3-2-1-3-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-3-12

Määruse kuupäev

Tartu, 21. märts 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

A. M hagi A. K vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-11-2113

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. K määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. M (isikukood xxxxxxxxxxx), seaduslik esindaja (ema)

A. M (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja A. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Mari-Ann Veiermann

Asja läbivaatamise kuupäev

20. veebruar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 6. juuli 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2011. a

määrus tsiviilasjas nr 2-11-2113 ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada A. K-le määruskaebuselt 6. oktoobril 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend

viis) eurot.

4. Jätta menetluskulude jaotus maakohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. M esitas 19. jaanuaril 2011 oma lapse A. M (hageja) seadusliku esindajana A. K (kostja) vastu

hagi, milles palus tuvastada, et kostja on lapse isa, ja mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks alates hagi

esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni välja elatise 210 eurot kuus.

2. Kostja nõustus hagiga osaliselt ja oli nõus maksma lapsele elatist, kui tuvastatakse, et ta on lapse

isa. Arvestades oma sissetulekut, ei olnud kostja nõus maksma elatist hageja nõutud suuruses.

Kostja brutosissetulek on 319 eurot 56 senti (netosissetulek 270 eurot 54 senti). Kostja abikaasa

sissetulek on 294 eurot 57 senti, mida tõendab kostja abikaasa palgatõend. Lisaks saab kostja

abikaasa laste ülalpidamiseks ca 130 eurot kuus. Seega on perekonna sissetulek ca 695 eurot kuus.

Kostjal on oma abikaasaga kaheksa last, neist neli alaealised ja abikaasade ülalpidamisel. Kostja

varalist seisundit arvestades on ta suuteline maksma lapse ülalpidamiseks 70 eurot kuus alates

kohtuotsuse tegemisest, et mitte jätta temaga koos elavaid lapsi oluliselt halvemasse olukorda

võrreldes elatist saava lapsega. Kuna varasematel aastatel on kostjaga koos elavad lapsed olnud

eelisseisus võrreldes temast lahus elava lapsega, soovib kostja näidata üles head tahet ja hoolivust

ning on nõus sõlmima hagejaga kompromissi, et maksab lahus elavale lapsele elatist 100 eurot kuus

alates kohtuotsuse tegemisest.

3. Harju Maakohtus 1. juulil 2011 toimunud kohtuistungil esitasid hageja ja kostja elatisenõude kohta

kohtule kinnitamiseks allkirjastatud kompromissilepingu. Kompromissilepingu p 1 järgi kohustus

kostja maksma lapse ülalpidamiseks alates 1. juulist 2011 kuni lapse täisealiseks saamiseni elatist

160 eurot kuus. Kompromissilepingu p 2 järgi kohustus kostja tasuma elatise võlgnevuse 1920 eurot

osamaksetena (100 eurot kuus kuni võlgnevuse tasumiseni).

Samal päeval pärast kohtuistungit esitas hageja avalduse, milles palus jätta kompromissilepingu

kinnitamata, kuna mõtles elatise suuruse osas ümber. Maakohus edastas avalduse kostjale ja palus

kostjal esitada oma seisukoha.

4. Kostja edastas 6. juulil 2011 kohtule seisukoha ja märkis, et kuna kohtulik kompromiss jõustub

alates selle kinnitamisest ja hageja on enne kinnitamist oma tahteavalduse tagasi võtnud (sellest

taganenud), tuleb asi sisuliselt läbi vaadata. Kostja jäi oma esialgsete seisukohtade juurde ja palus

elatisena välja mõista 70 eurot kuus.

5. Harju Maakohus rahuldas 6. juuli 2011. a otsusega isaduse tuvastamise nõude ja tuvastas, et kostja

on lapse isa.

Samal päeval tegi maakohus ka määruse, millega kinnitas poolte kompromissilepingu ja lõpetas

elatise nõudes menetluse. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei esine tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 430 lg-s 3 sätestatud kompromissi kinnitamist takistavaid asjaolusid. Arvestades

asjaolu, et kostja ülalpidamisel on lisaks kostjast lahus elavale lapsele veel neli kostjaga koos elavat

last, ja et kostja sissetulek on 319 eurot (bruto), on kompromiss hagejale erakordselt soodne ja tuleb

kinnitada. Kompromissi kinnitamata jätmine ei oleks hageja huvides.

6. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja jätkata tsiviilasja

menetlemist, sest hageja loobus tahteavaldusega kompromissist, mistõttu ei saanud kohus seda enam

kinnitada. Samuti ei vasta kompromiss kostja varalisele seisundile ja jätab kostjaga koos elavad

lapsed halvemasse olukorda.

7. Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja arvates ei ole

kompromissist võimalik loobuda.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. septembri 2011. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei tugine kostja apellatsioonkaebuses asjaolule, et

tema õigusi on kompromissilepingu kinnitamisega rikutud. Kostja on kompromissilepingu

allkirjastanud ega ole esitanud maakohtule või hagejale kompromissilepingust taganemise avaldust.

Hageja ei ole maakohtu määrust vaidlustanud. Seega on hageja nõustunud maakohtu järeldustega, et

hageja esitatud kompromissilepingust taganemise avaldusel ei ole õiguslikku alust. Kostja ei saa

esitada apellatsioonkaebust hageja huvides.

Pooled sõlmisid 1. juuli 2011. a kohtuistungil kompromissi ja kinnitasid seda oma allkirjaga.

Maakohus ei tuvastanud kompromissi sõlmimist välistavaid asjaolusid TsMS § 430 lg 3 mõttes ja

kinnitas selle. Asjaolu, et hageja avaldas hiljem kohtule, et ta ei soovi sellistel tingimustel

kompromissi sõlmida, ei anna alust jätta kompromiss kinnitamata. Kuna kompromissi kinnitamisel ei

hinda kohus kompromissi tingimusi sisuliselt, ei ole alust määruskaebuse väitel, et kompromissi

tulemusena jäävad kostja ülejäänud neli last vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada ning saata

asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt mõistsid kohtud vääralt kohtuliku kompromissi olemust.

Tegemist on tehinguga, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub tsiviilkohtumenetluse

regulatsioonile. Maakohus kinnitas asjas vääralt kompromissi, kuigi hageja oli sellest enne

kohtulikku kinnitamist loobunud ja kostja oli kinnitanud, et asi tuleb sisuliselt läbi vaadata. Kuna

kompromissileping jõustub kohtuliku kinnitamisega ja pooled olid enne kompromissi kinnitamist

kokkuleppest loobunud, ei saanud maakohus kompromissi kinnitada.

Kohtud jätsid põhjendamatult hindamata kompromissi tingimused. Kompromissi kinnitamisel peab

kohus hindama, et kompromiss oleks kooskõlas seaduse ja heade kommetega ega kahjustaks

ebaproportsionaalselt mõnda osalist. Kuna kompromissileping ei ole kooskõlas perekonnaseaduse §-

ga 102, sest kostjaga koos elavad neli alaealist last on jäetud halvemasse olukorda kui elatist saav

laps, ei tohtinud maakohus kompromissi kinnitada. Perekonnaasjas ei ole kohus kompromissiga

seotud ning kohus pidi kontrollima, et kostja teised lapsed ei osutuks vähem kindlustatuks.

11. Hageja pole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja

ringkonnakohtu määrus tühistada ning asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

13. Pooled vaidlevad selle üle, kas maakohus kinnitas talle 1. juuli 2011. a kohtuistungil esitatud

kompromissilepingu kooskõlas TsMS §-ga 430 ja lõpetas sellest tulenevalt õigesti TsMS § 428 lg 1

p 4 alusel asjas menetluse otsust tegemata.

14. Kostja väitel ei saanud maakohus kompromissilepingut kinnitada esmalt seetõttu, et hageja oli

sellest enne kompromissilepingu kinnitamist loobunud ja kostja oli kinnitanud oma soovi sellisel

juhul asi sisuliselt läbi vaadata.

Kolleegium märgib, et iseenesest on pooltel TsMS § 4 lg 3 ja § 206 lg 2 järgi õigus lõpetada

hagimenetlus kohtuliku kompromissi sõlmimisega ning kui see on kohtu hinnangul mõistlik, peab

kohus TsMS § 4 lg 4 järgi igasugust tsiviilasja lahendades tegema kogu menetluse ajal kõik endast

sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel. Selline

poolte kohtumenetluses vaieldava kohustuse kohta sõlmitud kokkulepe on VÕS § 578 mõttes

käsitatav kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka

tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et

see on ühtlasi ka täitedokumendiks täitemenetluses (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 14). Kohtule kinnitamiseks esitatud kokkulepe muutub pooltele siduvaks

alates ajast, mil jõustub kompromissi kinnitav kohtumäärus (vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14).

Kolleegium leiab, et seni, kuni kohus ei ole teinud kompromissi kinnitavat kohtumäärust, võivad

pooled kompromissi kinnitamise avaldusest loobuda. Selline poole õigus tuleneb kolleegiumi

hinnangul TsMS §-s 4 sätestatud poole õigusest käsutada menetlusõigusi, sh määrata TsMS § 4 lg 2

järgi menetluse käik.

15. Asja materjalidest nähtuvalt esitasid pooled 1. juuli 2011. a kohtuistungil kohtule kinnitamiseks

kompromissilepingu. Kohtuistungi protokolli kohaselt teatas kohus, et teeb määruse kompromissi

kinnitamise kohta teatavaks kohtu kantselei kaudu mõistliku aja jooksul. Samal päeval pärast

kohtuistungit esitas hageja kohtule avalduse, milles palus jätta kompromissilepingu kinnitamata, kuna

mõtles elatise suuruse osas ümber. Maakohus palus esitada kostjal kohe oma seisukoht hageja

avalduse kohta. Kostja teatas 6. juulil 2011, et kuna hageja taganes kompromissilepingust enne selle

kinnitamist, on ta nõus asja sisulise läbivaatamisega ja jääb oma esialgsete vastuväidete juurde.

Kuna nii hageja kui ka kostja loobusid kompromissilepinguga asja menetluse lõpetamisest juba enne

kompromissilepingu kinnitamist ja soovisid asja sisuliselt lahendada, ei saanud kolleegiumi arvates

maakohus kohtuistungil kinnitamiseks esitatud kompromissilepingut enam kinnitada ega asja

menetlust lõpetada, sest pooled olid otsustanud kompromissi kinnitamise avaldusest loobuda ja

jätkata menetlust.

16. Samuti on õige kostja väide, et maakohus ei tohtinud kompromissi kinnitamisel lähtuda üksnes

selle formaalsest õiguspärasusest, vaid pidi kompromissi kinnitades hindama kompromissi tingimusi

ka sisuliselt (vt Riigikohtu 24. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05, p 21), sh arvestama

asjaolu, et kostjal on lisaks temast lahus elavale lapsele kohustus ülal pidada ka temaga koos elavaid

alaealisi lapsi.

Kolleegium on korduvalt selgitanud, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada, et kohustatud isiku

teised ülalpeetavad lapsed ei osutuks vähem kindlustatuks (vt viimati Riigikohtu 17. mai 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 20). Arvestades kohustatud isiku teiste alaealiste laste huve, tuleb

kohtul seda asjaolu arvestada ka siis, kui elatiseasja soovitakse lõpetada kompromissiga.

Perekonnaasjas ei ole kohus TsMS § 430 lg 3 teise lause järgi kompromissiga seotud ega pea seda

kinnitama.

17. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema

korraldusel muule isikule. Asjas on kautsjoni tasunud kostja.

Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik