3-2-1-12-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-12-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. märts 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS-i Nordea Finance Estonia hagi solidaarselt Hanno Värgi

ja Rain Allika vastu 23 845 euro 70 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-5441

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Nordea Finance Estonia kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

23 845 eurot 70 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Nordea Finance Estonia (registrikood 10237140),

esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo

Kostja Hanno Värk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Heldur Otti

Kostja Rain Allikas (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Heldur Otti

Asja läbivaatamise kuupäev

20. veebruar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-5441 ja

jätta jõusse Harju Maakohtu 17. detsembri 2010. a otsus samas tsiviilasjas.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud solidaarselt Hanno Värgi ja Rain

Allika kanda.

4. Tagastada AS-ile Nordea Finance Estonia kassatsioonkaebuselt 26. oktoobril 2011 tasutud

kautsjon 238 (kakssada kolmkümmend kaheksa) eurot 46 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Nordea Finance Estonia (hageja) esitas 3. veebruaril 2010 Harju Maakohtule Hanno Värgi

(kostja I) ja Rain Allika (kostja II) vastu hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista

23 845 eurot 70 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 18. septembril 2008 liisingulepingu, mille esemeks

oli sõiduauto Audi A6 (edaspidi sõiduauto). Hageja ja kostja II sõlmisid 17. septembril 2008

käenduslepingu hageja ja kostja I sõlmitud liisingulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise

tagamiseks. Liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto osutus varastatuks ja selle kohta alustati

kriminaalmenetlust.

Kostja I jättis tähtajaks tasumata liisingulepingust tulenevad maksed ega tasunud liisingueseme

jääkmaksumust ja põhiosamakseid liisingulepingu lõpuni. Seetõttu ütles hageja 1. aprillil 2009

liisingulepingu kostjale I üles ja kohustas teda tasuma liisingulepingu ülesütlemise ajaks tekkinud

võla 21 235 krooni 5 senti. Kostjad ei ole võlga tasunud. Kostjate võlg on kokku 373 104 krooni

9 senti, sh põhiosamaksete võlg liisingulepingu ülesütlemise päeva seisuga 21 235 krooni 5 senti ning

vara jääkmaksumus ja põhiosamaksed liisingulepingu tähtaja lõpuni 351 869 krooni 4 senti.

Oluline ei ole, millal liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto varastati. Sõltumata liisingulepingu

ülesütlemise põhjusest, peab kostja I liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama hagejale kõik

kulud, mida viimane kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna

finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

Liisinguleping ja käendusleping ei ole tühised. Liisingulepingu p 8.2.3 järgi, kui vara läheb

liisinguvõtja valdusest välja liisinguvõtja tahte vastaselt, kohustub liisinguvõtja liisinguandjale

hüvitama vara jääkmaksumuse ja põhiosamaksed arvestatuna liisingulepingu tähtaja lõpuni.

Hageja andis kostjale I krediiti. Kostjal I on sõltumata liisingulepingu eseme kasutamise võimatusest

kohustus tagastada hagejale liisingulepingu alusel antud krediit. Liisinguese on liisingusuhtes

tagatisvara, mille omand on liisinguandjal vaid liisinguvara võõrandamise hõlbustamiseks. Kui

liisinguvõtja ei täida liisingulepingut nõuetekohaselt, peab liisinguandja krediidi tagasisaamiseks

ütlema liisingulepingu üles. Käenduslepingu järgi vastutab kostja II käendajana kostja I

liisingulepingu kohase täitmise eest.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Kostjate vastuväidete kohaselt said nad pärast liisingulepingu ja käenduslepingu sõlmimist teada, et

sõiduauto on varastatud enne seda, kui selle omandas heauskselt kriminaalmenetluses seni

tuvastamata isikult liisingulepingus sõiduauto müüjana nimetatud isik, kes omakorda müüs sõiduauto

hagejale. Kuna hagejale sõiduauto müünud isikul ega hagejal ei saanud tekkida omandiõigust

sõiduautole koos õigusega sõidukit käsutada, on kõik sõiduautoga tehtud kohustus- ja

käsutustehingud tühised. Seega on tühised liisingulepingus sätestatud sõiduauto kasutamise, selle eest

hagejale tasumise ja sõiduauto tulevikus kostjale I üleandmise kokkulepe ning käendusleping, sest

kostjal I ei tekkinud käenduslepingus nimetatud käendatavaid kohustusi.

3. Harju Maakohus rahuldas 17. detsembri 2010. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja põhiosamaksete võla 21 235 krooni 5 senti ning vara jääkmaksumuse ja

põhiosamaksed 351 869 krooni 4 senti. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja ja kostja I sõlmisid 18. septembril 2008

liisingulepingu, mille esemeks on sõiduauto. Hageja ja kostja II sõlmisid 17. septembril 2008

käenduslepingu liisingulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise tagamiseks. Liisingulepingu

esemeks olnud sõiduauto varastati enne, kui hageja selle omandas. Pooled vaidlevad selle üle, kas

hagejal on õigus nõuda kostjatelt põhiosamakseid ja vara jääkmaksumust.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 järgi kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama

liisinguvõtja määratud müüjalt liisingueseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja

kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest liisinguandjale tasu. Liisingulepingu järgi oli

kostjal I kohustus tasuda maksegraafikus kokkulepitud makseid. Kostja I on rikkunud

liisingulepingus sätestatut ja jätnud tähtajaks tasumata liisingulepingust tulenevad maksed, sõiduauto

jääkmaksumuse ja põhisosamaksed. Hagejal on VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi õigus nõuda kostjatelt

kohustuse täitmist. Hageja on tõendanud nõude aluseks oleva kohustuse olemasolu ja kohustuse

täitmise tingimusi.

VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme

ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud

liisingumaksetega. Hageja ütles 1. aprillil 2009 liisingulepingu üles, sest kostja I ei täitnud

liisingulepingu tingimusi, jättes lepingus kokkulepitud maksed tasumata. Seega on kostja I

kohustatud hüvitama hagejale kõik kulud, mida viimane kandis liisingueseme tõttu, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei olnud

kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

Liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto oli varastatud enne, kui selle omandas heauskselt

kriminaalmenetluses seni tuvastamata isikult liisingulepingus sõiduki hagejale müünud isik.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 3 kohaselt ei toimu asja omandamist, kui asi on varastatud, kadunud

või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Kui omanik oli kaudne valdaja,

kehtib sama juhul, kui asi oli otseselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil otsese valdaja

tahte vastaselt tema valdusest välja läinud.

Liisingulepingu p 8.2.3 järgi kohustub liisinguvõtja liisinguandjale hüvitama vara jääkmaksumuse ja

põhiosamaksed arvestatuna liisingulepingu tähtaja lõpuni, kui vara läheb liisinguvõtja valdusest välja

liisinguvõtja tahte vastaselt. Sõltumata liisingulepingu ülesütlemise põhjusest liisingulepingu

ülesütlemise korral, peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis

liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles

ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vaatamata sellele, et varastatud

sõiduautole ei teki heauskset omandit, ei ole sõiduauto kohta sõlmitud võlaõiguslikud finantseerimis-

ja käendusleping tühised. Hageja andis kostjale I krediiti ning kostjal I on, sõltumata liisingulepingu

eseme kasutamise võimatusest, kohustus tagastada hagejale liisingulepingu alusel antud krediit.

VÕS § 401 lg 2 järgi on liisinguleping krediidileping. Sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja

liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes

laenuandjana ja sõiduk oleks ostetud laenuga, st müügileping oleks sõlmitud otse müüja ja laenusaaja

vahel ning sõiduk panditud laenu tagamiseks. Kostjal I on kohustus tagastada hagejale viimase antud

krediit, sest lepingust tulenevalt oli poolte tahteks see, et müüja müüb hagejale sõiduauto ning

kostja I kohustub hagejale tema kasutusse antud asja eest tasuma lepingumakseid. Liisingulepingu

eesmärk on see, et liisinguandja omandab liisinguvõtja määratud müüjalt liisinguvõtja välja valitud

asja ning annab selle liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja täitis

liisingulepingust tuleneva kohustuse, andes kostjale I krediiti. Seega on hagejal liisingulepingut

rikkunud kostja I vastu kohustuse täitmise nõue.

VÕS § 142 lg 1 alusel vastutab käendaja käenduslepinguga põhivõlgniku võlausaldaja ees

põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja

VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et

käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kuivõrd

kostja I ei täitnud põhivõlgnikuna liisingulepingust tulenevaid kohustusi, vastutab kostja II

käendajana liisingulepingu kohase täitmise eest. Käenduslepingu p 2 kohaselt vastutab käendaja

liisinguandja ees liisinguvõtja kohustuste täitmise eest, mis tulenevad liisingulepingust, ning

kohustused hõlmavad liisingulepingust tulenevaid lepingumakseid, viivist, trahvi ning muid

liisinguvõtja poolt liisingulepingu alusel liisinguandjale tasutavaid makseid ning liisinguvõtjalt võla

sissenõudmiseks tehtud kulutusi. Kuna hageja lepingu täitmise nõue kostja I vastu on põhjendatud ja

kostja I ei ole liisingulepingut täitnud, vastutab kostja II liisingulepingu täitmise eest kostjaga I

solidaarselt. Kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista põhiosamaksete võlg liisingulepingu

ülesütlemise päeva seisuga, vara jääkmaksumus ja põhiosamaksed liisingulepingu tähtaja lõpuni.

4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus asja lahendamisel oluliselt menetlusnorme, sest jättis

põhjendamatult rahuldamata kostjate esitatud taotlused koguda tõendeid, ei andnud kostjatele

võimalust esitada vastuhagi, ei tuvastanud sõiduauto varguse faktilisi asjaolusid ega põhjendanud,

miks ta ei nõustu kostjate vastuväidetega. Maakohus kohaldas valesti liisingulepingu sätteid. Kuna

sõiduauto hagejale müünud isikul ega hagejal ei saanud tekkida omandiõigust, on kõik selle

sõiduautoga tehtud tehingud tühised. Hageja ei täitnud VÕS § 362 lg 3 p-s 2 sätestatud

hoolsuskohustust, sest ei kontrollinud enne liisingulepingu sõlmimist, kas sõiduautot on võimalik

omandada. VÕS § 362 lg 3 esimene lause ei ole kooskõlas põhiseaduse (PS) §-dega 9-14, mistõttu

tuleb VÕS § 362 lg 3 esimene lause jätta kohaldamata. Liisinguandja vabastamine vastutusest

liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest rikub põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt

krediidisuhte poolte võrdse kohtlemise ja ausa kaubanduse põhimõtteid.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. septembri 2011. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis nii esimese kui ka teise astme kohtu

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kohustub liisinguandja VÕS § 361 järgi omandama

liisingulepinguga liisinguvõtja määratud müüjalt liisingueseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse,

liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Pooled ei vaidle selle üle, et

hageja ja kostja I sõlmisid 18. septembril 2008 liisingulepingu, mille p 1.1 alusel kohustus hageja

omandama müüjalt kostja I välja valitud sõiduauto ning andma selle kostja I valdusesse ja kasutusse.

Kostja I kohustus maksma hagejale sõiduauto kasutamise eest tasu. Kostja I kohustused olid tagatud

kostja II käendusega. Pooled ei vaidle ka selle üle, et liisinguesemeks olnud sõiduauto osutus

varastatuks ning see võeti kriminaalmenetluse käigus kostja I valdusest ära. Enne sõiduauto kostja I

valdusest äravõtmist täitis kostja I liisingulepingut nõuetekohaselt.

AÕS § 95 lg 3 kohaselt ei toimu asja üleandmisega asja heauskset omandamist, kui asi on omaniku

valdusest välja läinud varguse tõttu. Kuna hageja ei saanud liisingueseme omanikuks, ei olnud tal

võimalik liisingulepingut täita. Lisaks liisingulepingu p-st 1.1 tulenenud kohustusele sõiduauto

omandada ja anda see kostja I kasutusse oli hageja jaoks võimatu täita ka lepingu p-s 1.2 sätestatud

kohustust anda kostja I kohustuste täitmise järel sõiduauto omandiõigus üle kostjale I.

Liisingulepingu jätkamise võimatus ei sõltunud varguse selgumise järel kostjast I. Asjaolu, et

liisingueseme valis välja kostja I, ei anna hagejale õigust nõuda kostjalt I liisingulepingu täitmise

jätkamist olukorras, kus hageja ei saa täita oma kohustusi kostjale I. Asjas ei kohaldu VÕS § 362

lg 3, kuna see säte peab silmas olukordi, kus liisinguese ei vasta ebakvaliteetsuse tõttu liisingulepingu

tingimustele. Sätte eesmärk ei ole vabastada liisinguandjat lepingujärgsetest põhikohustustest, milleks

on liisinguese omandada, võimaldada liisinguvõtjal seda tasu eest kastuda ning kapitalirendilepingu

korral anda lepingu täitmise järel liisingueseme omand liisinguvõtjale üle.

Liisingulepingust tulenev liisinguandja kohustus sõiduauto omandada, võimaldada liisinguvõtjal seda

kasutada ning kapitalirendilepingu korral lepingu täitmise järel anda liisingueseme omandiõigus

liisinguvõtjale üle on vastastikune liisinguvõtja kohustusega maksta liisinguandjale selle eest tasu.

Kuna sõiduauto valdus võeti kriminaalmenetluse ajal kostjalt I ära ning hageja ei võimaldanud sellest

alates kostjal I sõiduautot kasutada ega saanud tulevikus täita lepingu p-s 1.2 sätestatud kohustust

anda kostja I kohustuste täitmise järel sõiduauto omand üle kostjale I, on kostja I põhjendatult

lõpetanud hagejale liisingumaksete tasumise. VÕS § 111 lg 1 kohaselt on lepingupoolel vastastikuste

kohustuste korral õigus keelduda enda kohustuse täitmisest, kuni teine lepingupool on oma kohustuse

täitnud. Maksete tasumise lõpetamist võib pidada ka kostja I sooviks öelda liisinguleping üles kaudse

tahteavaldusega. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, kui

ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. VÕS § 195 lg-s 1 ei ole ülesütlemisavaldusele ette

nähtud vorminõuet, st võimalik on järelduslik ülesütlemine tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusega. Pooled ei ole sõlminud kokkulepet lepingu

ülesütlemiseks üksnes mingis kindlas vormis.

Kuna pooled ei vaidle selle üle, et kuni sõiduauto varastatuks osutumise selgumiseni täitis kostja I

liisingulepingut nõuetekohaselt, ei ole hageja nõude põhjendatuse üle otsustamisel oluline, mis

põhjusel lõpetas kostja I liisingumaksete tasumise. Olenemata sellest, kas kostja I keeldus maksete

tegemisest soovimatusest täita oma kohustusi, kuni hageja ei täida omalt poolt lepingut, või lepingu

ülesütlemise tahte tõttu, ei ole kostjal I hagejale liisingumaksetest või sõiduki jääkväärtuse

hüvitamise kohustusest tulenevat võlga. Kostja I võla puudumise tõttu on nõue põhjendamatu ka

kostja II vastu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse

maakohtu otsuse.

Hageja leiab, et ringkonnakohus tõlgendas valesti VÕS § 362 lg-t 3, kui leidis, et asjas ei ole oluline,

et liisinguesemeks oleva sõiduauto valis välja kostja I. Kolmanda isiku nõudeõigus, mida ta saab

maksma panna ostja vastu, on asjal esinev puudus VÕS § 217 lg 2 p 4 järgi. Kuigi liisinguesemeks

olnud autol oli kostja I kasutamist takistav puudus, ei vastuta hageja selle puuduse eest VÕS § 362

lg 3 esimese lause alusel, sest liisingueseme valis välja kostja I ja hageja ei teadnud asja puudusest.

Hageja ei vastuta sõiduauto õigusliku puuduse ega asjaolu eest, et selle puuduse tõttu on kostjal I

võimatu saada asja omanikuks. Samuti ei vastuta hageja selle eest, et kostjal I on võimatu sõiduautot

kasutada kolmanda isiku õiguse tõttu. Liisingulepingu p 8.1 alusel vastutab kostja I hageja ees kõigi

vara puuduste, sh varjatud ja tulevikus ilmnevate, varaga tekkivate nõuete ja kahju eest.

Liisinguandja kui krediteerija ei pea üldjuhul kandma liisinguga ostetud eseme ebakvaliteetsuse riski.

Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja rikkus liisingulepingut, mistõttu oli kostjal I õigus keelduda

liisingumaksete tasumisest. Sõiduki müügilepingu rikkumisest hagejale tekkinud kahju on paiknenud

ümber kostja I kahjuks, mille hüvitamist saab kostja I nõuda auto müüjalt VÕS § 365 lg 1 järgi.

Asjaolu, et kostja I ei saa autot lepingujärgselt kasutada, ei anna talle õigust keelduda liisingumaksete

tasumisest, vaid annab õiguse esitada kahju hüvitamise nõue auto müüja vastu.

Ringkonnakohus rajas otsuse mh asjaolule, et kostja I on liisingumaksete tasumata jätmisega öelnud

liisingulepingu üles kaudse tahteavaldusega. Kuna kostjad ei ole sellele asjaolule tuginenud, rikkus

ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi.

8. Kostjad paluvad jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Kostjate arvates ei ole hageja kostjale I krediiti andnud, sest hageja maksis sõiduauto müügilepingu

alusel raha välja sõiduauto müüjale. Sõiduauto müüjal ega hagejal ei saanud tekkida sõiduauto

omandiõigust, mistõttu on sellega tehtud tehingud tühised. Hageja ei täitnud VÕS § 362 lg 3 p-s 2

ettenähtud hoolsuskohustust, sest ei kontrollinud, kas kostja I saab sõiduauto omandada. Kostjad

võisid eeldada, et hageja kontrollis registrikandest sõiduauto ümberregistreerimise õiguspärasust.

VÕS § 362 lg 3 esimene lause ei ole kooskõlas PS §-dega 9-14, mistõttu jättis ringkonnakohus õigesti

selle sätte kohaldamata. Kuna hageja sõlmis sõiduauto müügilepingu auto müüja, mitte kostjaga I

ning kostja I ei ole müügilepingu subjekt, ei kohaldu asjas VÕS § 217 lg 2 p 4.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige tõlgendamise tõttu. TsMS § 691 p 5 alusel

tuleb jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning poolte apellatsiooni- ja

kassatsiooniastme menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.

10. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

hageja ja kostja I sõlmisid 18. septembril 2008 liisingulepingu, mille esemeks oli kostja I valitud

sõiduauto;

hageja ja kostja II sõlmisid 17. septembril 2008 käenduslepingu liisingulepingust tulenevate kostja I

kohustuste täitmise tagamiseks;

kostjale I anti üle sõiduauto valdus;

sõiduauto oli enne liisingulepingu sõlmimist omanikult varastatud, mistõttu võeti see kostja I

valdusest ära;

alates sõiduauto valduse kaotusest ei maksnud kostja I hagejale liisingumakseid;

hageja ütles 1. aprillil 2009 liisingulepingu üles.

Hageja palub liisingulepingu ülesütlemise tõttu mõista kostjatelt välja liisingulepingu põhiosamaksed

ja liisingueseme jääkmaksumuse. Kostjad leiavad, et hagejal ei ole nõudeõigust, kuna

liisinguesemeks olnud sõiduautoga tehtud tehingud on tühised, ning et hageja rikkus VÕS § 362 lg 3

p-s 2 sätestatud hoolsuskohustust.

Maakohus rahuldas hagi, mõistes kostjatelt hageja kasuks välja liisingulepingu tasumata

põhiosamaksed kuni liisingulepingu tähtaja lõpuni ja vara jääkmaksumuse. Ringkonnakohus tühistas

maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi rahuldamata.

11. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et liisinguandja vastutab liisinguvõtja ees

liisingulepingust tulenevate põhikohustuste täitmise eest liisingulepingu kehtivuse ajal.

Kolleegium on 19. aprilli 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06 (p 25) selgitanud, et liisinguandja

on krediteerija rollis ega pea üldjuhul kandma liisingulepingu eseme ebakvaliteetsuse riski. Seda

kinnitab juba liisingulepingu kui eri tüüpi lepingu eriregulatsioon võlaõigusseaduses. Lisaks kinnitab

seda nt VÕS § 401 lg 2, mille järgi on liisinguleping ühtlasi krediidilepinguks. Sätete mõtteks on

tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks

toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga, st müügileping oleks sõlmitud otse

müüja ja laenusaaja vahel ning auto panditud laenu tagamiseks. Liisinguandja ei vali üldjuhul

ostetavat liisingueset ning tal ei ole muud õiguslikku huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumise

vastu.

VÕS § 364 kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko liisinguvõtjale

üle talle liisingueseme üleandmisega. Kolleegium leiab, et liisingueseme hävimisega on võrdsustatav

asja kaotsiminek, st olukord, kus liisinguese läheb liisinguvõtja valdusest välja ning valduse

taastamine ei ole tõenäoline, mh selle tõttu, et liisinguese ei kuulunud selle müüjale. Selliseks juhuks

võib mh olla liisingueseme väljumine liisinguvõtja valdusest kolmanda isiku õiguse tõttu samale

esemele.

VÕS § 362 lg 1 järgi on liisinguandja kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse

üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel. Seega on

liisinguandja kohustatud tagama liisingueseme õigeaegse üleandmise liisinguvõtjale ning pärast

liisingueseme üleandmist piirduvad liisinguandja kohustused kohustusega mitte takistada

liisinguvõtjal liisingueset vallata ja kasutada.

Ringkonnakohus tõlgendas valesti VÕS § 362 lg 3 p 1, leides et see säte peab silmas üksnes olukordi,

kus liisinguese ei vasta ebakvaliteetsuse tõttu liisingulepingu tingimustele. VÕS § 362 lg 3 p-s 1

sätestatakse, et liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele

mittevastavuse eest, välja arvatud juhul, kui liisingueseme või selle müüja valis liisinguandja.

Kolleegium leiab, et liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuseks selle sätte järgi on ka see,

kui liisinguvõtjal ei ole võimalik omandada liisingueset selle tõttu, et see ei kuulunud müüjale.

VÕS § 362 lg 3 p 1 ei sätesta selles osas mingeid soodustusi liisinguvõtjale, kes ise valis välja

liisingueseme või selle müüja. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei valinud välja kostjale I liisitud

sõiduautot. Seega leidis maakohus VÕS § 362 lg 3 p 1 järgi õigesti, et hagejal liisinguandjana ei

olnud kohustust kontrollida, kas müüja oli liisinguesemeks oleva sõiduauto omanik või mitte, ning et

hageja ei vastuta selle eest, et liisinguesemeks olnud sõiduauto müüja ei olnud selle sõiduauto

omanik.

12. Kostjad leiavad ebaõigesti, et ringkonnakohus jättis VÕS § 362 lg 3 esimese lause kohaldamata,

kuna see oli vastuolus PS §-dega 9-14. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata selle tõttu, et ta

tõlgendas VÕS § 362 lg 3 esimest lauset hagejast erinevalt. Kolleegium leidis, et ringkonnakohus

tõlgendas seda sätet valesti (vt käesoleva otsuse p 11). Kolleegium ei näe selle sätte vastolu

põhiseadusega.

13. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme

ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud

liisingumaksetega.

Maakohus tuvastas, et liisingulepingu p 8.2.3 kohaselt, kui vara läheb liisinguvõtja valdusest välja

liisinguvõtja tahte vastaselt, kohustub liisinguvõtja liisinguandjale hüvitama vara jääkmaksumuse ja

põhiosamaksed arvestatuna liisingulepingu tähtaja lõpuni. Järelikult võttis kostja I liisingulepingu

sõlmimisel kohustuse hüvitada hagejale sõiduauto jääkmaksumuse ja põhiosamaksed, kui sõiduauto

läheb tema valdusest tema tahte vastaselt välja. Kostjad ei ole väitnud ja kohtud ei ole tuvastanud, et

pooled leppisid liisingulepingus kokku, et kostja I on põhiosamaksete ja jääkmaksumuse tasumise

kohustusest vabastatud, kui sõiduauto võetakse kostja I valdusest tema tahte vastaselt ära või kui

kostja peab AÕS § 80 järgi loobuma sõiduauto valdusest selle omaniku kasuks.

Kuna sõiduauto ei jäänud pärast liisingulepingu ülesütlemist hageja omandisse, ei kohaldu praeguses

asjas VÕS § 367 lg 3.

14. Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, kuna

rajas otsuse mh asjaolule, et liisingumaksete tasumise lõpetamist saab pidada liisingulepingu

ülesütlemiseks kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus ei jätnud hagi

rahuldamata sel põhjusel. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et kostjal I oli õigus jätta

liisingumaksed tasumata, kuna hageja ei võimaldanud kostjal I sõiduautot kasutada ega saanud anda

sõiduauto omandiõigust üle kostjale I.

Kuna hageja ei vastuta VÕS § 362 lg 3 p-st 1 tulenevalt liisingueseme puuduse eest (vt käesoleva

otsuse p 11), siis ei olnud kostjal I iseenesest õigust liisingulepingut üles öelda. Samuti ei olnud

kostjal I õigust esitada hageja täitmisnõudele vastuväidet VÕS § 111 lg 1 järgi, sest hagejal

liisinguandjana ei olnudki kohustust tagada kostjale kui liisinguvõtjale liisingueseme kasutamist (küll

oli tal kohustus mitte takistada kostjal kasutada liisingueset).

15. Kolleegium märgib, et liisinguvõtja huvide tasakaalustamiseks näeb VÕS § 365 erandina ette

võimaluse, et liisinguvõtja saab otse oma nimel esitada müüja vastu (liisinguandjale kuuluvaid)

müügilepingu rikkumisest tekkinud nõudeid (vt ka Riigikohtu 13. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-60-04, p-d 25-27). Seega võivad kostjad esitada lepingu rikkumisest tulenevad hüvitusnõuded

sõiduauto liisinguandjale müünud isiku vastu.

16. Kuna ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks on see, et ringkonnakohus andis tuvastatud

asjaoludele väära õigusliku hinnangu, ei pea kolleegium vajalikuks saata asja ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Maakohus tuvastas vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ja kohaldas õigesti

materiaalõigust. Kostjate apellatsioonkaebuses nimetatud menetlusõiguse normi rikkumised ei saanud

mõjutada asja lahendamise tulemust. Seetõttu saab kolleegium jätta jõusse maakohtu otsuse.

17. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue

lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude

jaotust. Kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioon jääb jõusse, jääb jõusse ka maakohtus kantud

menetluskulude jaotus, millega maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kuna

ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, muudab kolleegium apellatsioonimenetluse kulude jaotust.

Apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 162 lg 1 alusel jätta

samuti solidaarselt kostjate kanda.

TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel võib hageja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul

alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

hagejale tasutud kautsjon.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu