3-3-1-4-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-4-12

Otsuse kuupäev

28. märts 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

Tõnu Lembra, Martin Lembra, Janek Lillemäe, Heidi

Tammeveski ja Külli Soo kaebused Tallinna Linnaplaneerimise

Ameti 20. jaanuari 2010. a ehitusloa nr 42030 ja kirjaliku

nõusoleku nr 42031 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 2011. a otsus haldusasjas

nr 3-10-401

Menetluse alus Riigikohtus

Tõnu Lembra, Janek Lillemäe, Heidi Tammeveski ja Külli Soo

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

23. veebruar 2012

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaatorite esindaja vandeadvokaat Karl Kask

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti esindaja Helvi Kork

Tõnis Sildmäe esindaja vandeadvokaat Margus Mugu

RESOLUTSIOON

Rahuldada Tõnu Lembra, Janek Lillemäe, Heidi Tammeveski ja Külli Soo

kassatsioonkaebused.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-401. Jätta

muutmata Tallinna Halduskohtu 16. veebruari 2011. a otsus samas asjas.

Mõista Tallinna Linnaplaneerimise Ametilt välja apellatsiooni- ja kassatsiooniastme

menetluskulud Tõnu Lembra kasuks 1800 eurot ja Janek Lillemäe kasuks 1800 eurot.

Tagastada kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnaplaneerimise Amet (TLPA) väljastas 20. jaanuaril 2010 ehitusloa nr 42030

Tallinna linna aadressile Mähe-Kaasiku tee 26 üksikelamu püstitamiseks ja kirjaliku nõusoleku

nr 42031 väikeehitise (sauna) püstitamiseks. Ehitusluba ja kirjalik nõusolek näevad ette sauna ning

soklikorruse ja kahe maapealse korrusega üksikelamu püstitamise, elamu ümbruses pinnase tõstmise

ning elamut ja sauna ühendavate müüri ja muldkeha rajamise.

2. Tõnu Lembra, Janek Lillemägi, Heidi Tammeveski ja Külli Soo, kes on Mähe-Kaasiku tee 26

naaberkinnistute omanikud, ja Martin Lembra esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused ehitusloa ja

kirjaliku nõusoleku tühistamiseks. Kaebajad leiavad, et ehitusprojektiga kavandatud maapinna

tõstmine kuni 2,4 m võrra ning hooneid ühendava olemasolevast maapinnast 4-4,5 m kõrguse müüri

rajamine ei vasta kehtivale detailplaneeringule. Planeering ei näe ette pinnase tõstmist. Lisaks on

kavandatav muldkeha rajatis, mistõttu on oluliselt ületatud lubatavat maksimaalset ehitusalust pinda.

Lahendus on piirkonda sobimatu ning vastuolus piirkonna arhitektuuri- ja ehitustavadega.

Lahendamata on sadevee ärajuhtimine, mistõttu vesi valgub naaberkinnistutele. Kinnistu asub

Tallinna muinsuskaitseala kaitsevööndis, kuid ehitusluba pole kooskõlastatud Tallinna

Kultuuriväärtuste Ametiga. Vaidlustatud aktid rikuvad kaebajate omandiõigust - seoses valguse ja

vaate varjamisega ning ümbruskonda sobimatu hoone rajamisega väheneb nende elamute väärtus.

Samuti rikutakse kaebajate õiguspärast ootust detailplaneeringu järgimise suhtes naaberkinnistul.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 16. veebruari 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-10-401

T. Lembra, J. Lillemäe, H. Tammeveski ja K. Soo kaebused ning tühistas ehitusloa ja kirjaliku

nõusoleku. M. Lembra kaebuse jättis halduskohus rahuldamata, leides, et kuna talle kuuluv kinnistu

ei külgne vahetult Mähe-Kaasiku tee 26 kinnistuga, ei riku vaidlustatud aktid tema õigusi.

3.1. Kohus nõustus kaebajatega, et kavandatavad ehitised halvendavad tõenäoliselt nende olukorda

nii vaate muutumise, valguse varjamise, pinnavee kinnistuile valgumise kui õhu levimise osas.

Kehtiv detailplaneering kaitseb negatiivsete mõjutuste eest ning peab tagama kinnistuomanike huvide

kaalumisel saavutatud kompromissi järgimise. Subjektiivsete õiguste tegeliku rikkumise väidet tuleb

hinnata haldusaktide õiguspärasuse kontrollimisel.

3.2. Ehitusluba kooskõlastati Tallinna Kultuuriväärtuste Ametiga pärast ehitusloa väljastamist.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 58 tulenevalt ei too see menetlusnõuete rikkumine kaasa akti

tühistamist.

3.3. Tallinna Linnavolikogu 20. mai 1999. a otsusega nr 123 kehtestatud detailplaneering ei käsitle

maapinna tõstmist hoonete või rajatiste ehitamiseks, vaid üksnes teede rajamiseks. Seega ei vasta

ehitusprojekt detailplaneeringule. Tegemist on ehitusõiguse olulise aspektiga, mis mõjutab

naaberkinnistuid ning peaks seega olema reguleeritud detailplaneeringus. Detailplaneering peaks muu

hulgas käsitlema sadevete mõju naaberkinnistuile maapinna tõstmise tagajärjel. Kui maapinna

tõstmine oleks võimalik ilma detailplaneeringu regulatsioonita, puuduks mõte märkida

detailplaneeringusse hoonete kõrgusi lähtuvalt maapinna kõrgusest. Põhjendatud vajaduse korral

maapinna tõstmiseks on võimalik detailplaneeringut muuta. Seega on ehitusluba vastuolus

detailplaneeringuga ning selle väljastamisest oleks tulnud ehitusseaduse (EhS) § 24 lg 1 p 1 alusel

keelduda.

3.4. Detailplaneering lubab kuni kahe täiskorrusega hoone ehitamist. Detailplaneeringu kehtestamise

ajal kehtinud EV ehitusministeeriumi 19. juuni 1991. a käskkirja nr 63 p 2.5 kohaselt loetakse

korruseks ka soklikorrus, kui selle lagi on ümbritsevast keskmisest maapinnast vähemalt 2 m

kõrgusel. Sarnase põhimõtte kehtestab ehitusloa andmise ajal kehtinud majandus- ja

kommunikatsiooniministri 24. detsembri 2002. a määruse nr 69 "Ehitise tehniliste andmete loetelu"

§ 22. Soklikorruse ümber maapinna tõstmine ei muuda seda maa-aluseks korruseks. Soklikorruse

põrand asub olemasoleva maapinna kõrgusel ning selle kõrgemad osad on 2,1 ja 2,37 m, seega on

tegemist elamu kolmanda maapealse korrusega. Seega ei vasta ehitusprojekt ka hoone korruselisuse

osas detailplaneeringule ning ehitusluba tulnuks EhS § 24 lg 1 p 1 alusel andmata jätta.

3.5. Vaidlus puudub selle üle, et kavandatava hoone kõrgus vastab detailplaneeringule.

Detailplaneeringu järgi on maksimaalne lubatud ehitusalune pind 280 m2. Detailplaneeringu

kehtestamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) kohaselt sisaldas krundi ehitusõigus

ehitiste suurimat lubatud ehitusalust pinda, kusjuures ehitiseks loeti hooned ja rajatised. Kehtiva

planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lg 4 p 3 kohaselt on ehitusõigus hoonete suurim ehitusalune pind.

Detailplaneeringut tuleb aga tõlgendada selle kehtestamise ajal kehtinud õigusnormidest lähtuvalt.

Elamu ja sauna ehitusalune pind on 280 m2. Ehitusprojektiga kavandatu näol on aga tegemist ehitiste

kompleksiga, mis moodustavad ühtse terviku. Muruterrassi koos müüridega tuleb käsitada ehitisena,

kuna see hõlmab prügikonteinerite hoiukoha, tõstetud maapinnas asub maaküttesüsteemi osa,

muldkeha toestamiseks on projekteeritud tugimüür, muldkeha ühendab hooneid ning võimaldab

elamule treppideta juurdepääsu. Asjaolu, et see rajatis täidab ka haljastuse funktsiooni, ei anna alust

käsitada seda lihtsalt muruna. Seega ületab ehitiste alune pind ilmselgelt detailplaneeringuga lubatut.

Samuti on oluliselt ületatud krundi täisehituse protsenti. Isegi kui planeerimis- ja ehitusseadust mitte

kohaldada, oleks muruterrassile kui rajatisele vaja taotleda ehitusluba. Kavandatud müüride kõrgus

olemaolevast maapinnast on üle 5 m. Seetõttu oleks ka müüriosa eraldi käsitledes tegemist ehitusluba

nõudva rajatise, mitte väikeehitisega.

3.6. Kuna soklikorrus ei ole käsitatav suletud tehnilise keldrina, vaid korrusena, tuleb ka seda ehitise

suletud brutopinna arvutamisel arvestada. Brutopind on seega 591,9 m2, mis on vastuolus

detailplaneeringus ettenähtuga (maksimaalne lubatud 560 m2). Ehitusloa järgne suletud netopind

453,3 m2 ei vasta ehitusprojektist tulenevale, mis on 462,5 m2.

3.7. Kavandatav hoone mõjub Mähe-Kaasiku teelt vaadatuna kolmekorruselisena. Naaberkinnistuid

eraldab lisaks võrkaiale ca 5 m kõrgune betoonmüür, mis tekitab liigselt täisehitatuse mulje. Krundi

pinda on oluliselt tõstetud praktiliselt kogu kinnistu ulatuses. Esitatud fotodelt ei nähtu, et piirkonnas

asuks teisi ehitisi, mis asuksid kõrgendikel või mida naaberkinnistuilt vaadatuna ümbritseks kõrge

betoonmüür, mis moodustab poolkinnise territooriumi. Detailplaneeringus ettenähtud piirete lahendus

tagab ümbritseva metsa ja rohelusega kokkusulava üldmulje. Kuigi müüri ei ole käsitletud kinnistu

piirdena, jätab valitud lahendus mulje topeltpiirdest. Haldusorgan ei ole põhjendanud kaalutlusõiguse

teostamist kavandatud lahenduse sobivuse kohta piirkonnas väljakujunenud ehitustavadega.

Ehitustavadega arvestamise nõue sisaldub ka Tallinna linna ehitusmääruse § 24 p-s 2 ja § 3 lg-s 1

ning EhS § 3 lg-s 1.

3.8. Kuna maapinna tõstmine ei ole lubatav, ei oma ehitusloa õiguspärasuse koha pealt tähtsust, kas

projektis toodu on maapinna olulist tõstmist arvestades piisav, et vältida pinnavee valgumist

naaberkinnistutele. Esitatud tõenditest tulenevalt ei saa aga järeldada, et maapinna olulises mahus

tõstmine ei mõjuta naaberkinnistute pinnaveerežiimi.

4. Halduskohtu otsusele esitasid apellatsioonkaebused Tallinna Linnaplaneerimise Amet ja kolmas

isik Tõnis Sildmäe.

4.1. TLPA leidis, viidates detailplaneeringu seletuskirja p-le 5, et detailplaneering võimaldab

maapinna täitmist eeldusel, et säilib olemasolev kõrghaljastus. Maapinna tõstmiseks ei olegi

detailplaneering vajalik, see lahendatakse ehitusprojektiga. Halduskohtu otsusest ei nähtu, millisest

maapinna keskmisest kõrgusest kohus lähtus, asudes seisukohale, et soklikorruse lagi on maapinnast

kõrgemal kui 2 m. TLPA leiab, et kinnistu maapinna keskmiseks kõrguseks on +3,5 m, soklikorruse

lagi on aga kõrgusel +5,4 m. Seega ei ole tegemist kolmekorruselise hoonega. Elamu ehitamisel on

enesestmõistetav, et rajatakse ka trassid, prügikonteinerite hoiukohad, parkimiskohad, käigurajad jms.

Detailplaneeringu mõte ei ole arvestada ehitusaluse pinna sisse ka kõiki rajatisi. Muruterrass ei ole

ehitis. Tallinna Linnavolikogu 17. septembri 2009. a otsusega nr 179 kehtestatud Pirita linnaosa

üldplaneering defineerib mõiste "krundi täisehitatuse protsent" - selleks on hoonete aluse pinna suhe

krundi pindalasse. Seega vastab ehitusprojekt liigilt kõrgemale planeeringule. Ehitusprojekt ja

ehitusluba ei ole elamu suletud netopinna osas vastuolulised - ehitusprojektis on elamu esimese

korruse netopinnale lisatud ka sauna netopind 9,2 m2. Halduskohus on ise asunud kaalutlusõigust

teostama, leides, et kavandatav elamu ei sobi piirkonda. Ehitusprojekti on kooskõlastanud Pirita

Linnaosa Valitsuse arhitekt. TLPA on ehitusloa väljastamise põhjendused ja kaalutlused esitanud

21. jaanuari 2010. a kirjas nr 3-4/325, millega halduskohus ei ole arvestanud. Ehitusprojekti lahendus

välistab sadevete valgumise naaberkinnistuile. Kohus mõistis vastustajalt vääralt välja kaebajate

kulutused dokumentaalse tõendi - teistkordse ekspertarvamuse ehitusloa vastavusest

detailplaneeringule - saamiseks. Selles on sisuliselt korratud esimeses arvamuses esitatut.

Menetluskulude jaotamisel pole arvestatud seda, et esindajakulud hõlmasid ka M. Lembra

esindamist, kelle kaebus jäi rahuldamata.

4.2. T. Sildmäe leidis lisaks TLPA apellatsioonkaebuses esitatud argumentidele, et kohtuotsusest ei

nähtu tema ja kaebajate huvide ja kohustuste tasakaalustatud kaalumist. Naabritel puudub

õiguspärane ootus ning ülekaalukas huvi selleks, et nende senine vaade üle tühja krundi või senine

valguse hulk säiliks. Ei selgu, miks peaks apellant oma kinnistule hoone püstitamisel arvestama

sellega, milline see mõnele naabrile võib paista. Kinnistu ei asu miljööväärtuse kaitsealal. PlanS § 9

ei sätesta detailplaneeringu ülesandena maapinna täitmise reguleerimist. Ehituseks lubatud alale võib

püstitada kõiki rajatisi, mis ei ole detailplaneeringuga keelatud. Mähe-Kaasiku tee 26 krunt on hetkel

valdavalt madalam kui seda ümbritsevad krundid. Otstarbekas on võtta maapinnaks tinglik joon, mis

seob kõrguslikult Mähe-Kaasiku tee ja Merivälja tee 61 kinnistu maapinna. Sellest tinglikust joonest

arvestades on maapinda tõstetud L-kujulise hoone "õndlas" 1,6 m ja saunaosa ümber 0,8 m.

Kaasaegne aiakujundus hõlmabki erinevaid maastikku kujundavaid võtteid. Kruntide piirile on

plaanis rajada aiale väike betoonist sokkel kõrgusega maapinnast 10 cm, mis väldiks nii vete

valgumist kui ka umbrohtu levimist. Kohus on põhjendamatult soklikorruse kõrguse arvutamisel

arvestanud olemasolevat maapinna madalaimat kõrgust. Arvestada tuleks olukorda pärast elamu

valmimist. Kohtu käsitluse kohaselt kujutab tõstetud maapinna osa endast ehitist. Selle järgi ei

olekski võimalik maaküttesüsteemi rajada. Ei selgu, kuidas maaküttesüsteem kaebajate õigusi rikub.

Alusetu on kohtu seisukoht, et ehitusprojekt ei taga pinnasevee äravoolu - projekti on kooskõlastanud

muu hulgas Tallinna Kommunaalamet, AS Tallinna Vesi ja OÜ Geoloogiakeskus, samuti on esitatud

vastavad tehnilised tingimused. Ehitise suletud brutopinnal kui näitajal ei ole kehtiva õiguse kohaselt

tähendust.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 2. novembri 2011. a otsusega apellatsioonkaebused ja

tühistas halduskohtu otsuse osas, millega kaebused rahuldati.

5.1. Ringkonnakohus leidis, et naaberkinnistute omanike õiguste rikkumine pole tõendatud. Pelgalt

miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine pole subjektiivsed õigused, mida ehitusloa tühistamise

menetluses saaks kaitsta. Tuvastada tuleb, kas ehitusloa realiseerimisega kaasneksid naabrite

õigustele tagajärjed, mis tooksid kaasa õigusnormides sätestatud piirnormide ületamise või mõju

naabrite privaatsusele. Kehtivast õigusest ei ole tuletatav isiku õigus keskkonnanäitajate piirväärtusi

mitteületavate häiringute ärahoidmiseks. Samuti saaks naabrite õigusi rikkuda elukeskkonna

muutmine ulatuslikul määral. Asjaõigusseaduse 7. peatüki 3. jao 2. jaotise sätted ei keela naabrite

vaadet või valguse levimist piiravate ehitiste püstitamist. Õhu levimise takistamine pole usutav. Kui

kaebajad väidavad oma õiguste rikkumist vaate halvenemise ja valguse ning privaatsuse vähenemise

tõttu, peaksid nad osutama sellise põhjendatud huvi või subjektiivse õiguse õiguslikule alusele

(Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-3-06). Seda kaebajad teinud ei ole.

5.2. Halduskohus pidi välja selgitama, kas pinnavesi võib lubamatult valguda T. Lembra kinnistule.

Ringkonnakohtu hinnangul võib oht vee valgumiseks üle kinnistu piiri realiseeruda üksnes sademete

suure hulga korral või lume sulamisel ning ka sellisel juhul on tõenäoline, et vesi valguks vähemalt

osaliselt edasi Mähe-Kaasiku tee 28 kinnistule. Vaidlustatud aktid ei kohusta kinnistute piirile 0,1 m

kõrguse sokliga piirdeaeda püstitama. Seetõttu ei ole välistatud, et pinnavesi naabri õigusi kahjustab,

kuid tõendid ei kinnita, et selline kahjustamine oleks oluline või vastuolus keskkonnakaitse nõuetega.

Ehitusluba ja kirjalikku nõusolekut ei muuda pinnavee valgumise võimalus üle kinnistu piiri

õigusvastaseks ka seetõttu, et vee valgumist on võimalik ära hoida teiste abinõudega, nt drenaaži

paigaldamisega.

5.3. Eeltoodust järeldas ringkonnakohus, et ehitusluba ei riku kaebajate õigusi ega piira nende

vabadusi, mistõttu kohus ei pea hindama, kas vaidlustatud aktid olid õiguspärased, sh kooskõlas

detailplaneeringuga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. T. Lembra, J. Lillemägi, H. Tammeveski ja K. Soo esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad

ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus vääralt kohaldanud EhS § 24 lg 1 p 1.

Ringkonnakohtu lahendus, mis eitab naabrite kaebeõigust, tekitab küsimuse, milline tähendus

kehtival detailplaneeringul üldse on ning kes saab vaidlustada haldusorgani tegevust, kui ehitusluba

antakse detailplaneeringut eirates. Ringkonnakohtu lahendus ei taga põhiseadusest tuleneva efektiivse

õiguskaitse põhimõtte järgimist. Tühistamiskaebuse keelamine tähendab seda, et naabritel ei oleks

võimalik või oleks väga keeruline ka haldusorganilt kahju hüvitamist taotleda. Kaebajatel on

detailplaneeringust tulenev subjektiivne õigus, et ehitusloa andmisel järgitaks detailplaneeringut.

Kehtivat detailplaneeringut saab küll muuta, kuid selleks on planeerimisseaduses ette nähtud

menetlus, milles kaebajad saaksid osaleda ning oma õigusi kaitsta. Detailplaneeringu eiramine on

vastuolus ka kohaliku omavalitsuse sisese pädevuse jaotusega - kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse kohaselt on detailplaneeringute kehtestamine ja kehtetuks tunnistamine volikogu pädevuses.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustes viidatud Riigikohtu lahendites käsitletud asjaolud erinesid

oluliselt käesoleva asja asjaoludest. Riigikohus on näiteks asjas nr 3-3-1-25-02 tunnustanud

ehitusnormidest ja planeeringust tulenevaid subjektiivseid õigusi. Asjas nr 3-3-1-64-02 leidis

Riigikohus, et naaber peab taluma ehitisi, mis on planeeringuga lubatud, sobivad ümbruskonda ja on

õiguspärased. Üksnes asjaõigusseaduse normidest lähtumine ei ole piisav. Jättes kontrollimata

vaidlustatud aktide sisulise õiguspärasuse, rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusnorme.

Ringkonnakohtu järelduskäik selle kohta, et pinnavesi ei kahjusta oluliselt Mähe-Kaasiku tee 24

kinnistut, ei ole jälgitav ega tõendatud. Ringkonnakohtu järeldus, et sadevesi liigub edasi Mähe-

Kaasiku tee 28 kinnistule, on üllatav. Seejuures pidanuks kohus arvestama seda, et kaebaja T. Lembra

on ka Mähe-Kaasiku tee 28 kinnistu kaasomanik.

7. TLPA leiab kassatsioonkaebusele esitatud vastuses, et ringkonnakohtu otsus on piisavalt

põhjendatud ja õige. Kuna halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 nõuded ei olnud

praegusel juhul täidetud, ei pidanudki kohus hindama ehitusloa kooskõla detailplaneeringuga.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et naaberkinnistute omanike õiguste rikkumine ei ole tõendatud.

Ringkonnakohus on õigesti viidanud Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-3-1-3-06 ja 3-3-1-29-10.

TLPA jääb ka oma varasemate seisukohtade juurde, mille kohaselt ehitusluba vastab

detailplaneeringule. Ehitusprojekti lahendus välistab sadevete valgumise naaberkinnistuile.

8. T. Sildmäe palub vastuses kassatsioonkaebusele samuti kassatsioonkaebused rahuldamata jätta.

Vastuses jääb T. Sildmäe ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses toodud põhjenduste juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohus käsitleb esmalt kaebajate kaebeõigust (I osa), seejärel vaidlustatud aktide sisulist

õiguspärasust (II osa) ning viimaks jaotab menetluskulud (III osa).

I

10. Ringkonnakohus jättis T. Lembra, J. Lillemäe, H. Tammeveski ja K. Soo kaebused rahuldamata,

leides, et vaidlustatud ehitusluba ei riku nende õigusi. Riigikohus ringkonnakohtu selle seisukohaga

ei nõustu.

Kaebajad on ehitusloa ja kirjaliku nõusoleku vaidlustanud ennekõike põhjusel, et leiavad selle olevat

vastuolus detailplaneeringuga. Kaebeõiguse kontrollimiseks tuleb selgitada, kas kaebuses väidetav

vastuolu detailplaneeringuga on olemas ja kas on rikutud kaebajate subjektiivseid õigusi. Kaebajad

leiavad, et detailplaneeringu rikkumise tõttu halveneb oluliselt vaade nende kinnistuilt, väheneb

valguse juurdepääs ning tekib oht sadevete valgumiseks kinnistuile. Need argumendid taanduvad

omandiõiguse kaitsele - nii valguse ligipääsu, vaate kui ka kinnistute pinnaveerežiimi olulise

halvenemise korral väheneks kaebajate kinnistute väärtus (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

14. mai 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-25-02, p 21, 26. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-64-02,

p 16, ja 13. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-42-03, p 18). Riigikohus leiab, et arvestades

kavandatava ehitustegevuse iseloomu (mis hõlmab mh pinnase olulist tõstmist ja sisehoovi ümber

kõrge müüri rajamist) ning kaebajate kinnistute vahetut lähedust, on kaebajate omandiõiguse

rikkumise oht reaalne.

11. Riigikohus on selgitanud, et esmajoones peab tiheasustusalal asuvate naaberkinnisasjade omanike

vahelised huvikonfliktid seoses ehitamisega lahendama detailplaneering (13. juuni 2003. a otsus asjas

nr 3-3-1-42-03, p 19). Naaber peab taluma ehitise rajamist, mis on lubatud planeeringuga ja sobib

ümbrusse (26. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-64-02, p 17).

Riigikohus leiab, et käesolevas asjas väidetavalt rikutud ehitusnormid ja detailplaneeringu nõuded,

mis puudutavad maapinna tõstmise ja müüri rajamise lubatavust, kavandatava elamu korruselisust,

kinnistu täisehituse protsenti ning elamu vastavust piirkonna ehitustavaga, kaitsevad kaebajate kui

piirinaabrite omandiõigust.

12. Kolleegium selgitab, et T. Lembra, J. Lillemäe, H. Tammeveski ja K. Soo kaebustes märgitud

asjaolud erinevad määravalt ringkonnakohtu otsuses viidatud haldusasjade asjaoludest nr 3-3-1-29-10

ja 3-3-1-3-06.

Asjas nr 3-3-1-29-10 oli vaidlustatud kahe korteri väljaehitamine olemasoleva hoone

pööningukorrusele, mistõttu ei olnud enam võimalik vaielda hoone suuruse või sobivuse üle ega ka

valguse ja vaate varjamise üle, vaid üksnes selle üle, milliseid mõjutusi tooks kaasa kahe korteri

lisandumine ja kuivõrd need võiksid rikkuda kaebaja õigusi. Riigikohus leidis seejuures, et pelgalt

miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine pole subjektiivsed õigused, mida isik saaks kaitsta

ehitusloa tühistamise menetluses (vt halduskolleegiumi 24. mai 2010. a otsuse p-d 21 ja 31).

Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Praegusel juhul ei ole aga tegemist pelgalt miljöö ja

olemasoleva elukeskkonna kaitsmiseks esitatud kaebusega, vaid kaebusega omandiõiguse kaitseks.

Esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamisel 2. märtsil 2006 tehtud määrusest asjas nr 3-3-1-3-06 ei

saa teha järeldust, et vaate halvenemine ning privaatsuse ja kinnistule langeva loomuliku valguse

vähenemine ilma vastavasisulise servituudi olemasoluta ei saa ühelgi juhul naabri õigusi rikkuda.

Selliseid väiteid tuleb igal üksikul juhul hinnata ning selgitada, kas negatiivsete mõjude olemus ja

intensiivsus on selline, millega kaasneb omandiõiguse riive, ning kas kehtivad õigusnormid ja

planeeringud kaitsevad konkreetsete kaebajate omandiõigust. Asjaoludele haldusasjas nr 3-3-1-3-06

esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses esialgset hinnangut andes leidis Riigikohus, et kaebusest

ei nähtu, et rikutud oleks kaebaja õiguslikult kaitstavaid huve või õigusi, mistõttu kaebus on

perspektiivitu (määruse p 9). Praeguses asjas on olukord aga vastupidine (vt p-d 10 ja 11).

13. Kuna T. Lembral, J. Lillemäel, H. Tammeveskil ja K. Sool on kaebeõigus, tuleb kontrollida

vaidlustatud ehitusloa ja kirjaliku nõusoleku õiguspärasust.

II

14. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas Tallinna Linnavolikogu 20. mai 1999. a otsusega nr 123

kehtestatud "Merivälja tee 76 kinnistu detailplaneeringust" tuleneb keeld tõsta kinnistu pinnast

ehitusprojektiga kavandatud ulatuses. Detailplaneeringu joonisel (toimiku I kd, leht 207) on Mähe-

Kaasiku tee 26 krundile märgitud kõrgusmärgid vahemikus +2,91 kuni +3,7. Samad kõrgusmärgid on

kajastatud 2008. aastal tehtud mõõdistamise tulemusel koostatud geodeetilisel plaanil (toimiku I kd,

leht 88). Ehitusprojekti asendiplaani kohaselt tõstetakse krundi keskosa maapinda osalt kõrguseni

+4,80, osalt kõrguseni +5,60. Krundi pinna tõstmine nende kõrgusmärkideni hõlmab toimikus oleva

asendiplaani järgi kinnistust vähemalt poolt. Vähemal määral on pinnast tõstetud ka mujal

(halduskohtu hinnangul on krundi pinda oluliselt tõstetud praktiliselt kogu kinnistu ulatuses

(halduskohtu otsuse p 8.6)). Kaebajatele kuuluvate kinnistute kõrgusmärgid jäävad ühe erandiga

allapoole suurusest +4,0 (Mähe-Kaasiku tee 30 kinnistule on geodeetilisel plaanil märgitud

kõrguspunkt +3,52; Merivälja tee 61 kinnistule kõrguspunktid +3,50, +3,84, +3,94, +3,92, +3,72,

+3,69, +3,89 ja +3,85; Mähe-Kaasiku tee 24 kinnistule kõrguspunktid +3,64, 2x+3,85, 3x+3,86 ja

+4,03). Seega kavandatakse ehitusprojektiga kinnistu maapinna ulatuslikku tõstmist oluliselt

kõrgemale naaberkinnistute maapinnast.

Maapinna tõstmise mõju naabrite õigustele tuleb hinnata koosmõjus maapinna toestamiseks

kavandatava tugimüüriga. Ehitusloa saanud ehitusprojekt näeb maapinna toestamiseks ette tugimüüri

rajamise, mis ulatub ka tõstetud pinnasetasandist oluliselt kõrgemale (ehitusprojekti jooniste järgi on

müüri kõrgus 3 m arvates maapinnast kõrgusmärgiga +5,00, vt toimiku I kd, lehed 141 ja 142) ja

moodustab krundi põhja- ja idaküljes variseinad. Betoonist seintes asetsevad suured matistatud

klaasiga kaetud avad. Halduskohtu hinnangul on elamu ja sauna vahelise tugimüüri kõrgus

olemasolevast maapinnast üle viie meetri (halduskohtu otsuse p 8.4), müüri pikkuseks on ca 40 m.

Müür-varisein ümbritseb ehitusala kahest küljest, müüri põhjapoolsest osast 8,2 m kaugusel paikneb

Mähe-Kaasiku tee 30 elamu (asendiplaan toimiku I kd, leht 143) ja idapoolse osa lähistele jääb

Merivälja tee 61 (asendiplaani kohaselt "ehitatav") elamu.

15. EhS § 2 lg 1 kohaselt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena

ehitatud terviklik asi. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Rajatise mõistet selgitab EhS § 2

lg 3: mis tahes ehitis, mis ei ole hoone, on rajatis. Funktsionaalselt koos toimivatest rajatistest

koosnevat ehituslikku kompleksi võib käsitleda ehitusseaduse tähenduses ühe rajatisena. Rajatis on

muu hulgas ka mere või siseveekogu põhja süvendamise teel rajatud laevakanal, seikluspark,

mänguväljak.

Kolleegium nõustub halduskohtuga, et tõstetud pinnas koos müüridega moodustab praegustel

asjaoludel ühtse rajatise. Tegemist on inimtegevuse tulemusel ehitatud ja aluspinnasega kohtkindlalt

ühendatud tervikliku asjaga. Müüri funktsiooniks on nii tõstetud pinnase toestamine kui koostoimes

pinnase tõstmisel moodustuva muruterrassiga ("terrassiks" on tõstetud krundiosa nimetatud ka

ehitusprojekti arhitektuurses seletuskirjas) liiklusmüra varjestamine ja privaatsuse tagamine (vt

ehitusprojekti arhitektuurne seletuskiri, toimiku I kd, leht 33). Seega on müüri ja tõstetud pinnase

näol tegemist funktsionaalselt koos toimivate rajatistega.

16. Merivälja tee 76 detailplaneeringu joonisel on igale krundile märgitud planeeringuala

mõõdistamise tulemusena leitud maapinna olemasolevad kõrgusmärgid. Positsioonil nr 8 asuvale üld-

ja transpordimaa krundile, kuhu kavandati detailplaneeringuga tee rajamist, on märgitud ka

projekteeritavad kõrgusmärgid. Detailplaneeringu seletuskiri sisaldab alapunkti 5 "Tänavad ja

vertikaalplaneerimine", milles seisab: "Teede vertikaalplaneerimisel on lähtutud vana ja uue

Merivälja tee kõrgusest ning olemasoleva maapinna kõrgusest, eesmärgiga vältida elamukruntidel

suuri täitemahte, sest eesmärgiks on maksimaalselt säilitada olemasolevat kõrghaljastust." See lause

selgitab planeeringus teede vertikaalplaneerimisel kasutatud metoodikat, kuid ei reguleeri maapinna

tõstmise võimalikkust elamukruntidel.

17. PlanS § 9 lg 2 loetleb detailplaneeringu ülesanded. Maapinna kõrguse projekteerimist nende

ülesannete hulgas otseselt loetletud pole. Küll aga seondub maapinna tõstmise küsimus haljastuse ja

heakorrastuse põhimõtetega, mille määramine on detailplaneeringu üks ülesanne (PlanS § 9 lg 2 p 5).

PlanS § 9 lg 4 p 4 kohaselt on detailplaneeringu ülesandeks hoonete suurima lubatud kõrguse

määramine. Maapinna kõrgus on oluline ka hoonete korruselisuse määramisel. Nii detailplaneeringu

kehtestamise ajal kehtinud EV Ehitusministeeriumi 19. juuni 1991. a käskkirja nr 63 "Hoonete

näitajad ja nende arvutamise eeskirjad" p-st 2.5 kui praegu kehtiva majandus- ja

kommunikatsiooniministri 24. detsembri 2002. a määruse nr 69 "Ehitise tehniliste andmete loetelu"

§ 22 lg-st 2 tulenevalt on soklikorruse korruseks lugemisel määravaks selle lae kõrgus keskmisest

ümbritsevast maapinnast. Ka selle üle otsustamisel, kas tegemist on väikeehitisega, lähtutakse muu

hulgas ehitise kõrgusest maapinnast (EhS § 15 lg 1 p 1). Seega sõltuvad ka mitmed krundi

ehitusõiguse olulised näitajad maapinna kõrgusest.

18. Kolleegium möönab, et igasugune maapinna tõstmine detailplaneeringus reguleerimist ei vaja ega

mõjuta ka naaberkinnisasjade omanike õigusi. Vastuolu detailplaneeringuga tekib aga juhul, kui

pinnast tõstetakse detailplaneeringu koostamisel aluseks võetud pinnasekõrgusega võrreldes määral,

mis võib hakata oluliselt mõjutama detailplaneeringuga ja ehitusseadusega reguleeritud ehitusõiguse

näitajaid. Naabrite õiguste kaitse aspektist on seejuures oluline ka see, kui palju tõstetakse maapinda

naaberkinnistutega võrreldes ning kas ja kuidas mõjutab see nende kinnistute olukorda. Kolleegium

leiab, vastavalt käesoleva otsuse punktis 14 märgitule, et praegusel juhul on pinnase tõstmist

kavandatud määral, mis eeldaks vastavasisulise regulatsiooni olemasolu kehtestatud

detailplaneeringus. Kuna kehtivas detailplaneeringus maapinna sellist tõstmist ette nähtud ei ole, on

ehitusprojekt selles osas detailplaneeringuga vastuolus. Kolleegium nõustub kaebajatega, et maapinna

tõstmine koosmõjus kõrgete tugimüür-variseinte rajamisega halvendab valguse ligipääsu nende

kinnistuile ja vaadet kinnistuilt, samuti suurendab pinnavee nende kinnistuile valgumise ohtu ja piirab

nende kinnistute kasutamise võimalusi, ning vähendab seega nende kinnistute väärtust. Seega

kaasneb detailplaneeringu rikkumisega kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumine.

19. EhS § 22 lg 1 p 1 kohaselt hõlmab ehitise püstitamiseks antud ehitusluba ka ehitise

teenindamiseks vajalikke rajatisi. Kavandatav muruterrass koos tugimüür-variseinaga moodustavad

koos elamuga ühtse kompleksi, tegemist on elamu teenindamiseks vajaliku rajatisega. Vaidlustatud

ehitusloaga anti seega luba ka rajatise ehitamiseks. Kuna kavandatav rajatis on vastuolus

detailplaneeringuga, on ehitusluba õigusvastane.

20. Detailplaneeringu seletuskirja p 4.1 kohaselt on krunte eraldavaks piirdeks ette nähtud võrkpiire.

Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et kõrged betoonist ja mattklaasist müürid

moodustavad koos krundi piirile rajatava piirdeaiaga topeltpiirde ning on ka seetõttu vastuolus

detailplaneeringuga.

21. Kuna kolleegium tuvastas ehitusloa õigusvastasuse eeltoodud põhjendustel, ei pea kolleegium

vajalikuks käsitleda elamu korruselisuse küsimust. Elamu korruselisus sõltub soklikorruse kõrgusest

ümbritsevast keskmisest maapinnast (vt detailplaneeringu kehtestamisel ajal kehtinud EV

Ehitusministeeriumi 19. juuni 1991. a käskkirja nr 63 p 2.5). Soklikorruse kõrguse ja olemasoleva

keskmise maapinna kõrguse tuvastamine eeldaks tõendite hindamist, milleks Riigikohtul HKMS

§ 229 lg 2 esimese lause kohaselt pädevus puudub. Soklikorruse lugemisest korruseks sõltub ka see,

kas kavandatava elamu suletud brutopind ületab detailplaneeringuga ettenähtut. Kolleegium märgib,

et kuigi kehtiv õigus enam "suletud brutopinna" mõistet ei kasuta, on ehitusloa detailplaneeringuga

kooskõlalisuse kontrollimiseks endiselt võimalik see näitaja välja arvutada, lähtudes mõistele EV

Ehitusministeeriumi 19. juuni 1991. a käskkirja nr 63 p 3.3 alapunktis 3.2 antud sisust.

22. Kolleegium nõustub halduskohtu järeldusega, et detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud

õigusnormide kohaselt tuli lubatud maksimaalse ehitusaluse pinna sisse arvestada ka rajatiste alune

pind (vt planeerimis- ja ehitusseaduse § 9 lg 2 p 2, lg 4 p 3, § 38 lg-d 1 ja 3), mistõttu

detailplaneeringus märgitud maksimaalne lubatud ehitusalune pind 280 m2 hõlmab nii hooneid kui

rajatisi. Ehitusaluse pinna piirangu eesmärgiks on krundi liigse täisehitatuse vältimine eelkõige

visuaalsest aspektist. Kuna näiteks juurdepääsuteede ning elamu juurde väikese parkimisplatsi

rajamine seda eesmärki ei kahjusta ning üldreeglina ei riku ka naabrite õigusi, puudub vajadus selliste

rajatiste planeeringujärgse ehitusaluse pinna sisse arvestamiseks.

Praegusel juhul on aga kavandatud lubatud ehitusalust pinda oluliselt ületava rajatise (muruterrass

koos tugimüüride-variseintega) ehitamine, mis on vastuolus krundi täisehitamise vältimise

eesmärgiga ning rikub naabrite õigusi. Seega toob ehitusloa vastuolu planeeringuga ka selles osas

kaasa ehitusloa tühistamise.

23. Halduskohus on õigesti viidanud EhS § 3 lg-le 1. EhS § 3 lõike 1 kohaselt peab ehitis olema

projekteeritud hea ehitustava kohaselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et "hea

ehitustava" on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse

(17. märts 2010, nr 3-1-1-7-10, p 7.1). Hea ehitustava hõlmab nõuet, et ehitis sobiks ümbritseva

keskkonnaga. Piirkonda sobimatu hoone ehitamine halvendab vaadet naaberkinnistuilt ning võib

seega vähendada naaberkinnistute väärtust (vaate ja kinnistu väärtuse seotuse kohta vt ka käesoleva

otsuse p-s 10 toodud viiteid Riigikohtu lahenditele). Seega on EhS § 3 lg 1 eesmärgiga hõlmatud ka

naaberkinnistute omanike omandiõiguse kaitse. Halduskohus leidis, et praegusel juhul ei ole küsimus

hoonete arhitektuursete stiilide sobimatuses, vaid selles, et ehitusprojektiga kavandatud arhitektuurne

lahendus tervikuna (hooned koos pinnase tõstmise ja tugimüüride-variseintega) jätab massiivse

mulje, nagu oleks krunt praktiliselt kogu ulatuses täis ehitatud, mistõttu ei saa ilmselgelt väita, et

tegemist oleks vaid teataval määral ümbritsevast erineva arhitektuurse lahendusega. Kolleegium

nõustub selle hinnanguga. Eeltoodud hinnang ei tähenda, et kohus saaks ise asuda hindama ehitise

sobivust ümbruskonda, mida halduskohus pole ka teinud. Küll aga tähendab see järeldus seda, et

TLPA-l oleks ehitusloa andmisel tulnud analüüsida ja põhjendada kavandatava ehitustegevuse

vastavust heale ehitustavale.

24. Halduskohus leidis, et menetlusosaliste seisukohad seoses pinnavee ärajuhtimise probleemi

lahendusega omavad ennekõike tähendust kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumise hindamise

kontekstis. Kuna krundi maapinna tõstmine lubatud ei olnud, ei ole aga ehitusloa sisulise

õiguspärasuse seisukohalt oluline, kas projektis toodud lahendus on maapinna olulist tõstmist

arvestades piisav, et vältida liigse pinnavee valgumist naaberkinnistuile. Kolleegium nõustub

halduskohtu lähenemisega.

25. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt on ehitusluba objektiivselt õigusvastane ning selle alusel

lubatud ehitiste püstitamine rikuks ka kaebajate subjektiivseid õigusi. Seetõttu tuleb ehitusluba

tühistada. Tühistada tuleb ka sauna püstitamiseks antud kirjalik nõusolek, kuna saun moodustab

ülejäänud ehitiste ja rajatistega seotud kompleksi ning sauna ehitamine on kavandatud maapinna

tõstmise eeldusel (asendiplaani kohaselt on maapinna kõrgusmärgiks sauna juures +4,80).

III

26. Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab halduskohtu otsuse muutmata. Vastavalt

HKMS § 109 lg-le 4 käsitleb Riigikohus järgnevalt menetluskulude jaotust.

27. Halduskohus leidis, et menetluskulusid on kandnud J. Lillemägi (6178,82 eurot) ja T. Lembra

(5991,35 eurot). Menetluskuludeks halduskohtus olid õigusabikulu ja dokumentaalsete tõendite (kaks

eriteadmistega isikute arvamust) saamise kulu. Dokumentaalsete tõendite saamiseks tehtud kulutused

mõistis halduskohus TLPA-lt välja terves ulatuses - J. Lillemäe kasuks 1782,78 eurot ja T. Lembra

kasuks 2394,60 eurot. Õigusabi eest tasus J. Lillemägi 4396,04 eurot ja T. Lembra 3596,75 eurot.

Kuna asjas esitatud materjalid olid ühised, vähendas halduskohus asja keerukust ja mahtu arvestades

mõlema kaebaja õigusabikulu võrdse suuruseni. Kohus leidis, et põhjendatud õigusabikuluna tuleb

vastustajalt mõlema kaebaja kasuks välja mõista 1800 eurot.

TLPA vaidles apellatsioonkaebuses menetluskulude sellisele jaotusele vastu. Dokumentaalsete

tõendite saamise kulude osas leidis TLPA, et teise eksperdiarvamuse tellimine ja esitamine ei olnud

asja lahendamiseks vajalik. Teises arvamuses on sisuliselt korratud esimeses arvamuses toodut ja

refereeritud TLPA ja kolmanda isiku seisukohtades esitatut. Õigusabikulude osas leidis TLPA, et

kuigi menetluskulusid tasusid T. Lembra ja J. Lillemägi, on ilmselge, et kulud on kantud kaebuste

ning seisukohtade ettevalmistamise eest tervikuna, st ka M. Lembra kaebuse eest, mille halduskohus

jättis rahuldamata. Samuti kulus kohtuistungil märkimisväärne aeg (ja seega ka esindaja õigusabi)

arutelule M. Lembra kaebeõiguse üle.

Apellatsioonkaebusele esitatud vastuses leiavad kaebajad, et teine (N. Nõmme ja T. Laessoni)

eksperdiarvamus oli asjassepuutuv ja selle abil teostasid kaebajad oma kohustust tõendada kohtus

oma ehitustehnilist laadi seisukohti.

28. HKMS § 285 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute

korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud

halduskohtumenetluse seadustikku (edaspidi HKMS v.r). HKMS v.r § 83 lg 3 p 2 kohaselt kuuluvad

asja läbivaatamise kulude hulka dokumentaalse tõendi saamise kulud. Dokumentaalseks tõendiks on

ka menetlusosaliste poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused (HKMS v.r § 16 lg 1

kaudu kohalduv tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 lg 2).

HKMS v.r § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Riigikohus leiab, et ka teise eriteadmistega isikute seisukoha saamisele tehtud kulutused olid

vajalikud ja põhjendatud. Esimese arvamuse on koostanud arhitekt E. Urbel, teise koostöös

ehitusinsener N. Nõmme ja ehitusõigusele spetsialiseerunud jurist T. Laesson. Teises arvamuses on

esitatud esimesega võrreldes lisaargumente ning põhjendatud suurema detailsusega mitmeid esimeses

arvamuses esitatud väiteid. Halduskohus on otsuses asjaolude väljaselgitamisel viidanud korduvalt

mõlemale arvamusele. Seega on halduskohus vastustajalt õigesti välja mõistnud ka teise arvamuse

saamiseks tehtud kulutused.

29. HKMS v.r § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuigi

advokaat esindas halduskohtumenetluses ka M. Lembrat, kelle kaebus jäeti rahuldamata, nähtub

kuludokumentidelt, et õigusabikulusid kandsid üksnes J. Lillemägi ja T. Lembra, kelle kaebused

Riigikohus rahuldab. Seetõttu ei mõjuta M. Lembra kaebuse rahuldamata jätmine väljamõistetavate

õigusabikulude suurust.

Eeltoodust tulenevalt jätab Riigikohus halduskohtu otsuse muutmata ka menetluskulude jaotamise

osas.

30. Apellatsiooniastmes taotles J. Lillemägi õigusabikulude väljamõistmist 2125,13 euro ulatuses,

sealjuures 50% (1062,56 eurot) ulatuses TLPA-lt ja 50% ulatuses kolmandalt isikult T. Sildmäelt.

T. Lembra taotles õigusabikulude 1738,75 eurot väljamõistmist samuti 50% (869,37 eurot) ulatuses

TLPA-lt ja 50% ulatuses T. Sildmäelt. Esitatud on menetluskulude nimekiri ja kulude kandmist

tõendavad dokumendid (toimiku III kd, lehed 67-72). Ka need menetluskulud on kantud enne

halduskohtumenetluse seadustiku uue redaktsiooni jõustumist. Riigikohus on HKMS v.r

kohaldamisel selgitanud, et kuna § 92 lg 7 sätestab vaid kolmandate isikute menetluskulude

hüvitamise, kuid mitte kohustuse hüvitada vastaspoole menetluskulusid, siis ei laiene kolmandatele

isikutele need sätted, mis reguleerivad vastaspoole menetluskulude kandmist (14. märtsi 2011. a otsus

asjas nr 3-3-1-3-11, p 15). Seega on kaebajad ekslikult pidanud võimalikuks õigusabikulude

väljamõistmist kolmandalt isikult. Toimiku materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks selgitanud

kaebajatele nende taotluse ekslikkust. Riigikohus leiab, et sellises olukorras saab kohus

menetluskulude väljamõistmise taotlust tõlgendada ning mõista seda menetluskulude täies ulatuses

vastustajalt väljamõistmise taotlusena.

Kolleegium leidis 30. novembri 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-63-10 (p 31), et põhjendatud

menetluskulud apellatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad kui esimese astme kohtus. Kuna

halduskohus leidis, et põhjendatud õigusabikulud I astme menetluses olid 2 x 1800 eurot, ei saa

apellatsiooniastme õigusabikulud seda summat ületada. Arvesse tuleb võtta ka seda, et

apellatsiooniastme õigusabi piirdus TLPA ja T. Sildmäe apellatsioonkaebustele vastamisega ja

ringkonnakohtu istungil osalemisega. Apellatsiooniastmes taotletud õigusabikulud moodustavad

ligikaudu poole J. Lillemäe ja T. Lembra poolt esimese astme kohtus taotletud summadest.

Kolleegium peab seetõttu apellatsiooniastmes kantud menetluskuludest põhjendatuks 1/2 suurust osa

summast, mida halduskohus hindas põhjendatuks esimese astme menetluses, seega mõlema kaebaja

osas 1800 : 2 = 900 eurot.

31. Kassatsioonimenetluses esitasid kaebajad taotluse õigusabikulude TLPA-lt väljamõistmiseks

T. Lembra kasuks 1583,64 eurot ja J. Lillemäe kasuks 1935,56 eurot. Esitatud on menetluskulude

nimekiri ja kulude tasumist tõendavad dokumendid. Kolleegium on leidnud, et analoogselt

apellatsiooniastmega ei saa reeglina ka kassatsiooniastme menetluskulud olla suuremad kui

apellatsiooniastmes (9. veebruari 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-90-10, p 21). Kolleegium peab

seetõttu põhjendatuks mõista apellatsiooniastme õigusabikuludena välja nii T. Lembra kui J. Lillemäe

kasuks 900 eurot.

32. Eeltoodust tulenevalt tuleb TLPA-lt apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskuludena välja

mõista T. Lembra kasuks 1800 eurot (900 + 900 eurot) ja J. Lillemäe kasuks 1800 eurot (900 +

900 eurot).

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld