3-2-1-33-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-33-12

Määruse kuupäev

Tartu, 28. märts 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Vilve Alevi hagi Viktor Muni ja Ilme-Reet Muni vastu

kaasomandi osaliseks lõpetamiseks ja loodavate kinnistute

tekkeks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-11-3986

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vilve Alevi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vilve Alev (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Rene Varul

Kostja Viktor Muni (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja Katrin

Prükk

Kostja Ilme-Reet Muni (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

19. märts 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 13. detsembri

2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-3986 ja saata asi Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus määruskaebuselt 6. jaanuaril 2012

tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja läbivaatava maakohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vilve Alev (hageja) esitas 31. jaanuaril 2011 Viktor Muni (kostja I) ja Ilme-Reet Muni (kostja II)

vastu hagi, milles palus Elvas Xxxxxx x asuva kinnisasja (kinnistusregistriosa nr xxxxxxx)

kaasomandi asjaõigusseaduse § 76 lg 1 ja § 77 lg 2 alusel osaliselt lõpetada. Hageja soovis jagada

kinnisasja kaheks reaalosaks nii, et kinnisasjal asuva elamu alla moodustatakse 814 m² suurune

kinnistu, mis jääb edasi poolte kaasomandisse, ja kõrvalhoone (saun-kasvuhoone) alla 382 m²

suurune kinnistu, mis jääks hageja ainuomandisse. Hageja palus kinnistusraamatus nende muudatuste

tegemiseks asendada tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 alusel kostjate tahteavaldused ning oli

nõus hüvitama kostjatele kaasomandis olevast kinnisasjast eraldatava osa väärtuse, arvestades nende

kaasomandi osade suurust (kostjale I 4793 eurot ja kostjale II 2396 eurot).

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kuulub kinnisasja 1/4 mõttelist osa hagejale, 1/4 kostjale II ja 1/2

kostjale I. Kostjad kasutavad kinnisasjal asuvat elumaja ja hageja kõrvalkoonet (saun-kasvuhoone).

Lisaks kuulub hagejale kaasomandis oleva kinnisasjaga külgnev kinnisasi, mis on paarkümmend

aastat olnud hageja kasutuses saun-kasvuhoone tagaaiana. Hageja soovib saun-kasvuhoonealuse maa

kaasomandis olevast kinnisasjast eraldada ja liita selle talle kuuluva külgneva kinnisasjaga. Hageja on

teinud kostjatele ettepaneku alustada läbirääkimisi kinnisasja kaasomandi lõpetamiseks, kuid kostjad

ei ole hageja kirjalikule palvele vastanud.

2. Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1

p 4 ja § 423 lg 3 alusel läbi vaatamata, sest samas asjas on olemas jõustunud kohtulahend. Tartu

Maakohus jättis 30. aprilli 2008. a otsusega tsiviilasjas nr 2-04-2149 rahuldamata O. Muni ja hageja

kostjate vastu esitatud hagi, milles paluti määrata kindlaks hoonete kaasomandi osad ja kaasomand

saun-kasvuhoonele lõpetada. Sama otsusega rahuldas kohus kostjate vastuhagi ja andis kostjale I

kuulunud 1/2 mõttelist osa hoonetest O. Munile, kohustades O. Munit maksma hoonete eest kostjale I

715 000 krooni. Maakohtu otsus on jõustunud. Seega on poolte vahel jõustunud kohtuotsus, millega

hageja hagi kaasomandi lõpetamiseks jäeti rahuldamata. Kaasomand kostja I osas lõpetati. Asjaolu, et

hageja ei ole seda kohtuotsust täitnud, ei tähenda, et ta saaks esitada kohtule uuesti hagi.

3. Kostja II teatas, et tema arvates on ebaõiglane eraldada erastatud maast saun-kasvuhoone juurde

382 m² maad, kuid ta on nõus 2396 euro eest loobuma saun-kasvuhoone 1/4 mõttelisest osast ja

soovib müüa ka talle kuuluva 1/4 mõttelist osa elamust.

4. Tartu Maakohus lõpetas 14. oktoobri 2011. a määrusega menetluse kaasomandi osalise lõpetamise

nõude osas ja jättis hagi läbi vaatamata loodavate kinnistute tekkeks nõusoleku andmise kohustuse

tuvastamise osas.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt saab kaasomandi osalist lõpetamist hageja soovitud viisil

iseenesest taotleda, kuid praeguses asjas tuleb menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada, sest

samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti

kohtu lahend. Hageja ja O. Muni esitasid tsiviilasjas nr 2-04-2149 kostjate vastu hagi, milles palusid

lõpetada vallasasjast saun-kasvuhoone kaasomandi ja jätta saun-kasvuhoone kostjatele makstava

hüvitise eest hageja ja O. Muni omandisse. Tartu Maakohus jättis 30. aprilli 2008. a otsusega hagi

rahuldamata. Kohus leidis muu hulgas, et hageja ei ole kaasomanik ning elumaja ja saun-kasvuhoonet

tuleb käsitada tervikuna.

Elumaja ja saun-kasvuhoone alune maa kinnistati 2010. aastal ning mõlemad hooned asuvad samal

kinnisasjal. TsMS §-s 3 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttega ei ole ühitatav, kui pärast

kohtuvaidlust kaasomandi lõpetamise üle peaks hageja alustama samade küsimuste üle uut vaidlust

ainuüksi põhjusel, et hoonetealune maa on vahepeal kantud kinnistusraamatusse.

Hageja palub praeguses asjas lõpetada kaasomandi kinnistu osa suhtes, millel asub sama saun-

kasvuhoone. Seega palub hageja jagada asja põhimõtteliselt samal viisil, nagu ta palus tsiviilasjas

nr 2-04-2149. Asjaolu, et vahepeal on vallasasjast saun-kasvuhoonest saanud kinnistu oluline osa, ei

tähenda, et tegemist oleks täiesti uue hagi esemega. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja on

O. Muni õigusjärglane. Jõustunud kohtuotsus kehtib TsMS § 460 lg 1 järgi ka isikute kohta, kes on

saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks.

Kuna kohus on jätnud tsiviilasjas nr 2-04-2149 hageja kaasomandi jagamise nõude rahuldamata, ei

ole alust tuvastada, et kostjatel on sellist jagamist võimaldava tahteavalduse tegemise kohustus.

Seega ei ole hagiga taotletavat eesmärki võimalik saavutada ja see nõue tuleb jätta TsMS § 423 lg 2

p 2 alusel läbi vaatamata.

Kuna Tartu Maakohus rahuldas 30. aprilli 2008. a otsusega tsiviilasjas nr 2-04-2149 kostjate

vastuhagi ja andis kostjale I kuulunud 1/2 mõttelist osa elumajast ja saun-kasvuhoonest O. Munile

kohustusega maksta kostjale II 715 000 krooni, saab hageja O. Muni õigusjärglasena nõuda kostjalt I

kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusolekut ning esitada keeldumise korral tema vastu hagi

tahteavalduse asendamiseks. Arvestades asjaolu, et hoonetealuse maa kinnistamine on mõjutanud

asja väärtust, saavad pooled taotleda väljamõistetud hüvitise suuruse muutmist või kaasomandi

lõpetamist viisil, mille kohta kohus ei ole ühegi jõustunud lahendi resolutsioonis seisukohta võtnud.

5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asja maakohtule

läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole tegemist sama nõudega. Eelmist

kohtuotsust ei täidetud ning selle asemel on hoonetealune maa pärast eelmise kohtulahendi jõustumist

kinnistatud ja vallasasjast hooned on muutunud maa oluliseks osaks. Vallasasjast hoonete ja

kinnisasja kaasomandi lõpetamise nõuded on erinevad. Hageja ei ole O. Muni õigusjärglane.

Olukord, kus kinnisasja kaasomanikul ei ole võimalik kaasomandit lõpetada, ei vasta seaduse

mõttele.

6. Kostja I vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata.

7. Kostja II vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 13. detsembri 2011. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata, nõustudes TsMS § 659 ja § 654 lg 6 järgi maakohtu põhjendustega.

Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jättis ringkonnakohus menetluskulud hageja kanda.

Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel

õigesti kaasomandi osalise lõpetamise nõude menetluse, sest poolte vahel on tsiviilasjas nr 2-04-2149

jõustunud kohtulahend.

Asjaolu, et 30. aprilli 2008. a otsus tehti vallasasjadest hoonete kohta ja hoonetealune maa kinnistati

2010, ei tähenda, et tegemist oleks uue hagi esemega. Saun-kasvuhoone muutumine kinnistu

oluliseks osaks ei tähenda, et tegemist on erineva nõudega erineval alusel. Maakohus lähtus asja

lahendades õigesti Riigikohtu 4. mai 2005. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-40-05, milles on asutud

seisukohale, et menetlusökonoomia põhimõttega oleks vastuolus olukord, kui pärast kohtuvaidlust

kaasomandi lõpetamise üle peaks hageja alustama samade küsimuste üle uut vaidlust ainuüksi

põhjusel, et korter on vahepeal kantud kinnistusraamatusse. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

see seisukoht on kohaldatav ka praeguses vaidluses.

Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht, et 30. aprilli 2008. a otsus kehtib hageja suhtes. Hageja on

25. mai 2009. a abieluvaralepingu muudatuse p 4 järgi hoonete kui vallasasjade puhul O. Muni

õigusjärglane. Hoonetealuse maa kinnistamine ei katkesta eriõigusjärglust. Apellandi väide

TsMS § 460 lg 1 ebaõigest kohaldamisest on ekslik.

Arvestades asjaolu, et kinnistamine on ilmselt muutnud asja väärtust, saaksid pooled taotleda kohtult

väljamõistetud hüvitise suuruse muutmist. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et maakohtu

30. aprilli 2008. a otsust ei ole võimalik sundtäita.

Väär on määruskaebuse väide, et maakohus kohaldas põhjendamatult samal ajal TsMS § 428

ja § 423. Kaasomandi lõpetamise hagis on õige menetlus TsMS § 428 alusel lõpetada ja tahteavalduse

asendamist puudutav nõue tuleb TsMS § 423 alusel jätta läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada ning saata

asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel jõustunud kohtulahendit samal alusel sama

eseme üle, sest hageja ei ole varem esitanud hagi kinnisasja kaasomandi lõpetamiseks. Tsiviilasjas

nr 2-04-2149 vaieldi hoonete kui vallasasjade kaasomandi lõpetamise üle. Riigikohtu 4. mai 2005. a

otsus ei ole praeguses asjas asjakohane, sest tegemist on hoonetealuse maa kinnistamisega, mitte

kinnistatud korteriomandiga.

Kuna hooned on muutunud kinnisasja oluliseks osaks, ei saa hageja olla kellegi õigusjärglane, sest ta

on kinnisasja esmaomanik.

Kinnisasja kaasomanikul peab olema võimalus kaasomand lõpetada. Õige ei ole kohtute arusaam, et

maakohtu 30. aprilli 2008. a otsust saab täita. Kuna hooneid kui vallasasju enam ei eksisteeri, ei ole

kostjal I võimalik neid üle anda. Arusaamatu on kohtute viide eelmise kohtulahendiga väljamõistetud

hüvitise suuruse muutmise võimaluse kohta.

10. Kostja I vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vaidluse alus ja ese on

samad nagu tsiviilasjas nr 2-04-2149. Samuti oli hageja selles menetluses pool. Eelmises asjas tehtud

kohtulahendiga lõpetati kostja I kaasomand ning seda lahendit saab täita.

11. Kostja II kordas oma seisukohta, et on nõus vabatahtlikult kaasomandi osaliselt lõpetama.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja

ringkonnakohtu määrus tühistada ning asi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

13. Maa- ja ringkonnakohus asusid vääralt seisukohale, et asjas tuleb TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel

menetlus lõpetada, kuna poolte vahel on tsiviilasjas nr 2-04-2149 jõustunud kohtulahend.

Kohus lõpetab TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses

samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis

tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses

menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse

pöördumise.

Tsiviilasjas nr 2-04-2149 esitasid hageja ja O. Muni kostjate vastu hagi, milles palusid lõpetada

vallasasjast saun-kasvuhoone kaasomandi ja jätta saun-kasvuhoone kostjatele makstava hüvitise eest

hageja ja O. Muni omandisse. Pooled ei vaidle selle üle, et see lahend on jõustunud, kuid täitmata.

Samuti on asjas tuvastatud, et hoonetealune maa kinnistati 2010. aastal ning mõlemad hooned asuvad

praegu samal kinnisasjal.

Pärast hoonete kui vallasasjade juurde maa erastamist ja kinnistu moodustamist esitas hageja kostjate

vastu hagi, milles palus lõpetada kinnisasja kaasomandi kinnisasja reaalosadeks jagamise teel nii, et

eraldada kinnistust saun-kasvuhoonealune 382 m² suurune maatükk ja moodustada sellest eraldi

kinnistu, mis jääks kostjatele makstava hüvitise eest hageja ainuomandisse.

14. Kolleegiumi arvates ei ole õige kohtute arusaam, et vallasasjast hoonete juurde maa erastamine ja

kinnistamine ei tähenda, et tegemist oleks uue hagiesemega.

Õige on see, et kui kohtumenetluse ajal vallasasjaks oleva(te) hoone(te) alune maa kinnistatakse, ei

takista see asja lõpuni lahendamist, sest TsMS §-s 3 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttega ei

oleks kooskõlas, et pärast kohtuvaidlust hoone(te) kui vallasasja(de) kaasomandi lõpetamise üle

tuleks alustada uut vaidlust. Sellisel juhul saab hageja oma nõuet käimasolevas menetluses täpsustada

selliselt, et nõutakse kinnisasja kaasomandi lõpetamist (vt Riigikohtu 4. mai 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-40-05, p 14).

Ülalmärgitu ei tähenda siiski seda, et kui vallasasjast hoonete üle peetud vaidluses on jõustunud

kohtulahend vallasasjast hoonete kaasomandi lõpetamiseks, ei saa pärast hoonetealuse maa

kinnistamist enam kaasomandi lõpetamist sarnasel viisil nõuda. Kolleegium leiab, et hoone(te) kui

vallasasja(de) ja kinnisasja kaasomandi lõpetamise haginõue ei ole sama, sest tegemist on erinevate

asjadega. Hoonetealuse maa kinnistamisega muutuvad maatükil asuvad hooned kinnisasja oluliseks

osaks TsÜS § 54 lg 1 mõttes. Sellega lakkavad vallasasjad iseseisva õiguskäibe objektina olemast

ning tekib uus asi, s.o kinnisasi (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07,

p 11).

15. Eeltoodu kohaselt ei esitanud hageja maakohtule sama hagiesemega hagi nagu tsiviilasjas nr 2-

04-2149 ning maakohtul ei olnud alust lõpetada asja menetlust, mistõttu tuleb asi saata maakohtule

sisuliseks läbivaatamiseks. Kuna hagiese ei ole sama, ei ole asja lahendamisel tähtsust, kas lahend

tehti samade poolte vahel.

16. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hageja

määruskaebuselt tasutud kautsjon. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema

korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon OÜ-le Advokaadibüroo Lillo &

Lõhmus.

Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik