3-2-1-8-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-8-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. märts 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Toomas Bekkeri ja Jaan Vikerpuu hagi 4D Capital

Management OÜ vastu võla ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-33194

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Toomas Bekkeri ja Jaan Vikerpuu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4657 eurot 4 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Toomas Bekker (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Jaan

Vikerpuu (isikukood xxxxxxxxxxx), viimase esindaja

vandeadvokaat Toomas Bekker

Kostja 4D Capital Management OÜ (registrikood 11075449),

esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov

Asja läbivaatamise kuupäev

27. veebruar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-33194 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Toomas Bekkerile 18. oktoobril 2011 tasutud kassatsioonikautsjon

46 (nelikümmend kuus) eurot 57 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Toomas Bekker (hageja I) ja Jaan Vikerpuu (hageja II) on Sillamäel Pavlovi 1 asuva kinnistu

omanikud võrdsetes osades. 7. juunil 2005 sõlmisid hagejad ja Lidl Eesti OÜ notariaalse

võlaõigusliku hoonestusõiguse lepingu (edaspidi leping), millega kinnistu koormati

hoonestusõigusega Lidl Eesti OÜ kasuks. 26. aprillil 2006 muutsid pooled lepingut punktiga 3.1.1,

mille alusel maksab hoonestaja hoonestusõiguse tasu 1. augustist 2006 iga hoonestusõigusega

koormatava ruutmeetri kohta 24 krooni aastas.

Kostja võttis 10. novembril 2006 üle hoonestusõigusest tulenevad kohustused ning

kinnistusraamatusse tehti eelmärge hoonestusõiguse tagamiseks kostja suhtes. Ajavahemikus

1. jaanuar 2008 kuni 31. detsember 2009 tasus kostja kummalegi hagejale hoonestusõiguse tasu

89 260 krooni 80 senti aastas. Märtsis 2010 esitasid hagejad arved, milles soovisid 2010. aasta eest

saada hoonestusõiguse tasu 21 275 krooni 86 senti. 29. märtsil 2010 taganes kostja lepingust ja jättis

arved tasumata. Lepingu järgi tuli tasu maksta 1. aprilliks ning leping nägi ette ka viivise 0,075%

tasumata summast päevas.

Hagejad palusid kostjalt välja mõista kummalegi hagejale ajavahemiku eest 1. jaanuar 2010 kuni

29. märts 2010 hoonestusõiguse tasu 21 275 krooni 86 senti ja 15 157 krooni 51 sendi suuruse viivise

19. oktoobri 2010 seisuga, samuti viivise 0,075% päevas iga viivitatud päeva eest hagi esitamisest

kuni põhinõude täitmiseni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitis, et ta taganes lepingust 29. märtsil 2010. Lepingujärgset

kohustust hoonestusõiguse tasu maksta ei olnud, kuna leping sidus hoonestusõiguse tasu maksmise

kohustuse hoonestusõiguse kandmisega kinnistusraamatusse. Hoonestusõigust ei ole siiani kantud

kinnistusraamatusse. Hagejad on kostjalt saanud alusetult hoonestusõiguse tasu 2009. aasta eest.

Kostja nõuab hagejatelt alusetult üleantu tagastamist ja tasaarvestab sellega hagejate võimalikud

nõuded kostja vastu.

3. Harju Maakohus rahuldas 25. aprilli 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt kummagi hageja

kasuks välja 2328 eurot 52 senti (põhivõlg 1359 eurot 76 senti ja viivis 968 eurot 76 senti) ja viivise

0,075% päevas 20. oktoobrist 2010 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et neil oli lepingust tulenev õiguslik suhe ning et

leping kehtis 29. märtsini 2010. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on lepingust taganenud või

lepingu üles öelnud.

Maakohus leidis, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 ja § 196 lg 3 alusel võib kestvuslepingu üles

öelda. Vaidlusalune leping on kestvusleping, kuna lepingus sätestati mitmeid püsivaid või korduvaid

kohustusi, nagu iga-aastane tasu maksmise kohustus, lepingu kehtivuse (99 aastat) ajal ehitise

korrashoiu kohustus, kinnistu kasutusõigus jm. Kostja on lepingu üles öelnud. Lepingu ülesütlemisel

jäävad senised õigused ja kohustused kehtima, VÕS § 195 lg 5 järgi lepingu ülesütlemise korral

peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu.

Seetõttu ei ole kostjal õigust nõuda hagejatelt juba tasutud hoonestusõiguse tasu tagastamist, kuid

hagejatel on õigus nõuda lepingu kehtimise perioodi eest lepingus kokku lepitud tasu.

Samuti vaidlesid pooled selle üle, kas lepingu sõnastuse järgi tuli üldse hoonestusõiguse tasu maksta.

Alguses leppisid pooled kokku, et hoonestusõiguse tasu tuleb maksta alates hoonestusõiguse

kinnistusraamatusse kandmisest (lepingu p 10.1.1), kuid 26. aprilli 2010. a lepingu muutmise

kokkuleppega lepiti kokku, et hoonestusõiguse tasu tuleb maksta alates 1. augustist 2006. Samuti

leppisid pooled kokku, et hoonestusõiguse tasu esimene makse tehakse 1. septembril 2006 (lepingu

p 3.1.2). Kuigi kostja viidatud muutmata jäänud sõnastus „hoonestusõiguse kehtivuse ajal" viitaks

justkui sellele, et tasu maksmine kehtiks hoonestusõiguse kinnistusraamatusse kandmisest, on siiski

selge poolte tahe seada hoonestusõiguse tasu maksmise kohustus hoonestusõiguse

kinnistusraamatusse kandmise asemel sõltuvusse kindlast kuupäevast. Pooled on lepingu p-s 3.1.1

just seda sõnastust (hoonestusõiguse kinnistusraamatusse kandmine) muutnud ning asendanud selle

kuupäevaga, leppides eraldi kokku esimese makse tasumise aja. Samuti on pooled lepingut täitnud

ning hoonestusõiguse tasu on makstud ilma hoonestusõiguse kandmiseta kinnistusraamatusse. Seega

on hagejatel õigus nõuda hoonestusõiguse tasu maksmist.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata. Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et hageja nõudis hoonestusõiguse

tasu ning et lepingust taganemise avalduse kättesaamise järel tuli leping tagasi täita. Maakohus eksis

poolte kokkuleppe ning kostja taganemisavalduse tegeliku sisu hindamisel.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. oktoobri 2011. a otsusega maakohtu otsuse menetlusõiguse

normide rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu ning saatis asja samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt peab asjaõigusseaduse § 242 lg 1 järgi hoonestusõiguse seadmiseks

või üleandmiseks kohustav tehing olema notariaalselt tõestatud. Hagejad ja Lidl Eesti OÜ sõlmisid

7. juunil 2005 notariaalselt tõestatud võlaõigusliku hoonestusõiguse seadmise lepingu. Selle lepingu

p 2.3.1 kohaselt kohustus hoonestaja tegema kõik vajalikud toimingud ja tasuma kõik kulud, mis on

vajalikud kinnistu jagamiseks selliselt, et tekiks hoonestusõigusega koormatav kinnistu.

Hoonestusõiguse seadmisel nagu kinnisomandi üleandmisel saab eristada võlaõigusliku

kohustustehingu ja asjaõigusliku käsutustehingu olemasolu. Hoonestusõigust seadma kohustav leping

on võlaõiguslik kausaalleping.

Poolte sõlmitud leping oli võlaõiguslik kausaalleping hoonestusõiguse kui piiratud asjaõiguse

seadmiseks, mis olemuselt ei ole kestvusleping. See, et pooled olid selles võlaõiguslikus lepingus

kokku leppinud hoonestusõiguse sisus, ei muuda lepingut kestvuslepinguks. Kestvusleping on

VÕS § 195 lg 3 kohaselt püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping. Ka

26. aprillil 2006 sõlmitud lepingu muutmise kokkuleppega ei muutunud selle võlaõigusliku lepingu

olemus.

Hagejate seletuse kohaselt oli 2006. aasta kevadel selge, et kostja õiguseelneja Lidl Eesti OÜ ei suuda

täita oma kohustusi tähtaegselt, sh kohustust hoonestusõigus kinnistusraamatusse kanda. 26. aprillil

2006 muutsid pooled lepingut ja leppisid kokku, et hoonestaja maksab hoonestusõiguse eest tasu

24 krooni iga hoonestusõigusega koormatava kinnistu ruutmeetri kohta aastas 1. augustist 2006 kuni

31. detsembrini 2010. Pooled ei vaidle selle üle, et selleks ajaks ei olnud sõlmitud hoonestusõiguse

seadmiseks notariaalselt tõestatud asjaõiguslikku lepingut. Seega ei saanud kokkulepitud tasu olla

hoonestusõiguse tasu.

Maakohus ei ole välja selgitanud, milline oli poolte tegelik tahe 26. aprilli 2006 lepingu muutmise

kokkuleppe sõlmimisel, seda eriti lepingu p 3.1.1 osas. Iseenesest oli selline eraldi kokkulepe igati

mõistlik olukorras, kus lepingu pooleks olev Lidl Eesti OÜ ei suutnud ise lepingut tähtaegselt täita,

kuid oli lepinguliste suhete jätkumisest väga huvitatud. Hoonestusõiguse tasu maksma hakkamine

sõltus otseselt Lidl Eesti OÜ tegevusest. Tegemist võis olla näiteks broneerimistasuga, et hagejad ei

ütleks lepingut üles p 17 alusel, kuna Lidl Eesti OÜ ei suutnud täita 7. juuni 2005 lepinguga võetud

kohustusi. Hoonestusõiguse tasu maksmine hagejatele sõltus aga lepingu kohaselt otseselt Lidl

Eesti OÜ tegevusest. Hagejad, kes olid lepingu pooleks, on seda just nii seletanud. Maakohus ei ole

pooltele selgitanud õiguslikku olukorda ega andnud võimalust oma väiteid tõendada. Eeltoodust

tulenevalt tuleb ka välja selgitada, kas kostjal on õigus seda tasu lepingu lõpetamisel tagasi nõuda.

Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muu hulgas sellega, et uute

tõendite kogumise ja hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema

pooltele tagatud põhiseaduse § 24 lg-ga 5 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 688 lg-tega 3

ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hagejad esitasid kassatsioonkaebuse, milles palusid tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hagejad leidsid, et ringkonnakohtul ei olnud vajadust ja alust lasta maakohtul poolte tahet välja

selgitada uute asjaolude ja täiendavate tõendite abil. Ringkonnakohtul oli võimalus poolte tegelik

tahe maksetingimuste kehtestamisel tuvastada 26. aprillil 2006 sõlmitud lepingu muutmise

kokkuleppe p 3.1.1 alusel. Sellest punktist tuleneb ühemõtteliselt, et hoonestusõiguse tasu maksmise

kohustus ei sõltu 1. augustist 2006 kinnistusraamatu kandest. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et

kostja on lepingut pika aja vältel täitnud ja hoonestusõiguse tasu hagejatele maksnud.

Pooled valisid termini „hoonestusõiguse tasu" seetõttu, et selline nimetus on kõige lähedasem lepingu

olemusele ning sobib seetõttu kasutamiseks nii võlaõigusliku lepingu kehtivuse ajal kui ka pärast

asjaõiguslepingu sõlmimist. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et termini „hoonestusõiguse tasu"

kasutamine lepingus on olnud ajendiks maakohtu otsuse tühistamisel.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks vaidlusalune leping ei ole kestvusleping. VÕS § 195 lg 3 ei

välista kestvuslepingu olemasolu ka võlaõiguslike kausaallepingute puhul. Ringkonnakohtul tulnuks

põhjendada, miks maakohtu esile toodud tunnused (lepingu kestvus, korduvate maksete tegemine jm)

ei võimalda lepingut pidada kestvuslepinguks.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse põhjusel, et maakohus ei ole tuvastanud asja

lahendamiseks vajalikke asjaolusid. Kostja ei esitanud kaebust selle peale, et maakohus jättis asjaolud

tuvastamata või tegi seda osaliselt valesti.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leidis, et ringkonnakohus sedastas õigesti, et

hagejatel ei ole õigust nõuda hoonestusõiguse tasu, kuna pooled ei sõlminud asjaõiguslikku lepingut

hoonestusõiguse seadmiseks. Kui ringkonnakohus leidis, et 26. aprilli 2006. a leping ei olnud

kestvusleping, oleks ringkonnakohus võinud jätta hagi ise rahuldamata. Siiski pidas ringkonnakohus

vajalikuks saata asi tagasi maakohtusse selleks, et hagejatele oleks tagatud võimalus täiendavalt

selgitada, miks ei tule lepingu alusel üleantud raha kostjale tagastada. Kostja ei pea asja maakohtusse

tagasi saatmist põhjendatuks, sest vaidlus tulnuks lõplikult lahendada apellatsioonimenetluses,

hinnates hagi alusena esitatud asjaolude põhjendatust ja tõendatust.

Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et 26. aprilli 2006. a leping ei ole kestvusleping, kuna lepingu

esemeks oli hoonestusõiguse seadmise kohustuse võtmine, mis ei ole olemuselt püsiv ega korduv

kohustus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hagejate kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 656 lg 2 esimest lauset, kui saatis asja tagasi

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Nimetatud sätte kohaselt ei pea ringkonnakohus saatma asja

maakohtule uueks arutamiseks, kui maakohtu rikkumine on võimalik kõrvaldada

apellatsioonimenetluses.

10. Kolleegium on varem selgitanud, et menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab

ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 12 ja

13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-11, p 16).

Kolleegium on 13. aprillil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 tehtud otsuse p-s 13 leidnud järgmist:

„TsMS § 656 lg 2 järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata

tühistada esimese astme kohtu otsus menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asi

uueks arutamiseks esimese astme kohtule vaid siis, kui rikkumist ei ole võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab

ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel,

kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2,

§ 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657

lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist. Uute tõendite vastuvõtmine

ringkonnakohtus ei tingi iseenesest asja uueks arutamiseks saatmist maakohtule. Seda isegi juhul, kui

maakohus oli rikkunud tõendit vastu võtmata jättes menetlusõiguse sätteid (TsMS § 652 lg 3 p 1).

Arvesse võttes menetlusökonoomia tagamise eesmärki leiab kolleegium, et tsiviilkohtumenetluse

seadustiku regulatsioon, mis ei võimalda ringkonnakohtu poolt uute tõendite hindamise ja

materiaalõiguse kohaldamiseks vajalike asjaolude esimest korda tuvastamise korral hinnata

Riigikohtul samu tõendeid ning tuvastada materiaalõiguse kohaldamiseks vajalikke asjaolusid

(TsMS § 688 lg 3-5), on kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. Pooltel on muu hulgas õigus vaidlustada

Riigikohtus ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid põhjusel, et ringkonnakohus rikkus tõendite

hindamisel ja asjaolude tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 688 lg 4)."

11. Kolleegium jääb eelviidatud seisukohtade juurde ja leiab, et praeguses asjas oleks

ringkonnakohus saanud asja ise lahendada.

Pooled vaidlevad selle üle, kuidas tõlgendada lepingu muutmise kokkulepet. Kohtutoimikust ei

nähtu, et pooled oleksid esitanud ringkonnakohtule täiendavaid tõendeid. Seega olid ringkonnakohtul

asja lahendamiseks olemas vajalikud tõendid. Üksnes õiguslikule olukorrale hinnangu andmiseks ei

olnud õigustatud saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Seetõttu tühistab kolleegium

ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja tagasi uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule.

12. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus heitis maakohtule õigustamatult ette selgitamiskohustuse

rikkumist.

TsMS § 4 lg 2 järgi määravad hagimenetluse pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning

otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg-s 1 sätestatakse, et hagi menetletakse poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 teises lauses sätestatakse, et

pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kuna kumbki poolest ei tuginenud ei maakohtu ega ka ringkonnakohtu menetluses sellele, et lepingu

eesmärgiks oli tagada, et hagejad ei ütleks lepingut üles, siis ei olnud ringkonnakohtul alust

maakohtule ette heita selle asjaoluga seoses selgitamiskohustuse rikkumist.

13. Kolleegium peab vajalikuks märkida veel seda, et poolte sõlmitud leping võib olla kestvusleping

ka siis, kui see pole hoonestusõiguse seadmise leping. Kestvuslepingu olemuse avab VÕS § 195 lg 3.

Selle sätte kohaselt on kestvusleping püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud

leping. Kestvuslepinguid täidetakse pikema aja jooksul, samuti peab kohustuse täitmises esinema

mingi korduvus või perioodilisus (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. juuni 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05, p 11). Pooled on väitnud, et nad täitsid lepingut pikema aja jooksul ning

kostja on nn hoonestusõiguse tasu maksnud perioodiliselt. Poolte väidetu alusel saab kolleegiumi

arvates pidada lepingut kestvuslepinguks.

14. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

15. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu