3-2-1-176-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-176-11

Määruse kuupäev

Tartu, 14. märts 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OAO Bank Sankt-Peterburg kaebus Tallinna kohtutäitur

Urmas Tärno 18. oktoobri 2010. a otsuse peale täiteasjas

nr 052/2009/5330

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 2-10-55567

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OAO Bank Sankt-Peterburg määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja

OAO

Bank

Sankt-Peterburg

(registrikood

1027800000140), esindajad vandeadvokaat Marko Tiiman ja

vandeadvokaat Martti Peetsalu

Puudutatud isik Vene-Balti Sadam OÜ (registrikood 10669603),

esindaja vandeadvokaat Arne Ots

Kohtutäitur Urmas Tärno

Asja läbivaatamise kuupäev

13. veebruar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-10-55567 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2011. a

määrus ja samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 22. juuni 2011. a määrus.

2. Teha uus määrus, millega rahuldada osaliselt OAO Bank Sankt-Peterburg kaebus Tallinna

kohtutäitur Urmas Tärno 18. oktoobri 2010. a otsuse peale täiteasjas nr 052/2009/5330,

tühistada nimetatud otsus ning kohustada kohtutäiturit uuesti läbi vaatama OAO Bank Sankt-

Peterburg 30. augusti 2010. a kaebus sama kohtutäituri 30. juunil 2010 samas täiteasjas tehtud

täitekulude väljamõistmise otsuse peale.

3. Jätta OAO Bank Sankt-Peterburg kaebus läbi vaatamata osas, milles kaebuse esitaja palus

maakohtul määrata Vene-Balti Sadam OÜ taotletud täitekuludeks 1 535 757 krooni.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Jätta menetluskulud kõikides menetlusastmetes menetlusosaliste endi kanda.

6. Tagastada Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ-le 14. oktoobril 2011 OAO Bank Sankt-

Peterburg määruskaebuselt tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OAO Bank Sankt-Peterburg (avaldaja) esitas 8. novembril 2010 Harju Maakohtule kaebuse

Tallinna kohtutäitur Urmas Tärno (kohtutäitur) 18. oktoobri 2010. a otsuse peale täiteasjas

nr 052/2009/5330. Avaldaja palus otsuse tühistada ja määrata vajalike täitekulude suuruseks

1 535 757 krooni.

Kaebuse kohaselt rahuldas Harju Maakohus 19. augusti 2009. a määrusega Bergen Bunkers AS-i

avalduse ja lubas müüa arestitud laeva OMG Tosno (edaspidi laev). Laev müüdi 30. aprillil 2010

toimunud avalikul kordusenampakkumisel.

Kohtutäitur tegi 30. juunil 2010 täiteasjas nr 052/2009/5330 täitekulude väljamõistmise otsuse,

millega arvas täitekulude hulka Vene-Balti Sadam OÜ (puudutatud isik) tehtud kulutused laeva

hoidmiseks, kokku 5 046 158 krooni ilma käibemaksuta. Avaldaja (kui täitemenetluse sissenõudja)

vaidlustas nimetatud täitekulude väljamõistmise otsuse 30. augusti 2010. a kaebusega, kuna leidis, et

täitekulud olid põhjendamatult suured. Avaldaja leidis, et laeva hoidmise põhjendatud kulutused on

1 535 757 krooni. Kohtutäitur tegi avaldaja kaebuse kohta 18. oktoobril 2010 otsuse, milles tühistas

oma 30. juuni 2010. a otsuse täitekulude väljamõistmise kohta. Kohtutäitur leidis 18. oktoobri 2010

otsuses, et sadamakulu ei ole täitekulu, vaid merivõlaga tagatud nõue, millega kohtutäitur arvestab

jaotuskava koostamisel.

Avaldaja esitas Harju Maakohtule kaebuse, milles ta taotles kohtutäituri 18. oktoobri 2010. a otsuse

tühistamist osas, milles jäeti avaldaja kaebus rahuldamata ning uue otsuse tegemist, millega määrata

kindlaks puudutatud isiku vajalikud täitekulud 1 535 757 krooni. Avaldaja väitis kaebuses, et

kohtutäitur küll tühistas oma 30. juuni 2010. a otsuse, kuid jättis rahuldamata avaldaja taotluse

määrata kindlaks puudutatud isiku kantud põhjendatud kulud.

Samuti väitis avaldaja, et kohtutäitur leidis ebaõigesti, et puudutatud isiku kantud sadamakulud on

täitekulud, sest need on kantud pärast laeva arestimist. Pärast laeva arestimist tekkinud kulud ei ole

merivõlaga tagatud nõuded, vaid laeva hoidmisega seotud kulud ehk täitekulud. Merivõla

definitsioon on toodud laeva asjaõigusseaduses (LAÕS). LAÕS § 72 lg 1 kohaselt on merivõlg

seaduse alusel tekkiv pant laevale seadusega sätestatud nõuete tagamiseks. LAÕS § 74 lg 1 p 4

kohaselt on merivõlaga tagatud muu hulgas sadamatasudest tulenevad nõuded. Seadusest tulenev

pandiõigus tagab võlgniku ja võlausaldaja võlaõiguslikku nõuet. Seega saaks merivõlaga tagatud

nõudega olla tegemist näiteks juhul, kui võlgnikule kuuluv laev saabub sadamasse ning väljub sealt,

ilma et võlgnik oleks võlausaldajale tasunud sadamatasusid. Sellisel juhul on poolte vahel tekkinud

võlaõiguslikud nõuded (poolte kokkulepe sadamatasude tasumiseks), mida tagab seadusest tulenev

pandiõigus.

Kui laev on sadamas arestitud, ei teki võlgniku ja võlausaldaja vahel võlaõiguslikke suhteid, mistõttu

ei saa tekkida ka merivõlaga tagatud nõuet. Sellisel juhul kohaldub täitemenetluse seadustik (TMS) ja

rahvusvaheline merivõlgade ja pantide konventsioon (edaspidi konventsioon). Konventsiooni art 12

lg 2 kohaselt makstakse laeva arestimis-, kinnipidamis- ja sundenampakkumise tasud ning -kulud

sundenampakkumise tulust esimeses järjekorras. Konventsiooni art 12 lg-s 2 nimetatud laeva

arestimise tasud ja kulud hõlmavad muu hulgas sadama kulusid arestitud laeva hoidmiseks. Laeva

arestimisest alates on sadamal tekkivad kulud laeva kinnipidamisega seotud kulud, mis ei loo poolte

vahel võlaõiguslikke suhteid. Seetõttu ei saa tekkida ka merivõlga.

TMS § 37 lg 1 p 3 näeb ette võimaluse, et täitekuludena arvestatakse ka kulusid, mis on seotud

kolmanda isiku poolt pärast täitemenetluse alustamist vara hoidmisega. Puudutatud isik on kandnud

võlgnikule kuuluva laeva sadamas seismisega kulusid, mistõttu on need ka täitekulud TMS § 37

tähenduses. Avaldajale jääb arusaamatuks kohtutäituri väide, et ta ei saa kuidagi mõjutada kolmanda

isiku määratud teenuste hinda. Kui seadusandja on ette näinud võimaluse, et kolmandad isikud

kannavad täitekulud, siis on võimalik kohtutäituril ka hinnata, kas need on põhjendatud või mitte.

Vastasel korral võiks kõik isikud, kes on teinud täitemenetluses võlgniku varaga seotud kulutusi,

esitada täitekuludena ebamõistlikult suured nõuded.

Puudutatud isiku täitekulud on ebamõistlikult suured, sest arestitud laev oli kinnitatud teise laeva

külge ühe kai ääres. Laeva tõttu ei olnud ükski sadama kai hõivatud. Puudutatud isik on varem oma

sadamaeeskirja alusel küsinud kaitasu tunduvalt vähem kui praegusel juhul. Avaldaja arvestuse

kohaselt on põhjendatud täitekulu 1 535 757 krooni.

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.

3. Puudutatud isik palus tühistada kohtutäituri 18. oktoobri 2010. a otsuse ja jätta menetluskulud

avaldaja või kohtutäituri kanda.

4. Harju Maakohus jättis 22. juuni 2011. a määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja

kanda.

Määruse kohaselt on kooskõlas TMS § 37 lg 1 p-ga 3 täitekulud kohtutäituri tasu ning kohtutäituri ja

sissenõudja või kolmanda isiku pärast täitemenetluse alustamist täitemenetluseks tehtud vajalikud

kulutused, sealhulgas arestitud vara veo, ladustamise ja valve kulud ning muud vara hoidmisega

seotud kulud. Pooled ei vaidle selle üle, et laev oli arestitud ning seisis sadamas. Seega on laeva valve

ja hoidmisega seotud kulud täitekulud. LAÕS § 74 lg 1 p 4 alusel on merivõlaga tagatud muu hulgas

sadamatasudest, kanalitasudest ja teistest laevateede tasudest ning lootsitasudest tulenevad nõuded.

Kuna vaidlusalune tasu on sadamatasu, on see viidatud sättest tulenevalt merivõlg. Konventsiooni

art 12 lg 2 kohaselt makstakse arestimis-, kinnipidamis- ja sundenampakkumise tasud ning -kulud

sundenampakkumise tulust esimeses järjekorras. Tasud ja kulud sisaldavad inter alia laeva ning

meeskonna ülalpidamise kulusid ja palku ning muid art 4 lg 1 p-s a nimetatud summasid ja laeva

arestimise või kinnipidamise ajal tekkinud tasusid.

TMS § 109 lg-s 1 sätestatu kohaselt võib sissenõudja 15 päeva jooksul alates jaotuskava

kättetoimetamisest esitada kohtutäituri ja puudutatud sissenõudja vastu hagi jaotuskava

vaidlustamiseks jaotamismenetlust korraldava kohtutäituri büroo asukohajärgsesse maakohtusse.

Ülalmärgitud asjaoludest, menetlusosaliste seisukohtadest ja normatiivaktidest tulenevalt tuleb

kaebus jätta rahuldamata. Kuna avaldaja eesmärgiks on kohtutäituri kindlaks määratud täitekulu, mis

sisaldab merivõlana sadamatasu, suuruse muutmine, ei ole avaldaja valitud õiguskaitsevahend

asjakohane. Maakohus nõustus puudutatud isiku seisukohaga, et avaldajal tulnuks esitada TMS §-

s 109 nimetatud hagi.

5. Avaldaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada ja teha uue määruse ning tühistada kohtutäituri 18. oktoobri 2010. a otsus osas, millega

kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri 30. juuni 2010. a otsuse peale esitatud rahuldamata.

Samuti palus avaldaja, et ringkonnakohus määrataks kindlaks puudutatud isiku vajalikud täitekulud

1 535 757 krooni.

6. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

avaldaja kanda. Kohtutäitur määruskaebuse kohta seisukohta ei võtnud.

7. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. septembri 2011. a määrusega maakohtu määruse muutmata,

arvestades ringkonnakohtu määruses esitatud põhjendusi.

Määruse põhjenduste järgi ei ole tekkinud sadamakulu laeva hoiukuluks TMS § 37 tähenduses. Laeva

arestimisel ei ole laeva sadamale hoiule antud. Laev oli enne arestimist sadamas ja jäi sinna seisma

arestiga seatud keelu tõttu sadamast lahkuda. Kaasnenud kulud ei ole seetõttu täitekulud, vaid laeva

omanikule laeva arestimisega kaasnenud kulud. Tegemist on kuludega, mis on seotud laeva omaniku

majandustegevusega kaasneva riskiga. Kõnealusel juhul realiseerus majandustegevuse risk arestimise

tõttu laeva sadamasse sunnitult seisma jäämisega. Öeldu põhjal on õige maakohtu järeldus, et vaidlust

sadamakulude põhjendatuse üle ei saa lahendada kaebuse alusel, mille sissenõudja on esitanud

kohtutäituri otsuse peale. Sissenõudjal on sadamakuludele võimalik vastu vaielda TMS § 109 lg 1

alusel jaotuskava vaidlustades.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ja

maakohtu määruse ning tühistada kohtutäituri 18. oktoobri 2010. a täitekulude väljamõistmise otsus

osas, millega kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja 30. augusti 2010. a kaebuse. Samuti palutakse

määruskaebuses saata asi tagasi ringkonnakohtule, et määrata kindlaks tõendatud ja vajalikud

täitekulud TMS § 37 lg 1 p 3 järgi.

Määruskaebuse järgi on ringkonnakohus valesti kohaldanud menetlusõiguse normi, kui leidis, et

pärast laeva arestimist kantud laeva seismisega seotud kulud ei ole täitekulud. Valesti on kohaldatud

TMS § 72 ja konventsiooni art 12 lg-t 2.

Majandustegevuses osalemine tähendab tsiviilõiguslike tehingute tegemist. Kuna pärast arestimist on

võlgniku käsutusõigus piiratud, ei saa arestitud asjaga kaasnenud kulud olla võlgniku

majandustegevusega seotud kulud.

Kuigi kohus ei määranud laevale hoidjat LAÕS § 86 alusel, ei tähenda see, et täitekulusid ei teki

laeva sadamas seismise tõttu. Laev jäi TMS § 71 lg 1 kohaselt võlgnikule hoiule. Laeva hoidmisega

seotud kulud kandis võlgniku maksejõuetuse tõttu puudutatud isik, kellele kuulub sadam. Seetõttu on

sadamal õigus saada tasu ja hoidmisega seotud kulutuste eest hüvitist, mis tuleb lugeda täitekulu

hulka.

Puudutatud isikul ei ole merivõlaga tagatud nõuet võlgniku vastu, kuivõrd pärast laeva arestimist ei

olnud tal mingeid õigussuhteid võlgnikuga. Merivõlaga tagatud nõudega saaks tegemist olla nt juhul,

kui võlgnikule kuuluv laev saabub sadamasse ja lahkub sealt ilma sadamatasusid tasumata. Sellisel

juhul on poolte vahel võlaõiguslikud suhted, mida tagab seadusest tulenev pandiõigus. Kui laev on

sadamas arestitud, ei teki võlgniku ja puudutatud isiku vahel võlaõiguslikke suhteid. TMS § 72 lg 7

kohaselt saaksid võlaõiguslikud suhted tekkida vaid hoidja ja sissenõudja vahel.

Seda kinnitab ka konventsiooni art 12 lg 2, mille kohaselt makstakse laeva arestimis-, kinnipidamis-

ja sundenampakkumise tasud ja -kulud sundenampakkumise tulust esimeses järjekorras. Avaldaja

hinnangul on alates laeva arestimisest tekkinud kulud laeva kinnipidamisega seotud kulud, mis ei loo

võlaõiguslikke suhteid võlgnikuga. Seetõttu ei teki ka merivõlga. Kui arestitud laeva hoidmisega

seotud kulud oleks merivõlaga tagatud nõue, oleks see ka sõnaselgelt sätestatud konventsiooni art-s 4,

milles on toodud merivõlaga tagatud nõuete ammendav loetelu.

Samuti on ringkonnakohus valesti kohaldanud menetlusõiguse normi, kui leidis, et kohtutel ei ole

pädevust määrata kindlaks tõendatud ja vajalikud täitekulud. Maakohtu hinnangul ei ole tulenevalt

TMS §-st 11 kohtutel pädevust hinnata täitekulude tõendatust ja vajalikkust. Kuigi ringkonnakohus ei

ole selle kohta selget seisukohta võtnud, on ringkonnakohus nõustunud maakohtu lõppjäreldusega.

Kohtulik kontroll kohtutäituri tegevuse üle hõlmab ka kohtutäituri otsuse sisulist kontrolli.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-157-04 leidnud, et kohus hindab täitemenetluses kantud

täitekulude vajalikkust, kaaludes nende mõistlikkust ja põhjendatust konkreetses täitemenetluses.

Kuigi vahepeal on jõustunud uus TMS, ei ole täitekulude regulatsiooni muudetud.

Kohtutäitur peab vältima võlgnikku liiga palju koormavaid kulutusi ja lähtuma säästlikkuse

põhimõttest. Sissenõudja õigusi rikutakse vastupidisel toimimisel, kuna täitekulu on eelisõigusnõue ja

vastupidi käitudes võib väheneda müügist saadu arvel kaetav summa. Formaliseerituse põhimõte ei

piira kohtute ja kohtutäituri õigust hinnata täitekulude põhjendatust, kuna formaliseerituse printsiip

puudutab täitedokumendi õiguspärasust. TMS-is ei ole sätestatud kohtutäituri kohustust arvestada

kolmanda isiku arvetel märgitud summadega. Ainuüksi arve ei tõenda täitekulude kandmist ning

nende põhjendatust ja vajalikkust.

Kohtutäitur on ebaseaduslikult keeldunud põhjendatud ja vajalike täitekulude kindlaksmääramisest.

Sellisel juhul peab kohtul olema pädevus seda teha. Vastasel juhul ei ole sissenõudjal võimalik oma

õigusi täitemenetluses kaitsta.

10. Kohtutäitur leiab, et ringkonnakohtu määrus on õige. Kohtutäitur leiab, et tal ei ole pädevust

menetleda vaidlust, milles üks sissenõudja vaidlustab esitatud nõude suuruse.

11. Puudutatud isik leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon on õige, kuid muuta tuleb määruse

põhjendusi. Sadamatasud on nii täitekulu kui ka merivõlg. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et

sadamakulu ei ole hoiukulu ja et kulud on seega laeva omanikule arestimisega kaasnenud kulud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud ning ringkonnakohtu määrus ja

maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada. Kolleegium tühistab

kohtutäituri 18. oktoobri 2010. a otsuse ja teeb uue määruse, millega kohustab kohtutäiturit uuesti

läbi vaatama avaldaja 30. augustil 2010 sama kohtutäituri 30. juuni 2009 otsuse peale esitatud

kaebuse. Kolleegium jätab kaebuse läbi vaatamata osas, milles avaldaja leidis, et kohtud pidid

määrama puudutatud isiku vajalike täitekulude suuruseks 1 535 757 krooni.

13. Asjas tuleb kõigepealt selgitada, kas puudutatud isiku nõue, mis on seotud laeva hoidmisega

pärast selle arestimist, tuleb lugeda täitekuludeks või on tegu merivõlaga tagatud nõudega.

Kolleegium nõustub määruskaebuse väidetega, et pärast laeva arestimist tekkinud sadamatasudest

tulenev nõue ei ole merivõlaga tagatud nõue. LAÕS § 72 lg 1 kohaselt on merivõlg seaduse alusel

tekkiv pant laevale seadusega sätestatud nõuete tagamiseks. LAÕS § 74 lg 1 p 4 järgi on merivõlaga

tagatud muu hulgas sadamatasudest, kanalitasudest ja teistest laevateede tasudest ning lootsitasudest

tulenevad nõuded. LAÕS §-s 91 eristatakse sundenampakkumisest saadud raha jagamisel mh laeva

arestimisega seotud kulusid, mis võetakse saadud rahast maha esimeses järjekorras, ning merivõlaga

tagatud nõudeid, mis rahuldatakse teises järjekorras.

LAÕS-is ja konventsioonis ei ole sätestatud, et pärast laeva arestimist tekkinud sadamatasud on

tagatud merivõlaga. Oluline on, et merivõla lõppemiseks on LAÕS §-s 75 ja konventsioonis ette

nähtud lühikene tähtaeg (üks aasta arvates merivõlaga tagatud nõude tekkimisest) ning konventsiooni

art 9 lg-st 1 tuleneb, et merivõlg lõpeb ühe aasta möödumisel vaid siis, kui enne ühe aasta möödumist

ei ole laeva arestitud või kinni peetud ning sellisele arestile või kinnipidamisele ei järgnenud

sundenampakkumist. Seega viitab konventsiooni art 9 lg 1 selgelt sellele, et merivõla all peetakse

silmas üksnes enne laeva arestimist tekkinud nõudeid tagavat merivõlga, mis lõpeb ühe aasta

möödudes, kui selle aja jooksul laeva ei arestita.

Lisaks sätestavad nii LAÕS § 91 kui ka konventsiooni art 12 lg 1 esimene lause laeva arestimise ja

müügi kulude nende kõige esimeses järjekorras tulemist mahaarvamise. Arestimise korral saabki

laeva arestimise kulu eelkõige seisneda laeva sadamas seismise ja seega sadamateenuse kasutamise

kuludes. Konventsiooni art 12 lg 1 teine lause sätestab erandina, et laeva arestimise kuludena

käsitatakse mh ka laeva ja meeskonna ülalpidamise kulusid laeva arestimise vältel, sh meeskonna

palkasid. Tavaolukorras, s.o enne arestimist on konventsiooni art 4 lg 1 p a kohaselt nimetatud tasud

tagatud merivõlaga. Seega on need tasud tagatud merivõlaga ja on samal ajal ka täitekulud.

Sadamatasude kohta ei ole sellist erandit aga sätestatud.

Eeltoodust tuleneb, et merivõlg tagab mh sadamaomaniku võlaõiguslikke nõudeid laevaomaniku

vastu, mis tulenevad sadama kasutamisest. Laeva arestimisega ja selle tõttu laeva sadamas viibimisest

tekkinud sadama omaniku hüvitisnõuded ei ole seevastu merivõlaga tagatud nõuded.

14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et sadamatasud ei ole laeva hoiukulud TMS § 37 lg 1

esimese lause kolmanda punkti tähenduses, kuna laeva ei ole sadamale hoiule antud. LAÕS § 86

esimese lause kohaselt määrab kohus arestitud laevale hoidja. Kohtud on tuvastanud, et seda sätet on

rikutud ning hoidjat ei ole määratud. Siiski on arestitud laev seisnud pärast selle arestimist

puudutatud isikule kuuluvas sadamas ning selle tõttu on puudutatud isikul tekkinud võlgniku vastu

rahaline nõue, mis on käsitatav täitmiskuluna TMS § 37 lg 1 esimese lause kolmanda punkti järgi.

Eelnimetatud sätte kohaselt on täitekulud arestitud vara veo, ladustamise ja valve kulud ning muud

vara hoidmisega seotud kulud. TMS § 37 lg 1 kolmandast punktist ega muudest sätetest ei tulene, et

arestitud vara hoidmise kulusid loetakse täitekuludeks vaid juhul, kui arestitud vara on antud (kohtu

poolt) hoiule. LAÕS § 79 lg-st 1 tuleneb, et laev arestitakse ja seda hoitakse üldjuhul TMS-is

vallasvara arestimiseks ettenähtud sätete järgi. Erisusi ei ole LAÕS-is ette nähtud mh ka täitekulude

regulatsioonis. Seega võivad kolleegiumi arvates täitekuludeks TMS § 37 lg 1 kolmanda punkti järgi

olla ka arestitud vara ilma lepinguta, sh ilma kohtus hoidjat määramata, hoidnud isiku hüvitisnõuded

(sadama omanikule hüvitamata kulud ja tasu). Tegemist võib seejuures olla käsundita asjaajamisest

tulenevate nõuetega VÕS § 1018 lg 1 p 3 ja lg 2 ning § 1023 lg-te 1 ja 2 järgi.

15. Järgmisena selgitab kolleegium küsimust, millises menetluses ja missuguses ulatuses tuleb

TMS § 37 lg 1 esimese lause kolmandas punktis nimetatud täitekulud hüvitada ning kuidas saab

täitekulude suurust vaidlustada.

TMS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt on hüvitatavateks täitekuludeks üksnes vajalikud täitekulud.

TMS § 37 lg 1 esimese lause kolmanda punkti mõttes on täitekuludeks nii kohtutäituri kantud

vajalikud kulutused arestitud vara hoidmiseks kui ka kolmanda isiku sama liiki vajalikud täitekulud.

Täitekulud kannab TMS § 38 lg 1 järgi võlgnik, kellelt TMS § 38 lg 2 järgi nõuab need sisse

täitekulude otsuse alusel kohtutäitur. Kohtutäituri otsuse peale on TMS § 217 lg 1 järgi täitemenetluse

osalisel õigus esitada kaebus algul kohtutäiturile ning kaebuse rahuldamata jätmise korral TMS § 218

lg 1 järgi maakohtule.

Juhul, kui on tegemist kohtutäituri enda täitekuludega, on tal õigus täitekulude otsusega võlgnikult

välja mõista vajalikud kulutused. Järelikult peab kohtutäitur vaidluse korral põhjendama täitekulude

vajalikkust. Sama kehtib kolleegiumi arvates ka juhul, kui tegemist on kolmanda isiku täitekuludega

nagu praegusel juhul.

16. TMS § 72 lg 7 esimese lause kohaselt kohaldatakse hoidja vastutusele asja säilimise ja

tagastamise eest võlaõigusseaduses (VÕS) hoidja vastutuse kohta sätestatut. Sama lõike teise lause

kohaselt loetakse vara hoiuleandjaks sissenõudja. Sissenõudja on siiski kolleegiumi arvates

hoiuleandjaks vaid TMS § 72 lg 7 esimese lause tähenduses, st ta võib esitada hoidja vastu nõudeid

asja säilitamise kohustuse rikkumise korral, ning nõuda asja tagastamist, kui hoidja sellest

õigustamatult keeldub (viimane nõue tuleneb ka TMS § 72 lg-st 5).

Eeltoodust tuleneb, et juhul, kui laev arestitakse ning võetakse sadamasse hoiule hoiulepingu alusel,

on hoiulepingu poolteks üldjuhul laeva omanik ja sadama omanik. Eespool nimetatud käsundita

asjaajamise võlasuhe (vt käesoleva määruse p 14) võib samuti tekkida laeva omaniku ja sadama

omaniku vahel. Seega ei ole kohtutäitur laeva hoidmisega tekkivate võlasuhete pooleks ja seda ka

juhul, kui tema taotlusel on kohus määranud LAÕS § 86 järgi laeva hoidja. Samas ei ole LAÕS § 86

järgimine sõlmitava hoiulepingu kehtivuse eelduseks ning sellest ei sõltu ka käsundita asjaajamise

võlasuhte tekkimine.

Õigusaktides ei ole eraldi reguleeritud täitemenetluses tekkiva hoiutasu suurust. TMS § 72 lg 6

kohaselt arvatakse hoidja tasu ja asja hoidmiseks tehtud kulutused täitekulude hulka. Juhul kui

hoiulepingu pooled ei lepi kokku hoiutasu suuruses, on hoiutasu maksmise tingimus lahtine

lepingutingimus VÕS § 26 järgi. Juhul kui sadama omanik hoiab arestitud laeva ilma hoiulepinguta

VÕS § 1018 järgi, on tal õigus nõuda võlgnikult VÕS § 1023 lg 1 alusel kulutuste hüvitamist

mõistlikult vajalikuks peetavas ulatuses ja VÕS § 1023 lg 2 alusel mõistlikku tasu. Kuna laeva

sadamasse saabudes tekkinud võlaõiguslikud suhted erinevate sadamateenuste osutamise kohta

lõppevad laeva arestimise hetkest, ei ole laeva hoidmisega tekkiv täitekulu suurus määratud laeva

omaniku ja sadama omaniku sõlmitud varasema lepinguga.

Avaldaja on kaebuses viidanud mh sellele, et puudutatud isik on sadamaeeskirja valesti kohaldades

nõudnud laeva sadamas hoidmise eest liiga suurt tasu. Toimikus on puudutatud isiku sadama

sadamamaksude ja tariifide eeskiri (tl 59 jj). See eeskiri on oma sisult eraõiguslik ja kolleegiumi

arvates käsitatav lepingu tüüptingimustena.

17. Hoidja määramine on kohtutäituri pädevuses (vt TMS § 72 lg 3). Kohtutäiturile ei ole TMS-i

kohaselt antud pädevust analüüsida ega tõlgendada eraõiguslike lepingute sisu ja nende

kohaldatavust. Samas peab kohtutäitur lähtuma sellest, et tal on õigus võlgnikult täitekulude otsusega

(TMS § 38 lg 2) enda või kolmanda isiku kasuks välja mõista üksnes vajalikud täitekulud. See

tähendab, et kui täitekulud tegelikult ületasid vajalike kulude määra, ei tohi kohtutäitur mõista

täitekulude otsuses täitekulusid välja üle selle määra.

Eelöeldu kehtib ka arestitud laeva hoiuleandmisel selle erisusega, et laeva hoidja määrab kohtutäituri

taotluse alusel kohus (vt käesoleva määruse p 16). VÕS § 1018 kohaldamisel (vt käesoleva määruse

p-d 14 ja 16) on vajalikeks kuludeks TMS § 37 lg 1 p 3 järgi kulutused ja tasu VÕS § 1023 lg-tes 1

ja 2 sätestatud ulatuses.

18. Kohtutäituri otsuse peale täitekulude väljamõistmise kohta võivad TMS § 217 lg 1 järgi esitada

kohtutäiturile kaebuse täitemenetluse osalised. Täitemenetluse osalisteks on TMS § 5 lg 1 järgi

sissenõudja ja võlgnik, kuid ka arestitud vara hoidja, kelle õigusi täitekulude väljamõistmise otsus

puudutab. Kui täitemenetluse osalised ei ole kaebuse lahendamise tulemusega rahul, võivad nad

esitada kaebuse maakohtule. Maakohtus toimuvas hagita menetluses on menetlusosaline ka

kohtutäitur.

19. Kohtud leidsid ekslikult, et avaldaja kui sissenõudja saab kaitsta oma õigusi, esitades hagi

TMS § 109 kohtutäituri ja puudutatud sissenõudja vastu. Kolleegium leidis eespool (vt käesoleva

määruse p-d 15 ja 18), et täitekulude suurust saab vaidlustada kohtutäituri tegevuse peale TMS § 217

järgi kaebust esitades. Kohtute pädevus hinnata täitekulude vajalikkust tuleneb TMS § 11 lg 1 p-st 4,

§ 38 lg-st 2, § 37 lg-st 1 ja §-st 218 (vt ka Riigikohtu 2. veebruaril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-157-04

tehtud määruse p 13). Täitekulude otsus on täitedokumendiks TMS § 1 lg 1 p 16 järgi.

20. Kolleegium leiab, et kuna praegusel juhul on kohtutäitur tühistanud TMS § 217 lg 5 alusel oma

30. juuni 2010. a täitekulude otsuse ja ei ole teinud uut täitekulude otsust, siis ei ole võimalik asja

saata tagasi läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtul ei olnud ega ole võimalik läbi vaadata avaldaja

30. augusti 2010. a kaebust osas, milles avaldaja palus maakohtul määrata puudutatud isiku vajalike

täitekulude suuruseks 1 535 757 krooni. Maakohus oleks saanud hinnata täitekulude suuruse

põhjendatust (vajalikkust) siis, kui kohtutäitur oleks võtnud avaldaja kaebuse alusel seisukoha

täitekulude vajalikkuse kohta. Seetõttu tuleb avaldaja kaebus saata kohtutäiturile uueks

läbivaatamiseks ning kaebus tuleb jätta TsMS § 423 lg 1 p 1 järgi läbi vaatamata osas, milles avaldaja

palus maakohtul määrata kindlaks puudutatud isiku täitekulud.

Kaebuse uuel läbivaatamisel peab kohtutäitur hindama puudutatud isiku täitekulude vajalikkust ning

otsustama, kas ja missuguses ulatuses avaldaja kaebus rahuldada.

21. Kolleegium peab võimalikuks kohaldada praeguses asjas TsMS § 172 lg 1 teist lauset ning jätab

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on TsMS § 173

lg-t 1 rikkudes jätnud määruses menetluskulud jaotamata.

22. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Lea Laarmaa Henn Jõks Tambet Tampuu