3-1-1-20-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

RIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-20-12

Otsuse kuupäev

9. aprill 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Nasir Dadašovi süüdistuses KarS § 3311 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2011. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-15699

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nasir Dadašovi kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Rainer Amur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

15. veebruar 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Harju Maakohtu 28. juuni 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2011. a

otsuste põhiosa, asendades kohtuotsustes topeltkaristamise keelu väidetavat rikkumist

puudutavad põhjendused käesoleva otsuse punktides 10-21 toodud põhjendustega.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 28. juuni 2011. a otsusega tunnistati Nasir Dadašov süüdi KarS § 3311 järgi ja

teda karistati vangistusega 5 kuuks, mis jäeti vastavalt KarS §-le 73 kolme aasta pikkuse katseajaga

tingimisi täitmisele pööramata.

2. N. Dadašov tunnistati KarS § 3311 järgi süüdi selles, et tema isikuna, keda vastavalt Harju

Maakohtu 2. juuni 2008. a otsusele tsiviilasjas nr 2-05-2467 kohustati ebaseaduslikust valdusest M.

F.-ile välja andma otsuses loetletud vallasvara, jättis selle kohustuse täitmata.

Täiteasjas nr 025/2009/345 alustatud menetluses trahviti N. Dadašovit Harju Maakohtu 13. jaanuari

2010. a määruse nr 2-09-46035 alusel 3000 krooni suuruse rahatrahviga kohustuse täitmata jätmise

eest.

3. Maakohus leidis, et N. Dadašovi süü on tõendatud ja süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida

KarS § 3311 järgi, sedastades kokkuvõtlikult järgmist.

3.1 Harju Maakohtu 2. juuni 2008. a otsusega mõisteti N. Dadašovi ebaseaduslikust valdusest välja

vallasvara, s.o kondiitritsehhi väikevahendid. N. Dadašov aga M. F.-ile ühtegi süüdistuses loetletud

esemetest välja ei andnud. Kriminaalvastutuse eelduseks KarS § 3311 järgi on asjaolu, et isikut oleks

kohtulahendi täitmata jätmise eest täitemenetluses trahvitud või et tema suhtes oleks kohaldatud

aresti. Aresti kohaldamise võimalus käesoleval ajal täitemenetluses puudub. Kaitsjaga ei saa nõustuda

selles, et täitemenetluses kohaldatud mõjutus- või sunnivahend (rahatrahv) on karistus süüteo eest ja

kuna tegemist on isiku teistkordse karistamisega, tuleks KarS § 3311 tunnistada põhiseadusega

vastuolus olevaks. Täitemenetluses kohaldatud rahatrahv pole karistus süüteo eest, vaid selle abil

püütakse mõjutada süüdlast kohtuotsust täitma. Alles pärast täitemenetluses sätestatud vahendite

ammendamist on seadusandja ette näinud karistusõigusliku vastutuse KarS § 3311 järgi. Tegemist

pole riigi ülemäärase sekkumisega, sest kohtuotsuse täitmine on kõigile kohustuslik. Kui isik jätab

vaatamata täitemenetluses kohaldatud abinõudele otsuse täitmata, on tema karistamine

kriminaalmenetluses põhjendatud. Kohtumääruses selgitati süüdistatavale korduva rahatrahvi

määramise võimalust ja täitur hoiatas teda vastutusest KarS § 3311 järgi.

3.2 Harju Maakohtu 13. jaanuari 2010. a määrusega trahviti süüdistatavat 50 trahviühiku (3000

krooni) suuruse rahatrahviga ja kohustati teda täitma 23. jaanuari 2009. a täitmisteadet. Määrusest

nähtuvalt määrati trahv kohtutäitur K. P. ettepanekul, sest N. Dadašov jättis 6. veebruaril 2009

sissenõudjale vallasasjad üle andmata. Täitmisteate sai süüdistatav kätte 28. jaanuaril 2009, kuid

keeldus alusetult kohustuse täitmisest. Määruses selgitati N. Dadašovile, et kohus võib täituri

ettepanekul määrata rahatrahvi korduvalt kuni kohustus täidetakse või määruse kohta esitatakse

vastuväide. Trahvi määramisel juhindus kohus täitemenetluse seadustiku (TMS) §-st 183. Seda, et

süüdistatav keeldus vallasvara üleandmisest ja enda isikut tõendava dokumendi esitamisest, käskides

kohtutäituril, tema abil ning sissenõudjal lahkuda, kinnitab ka 6. veebruari 2009. a akt. 24. märtsil

2011 jõustunud TMS § 183 redaktsioon näeb ette võimaluse määrata võlgnikule sunniraha TMS §-s

261 sätestatud korras. Nagu varem kohus, võib nüüd kohtutäitur sunniraha määrata korduvalt, kuni

kohustus täidetakse või esitatakse sunniraha määramise peale kaebus.

3.3 Harju Maakohtu 13. jaanuari 2010. a määruse kohaselt osales N. Dadašov kohtuistungil, paludes

määrata trahv miinimummääras. Seega tunnistas ta, et jättis vara väljaandmise kohustuse täitmata. Ta

pole kohtutäiturile ega kohtule teatanud, et tal puudub võimalus kõnealust vara välja anda või et see

oleks talle kuuluvast hoonest varastatud või M. F.-i poolt enne täitemenetluse alustamist ära viidud.

Taolised süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ja vastuolus teiste tõenditega. Vastuväiteid

kohtumäärusele N. Dadašov ei esitanud. Samuti ei esitanud ta kaebust enda esindaja tegevuse peale

seoses

tsiviilkohtu-

või

täitemenetlusega.

Kaebus

Eesti

Advokatuurile

esitati

alles

kriminaalmenetluse käigus pärast seda, kui süüdistatava esindaja ei ilmunud 24. märtsi 2011. a

eelistungile. Kaitsja taotlus lükata kriminaalasja arutamine edasi ja ära oodata advokatuuri aukohtu

otsus ning võimalus 2. juuni 2008. a kohtuotsuse tühistamiseks on põhjendamatu ja vastuolus

kriminaalmenetlusõiguse normidega.

3.4 Kuriteo toimepanek on tõendatud ka tunnistajate M. F.-i, K. P. ja E. K. ütlustega, millest nähtuvalt

oli vähemalt 2010. a kevade-suveni kondiitritsehhi inventar N. Dadašovile kuulunud hoones.

Tunnistajate ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda. Süüdistatava keeldumine kohtutäiturit

turuhoonesse lubamast ja väide, et ta ei kavatse kohtuotsust täita, kinnitavad tema otsest tahtlust

kuritegu toime panna.

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni N. Dadašovi kaitsja vandeadvokaat Leonid

Olovjanišnikov, kes taotles otsuse tühistamist, KarS § 3311 põhiseadusega vastuolus olevaks

tunnistamist ja kohaldamata jätmist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja

maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule pärast Eesti

Advokatuuri aukohtu otsuse tegemist, mis võimaldaks kaevata Harju Maakohtu otsuse peale

tsiviilasjas nr 2-05-2467.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2011. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

5.1 Täitemenetluse seadustiku §-s 183 ettenähtud sunniraha pole karistusena käsitatav. Sunnivahendi

kohaldamine on kriminaalvastutuse eelduseks KarS § 3311 järgi ja see on kuriteo objektiivset tunnust

iseloomustav tegur. Seadusandja on kriminaalvastutuse ette näinud alles pärast seda, kui kohustatud

isik on vaatamata täitemenetluses ettenähtud sunnile jätnud tema suhtes tehtud otsusega ettenähtud

kohustuse täitmata.

5.2 Apellatsioonis esitatud käsitluse kohaselt pole isikul, kelle kasuks tehtud kohtulahendist tulenevat

kohustust rikuti, üldse võimalust oma õigusi taastada või kaitsta. Kaitsja seisukohast tulenevalt

poleks ka kohtutäituril võimalik kohaldada seaduses ettenähtud sunnivahendit rohkem kui üks kord,

sest korduv sunniraha sissenõudmine tähendaks kahekordset karistamist. Kui sunniraha

väljamõistmine ei mõjuta isikut oma kohustusi täitma, nagu praegusel juhul on tuvastatud, jäävad

isiku õigused, kelle kasuks kohtulahend tehti, täielikult kaitseta ja kohtuotsus muutub formaalseks.

Seega ei riku TMS § 183 alusel kohaldatav mõjutus- või sunnivahend (praeguses asjas rahatrahv) PS

§ 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõtet.

5.3 Maakohtuga võib nõustuda selles, et kriminaalasja arutamise edasilükkamine teadmata ajaks

pelgalt põhjendusel, et võib-olla ennistatakse tsiviilkohtu otsuse peale apellatsiooni esitamise tähtaeg,

pole kooskõlas kriminaalasja mõistliku aja jooksul lahendamise põhimõttega. Maakohtul oli

kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste tuvastamisel aluseks jõustunud kohtulahend ja sellest kohus

seaduslikult ka lähtus.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni N. Dadašovi kaitsja vandeadvokaat L.

Olovjanišnikov, taotledes maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist, KarS § 3311 põhiseadusega

vastuolevaks tunnistamist ja kohaldamata jätmist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt

taotleb kaitsja süüdimõistva otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist

maakohtule pärast seda, kui tsiviilasjas nr 2-05-2467 on tehtud otsustus N. Dadašovi apellatsiooni

esitamise tähtaja ennistamise kohta ning sisuline lahend. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

6.1 KarS § 3311 ei vasta põhiseadusele. Nimelt välistab KarS § 2 lg 3 kahekordse karistamise ühe ja

sama süüteo eest. See nõue rajaneb PS § 23 lg-l 3. KarS § 3311 dispositsioon võimaldab kohaldada

kohtuotsuse täitmata jätnud isiku suhtes trahvi või aresti, seejärel aga otsuse täitmata jätmise korral

veel ka kriminaalkaristust. Nõustuda ei saa kohtute järeldusega, et kõnealuse kuriteokoosseisu

dispositsioonis kirjeldatud trahv või arest pole karistused süüteo eest.

6.2 KarS §-s 3311 kirjeldatud rahatrahv ja arest on karistused ning asjaolu, et neid kohaldatakse

täitemenetluses, ei muuda nende olemust. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende

riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida pole formaalses karistusõiguses karistustena sätestatud,

kuid mis on materiaalselt siiski karistusena käsitatavad. Näiteks KarS §-s 386, milline süüteokoosseis

on käesolevaks ajaks kehtetuks tunnistatud, oli samuti ette nähtud võimalus karistada isikut

kriminaalkorras pärast seda, kui teda oli karistatud maksualase rikkumisega seotud väärteo eest.

Käesolevaks ajaks on seadusandja taolisest kahekordsest karistamisest loobunud, tunnistades

vaadeldava normi kehtetuks.

6.3 KarS § 5 lg-st 3 tuleneb, et kui isikut saab karistada teo eest, mis vastab väärteo- ja

kuriteokoosseisule, siis karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Selle sätte pinnalt tõusetub küsimus,

kas lahendid trahvide määramise kohta kehtivad ja kuuluvad täitmisele. TMS § 261 mõte, millele

kohtud samuti osutasid, välistab võimaluse karistada isikut sama teo eest kriminaalkorras.

6.4 Ringkonnakohus kordas maakohtu seisukohta, et trahv on sunnivahend ja see pole käsitatav

süüteo eest mõistetud karistusena. Kohus pole aga märkinud, kas karistusena võiks olla käsitatav

arest. Teiseks leidis ringkonnakohus, et kaitsjaga nõustumise korral poleks isikul, kelle kasuks

kohtulahend tehti, võimalik oma õigusi üldse kaitsta. KarS §-s 3311 sätestatud õiguskaitsevahend on

aga ette nähtud üksnes konkreetsete tsiviilasjade tarbeks. Järelikult on seadusandja arvates teiste

juhtumite puhul selle isiku õigused, kelle kasuks kohtulahend tehti, taoliste riiveteta kaitstud. Korduv

trahvide ja kriminaalkaristuse kohaldamine ei taga kohtuotsuse kohustuslikku täitmist. Lisaks toimus

kolmanda isiku õiguste kaitse rakendamine N. Dadašovi osavõtuta. Kaitsja hinnangul on ilmne, et

süüdistatavale mõisteti sama teo eest kaks karistust.

6.5 Käesolevas kriminaalasjas on oluline lahendada küsimus, kas süüdistataval oli võimalik

kohtuotsusega temalt välja mõistetud asju üle anda. Kohus vastas sellele küsimusele jaatavalt, rajades

oma järeldused kohtutäituri ütlustele, kelle sõnade kohaselt veendus ta vara olemasolus, vaadates

ühte ruumi sisse hoone aknast. Hoones on aga kuus ruumi. Kaitsja sellekohased väited jäeti

tähelepanuta, mis tähendab, et otsus on põhistamata.

6.6 N. Dadašovi süüdimõistmise aluseks on tema poolt Harju Maakohtu 2. juuni 2008. a otsuse

täitmata jätmine. 22. septembril 2011 tunnistas Eesti Advokatuuri aukohus fakti, et advokaat ei

täitnud tsiviilasjas nr 2-05-2467 esindatava ees oma kohustusi. Kujunenud olukorras tekib N.

Dadašovil võimalus taotleda tsiviilasjas apellatsiooni esitamise tähtaja ennistamist ja esitada

apellatsioon, seades kahtluse alla tsiviilasjas tehtud otsuse õigsuse. Seonduvalt eeltooduga taotles

kaitsja kohtuliku arutamise edasilükkamist, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata, rikkudes KrMS §

273 lg 1 p 3 nõudeid. Võimalik tähtaja ennistamine ja tsiviilkohtu otsuse tühistamine võivad viia

veelgi pikemaajalise kohtumenetluse kestuseni.

7. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur, et

kaitsja tugineb kaebuses samadele argumentidele, millele maa- ja ringkonnakohus juba vastasid.

Kohtuotsustes on seaduslikult ja arusaadavalt põhistatud, miks ei riku KarS § 3311 põhiseaduse § 23

lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõtet.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium vastab esmalt kassatsiooni väidetele, mis puudutavad

kriminaalmenetlusõiguse normide järgmist alama astme kohtutes (I), selgitab seejärel ne bis in idem

põhimõtte rakendamisega seonduvat (II), kujundab seisukoha selle põhimõtte väidetava rikkumise

kohta praeguses kohtuasjas (III) ja võtab viimaks kokku kassatsioonimenetluse tulemused (IV).

I

9. Kassaatori arvates tuleb käesolevas kriminaalasjas kindlaks teha, kas N. Dadašovil oli üldse

võimalik temalt Harju Maakohtu 2. juuni 2008. a otsusega välja mõistetud esemeid M. F.-ile üle anda.

Kassatsiooni kohaselt on ringkonnakohtu otsus selles küsimuses põhistamata.

9.1 Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus kassatsioonikohtuna faktilisi asjaolusid tuvastada,

vaid saab lähtuda üksnes maa- ja ringkonnakohtu poolt kindlaks tehtud tehioludest, kontrollides, kas

tõendite hindamine varasemas menetluses toimus kriminaalmenetlusõiguse norme järgivalt (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Vaidlustades

tõenditele senises menetluses antud hinnangut, taotleb kassaator sisuliselt uute faktiliste asjaolude

tuvastamist, mis ei ole aga Riigikohtu pädevuses. Kolleegiumi hinnangul on alama astme kohtud

kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis analüüsinud ja jälgitavalt põhistanud, millistele

tõenditele ning miks otsus rajati. N. Dadašovi süüditunnistamine ei põhine pelgalt kohtutäitur K. P.,

vaid ka tunnistajate M. F.-i ja E. K. omavahel haakuvatel ütlustel. Vaidlustatud otsustes põhistati

veenvalt sedagi, miks ei loeta usaldusväärseks süüdistatava kaitseversiooni.

9.2 Asjassepuutuv ei ole ka kassaatori väide KrMS § 273 lg 1 p 3 nõuete eiramise kohta, sest

maakohus lähtus kaitsja poolt esitatud kohtuistungi edasilükkamise taotlust rahuldamata jättes

õigustatult faktist, et Harju Maakohtu 2. juuni 2008. a otsuse näol on tegemist jõustunud

kohtulahendiga, mille täitmiseks on kohtutäitur alustanud täitemenetlust. Arutatava kriminaalasja

esemeks oleva kuriteo objektiivseid tunnuseid silmas pidades esines seetõttu põhjendatud alus

taotluse rahuldamata jätmiseks. Kohtutega tuleb nõustuda selleski, et kriminaalasja arutamise

edasilükkamine teadmata ajaks pelgalt põhjendusel, et võib-olla ennistatakse tsiviilasjas tehtud otsuse

peale apellatsiooni esitamise tähtaeg, poleks kooskõlas kriminaalasja mõistliku aja jooksul

lahendamise nõudega. Samas möönab kriminaalkolleegium, et Harju Maakohtu 2. juuni 2008. a

otsuse tühistamine võib olla teistmise aluseks KrMS § 366 p 4 mõttes.

II

10. Praeguse kohtuasja keskne materiaalõiguslik küsimus on, kas N. Dadašovi süüditunnistamisega

rikuti PS § 23 lg-s 3 sätestatud põhiõigust. Kaitsja arvamuse kohaselt on KarS § 3311, mille järgi

N. Dadašov süüdi tunnistati, põhiseaduse kõnealuse sättega vastuolus, sest süüdistatavat on Harju

Maakohtu 2. juuni 2008. a otsuse täitmata jätmise eest juba karistatud. Sellise järelduse teeb kassaator

põhjusel, et täitemenetluses kohaldatud rahatrahvi näol on tema hinnangul tegemist karistuse, mitte

aga

sunnivahendiga,

nagu

leidsid

kohtud.

Vastuseks

eelnevale

seisukohale

märgib

kriminaalkolleegium järgmist.

11. Põhiseaduse § 23 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest,

milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) 7. lisaprotokolli 4. artikli esimene lõige sätestab,

et mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei

või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja

kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Samad põhimõtted kajastuvad

ka KarS § 2 lg-s 3, mille kohaselt ei või kedagi sama süüteo eest karistada mitu korda, sõltumata

sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Eelnevas väljendub ne bis in idem

põhimõte ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld. Sellest keelust tuleneva

põhiõigusega tagatakse isiku võimalus teada, millised on need riikliku sunni iseloomuga järelmid,

mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti tagatakse selle

põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud

karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest.

Seega kujutab ne bis in idem põhimõte endast ühest küljest menetlustakistust, teisalt aga isiku

subjektiivset õigust eeldada, et talle ei esitata sama teo eest uuesti süüdistust. Mitmekordse

karistamise keeld on seotud õiguskindluse põhimõttega ja kaitseb isikut riigi omavoli eest (vt

Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p-d 14 ja 22 ning Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-57-09, p 16).

12. 10. veebruari 2009. a otsuses asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa märkis Euroopa Inimõiguste

Kohus, et konventsiooni 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku

suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu

fakte. Ne bis in idem põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks tuleb alustada faktide võrdlemisest ja

sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või

tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult uue karistamise, vaid ka uue

menetluse eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et selline tõlgendus vastab ka PS § 23 lg

3 sõnastusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-57-09, p

17).

13. Varasemas kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi ei hõlma PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis

in idem põhiõiguse esemeline kaitseala siiski ainult kuritegusid, vaid ka väärtegusid ja teatud juhul ka

distsiplinaarüleastumisi (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-21-

06, p 9.1). Viimati osutatud kohtuasjas märkis kriminaalkolleegium, et selgitamaks, millised riiklikud

sunnivahendid kuuluvad konventsiooni 7. lisaprotokolli art 4 lg 2 ja PS § 23 lg 3 kaitsealasse, tuleb

lähtuda samadest piiritlemiskriteeriumitest, mis kehtivad konventsiooni art 6 lg-s 1 ette nähtud

kriminaalsüüdistuse mõiste sisustamisel. Isegi siis, kui siseriiklik õigus ei käsita mingit

õiguserikkumist kuriteona ja selle eest kohaldatavat karistust kriminaalkaristusena, võib tulenevalt

õiguserikkumise olemusest või teo toimepanijat ähvardava karistuse iseloomust ja raskusest olla

tegemist kriminaalkaristusega konventsiooni mõttes. Seejuures on nimetatud kriteeriumid

alternatiivsed, mitte kumulatiivsed, s.t et õiguserikkumine klassifitseerub konventsiooni mõttes

kriminaalseks juba siis, kui sellele viitab ainult üks kolmest kriteeriumist (vt ka nt Lauko vs.

Slovakkia, p 57). Riigikohtu üldkogu on samuti sedastanud, et kontrollimist vajab, kas riiklikku

sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses karistuseks ei loeta, tuleb siiski vaadelda karistusena

materiaalses mõttes, s.o õiguserikkumise eest kohaldatava meetmena, mis evib karistuse olemust ja

eesmärki ning on piisavalt raske, olemaks võrreldav kriminaalkaristusega formaalses tähenduses (vt

Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p 17).

14. Eelöeldust lähtuvalt tuleb praeguses kohtuasjas ne bis in idem põhimõtte rikkumise tuvastamiseks

esmalt võrrelda neid faktilisi asjaolusid, mis olid aluseks N. Dadašovile täitemenetluses rahatrahvi

määramisel ja mis on aluseks temale esitatud süüdistusele kriminaalasjas. Kui leiab tuvastamist, et

tegemist on samade või sisuliselt samade faktidega, tuleb järgnevalt kontrollida, kas täitemenetluses

võlgnikule määratud rahatrahvi näol on tegemist karistusega materiaalses mõttes. Kui aga faktilised

asjaolud on erinevad, puudub edasiselt vajadus kontrollida täitemenetluses määratud rahatrahvi

vastavust karistuse olemusele, eesmärgile ja raskusele formaalse karistusõiguse tähenduses, kuna

sellisel juhul ei ole arutatava kriminaalasja esemeks sama tegu.

III

15. Kolleegium peab kõigepealt vajalikuks märkida, et KarS § 3311 kohaldamise eelduseks on see, et

süüdlast on varem tsiviilasjas tehtud kohtulahendi täitmata jätmise eest täitemenetluses trahvitud või

tema suhtes kohaldatud aresti. Teisisõnu saab vaadeldava süüteokoosseisu subjektiks olla vaid erilise

isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes, kellele on tsiviilasjas tehtud kohtulahendiga pandud

kohustus anda välja laps või asi või teha asendamatu toiming või hoiduda toimingu tegemisest.

Seejuures väärib tähelepanu, et alates 24. märtsist 2011 on täitemenetluse seadustiku regulatsiooni

muudetud ja käesoleval ajal kehtiv TMS § 183 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust teatud

toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur määrata võlgnikule sunniraha TMS §-s 261

sätestatud korras. Senini kohtu pädevuses olnud rahatrahvi või aresti määramine on seega asendatud

kohtutäituri kompetentsi kuuluva sunniraha määramisega. Kuivõrd aga vaadeldaval juhul hõlmab

süüdistuse esemeks olev käitumine ajaperioodi enne 24. märtsi 2011, ei ole täitemenetluse

seadustikus tehtud muudatustel käesoleva kriminaalasja lahendamise seisukohalt sisulist tähendust.

16. Harju Maakohtu 13. jaanuari 2010. a määrusest, millega trahviti N. Dadašovit TMS § 183 alusel

3000 krooni suuruse rahatrahviga, nähtub, et 23. jaanuari 2009. a täitmisteatega kohustas kohtutäitur

võlgnikku täitma temale pandud kohustuse 6. veebruaril 2009 kl 12.00 vara asukohas, s.o Loksa

linnas XXXXXXX X. Seejuures hoiatas täitur N. Dadašovit, et kohustuse mittetäitmisel rakendatakse

TMS §-s 183 sätestatut. Täitmisteate sai süüdistatav kätte 28. jaanuaril 2009, kuid keeldus

täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmisest, mille tõttu tegi täitur maakohtule ettepaneku

võlgniku trahvimiseks. Nagu eelpool märgitud, trahvitigi N. Dadašovit Harju Maakohtu 13. jaanuari

2010. a määrusega vastavalt täituri ettepanekule. Kriminaalasja materjali kohaselt edastas täitur 29.

detsembril 2009 süüdistatavale uue teate täitetoimingu tegemiseks, kohustades teda vara üle andma

22. jaanuaril 2010 kl 11.00. Kutse täitetoimingule ilmumiseks sai võlgnik kätte, kuid teates märgitud

ajal ta kohale ei ilmunud ja vara jäi üle andmata, mille kohta koostati akt.

17. Kriminaalmenetluse esemeks olev käitumine seisneb aga süüdistusakti kohaselt selles, et N.

Dadašov isikuna, keda oli kohustatud Harju Maakohtu 2. juuni 2008. a otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-

05-2467 andma enda ebaseaduslikust valdusest M. F.-ile välja otsuses loetletud vallasvara ja keda oli

selle kohustuse rikkumise eest täiteasjas nr 025/2009/345 Harju Maakohtu 13. jaanuari 2010. a

määrusega trahvitud, jättis kohtuotsusest tuleneva kohustuse täitmata.

18. Kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et süüdistatava näol on tegemist erilise isikutunnusega

isikuga, kes pole tsiviilasjas tehtud kohtuotsusest tulenevat kohustust täitnud ja keda on eelnevalt

täitemenetluses sellise kohustuse rikkumise eest kohtumäärusega trahvitud. Kriminaalkolleegium

märgib, et süüdistuses kirjeldatud käitumine kujutab endast vältavat süütegu ja seisneb tegevusetuses.

Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus täitemenetluse raames tegevusetuse eest trahvitud isiku loodud

spetsiifiline seisund - asjade üleandmata jätmine sissenõudjale - kestab edasi ka pärast tema

trahvimist. Süüdlane hoiab kirjeldatud seisundit alal ega täida endiselt nõutavat kohustust.

Tegevusetusdelikti korral võib seetõttu esmapilgul möönda faktiliste asjaolude välist samasust, sest

võlgnik on pärast trahvi määramist jätnud endiselt nõutava teo tegemata, kuid ne bis in idem

põhimõtte järgimise kontrollimiseks peab lähtuma veel sellestki, kas olukord pärast trahvi määramist

muutus ja kas lisandus mingisuguseid täiendavaid asjaolusid.

19. Nagu eelpool märgitud, on kohtutäitur pärast trahvimise ettepaneku kohtule edastamist, kuid enne

kohtumääruse tegemist, saatnud võlgnikule 29. detsembril 2009 uue teate täitetoimingu kohta,

määrates kindlaks ka uue kuupäeva, millal ja kus tuleb sissenõudjale täitedokumendis loetletud vara

üle anda ning teinud ühtlasi TMS § 183 alusel trahvihoiatuse. Määratud ajal, s.o 22. jaanuaril 2010,

võlgnik täitetoimingu tegemisele ei ilmunud. Kuna ta oli sellel ajal juba KarS §-s 3311 ettenähtud

süüteokoosseisu subjekt, alustati tema suhtes kriminaalmenetlust.

20. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tähendab täiendavate täitetoimingute tegemine käesoleval juhul

seda, et võrreldes nende faktiliste asjaoludega, millele tugineti võlgniku trahvimisel Harju Maakohtu

13. jaanuari 2010. a määruses, oli praeguse menetluse aluseks olev olukord muutunud. 29. detsembri

2009. a kohtutäituri teates täitetoimingu tegemise kohta määrati kindlaks uued tingimused, s.t

kohtuotsusega välja mõistetud vara üleandmise aeg ja koht ning sellest tulenevad järelmid, millistel

N. Dadašov täitedokumendist tulenevaid kohustusi täitma pidi ja nende kohustuste täitmata jätmine

on vaadeldav uue teona tegevusetuse vormis, kuna rikuti uusi täitmise tingimusi, mis andis aluse

võlgniku teistkordseks trahvimiseks või aresti kohaldamiseks. Samuti andis muutunud olukord ajendi

kriminaalmenetluse alustamiseks.

21. Kolleegium asub seetõttu seisukohale, et 29. detsembri 2009. a täituri teatest tulenevate

kohustuste täitmata jätmisega seonduva teo asjaolud pole hõlmatud nendest faktilistest asjaoludest,

mille tõttu võlgnikku Harju Maakohtu 13. jaanuari 2010. a määrusega trahviti. Kuivõrd süüdistatavat

pole karistatud sama käitumise eest, ei rikutud tema süüditunnistamisel KarS § 3311 järgi PS § 23 lg-

st 3 tulenevat mitmekordse karistamise keelu põhimõtet. Kirjeldatud põhjusel puudub vajadus

edasiselt analüüsida kassaatori poolt tõstatatud küsimust, kas täitemenetluse seadustiku kuni 24.

märtsini 2011 kehtinud redaktsioonis sätestatud rahatrahv, arest või alates 24. märtsist 2011 ette

nähtud sunniraha on vaadeldavad karistustena materiaalses mõttes või mitte.

IV

22. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3 muudab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 28. juuni 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2011.

a otsuste põhiosa, asendades kohtuotsustes topeltkaristamise keelu väidetavat rikkumist puudutavad

põhjendused käesoleva otsuse punktides 10-21 toodud põhjendustega. Muus osas jätab kolleegium

ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Hannes Kiris