3-1-1-8-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-8-12

Määruse kuupäev

9. aprill 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Raivo Rümmeli süüdistuses KarS § 3891 lg 1 ja

OÜ Marlikai süüdistuses KarS § 3891 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

21. oktoobri

2011.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-10-9587

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Tambet

Grauberg, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Raivo Rümmeli kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

7. märts 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2011. a määrus kriminaalasjas Raivo

Rümmeli süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi, millega kriminaaltoimik tagastati prokuratuurile,

ja saata kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raivo Rümmelile esitati kahtlustus selles, et tema, olles OÜ Marlikai juhatuse liige, jättis

maksuhaldurile esitamata 2009. a septembrikuu käibedeklaratsiooni, mille tulemusel jäi riigile

laekumata käibemaksu 3 278 631 krooni.

1.2. 28. aprillil 2010 sõlmis Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tambet Grauberg

R. Rümmeliga KrMS § 245 alusel kokkuleppe. Selles kvalifitseeriti R. Rümmeli tegu KarS § 3891 lg

1 järgi ja selle eest nõutava karistusena märgiti rahaline karistus nelisada päevamäära. Seda

kokkulepet ja kriminaaltoimikut prokurör kohtusse ei saatnud.

1.3. 23. juulil 2010 koostas prokurör samas asjas süüdistusakti, süüdistades R. Rümmelit KarS § 3891

lg 1 järgi maksude maksmisest kõrvalehoidumises suures ulatuses. Süüdistuse kohaselt jättis R.

Rümmel maksukohustuse vähendamise eesmärgil maksuhaldurile edastamata andmed, mille tõttu jäi

maksudena laekumata 3 278 631 krooni, s.o enam kui suurele kahjule vastav summa. Süüdistusakti

saatis prokurör Harju Maakohtusse ja 17. mai 2011. a määrusega anti R. Rümmel üldmenetluses

kohtu alla. Eelistungil esitas kaitsja K. Pobbul küsimuse kokkuleppe võimalikkuse kohta. Prokurör T.

Grauberg vastas, et prokuratuur loobus kokkuleppest.

1.4. Kriminaalasja maakohtus arutamise ajal, 25. augustil 2011, sõlmis prokurör R. Rümmeliga uue

kokkuleppe. Selles kvalifitseeriti R. Rümmeli tegu KarS § 3891 lg 1 ja selle eest nõutava karistusena

märgiti vangistus kuueks kuuks. Kokkuleppest nähtuvalt tuli nimetatud karistust KarS § 65 lg 2 alusel

suurendada eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o kolme aasta ja kahe

päeva võrra. Kokkuleppe sõlmimise järel andis maakohus 8. septembril 2011 R. Rümmeli

kokkuleppemenetluses kohtu alla ja sama kuupäeva otsusega tunnistati R. Rümmel süüdi selles, et

olles käibemaksukohustuslasest OÜ Marlikai juhatuse liige, jättis ta maksuhaldurile esitamata 2009. a

septembrikuu käibedeklaratsiooni, mille tulemusel jäi riigile laekumata käibemaksu kokku 3 228 144

krooni, s.o enam kui suurele kahjule vastav summa. Teda karistati vangistusega kuueks kuuks. KarS §

65 lg 2 alusel suurendati seda karistust Harju Maakohtu 2. septembri 2009. a kohtuotsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti R. Rümmelile vangistus

kolmeks aastaks kuueks kuuks ja kaheks päevaks.

2. Sama otsusega tunnistati kokkuleppemenetluse korras süüdi ja karistati ka OÜ-d Marlikai, kuid

selles osas otsust ei vaidlustatud.

3. Maakohtu otsuse peale esitas R. Rümmel ringkonnakohtule määruskaebuse ja apellatsiooni.

Apellatsioonis taotles ta maakohtu otsuse tühistamist, karistusaja arvestamist alates 9. augustist 2011

ja asja arutamist 28. aprillil 2010 sõlmitud kokkuleppe alusel. Kaebuses leiti, et maakohus on

rikkunud KrMS 9. peatüki 2. jaos sätestatud menetlusnorme, sest kokkuleppemenetluse esmases

etapis tema prokuratuuriga läbirääkimisi ei pidanud, talle ei selgitatud kokkuleppemenetluse tagajärgi

ega koostatud sellega nõustumise protokolli. Temaga käis läbi rääkimas vaid kaitsja. Kohus luges

karistusaja alguseks 8. septembri 2011, kuid tema vabadus on võetud juba alates 9. augustist 2011.

Lisaks osutas R. Rümmel asjaolule, et ta sõlmis arutatavas asjas kokkuleppe juba 28. aprillil 2010,

kuid seda ei saadetud kohtusse. Määruskaebuses taotles R. Rümmel kohtuotsusega välja mõistetud

sundraha osas otsuse täitmist temalt konfiskeeritud vara arvelt või sundraha ositi tasumise

võimaldamist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2011. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja

kriminaaltoimikud tagastati prokuratuurile. Ringkonnakohtu lahendi põhistused olid järgmised.

4.1. 28. aprillil 2010. a sõlmiti R. Rümmeliga vastavalt KrMS § 245 lg-le 4 kokkulepe, kuid eirates

sama paragrahvi lg 5 ei saatnud prokurör seejärel kriminaalasja kohtusse. Tulenevalt KrMS § 245 lg-

te 4 ja 5 koosmõjust on prokuratuuril alati kohustus saata sõlmitud kokkulepe mõistliku aja jooksul

kohtule. Seda kohustust ei muuda ka KrMS § 247 lg-s 3 sätestatud õigus kokkuleppest loobuda.

Tulenevalt KrMS § 247 lg-st 3 küsib kohtunik prokurörilt mitte üksnes seda, kas ta jääb kokkuleppe

juurde, vaid ka prokuröri arvamust kokkuleppe kohta. Seega, soovides kokkuleppest loobuda, peab

prokurör seda põhjendama. Lisaks tuleb arvestada, et KrMS § 35 lg 1 kohaselt asendab kokkulepe

kokkuleppemenetluses süüdistusakti, s.o kokkuleppe sõlmimisega esitatakse senisele kahtlustatavale

süüdistus, ehk kokkuleppe sõlmimine loob õigusi ja kohustusi.

4.2. Ei saa nõustuda prokuröri väitega, et kuna R. Rümmelile oli enne eelmise kokkuleppe sõlmimist

2010. a aprillis juba tema õigusi kokkuleppemenetluses ja selle tagajärgi selgitatud, siis polnud

üldmenetluses enam vaja talle neid tutvustada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 241 lg-te 4 ja 5

kohaselt peab kokkuleppemenetluse kohaldamiseks koostatud protokollis sisalduma märkus selle

kohta, et süüdistatavale on selgitatud tema õigusi, ja sellest peab nähtuma, et kahtlustatav ja tema

kaitsja on nõus alustama kokkuleppemenetluse läbirääkimisi. Seega rikkus prokuratuur juba

kohtueelses menetluses kokkuleppemenetluse nõudeid ja kohtulikul arutamisel neid rikkumisi ei

kõrvaldatud. Et neid rikkumisi pole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tuleb maakohtu

otsus tühistada ja kriminaalasi tagastada prokuratuurile.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

T. Grauberg määruskaebuse, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist

samale kohtule uueks arutamiseks. Määruskaebuse väited on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. Ringkonnakohus on rikkunud KrMS 9. ptk 2. jao sätteid, sest KrMS § 245 lg-st 5 ei tulene

prokuratuuri kohustust saata kõik sõlmitud kokkulepped kohtusse. Praktikas on tavaline, et

süüdistatav loobub kokkuleppest või soovib jätkata läbirääkimisi pärast selle allakirjutamist, et saada

paremaid tingimusi. Kui ühel poolel puudub soov jääda kokkuleppe juurde, ei ole seda sisuliselt

olemas, vaatamata selle allkirjastatusele. Kuna KrMS § 247 lg-st 3 tulenevalt on muu hulgas

prokuröril õigus kohtus kokkuleppest loobuda, tuleb menetlusökonoomia kaalutlusel aktsepteerida ka

tema õigust loobuda sõlmitud kokkuleppest juba kohtueelses menetluses. Maakohtus toimunud

eelistungil ja kohtulikul uurimisel on prokurör kohtule avaldanud, et loobus 28. aprillil 2010. a

sõlmitud kokkuleppest, ja kohus on sellega arvestanud.

5.2. Ringkonnakohus on jätnud õigustamatult tähelepanuta 25. augustil 2011. a sõlmitud kokkuleppe,

mis oli maakohtu 8. septembri 2011. a otsuse alus. Süüdistatav avaldas selles oma lõplikku tahet ja

loobus seda sõlmides ühtlasi varasemast kokkuleppest. Seetõttu ei olnud maakohtul põhjust vaadata

kokkuleppemenetluses läbi mõlemat kokkulepet korraga, vaid üksnes viimast.

5.3. 28. aprillil 2010 on koostatud kokkuleppemenetluseks kahtlustatava nõusoleku protokoll, mille

raames on kaitsja juuresolekul põhjalikult käsitletud kokkuleppemenetlusega kaasnevaid õigusi ja

milles R. Rümmel on omakäeliselt kinnitanud, et saab aru kokkuleppemenetluse olemusest ning

tagajärgedest. Ei saa nõustuda, et enne iga järgnevat kokkulepet tuleb koostada uus nõusoleku

protokoll. Protokolli eesmärk on tutvustada kahtlustatavale tema õigusi kokkuleppemenetluses.

Kaitsja on väljendanud enda nõusolekut kokkuleppemenetluseks kokkuleppe allakirjastamisega.

6. R. Rümmeli kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal esitas määruskaebusele vastuse, milles taotleb

ringkonnakohtu määruse muutmata ja määrusekaebuse rahuldamata jätmist. Kaitsja märgib, et jättes

juba sõlmitud kokkuleppe kohtusse saatmata, rikkus prokurör kriminaalmenetlusõiguse norme.

Ringkonnakohus ei pidanud andma hinnangut 25. augustil 2011 sõlmitud kokkuleppele, sest

tuvastatud on kokkuleppemenetlust reguleerivate normide rikkumine juba enne selle sõlmimist.

Menetlusõiguse rikkumist ei saa põhjendada menetlusökonoomiaga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7.1. Kriminaalkolleegium ei nõustu määruskaebuses väljendatud seisukohaga, nagu olnuks

prokuratuur õigustatud jätma süüdistatava ja tema kaitsjaga 28. aprillil 2010. a sõlmitud kokkuleppe

kohtusse saatmata. Sel kuupäeval sõlmiti kriminaalasjas kohtueelse menetluse lõpuleviimise

staadiumis ringkonnaprokuröri, kahtlustatava ja tema kaitsja vahel KrMS § 245 kohane kokkulepe.

Vaatamata sõlmitud kokkuleppele koostas prokurör R. Rümmeli kohta 23. juulil 2010 süüdistusakti,

mille saatis maakohtule arutamiseks üldmenetluse korras. Kolleegium märgib, et KrMS § 245 lg-st 5

tuleneb, et pärast kokkuleppe sõlmimist edastab prokuratuur kokkuleppe koopiad süüdistatavale ja

kaitsjale ning saadab kriminaaltoimiku kohtusse. Viidatud sätte imperatiivse sõnastuse tõttu ei ole

sellest võimalik grammatiliselt tuletada prokuratuuri pädevust loobuda kohtueelses menetluses juba

sõlmitud kokkuleppest sel teel, et kriminaalasi koos kokkuleppega jäetakse kohtusse saatmata. Sellist

järeldust kinnitab ka KrMS 9. peatüki 2. jaos sisalduva kokkuleppemenetluse regulatsiooni kui

terviku analüüs, millest nähtub, et § 247 lg 3 kohaselt on seadusandja näinud ette pooltele võimaluse

loobuda sõlmitud kokkuleppest kohtuliku arutamise käigus. Kuna kriminaalmenetlusõiguses ei

sisaldu analoogilist kokkuleppest lahtiütlemise regulatsiooni kohtueelses menetluses, siis tuleb asuda

seisukohale, et kohtueelses menetluses pole juba sõlmitud kokkuleppest võimalik loobuda. Viimane

on põhjendatav ka asjaoluga, et kuigi kriminaalasja lahendamine kokkuleppemenetluses on

menetlusosalistele vabatahtlik, eeldades kõigi sellega hõlmatud poolte konsensuslikku otsustust, on

juba sõlmitud kokkuleppe näol tegemist poolte ühise taotlusega arutada kriminaalasja

kokkuleppemenetluses. Kokkuleppe sõlmimise järel on menetlusosalistel õigus eeldada, et asja

kohtulik arutamine toimub kokkuleppemenetluses.

7.2. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjakohane määruskaebuse väide, et kuna KrMS § 247 lg 3 lubab

kohtuliku arutamise käigus sõlmitud kokkuleppest loobuda muu hulgas prokuröril, siis tuleb

menetlusökonoomilistel kaalutlustel aktsepteerida tema õigust loobuda sõlmitud kokkuleppest juba

kohtueelses menetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on korduvalt osutatud sellele, et

põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega

kooskõlas olevate seaduste alusel ning et ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud

ametiisikute poolt on vaieldamatult riigivõimu teostamine, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest

tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Seejuures on kohtueelset menetlust toimetav

ametiisik seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. Mõistagi on

uurimisasutuse ametnik ja prokurör vajadusel õigustatud kohaldatavat õigusnormi tõlgendama, kuid

mitte uut õigusnormi looma. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. mai 2010. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10, p 14.4 ning 14. aprilli 2010. a otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-119-

09, p 15 ja nr 3-1-1-19-10, p 10). Eeltoodust tuleneb, et õiguslikud alused sõlmitud kokkuleppest

loobumiseks kokkuleppemenetluses peavad tulenema seadusest. Kuna seadusandja on KrMS § 245 lg

5 kohaselt sidunud kohtueelses menetluses kokkuleppe sõlmimise vaid ühe õigusjärelmiga -

prokuratuuri

poolt

kokkuleppe

koopiate

edastamisega

süüdistatavale

ja

kaitsjale

ning

kriminaaltoimiku kohtusse saatmisega -, siis on nõuetekohaselt toimunud kokkuleppe sõlmimise järel

kriminaalasja kohtusse saatmata jätmine hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena.

8. Õige ei ole ka prokuröri seisukoht, nagu ei oleks vaatamata allkirjastatud dokumendile kokkulepet

sisuliselt olemas, kui ühel pooltest puudub edasises menetluses kavatsus jääda selle tingimuste

juurde. Sellise arusaama kummutab KrMS § 245 lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt on kokkulepe

sõlmitud, kui prokurör, süüdistatav ja tema kaitsja on sellele alla kirjutanud. Tõsi, et KrMS § 247 lg 3

praktikas omaksvõetud tõlgenduse kohaselt sõlmitud kokkuleppest võib kohtuliku arutamise käigus

teiste hulgas loobuda ka prokurör, avaldades kohtuistungil, et prokuratuur ei jää kokkuleppe juurde.

Samas juhib kriminaalkolleegium tähelepanu sellele, et kokkuleppemenetluses kohtuistungi

korraldamise eesmärk on eeskätt süüdistatavale ausa kohtumenetluse õiguse tagamine. Kohtuliku

arutamise korraldamine kokkuleppemenetluses on kantud vajadusest vältida olukorda, kus

süüdistatav sõlmib end süüstava kokkuleppe oma tegeliku tahte vastaselt või selle sisust aru saamata.

Kohtuistungil on kohus kokkulepet vahetult arutades kohustatud välja selgitama, kas see vastab

süüdistatava tõelisele tahtele nii enda kuriteos süüditunnistamise, karistamise kui ka muude selles

sisalduvate tingimuste osas. Süüdistataval on tulenevalt KrMS § 247 lg-s 2 sätestatust piiramatu

õigus kohtuistungil kokkuleppest loobuda, vastates kohtuniku küsimusele kokkuleppega nõustumise

kohta eitavalt. Sellisel juhul puuduvad kokkuleppemenetluse kohaldamise alused ja kriminaaltoimik

tuleb obligatoorselt prokuratuurile tagastada. Seevastu prokuröri puhul ei ole eeltoodud kaalutlused

olulised, mistõttu tema õigus juba allakirjutatud kokkuleppest loobuda on piiratum. Avaldades

kohtuistungil tahet sõlmitud kokkuleppest loobuda, peab prokurör KrMS § 247 lg 3 sõnastusest

nähtuvalt andma kokkuleppe kohta oma arvamuse, seega enda seisukohta loobumise osas ka

põhjendama.

9. Kolleegiumi hinnangul ei ole eelkäsitletud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine arutatavas

kriminaalasjas siiski hinnatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Nimelt

nähtub asja materjalidest, et 25. augustil 2011 on süüdistatav, tema kaitsja ja prokurör üldmenetluse

käigus allkirjastanud uue kokkuleppe, mille järel on maakohus 8. septembril 2011 kooskõlas KrMS §

250 lg 1 sätestatuga jätkanud kohtulikku arutamist kokkuleppemenetluse korras. Selle käigus on

süüdistatav kohtuistungil kinnitanud, et kuigi 28. aprillil 2010 sõlmitud kokkuleppe kohaselt nõustus

ta kergemaliigilise karistusega, sõlmis ta 25. augustil 2011 uue kokkuleppe vabatahtlikult, kokkulepe

on talle arusaadav ja ta nõustub sellega (tl 99, kd 4). Kokkuleppemenetluse olemusest tulenevalt on

kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel võimalik vaid juhul, kui sellega

nõustuvad kõik pooled, sh ka süüdistatav. Viimase nõustumine kokkuleppega ei tähenda üksnes enese

süüditunnistamist ja soostumist talle süüks arvatava kuriteo kvalifikatsiooniga, vaid see tähendab

muu hulgas nõustumist ka talle mõistetava karistusega. Oluline on, et süüdistatav oleks kokkuleppest

aru saanud ja väljendanud seda sõlmides oma tõelist tahet. Tulenevalt KrMS § 247 lg-st 2 lasub

viimati nimetatud asjaolude kontrollimise kohustus kohtul, mida maakohus on arutatavas

kriminaalasjas ka teinud. Seega on süüdistatav uue kokkuleppe sõlmimisel väljendanud oma tahet

esialgsest kokkuleppest loobuda ja nõustunud uue kokkuleppe tingimustega. Neil põhjustel oli

maakohus õigustatud tunnistama 8. septembri 2011. a kohtuotsusega süüdistatava süüdi sama aasta

25. augustil sõlmitud kokkuleppe kohaselt.

10. Eeltoodud põhjendustel nõustub kolleegium määruskaebuses väljendatuga, et ringkonnakohus on

jätnud õigustamatult tähelepanuta prokuröri, kaitsja ja süüdistatava vahel 25. augustil 2011. a

sõlmitud kokkuleppe, mis oli maakohtu 8. septembri 2011. a süüdimõistva kohtuotsuse aluseks.

R. Rümmeli apellatsioonis toodud väiteid kokkuleppemenetluse reeglite rikkumise kohta pidanuks

ringkonnakohus seega analüüsima just 25. augusti 2011. a sõlmitud kokkuleppe valguses. Kuna uue

kokkuleppe sõlmimisega väljendas R. Rümmel oma tahet loobuda varasemast, 28. aprillil 2010. a

sõlmitud kokkuleppest, puudus ringkonnakohtul alus seoses viimati nimetatud kokkuleppega aset

leidnud menetlusõiguslikele minetustele viidates maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaaltoimiku

prokuratuurile tagastamiseks.

11. Eelkirjeldatud rikkumine ringkonnakohtus on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse muu olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kuna see viga ei ole Riigikohtus määruskaebemenetluses

kõrvaldatav, tuleb kriminaalasi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Asja uuel arutamisel peab

ringkonnakohus kujundama apellatsiooni väidete põhjal seisukoha, kas maakohus järgis 25. augustil

2011 sõlmitud kokkuleppe kinnitamisel kriminaalmenetlusseadustiku 9. peatüki 2. jao sätteid.

12. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on jätnud täielikult tähelepanuta R. Rümmeli poolt

19. septembril 2011 esitatud määruskaebuse, milles ta taotleb kohtuotsusega väljamõistetud sundraha

osas otsuse täitmist temalt konfiskeeritud vara arvelt või sundraha ositi tasumise võimaldamist.

Ringkonnakohus peab asja uuel arutamisel võtma seisukoha ka selles küsimuses.

13. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab

kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2011. a määruse ja saadab kriminaalasja samale

kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kolleegium rahuldab prokuröri määruskaebuse

osaliselt.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi