3-1-1-18-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-18-12

Määruse kuupäev

29. märts 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Oleg Vainile (Vain) Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a

otsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2011. a ja Tartu

Ringkonnakohtu 17. novembri 2011. a määrused

kriminaalasjas nr 1-08-7412

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Oleg

Vaini

kaitsja

vandeadvokaat

Sirje

Must,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse pooled

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

vanemprokurör Küllike Taits

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

29. veebruar 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda kohtuasi lahendada Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a otsusega tunnistati Oleg Vain kokkuleppemenetluses süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati vangistusega 3 aastaks. Mõistetud

vangistus jäeti KarS § 74 lg 1 alusel kohaldamata tingimusel, et O. Vain ei pane kolmeaastase

katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS § 75 alusel käitumiskontrolli ajaks

pandud kontrollnõudeid ja kohustusi, sh KarS § 75 lg 2 p 2 alusel pandud kohustust mitte tarvitada

narkootikume.

2. 21. juunil 2011 esitas kriminaalhooldusametnik Tartu Maakohtule erakorralise ettekande, milles

tegi ettepaneku pöörata O. Vainile mõistetud vangistus täitmisele, kuna O. Vain ei täida

kriminaalhoolduse nõudeid, sest on tarvitanud katseajal narkootikume. Kriminaalhooldusametnik

selgitas, et 15. aprillil 2011 korraldas Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond koostöös politseiga reidi

kohtuotsusega KarS § 75 lg 2 p 2 alusel määratud lisakohustuste täitmise kontrollimiseks ja selle

käigus andis O. Vain Valga Haiglas positiivse narkoproovi. Ka enne selle rikkumise tuvastamist, s.o

31. märtsil 2011 esitas kriminaalhooldusametnik maakohtule O. Vaini suhtes erakorralise ettekande

seoses ühe varasema narkootikumitarvitamisega, mistõttu Tartu Maakohtu 19. aprilli 2011 määrusega

pandi O. Vainile täiendavaid lisakohustusi (alluda ravile, mitte viibida kohtu poolt määratud paikades,

s.o baarides, ööklubides jt avalikes meelelahutusasutustes).

3. 20. septembril 2011 toimunud kohtuistungil, millel vaadati läbi 21. juunil 2011 esitatud

erakorraline ettekanne, kontrolliti O. Vaini võimalikku narkojoovet. Kriminaalhooldusametniku

tehtud narkojoobe kiirtesti tulemus tekitas kahtluse, et O. Vain viibib ka kohtuistungil narkojoobes.

O. Vain toimetati Valga Haiglasse, kus tal tuvastatigi narkojoove.

4. Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2011. a määrusega pöörati O. Vainile sama kohtu 20. oktoobri 2008. a

otsusega mõistetud vangistus täitmisele. Kohus leidis, et KarS § 74 lg 4 alusel tuleb vangistus pöörata

täitmisele, sest kriminaalhoolduse kulg ei ole olnud eesmärgipärane - O. Vain ei ole suhtunud

käitumiskontrolli nõuetesse piisava kohusetundega ega ole korduvalt narkootikume tarvitades täitnud

katseaja tingimusi. Vaatamata O. Vainile korduvalt, sealhulgas katseajal antud võimalustele asuda

elama õiguskuulekalt, ei ole O. Vain neid võimalusi kasutanud.

5. Maakohtu määruse peale esitas O. Vain määruskaebuse ringkonnakohtule, taotledes maakohtu

määruse tühistamist ja talle mõistetud vangistuse täitmisele pööramata jätmist. Määruskaebuse esitaja

leidis, et ta ei pannud katseajal toime kuritegusid. Muude kohustuste rikkumine oli tingitud rahalistest

raskustest seoses perekonna loomisega ja seetõttu ravivõimaluste puudumisest. Samas nõustus O.

Vain, et kohus võiks pikendada talle määratud katseaega.

6. Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2011. a määrusega jäeti O. Vaini määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata.

O. Vaini vangistusest tingimisi vabastamine ei ole täitnud eesmärki ja O. Vain on jätkanud

narkootikumide tarvitamist.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2011. a määruse peale esitas O. Vaini kaitsja vandeadvokaat

Sirje Must Riigikohtule määruskaebuse. Selles taotletakse vaidlustatud määruse tühistamist, Tartu

Maakohtu 20. oktoobri 2008. a kohtuotsusega O. Vainile mõistetud vangistuse täitmisele pööramata

jätmist ja O. Vainile määratud katseaja pikendamist kohtu äranägemisel. Kaitsja hinnangul ei

suhtunud O. Vain kriminaalhooldusse ükskõikselt, vaid pöördus ravi saamiseks meditsiiniasutusse.

Perekondlike asjaolude tõttu ei olnud tal aga võimalik ravi eest tasuda. Määruskaebuse esitamise

ajaks on süüdimõistetul tekkinud rahalised vahendid ravi eest tasumiseks ja katseaja pikendamisel

asub ta narkoravile. Samuti on O. Vainil töökoht, kus teda iseloomustatakse positiivselt ja püsiv

sissetulek. Ta on loonud perekonna ja peab hoolitsema abikaasa ning lapse eest.

8. Määruskaebusele vastas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Küllike Taits, kes leiab, et

kohtute määrused O. Vainile mõistetud vangistuse täitmisele pööramiseks on põhjendatud ja

seaduslikud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 427 lg-st 2 otsustab vangistuse tingimisi

kohaldamata jätmise tühistamise ja süüdimõistetu saatmise KarS § 74 lg-te 5 või 6, § 76 lg-te 5 või 6

või § 77 lg 4 kohaselt talle kohtuotsusega mõistetud karistust kandma süüdimõistetu elukoha järgse

maakohtu täitmiskohtunik oma määrusega. See määrus ei ole määruskaebekorras vaidlustatav, kuna

KrMS § 385 p 26 sätestab, et KrMS § 427 lg 2 (ja § 428) alusel süüdimõistetule mõistetud vangistuse

täitmisele pööramise küsimuses tehtud määruse peale määruskaebust esitada ei saa. Saanud

määruskaebuse maakohtu sellise määruse peale, mille peale on KrMS § 385 kohaselt määruskaebuse

esitamine välistatud, tuleb ringkonnakohtul KrMS § 390 lg 1, § 326 lg 2 ja § 323 lg 2 p 2 alusel jätta

see eelmenetluses läbi vaatamata ja tagastada esitajale. Vaatamata eelöeldule on ringkonnakohus O.

Vainile mõistetud vangistuse täitmisele pööramise küsimuses tehtud määruse peale esitatud

määruskaebuse sisuliselt lahendanud ja jätnud KrMS § 385 p 26 kohaldamata.

10. Põhiseaduse § 15 lg-st 2 ja §-st 152 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse

§ 9 lg-st 1 tulenevalt saab esimese või teise astme kohus jätta õigustloova akti asjassepuutuva normi

kohaldamata üksnes juhul, kui ta koos kohtuasja lahendamisega tunnistab selle normi põhiseadusega

vastuolus olevaks. Kohaldamisele kuuluva õigustloova akti sätte põhiseadusevastaseks tunnistamine

peab kajastuma maa- või ringkonnakohtu lahendi resolutiivosas ja selline kohtulahend tuleb edastada

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks Riigikohtule. Kuigi praeguses kohtuasjas

ei kohaldanud ringkonnakohus KrMS § 385 p 26, ei tunnistanud ringkonnakohus seda sätet ka

põhiseadusega vastuolus olevaks ega algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

11. Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p 26 põhiseaduspärasusest sõltub, millise lahendi saab

Riigikohus käesolevas kohtuasjas teha. Kui KrMS § 385 p 26 on osas, milles see ei võimalda KrMS §

427 lg 2 alusel süüdimõistetule mõistetud vangistuse täitmisele pööramise küsimuses tehtud määruse

vaidlustamist, põhiseadusega kooskõlas, tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi uueks

arutamiseks ringkonnakohtusse eelmenetluse staadiumis. Kui aga KrMS § 385 p 26 ei ole viidatud

osas põhiseadusega kooskõlas, tuleb kaitsja määruskaebuse väidetele anda sisuline hinnang ehk

hinnata, kas ringkonnakohus talitas maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel

õigesti.

12. Põhiseaduse § 24 lg 5 kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega

sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht,

et edasikaebeõiguse esemeline kaitseala hõlmab ka kohtumäärusi. Kaebepõhiõigus ei ole aga

absoluutne. Edasikaebeõigus ei ole tagatud alati ja kõigi kohtulahendite puhul - nt kõigi määruste

vaidlustamise võimalus ei tagaks kohtusüsteemi efektiivset toimimist ega kinnipidamist mõistliku

menetlusaja põhimõttest. Määruskaebemenetluses peab saama vaidlustada kohtumäärusi, mis

muudavad menetluse jätkamise võimatuks, s.o kui muud lahendit samas kohtuastmes enam ei järgne

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-110-06, p 13.2).

13. O. Vaini ja tema kaitsja määruskaebustega vaidlustati O. Vainile mõistetud vangistuse täitmisele

pööramine. Vaieldamatult toob vangistuse täitmisele pööramine O. Vaini jaoks kaasa mitmete

põhiõiguste (eelkõige vabadusõigus) olulise riive ja tema olukorra halvenemise võrreldes vangistuse

täitmisele pööramata jätmisega. Vangistuse täitmisele pööramise otsustus hõlmab kohtu väga laia

kaalutlusõigust, mille kontroll kõrgema astme kohtu poolt peaks selle otsustuse tagajärgi arvestades

olema võimalik. Nimelt annab KarS § 74 lg 4 kohtunikule võimaluse valida, kas pöörata karistus

kriminaalhooldusametniku ettekande alusel täitmisele, määrata täiendavaid kohustusi või pikendada

katseaega kuni ühe aasta võrra. Käesolevas asjas rakendas kohus O. Vaini suhtes põhiõigusi kõige

piiravamat alternatiivi - vangistuse täitmisele pööramist.

14. Mõistetud vangistuse täitmisele pööramisel on kohtul lai kaalutlusruum, kohtu lahend on selles

küsimuses lõplik ja vangistuse täitmisele pööramisega riivatakse väga tugevalt isiku õigusi. Seetõttu

on kriminaalkolleegiumil kahtlus, et alates 1. septembrist 2011 kehtestatud ja eelduslikult

menetlusökonoomia eesmärki teeniv KrMS § 385 p-s 26 sätestatud piirang, mis välistab KrMS § 427

lg 2 alusel süüdimõistetule mõistetud vangistuse täitmisele pööramise küsimuses tehtud määruse

vaidlustamise, ei kaalu üles kahju, mida võib õiguskorrale tekitada vangistuse ebaõige täitmisele

pööramine (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas

nr 3-4-1-1-04, p 21).

15. Kriminaalkolleegiumi hinnangul võib KrMS § 385 p-s 26 sisalduv piirang rikkuda ka õigusloome

võrdsuse põhimõtet, sest määruskaebemenetluses saab täitmiskohtuniku määrust endiselt vaidlustada

mitmel n.ö kergemal juhul (nt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuse

otsustamine). Samuti ei laiene KrMS § 385 p-s 26 sisalduv piirang nendele määrustele, millega

lahendatakse KrMS § 427 lg 1 kohaselt küsimusi vangistusest tingimuslikult vabastatud

süüdimõistetule täiendavate kohustuste määramisest või kohustuste kergendamisest või tühistamisest,

ja mis piiravad põhiõigusi vabaduse võtmisest oluliselt vähem. Seaduse piiravas regulatsioonis

puudub loogika, mille alusel tuleks neid juhtumeid eristada või mille alusel tagada kaebeõigus vaid

osale nimetatud juhtudest.

16. Kriminaalmenetluse seadustiku § 356 p 3 koheselt antakse kriminaalasi lahendada Riigikohtu

üldkogule, kui kriminaalasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse § 3 lg 3 teise lause kohaselt lahendab üldkogu Riigikohtu haldus-, tsiviil- või

kriminaalkolleegiumi või erikogu üleantud asja, kui kolleegiumil või erikogul tekib põhjendatud

kahtlus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või

välislepingu põhiseadusele vastavuses.

17. Eeltoodud põhjustel (määruse p-d 11-15) on kriminaalkolleegiumil tekkinud kahtlus, et

KrMS § 385 p-s 26 sisalduv piirang ei vasta põhiseadusele osas, milles see välistab määruskaebuse

esitamise KrMS § 427 lg 2 alusel süüdimõistetule mõistetud vangistuse täitmisele pööramise

küsimuses tehtud määruse peale, mistõttu juhindudes KrMS § 356 p-st 3 annab Riigikohtu

kriminaalkolleegium kohtuasja lahendada Riigikohtu üldkogule.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi