3-2-1-5-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-5-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. märts 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Rene Ahtamonovi hagi Moonika Järvela vastu 8033 euro

69 sendi saamiseks ja sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-10377

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Moonika Järvela ja Rene Ahtamonovi kassatsioonkaebused

Tsiviilasja hind Riigikohtus

11 516 eurot 87 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Rene Ahtamonov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Viktor Särgava

Kostja Moonika Järvela (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Anti Aasmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

27. veebruar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-10377 osas,

milles jäeti rahuldamata Rene Ahtamonovi nõue Moonika Järvela vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks ja rahaline nõue 3176 euro 40 sendi ulatuses. Saata asi tühistatud

osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-10377

muutmata. Resolutsioon on jõustunud osas, milles mõisteti Moonika Järvelalt Rene

Ahtamonovi kasuks välja 4857 eurot 29 senti.

3. Rene Ahtamonovi kassatsioonkaebus rahuldada, Moonika Järvela kassatsioonkaebus jätta

rahuldamata.

4. Tagastada Viktor Särgavale (konto nr 221001140528) 2. novembril 2011 Rene Ahtamonovi

eest tasutud kassatsioonikautsjon 56 eurot 76 senti.

5. Arvata riigituludesse kassatsioonikautsjon 48 eurot 57 senti, mille Kaili Järvela tasus

30. oktoobril 2011 Moonika Järvela eest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rene Ahtamonov (hageja) esitas 3. mail 2006 Harju Maakohtusse hagi Moonika Järvela ja Vello

Järvela vastu, paludes mõista kummaltki enda kasuks välja 152 500 krooni. Lisaks palus ta kohustada

Moonika Järvelat vormistama aiamaja elamuks, hankima elamule kasutusloa ja andma seda tõendava

dokumentatsiooni üle hagejale.

2. 20. juulil 2006 esitas hageja M. Järvela vastu uue hagi, milles palus tunnistada lubamatuks

sundtäitmine täiteasjas nr 029/2006/109 (täiteasi).

3. Harju Maakohus liitis 19. novembri 2007. a määrusega mõlemad tsiviilasjad ühte menetlusse.

4. Harju Maakohus rahuldas 7. aprilli 2009. a otsusega hagi osaliselt, tunnistas lubamatuks

sundtäitmise täiteasjas ja mõistis M. Järvelalt välja 76 000 krooni. Hagi V. Järvela vastu jättis

maakohus rahuldamata. Hageja menetluskulud jättis maakohus M. Järvela kanda.

5. M. Järvela palus apellatsioonkaebuses maakohtu 7. aprilli 2009. a otsuse tühistada osas, milles

tunnistati lubamatuks täitemenetlus ja mõisteti temalt välja 76 000 krooni, ning jätta need nõuded

rahuldamata. Samuti palus ta tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas.

Hageja nõustus vastuses apellatsioonkaebusele maakohtu otsuse tühistamisega M. Järvelalt

76 000 krooni väljamõistmise osas ja palus temalt välja mõista 71 200 krooni. Muus osas palus ta

jätta maakohtu otsuse muutmata.

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. juuni 2010. a otsusega maakohtu 7. aprilli 2009. a otsuse ja

saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohtu arvates oli maakohtu otsus

olulises osas põhjendamata ja tuli seetõttu tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656

lg 1 p 5 alusel kaebuse põhjendustest olenemata.

7. Harju Maakohus võttis 8. aprilli 2011. a määrusega vastu hageja osalise haginõuetest loobumise

ning lõpetas menetluse hagis V. Järvela vastu, samuti haginõuetes M. Järvela vastu kohustada teda

vormistama aiamaja elamuks, hankima elamule kasutusluba ja andma seda tõendav dokumentatsioon

üle hagejale.

8. Harju Maakohus on hageja taotlusel 21. juuli 2006. a määrusega hagi taganud ja peatanud

täitemenetluse täiteasjas. Kostja määruskaebuse hagi tagamise määruse peale jätsid maakohus ja

ringkonnakohus rahuldamata.

9. Hageja on palunud pärast nõuete korduvat muutmist lõppkokkuvõttes mõista M. Järvelalt (kostja)

välja 8033 eurot 69 senti (125 700 krooni) ja tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas.

Hageja väitel müüs kostja 8. detsembril 2005 sõlmitud müügilepingu (edaspidi müügileping) alusel

hagejale kinnisasja, millel asus remonditav aiamaja. Pärast valduse saamist avastas hageja majal

mitmeid olulisi varjatud puudusi, mh oli välisseinte soojustus ebaühtlane ja vundament valesti

soojustatud. Puuduste iseloomu tõttu ei saanud hageja neid märgata tavapärase ülevaatamise käigus.

Eksperdiarvamuse järgi on puuduste kõrvaldamise ja kasutusloa väljastamisega seotud kulud

125 700 krooni (8033 eurot 69 senti). Kostja müüs hagejale lepingutingimustele mittevastava asja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 217 lg 2 p 1 ja p 2 mõttes ja vastutab rikkumise eest ning peab kahju

hüvitama VÕS § 115 lg 1 alusel.

Müügilepingu p 5.5 järgi pidi kostja hiljemalt 1. aprilliks 2006 vormistama kinnisasjal oleva aiamaja

elamuks, hankima elamule kasutusloa ja hagejale üle andma seda tõendava dokumentatsiooni. Kostja

ei ole oma kohustust täitnud ega täitmist pakkunud, mistõttu on ka hageja keeldunud täitmast oma

kohustust tasuda ostuhinnast 54 500 krooni. 14. juulil 2006 sai hageja täitmisteate, mille järgi on

hageja vastu algatatud täitemenetlus 54 500 krooni saamiseks. Sundtäitmine on lubamatu, kuna

hagejal on kohustuse täitmisest keeldumiseks VÕS § 111 lg-te 1 ja 4 järgi õiguslik alus.

10. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see läbi vaatamata või rahuldamata.

Kostja väitel ei ole hageja tõendanud, milles kahju seisneb. Kostja ei müünud hagejale

lepingutingimustele mittevastavat asja. Elamu ehitamisele kehtestatud nõuded ei laiene aiamajale.

Hageja ostis teadlikult poolelioleva ehitise ja kostja ei olnud teadlik, kas hageja hakkab seal elama

aasta läbi. Soojustamine ja põrandate paigaldamine toimus hageja soovide järgi ja juhendamisel.

Hageja ei ole teatanud puudustest notariaalselt tõestatud avaldusega mõistliku aja jooksul. Ka ei ole

hageja tuginenud ühelegi täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-s 1 nimetatud alusele

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kostja ei saa esitada kasutusloa taotlust, kuna maja ei ole

jätkuvalt valmis ja ta ei ole selle omanik.

11. Harju Maakohus jättis 8. aprilli 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei ole hageja väide lepingu eseme mittevastavusest lepingule põhjendatud ja

tõendatud. Müügilepingust ega ühestki teisest dokumendist ei nähtu, millises seisundis maja üle anti.

Kuna pooled leppisid kokku aiamaja (renoveerimise staadiumis) üleandmises, ei saa hageja nõuda, et

lepingu ese pidanuks vastama elamule esitatavatele nõuetele. Seega ei saa lähtuda asjatundja

arvamusest ja eksperdihinnangust, kus on märgitud tööd ja maksumus ehitise viimiseks elamule

kehtestatud nõuetele vastavasse seisundisse. Kuna kostja on täitnud oma kohustuse kohaselt ja

andnud üle lepingule vastava asja, ei saa hagejal olla sellest tekkinud kahju.

Hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue on põhjendamata. Hageja ei ole tuginenud

asjaolule, et tema nõue oleks ajatatud või tasaarvestatud, nagu tuleneb TMS § 221 lg-st 1. Kostjal ei

olnud võimalik oma kohustust täita, sest ehitis ei olnud lepingus märgitud ajal valmis ega ole seda

senini. Seega oli kostjal õigus tulenevalt VÕS § 111 lg-st 4 keelduda oma kohustuse täitmisest. Hea

usu põhimõttest lähtuvalt ei võinud hageja keelduda hinna viimase makse tasumisest, kuna kostja ei

täitnud oma kohustust hankida elamule kasutusluba. Pealegi on hageja sellest nõudest loobunud.

12. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või

saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

13. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. oktoobri 2011. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

maakohus jättis hageja nõude 4857 euro 29 sendi (76 000 krooni) ulatuses rahuldamata, ja mõistis

selle summa kostjalt hageja kasuks välja. Maakohtu otsus jäi muutmata sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise nõude rahuldamata jätmise osas, kuid ringkonnakohus muutis selles osas maakohtu

otsuse põhjendusi. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jäeti poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi ei saa hageja nõuda kahju hüvitisena rohkem kui

76 000 krooni (4857 eurot 29 senti). Maakohus rahuldas 7. aprilli 2009. a otsusega hagi osaliselt,

tunnistas lubamatuks sundtäitmise ja mõistis kostjalt välja kahjuhüvitise 76 000 krooni. Seda otsust

hageja hagi rahuldamata jätmise osas ei vaidlustanud.

Maakohus on lähtunud ekslikult asjaolust, et müügiese ei pidanud vastama elamule esitatavatele

nõuetele. Aiamaja sooviti ehitada ümber elamuks ja kostja oli juba mitmeid vajalikke töid teinud.

Kuna puudus ehitise ümberehitusprojekt ja ehitati vaid ehitusjooniste järgi, saab puuduste osas

lähtuda tehtud tööde ümbertegemise vajadusest. Hageja on menetluse kestel märkinud, et hoone

välisseinad, vundament ja katus ei olnud soojustatud elamule kehtestatud normide kohaselt. Lisaks

nõuab hageja kasutusloa hankimisega seotud kulutusi. Tunnistajate ütlustest järeldub, et ehitise

vundament, välisseinad ja katus olid valmis. Kostja ei eitanud ringkonnakohtu istungil, et ta teadis

hageja soovist kasutada hoonet aasta läbi elamiseks. Kuigi pooled ei leppinud kokku

ehitusstandardites või ehitise vastavuses mingitele konkreetsetele tingimustele, pidi ehitis tehtud

tööde osas vastama nõuetele, mis võimaldaksid selles aasta läbi elada. Paikvaatluse protokollist

järeldub, et osa välisseina tuuletõkkeplaatide taga ei ole üldse soojustust. Asjatundja arvamusega on

tuvastatud, et välisseinte arvestuslik soojapidavus ei vasta elumajadele kehtestatud normidele,

horisontaalset soojustust ümber vundamendi ei ole, kuigi arvestades vundamendi rajamissügavust on

see hädavajalik. Eksperdiarvamusega on tõendatud, et hoone välisseinad, vundament ja pööning ei

olnud 10. detsembri 2005. a seisuga soojustatud elumajadele kehtestatud normide kohaselt. Hageja on

tuginenud üksnes puudustele, mis ei olnud nähtavad asja visuaalsel vaatlusel. Tunnistajate ütlustest ei

tulene, et hagejal oli võimalus tutvuda vundamendi, seinte ja katuse soojustamise tasemega. Kostja ei

ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et hageja oli puudustest teadlik või et kahju oleks väiksem.

Kuna kostja on menetluse kestel avaldanud veendumust, et ta ei ole hagejale kahju tekitanud, on

kohtusse pöördumine eelneva kohtuvälise lahendamise püüdeta mõistlikult vabandatav, nõue esitati

pärast puudusest teadasaamist mõistliku aja jooksul. Müüja pidi ka teadma asja lepingutingimustele

mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale.

Hageja nõue on kvalifitseeritav VÕS § 115 lg 1 alusel kohustuse täitmise asemel esitatava kahju

hüvitamise nõudena ja tegemist on kahjuga kui hageja tulevikus kantavate kuludega. Puudusena saab

käsitada juba tehtud tööde ümbertegemise vajadust. Oluline ei ole, et hageja oleks kulutused juba

kandnud, mistõttu ei pea seda ka tõendama. Seinte parandustööde maksumus on asjatundja arvates

145 000 krooni ja soklitööde maksumus 50 000 krooni. Ekspert on seinte töödeks hinnanud

76 700 krooni ja sokli tööks 14 000 krooni. Kahju suuruse määramisel tuleb aluseks võtta

eksperdiarvamus, kuna kohtu määratud ekspertiis on põhjalikum ja sisaldab kahju summa arvutamise

metoodikat. Kuna hageja nõude piiriks on 76 000 krooni, on hageja kahju suurus tõendatud juba

üksnes seinte varjatud puuduste kõrvaldamiseks eksperdi määratud hinnaga. Põhjuslik seos hagejale

tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel seisneb selles, et lepingutingimustele vastava asja müümisel

ei oleks hageja pidanud kandma kulutusi asja parandamiseks (VÕS § 127 lg 4).

Kostja võttis endale lepinguga kohustuse hankida elamule kasutusluba ja jättis selle tähtajaks

täitmata. Menetluse kestel avaldas hageja, et kasutusloa tähtaegne hankimine ei ole enam võimalik.

Kohus on hageja loobumise sellest nõudest vastu võtnud ja menetluse selles nõudes lõpetanud. See

kohustus oli aga ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aluseks. Sellest tulenevalt ei saa

hageja tugineda kahju hüvitamise nõudes asjaolule, et kostja ei hankinud kasutusluba ning ei ole

võimalik rahuldada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, kuna müügilepingu p-s 5.5

sätestatud müüja kohustus on ära langenud kohustuse täitmise võimatuse ja hageja loobumise tõttu

kohustuse täitmise nõudest. Seetõttu jääb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse mõlemad pooled.

15. Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ning uue otsusega

hagi rahuldada ja mõista kostjalt välja 8033 eurot 69 senti ning tunnistada sundtäitmine lubamatuks

või tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja väitel kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti TsMS § 651 lg-t 1. Hageja nõue ei ole piiratud

76 000 krooniga. Apellatsioonkaebuses vaidlustas ta maakohtu 8. aprilli 2011. a otsuse tervikuna.

Ringkonnakohus tühistas 30. juuni 2010. a otsusega maakohtu 7. aprilli 2009. a otsuse tervikuna.

Hagejal ei olnud põhjust maakohtu varasemat otsust vaidlustada, kuna maakohus tunnistas lisaks

lubamatuks sundtäitmise hagejalt 54 500 krooni sissenõudmiseks ja ta vabanes 54 500 krooni

tasumise kohustusest. Ringkonnakohus tõlgendas ka ebaõigesti hageja kohustamisnõudest loobumist

kui hageja soovi loobuda kasutusloaga seotud kulutuste hüvitamise nõudest.

16. Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles rahuldati apellatsioonkaebus, tühistati

maakohtu otsus ja mõisteti kostjalt välja 4857 eurot 29 senti ning jäeti maakohtu ja ringkonnakohtu

menetluskulud poolte endi kanda. Kostja palub jätta hagi täielikult rahuldamata või saata asi uueks

läbivaatamiseks alama astme kohtule.

Kostja väitel rikkus ringkonnakohus õigusliku ärakuulamise põhimõtet (TsMS § 669 lg 1 p 1).

Ringkonnakohus ei arvestanud tööde ümbertegemise vajaduse mõiste kasutamisel, et maja ei olnud

veel valmis ja hageja plaanis seda hiljem ümber teha. Samuti tugines ringkonnakohus ümbetegemise

vajaduse mõiste kohaldamisel üllatuslikule asjaolule, mida ei olnud enne menetluses arutatud.

Ringkonnakohus rikkus ka seaduslikkuse põhimõtet ega nimetanud otsuses ühtegi ehitusõiguslikku

normi, mida kostja oleks rikkunud. Samuti rikkus ringkonnakohus põhjendamiskohustust, jättes

kahjunõude suuruse arvutuskäigu põhjendamata. Ringkonnakohus rajas oma otsuse istungil uurimata

tõenditele ja jättis ekslikult ehitusjoonised tõendina arvestamata, kuigi hageja oli teadlik nende järgi

valmivatest ehitustöödest ja seega võimalikest puudustest.

17. Pooled vaidlesid vastastikku teineteise kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, ning asi

tuleb tühistatud osas saata uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas jääb

ringkonnakohtu otsus muutmata. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse, kostja kassatsioonkaebus

jääb rahuldamata.

19. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset (I). Edasi lahendab kolleegium kostja

kassatsioonkaebuse (II) ja seejärel hageja kassatsioonkaebuse (III). Lõpetuseks teeb kolleegium

menetluslikud otsustused (IV).

I

20. Kolleegium märgib, et hageja nõuete korduvast muutmisest ja poolte ilmselgelt

ebaprofessionaalsest esindatusest alama astme kohtutes on menetluses tekkinud segadus nii poolte

kui ka kohtute jaoks, mis on takistanud asja õigeaegset ja õiget lahendamist.

21. Algselt esitas hageja 3. mail 2006 hagi kostja ja V. Järvela vastu, paludes mõista kummaltki välja

152 500 krooni (9746 eurot 53 senti) ning kohustada kostjat vormistama aiamaja elamuks, hankima

elamule kasutusloa ja andma seda tõendava dokumentatsiooni üle hagejale (I kd, tl 2-5).

20. juulil 2006 esitatud uues hagis kostja vastu palus hageja tunnistada lubamatuks sundtäitmine

täiteasjas (I kd, tl 73-75). 19. novembri 2007. a määrusega liitis maakohus mõlemad tsiviilasjad ühte

menetlusse.

26. septembril 2007 esitatud hagi eseme muutmise avalduses palus hageja määrata kostjale aiamaja

elamuks vormistamiseks, elamule kasutusloa hankimiseks ja seda tõendava dokumentatsiooni

hagejale üleandmiseks tähtaja 112 päeva alates kohtuotsuse jõustumisest (I kd, tl 56-58).

Maakohtu 31. märtsi 2009. a (teesides märgitud ekslikult 2007. a) istungi kohtukõne teesides

(protokolli ei ole toimikus) palus hageja mõista kostjalt ja V. Järvelalt välja 76 000 krooni (4857 eurot

29 senti), lahutades 125 000 kroonist kostja nõue 54 000 krooni (I kd, tl 254-255).

Maakohtu 7. detsembri 2010. a istungil teatas hageja esindaja: "... Summaks on 125 700 krooni.

Varasem nõue oli 152 000 krooni. Summa hõlmab seinte, soklitöid ja kasutusloa väljastamise kulusid

vastavalt 28.01.2009 eksperthinnangule." (II kd, tl 68.).

14. jaanuaril 2011 esitas hageja uue (tervikliku) hagiavalduse teksti (II kd, tl 72-76). Selles palus

hageja mõista kostjalt välja 8033 eurot 69 senti (125 700 krooni) ja tunnistada lubamatuks

sundtäitmine täiteasjas.

22. Lubamatu on olnud kohtute tegevus hageja haginõudest loobumise avalduse lahendamisel. Nimelt

on hageja korduvalt teatanud, et loobub nõudest V. Järvela vastu, samuti nõudest kostja vastu

kohustada viimast vormistama aiamaja elamuks, hankima elamule kasutusloa ja andma seda tõendava

dokumentatsiooni üle hagejale, kuid kohtud ei ole taotlusi pikema aja vältel lahendanud.

Esimest korda teatas hageja kasutusloa hankimiseks kohustamise nõudest loobumise kavatsusest

15. novembril 2007 maakohtu istungil (I kd, tl 138). Maakohus sellele ei reageerinud.

Seejärel teatas hageja nõudest loobumisest ka maakohtu 7. aprilli 2009. a otsuse peale esitatud kostja

apellatsioonkaebusele vastates (II kd, tl 28). Hagist loobumise küsimuse lahendamise asemel leidis

ringkonnakohus 30. juuni 2010. a otsuse p-s 33, et hageja ei ole kostja vastu suunatud lepingu

täitmise nõudest loobunud.

Seejärel teatas hageja kasutusloa nõudest loobumisest maakohtu 7. detsembri 2010. a istungil, kus

teatas ka, et nõustub hagi rahuldamata jätmisega V. Järvela suhtes (II kd, tl 68). Veel kord teatas ta

neist nõuetest loobumisest 14. jaanuaril 2011 esitatud uues (terviklikus) hagiavalduses (II kd, tl 72).

Maakohus sellele taas ei reageerinud.

Viimast korda esitas hageja hagist osalise loobumise avalduse maakohtu 3. märtsi 2011. a istungil

(II kd, tl 102), misjärel maakohus 8. aprilli 2011. a määrusega loobumise lõpuks ka vastu võttis ja

nende nõuete osas menetluse lõpetas (II kd, tl 106-107).

23. Arusaamatu on ka maakohtu 7. aprilli 2009. a otsuse tühistamine ringkonnakohtus V. Järvela

vastu esitatud haginõude rahuldamata jätmise osas, kuigi ringkonnakohus nõustus 30. juuni 2010. a

otsuse p 29 järgi maakohtu põhjendustega hagi tema suhtes rahuldamata jätmise kohta.

24. Lõppkokkuvõttes jäid maakohtu lahendada hageja nõuded kostja vastu mõista kostjalt välja

8033 eurot 69 senti (125 700 krooni) ja tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas. Isegi kui

kohus lubas TsMS § 376 lg-t 1 rikkudes hagi lubamatult muuta või võttis TsMS § 329-331 rikkudes

vastu uusi asjaolusid ja tõendeid, ei ole kostja kassatsioonkaebuses sellele tuginenud ning tegemist ei

ole menetlusõiguse normi sellise rikkumisega, mis annaks aluse tühistada alama astme kohtute

otsused Riigikohtu omal algatusel. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks võimalikke rikkumisi

lähemalt hinnata.

25. Maakohus jättis hagi rahuldamata, ringkonnakohus rahuldas selle osaliselt. Hageja palub

tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise ja kostja hagi rahuldamise osas. Seega on

ringkonnakohtu otsus vaidlustatud tervikuna.

II

26. Nõudes kostjalt 8033 eurot 69 senti, võib täpsustatud hagiavaldusest (II kd, tl 72-76) järeldada, et

tegemist on lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega tulevikus tekkivate kulude

hüvitamiseks. Seejuures ei ole hageja selgitanud, millest tema rahaline nõue koosneb, vaid on

viidanud üksnes eksperdiarvamusele, kus on toodud prognoos hoone remonditööde maksumuse kohta

(I kd, tl 186, 243). Kolleegiumi arvates saab sellest ja hageja muudest avaldustest menetluse kestel

siiski järeldada, et ta nõuab kostjalt kulude hüvitamist, mis tekivad talle seinte ja sokli (vundamendi)

remonditöödest ja ehitusdokumentatsiooni (eelkõige kasutusloa) hankimise vajadusest. Sellise

haginõude õiguslikuks aluseks võiks olla VÕS § 115 lg 1.

27. Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad VÕS §-de 115,

127 ja 128 alusel olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused:

kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);

kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on

ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe

hüvitamine muul põhjusel mõistlik (VÕS § 115 lg-d 2 ja 3);

hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju

tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel

kehtivad ka VÕS §-de 217-227 erireeglid (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-156-11, p 19). Nii määratakse müügieseme lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217

(ja § 77) alusel, §-d 218-221 reguleerivad müüja vastutust ja asja lepingutingimustele

mittevastavusele tuginemist ning § 222 sätestab lepingu täitmise nõude erisused.

28. Vaidluse all ei ole, et kostja müüs hagejale kinnisasja, millel asus aiamaja, mida ehitati ümber

elamuks, ehitisele ei ole koostatud ehitusprojekti ega väljastatud kasutusluba.

29. Hageja väitel ei olnud üleantud ehitise vundament ja seinad nõuetekohaselt soojustatud, st ehitis

ei olnud piisavalt soojapidav. Pooled ei ole väitnud, et ehitis pidi vastama mingile kokkulepitud

kvaliteedistandardile VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. See ei tähenda aga, et ostuese ei peagi mingitele

kvaliteedinõuetele vastama. Samuti ei tähenda poolelioleva ehitise müümine seda, et juba tehtud

ehitustööde osas ei kehti mingid kvaliteedinõuded. Kui müügiesemeks on pooleliolev ehitis, saab

puudusena käsitada nii juba tehtud tööde ümbertegemise vajadust kui ka projektijärgselt ettenähtud

selles valmidusastmes tegemata töid, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti (vt Riigikohtu

30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p 15).

Ehitise soojustus ning kütte-, jahutus- ja ventilatsioonisüsteemid peavad ehitusseaduse (EhS) § 3 lg 7

järgi tagama ehitises tarbitava energiahulga vastavuse ehitise asukoha klimaatilistele tingimustele

ning ehitise kasutamise otstarbele. Maja kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku

soojakskütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks

(vt ka nt Riigikohtu 25.oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 21). Kui see võimalus

täielikult või osaliselt puudub, on tegemist VÕS § 217 lg 2 p-s 2 nimetatud lepingueseme puudusega.

Lisaks ei saa puudulikult soojustatud ja seetõttu vähese soojapidavusega maja olla vähemalt keskmise

kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes ja selle ehitamine vastata heale ehitustavale (vt ka

nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p-d 11 ja 12). Pealegi on ringkonnakohus tuvastanud,

et kostja teadis hageja soovist hakata maja aasta läbi elamuna kasutama. Seega ei saa määrata

lepingueseme kvaliteeti suvemajade tavapäraste soojustusnõuete järgi. Maja puudusi ei tee olematuks

see, et kinnisasja ostmisel ei olnud selle elamuks ümberehitamine lõppenud. Kuigi tegemist ei olnud

uue ehitisega, oli seda äsja kapitaalselt ümber ehitatud ja tehtud tööde kvaliteedinõuded ei piirdu

omaaegsetele aiamajadele tavaliselt esitatavate nõuetega. Kvaliteeti piirav kokkulepe pidanuks

selleks sisalduma müügilepingus.

30. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus ehitise lepingutingimustele mittevastavuse

tuvastamisel oluliselt menetlusnorme rikkunud.

Kolleegiumile jääb arusaamatuks kostja väide, nagu oleks ringkonnakohus rikkunud õigusliku

ärakuulamise põhimõtet ja üllatanud kostjat poolelioleva ehitise juures juba tehtud tööde

ümbertegemise vajadusest kui ehitise puudusest lähtudes. Ringkonnakohus tuvastas, et vaidlusalused

tööd olid lepingu sõlmimise ajal tehtud puudulikult, ja leidis, et need tuleb seetõttu ümber teha

(parandamise mõttes). Oluline ei ole, kas ja mida soovis hageja hiljem ise ümber teha (muutmise

mõttes). Hageja oli menetluses kogu aeg tuginenud sellele, et soojustustööd on tehtud puudulikult ja

selle tuvastamine ringkonnakohtus ei saanud olla kostjale üllatuslik.

Iseenesest õige on kostja väide, et ringkonnakohus ei ole nimetanud täpsemalt ehitusnorme, millele

ehitis ei vasta. Samas ei ole tegemist menetlusnormi rikkumisega, mis annaks aluse ringkonnakohtu

otsuse tühistada. Ringkonnakohus lähtus asjatundja arvamusest kui dokumentaalsest tõendist (I kd,

tl 27-28) ja eksperdiarvamusest (tl 176-243), kostja väidetud „ekspertiis" on eksperdiarvamuse lisa.

Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et ehitusnormidele viidates pidas kohus silmas eelkõige seda, et

maja ei ole soojustatud sellistele majadele tavalisel ja piisaval viisil, ja on oma seisukohta

kolleegiumi hinnangul piisavalt põhjendanud. Riigikohus ei saa ise tõendeid TsMS § 688 lg-test 3-5

tulenevalt hinnata ja asjaolusid tuvastada.

31. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus ka põhjendatult leidnud, et kostja vastutab müügilepingu

rikkumise eest. Ringkonnakohus ei ole seejuures kolleegiumi hinnangul menetlusnorme rikkunud ja

kolleegium ise tõendeid hinnata ja asjaolusid tuvastada ei saa.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et puudustega tööd olid maja hagejale üleandmise ajaks tehtud,

st kostja vastutus puuduste eest ei ole VÕS § 218 lg 1 järgi välistatud seetõttu, et puudused tekkisid

hiljem. Samuti on ringkonnakohus tuvastanud, et hageja ei olnud puudustest lepingu sõlmimisel

teadlik (VÕS § 218 lg 4) ja on puudustest õigel ajal teatanud (VÕS § 220 lg 1 esimese lause mõttes).

Kostja ei ole tuginenud vastutust piiravale kokkuleppele või muule vastutust välistavale asjaolule.

Pealegi pidi kostja ise puudustest teadma (VÕS § 221 lg 1 p 2).

Kolleegium ei nõustu kostjaga, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult hindamata ehitusjoonised.

Kostja ei ole varasemas menetluses väitnud, et hageja pidi ehitusjoonistest aru saama, et maja

soojustus on puudulik, mistõttu jääb see väide tähelepanuta. Ringkonnakohus käsitles ehitusjooniseid

üksnes ehitise lepingule vastavuse, mitte aga hageja puudustest teadmise kontekstis.

32. Ringkonnakohus on tuvastanud, et hageja ei ole kostjalt nõudnud enne kahju hüvitamise nõude

kohtusse esitamist puuduste kõrvaldamist VÕS § 115 lg 2 kohaselt, st määranud täitmiseks täiendavat

tähtaega. Samas on ringkonnakohus leidnud, et kostja ei ole nagunii olnud nõus kahju tekitamist

tunnistama, st sisuliselt leidnud, et VÕS § 115 lg 3 alusel olnuks tähtaja määramine täitmiseks ilmselt

tulemuseta. Lisaks ei ole kostja väitnud, et kahju hüvitamise nõudmisega oleks hageja teinud talle

alusetult võimatuks puuduste kõrvaldamise.

33. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kostja põhjustas lepingurikkumisega hagejale kahju 4857 eurot

29 senti (76 000 krooni) maja seinte puuduste kõrvaldamiseks edaspidi tehtavate kulutuste näol, st on

tuvastanud nii hagejale tekkinud kahju kui ka põhjusliku seose rikkumise ja kahju vahel. Kolleegiumi

arvates on hageja väidetav kahju hõlmatud lepingu nõuetekohase täitmise kohustuse kaitse-

eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes. Kostja ei ole väitnud, et tekitatud kahju ei olnud talle ettenähtav

(VÕS § 127 lg 3). Riigikohus on sellist täitmist asendavat kahju hüvitamise nõuet põhimõtteliselt

tunnustanud kõrvuti VÕS § 222 lg 5 järgse kantud kulutuste hüvitamise nõudega (vt nt Riigikohtu

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 26).

Kahju tuvastamisel on ringkonnakohus lähtunud eksperdiarvamuses puuduse kõrvaldamiseks esitatud

arvestusest (I kd, tl 186 ja 243). Kolleegium möönab, et otsuses sisalduv kahjuarvestus ja selle

põhjendus pidanuks olema täpsemad (vt kahju eest hüvitise arvestamise kohta ka nt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 26), kuid siiski ei ole ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul kahju

tuvastamisel oluliselt menetlusnorme rikkunud ja kolleegium ise tõendeid hinnata ei saa. Pealegi ei

ole kostja kassatsioonkaebuses väitnud, milles arvestuse ebaõigsus seisneb.

Kuigi ringkonnakohtu istungi protokollis ei ole sõnaselget viidet eksperdiarvamuse lisaks oleva

kalkulatsiooni (I kd, tl 243) avaldamisele ja uurimisele, on viidatud selle arvestuse kokkuvõtte (I kd,

tl 186) istungil avaldamisele (vt II kd, tl 144). Pealegi ei pea istungiprotokoll TsMS § 50 lg 1 järgi

kolleegiumi arvates vähemalt üldjuhul sisaldama avaldatud toimikumaterjale lehekülje täpsusega ega

tegema eraldi viidet neist igaühe uurimisele istungil. Kostjal oli võimalus istungil esitada

eksperdiarvamusele ja selle uurimata jätmisele vastuväited ja kui neid ei protokollitud, taotleda

TsMS § 53 alusel protokolli parandamist.

34. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et hageja nõude rahuldamise osas 4857 euro 29 sendi ulatuses ei

ole alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Seetõttu jääb kostja kassatsioonkaebus rahuldamata.

III

35. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

täiteasjas ning osaliselt hageja rahalise nõude. Kolleegium leiab, et hageja kassatsioonkaebus on

põhjendatud ning ringkonnakohtu otsus tuleb hagi rahuldamata jätmise osas tühistada ja asi saata

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

36. Vaidluse all ei ole, et müügilepingus märgitud ostuhinnast on hagejal tasumata 3483 eurot

18 senti (54 500 krooni), mille sissenõudmiseks on kostja alustanud hageja vastu täitemenetlust.

Kolleegium märgib, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise

seaduse § 11 lg 4 esimese lause järgi võib kuni 2005. aasta 31. detsembrini tõestatud notariaalse

kokkuleppe nõude kohta, mis näeb ette kindlaksmääratud rahasumma tasumise, kui võlgnik on

kokkuleppe kohaselt nõustunud kohese sundtäitmisega, esitada sundtäitmisele ka pärast 1. jaanuari

2006.

37. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamist nõudes on hageja tuginenud TMS § 221 lg 1 esimesele

lausele. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude alusena on hageja nii algses hagis (I kd, tl 73-

75) kui ka täpsustatud hagiavalduses (II kd, tl 75) väitnud, et tal on õigus keelduda VÕS § 111 lg-te 1

ja 4 alusel ostuhinna viimase osa tasumisest, kuna kostja ei ole täitnud müügilepingu p 5.5 järgset

kohustust vormistada aiamaja elamuks, hankida elamule kasutusluba ja anda hagejale üle seda

tõendav dokumentatsioon.

Samas palus hageja maakohtu 31. märtsi 2009. a (teesides märgitud ekslikult 2007. a) istungil

esitatud kohtukõne teesides mõista kostjalt välja 76 000 krooni, lahutades 125 000 kroonist kostja

nõue hageja vastu 54 000 krooni osas, mille kohta oli algatatud täitemenetlus, paludes selles osas

täitemenetluse lubamatuks tunnistada (I kd, tl 254-255). Selliselt soovis hageja saavutada olukorda,

kus tema kasuks mõistetaks välja 4857 eurot 29 senti (76 000 krooni), ja lisaks vabaneda

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise tõttu kostja nõudest tema vastu vähemalt põhinõude 3451 euro

23 sendi (54 000 krooni) ulatuses. Seda positsiooni esindas hageja ka vastuses maakohtu otsuse peale

esitatud kostja apellatsioonkaebusele, tunnistades samas, et tegelikult pidanuks maakohus välja

mõistma 71 200 krooni (4550 eurot 51 senti) (II kd, tl 28-29). Kuigi maakohus esimeses otsuses hagi

hageja kohtukõnes soovitud ulatuses rahuldas ja selliselt hagi muutmist aktsepteeris, tühistas

ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Edasises

menetluses hageja selliseid väiteid enam ei esitanud. Kuna kohtuvaidluses saab TsMS § 402 lg-st 2

tulenevalt kohtukõnes viidata üksnes varem esiletoodud asjaoludele ega saa enam nõuet muuta (vt ka

Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 64 ja 65) ja hilisemas

menetluses ei ole hageja enam nõuete sellisele „tasaarvestusele" tuginenud, jätab kolleegium selle

vahepealse positsioonimuutuse tähelepanuta.

38. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja rahaline nõue on

piiratud 4857 euro 29 sendiga (76 000 krooniga). Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas,

milles jäeti hageja rahalisest nõudest 3176 euro 40 sendi suurune osa rahuldamata, ja asi tuleb selles

osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu 7. aprilli 2009. a otsuse 30. juunil 2010 tervikuna olenemata

kostja apellatsioonkaebuse põhjendustest ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule (vt ka

otsuse p 37). Kohtud ei ole lõpetanud osaliselt menetlust hageja rahalisest nõudest osalise loobumise

tõttu. Seega sai hageja nõuda taotletud summa väljamõistmist.

39. Kolleegium nõustub hagejaga ka selles, et aiamaja elamuks vormistamiseks, kasutusloa

hankimiseks ja dokumentatsiooni üleandmiseks kohustamise nõudest loobumine ei välista tuginemist

kostjapoolsele müügilepingu p 5.5 rikkumisele kahju hüvitamist nõudes ega sellele kui vastuväitele

tuginemist sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude lahendamisel.

Hagist loobumise tõttu menetluse lõpetamise tagajärjeks on TsMS § 432 esimese lause järgi see, et

hageja ei saa uuesti kohtusse pöörduda hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama

hagieseme üle. See aga ei tähenda, et välistatud oleks tugineda samadele asjaoludele muu hagieseme

puhul. Hagi esemeks on TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi hageja selgelt väljendatud nõue. Hageja ei ole

esitanud kohtusse haginõuet samal alusel sama hagieseme üle. Seega kohaldas ringkonnakohus

vääralt TsMS § 432 esimest lauset ja selles tulenevalt ka § 651 lg-t 1. Ringkonnakohtu otsus tuleb sel

alusel osaliselt tühistada.

40. Ekslik on ka ringkonnakohtu käsitlus, nagu välistaks asjaolu, et kasutusluba ei saadud lepingus

kokkulepitud ajaks, kohustuse täitmise nõude võimatuse tõttu.

Tähtajaga seotud lepingulist kohustust rikkunud pool ei vabane vastutusest rikkumise eest, kui

kohustuse täitmiseks ettenähtud aeg on möödunud. Kohustuse täitmise võimatus võib mõjutada

õiguskaitsevahendite valikut, kuid ei muuda olematuks kohustuse rikkumist. Kasutusloa hankimise

kohustust ei välista iseenesest see, et EhS § 33 lg 8 teise lause järgi esitab kasutusloa taotluse ehitise

omanik. Taotluse saab esitada haldusmenetluse seaduse § 13 lg 1 järgi ka esindaja vahendusel.

Müügilepingu p 5.5 teise lause järgi on hageja andnud kostjale asjaajamiseks vajaliku volituse.

41. Asja uuel läbivaatamisel tuleb müügilepingu p 5.5 rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue

lahendada, kuivõrd see jäeti senise menetluse käigus rahuldamata. Sellise kahju hüvitamise nõude

puhul tuleb lähtuda lepingulise kahju hüvitamise nõude lahendamise üldsätetest (vt otsuse p 27),

mitte aga ostja puudustega müügieseme eest vastutuse erisätetest.

42. Kolleegium märgib, et põhimõtteliselt on võimalik tunnistada sundtäitmine TMS § 221 lg 1

esimese lause alusel lubamatuks ka põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu nõue, mis annab talle

õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 või § 111 alusel. Sel juhul ei tunnistata

sundtäitmist mitte tervikuna lubamatuks, vaid lähtuda tuleb VÕS § 110 lg-st 5 ja teha otsus, millega

tunnistatakse sundtäitmine lubamatuks ajutiselt, kuni võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud või

võlgnik on sattunud täitmise vastuvõtmisega viivitusse.

Nagu märgitud (vt otsuse p 37), leidis hageja, et ta saab nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist

VÕS § 111 lg-te 1 ja 4 alusel, sest ta võib keelduda sundtäitmise esemes oleva raha maksmisest, kuna

kostja ei ole täitnud müügilepingu p 5.5 järgset kohustust vormistada aiamaja elamuks, hankida

elamule kasutusluba ja anda hagejale üle seda tõendav dokumentatsioon. Tähelepanuta jääb kostja

vahepealne seisukoht, et ta nõuab sundtäitmise lubamatuks tunnistamist sisuliselt põhjusel, et kostja

nõutav raha tasaarvestataks hageja nõutavaga, mis iseenesest võiks samuti olla aluseks, et

sundtäitmine TMS § 221 lg 1 esimese lause mõttes lubamatuks tunnistada.

43. Võlaõigusseaduse § 111 lg 1 või 4 alusel saab keelduda üksnes vastastikuse kohustuse täitmisest

(vt selle kohta ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33 ja 34).

Müügilepingust ei nähtu, et hageja kui kinnisasja ostja kohustus tasuda ostuhind (müügilepingu p 4)

oleks vastastikuses seoses kostja kui müüja kohustusega korraldada ehitisega seotud

dokumentatsioon (müügilepingu p 5.5).

Hageja esitatud asjaoludel ei ole aga välistatud müügilepingu p-le 5.5 tuginedes keelduda ostuhinna

maksmise kohustusest VÕS § 110 lg 1 alusel. Kas selle sätte koosseis on täidetud, saab

ringkonnakohus hinnata asja uule läbivaatamisel. Ringkonnakohus ei ole TsMS § 652 lg 8 järgi

seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega.

IV

44. Maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste järgi oli asja hind maakohtus ja ringkonnakohtus 8033 eurot

69 senti (125 700 krooni). Kolleegiumi arvates on asja hind maakohtus ja ringkonnakohtus määratud

valesti ja seda tuleb TsMS § 137 lg 11 alusel muuta.

45. Hageja nõuab kostjalt 8033 euro 69 sendi (125 700 krooni) väljamõistmist ja sundtäitmise

lubamatuks tunnistamist, kus hagejalt nõutakse põhivõlana 3483 eurot 18 senti (54 500 krooni).

Rahalise nõude hind on TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi 8033 eurot 69 sendi (125 700 krooni).

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude hind tuli määrata hagi esitamise ajal TsMS § 125

esimese lause järgi hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise

korral, s.o eeldatavalt raha, mida hageja täitedokumendi järgi ei pea maksma (vt ka nt Riigikohtu

31. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 14). Sarnaselt TsMS § 133 lg-le 2 saab

seejuures vähemalt üldjuhul lähtuda põhinõude summast. Seega on sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise haginõude hind 3483 eurot 18 senti (54 500 krooni). TsMS § 123 järgi lähtutakse

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel hagi esitamise ajast. Seega ei ole asja

lahendamisel tähendust 5. aprillil 2011 jõustunud TsMS § 132 lg-l 5, mille järgi loetakse sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise nõue hagihinna tähenduses mittevaraliseks (vt ka Riigikohtu 28. septembri

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 33).

Hagihinda arvutades liidetakse TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi ühes hagis sisalduvad nõuded.

Seega on hagihind maakohtus 11 516 eurot 87 senti. Samasugune on asja hind TsMS § 137 lg 1 järgi

ka apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses.

46. Hageja on hagihinna suurendamisest tulenevalt maksnud TsMS § 140 lg 2 esimese lause järgi ka

vähem kautsjonit. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause järgi aga nagunii tagastada. Kostja kaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse

tema kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul selgeks teha, kas hageja on maksnud

apellatsioonkaebuselt ka vähem riigilõivu, ja vajadusel seda juurde nõuda.

47. Menetluskulude jaotus hageja ja kostja vahel määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja

uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest. Kolleegium märgib, et menetluskulude jaotus hageja

ja V. Järvela vahel tulnuks TsMS § 1741 lg 1 alusel kindlaks määrata menetluse lõpetamise määruses.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu