3-2-1-24-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-24-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. märts 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Danske Bank A/S Eesti filiaali hagi TD Baltic AS-i vastu

198 890 euro 17 sendi (3 111 955 krooni) ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-36131

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Danske Bank A/S Eesti filiaali kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

65 497 eurot 92 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood 11488826),

esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik

Kostja TD Baltic AS (registrikood 10465674), esindaja

vandeadvokaat Leho Pihkva

Asja läbivaatamise kuupäev

12. märts 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-36131 ning

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ-le (arvelduskonto nr 17000681438, Nordea

Bank Finland Plc Eesti filiaal) 4. novembril ja 15. novembril 2011 Danske Bank A/S Eesti

filiaali eest tasutud kautsjon 600 (kuussada) eurot 23 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Danske Bank A/S Eesti filiaal (hageja) esitas 27. juulil 2010 Harju Maakohtule hagi TD Baltic AS-

i (kostja) vastu, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 3 111 955 krooni, viivise

2 475 946 krooni 36 senti ning alates 1. juulist 2010 kuni kohustuse kohase täitmiseni viivise 0,15%

tasumata summast päevas.

Hagiavalduse järgi sõlmis hageja 6. mail 2008 OÜ-ga BERGERSTAR (müüja) faktooringulepingu,

mille alusel loovutas müüja hagejale kõik kostjaga sõlmitud ning tulevikus sõlmitavate

müügilepingute alusel esitatavatest arvetest tulenevad nõuded kostja vastu. Kostja kinnitas, et ta sai

teate faktooringulepingu sõlmimisest kätte 9. mail 2008. Müüja esitas hagejale faktoorimiseks kolm

arvet, kokku 3 111 955 krooni ulatuses. Hageja esitas 1. aprillil 2009 kostjale nõude arved tasuda,

kuid kostja keeldus sellest, põhjendades seda nõuete tasaarvestusega. Kostjal ei olnud õigust oma

nõudeid müüja vastu hageja nõuetega tasaarvestada, kuna kostja nõuded tekkisid või muutusid

sissenõutavaks pärast seda, kui faktooringuleping sõlmiti ja kostja sellest teada oli saanud.

Viivisemääraks on arvetel märgitud 0,15% päevas. 1. juuli 2010. a seisuga oli viivise kogusumma

2 475 946 krooni 36 senti. Kui kohus leiab, et viivisemäära ei ole kokku lepitud või et see on

ülemäära suur, palus hageja välja mõista viivise seadusjärgses suuruses 383 027 krooni 29 senti

(24 479 eurot 94 senti) ja alates 1. juulist 2010 8% aastas õigel ajal tasumata summast.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja ja müüja vahel oli lepinguline suhe. Isegi kui see

nii oli, on nõuded kostja vastu lõppenud. 21. aprillil 2009 tasaarvestas kostja hageja nõuded enda

nõuetega müüja vastu, mis tulenesid viimase väljastatud kreeditarvetest, kokku 1 591 238 krooni,

millele lisandus 21. aprilli 2009. a seisuga viivis 195 721 krooni 70 senti. 17. augustil 2009

tasaarvestas kostja hageja esitatud nõuded täiendavalt TD Baltic SIA-lt omandatud nõuetega müüja

vastu, mis tulenevad müüja väljastatud garantiist. Tasaarvestus oli lubatav, kuna hageja nõuded

muutusid sissenõutavaks hiljem kui kostja nõuded. Teates, mille kostja 9. mail 2008 kätte sai, oli

märgitud, et hagejale tuli tasuda üksnes need arved, millel oli lepinguga ettenähtud ülevõtmismärkus.

Seega ei saanud kostja nõuete loovutamisest hagejale teada enne arvete esitamist, millel oli märge

nõude loovutamise kohta. Pooled ei ole kokku leppinud viivisemääras. Pealegi oleks selline

viivisemäär tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kui viivisemäär on siiski kehtiv, palus kostja

alandada viivist mõistliku suuruseni.

3. Harju Maakohus rahuldas 23. märtsi 2011. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 145 175 eurot 31 senti, viivise 26 501 eurot 28 senti ning alates 23. märtsist

2011 kuni põhinõude rahuldamiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et lepinguline suhe kostja ja müüja vahel on tõendatud kostja allkirjastatud arve-

saatelehtede ja 5. mai 2008 teatisega. Kostja on sarnaseid arveid varem tasunud. Arve-saatelehtedest

nähtub, et kostja on kauba vastu võtnud ja kohustunud kauba eest tasuma. Pooled ei vaidle, et müüja

teatas müügilepingutest tulenevate nõuete loovutamisest kostjale 5. mail 2008. Kostja kinnitas, et ta

sai teate faktooringulepingu sõlmimisest kätte 9. mail 2008. Teatisel olev märge, mille järgi tasutakse

ülevõtumärkusega arvete eest, ei muuda loovutamisest teavitamist kehtetuks. Kuivõrd kostja pidi

nõuete loovutamisest teada saama 9. mail 2008, ei saanud ta tasaarvestada nõudeid, mille ta oli

omandanud kolmandalt isikult pärast seda. Garantii omandamise leping on sõlmitud 24. detsembril

2008. Seega ei olnud kostjal õigust kasutada tasaarvestuseks nõuet, mille ta oli omandanud TD Baltic

SIA-lt müüja väljastatud garantiist tulenevate õiguste alusel. Pooled ei vaidle, et kostja nõuded müüja

vastu, mis tulenesid sellest, et kostja tagastas kauba müüjale ja viimane väljastas 30. detsembril

kreeditarved, mille suuruseks oli 887 040 krooni ja 704 196 krooni, olid maksetähtpäevaga

29. jaanuar 2009. Seega ei saanud kostja VÕS § 171 lg 3 p-st 3 tulenevalt tasaarvestada neid hageja

nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne 29. jaanuari 2009. Kostja sai tasaarvestada üksnes arve

nr 2008111001, mille suuruseks oli 840 455 krooni. Kostja on tõendanud, et kreeditarvetel märgitud

kaup on hagejale tagastatud ja hageja on kohustatud tagastama nimetatud kauba eest makstud raha.

Tulenevalt eeltoodust on kostja 17. augusti 2009. a tasaarvestuse avalduse alusel lõppenud hageja

nõue, mis tulenes arvest nr 2008111001 ja mille suuruseks oli 840 455 krooni. Kostjalt tuleb välja

mõista arvetest nr 2008101001 ja nr 2008101301 tulenev võlg 2 271 500 krooni ehk 145 175 eurot

31 senti. Hageja ei ole tõendanud, et kostja ja müüja olid kokku leppinud viivises määraga 0,15%

päevas. Seega saab viivise väljamõistmisel lähtuda VÕS §-s 113 sätestatud seadusjärgsest määrast.

23. märtsi 2011. a seisuga on viivisenõue 414 654 krooni 86 senti ehk 26 501 eurot 28 senti.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis kostjalt

välja mõistmata põhivõla 53 714 eurot 86 senti, ning mõista kostjalt välja see summa ning viivis

6308 eurot 19 senti ja alates 1. juulist 2010 kuni kohustuse täitmiseni seadusjärgses määras.

Kostja palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. oktoobri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu menetluskulud jäid hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Kostja nõue muutus

sissenõutavaks 29. jaanuaril 2009 ja tasaarvestatud nõue 8. veebruaril 2009. Kuna kostja nõue muutus

sissenõutavaks varem kui loovutatud nõue, on tasaarvestus VÕS § 171 lg 3 p 2 järgi lubatud ja

maakohus on asja lahendanud õigesti. Tasaarvestuse lubamatus ei tulene ka VÕS § 169 lg-st 1, §-

st 257 ega § 258 lg-st 1. Kauba tagastamise õigus tulenes kostja ja müüja kokkuleppest, mida müüja

aktsepteeris oma tegevusega kauba vastuvõtmisel ja kreeditarvete väljastamisel. Kuna kauba

tagastamine ei ole vaadeldav kreeditarvetest tuleneva kohustuse täitmisena nõude loovutanud

võlausaldajale, jättis maakohus VÕS § 169 lg 1 põhjendatult kohaldamata. Seadusest ei tulene

võlgnikule üldist tasaarvestamise keeldu faktoori nõudega. Faktoorile erilise eelise andmisel satuks

faktooringu võlgnik põhjendamatult halvemasse olukorda, võrreldes tavalise võla loovutamisega.

Kostja seletuse järgi ei tagastanud ta kaupa mitte müügilepingu rikkumisest tulenevalt, vaid seetõttu,

et kauba tagastamise õiguses olid pooled kokku leppinud, tegemist oli tagasiostu kokkuleppega.

Kostja ei ole esitanud hagejale nõuet tagastada loovutatud nõude alusel makstud raha, vaid on

tasaarvestanud kauba tagastamisest tuleneva nõude loovutatud nõudega. VÕS § 258 sellist

tasaarvestust ei reguleeri ega piira. Kostja on tõendanud, et ta tagastas kauba müüjale. Müüja ei ole

kauba tagastamist vaidlustanud ja on kostjale väljastanud asjakohased kreeditarved. Hageja on

esitanud üksnes paljasõnalised kahtlustused, et kreeditarved ei pruugi olla õiged, kuid ta ei ole oma

väiteid tõendanud ega kostja esitatud tõendeid enda tõenditega ümber lükanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse tervikuna ja maakohtu otsuse

osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõudest 53 714 euro 86 sendi suuruse osa, ning teha

uus otsus, millega rahuldada hagi ja mõista kostjalt välja 53 714 eurot 86 senti, viivis 6308 eurot

19 senti ning alates 1. juulist 2010 kuni kohustuse täitmiseni viivis seadusjärgses määras.

Hageja väitel tuleneb VÕS §-st 257, et pärast nõude loovutamisest teatamist ei ole

faktooringuvõlgnikul õigust tasaarvestada oma nõuet faktoori nõudega. VÕS § 258 lg 1 mõtteks on

ka tasaarvestuse välistamine, kuivõrd sisuliselt tähendab võlgniku tasaarvestusavaldus faktoori vastu

esitatud raha tagastamise nõuet. Kohtud on valesti lugenud tõendatuks, et kaup tagastati tagasiostu

kokkuleppe alusel, tuginedes üksnes kostja esindaja seletustele, mis ei ole tõendiks. Hageja on

menetluse kestel väitnud, et kaup tagastati müügilepingu rikkumise tõttu, kuivõrd teda ei olnud

tagasiostu kokkuleppest teavitatud. Kostja ei saa oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada.

Tagasiostuõiguse teostamisel tekib müüja ja ostja vahel uus müügileping, mille suhtes ei ole nõuet

faktoorile loovutatud ja kostja ei saa esitada sellest lepingust tulenevaid vastuväiteid hageja nõudele.

Vastupidine olukord oleks ka hea usu põhimõtte vastane, kuna VÕS §-st 169 tuleneb, et pärast nõude

loovutamisest teatamist, ei või võlgnik kohustust vanale võlausaldajale täita. Samuti ei või võlgnik ja

vana võlausaldaja leppida hiljem kokku kauba tagastamises. Ringkonnakohus on jätnud vastamata

hageja väidetele, et kui kostja ja müüja olid sõlminud tagasiostuõigusega müügilepingu, siis

VÕS § 238 lg 3 järgi oleks tagasiostuõiguse teostamise avaldus pidanud olema samas vormis kui

müügileping, st omakäeliselt allkirjastatud arve-saatelehena. Samuti ei ole ringkonnakohus võtnud

seisukohta hageja väite kohta, et kostja esitatud tõenditega on tõendatud kauba tagastamine üksnes

ühe kreeditarve alusel.

7. Kostja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise

tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

9. Hageja on esitanud kostja vastu nõuded, mille on talle faktooringulepingu alusel loovutatud müüja.

Pooled vaidlevad Riigikohtus selle üle, kas kostjal oli müüja vastu nõue, mille ta võis hagejale

loovutatud nõudega tasaarvestada.

10. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja õiguse nõuded tasaarvestada välistavad

faktooringulepingut reguleerivad VÕS § 257 ja § 258 lg 1. VÕS § 257 sätestab üksnes faktooringu

kliendi kohustuse teavitada faktooringuvõlgnikku faktooringulepingu alusel nõude loovutamisest. See

säte ei näe ette erireegleid nõude loovutamise mõju osas. Täidetud ei ole ka VÕS § 258 lg 1

kohaldamise eeldused. Selle sätte järgi ei või olukorras, kus faktooringu klient rikub

faktooringuvõlgnikuga sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingut, millest tulenev rahaline nõue

oli loovutatud faktoorile, faktooringuvõlgnik nõuda faktoorilt nõude alusel makstud raha tagastamist,

kui ta võib nõuda raha tagastamist kliendilt. Praeguses asjas ei ole kostja nõudnud hagejalt raha

tagastamist, seega ei saaks seda sätet kohaldada ka juhul, kui müüja oleks rikkunud temaga sõlmitud

müügilepingut.

11. Kolleegium leiab aga, et kohtud on valesti kohaldanud VÕS § 171 lg 3, jättes välja selgitamata,

millal tekkis kostja nõue müüja vastu, mida kostja soovis hageja nõudega tasaarvestada. Kolleegiumi

arvates võib võlgnik selle sätte järgi oma nõude võlausaldaja vastu tasaarvestada üksnes juhul, kui

õiguslik alus, millel põhineb võlgniku tasaarvestuseks kasutatav nõue, on olemas nõude loovutamise

ajal. Sellisele tõlgendusele viitab sätte sõnastus, mis räägib võlgnikule kuulunud nõudest. Samuti on

sarnaselt reguleeritud VÕS § 171 lg-s 1 võlgniku üldine õigus esitada loovutatud nõudele

vastuväiteid. Sellega on tagatud, et võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel ei

halveneks, kuid samas on välistatud võlgniku ja nõude loovutaja pärast nõude loovutamist sõlmitud

kokkulepped, mis kahjustaksid uut võlausaldajat.

Seega on asja lahendamiseks oluline asjaolu, kas kostjal oli nõue müüja vastu ka nõuete loovutamise

ajal müüjalt hagejale, st millal kostja ja müüja sõlmisid kokkuleppe, millest tulenes kostja nõue

müüja vastu.

12. Olukorras, kus kostja esitab tasaarvestuse vastuväite, peab kostja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama

asjaolusid, millest tuleneb tema nõue ning õigus see hageja nõudega tasaarvestada, sh peab kostja

tõendama müüjaga sõlmitud kokkuleppe olemasolu ning asjaolu, et see kokkulepe on sõlmitud enne

nõude hagejale loovutamist.

Kohaldades VÕS § 171 lg-t 3 valesti, jätsid kohtud selgitamata pooltele tõendamiskoormuse jaotuse.

Seetõttu võis kostjal tekkida arusaam, et ta ei peagi midagi rohkem tõendama. Seetõttu tuleb selles

osas eelmenetluse toimingud uuesti teha. Kolleegium leiab, et seda saab teha ka ringkonnakohus, kes

peab võimaldama pooltele esitada uusi asjaolusid ja tõendeid kostja kauba tagasimüügi kokkuleppe

kohta müüjaga. Kolleegiumil endal ei ole võimalik TsMS § 688 lg-test 3-5 tuleneva asjaolude

tuvastamise ja tõendite hindamise piirangu tõttu hagi lõplikult lahendada, nagu soovib hageja. Asja

uuesti lahendades saab ringkonnakohus anda hinnangu ka hageja väidetele kostja ja müüja vahelise

kokkuleppe kohta.

13. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on valesti märkinud tsiviilasja hinnaks ringkonnakohtus

60 023 eurot 5 senti. TsMS § 137 lg 4 järgi võetakse otsuse vaidlustamisel kõrvalnõuete osas kaebuse

hinna määramisel arvesse kõrvalnõuded otsuse tegemise aja seisuga. Ringkonnakohus on

apellatsioonkaebuse hinda määrates arvestanud kõrvalnõudeid üksnes 1. juuli 2010 seisuga.

Apellatsioonkaebuses palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja ka seadusjärgse viivise alates

1. juulist 2010 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Maakohtu otsus tehti aga 23. märtsil 2011. Seega

tulnuks apellatsioonkaebuse hinnale lisada seadusjärgne viivis ajavahemiku 1. juuli 2010 kuni

23. märts 2011 eest, st asja hind apellatsioonimenetluses oli 63 154 eurot 70 senti.

Kassatsioonkaebuse hinna määramisel tuleb lisaks arvestada ka seadusjärgse viivisega ajavahemiku

eest 23. märtsist 2011 kuni ringkonnakohtu otsuse kuupäevani ehk 5. oktoobrini 2011. Seega on

tsiviilasja hind Riigikohtus 65 497 eurot 92 senti.

14. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tema kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

15. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu