3-1-2-2-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-2-11

Otsuse kuupäev

10. aprill 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea

Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Ivo Pilving, Jüri Põld ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Kriminaalasi Henrik Antsovi süüditunnistamises KarS § 184

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. novembri 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu

22. mai 2008. a kohtuotsused kriminaalasjas nr 1-07-1404

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Henrik

Antsovi

kaitsja

vandeadvokaat

Monika

Mägi,

teistmisavaldus

Teised teistmismenetluse pooled Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristiina Laas

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada kriminaalmenetluse seadustiku § 366 põhiseadusega vastuolus olevaks osas,

milles see ei näe teistmisalusena ette üldmenetluses tehtud kohtuotsuse jõustumist, millega

tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, kui teistetavas kriminaalasjas on üldmenetluses

tehtud kohtuotsusega mõistetud isikule selles kuriteosündmuses osalemise eest karistuseks

vangistus.

2. Rahuldada Henrik Antsovi kaitsja teistmisavaldus.

3. Tühistada Tartu Maakohtu 19. novembri 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a

otsused osaliselt, s.o Henrik Antsovi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi.

4. Mõista Henrik Antsov süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi õigeks.

5. Mõista Henrik Antsovile KarS § 184 lg 2 p 1 järgi karistuseks viis aastat ja kümme kuud

vangistust.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohus tunnistas Henrik Antsovi 19. novembri 2007. a otsusega süüdi ja karistas teda

karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vangistusega kuueks aastaks. KarS § 68 lg 1

alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti

17. august 2006.

2. H. Antsov tunnistati süüdi selles, et ta omandas 16. augustil 2006 kella 23.00 paiku grupis koos

Anatoli Rjaboviga Vladislav Šipovilt Tallinnas XXXXXXX X-XX ebaseaduslikult vähemalt 997,6

grammi amfetamiini ja vedas selle samal päeval grupis koos A. Rjaboviga sõiduautoga Tallinnast

Tartusse, kus politsei nad 17. augustil 2006 kella 01.10 paiku kinni pidas.

3. Samuti tunnistati H. Antsov süüdi narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus edasiandmises

isiku poolt, kes oli varem toime pannud narkootikumidega seotud süütegusid. H. Antsov omandas

2006. aastal tuvastamata isikutelt ja viisil ning andis Siim Raidmale neljal-viiel korral ebaseaduslikult

edasi kokku suures koguses narkootilisi aineid (200 grammi amfetamiini ja 453 ecstasy tabletti).

Selle kuriteo toimepanemises H. Antsovi süüditunnistamisel tugines kohus S. Raidma kui tunnistaja

ütlustele, milles ta tunnistas, et ostis H. Antsovilt narkootikume.

4. Kriminaalasja kohtueelses menetluses eraldati materjalid S. Raidma osas põhjusel, et ta ei pannud

kuritegusid toime koos teiste samas kriminaalasjas kahtlustatavatega.

5. Tartu Maakohtu 19. novembri 2007. a otsuse peale esitasid apellatsioonid H. Antsovi kaitsjad

vandeadvokaadid Monika Mägi ja Toomas Alp, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja

H. Antsovi õigeksmõistmist.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 22. mai 2008. a otsusega Tartu Maakohtu 19. novembri 2007. a otsuse

muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus jõustus 8. septembril 2008, mil

Riigikohus jättis süüdimõistetute kaitsjate kassatsioonid menetlusse võtmata.

7. Viru Maakohtu 9. septembri 2009. a määruse alusel vabastati H. Antsov 21. septembril 2009

vangistusest tingimisi ennetähtaegselt katseajaga kuni 16. augustini 2012.

8. Tartu Maakohus tunnistas 30. septembri 2010. a otsusega S. Raidma KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

süüdi selles, et ta omandas 2006. aastal korduvalt ja ebaseaduslikult H. Antsovilt ning andis

tuvastamata isikutele edasi kokku suures koguses amfetamiini ja ecstasy't.

9. Tartu Maakohtu 30. septembri 2010. a otsuse peale esitas apellatsiooni S. Raidma kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Vello Luik, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist S. Raidma

süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja kaitsealuse selles osas õigeks mõistmist.

10. Tartu Ringkonnakohus tühistas 17. detsembri 2010. a otsusega Tartu Maakohtu 30. septembri

2010. a otsuse osaliselt S. Raidma süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi selles, et ta omandas

2006. aastal korduvalt ja ebaseaduslikult H. Antsovilt ning andis tuvastamata isikutele edasi kokku

suures koguses amfetamiini ja ecstasy't. Ringkonnakohus mõistis S. Raidma selles kuriteos õigeks.

11. Andes kohtus ütlusi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuse kohta, kinnitas S. Raidma, et

pole H. Antsovilt kunagi narkootilisi aineid saanud. S. Raidma väitis, et oli nii H. Antsovi

kriminaalasjas kui ka oma kriminaalasja kohtueelses menetluses ütlusi andes politsei survel all ja

andis seetõttu H. Antsovilt narkootiliste ainete omandamise kohta valeütlusi. Ringkonnakohus leidis,

et S. Raidma ütlused ei ole neis esinevate vastuolude tõttu usaldusväärsed. Ringkonnakohtu

hinnangul ei olnud kriminaalasjas küllaldaselt tõendeid selle kohta, et S. Raidma omandas

2006. aastal H. Antsovilt narkootilisi aineid.

12. Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2010. a otsus jõustus edasikaebamata.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

13. H. Antsovi kaitsja vandeadvokaat M. Mägi esitas 22. märtsil 2011 Riigikohtule teistmisavalduse,

milles taotleb Tartu Maakohtu 19. novembri 2007. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a

otsuse tühistamist H. Antsovi süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi selles, et ta omandas

2006. aastal tuvastamata isikutelt ja viisil ning andis S. Raidmale neljal-viiel korral ebaseaduslikult

edasi suures koguses narkootilisi aineid, kokku 200 grammi amfetamiini ja 453 ecstasy tabletti.

Kaitsja taotles Riigikohtult kriminaalasjas uue otsuse tegemist ja selles kuriteos H. Antsovi

õigeksmõistmist ning talle mõistetud karistuse kergendamist.

14. H. Antsovi kaitsja tugines teistmisavalduses kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 366 p-le 5.

Kaitsja leidis, et kuna Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2010. a otsuses tuvastati, et S. Raidma

pole H. Antsovilt 2006. aastal narkootilisi aineid omandanud, tunnistati H. Antsov suure koguse

narkootiliste ainete ebaseaduslikus korduvas käitlemises ebaõigesti süüdi. Kaitsja oli seisukohal, et S.

Raidma õigeksmõistmine peab kaasa tooma ka H. Antsovi õigeksmõistmise KarS § 184 lg 2 p 2 järgi.

Kuna sellega langeb ära H. Antsovile süüks pandud kuritegude korduvus, tuleks H. Antsovile

mõistetud karistust kergendada. Arvestades, et kriminaalasjas pole vaja tuvastada uusi asjaolusid,

võib uue otsuse teha Riigikohus.

15. Alternatiivselt taotles kaitsja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

16. Lõuna Ringkonnaprokuratuur leidis teistmisavalduse peale esitatud vastuses, et H. Antsovi

kriminaalasja ei saa teista KrMS § 366 p 5 alusel. S. Raidma ütluste usaldusväärsust hinnati nii

H. Antsovi kui ka S. Raidma kriminaalasjas ja S. Raidma kriminaalasja kohtulikul arutamisel ei

ilmnenud asjaolusid, mis poleks kohtutel H. Antsovi süüdimõistmisel teada olnud. Kohtud pidasid

kriminaalasja materjalide eraldamist S. Raidma osas põhjendatuks ja vajalikuks.

17. Riigikohtu kriminaalkolleegium arutas H. Antsovi kaitsja teistmisavaldust kolmeliikmelises

koosseisus avalikul kohtuistungil 18. mail 2011. Teistmismenetluse pooled jäid kohtuistungil oma

taotluste ja seisukohtade juurde.

18. Kriminaalasja arutanud kohtukoosseisu liikmetel tekkisid seadust kohaldades põhimõttelised

eriarvamused, seetõttu andis kriminaalkolleegium 20. juuni 2011. a määrusega kriminaalasja

läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.

19. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustus 12. oktoobri 2011. a määruses teistmisavalduse esitajaga

selles, et Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a ja 17. detsembri 2010. a kohtuotsuste järeldused on

omavahel vastuolus. Kriminaalkolleegium viitas Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000. a otsusele

kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00, kus üldkogu käsitas kohtuotsustes sisalduvate järelduste vastuolu

teistmisalusena apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku (AKKS) § 771 lg 3

p 5 mõttes (otsuse p 10). Kehtivas õiguskorras kajastab AKKS § 771 lg 3 p 5 sisu KrMS § 366 p 5.

20. Kriminaalkolleegium märkis, et Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000. a otsuse kohaselt saab

erinevates kohtuotsustes sisalduvat vastuolu kuriteosündmuse olemasolu osas kõrvaldada vaid viisil,

et üks kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ühes menetluses ja teeb siis oma siseveendumuse järgi

otsuse kõigi kohtualuste suhtes (otsuse p 13). H. Antsovi kriminaalasja teistmise korral ei ole aga

võimalik H. Antsovi ja S. Raidma kriminaalasju koos menetleda.

21. 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 366 p 8 kohaselt on teistmise aluseks kohtuotsuse

jõustumine, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas kriminaalasjas on

kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi tunnistatud. Kui näha eelnevas seadusandja tahet

sätestada kohtuotsustes sisalduvate järelduste vastuolu teistmisalusena üksnes olukorras, mil

õigeksmõistev kohtuotsus tehti üldmenetluses ja süüdimõistev kohtuotsus lihtmenetluses, ei saa

üldmenetluses tehtud kohtuotsuste järelduste vastuolu enam teistmisaluseks olla.

22. Leides, et seaduse ühetaolise kohaldamise jaoks on oluline anda kriminaalasi arutamiseks

Riigikohtu üldkogule ja otsustada, kas pärast Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000. a otsuse tegemist

kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 on menetlusõigus muutunud määral, mis tingib vajaduse muuta selles

üldkogu otsuses väljendatud seisukohti, andis Riigikohtu kriminaalkolleegium 12. oktoobri 2011. a

määrusega kriminaalasja arutamiseks Riigikohtu üldkogule.

23. Riigikohtu üldkogu algatas 22. detsembri 2011. a määrusega kohtuasjas põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse. Riigikohtu üldkogul tekkis kahtlus, kas KrMS § 366, mis loetleb ammendavalt

kriminaalasjade teistmise õiguslikud alused, sätestab aluse teistmiseks üldmenetluses tehtud

kohtuotsuste vastuolu korral nii, nagu see esineb H. Antsovi ja S. Raidma kriminaalasjades. Üldkogu

leidis, et juhul, kui sellise olukorra jaoks ei ole seaduses alust kriminaalasja teistmiseks, võib

kriminaalmenetluse seadustik olla selles osas põhiseadusega (PS) vastuolus.

24. Riigikohtu üldkogu kaasas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusse menetlusosalistena

Riigikogu

õiguskomisjoni,

Riigikogu

põhiseaduskomisjoni,

õiguskantsleri,

justiitsministri,

Riigiprokuratuuri ja Eesti Advokatuuri. Üldkogu küsis menetlusosaliste arvamust, kas kehtivas

õiguses on olemas õiguslik alus, mis võimaldaks teista H. Antsovi kriminaalasja, ja kas kehtiv

regulatsioon on põhiseadusega kooskõlas.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu õiguskomisjon

25. Õiguskomisjon oli seisukohal, et jõustunud kohtulahendi teistmise alused on põhiseaduspärased.

KrMS § 366 p 5 on jätkuvalt teistmise aluseks üldmenetluses tehtud kohtuotsuste järelduste vastuolu

korral. KrMS § 366 p 8 lisamisel ei soovinud seadusandja luua olukorda, kus kohtuotsustes

sisalduvate järelduste vastuolu korral oleks teistmisalusena käsitatav üksnes KrMS § 366 p 8.

Riigikogu põhiseaduskomisjon

26. Põhiseaduskomisjon leidis, et teistmise õiguslikud alused ei ole põhiseadusega vastuolus.

Üldmenetluses tehtud kohtuotsuste järelduste vastuolu korral on teistmise õiguslik alus sätestatud

KrMS § 366 p-s 5. Seadusandja ei soovinud KrMS-i § 366 täiendamisega p-ga 8 näha teistmisalusena

kohtuotsustes sisalduvate järelduste vastuolu üksnes olukorras, millal õigeksmõistev kohtuotsus tehti

üldmenetluses ja süüdimõistev kohtuotsus lihtmenetluses. Põhiseaduskomisjon rõhutas vajadust

selgelt eristada kasseerimise ja teistmise aluseid.

Henrik Antsovi kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi

27. Kaitsja oli seisukohal, et juhul, kui teista saab üksnes üld- ja lihtmenetluses tehtud kohtuotsuste

vastolu korral, on KrMS § 366 üldmenetluses tehtud jõustunud kohtulahendi teistmise aluse

puudumise tõttu põhiseadusega vastuolus. Samas leidis kaitsja, et üldmenetluses tehtud jõustunud

kohtuotsuste järelduste vastuolu saab olla teistmise aluseks KrMS § 366 p 5 mõttes ja

kriminaalmenetluse seadustik ei ole põhiseadusega vastuolus.

Õiguskantsler

28. Õiguskantsler asus seisukohale, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjas ei ole asjassepuutuvat

regulatsiooni või asjassepuutuvat seaduslünka järgmistel põhjendustel.

29. Olukorras, kus üldmenetluses tehtud jõustunud kohtuotsustes jõutakse erinevatele järeldustele,

saab kriminaalasja teista KrMS § 366 p 5 alusel. KrMS § 366 p 5 tuleb tõlgendada

põhiseaduskonformselt ja süüdistatava õiguste kaitse aspektist soodsalt. Õiguskantsleri hinnangul

õigustavad kriminaalasja 3-1-2-2-11 asjaolud koosmõjus S. Raidma suhtes jõustunud kohtuotsusega

H. Antsovi suhtes jõustunud kohtuotsuse muutmist, kuna H. Antsovi õigusi (PS § 20 ja § 14)

riivatakse intensiivselt. Teistmisvõimalust ei välista KrMS § 366 p 8, millega sooviti tagada

lihtmenetlustes süüdi mõistetud isikute õiguste kaitse (eelkõige PS §-st 14 tulenev õigus õiglasele

menetlusele, aga ka PS §-ga 12 tagatud võrdsed võimalused oma õiguste kaitseks võrreldes

süüdistatavaga üldmenetluses).

30. KrMS § 366 p 5 sõnastus on teistest KrMS §-s 366 sätestatud teistmisalustest laiem ja katab

teistes punktides mittesisalduvad teistmise alused. Erinevalt KrMS § 366 p-s 8 sätestatud liht- ja

üldmenetluses tehtud otsuste vastuolust võib üldmenetluses eri tulemusele jõudmine olla mõnel juhul

selline, mis ei tingi teistmist. Kohtuotsust peaks olema võimalik muuta juhul, kui kõne all on isiku PS

§-s 20 sätestatud õigus vabadusele ja asjaolud võivad kaasa tuua tema olukorra kergendamise.

31. Õiguskantsler tõi välja, et Riigikohtu pädevuses on sisulise õigusemõistmise raames hinnata, kas

KrMS § 366 p-s 5 sätestatud normi kohaldamise tingimused on täidetud. Kui Riigikohus leiab, et

esineb „muu oluline asjaolu“, siis on KrMS § 366 p 5 näol olemas üldmenetluses tehtud kohtuotsuste

vastuolu korral teistmise alus. Juhul, kui Riigikohus otsustab, et „muud olulist asjaolu“ ei esine, siis

ei ole sellises olukorras KrMS § 366 p 5 teistmise aluseks. Õiguskantsler märkis, et kui Riigikohus

leiab, et vaidluse esemeks olevas olukorras teistmise alust ei ole, siis on selline olukord tema esialgsel

hinnangul põhiseadusega vastuolus.

Justiitsminister

32. Justiitsminister leidis, et üldmenetluses tehtud vastuoluliste järeldustega kohtuotsuste teistmise

aluseks saab olla KrMS § 366 p 5, ja ei näinud vastuolu põhiseadusega. KrMS § 366 p 5 jätab

Riigikohtule kaalutlusõiguse, hindamaks, millised asjaolud võivad igal konkreetsel juhul langeda

selle sätte kohaldamisalasse. KrMS § 366 täiendamine 8. punktiga ei mõjuta KrMS § 366 p 5 sellist

tõlgendust.

Riigiprokuratuur

33. Riigi peaprokurör oli seisukohal, et KrMS § 366 on põhiseadusega kooskõlas, kuigi KrMS § 366

p 5 ei anna alust teista vastuolulisi kohtulahendeid. Üldmenetluse regulatsiooniga on loodud piisavad

garantiid menetluse õigluse tagamiseks, seetõttu ei ole vaja luua lisagarantiid jõustunud kohtuotsuse

teistmise näol. KrMS § 366 p-ga 8 soovis seadusandja lisada kriminaalmenetluse seadustikku

teistmisaluse, mida seni ei olnud ja mis ei saanud seega tuleneda KrMS § 366 p-st 5.

34. Riigi peaprokurör märkis, et Riigikohtu üldkogu leidis 24. aprilli 2000. a otsuses kohtuasjas nr 3-

1-2-1-00, et erinevates kohtuotsustes sisalduvate järelduste vastuolu on asjaolu, mis AKKS § 771 lg 3

p 5 kohaselt võis konkreetse asja menetlemise käiku arvestades olla teistmisaluseks. See seisukoht ei

pruugi aga praegu enam kehtida. AKKS § 771 lg 3 p 5 sõnastus langeb KrMS § 366 p 5 sõnastusega

küll kokku, kuid 1. juulil 2004, mil jõustus kriminaalmenetluse seadustik, muutus oluliselt kogu

kriminaalmenetlus - üld- ja lihtmenetluste eristamine, tõendamise üldpõhimõtted ning sellega seotud

menetluslikud garantiid. Inkvisitsioonilise kohtumenetluse asendas võistlev kohtumenetlus, mille

vältimatuks osaks on tõendite usaldusväärsuse põhjalik kontroll kohtusaalis. Garantiid, mida

Riigikohtu üldkogu oli 2000. aastal sunnitud teistmise abil pakkuma, on praegu kirjutatud sisse

võistleva üldmenetluse regulatsiooni. Oluline on siin isikulise tõendi usaldusväärsuse kontroll, mis

väljendub nii ristküsitluse reeglistikus kui ka teistes kohtuliku uurimise sätetes. Olukord, kus sama

isik annab kohtulikul uurimisel erinevaid ütlusi, pole menetluslikult välistatud. Oluline on see, et

kohtul ja menetluspooltel on igakülgne võimalus selliste tõendite usaldusväärsust kontrollida, enne

kui kohus otsustab neid otsuse tegemisel aluseks võtta.

Eesti Advokatuur

35. Eesti Advokatuuri hinnangul on kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon põhiseadusega

vastuolus. KrMS § 366 ei sätesta teistmise alusena üldmenetluses tehtud kohtuotsuste vastuolu ja

piirab ebaproportsionaalselt PS §-s 20 sätestatud õigust vabadusele koostoimes PS §-s 14 sätestatud

õigusega õiglasele menetlusele. Advokatuur leidis, et kui erinevate menetluste käigus on jõutud

vastuoluliste järeldusteni, peab olema võimalik järeldusi teistmismenetluse kaudu kontrollida.

VAIDLUSALUNE SÄTE

36. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 366 on sätestatud:

㤠366. Teistmise alused

Teistmise alused on:

1) kohtuotsuse või -määruse ebaseaduslikkus või põhjendamatus, mis tuleneb teise kohtuotsusega

tuvastatud tunnistaja valeütlusest, teadvalt valest eksperdiarvamusest, teadvalt valest tõlkest,

dokumendi võltsimisest või tõendi kunstlikust loomisest;

2) kohtuniku kuritegu, mille ta on toime pannud teistetavat kriminaalasja arutades või läbi vaadates ja

mis on tuvastatud kohtuotsusega;

3) kohtueelse menetleja ametniku või prokuröri kuritegu, mille ta on toime pannud kriminaalasja

menetluses ja mis on tuvastatud kohtuotsusega, kui see kuritegu võis mõjustada kohtuotsust

teistetavas kriminaalasjas;

4) teistetavas kriminaalasjas kohtuotsuse või -määruse tegemisel üheks aluseks olnud teise

kohtuotsuse või -määruse tühistamine, kui sellega kaasneks teistetavas kriminaalasjas õigeksmõistva

kohtuotsuse tegemine või süüdimõistetu olukorra kergendamine;

5) kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas

otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega

tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise või kolmanda isiku,

kelle vara on kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud, olukorra kergendamise;

6) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle

sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine, millele tugines kohtuotsus või -määrus

teistetavas kriminaalasjas.

7) teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse peale Euroopa Inimõiguste Kohtule

esitatud individuaalkaebuse rahuldamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole

võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu;

8) kohtuotsuse jõustumine, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas

kriminaalasjas on kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi tunnistatud.“

ÜLDKOGU SEISUKOHT

37. Riigikohtu üldkogu vaatab läbi H. Antsovi kaitsja teistmisavaldust, milles taotletakse Tartu

Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu jõustunud otsuste tühistamist. Üldkogu märgib, et käsitleb

H. Antsovi süüdimõistmist üksnes teistmisavalduses vaidlustatud osas - tema süüdistust KarS § 184

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi narkootiliste ainete suures koguses ebaseaduslikus edasiandmises S. Raidmale.

38. Üldkogu lahendab kõigepealt küsimuse, kas kriminaalmenetluse seadustikus on olemas alus

H. Antsovi kriminaalasja teistmiseks (I). Seejärel selgitab välja, milliseid H. Antsovi põhiõigusi võib

riivata teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsus (II) ja kas tema põhiõigusi on riivatud (III). Edasi

hindab üldkogu põhiõiguste riive kooskõla põhiseadusega, tuvastades riive eesmärgi (IV) ja kaaludes

riive proportsionaalsust (V). Lõpuks lahendab üldkogu H. Antsovi kaitsja teistmisavalduse (VI).

I

39. Üldkogu lahendab kõigepealt küsimuse, kas kriminaalmenetluse seadustikus on olemas alus

H. Antsovi kriminaalasja teistmiseks.

40. KrMS § 366 p 5 kohaselt on teistmise aluseks kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline

asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtule teada ja mis

iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või

süüdimõistetu olukorra kergendamise. KrMS § 366 p 5 kattub sõnastuselt suuresti enne

kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist kehtinud AKKS § 771 lg 3 p-ga 5, mille kohaselt oli

teistmise aluseks kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaolu ilmnemine, mis ei olnud

kohtule teistetavas kriminaalasjas otsuse või määruse tegemisel teada ja mis iseseisvalt või kogumis

varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa kas õigeksmõistva kohtuotsuse või kergemat karistust

ettenägeva kriminaalseaduse sätte kohaldamise.

41. Riigikohtu üldkogu rahuldas 24. aprilli 2000. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 J. Mäeotsa

kaitsja teistmisavalduse, tuginedes AKKS § 771 lg 3 p-le 5. Selles kohtuasjas lahendatud

teistmisavaldus oli esitatud praeguse juhtumiga paljuski sarnastel asjaoludel. Süüdimõistva

kohtuotsuse kohaselt oli J. Mäeots grupis koos tuvastamata isikutega pannud toime väljapressimisi ja

kelmuse O. I. suhtes. Pärast J. Mäeotsa suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist

1997. aastal jõustus 1999. aastal kohtuotsus, millega A. S. ja I. S. mõisteti õigeks O. I. suhtes toime

pandud väljapressimiste ja kelmuse süüdistuses. A. S. ja I. S. olid 1997. aastal need tuvastamata

isikud, kes süüdistuse kohaselt grupis koos J. Mäeotsaga panid toime O. I. suhtes väljapressimisi ja

kelmuse. Ida-Viru Maakohus mõistis A. S.-i ja I. S.-i väljapressimiste ja kelmuse süüdistustes õigeks

põhjusel, et kohtu arvates ei olnud kuriteo toimepanemine O. I. suhtes tõendatud.

42. Üldkogu märkis viidatud otsuse p-s 10 järgmist: „Üldkogu käsitab erinevates kohtuotsustes

sisalduvate järelduste vastuolu asjaoluna, mis AKKS § 771 lg 3 p 5 kohaselt saab antud asja

menetlemise käiku arvestades olla teistmisaluseks.“ Seega oli uueks asjaoluks üldkogu hinnangul see,

et erinevad kohtukoosseisud jõudsid kuriteo asjaolude hindamisel erinevatele järeldustele.

„Teistmisavalduse esitamise ajal oli Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a jõustunud kohtuotsusega

tuvastatud selliste asjaolude puudumine, milliste olemasolu oli tuvastatud Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsusega ja mis olid J. Mäeotsa [---] süüdimõistmise

aluseks O. I. suhtes toimepandud kuritegudes“ (otsuse p 10). Samas leidis üldkogu, et sellist vastuolu

saab kõrvaldada vaid viisil, et üks kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ühes menetluses ja teeb siis

oma siseveendumuse järgi otsuse kõigi kohtualuste suhtes (otsuse p 13). Seega pidas üldkogu silmas,

et kohtuotsustes esinevat vastuolu kuriteo sündmuse tuvastatuse osas saab kõrvaldada üksnes viisil, et

mõlemat kriminaalasja arutatakse ühes menetluses.

43. Tunnistades olulise vastuolu esinemist H. Antsovi ja S. Raidma kriminaalasjades tehtud

kohtuotsuste vahel, märgib üldkogu, et vastuolu ei saa kõrvaldada ei Riigikohtu üldkogu 24. aprilli

2000. a otsuses väljendatud seisukohta järgides ega kohaldades KrMS § 366 p 5 või p 8. Esiteks ei

ole praegu võimalik ühendada H. Antsovi ja S. Raidma kriminaalasju ühiseks menetluseks, sest ka S.

Raidma suhtes tehtud õigeksmõistev kohtuotsus on jõustunud. Riigikohtule ei ole esitatud S. Raidma

kriminaalasja menetluse uuendamise avaldust.

44. Teiseks on muutunud teistmisalused. 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 366 p 8 sätestab

kohtuotsuste vastuolu teistmisalusena. KrMS § 366 p 8 kohaselt on teistmise aluseks kohtuotsuse

jõustumine, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas kriminaalasjas on

kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi mõistetud. Seega ei ole teistmisaluseks mitte

igasugune kohtuotsuste vaheline vastuolu, vaid vastuolu üksnes olukorras, mil enne on

üldmenetlusega võrreldes väiksemaid menetluslikke garantiisid tagavas lihtmenetluses kaastäideviija

või osavõtja süüdi tunnistatud ja hilisemas üldmenetluses mõistetakse süüdistatav õigeks.

Seadusandja ei ole tunnistanud teistmise aluseks kohtuotsuste vastuolu olukorras, kus mõlemad

vastuolulised kohtuotsused on tehtud üldmenetluses.

45. Kohtuotsused nii H. Antsovi kui ka S. Raidma suhtes on tehtud üldmenetluses. Samuti ei ole

narkootilise aine üleandja ja vastuvõtja tegevus narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel käsitatav

kuriteo kaastäideviimisena ega kuriteost osavõtuna. Seega ei ole S. Raidma suhtes tehtud

õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumine H. Antsovi kriminaalasja teistmise aluseks KrMS § 366 p 8

mõttes.

46. Eeltoodud põhjustel leiab üldkogu, et pärast S. Raidma suhtes tehtud kohtuotsuse jõustumist, kui

ilmnes selle otsuse vastuolu H. Antsovi kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega, ei olnud H. Antsovil

võimalust vaidlustada tema enda suhtes tehtud süüdimõistvat ja juba jõustunud kohtuotsust.

Kriminaalasjas menetluse uuendamine on kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt võimalik üksnes

teistmismenetluses samas seadustikus sätestatud alustel. Üldkogu leiab, et KrMS § 366, mis sätestab

ammendavalt teistmise alused, ei näe ette alust tekkinud olukorras H. Antsovi suhtes jõustunud

kohtuotsusega lõppenud kriminaalasja teistmiseks.

II

47. Teistmisavalduses taotletakse sellise kriminaalasja teistmist, milles on jõustunud süüdimõistva

kohtuotsusega mõistetud isikule karistuseks vangistus. Üldkogu selgitab välja, millised põhiõigused

võivad olla praegusel juhul riivatud.

48. PS § 20 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. PS § 20 kaitseb inimese

füüsilist vabadust, mis on paljude teiste põhiõiguste kasutamise eelduseks. Õigus vabadusele on Eesti

põhiseaduses üks olulisemaid põhiõigusi.

49. PS §-s 20 sätestatud vabadusõigus pole piiramatu, selle eesmärk on kaitsta igaüht meelevaldse

vabadusevõtmise eest. PS § 20 lg 2 loetleb juhud, millal on seaduses sätestatud korras õigus võtta

vabadus. PS § 20 lg 2 p 1 kohaselt võib vabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks.

Üldkogu märgib, et PS § 20 lg-s 1 tagatud vabaduspõhiõiguse riive saab olla põhiseadusega

kooskõlas üksnes juhul, kui menetlus, mis viis kohtuotsuseni ja selle alusel vabaduse võtmiseni, oli

põhiseadusega kooskõlas.

50. PS § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning

kohalike omavalitsuste ülesanne. PS § 15 lg 1 näeb ette igaühe õiguse pöörduda oma õiguste ja

vabaduste rikkumise korral kohtusse. PS §-st 14 ja § 15 lg-st 1 koostoimes tuleneb põhiõigus tõhusale

ja õiglasele menetlusele oma õiguste kaitseks kohtus.

51. PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimest tuleneb menetluslik põhiõigus, mille eesmärk on avada tee isiku

põhiõiguste teostamiseks ja kaitsmiseks. Samuti tuleneb sellest seadusandja kohustus kehtestada

õigusnormid, mis tagavad tõhusa võimaluse isikul oma õigusi kohtus kaitsta, samuti õigusemõistmise

õigluse. Kuigi seadusandjal on ulatuslik vabadus otsustada, kuidas tõhus ja õiglane menetlus üles

ehitada, riivab piisavalt tõhusate õiguskaitsevahendite puudumine oma õiguste kaitsmiseks PS § 14 ja

§ 15 lg 1 koostoimest tulenevat põhiõigust.

52. Üldkogu on seisukohal, et põhiõigust õiglasele ja tõhusale menetlusele oma õiguste kaitseks

kohtus võib riivata ka võimaluse puudumine vaidlustada juba jõustunud kohtulahend selleks, et

kõrvaldada üldmenetluses tehtud kohtuotsustes esinev vastuolu.

III

53. Järgmiseks hindab üldkogu, kas H. Antsovi õigust tõhusale ja õiglasele menetlusele oma õiguste

kaitseks kohtus on riivatud.

54. Üldkogu märgib, et küsimuse all pole teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse seaduslikkus.

H. Antsov ja tema kaitsja kasutasid kõiki Eesti õigussüsteemis kohtuotsuse seaduslikkuse

kontrollimiseks ettenähtud kaebevõimalusi. Tartu Maakohtu otsuse seaduslikkust kontrollis

apellatsioonimenetluses Tartu Ringkonnakohus. Ringkonnakohtu otsuse peale esitatud H. Antsovi

kaitsja kassatsiooni ei võtnud Riigikohus menetlusse ja kohtuotsus jõustus.

55. Vaatamata eelmärgitule selgus pärast S. Raidma õigeksmõistmist, et H. Antsovi suhtes jõustunud

süüdimõistvas kohtuotsuses tuvastatu on oluliselt vastuolus S. Raidma suhtes tehtud jõustunud

kohtuotsuses tuvastatuga. Üldkogu tõdeb, et kohtuotsuse õigusjõud on oluline väärtus ja selle

katkestamine ning kohtuasjas menetluse uuendamine saab olla üksnes erandlik. Kuid olukorras, mil

kohtuotsused on vastuolus sedavõrd olulises küsimuses, kas kuriteosündmus leidis aset või mitte,

tuleb silmas pidada, et teistmismenetluse ülesandeks on muuhulgas selgitada, kas teistetavas asjas on

ilmnenud mingi selline uus ja oluline asjaolu, mis sunnib kohtuotsuse seadusjõu ja õigusrahu

põhimõtte taanduma. Õigus tõhusale ja õiglasele menetlusele võib olla riivatud ka siis, kui pärast

kohtuotsuse jõustumist tekib põhjendatud kahtlus vabadusõiguse riive õiguspärasuses. Seetõttu peab

üldkogu vajalikuks H. Antsovi kriminaalasjas menetluse uuendada.

56. H. Antsovi suhtes jõustus 8. septembril 2008 süüdimõistev kohtuotsus, millega teda karistati

vangistusega. Jõustunud kohtuotsus pöörati täitmisele ja H. Antsov asus vanglas karistust kandma. H.

Antsov mõisteti muu hulgas süüdi selles, et ta andis S. Raidmale edasi suures koguses narkootilisi

aineid. Tõendiks selle kuriteosündmuse toimumise kohta olid narkootilise aine ostja, S. Raidma

ütlused.

57. Esialgu olid S. Raidma ja H. Antsov kahtlustatavad ühes ja samas kriminaalasjas. Hiljem eraldati

alaealise kahtlustatava S. Raidma kriminaalasi eraldi menetlusse. Eraldamise hetkel kehtinud KrMS §

216 lg 2 sätestas, et kriminaalasja võib eraldada uude toimikusse, kui see ei kahjusta

kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Sama paragrahvi neljas lõige sätestas, et

kui alaealist kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanemises koos täisealisega, võib eraldada

tema kriminaalasja eraldi kriminaalmenetluseks, kui see ei kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust,

täielikkust ja objektiivsust ning kui seda nõuavad alaealise huvid. H. Antsovi huvides esitatud

kassatsiooni jättis Riigikohus menetlusse võtmata. Ka S. Raidma suhtes tehtud kohtuotsuses pidas

Tartu Maakohus kriminaalasjade eraldamist õiguspäraseks. Kuna Tartu Ringkonnakohus tühistas S.

Raidma kaitsja kaebuse alusel maakohtu otsuse ja mõistis S. Raidma kuriteo tõendamatuse tõttu

õigeks, ei antud apellatsioonikohtu otsuses hinnangut kriminaalasjade eraldamise seaduslikkusele.

58. Kriminaalasjade eraldamise tõttu kuulati S. Raidma H. Antsovi kriminaalasjas Tartu Maakohtu

3. mai 2007 istungil üle tunnistajana ja teda hoiatati valeütluste andmise ning ütluste andmisest

põhjendamatu keeldumise eest (KrMS § 68 lg 2). Samas olid S. Raidma tunnistajana antud ütlused

ainsaks tõendiks, mis kinnitas kuriteosündmuse toimumist. S. Raidma ütlused tõendasid nii

narkootilise aine kogust, selle edasiandmist ja omandamist kui ka narkootilise aine käitlemise

korduvust. H. Antsov ei ole tunnistanud S. Raidmale narkootilise aine edasiandmist.

59. Enda kriminaalasja kohtulikul arutamisel loobus S. Raidma oma varasematest ütlustest ja

kinnitas, et ta pole H. Antsovilt narkootilist ainet saanud. Seetõttu luges Tartu Ringkonnakohus

S. Raidma ütlused ebausaldusväärseks ja leidis, et kuriteosündmus on tõendamata, ning mõistis

17. detsembri 2010. a otsusega S. Raidma õigeks.

60. Eeltoodut arvestades on pärast S. Raidma suhtes tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumist

tekkinud põhjendatud kahtlus, kas H. Antsovilt vabadusevõtmine oli õiguspärane.

61. Üldkogu tõdes eespool (vt otsuse I osa), et pärast S. Raidma suhtes tehtud kohtuotsuse jõustumist

puudus H. Antsovil võimalus vaidlustada tema enda suhtes tehtud süüdimõistvat kohtuotsust.

Kriminaalasjas menetluse uuendamine on kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt võimalik üksnes

teistmismenetluses samas seadustikus sätestatud alustel. Üldkogu leidis, et KrMS § 366, mis sätestab

ammendavalt teistmise alused, ei näe praegu ette alust, mis võimaldaks H. Antsovi kriminaalasja

teista.

62. Eeltoodust lähtudes leiab üldkogu, et KrMS § 366, mis ei näe ette võimalust teista H. Antsovi

kriminaalasja, riivab H. Antsovi põhiõigust tõhusale ja õiglasele menetlusele oma õiguste kaitseks

kohtus (PS § 14 koostoimes § 15 lg-ga 1). Tõhusa menetluse puudumine riivab ka põhiõigust

vabadusele (PS § 20).

63. Üldkogu möönab, et võimalus oma õigusi kaitsta ei pea olema sätestatud tingimata

teistmisalusena. Õiguste kaitse võimaluse võiks tagada ka muu tõhus menetlus. Samas tuleb

arvestada asjaolu, et praegu on Eesti õiguskorras teistmismenetlus ainus menetlus, mis võimaldab

isikul pärast tema suhtes kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist veel samas kriminaalasjas oma

õigusi kaitsta. Neil kaalutlustel peab üldkogu põhjendatuks vaadata H. Antsovi kaitsja avaldus läbi

teistmismenetluses ja näha põhiõiguste riivet sobiva teistmisaluse puudumises.

IV

64. Põhiseaduse § 11 lubab põhiseaduses sätestatud põhiõigusi piirata ainult tingimusel, et piirang on

põhiseadusega kooskõlas. Põhiõiguste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud

ega tohi moonutada piiratavate õiguste olemust. Olles tuvastanud H. Antsovi põhiõiguste riive,

hindab üldkogu järgnevalt nende põhiõiguste riive kooskõla põhiseadusega. Selleks kontrollib

üldkogu esmalt, kas on olemas legitiimne eesmärk põhiõiguste riiveks.

65. Põhiseaduse §-s 14 ja § 15 lg-s 1 ei ole sätestatud tingimusi neis sisalduvate õiguste riivamiseks.

Seega on neist sätetest tulenevad põhiõigused ilma seaduse reservatsioonita tagatud põhiõigused,

mida võib riivata teiste põhiõiguste tagamiseks või põhiseaduslike väärtuste kaitsmiseks.

66. Pärast kaebevõimaluste ammendumist süüdimõistev kohtuotsus jõustub, see tähendab - omandab

seadusjõu (KrMS § 408 lg 1). Kohtuotsuse seadusjõud tagab õiguskindlust, mis on põhiseaduse ühe

aluspõhimõtte, õigusriigi põhimõtte (PS § 10) oluline osa. Õiguskindlus muudab õiguskorra

usaldusväärseks. Üks osa õiguskindlusest kaitseb riiklike otsuste püsivust, tagades, et neid ei saa

tagantjärele muuta meelevaldselt, vaid üksnes põhjendatud erandlikel asjaoludel. Kohtuotsuse

õigusjõud on õiguskindluse tagamiseks eriti oluline. Kohtuotsus peab looma kestvat õigusrahu

olukorras, kus on pikemat aega valitsenud vaidlus selle üle, mis on õige.

67. Praegusel juhul toetab teistmisaluse puudumine PS §-st 10 tulenevat õiguskindluse põhimõtet.

Põhiõiguste riive eesmärk on järelikult õiguskindluse tagamine ja üldkogu hinnangul on see

põhiõiguste riivamiseks legitiimne.

V

68. Järgnevalt hindab üldkogu põhiõiguste riive kooskõla põhiseadusega, kaaludes riive

proportsionaalsust.

69. Tulenevalt PS §-st 11 peavad põhiõiguste piirangud olema proportsionaalsed eesmärgiga, mida

piiranguga taotletakse. Üldkogu hindab, kas õiguskindluse tagamise vajadus on praegusel juhul

sedavõrd kaalukas, et kaaluda üles H. Antsovi põhiõiguste riived, mis tulenevad sellest, et tal ei ole

võimalust kaitsta oma õigusi kohtus.

70. Teistmisvõimaluse puudumine on sobiv ja vajalik abinõu õiguskindluse tagamiseks. Otsustades

õiguskindluse tagamise abinõu (teistmisaluse puudumise) mõõdukuse üle, kaalub üldkogu eesmärgi

kaalukust riivatud põhiõigustega.

71. Riivet õigustaval poolel on õiguskindlus, mis on oluline põhiseaduslik põhimõte. Samas ei

õigusta praegusel juhul riivet PS § 23 lg-s 3 sätestatud põhiõigus. PS § 23 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi

teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda on seaduse järgi mõistetud lõplikult

süüdi või õigeks. See on õiguskindluse eriline tagatis karistusõiguse jaoks (ne bis in idem põhimõte),

mis tagab, et kuriteoasjades tehtud jõustunud kohtuotsused oleksid lõplikud. PS § 23 lg-s 3 on

sätestatud eelkõige menetlusaluse isiku põhiõigus. Kuna praegusel juhul taotleb kriminaalasjas

menetluse uuendamist süüdimõistetud isik ise, siis ei riivaks menetluse uuendamine tema PS § 23 lg-

s 3 tagatud põhiõigust.

72. Praegusel juhul kaaluvad põhiõiguste riived üles riive eesmärgi - vajaduse tagada õiguskindlust.

Põhiõigused, mida on riivatud, on kaalukad. Vabaduspõhiõigus on üks kõige kaalukamaid põhiõigusi

ja vangistus riivab vabaduspõhiõigust väga intensiivselt. Põhiõiguste austamine ja kaitse ning õiglane

menetlus oma õiguste kaitseks (PS §-d 14 ja 15) on olulised põhiseaduslikud väärtused, mis samuti

juurduvad õigusriigi põhimõttes.

73. Eeltoodust lähtudes riivab KrMS § 366 osas, milles see ei näe teistmisalusena ette üldmenetluses

tehtud kohtuotsuse jõustumist, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, kui teistetavas

kriminaalasjas on üldmenetluses tehtud kohtuotsusega mõistetud selles kuriteosündmuses osalemise

eest isikule karistuseks vangistus, ebaproportsionaalselt PS § 20 lg-s 1 ning PS §-s 14 ja § 15 lg-s 1

tagatud põhiõigusi.

74. Lähtudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lg 1 p-st 2, tunnistab

üldkogu KrMS § 366 osas, milles see ei näe teistmisalusena ette üldmenetluses tehtud kohtuotsuse

jõustumist, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, kui teistetavas kriminaalasjas on

üldmenetluses tehtud kohtuotsusega mõistetud selles kuriteosündmuses osalemise eest karistuseks

vangistus, PS §-ga 11, §-ga 14, § 15 lg-ga 1 ja § 20 lg-ga 1 vastuolus olevaks.

VI

75. Lõpuks lahendab üldkogu H. Antsovi kaitsja teistmisavalduse.

76. Olles tunnistanud kriminaalmenetluse seadustikus teistmisaluse puudumise põhiseadusvastaseks,

tuleb üldkogu järgnevalt lahendada H. Antsovi kaitsja teistmisavaldus. Kaitsja taotleb Tartu

Maakohtu 19. novembri 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a otsuste tühistamist ning

H. Antsovi õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi narkootilise aine suures koguses

edasiandmises S. Raidmale. Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

Tartu Ringkonnakohtule.

77. Riigikohtu pädevus teistmismenetluses on sätestatud KrMS §-s 373. Teistmisaluse puudumisel

jätab Riigikohus teistmisavalduse rahuldamata (lg 1). Teistmisavalduse põhjendatuse korral tühistab

Riigikohus vaidlustatud kohtulahendi oma otsusega ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks

tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse

korraldamiseks (lg 2). Kui teistetavas kriminaalasjas ei ole vaja tuvastada uusi asjaolusid, võib

Riigikohus pärast kriminaalasja teistmist teha uue otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda

(lg 3).

78. Üldkogu peab H. Antsovi kaitsja teistmisavaldust põhjendatuks. Tartu Maakohus mõistis

19. novembri 2007. a otsusega H. Antsovi süüdi selles, et ta omandas 2006. aastal tuvastamata

isikutelt ja viisil ning andis S. Raidmale ebaseaduslikult edasi suures koguses narkootilisi aineid -

kokku 200 grammi amfetamiini ja 453 ecstasy tabletti. Tartu Ringkonnakohus tuvastas 17. detsembri

2010. a otsuses S. Raidma kriminaalasjas, et S. Raidma pole H. Antsovilt 2006. aastal narkootilisi

aineid omandanud. Ülaltoodu tekitab põhjendatud kahtluse, kas H. Antsov andis S. Raidmale 2006.

aastal ebaseaduslikult edasi suures koguses narkootilisi aineid ja pani sellega toime

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Eelnevast lähtudes leiab üldkogu, et H. Antsovi

kaitsja teistmisavaldus tuleb rahuldada ja Tartu Maakohtu 19. novembri 2007. a ning Tartu

Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a otsused H. Antsovi süüdimõistmises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

tühistada.

79. H. Antsovi kriminaalasja lahendamiseks pole võimalik tuvastada uusi asjaolusid. Tartu Maakohtu

19. novembri 2007. a otsuses tugineti H. Antsovi süüdimõistmisel S. Raidmale suure koguse

narkootiliste ainete ebaseaduslikus edasiandmises vaid S. Raidma ütlustele. Arvestades, et S. Raidma

kriminaalasja menetledes tunnistas Tartu Ringkonnakohus tema ütlused tõendina ebausaldusväärseks

ja et H. Antsovi kriminaalasjas pole lisaks S. Raidma ütlustele muid H. Antsovit süüstavaid tõendeid

kogutud, tuleb H. Antsov KrMS § 7 lg 3 ja § 309 lg 2 alusel süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

õigeks mõista.

80. Tartu Maakohus mõistis 19. novembri 2007. a otsusega H. Antsovi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi süüdi ka selles, et ta omandas 16. augustil 2006 kella 23.00 paiku grupis koos A. Rjaboviga

V. Šipovilt ebaseaduslikult vähemalt 997,6 grammi amfetamiini ja vedas selle samal päeval grupis

koos A. Rjaboviga sõiduautoga Tallinnast Tartusse. Kuna üldkogu mõistab H. Antsovi süüdistuses

narkootikumide suures koguses ebaseaduslikus edasiandmises õigeks ja varem polnud H. Antsovit

narkootilise aine käitlemisega seotud süüteo toimepanemise eest karistatud, tuleb H. Antsovi

käitumine 997,6 grammi amfetamiini ebaseaduslikus grupiviisilises käitlemises kvalifitseerida

KarS § 184 lg 2 p 1 järgi.

81. Arvestades, et H. Antsov tuleb talle esitatud süüdistuses osaliselt õigeks mõista, kaalub üldkogu

järgnevalt, kas ja mil määral tuleks muuta H. Antsovile mõistetud karistust. H. Antsov tunnistati

Tartu Maakohtu 19. novembri 2007. a otsusega süüdi ja teda karistati KarS 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

mõlema kuriteo toimepanemise eest vangistusega kuueks aastaks, s.o alla KarS § 184 lg 2 sanktsiooni

keskmist määra.

82. H. Antsovi osalise õigeksmõistmise tõttu väheneb nii tema süüdistuse maht kui ka süü suurus.

Lähtudes H. Antsovi süü suurust peamiselt iseloomustavast asjaolust, grupiviisiliselt käideldud

amfetamiini suurest kogusest (997,6 grammi), leiab üldkogu, et H. Antsovi süü suurusele kuriteo

toimepanemise eest KarS § 184 lg 2 p 1 järgi vastab viie aasta ja kümne kuu pikkune vangistus.

83. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 3, tühistab Riigikohtu üldkogu Tartu

Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a ja Tartu Maakohtu 19. novembri 2007. a kohtuotsused H. Antsovi

süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning mõistab H. Antsovi selles osas õigeks. H. Antsovi

tegevuse 997,6 grammi amfetamiini ebaseaduslikus grupiviisilises käitlemises kvalifitseerib üldkogu

KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ning mõistab selle eest talle uueks karistuseks viis aastat ja kümme kuud

vangistust. Üldkogu rahuldab H. Antsovi kaitsja teistmisavalduse.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving

Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann