3-2-1-6-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-6-12

Määruse kuupäev

Tartu, 14. märts 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

M P avaldus määrata kindlaks M P ja A. P suhtlemise kord

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. septembri 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 2-08-16648

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P. S määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja M P (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

advokaat Helen Tomberg

Puudutatud isik I (laps) A. P (isikukood xxxxxxxxxxx), määratud

esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi

Puudutatud isik II P. S (isikukood xxxxxxxxxxx)

Tallinna linn (Pirita LOV kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

13. veebruar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20. juuni 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 12. septembri

2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-16648 ja saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada P. S-le määruskaebuselt 11. oktoobril 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend

viis) eurot.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava maakohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M P (avaldaja, isa) esitas 30. aprillil 2008 Harju Maakohtule avalduse, milles palus määrata

kindlaks enda ja A. P (puudutatud isik I, laps) suhtlemise korra järgmiselt: esimese kahe nädala

jooksul selgitab P. S (puudutatud isik II, ema) lapsele, kes on tema isa ning et isa soovib temaga

suhelda; ema julgustab last isaga kohtuma ja toetab teda; teise nädala lõpus kohtub lapsega ema

juuresolekul lastekaitsetöötaja, kes samuti vestleb lapsega, selgitab olukorda ja julgustab; sellest edasi

järgmise kuu jooksul kohtub isa lapsega üks kord nädalas üks tund korraga ema ja lastekaitsetöötaja

või sotsiaaltöötaja juuresolekul; sellest edasi ühe kuu jooksul kohtub isa lapsega üks kord nädalas üks

tund korraga üksnes sotsiaaltöötaja juuresolekul; sellest edasi kahe kuu jooksul veedab laps isaga

paarisnädalavahetuse laupäeval kaks tundi korraga lapsele eakohasel avalikul üritusel või lapsele

eakohases muus avalikus kohas; sellest edasi veedab laps isaga paarisnädalavahetuse laupäeva

kella 10-st 18-ni; lapse ema kohustub lapse isale üle andma isa elukohas, kui vanemad ei ole kokku

leppinud teisiti.

Avalduse kohaselt sündis avaldaja ja puudutatud isiku II kooselust 26. märtsil 2002 tütar. Laps elab

puudutatud isiku II juures, kes takistab avaldajal lapsega suhelda.

2. Lapsele määratud esindaja toetas avaldust ja oli seisukohal, et vaatamata kujunenud keerulisele

olukorrale, kus avaldaja ja laps ei ole senini suhelnud, on avaldajal õigus oma lapsega kohtuda ja

kohustus oma lapse eest hoolitseda ning teda kasvatada.

3. Ema vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Laps ei ole teadlik oma

bioloogilise isa olemasolust ega ole avaldajaga eales suhelnud. Laps teab, et tema isaks on K-O. S

(ema abikaasa), kes on last väikesest peale kasvatanud. Emal ei ole lapse praegust vanust arvestades

võimalik lapsele selgitada, et kasuisa ei ole tema päris isa ja et tema isaks on hoopis keegi teine.

Sellised selgitused kahjustaksid lapse huve ja psüühikat. Laps on liiga ebaküps selleks, et lõhkuda

tema arusaam turvalisest perekonnast. Kui avaldaja lähtuks lapse huvidest, siis ta ei sekkuks kohtu

vahendusel lapse turvalisse ellu ega nõuaks lapsega kohtumist. Laps peab ise saama valida, kas ta

soovib avaldajat oma isana teadvustada, temaga kohtuda või temaga pikemalt suhelda. Praegu ei ole

laps sellisteks iseseisvateks otsusteks küps.

4. Tallinna linn (Pirita LOV kaudu) toetas avaldust ja leidis, et avaldaja esitatud ettepanekud

arvestavad lapse huve. Lapse ema on tekitanud lapse jaoks ebamugava olukorra, kuna ei ole lapsele

tema päritolust rääkinud. Laps saab millalgi kindlasti teada, kes on tema isa. Kui tõde selgub

puberteedieas, võivad tagajärjed olla veelgi emotsionaalsemad. Ema ei ole esitanud ühegi spetsialisti

seisukohta lapse emotsionaalse ebaküpsuse kohta. Lapse klassijuhataja sõnul on laps oma arengult ja

käitumiselt eakaaslastega võrdne. Turvalises perekonnas kasvavad emotsionaalselt küpsed lapsed,

mistõttu võib veel üks armastav pereliige lapse elus ta emotsionaalsele küpsusele kasuks tulla. Lapsel

on õigus oma päritolule ja vanematele. Lapse tutvustamine tema bioloogilisele isale ei võta temalt ära

turvalist perekonda, vaid annab armastavaid inimesi juurde.

5. Harju Maakohus rahuldas 20. juuni 2011. a määrusega avalduse ja jättis avaldaja menetluskulud

avaldaja kanda. Maakohus määras, et isal on õigus lapsega suhelda ning osaleda lapse kasvatamisel ja

tema eest hoolitsemisel alljärgnevalt: esimese kahe nädala jooksul selgitab ema lapsele, kes on tema

isa ning et isa soovib temaga suhelda; ema julgustab last isaga kohtuma ja toetab teda; teise nädala

lõpus kohtub lapsega ema juuresolekul lastekaitsetöötaja, kes samuti vestleb lapsega, selgitab

olukorda ja julgustab; sellest edasi järgmise kuu jooksul kohtub isa lapsega Tallinna Perekeskuses

vms kohas üks kord nädalas üks tund korraga ema ja lastekaitsetöötaja või sotsiaaltöötaja

juuresolekul; sellest edasi ühe kuu jooksul kohtub isa lapsega samas keskuses üks kord nädalas üks

tund korraga üksnes sotsiaaltöötaja juuresolekul; sellest edasi kahe kuu jooksul veedab laps isaga

paarisnädalavahetuse laupäeval kaks tundi korraga lapsele eakohasel avalikul üritusel või lapsele

eakohases muus avalikus kohas; sellest edasi veedab laps isaga paarisnädalavahetuse laupäeva

kella 10-st 18-ni; lapse ema kohustub lapse isale üle andma isa elukohas, kui vanemad ei ole kokku

leppinud teisiti.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on vanematel perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 1 järgi oma

laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. PKS § 143 lg 1 järgi on

lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda

lapsega isiklikult. Vanem peab PKS § 143 lg 2 järgi hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet

teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Sama säte kehtib, kui last hooldab ja kasvatab muu

isik. Asjas on tõendatud, et avaldajal ja puudutatud isikul II on ühine tütar, puudutatud isik I. Laps

elab koos emaga ja isal ei ole võimalik lapsega suhelda. PKS § 143 lg 3 kohaselt võib kohus lapse

huvides suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist piirata või suhtlusõiguse

teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise lõpetada. Kohus võib määrata, et laps

suhtleb vanemaga või muu isikuga sobiva kolmanda isiku juuresolekul. Kui kolmas isik on valla- või

linnavalitsus või eraõiguslik juriidiline isik, määrab valla- või linnavalitsus või juriidiline isik seda

ülesannet täitma pädeva füüsilise isiku. Lapse huvides ega kooskõlas kehtiva perekonnaseadusega ei

ole hoida last eemal tema isast ainuüksi põhjusel, et alaealine laps peab oma isaks teist isikut.

Lapsest lahus elaval vanemal peab olema üldjuhul võimalus kohtuda lapsega omaette väljaspool

lapse kodu. Üksnes juhul, kui see kahjustaks last, tuleks määrata, et avaldaja saab lapsega suhelda

üksnes kolmandate isikute, sealhulgas teise vanema juuresolekul lapse kodus. Praeguse vaidluse

lahendamisel tuleb arvestada, et laps ei tea, kes on tema bioloogiline isa. Selle ebamugava olukorra

on põhjustanud lapse ema, kes ei ole lapsele tema päritolust rääkinud. Laps saab millalgi kindlasti

teada, kes on ta isa, kas või oma sünnitunnistuselt. Lapse ema väitel ei ole tal võimalik lapsele

selgitada, kes on lapse bioloogiline isa, kuna see võib lapsele halvasti mõjuda. Ükski asjas esitatud

tõend ei kinnita asjaolu, et lapse ja isa kohtumised mõjuksid lapsele negatiivselt.

Maakohus määras 29. juuni 2010. a määrusega asjaosaliste lepitamiseks esialgse suhtlemiskorra,

mida ei ole täidetud, sest lapse ema ei ole last kohtumistele viinud. Kohus on selgitanud emale lapse

õigusi 17. juunil 2010 toimunud kohtuistungil, tehes ettepaneku leida asjas kompromiss ja ühine

lahendus lapsele teabe edastamiseks, kes on ta isa. Ema arvates vajab laps stabiilsust. Ema on

esitanud lapse kohta iseloomustused eralasteaiast, klassijuhatajalt ja Tallinna Pirita

Majandusgümnaasiumi logopeedilt. Arvestades iseloomustustes esiletoodut, et laps on väga tundliku

ja haavatava hingelaadiga tüdruk, on väga oluline tekkinud olukord lahendada ema kaasabil, et

vältida negatiivseid emotsioone ja aidata lapsel kujundada õiget arusaama olukorrast. Õige on väide,

et last võib tasakaalust välja viia olukord, kui ta saab bioloogilise isa olemasolust teada ootamatult

või isikult, keda ta ei usalda. Seetõttu oleks kõige õigem, kui seda selgitab lapsele lapse ema, keda

laps usaldab.

Lähtudes eelkõige lapse huvidest, tuleb suhtlemise korra määramise avaldus rahuldada. Laps on

üheksa-aastane, ta käib koolis, tal on väljakujunenud kindel päevakava, mida ei tohi lapse tervise ja

heaolu huvides rikkuda. Lapsele tuleb anda aega uue olukorraga harjuda ning vanematele tuleb jätta

võimalus kohtu määratud suhtlemiskorda täita paindlikult ja teha selles kokkuleppel muudatusi. Ema

ei ole suhtlemiskorra tingimustele vastuväiteid esitanud.

See, kui detailselt vanema ja lapse suhtlemise kord kindlaks määratakse, sõltub eelkõige

menetlusosaliste ettepanekutest ning asja eripärast. Seejuures peab suhtlemiskorra regulatsioon

tagama lahus elava vanema ja lapse suhtlemisõiguse määral, mis vastab lapse huvidele ja tagab

lapsele lastekaitseseaduse (LaKS) §-s 28 sätestatud õiguse säilitada ühest vanemast lahuselu korral

isiklikud suhted ja kontakti mõlema vanemaga. Vanem peab vanema õigusi teostades pidama alati

silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks

kindlaks detailse suhtlemiskorra. Juhul kui kohtul on alust arvata, et üldine suhtlemiskord ei taga

lapse huve ja õigust lahus elava vanemaga suhelda, võib kohus reguleerida lahus elava vanema ja

lapse suhtlemiskorras lisaks täpsemalt need küsimused, ilma milleta jääksid lapse õigused ja huvid

kaitseta. Osal juhtudel võib vanemate konfliktsuse tõttu olla lapse huvides see, et kohus reguleerib

lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korda täpsemini.

Asjas ei ole vaja välja selgitada avaldaja materiaalset olukorda, sest menetlusosalised ei vaidle lapse

ainuhooldusõiguse või elatise nõude üle. Suhtlemiskorra määramise eelduseks on asjaolu, et ühel

vanemal puudub võimalus lapsega suhelda ja tema kasvatamisest osa võtta, kuigi tal on selleks

seaduslik õigus ja see on lapse huvides. Arvestades tekkinud olukorda, on oluline ema kaasabi lapse

ja isa suhtlemise korraldamisel.

Last ei ole asjas otstarbekas ära kuulata.

6. Puudutatud isik II (ema) esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja jätta

avalduse rahuldamata. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt kohustas maakohus vääralt puudutatud

isikut II lapsele selgitama, kes on lapse bioloogiline isa. Maakohus ei kuulanud ära lapse kasuisa ning

jättis välja selgitamata lapse ja isa suhtlemise korra määramiseks olulised asjaolud.

7. Puudutatud isiku I (laps) esindaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata,

leides, et lapsel on õigus isaga suhelda.

8. Avaldaja (isa) vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest maakohtu

määrus on seaduslik ja põhjendatud.

9. Eestkosteasutus vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest maakohtu

määruses sisalduv suhtlemiskord on koostatud lapsesõbralikult, seadusest tulenevalt ning elutervelt.

10. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis kaebuse

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. septembri 2011. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et ei nõustu ema seisukohaga, et kohtu pandud

kohustus selgitada lapsele kahe nädala jooksul, kes on lapse isa, ei ole täidetav. Tsiviilasja

materjalidest nähtub, et isa oli lapse sünni ajal Rootsis vangis ning et lapse ema tegi kõik võimaliku,

et lapse sünniakti kantaks tema tegelik isa (isakanne tehti vanemate ühise avalduse alusel). Seega pidi

kaebuse esitaja juba lapse sünni järel (täpsemini teda kandma hakates) teadvustama endale ning

andma selle teadmise edasi ka lapsele selle kohta, kes on tema isa ja millist osa ta lapse põlvnemises

ning edasises elus etendab. Hiljemalt siis, kui jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2009. a

otsus, millega jäeti rahuldamata ema hagi isalt vanema õiguste äravõtmiseks, pidi ema aru saama, et

tal ei ole seaduslikku alust lapse bioloogilist isa nende ühise lapse elust välja tõrjuda ja vältida

olukorda, kus laps saab teada, et teda senini kasvatanud isik ei ole tema isana sünnitunnistusele

märgitud. Samuti oli selleks ajaks teada, et lapse bioloogiline isa on esitanud avalduse lapsega

suhtlemise korra määramiseks. Seega oli lapse emal piisavalt aega, et mõelda läbi, kuidas lapsele

tema tegelikku päritolu selgitada ja kuidas last vaimselt traumeerimata viia teda kokku bioloogilise

isaga ning anda lapsele seeläbi võimalus otsustada, kas ta soovib selle isikuga suhelda. Laps ei saa

esitada küsimusi isiku kohta, kelle olemasolust ta ei tea. Samuti ei saa ema lapse eest otsustada, kas ta

suhtleb oma isaga või mitte.

Maakohus ei rikkunud TsMS § 560, kui jättis asjas lapse kasuisa ära kuulamata. Viidatud sättest ei

tulene absoluutset ärakuulamiskohustust. Kohtul on õigus otsustada, kas isiku ärakuulamine on asja

lahendamise huvides vajalik. Kasuisa ärakuulamise vajadus ei nähtu ka määruskaebuses esile toodud

asjaoludest. Kui ema arvates oli kasuisa ärakuulamine tingimata vajalik, võis ta esitada kohtule

vastava taotluse.

Maakohus reguleeris lapse ja isa suhtlemise korda võimalikult paindlikult ja jättis vanematele

võimaluse ise kokku leppida, kus laps üle antakse. Korrast ei nähtu, et lapse ja isa kohtumised

toimuvad isa elukohas (vähemalt mitte enne, kui laps on isaga täiesti harjunud). Lapse emale oli

menetluses antud võimalus veenduda lapse isa elamistingimustes, millest ta keeldus.

Eestkosteasutuse esindaja selgituste kohaselt on tegemist täiesti tavalise majaga ja midagi

tervistkahjustavat seal ei ole.

Avaldaja sobivust isaks on analüüsitud vanema õiguste äravõtmist käsitlenud tsiviilasjas. Praeguses

asjas ei ole ema oma süüdistuste/arvamuste kinnitamiseks toonud esile ühtegi asjaolu, mida

maakohus oleks pidanud suhtlemise korra määramisel kontrollima. Ülejäänud määruskaebuses

sisalduvad väited ja seisukohad on üliemotsionaalsed ja erapoolikud ega aita kaasa vaidluse

lahendamisele lapse huvides.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Puudutatud isik II esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata

asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus asja lahendades vääralt

materiaalõiguse normi. Samuti jätsid nii maa- kui ka ringkonnakohus asja lahendades juhtimata

tähelepanu sellele, et kavatsevad lahendada asja kehtiva perekonnaseaduse sätete järgi, kuigi hagi

esitati enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse alusel. Kohtud pidid asja lahendades

analüüsima nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätteid.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta määruskaebuse väited selle kohta, et maakohus kohustas vääralt

ilma ühelegi õigusnormile viitamata lapse ema lapsele lapse bioloogilisest isast rääkima. Seadus ei

näe ette võimalust panna emale selline kohustus ning sellise kohustuse kohta tehtud lahend ei ole

täidetav.

Nii maa- kui ka ringkonnakohus jättis kontrollimata määruskaebuse väited selle kohta, et avaldaja

(isa) ei ole isikuna sobilik väikese tüdrukuga suhtlema (teda on kriminaalkorras karistatud, ta on

viimased kaheksa aastat veetnud karistusasutuses, ta on hoidnud narkootikume oma kodus, ta ei ole

viimased 20 aastat seaduslikult töötanud, tal on pidevalt elatisevõlg lapse ees, ta on alkohoolik, tal ei

ole perekonda ega normaalseid suhteid vastassoo esindajatega).

Ringkonnakohus leidis vääralt, et maakohus ei pidanud asjas ära kuulama lapse kasuisa. Kasuisa

saanuks anda oma nägemuse sellest, kas lapse emotsionaalne areng võimaldab lapsele rääkida tema

pärisisast ning kuidas seda võimalikult delikaatselt ja last traumeerimata teha. Samuti pidi kohus

välja selgitama kasuisa arvamuse selle kohta, kas lapse ja avaldaja suhtlemine võiks olla üldse last

kahjustamata võimalik.

Ringkonnakohus pidi maakohtu määruse tühistama ainuüksi põhusel, et maakohus ei arvestanud

suhtlemiskorda määrates ema ja lapse päevakava ning asjaolu, et ema ja isa omavahel ei suhtle,

mistõttu ei ole õige määrata paindlikku suhtlemise korda, sest ei saa loota sellele, et nad milleski

kokku lepivad.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et emal oli võimalus külastada isa elukohta ja hinnata selle

sobivust lapsega suhtlemiseks, kuid ema keeldus. Kohtud pidid omal algatusel kontrollima, kas

väikesel tütarlapsel on sobilik ja turvaline avaldaja elukohas viibida.

Ringkonnakohus jättis vääralt menetluskulud puudutatud isiku II kanda, kuigi TsMS § 172 lg 1 järgi

jäetakse hagita asjas menetluskulud isiku kanda, kelle huvides lahend tehakse, s.o avaldaja kanda.

Kohus pidanuks jätma menetluskulud poolte kanda, arvestades mh asjaolu, et avaldaja ei maksa

lapsele elatist.

13. Tallinna linn (Pirita LOV kaudu) vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata,

sest määruskaebuses ei ole esitatud ühtegi väidet, mis annaks alust ringkonnakohtu määrust tühistada.

14. Avaldaja ega puudutatud isiku I (lapse) esindaja ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu

määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 kolmanda lause alusel tühistada ja asi saata samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks, arvestades käesoleva määruse põhjendusi.

16. Puudutatud isik II vaidlustas maa- ja ringkonnakohtu määruse esmalt seetõttu, et kohtud

lahendasid asja 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse alusel, kuigi avaldus esitati enne selle

seaduse jõustumist.

Kolleegiumi arvates on ekslik määruskaebuse väide, et kohtud oleksid pidanud vaidlust lahendades

analüüsima nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätteid.

1. juulil 2010 jõustunud PKS § 210 järgi laieneb see seadus üldjuhul kõigile perekonnaõigussuhetele,

mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks. Vanema ja lapse suhtlemise korra määramise kohta ei

ole eraldi rakendussätteid. Seega tuleb pärast 1. juulit 2010 määrata vanema ja lapse suhtlemise kord

kehtiva perekonnaseaduse sätete järgi, mistõttu kohaldasid kohtud pärast 1. juulit 2010 suhtlemise

korda määrates asjas õigesti 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust.

Õige on puudutatud isiku II arusaam, et menetluse ajal materiaalõiguse normi muutumise korral peab

kohus üldjuhul juhtima menetlusosaliste tähelepanu sellele, et asi tuleb lahendada uue seaduse sätete

alusel, ning selgitama menetlusosalistele muutunud õiguslikku olukorda, et menetlusosalised saaksid

oma nõuded ja vastuväited rajada kehtivale õigusele (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 36 ja 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 24-25).

Alusetu on aga puudutatud isiku II etteheide maakohtule, et maakohus ei ole praeguses asjas

menetlusosaliste tähelepanu sellele juhtinud. Maakohtu 7. juuni 2011. a kohtuistungi protokollist

nähtub, et maakohus selgitas, et kohaldab menetluses kehtiva perekonnaseaduse sätteid (I kd, tl 160).

Samuti ei oleks praeguses asjas 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse kohaldamisele tähelepanu

juhtimata jätmine olnud selline menetlusõiguse normi rikkumine, mis oleks toonud endaga kaasa

väära kohtulahendi. Lapse vanemal oli nii enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 52 kui ka kehtiva

PKS § 143 järgi õigus lapsega suhelda ning lapsega suhtlemise kord tuli mõlema seaduse järgi

määrata eelkõige lapse huvist lähtudes (enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 58, kehtiv PKS § 123

lg 1). Asjaolu, et kehtiva perekonnaseaduse regulatsioon on varasemast täpsem, ei tähenda seda, et

vanema ja lapse suhtlemise korda määrates tuleks arvestada teistsuguseid asjaolusid kui varem

kehtinud seaduse järgi.

17. Puudutatud isiku II arvates ei ole kohtute määratud avaldaja ja lapse suhtlemise kord ka sisuliselt

õige. Eelkõige on kohtud tema arvates vääralt, ilma ühelegi õigusnormile viitamata kohustanud teda

määruse p-s 2.1 lapsele esimese kahe nädala jooksul selgitama, kes on lapse isa. Sellist kohustust ei

saanud talle panna, see ei ole täidetav ega tulene ühestki seadusest. Samuti on kohtud rikkunud

suhtlemiskorda määrates menetlusõiguse normi, kuna ei selgitanud välja asja lahendamiseks olulisi

asjaolusid ega kontrollinud, kas lapse ja isa suhtlemine võib last kahjustada. Puudutatud isik II on

kogu menetluse vältel olnud seisukohal, et isa ja lapse suhtlemise korda ei saa määrata, sest see ei ole

lapse huvides, kuna laps ei tea, kes on tema seaduslik isa, ja peab oma isaks puudutatud isiku II

abikaasat. Lapsel on õigus saada millalgi teada, kes on tema isa, kuid mitte varem, kui laps ise selle

vastu huvi hakkab tundma.

Kolleegiumi arvates on asjas esitatud asjaolusid arvestades puudutatud isiku II vastuväited suhtlemise

korra määramise vastu osaliselt põhjendatud.

18. Iseenesest on õige kohtute arusaam, et lapsest lahus elaval vanemal on õigus oma lapsega

suhelda. Selline õigus tuleneb vanema ja lapse vastastikusest õigusest teineteisega suhelda. Lapsel,

kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, on LaKS § 28 järgi õigus säilitada isiklikud suhted ja

kontakt mõlema vanema ning lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last.

Vanematega suhtlemise õigust kinnitab ka PKS § 143 lg 1 esimene lause, mille järgi on lapsel õigus

isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Lapse õigusele vastab PKS § 143 lg 1 teise lause järgi vanemate

kohustus ja ka õigus lapsega isiklikult suhelda. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada

vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine (vt Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21).

Ühise hooldusõiguse korral peavad vanemad PKS § 118 lg 1 järgi teostama lapse suhtes

hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse

igakülgset heaolu. Lisaks peab vanem sõltumata sellest, kas vanematele kuulub ühine hooldusõigus

või on ühel vanemal ainuhooldusõigus, hoiduma PKS § 143 lg 2 esimese lause järgi tegevusest, mis

kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Viidatud sätetest tuleneb, et

ühist hooldusõigust omavad vanemad peavad ühe vanema lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades

leppima kokku, kuidas korraldada lapse elu vanemate lahuselu korral parimal viisil, sh kuidas toimub

hooldusõiguse teostamine lahuselu korral ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lapsest

lahus elav vanem (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p-d 18-21 ja

Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Vanem peab oma vanema

õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus

(vt Riigikohtu 30. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-11, p 15).

Ülaltoodut arvestades on eelduslikult lapse huvides see, et ta teab, kes on tema vanemad, ja et ta saab

lahus elava vanemaga suhelda. Sellest tulenevalt on ka lapsega koos elav vanem kohustatud üldjuhul

lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati lapse ja teise vanema kontakti,

sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema lapsele teise vanemaga suhtlemisel

emotsionaalselt toeks. Vanem ei tohi kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga.

19. Üksnes juhul, kui lahus elava vanemaga suhtlemine ei oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele

kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega

suhelda. Seda, kas lahus elava vanema ja lapse suhtlemise takistamine on lapse huvides põhjendatud,

saab kohus hinnata vanema ja lapse suhtlemise korda määrates.

Kohus määrab vanema ja lapse suhtlemise korra PKS § 123 lg 1 järgi esmajoones just lapse huvidest

lähtudes, arvestades muu hulgas kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

Suhtlemiskorda reguleerides võib kohus lapse heaolu tagamiseks PKS § 143 lg 3 järgi vanema

suhtlusõigust piirata või täpsustada, millisest tegevusest peavad vanemad lapsega suheldes hoiduma,

ning määrata vajadusel kolmanda isiku, kelle juuresolekul laps vanemaga suhtleb.

20. Praeguses asjas asusid kohtud seisukohale, et kuigi laps ei tea, kes on tema seaduslik isa, on isa ja

lapse suhtlemise korra määramine lapse huvides. Kohtute arvates on isal õigus lapsega suhelda ja

ükski asjas esitatud tõend ei kinnita, et lapse ja isa kohtumised mõjuksid lapsele halvasti. Kohtud on

heitnud emale ette, et ema ei ole lapsele teatanud, kes on lapse isa, ning seisab põhjendamatult vastu

isa ja lapse suhtlemisele. Ema vastuseisust hoolimata on kohtud kohustanud isa ja lapse suhtlemise

korda määrates ema lapsele selgitama, kes on lapse isa, sest suhtlemise korraldamisel on lapse huve

arvestades kohtute arvates vajalik ema kaasabi.

Kolleegiumi arvates on ennatlik ja ebaotstarbekas määrata kindlaks lahus elava vanema ja lapse

suhtlemise korda olukorras, kus piisava arusaamisvõimega laps ei tea ega tunne oma vanemat.

Sellises olukorras suhtlemise korra määramisel arvestaks kohus küll lapse õigust ja eelduslikku huvi

teada oma vanemat ning temaga suhelda, samuti lahus elava vanema õigust suhelda oma lapsega,

kuid arvestamata jääks lapse tegelik huvi ja valmidus suhelda vanemaga, kelle olemasolust ei ole laps

teadlik. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et suhtlemiskorra määramine olukorras, kus piisava

arusaamisvõimega laps ei tea ega tunne lahus elavat vanemat, ei ole lapse huvides, sest ei ole teada,

kuidas lapsele tõe teadasaamine mõjub, ega see, kas ja kui kiiresti laps olukorraga kohaneb ning

milline kontakt tal lahus elava vanemaga tekib ja kui sage suhtlemine on lapse huvides parim.

21. Samuti ei saa kolleegiumi arvates kohus vanema ja lapse suhtlemist korraldades kohustada

lapsega koos elavat vanemat lapsele selgitama, kes on lapse isa, kui vanem ise on sellele vastu.

Õige on küll see, et lapsel on õigus teada oma päritolu, sh seda, kes on tema vanemad. Selline õigus

tuleneb lapsele nii Eesti Vabariigi põhiseaduse § 19 lg-st 1, mille järgi igaühel on õigus vabale

eneseteostusele, mis hõlmab mh isiku enesemääramisõigust ja sellest tulenevat õigust teada oma

pärinemist, kui ka LaKS §-st 29, mille järgi on lapsel õigus saada teavet puuduva vanema kohta, kui

see ei kahjusta lapse heaolu ja arengut või lapsendamissaladust. Lapse õigusele teada oma päritolu,

vastab lapse hooldusõiguslike vanemate kohustus anda lapsele teavet tema päritolu kohta.

Hooldusõiguslike vanemate teavitamiskohustus tuleneb eelkõige sellest, et PKS § 124 lg 1 järgi peab

hooldusõiguslik vanem hoolitsema lapse igakülgse heaolu eest.

Kas, millal ja kuidas lapsele tema päritolu kohta teavet anda, on üldjuhul hooldusõigusliku vanema

otsustada, sest PKS § 116 lg 2 järgi on vanemal mh kohustus ja õigus otsustada lapsega seotud asju.

Selle küsimuse otsustamisel peab vanem teostama oma õigusi heas usus ja lähtuma lapse, mitte enda

heaolust.

22. Kui hooldusõiguslik vanem keeldub lapsele tema päritolu kohta teavet andmast, sest ta ei soovi,

et laps saaks teada, kes on tema teine vanem, ega toeta lapse kontakti teise vanemaga, ja selline

keeldumine ei ole lapse huve arvestades põhjendatud, kuritarvitab hooldusõiguslik vanem

kolleegiumi arvates oma õigusi ja jätab sellega lapse heaolu tagamata. Sellisel juhul peab kohus

kaaluma, milliseid abinõusid kasutada, et oht lapse heaolule kõrvaldada.

Kohtu sekkumisõigus hooldusõigusliku vanema otsustusõiguse teostamisse tuleneb PKS §-st 134,

mille esimeses lõikes on sätestatud, et kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara

ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita

oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära

hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid. Seega juhul, kui vanem ei suuda

isiklikel põhjustel lapsele tema päritolu kohta teavet anda, kuigi see oleks ilmselt lapse huvides, ja

takistab põhjendamatult teisel vanemal lapsega suhelda, kahjustades sellega lapse heaolu, peab kohus

leidma viisi, kuidas lapse heaolu tagada. Seejuures võib kohus PKS § 134 lg 4 järgi rakendada

seadusest tulenevaid abinõusid ka omal algatusel.

23. Isikuhooldusõigust puudutavates asjades võib kohus PKS § 134 lg 3 järgi teha vanema asemel

lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, hoiatusi ja ettekirjutusi või kehtestada keelde,

kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid või piirata isikuhooldusõigust

teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Vanema õigusi piiravate

abinõude rakendamisel peab kohus kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem

piiravaid abinõusid ning valitud abinõu peab olema asjaolusid arvestades eesmärgipärane ja

proportsionaalne (vt Riigikohtu 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14).

Lapsele tema päritolu selgitamiseks ja vanemaga suhtlemise võimaldamiseks tuleb kohtul esmalt

veenda lapsega koos elavat vanemat koostöö vajalikkuses, nagu on praeguses asjas õigesti teinud ka

maakohus. Kui vanem keeldub koostööst ning on jätkuvalt vastu sellele, et laps saaks teada, kes on

tema teine vanem, ega toeta lapse ja teise vanema suhtlemist, jättes sellega lapse ilma isiklikust

kontaktist teise vanemaga ja ohustades lapse heaolu, saab kohus lapsega koos elava vanema

isikuhooldusõigust PKS § 134 alusel piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema

suhtlemist puudutavas küsimuses. Sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja

teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule.

Vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja määramise võimalus tuleneb PKS § 209 lg-

st 1, mille järgi nendeks toiminguteks, mida vanem teha ei saa, määratakse lapsele erieestkostja.

Erieestkostja ülesandeks on sellisel juhul vanemaid ja last tundma õppida ning otsustada paindlikult

lapse heaolu ja kõiki asjaolusid arvesse võttes, millal ja kus laps lahus elava vanemaga kohtub ning

millal ja kuidas selgitada lapsele pärast teise vanema tundma õppimist, et tegemist on tema

vanemaga, kes soovib ka edaspidi lapsega suhelda ja tema elus vanemana osaleda. Arvestades selleks

puhuks määratud erieestkostja ülesandeid, peab erieestkostjaks olema isik, kelle isikuomadused ja

kvalifikatsioon võimaldavad sellises komplitseeritud olukorras täita erieestkostja ülesandeid ja tagada

lapse heaolu. Kolleegiumi hinnangul võib erieestkostjaks olla kohaliku omavalitsuse

lastekaitsetöötaja, kellel on piisav kogemus selliste olukordade lahendamiseks.

24. Ülaltoodud põhjendustel ei ole asjas esile toodud asjaoludel lapse huvides määrata lapse ja

vanema suhtlemise korda. Maakohtul tuleb asja uuesti läbi vaadates teha kindlaks, kas puudutatud

isik II on suuteline selgitama lapsele, kes on tema teine vanem, ja kui puudutatud isik II ei ole selleks

suuteline või ei soovi seda teha, tuleb lapse heaolu tagamiseks puudutatud isiku II isikuhooldusõigust

piirata, võttes lapse ja avaldaja suhtlemist puudutavas küsimuses temalt otsustusõiguse ja määrates

avaldaja ja lapse suhtlemist korraldama erieestkostja.

Erieestkostja ülesannete täitmise ajaks tuleb avaldaja ja lapse suhtlemise korra määramise asjas

menetlus TsMS § 355 alusel peatada. Kohus võib TsMS § 355 järgi poolest tuleneval mõjuval

põhjusel menetluse peatada kuni põhjuse äralangemiseni. Kolleegiumi arvates saab kohus

TsMS § 477 lg 1 järgi menetluse peatada ka hagita asjas avaldajast või puudutatud isikust tingitud

mõjuval põhjusel. Lapsega koos elava vanema isikuhooldusõiguse piiramine suhtlusõigust

puudutavas küsimuses on kolleegiumi arvates käsitatav vanemast tuleneva mõjuva põhjusena, mis

annab alust suhtlemiskorra määramise asjas menetlus peatada kuni vanema isikuhooldusõigust

piiravate abinõude rakendamise lõpetamiseni PKS § 123 lg 2 järgi.

25. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb puudutatud isiku II tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema

korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon puudutatud isiku II kontole.

Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa