3-1-1-25-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-25-12

Otsuse kuupäev

5. aprill 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi Alice Järveti süüdistuses KarS § 157 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2011. a otsus

kriminaalasjas nr 1-09-21901

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Alice Järveti kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Leelet Kivioja

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

7. märts 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28. aprilli 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2011.

a kohtuotsused Alice Järveti süüdistuses KarS § 157 järgi täies ulatuses ning saata kriminaalasi

Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Alice Järveti kasuks välja 500 (viissada) eurot, sealhulgas käibemaks

100 (ükssada) eurot, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 28. aprilli 2011. a otsusega tunnistati Alice Järvet süüdi KarS § 157 järgi ja teda

karistati 240 päevamäära (9398 euro ning 40 sendi) suuruse rahalise karistusega. KarS § 49 alusel

võeti temalt lisakaristusena ära õigus töötada 3 aasta jooksul politseiametnikuna.

2. A. Järvet tunnistati KarS § 157 järgi süüdi selles, et töötades Põhja Politseiprefektuuri analüüsi- ja

planeerimisbüroo komissarina, kellele on riigi poolt pandud võimuesindaja ülesanded ning olles

seega ametiisikuks KarS § 288 mõttes, avaldas ta talle ametitegevuse käigus teatavaks saanud teise

isiku tervist, eraelu või äritegevust puudutavat teavet alljärgneval viisil.

2.1 19. veebruaril 2009 saatis ta oma ametikoha elektronposti aadressilt enda elukaaslase E. K.

elektronposti aadressile elektronkirja pealkirjaga „Ettekande edastamine“. Kirja sisuks oli politsei

andmebaasist KAIRI kopeeritud episood, mis kajastas M. L.-i tervist ja eraelu puudutavat teavet.

2.2 27. veebruaril 2009 saatis ta oma ametikoha elektronposti aadressilt enda elukaaslase E. K.

elektronposti aadressile elektronkirja pealkirjaga „Infoks - kui on vaja veel kedagi lahti lasta J “.

Kirja sisuks oli politsei andmebaasist KAIRI A. R.-i kontolt kopeeritud episood, mis sisaldas K.-T.

L.-i ja M.-L. L.-i eraelu puudutavat teavet.

2.3 Vastavalt infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise korrale on KAIRI politsei jälitusteabe

töötlemise elektrooniline ja struktureeritud andmekogum, kus iga kasutaja jaoks on individuaalselt

määratud maksimaalne teabe salastatuse tase, millele tal on juurdepääs. A. Järveti konfidentsiaalsuse

tase oli D, millele vastav info on kättesaadav kõigile politseiametnikele, kes on KAIRI kasutajad.

Süüdistatav teadis, et kasutajal on KAIRI-s keelatud teha päringuid, mis pole tema tööülesannete

täitmisega seotud ja anda andmebaasis olevat teavet edasi kolmandatele isikutele. Kõnealuse teabe

edastamine A. Järveti töökohustuste hulka ei kuulunud. Infot saatis ta isikule, kes ei olnud õigustatud

seda saama.

3. Maakohus leidis, et Põhja Politseiprefektuuri analüüsi- ja planeerimisbüroo komissarina oli

A. Järvet KarS §-s 157 kirjeldatud süüteo subjekt. Politseiteenistust, jälitustegevust ja andmekogude

pidamist reguleerivate seaduste alusel kehtestatud õigusaktide põhjal oli ta politseiametnikuna

kohustatud talle ametialaselt teatavaks saanud infot kasutama üksnes teenistusülesannete täitmiseks.

Samuti oli ta kohustatud tagama talle teatavaks saanud andmete konfidentsiaalsuse. Neid andmeid oli

keelatud kolmandatele isikutele edastada.

3.1 Süüdistuses kirjeldatud info saamine ja edastamine E. K.-le sai võimalikuks seetõttu, et

süüdistataval oli politseiametnikuna juurdepääs andmebaasile KAIRI. Politseiametnikuna oli

A. Järvetil kohustus hoida andmekogust saadud teavet saladuses. KAIRI pidamise ja kasutamise

korra kohaselt pole selles andmebaasis sisalduv informatsioon avalik, kuna sellele pääseb ligi vaid

juurdepääsu võimaldava kasutajakonto ja ligipääsufraaside abil. Volitused ja õigused infosüsteemi

kasutada tekivad kasutajakonto alusel. A. Järvet oli KAIRI kasutamise korrast teadlik, kuid edastas

siiski ametialase vajaduseta kolmandale isikule infot, teades, et realiseerib süüteokoosseisule vastava

asjaolu ja tahtes või vähemalt mööndes seda.

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Järveti kaitsja vandeadvokaat Sirje Must,

taotledes otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2011. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

5.1 Maakohus hindas kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtu siseveendumuse

kujunemine on otsuse lugejale jälgitav ja seejuures on A. Järveti süüditunnistamist arusaadavalt

põhistatud. Apellatsiooni argumendid ei võimalda tõendeid maakohtust erinevalt hinnata.

5.2 Apellandi väide, et A. Järvet tegutses KarS § 30 mõttes kohustuste kollisiooni tingimustes, kuna

ta pidi täitma mitut kaalult võrdset õiguslikku kohustust – teabe saladuses hoidmise kohustust ja

kohustust edastada andmeid, vältimaks ning ennetamaks uute kuritegude toimepanemist, ei ole

põhjendatud. Seda põhjusel, et KAIRI-st A. Järveti poolt kopeeritud ja E. K.-le edastatud teave ei ole

käsitatav uute kuritegude toimepanemise ennetamisena. Samuti ei ole võimalik võrrelda süüdistatava

poolt konkreetselt rikutud teabe saladuses hoidmise kohustust mingi abstraktse kuriteo ennetustööga.

5.3 Maakohus leidis põhjendatult, et A. Järvet pani toime KarS § 157 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Info edastamine ei olnud kummalgi juhul õigustatud, kuna selleks puudus ametialane vajadus ja teabe

saamiseks nõutav ametlik päring. Edastused ei olnud tööalast, vaid isiklikku laadi. Kumbki olukord ei

nõudnud kiiret politsei sekkumist ega olnud ka oma sisult selline, mille kohta saaks väita, et

süüdistatav ennetas oma käitumisega kuritegevust.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Järveti kaitsja vandeadvokaat S. Must,

taotledes otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja kriminaalmenetluse kulude riigi kanda

jätmist. Kassaatori põhiväited on järgmised.

6.1 Kohtud ei analüüsinud ega kajastanud piisava põhjalikkusega kõiki asjaolusid, missugustel

eesmärkidel A. Järvet E. K.-le infot edastas. Samuti pole kriminaalmenetluses kindlaks tehtud

töökohustusi, mida A. Järvet väidetavalt rikkus.

6.2 Süüdistataval oli kohustus teatavaks saanud infole reageerida ja vastavaid ametiisikuid sellest

teavitada. Tema käitumise eesmärk oli suunatud noorukite võimalike seaduserikkumiste

ärahoidmisele laiemas mõttes. Ringkonnakohus pole sisuliselt põhistanud, miks ei ole käesolevas

asjas tegemist kohustuste kollisiooniga.

6.3 Jälgitav ei ole kohtute seisukoht osas, mis puudutab küsimust, missugust KarS §-s 157 kirjeldatud

teavet A. Järvet edastas, s.t kas tegemist oli tervist, eraelu või äritegevust puudutava teabega.

6.4 KarS § 157 paikneb karistusseadustiku 10. peatüki, mis kajastab poliitiliste ja kodaniku õiguste

vastaseid kuritegusid, 2. jaos, mis omakorda kajastab põhivabaduste rikkumisi. Vaadeldav

kuriteokoosseis eeldab füüsiliste isikute olemasolu, kelle poliitilisi ja kodanikuõigusi rikuti.

Kriminaalasjas ei ole aga kedagi kannatanuna käsitatud.

7. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja, et

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

7.1 Eksitav on kassaatori väide, mille kohaselt pole kriminaalmenetluse raames kindlaks tehtud,

millised olid süüdistatava töökohustused ja nagu ei oleks selle kohta tõendeid esitatud. Süüdistatava

tööülesannete kohta andsid ütlusi E. L. ja L. K. On tuvastatud, et A. Järveti tööülesanded seisnesid

erinevate projektide ettevalmistamises, kuid mitte nende sisulises täitmises. Ta ei olnud ühegi

programmi kontaktisik ja seega puudus tal kohustus programme sisuliselt täita ning võtta vastutust

nende täitmise või täitmata jätmise eest.

7.2 Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et kumbki päring ega info edastamine polnud seotud

A. Järvetile ega E. K.-le pandud tööülesannete täitmisega. Informatsiooni saatmiseks puudus

ametialane vajadus ja ametlik päring. Kirjad ei olnud tööalase, vaid isikliku iseloomuga. Samuti

polnud kumbki olukord politsei kiiret sekkumist nõudev ega selline, mille puhul saaks rääkida

kuritegevuse ennetamisest. Seetõttu on alusetu osutada kohustuste kollisioonile.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kaitsja kassatsioonis taotletakse sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist. Tulenevalt KrMS §

363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv

kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid

kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus

kassatsioonikohtuna vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav

ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele

tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1).

9.Vaidlustatud kohtuotsustes on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega

näidatud, millistele tõenditele ning miks A. Järveti süüditunnistamine KarS § 157 järgi rajaneb.

Seetõttu puudub lähtuvalt KrMS § 363 lg 4 p-st 1 vajadus nendes küsimustes ringkonnakohtu

seisukohti korrata.

10. Kassatsiooni piiridest väljuvalt märgib kolleegium KrMS § 3602 lg 3 alusel järgmist.

10.1 A. Järvetile on esitatud süüdistus KarS § 157 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Selle kuriteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes, s.t isik,

kellele on saanud tema kutse- või ametitegevuse raames teatavaks selline teave, mis puudutab teise

isiku tervist, eraelu või äritegevust ja kellel lasub seadusest tulenev kohustus hoida kõnealust teavet

saladuses. Tegemist on blanketse kuriteokoosseisuga, mis tuleb sisustada väljapoole karistusseadust

jäävate õigusnormidega. Eelöeldu tähendab, et süüdistuses peavad olema näidatud need PS § 65 p 1

mõttes seadusest tulenevad kohustused, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb. Sidudes

kutse- või ametitegevuse raames teatavaks saanud teabe avaldamise keelu isikule seadusega pandud

saladuse hoidmise kohustusega, on seadusandja pidanud silmas, et kriminaalvastutuse kui kõige

raskemate tagajärgedega vastutuse saab KarS § 157 järgi kaasa tuua vaid sedavõrd olulise

konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine, mille hoidmise nõue on kehtestatud mitte mistahes

õigusaktidega, vaid seaduse tasemel.

10.2 Süüdistusakti kohaselt oli A. Järvet teadlik, et kasutajal on KAIRI-s keelatud teha päringuid, mis

ei ole seotud tema tööülesannetega ning et kasutajal on keelatud anda edasi KAIRI andmebaasis

olevat teavet kolmandatele isikutele. A. Järveti töökohustuste hulka süüdistuses kirjeldatud teabe

edastamine ei kuulunud ja ta edastas infot selleks õigustamata isikule.

10.3 Kriminaalasja materjalist nähtub, et infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise kord on

kinnitatud politseipeadirektori 14. juuni 2004. a käskkirjaga nr 141 Vabariigi Valitsuse seaduse

(VVS) § 73 ning jälitustegevuse seaduse (JTS) § 7 p 3 ja § 8 lg 1 p 1 alusel. VVS §-s 73 sätestatakse

ameti peadirektori pädevus. Sama seaduse § 74 lg 1 kohaselt on ameti peadirektoril õigus anda

seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse või ministri määruse või käskkirja alusel

teenistusalastes küsimustes käskkirju. JTS § 7 p-s 3 sätestatakse jälitusasutuse õigus koguda,

talletada, analüüsida ja kasutada teavet, moodustada kuritegude tõkestamise ja avastamise tagamiseks

vajalikke teabesüsteeme ja andmekogusid, mis pole käsitatavad andmekogudena avaliku teabe

seaduse mõttes. JTS § 8 lg 1 p-st 1 tuleneb, et jälitusasutused on jälitustegevuse teostamisel

kohustatud koguma, talletama, analüüsima ja kasutama teavet, mis on seotud kuritegevuse ja selle

infrastruktuuriga.

10.4 Infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise kord pole käsitatav seadusena KarS § 157 mõttes.

Kolleegium möönab, et tulenevalt VVS §-dest 73 ja 74 võib Politseiameti peadirektori pädevusse

kuuluda küll haldusorgani siseselt teabesüsteemide ja andmekogude pidamise korda puudutavate

küsimuste lahendamine ning selleks käskkirjade andmine, kuid nende õigusaktide nõuete rikkumine

ei saa olla aluseks isikute kriminaalvastutusele võtmiseks KarS § 157 järgi. Seega ei ole

süüdistusaktis nõuetekohaselt kirjeldatud neid seaduse sätteid, millest tulenevaid kohustusi A. Järvet

oma tegevusega rikkus. Maa- ja ringkonnakohus pole süüdimõistva otsuse tegemisel sellele veale

tähelepanu pööranud. Seetõttu on kohtulikul arutamisel jäänud välja selgitamata, millise seaduse

nõudeid süüdistatav lisaks infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise korrale rikkus ning millest

KarS §-s 157 sätestatud kuriteokoosseisu mõttes tulenes tema kohustus süüdistuses kirjeldatud teavet

saladuses hoida.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on süüditunnistamist konkretiseerimata

süüdistuses loetud kaitseõiguse eiramiseks ja kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS §

339 lg 2 tähenduses, sest isik peab aru saama, milles teda süüdistatakse ning kohaldatava õigusakti

säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 2006. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-158-05, p 9). Olukorras, kus süüdistusaktis ega kohtuotsustes pole

konkretiseeritud, missugust seadusest tulenevat kohustust A. Järvet KarS § 157 mõttes rikkus, on

süüditunnistamisel

eiratud

süüdistatava

kaitseõigust

ja

see

minetus

on

käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samas, kuna kohtud on jätnud

põhjendamata, miks nende arvates on KarS § 157 kuriteokoosseisu mõttes KAIRI juhend samastatav

seadusega, on kohtud rikkunud ka KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid.

12. Kolleegiumi hinnangul ei saa kohtute poolt kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine endaga

kaasa tuua õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Süüdistatava õigeksmõistmine puuduliku süüdistuse

korral on võimalik esmajoones siis, kui see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo

selgitamise

võimatuse

või

tõendamiseseme

asjaolude

tuvastamatuse

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06, p 16). Süüdistusakti

pinnalt ilmnevate puuduste tõttu aga praeguses kohtuasjas kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise

võimatust või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust ei kaasnenud. Asetleidnud menetlusõiguse

rikkumised on aga võimalik kõrvaldada kriminaalasja uuel arutamisel, selgitades välja, kas, ja kui,

siis millisest õigusaktist tulenevalt lasus A. Järvetil kohustus hoida süüdistuses kirjeldatud teavet

saladuses. Võttes arvesse, et kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on alguse saanud esimese

astme kohtust, tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.

13. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 28. aprilli 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri

2011. a otsused täies ulatuses ning saadab kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus. Kassatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt.

14. Kaitsja esitas koos kassatsiooniga taotluse A. Järvetile kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks.

Taotlusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et süüdistatav on kassatsioonimenetluses osutatud

õigusabi eest maksnud valitud kaitsjale 500 eurot, sealhulgas käibemaks 100 eurot. Arvestades

kriminaalasja keerukust ja osutatud õigusabi mahtu peab kolleegium kaitsjale makstud tasu suurust

põhjendatuks ning mõistlikuks. Lähtudes KrMS § 186 lg-st 1 jätab kolleegium selle summa riigi

kanda.

Priit Pikamäe, Hannes, Kiris Ott Järvesaar