise põhitingimus oli seega, et see ei tohtinud

kahjustada kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Riigikohtu üldkogu annab

edasiselt küll mõista, et eraldamine ei pruukinud olla siin õige, kuid teeb seda punktis 60 kummalise

kombel hoopis H. Antsovilt vabadusevõtmise õiguspärasust kahtluse alla seades. Tegelik ja aus

hinnang oleks olnud selline: kui sisuliselt on tegemist kuriteo kahe kaastäideviijaga (ehk võime siin

jätta korraks kõrvale karistusõigusliku ekvilibristika, mille kohaselt ei olnud formaalselt tegemist

kaastäideviijatega) ja puuduvad igasugused muud tõendid, siis, lähtudes ausa kohtumenetluse

põhimõttest, ei saa olla aktsepteeritav nende sisuliselt kaastäideviijate kriminaalasjade eraldamine

selleks, et luua endisele süüdistatavale võimalus anda tunnistajana ütlusi enda endise

kaassüüdistatava vastu ja siis hiljem - enda kriminaalasjas enesesüüstamise privileegile tuginevalt -

keelduda ütluste andmisest.

9. Miks seda eraldamist varasemates menetlustes ei tunnistatud ebaseaduslikuks, võiks kahtlemata

olla omaette arutlusteemaks. Kuid see ei olnud meie kõnealuse põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse esemeks. Küll aga oleks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse esemeks võinud olla

eelnevalt käsitletud kriminaalasjade eraldamise põhiseaduse vastasus. Seda oleks saanud likvideerida

individuaalse konstitutsioonilise kaebemenetluse raames H. Antsovit õigeks mõistes põhjusel, et

kriminaalasja eraldamisega S. Raidma suhtes rikuti H. Antsovi kriminaalasja menetlemisel ausa

kohtumenetluse põhimõtet.

10. Pean vajalikuks täiendavalt märkida ka järgmist. Vaatamata mitmesugustele eetilistele ja ka

õiguspoliitilistele kahtlustele aktsepteeritakse paljude riikide kaasaegses kriminaalmenetluses nn

kroontunnistaja instituuti - võimalust lõpetada kriminaalmenetlus kuriteoasjaolude selgitamisel olulist

kaasabi osutanud kahtlustatava suhtes. Sellist võimalust tavatsetakse nimetada teatud spetsiifiliste -

eriti organiseeritud kuritegevuse mõistega hõlmatavate kuritegude avastamise vältimatuks abinõuks.

Meie kriminaalmenetluse õiguse kroontunnistaja instituut paikneb KrMS §-s 205, tema

modifikatsioon - §-s 2051. Meie kroontunnistaja instituudi eripäraks on prokuratuuri kaalutlusruumi

absoluutsus - igasuguste kuriteoliigist lähtuvate piirangute puudumine. Sellist absoluutset

kaalutlusruumi võib ju pidada küsitavaks. Kuid kroontunnistaja instituudi küsitavust, selle

põhiseadusevastasuse küsimust ei ole seni keegi tõstatanud. Käsitletava üldkogu otsuse elementaarne

tõlgendusloogika aga sunnib vältimatult küsima, et kas Riigikohtu üldkogu poolt loodud uus

teistmisalus on kohaldatav ka juhtudel, mil ilmneb vastuolu süüdimõistva kohtuotsuse ja KrMS § 205

alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vahel?

Eerik Kergandberg