3-1-1-22-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-22-12

Otsuse kuupäev

23. märts 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Eduard Kanevski väärteoasi liiklusseaduse § 7422 lg 2 ja

§ 7424 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 14. septembri 2011. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-10-3784

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eduard Kanevski kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Margus

Kiir, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse pooledIda prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 29. veebruar 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 14. septembri 2011. a otsus Eduard Kanevski väärteoasjas

liiklusseaduse § 7422 lg 2 § 7424 lg 1 järgi ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1

alusel.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada.

3. Taotlus kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jätta läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eduard Kanevskile koostati väärteoprotokoll selles, et juhtides 10. septembril 2010 Tallinn-Narva

maanteel mootorsõidukit, sooritas ta möödasõidu, veendumata, et möödasõiduks kasutatav sõidurada

on vajalikus ulatuses vaba. Seejuures oli tema juhitava mootorsõiduki kiirus 124+/- 8 km/h, millega

ta ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h.

2. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati E. Kanevskit kirjeldatud rikkumiste eest LS § 7424 lg 1

alusel rahatrahviga 45 trahviühikut ja § 7422 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

3. Menetlusalune isik esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Viru Maakohtule kaebuse, taotledes

väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuses leiti, et mõõdeti mingi muu, mitte

menetlusaluse isiku juhitud auto kiirust. Kuna menetlusalune isik ei valda eesti keelt, ei saanud ta aru,

mida talle ette heideti ega mõistnud väärteoprotokolli sisu. Ühtlasi märgiti kaebuses, et kohtuvälise

menetleja ametnik ei kuulanud tunnistajatena üle koos E. Kanevskiga autos viibinud isikuid,

politseiametnik T. K. tunnistajana antud ütlused ei ole aga erapooletud ega objektiivsed.

4. Viru Maakohtu 14. septembri 2011. a otsusega jäeti E. Kanevski kaebus rahuldamata ja kohtuvälise

menetleja otsus muutmata. Maakohus märkis, et politseiametnik mõõtis just menetlusaluse isiku

juhitud sõiduki kiirust möödasõidul, kusjuures E. Kanevski ei veendunud, et tee on möödasõiduks

piisavas ulatuses vaba. Kiirusmõõteseadme näit on tõendatud vastavalt mõõteseaduse nõuetele.

Kohtu hinnangul sai politseiametnik T. K. ütlusi käsitada erapooletute ja objektiivsetena. T. K. ei

osalenud arutatava väärteoasja menetlemisel, samuti hoiatati teda valeütluste andmise eest. E.

Kanevskiga koos sõitnud D. C. ütlused ei ole väärteomenetluse lõpetamise aluseks, sest nende põhjal

ei saa välistada, et E. Kanevski lubatud sõidukiirust ületas. Tuginedes tunnistaja T. K. ütlustele ja E.

Kanevski käitumisele kummutas kohus E. Kanevski väite selle kohta, et ta ei saanud aru kohtuvälise

menetleja koostatud dokumentide sisust. Väärteoprotokollist ja kiirusmõõteseadme kasutamise

protokollist, nagu ka E. Kanevski esitatud taotlustest ja kaebustest järeldas kohus, et E. Kanevski sai

aru, milles teda süüdistatakse ning asus ennast vastavalt sellele ka aktiivselt kaitsma.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. E. Kanevski kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Margus Kiir esitas maakohtu otsuse peale

Riigikohtule kassatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist.

Kaitsja märgib, et maakohus ei põhjendanud E. Kanevski vastutuse aluseks olevaid asjaolusid, mis on

hinnatav väärteomenetluse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses. Ei ole tõendatud, et

kiirusmõõteseadmega mõõdeti just süüdistatava sõiduki kiirust ja et menetlusalune isik sooritas

möödasõitu, veendumata, et tee on piisavas ulatuses vaba. Ainsaks tõendiks eelnimetatud asjaolude

kohta on politseiniku väide. Tähelepanu ei ole pööratud menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustele, et

süüdistatava auto sõitis teiste autodega kolonnis ega saanud kiirusmõõteseadme kasutamise

protokollis märgitud ulatuses kiirust ületada. Menetlusalune isik ei saanud kohtuvälise menetleja

poolt koostatud väärteoprotokollist aru. Maakohus on vastupidisele järeldusele jõudnud

paljasõnaliselt ja tõenditele tuginemata.

6. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb kassatsiooni rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata jätmist, sest väärteomenetluse lõpetamiseks pole alust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Arutatavas väärteoasjas toimetas kohtuvälise menetleja ametnik liiklusjärelevalvet üksinda, mõõtes

E. Kanevski juhitud sõiduki kiirust, koostades kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tuvastades

möödasõidunõuete rikkumise. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud

võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Samas on aga korduvalt märgitud, et sellisel juhul

peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid

tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui

ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2010.

a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-09, p 17 ja 25. oktoobri 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-96-10, p

6).

8. Käesolevas väärteoasjas ei ole eeltoodud nõudeid järgitud. Kohtuvälise menetleja ametnik ei ole

teinud ühtegi täiendavat toimingut, võimaldamaks karistusotsuse tegijal anda väärteo tõendatusele

objektiivset hinnangut. E. Kanevski väärtegude tõendamisel tugines kohtuväline menetleja vaid

kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile, milles fikseeriti menetlusaluse isiku juhitud sõiduki

kiiruse mõõtmise asjaolud, ja selle protokolli koostanud politseiniku ütlustele. Menetlusalune isik

vaidleb aga neile tõenditele vastu, leides, et asjas pole ühtki objektiivset tõendit, mis kinnitaks, et

talle tutvustatud kiirusmõõteseadme näit oleks saadud just tema sõiduki kiiruse mõõtmisel, ning et ta

oleks kellestki mööda sõitnud. Muid tõendeid asjas kogutud ei ole. Seetõttu puuduvad väärteoasjas

küllaldased tõendid, mille alusel oleks kohus saanud tõsikindlalt tuvastada, et E. Kanevski pani toime

talle etteheidetavad väärteod. Eirates KrMS § 7 lg-s 3 väljendatud in dubio pro reo põhimõtet jäeti E.

Kanevski kasuks tõlgendamata kahtlused tema süüdiolekus. Need puudused ei oleks enam

kõrvaldatavad ka väärteoasja uuel arutamisel.

9. E. Kanevski karistamisel viitas maakohus kiirust mõõtnud ja mittenõuetekohase möödasõidu fakti

tuvastanud politseiametniku ütlustele kui menetlusalust isikut süüstavale tõendile. Vastavalt

KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi aga väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta

ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks

tõendi allikas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2005. a otsust asjas 3-1-1-29-05, p 7;

1. märtsi 2006. a otsust asjas 3-1-1-142-05, p 12; 9. septembri 2008. a otsust asjas 3-1-1-47-08, p 10;

2. jaanuari 2009. a otsust asjas 3-1-1-73-08, p 9.1 ja 29. jaanuari 2010. a otsust asjas nr 3-1-1-82-09,

p 12; 6. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-82-10, p 8). Seega on maakohus arutatavas asjas

rikkunud väärteomenetlusõigust ja kriminaalkolleegiumi väljakujunenud praktikat arvestades tuleb

sellist rikkumist lugeda oluliseks VTMS § 150 lg 2 mõttes.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4 ja § 175 p-st 2 rahuldab kriminaalkolleegium

kassatsiooni, tühistab Viru Maakohtu 14. septembri 2011. a otsuse E. Kanevski väärteoasjas ja

lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel seoses väärteo tunnuste puudumisega.

Lõpetades väärteomenetluse käesoleva otsuse p-des 7-9 märgitud kaalutlustel ei käsitle

kriminaalkolleegium kassatsiooni teisi väiteid väärteomenetlusõiguse rikkumise kohta.

11. Kassaator on esitanud koos kassatsiooniga taotluse väärteomenetluse lõpetamise korral valitud

kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks, kuid on jätnud märkimata nii kaitsjatasu kui ka taotletava

hüvitise suuruse. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 p-

des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale

makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest.

Varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukoha järgi tuleb VTMS §-s 23 nimetatud taotlus esitada

enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa või kui taotlus esitatakse posti teel, peab see kohtusse jõudma

hiljemalt väärteoasja läbivaatamiseks ette nähtud ajaks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni

2006. a määrus väärteoasjas nr 3-1-1-32-06, p 4; 31. augusti 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-62-

10, p 8; 21. novembri 2011. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-103-11, p 9). Kuivõrd käesolev kohtuasi

vaadati läbi kirjalikus menetluses, tähendab eelöeldu, et taotlus kassatsioonimenetluse kulude

hüvitamiseks tuli esitada hiljemalt kl 14.00-ks 29. veebruaril 2012. Märgitud tähtajaks ei esitanud

kaitsja konkreetset taotlust, mis võimaldanuks hinnata kaitsjatasu mõistlikkust, mistõttu jätab

kriminaalkolleegium taotluse valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks läbi vaatamata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris