3-2-1-30-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-30-12

Määruse kuupäev

Tartu, 30. märts 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Henn Kääriku hagi Tartu Ülikooli vastu töötasu saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-10-49724

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tartu Ülikooli määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Henn Käärik (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Tartu Ülikool (registrikood 74001073), esindaja

vandeadvokaat Heili Haabu

Asja läbivaatamise kuupäev

12. märts 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-49724 ja

saata asi samale ringkonnakohtule Tartu Ülikooli apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Tartu Ülikoolile 22. novembril 2011 Advokaadibüroo Borenius OÜ tasutud

kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Henn Käärik (hageja) esitas 14. juunil 2010 Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni

töövaidluskomisjonile Tartu Ülikooli (kostja) vastu avalduse palgatingimuste muutmiseks ja töötasu

saamiseks. Töövaidluskomisjon jättis 1. septembri 2010. a otsusega avalduse rahuldamata aegumise

tõttu.

2. Hageja esitas 8. oktoobril 2010 Tartu Maakohtule hagi, mille lõpliku nõudena palus mõista kostjalt

välja ajavahemikul 1. veebruarist 2010 kuni kohtuotsuse tegemiseni saamata jäänud töötasu

1550 krooni (99 eurot) kuus.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures tähtajalise töölepingu alusel dotsendi ametikohal

töötasuga 17 250 krooni kuus. Kostja kuulutas 1. oktoobril 2009 ajalehes Postimees välja konkursi

vabade ametikohtade täitmiseks. Hageja esitas 2. novembril 2010 avalduse dotsendi ametikohale

kandideerimiseks. 29. detsembril 2009 muudeti kostja palgaeeskirja, vähendades alates 1. jaanuarist

2010 töötajatele makstavaid tasumäärasid.

21. jaanuaril 2010 valiti hageja dotsendiks. Hageja senine tööleping lõppes 31. jaanuaril 2010.

Selleks ajaks ei olnud pooled uut töölepingut allkirjastanud, kuid hageja jätkas 1. veebruarist 2010

dotsendi ülesannete täitmist. 11. veebruaril 2010 teavitas kostja hagejat, et uues töölepingus on tema

töötasu 15 700 krooni kuus. Hageja ei kirjutanud töölepingule alla. Alates veebruarist 2010 maksab

kostja hagejale töötasu uues määras.

Kostja oleks pidanud alates 1. veebruarist 2010 maksma hagejale töötasu konkursi väljakuulutamise

ajal kehtinud palgamäära järgi. Tasu oleks võinud alandada üksnes siis, kui kostja oleks konkursi

korraldajana avalikult teatanud, et muudab tasutingimusi. Seda oleks tulnud teha enne, kui hageja

esitas kandideerimisavalduse.

3. Kostja vaidles hagile vastu.

Hageja nõuded on aegunud. Kostja ei ole pakkunud hagejale tasu 17 250 krooni kuus. 1. veebruaril

2010 tööle asudes nõustus hageja töötasuga 15 700 krooni kuus. Töötasu suurusest oli hageja teadlik

juba 26. jaanuaril 2010, kui talle esitati töölepingu kavand. Kuigi hageja ei ole töölepingule alla

kirjutanud, on ta kostjaga töösuhtes. Hageja pöördus töövaidluskomisjoni pärast individuaalse

töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-s 1 ettenähtud tähtaega, mistõttu on tema nõue

aegunud.

Kostja ei muutnud konkursi ajal tasutingimusi muutes konkursitingimusi. Ajalehes Postimees

ilmunud konkursiteates oli tasustamise kohta viide kostja palgaeeskirjale. Töötasu suurust ei olnud

teates märgitud. Tasu suurus ei pea olema märgitud tasu avaliku lubamise tehingus. Konkursiteade on

avalikkusele suunatud tahteavaldus, mida tuleb tõlgendada nii, nagu mõistlik isik seda mõistma pidi.

Tõlgendades viidet, et tasustamine toimub palgaeeskirja järgi, tuleb lähtuda sellest, et dotsendi

ametikoha täitmine oli ette nähtud veebruarist 2010. Seega said pooled pidada tasuläbirääkimisi alles

pärast konkursi võitja selgumist sel ajal kehtiva palgaeeskirja alusel. Palgaeeskiri on õigusakt, mis

võib eelduslikult muutuda.

Hagejale ei ole makstud alates 1. veebruarist 2010 vähem töötasu. 26. jaanuaril 2010 koostas kostja

hageja töölepingu kavandi ja tutvustas seda talle. Kavandis oli töötasu suuruseks märgitud

15 700 krooni kuus. Kuigi 1. veebruariks 2010 ei olnud hageja töölepingut allkirjastatud, asus hageja

tööle, olles teadlik talle pakutava töötasu suurusest. Töölepingu kavandi tutvustamine hagejale pärast

konkursi võitmist on käsitatav töölepingu tingimuste pakkumusena. Tööle asumisega nõustus hageja

mh talle tehtud töötasu pakkumusega. Seega loeti tööleping sõlmituks kostja tehtud pakkumuses

märgitud tingimustel. Pooled sõlmisid töölepingu, mille kohaselt on hageja töötasu 15 700 krooni

kuus.

4. Tartu Maakohus rahuldas 19. septembri 2011. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja töötasu ajavahemiku eest 1. veebruarist 2010 kuni 31. augustini 2011, s.o kokku

1980 eurot. Maakohus jättis läbi vaatamata hageja nõude tunnistada ebaseaduslikuks töötasu

alandamine alates 1. veebruarist 2010 ja kohustada kostjat alates 1. veebruarist 2010 maksma

hagejale töötasu konkursi väljakuulutamise ajal kehtinud töötasu alammäära järgi, sest hageja oli

selle nõude tagasi võtnud. Menetluskulud jäid kostja kanda.

Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: hageja osales 1. oktoobril 2009 kostja väljakuulutatud

konkursil dotsendi ametikohale ajavahemikuks 1. veebruarist 2010 kuni 31. jaanuarini 2015; kostja

valis 21. jaanuaril 2010 hageja selleks ajavahemikuks sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi

sotsioloogia teooria ja ajaloo korraliseks dotsendiks; pooled ei ole kirjalikku töölepingut sõlminud;

hageja täidab alates 1. veebruarist 2011 kuni praeguse ajani dotsendi töökohustusi; kostja maksab

hagejale töötasu 15 700 krooni kuus.

Asjas kohalduvad võlaõigusseaduse (VÕS) tasu avalikku lubamist reguleerivad sätted (VÕS §-

d 1005-1013). Tasuks konkursi võitmise eest võib olla ka lubadus sõlmida tööleping. See aga ei

tähenda, et tasu avaliku lubamise üldsätted (VÕS §-d 1005-1008) ei kohaldu konkursi korral.

Konkursi puhul kohaldatakse tasu avaliku lubamise üldsätteid niivõrd, kuivõrd see ei ole välistatud

konkursi erisätetega.

Arvestades asjaolu, et konkursil valituks osutunud isikuga tuli sõlmida eraldi kokkulepe töötasu kohta

kostja palgaeeskirja järgi, on konkursi võitja väljaselgitamine korraldaja pakkumuseks hakata pidama

läbirääkimisi töölepingu sõlmimiseks. Seega tekkis poolte vahel lepingueelsete läbirääkimiste

võlasuhe. Töölepingu sõlmimisele kohaldub erisättena töölepingu seaduse (TLS) § 4 lg 2, mille

kohaselt loetakse tööleping sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib

vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Kuna hageja täidab alates 1. veebruarist 2010 dotsendi

tööülesandeid seetõttu, et talle tehti pakkumine konkursi alusel, ja selliste tööülesannete täitmist saab

eeldada üksnes tasu eest, on pooled sõlminud alates 1. veebruarist 2010 töölepingu tähtajaga viis

aastat.

Pooled vaidlevad selle üle, millist tasu peab kostja hagejale töölepingu järgi maksma. Kostja on

hagejale tasunud 15 700 krooni kuus. Tööle asumine ei tähendanud hageja nõustumust kostja

tasupakkumusega. Kostja esitas hagejale kirjaliku töölepingu alles 8. veebruaril 2010. Hageja jättis

selle lepingu allkirjastamata seetõttu, et pooltel ei olnud kokkulepet tasu suuruse kohta. Hageja

põhjendas tööle asumist sellega, et uskus läbirääkimiste jätkumist. Kuna kostja ei olnud hageja tööle

asumise ajaks esitanud hagejale kirjalikku töölepingut, ei olnud poolte tasu üle peetavad

läbirääkimised lõppenud. Tööle asumisega ei aktsepteerinud hageja töölepingu kavandis pakutavat

tasu.

Kuna pooltel ei ole kokkulepet töötasu kohta, on see lahtine tingimus VÕS § 26 tähenduses. Lahtise

tingimuse on määranud kostja. Hagi vähem saadud töötasu nõudes on ka hageja kui lepingupoole

nõue määrata lahtine lepingutingimus, sest see on hageja nõude lahendamise eelduseks. Kostja on

teinud hagejale pakkumuse sõlmida tööleping, mistõttu peab kostja lähtuma hagejaga tasu

kokkuleppe sõlmimisel konkursitingimustes tehtud tasu pakkumisest. Konkursiteate kohaselt pidi

tasustamine toimuma kostja palgaeeskirja järgi. Konkursiteate avaldamise ajal kehtinud palgaeeskirja

kohaselt lepitakse töötaja põhipalk kokku töölepingus, võttes aluseks ametikoha liigi ja palgaastme ja

palgaastmele vastava põhipalga miinimummäära. Palgaeeskirja järgi võib põhipalga

miinimummäärasid muuta igal aastal 1. märtsist. Praegusel juhul on kostja muutnud konkursi ajal

kehtinud ja konkursi üheks tingimuseks olnud palgatingimusi, jättes teatamata konkursi tingimuse

muutmisest VÕS §-s 1006 ja § 1009 lg-s 2 sätestatud korras. Konkursiavaldust tuleb tõlgendada

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 2 teise lause järgi nii, nagu mõistlik isik seda mõistma

pidi. Mõistlik isik ei pidanud aru saama, et konkursi korraldajal on õigus muuta palgaeeskirjaga

kehtestatud minimaalpalku ka muul ajal, kui on sätestatud palgaeeskirjas, st enne järgmise aasta

1. märtsi. Seega peab kostja hageja kui konkursile parima pakkumise teinud isikuga töölepingu

sõlmimisel ja tasu kokkuleppe kui lahtise tingimuse määramisel lähtuma vähemalt konkursi

väljakuulutamise ajal kehtinud töötasu alammäärast, mis oli dotsendi ametikohal 17 250 krooni kuus.

Kuna kostja tegi töölepingu sõlmimise pakkumuse hagejale konkursi tulemusena, siis ei saanud

kostja selle pakkumuse tegemisel arvestada muudetud palgaeeskirjas sätestatud töötasu alammääraga,

vaid nende määradega, mis kehtisid konkursi väljakuulutamise ajal. Vastupidine käitumine oleks

vastuolus VÕS §-ga 1005 ja hea usu põhimõttega. Seega on lahtise tingimuse (töölepingu p 13)

sisuks 17 250 krooni kuus.

Hageja töötasunõue aegub ITVS § 6 lg 3 järgi kolme aasta möödudes. Hageja esitas avalduse

töövaidluskomisjonile 14. juunil 2010, seega tähtaegselt. ITVS § 24 lg 1 kohaselt võivad pooled

töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks

maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast

päevast. Hageja sai töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja kätte 8. septembril 2010, hagi on esitatud

8. oktoobril 2010, seega tähtaegselt.

Hageja on igas töötatud kuus saanud töötasu 1550 krooni ehk 99 eurot vähem. Alates 1. veebruarist

2010 kuni 30. augustini 2011 on hageja töötanud kokku 20 kuud, saades seega töötasu 1980 eurot

vähem. Kostja ei ole hageja arvutustele vastu vaielnud.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata.

Kostja arvates jättis maakohus arvestamata, et hageja on möönnud, et talle tutvustati töölepingu

kavandit 26. jaanuaril 2010. Maakohus kohaldas valesti TLS § 4 lg-t 2. Kostja, olles teinud hagejale

töötasu pakkumuse 15 700 krooni, millele hageja vastu ei vaielnud, mõistis hageja tööle asumist kui

kostja pakutud tingimustel töölepingu sõlmimisega nõustumist. Asjaolust, et tööle asumise ajaks ei

olnud esitatud töötajale töölepingut allkirjastamiseks, ei saa järeldada, et läbirääkimised tasu üle ei

olnud lõppenud. Maakohus kohaldas valesti VÕS § 26. Maakohus ei ole põhjendanud seisukohta, et

pooltel oli ühine tahe jõuda töötasus kokkuleppele tulevikus. Kuna hageja tööle asumisega oli

tasukokkulepe olemas, ei olnud tegemist lahtise lepingutingimusega. Kui tasukokkulepet siiski ei

olnud, tuleks tasu määrata VÕS § 27 ja TLS § 29 lg 2 alusel.

Maakohus kohaldas valesti ka VÕS § 1006 ja § 1009. Kostja palgaeeskirja muutmine ei olnud

konkursitingimuste muutmine. Konkursitingimustes ei olnud viidatud konkreetse kuupäeva seisuga

kehtivale palgaeeskirjale. Konkursil osalejal ei saanud olla õigustatud ootust, et kostja ei muuda

palgaeeskirja ja tööleping sõlmitakse konkursi väljakuulutamise ajal kehtivas tasumääras. VÕS §-

de 1006 ja 1009 eesmärgiks ei ole tagada konkursi võitjale aastateks edukate läbirääkimiste

tulemusena saadud sissetulek.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus keeldus 7. novembri 2011. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest.

Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole,

menetleb kohus hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 esimese lause järgi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid.

TsMS § 637 lg 21 järgi võetakse lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks

või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt valesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit.

Edasikaebamise korra ja tähtaja märkimine maakohtu otsuse resolutsioonis ei ole võrdsustatav

TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loaga, et otsuse võib edasi kaevata. Kuna maakohus ei ole

TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba andnud, ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi

lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v.a kui menetlusse võtmise otsustamisel

on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi,

rikkunud menetlusõiguse normi või valesti hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa

tuua ebaõige kohtulahendi. Praegusel juhul ei ole alust väita, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti

kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt valesti tõendeid hinnanud. Asjaolu, et

kostja ei nõustu maakohtu otsusega ja sisustab vaidluse lahendamisel aluseks võetud õigusnorme

maakohtust erinevalt ning hindab tõendeid erinevalt maakohtust, ei anna vastupidise väitmiseks alust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks

lahendamiseks ringkonnakohtule.

Määruskaebuse kohaselt kohaldas maakohus valesti TLS § 4 lg-t 2 ja VÕS § 26, § 1006 ja § 1009

ning rikkus TsMS § 442 lg-d 7 ja 8, mistõttu on ringkonnakohus jätnud põhjendamatult

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

8. Hageja vaidleb kostja määruskaebusele vastu. Hageja arvates on ringkonnakohus jätnud õigesti

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, sest maakohus ei kohaldanud valesti materiaalõiguse norme

ega rikkunud menetlusõiguse norme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel tühistada ja

kostja apellatsioonkaebus saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

10. Ringkonnakohus võib TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda lihtmenetluse asjas esitatud

apellatsioonkaebust menetlemast, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt valesti kohaldatud

materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud

tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit. Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse

menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10,

p 12; Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13 ja Riigikohtu 7. juuni

2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39). Seda, kas ringkonnakohus leidis õigesti, et täidetud

ei ole TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks, kontrollib

Riigikohus ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebust lahendades (vt Riigikohtu

1. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-11, p 9).

Kolleegium peab vajalikuks korrata oma varasemat seisukohta, et lihtmenetluse asjades valdkonnas,

mille materiaalõiguse normide kohaldamise kohta ei ole Riigikohtu praktikat, oleks maakohtul

otstarbekas anda edasikaebamise luba ja ringkonnakohtul oleks otstarbekas võtta apellatsioonkaebus

menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud (Riigikohtu 17. juuni 2011. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja pidi maksma hagejale töötasu konkursi väljakuulutamise

või tööle asumise ajal kehtinud alammäära alusel. Maakohus on leidnud, et konkursi võitja

väljaselgitamisega tekkis pooltel lepingueelsete läbirääkimiste võlasuhe. Samas on maakohus

märkinud, et tööle asumisega hageja ei aktsepteerinud kostja töölepingu kavandis pakutavat tasu ja

kuna kostja ei esitanud hagejale tööle asumise ajaks kirjalikku töölepingut, ei olnud tasu üle peetavad

läbirääkimised lõppenud. Kostja esitas maakohtus mh vastuväite selle kohta, et hageja sai töötasu

suurusest teada 26. jaanuaril 2010, mil talle esitati töölepingu kavand. Sellele, et talle tutvustati

töölepingu kavandit (tingimusi) enne tööle asumist, hageja vastu ei vaidle (vt tl 58).

TLS § 4 lg 1 järgi kohaldatakse töölepingu sõlmimisele võlaõigusseaduses lepingu sõlmimise kohta

sätestatut. Töölepingu seadus ei reguleeri töölepingu sõlmimiseks korraldatavate konkursside korda.

Seetõttu kohalduvad sellisel juhul VÕS §-s 1009 sätestatud konkursi tingimused. Sõltuvalt sellest,

kas konkursi sisuks on pakkumine asuda konkursi korraldajaga lepingueelsetesse läbirääkimistesse

või lepingupakkumus, on konkursi lõppemise tagajärjeks kas lepingueelsete läbirääkimiste võlasuhe

(§ 14) või kohaldub enampakkumise teel sõlmitava lepingu regulatsioon (§ 10) ja võitja väljavalimine

tähendab nõustumust (§ 20).

Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et konkursi võitja

väljaselgitamisega tekkis hageja ja kostja vahel lepingueelsete läbirääkimiste võlasuhe. Samas ei ole

maakohus otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väitega, et hageja nõustus kostja pakutud

tasuga. Samuti ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et tasuläbirääkimised ei olnud lõppenud, kuna

kostja ei olnud esitanud hagejale tööle asumise ajaks kirjalikku töölepingut.

TLS § 4 lg 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult. Tööleping loetakse aga sõlmituks ka juhul, kui

töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Seega

võib töölepingu sõlmida kas kirjalikult või kaudse tahteavaldusega, mis väljendub teos, millest võib

järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TLS § 4 lg 2, TsÜS § 68 lg 3). Kaudseks tahteavalduseks

sõlmida tööleping tööandja pakutud tingimustel võib olla töötaja tööle asumine. Kaudse

tahteavaldusega sõlmitud töölepingu korral on töötajal õigus nõuda lepingu kirjalikku vormistamist

(TLS § 5 lg 3).

12. Maakohtu otsusest ei selgu ka see, miks tuleb hageja töötasu määrata kindlaks VÕS § 26 alusel.

Töötajale makstava töötasu suurust reguleerib TLS § 29. Selle paragrahvi teise lõike kohaselt, kui

töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks

kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt

makstav tasu.

13. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et ringkonnakohus ei võinud jätta kostja

apellatsioonkaebust TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmata, sest maakohus kohaldas selgelt

ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus selgelt menetlusõiguse norme. Kuna ringkonnakohus saab

keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest TsMS § 637 lg 21 alusel üksnes juhul, kui

apellatsioonkaebus tervikuna on põhjendamatu (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11,

p 18), ei pea kolleegium otstarbekaks käsitleda kostja määruskaebuse ülejäänud väiteid.

14. Ringkonnakohus peab kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist otsustades kontrollima

üldisi menetlusse võtmise eeldusi (eelkõige TsMS § 637 lg 1), mis ei ole praeguses menetluses

kontrolliobjektiks.

15. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu

otsustada.

16. Kostja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik