3-3-1-80-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-80-11

Otsuse kuupäev

14. märts 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Ivo Pilving,

Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Aimur Kuke (Kukk) kaebus Tartu Vangla toimingute

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2011. a otsus haldusasjas nr 3-09-

3082

Menetluse alus Riigikohtus

Aimur Kuke kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

2. veebruar 2012

Kohtuistungil osalenud isikud

Tartu Vangla esindajad Marju Altsaar ja Janek Riives

RESOLUTSIOON

Rahuldada Aimur Kuke kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2011. a otsus haldusasjas nr 3-09-3082.

Täiendada Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2010. a otsuse põhjendusi haldusasjas nr 3-09-3082

käesoleva otsuse põhjendustega. Muus osas jätta Tartu Halduskohtu otsus muutmata.

Mõista Tartu Vanglalt välja riigituludesse riigilõiv 15,98 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10. septembril 2009 kasutas Tartu Vangla A. Kuke suhtes vangistusseaduse (VangS) § 70 lg-s 1

loetletud ohjeldusmeetmeid: A. Kuke läbiotsimisest alguse saanud intsidendi käigus paigaldati

A. Kukele käerauad, mille järel kasutati tema suhtes rihmadega fikseerimist rahustusvoodisse.

Vahetult pärast fikseerimist vabastas A. Kukk end rahustusvoodist, mille järel ta uuesti fikseeriti.

Ohjeldusmeetme kasutamise akti kohaselt paigutati A. Kukk rahustusvoodisse kell 19.15 ja

fikseerimine lõpetati kell 23.00.

2. A. Kukk esitas 21. detsembril 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

õigusvastaseks Tartu Vangla 10. septembri 2009. a ohjeldusmeetme "fikseerimine" kasutamine.

Ohjeldusmeetme kasutamisel tekitati kaebajale põhjendamatuid füüsilisi ja moraalseid kannatusi.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 27. aprilli 2010. a otsusega A. Kuke kaebuse. Halduskohtu

põhjendused olid järgmised:

1) vastustaja esitatud tõenditest ei nähtu, millega oli põhjendatud fikseerimise kui ühe kõige rangema

ja kõige intensiivsemalt isiku põhiõigusi riivava julgeolekuabinõu kasutamine kaebuse esitaja suhtes

ja seda nelja tunni jooksul;

2) puuduvad tõendid asjaolude kohtu, mis tõendaksid, et üleminek käeraudade kasutamiselt rangema

ohjeldusmeetme, s.o fikseerimise kasutamisele oleks olnud põhjendatud ja vajalik abinõu.

3) lisaks sellele, et puudub põhjendus fikseerimise kohaldamiseks, puudub põhjendus ka selle

kohaldamise kestvuse suhtes.

4. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2010. a otsus

tühistada. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt:

1) kohus on ebaõigesti jõudnud järeldusele, et Tartu Vangla pole esitanud ühtegi veenvat tõendit,

miks kasutati nii intensiivselt isiku vabadusi piiravat ohjeldusmeedet;

2) kohus ei saanud fikseerimise vajalikkust ja sobilikkust hinnata selle põhjal, et kohtu arvates ei

olnud A. Kukk pärast käeraudade kasutamist enam agressiivne;

3) fikseerimine ei ole raskem ohjeldusmeede kui käeraudade kasutamine;

4) agressiivsus võib olla ka verbaalne, seetõttu ei ole õige kohtu lähenemine, et fikseerituna ei saa

isik olla agressiivne;

5) ka kehtivuse kaotanud distsiplinaarkaristusi saab kinni peetava isiku võimaliku käitumise

hindamisel arvesse võtta. Vangla väited A. Kuke paljudel kordadel karistamise kohta on õiged, kohus

on vastupidist väites eksinud.

5. A. Kukk palus apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. A. Kukk leidis, et mingit rünnakut

vanglaametnikule ei toimunud, tegemist oli suusõnalise vaidlusega. Rahustusvoodisse fikseerimise

puhul on tegemist raskeima ohjeldusmeetmega ja seetõttu on õige halduskohtu järeldus, et

rahustusvoodit kasutati kaebaja karistamiseks.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 3. mai 2011. a otsusega Tartu Vangla apellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised:

1) fikseerimise kohaldamise õiguslikuks aluseks on ohtlikkus teistele isikutele või vangla

julgeolekule. Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et kaebaja käitus enne ohjeldusmeetmete kasutamist

agressiivselt, ei allunud korraldustele rahuneda, haaras ametnikul rinnust ja seejärel ka ümbert kinni.

Kaebaja avaldas vanglaametnikele füüsilist vastupanu;

2) arvestades seda, et konflikti kirjeldasid mitu vanglaametnikku sarnaselt ja et vanglaametnikel

puudub motiiv süüdistada kinnipeetavat väljamõeldud käitumises, peab ringkonnakohus usutavaks, et

kaebaja käitus vanglaametnike kirjeldatud viisil;

3) pärast käeraudade kasutamist ei pea olema tõendatud kinnipeetava täiendav agressiivsus, kuna

üksnes käeraudade kasutamine ei välista agressiivse isiku poolt ründeohtu teistele isikutele;

4) käesoleval juhul pole millegagi põhjendatud arvamus, nagu võinuks äsja agressiivselt käitunud

ning vanglaametnikke füüsiliselt rünnanud (haardesse võtnud) isik olla kohe pärast käeraudade

paigaldamist sel määral rahunenud, et võib eeldada, et ta enam teisi isikuid mingil moel ei ohusta;

5) kinnipeetava saatmisel võib ohjeldusmeedet kasutada ennetava meetmena õigushüve kahjustuse

vältimiseks ka siis, kui kinnipeetav ei ole eelnevalt agressiivselt käitunud;

6) rahustusvoodist enda omavoliline vabastamine on iseenesest isiku agressiivsuse märgiks, sest

sellega astutakse teadlikult vastu vanglaametnike tegevusele;

7) õiguspäraseks tuleb lugeda fikseerimine nelja tunni jooksul, kuna tõendatud on, et kaebaja rahunes

alles selle aja möödudes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. A. Kukk palub kassatsioonkaebuses tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2011. a otsus

haldusasjas nr 3-09-3082. Kassatsioonkaebust põhjendab kassaator järgmiselt:

1) ringkonnakohus on ebaõigesti arvestanud ainult ühe poole tunnistusi, sh jätnud uurimata

vastuvõtuosakonna turvakaamera salvestuse;

2) ringkonnakohus on vastukäivaid tunnistusi tõlgendanud meelevaldselt;

3) ohjeldusmeetme kasutamise akt ei kajasta õigesti kaebaja tervisekontrolli andmeid, kuna sellist

kontrolli ohjeldusmeetme rakendamisel ei tehtud;

4) ringkonnakohus eksib, väites, et pärast käeraudade kasutamist ei tulnudki jätkuvat agressiivsust

tõendada;

5) ohjeldusmeede oli põhjendamatu ja ebaproportsionaalne.

8. Tartu Vangla vastuses kassatsioonkaebusele vaieldakse kassatsioonkaebusele vastu ning leitakse

see põhjendamatu olevat. Tartu Vangla täiendavas vastuses Riigikohtu küsimusele põhjendab vangla

kaebaja lukustatud kambrisse paigutamise asemel rahustusvoodisse fikseerimist sellega, et ainult

käeraudade kasutamine või lukustatud kambrisse paigutamine ei hoia ära vangla vara lõhkumist või

üldise rahurikkumise võimalust, näiteks kambri ukse jalaga peksmist. Teades kinnipeetavate üldist

solidaarsust teiste kinnipeetavate tegevuste toetamisel, ei saanud vangla välistada osakonnas ka

suurema rahutuse tekkimist, kuna seal viibisid kinnipeetavad, kelle suhtes oli kohaldatud täiendavaid

julgeolekuabinõusid või nad kandsid kartserikaristust ehk siis kinnipeetavad, kellel oli olnud

probleeme vanglas kehtestatud distsipliinile allumisega. Istungil jäid Tartu Vangla esindajad oma

seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. 10. septembril 2009 fikseeris Tartu Vangla kinnipeetav A. Kuke rahustusvoodisse ja vormistas selle

kohta akti. Aktis nr 46 "Ohjeldusmeetme kasutamise kohta" põhjendas Tartu Vangla täiendava

julgeolekuabinõu kohaldamist alljärgnevalt: "Kinnipeetava isiku [---] suhtes kasutati

ohjeldusmeetmena käeraudu, kuna kinni peetav isik käitus agressiivselt, ei allunud korraldustele

maha rahuneda, haaras ametnikku rinnust ja seejärel ka ümbert kinni. Avaldas füüsilist vastupanu,

mille järel kasutati tema suhtes rihmadega fikseerimist rahustusvoodisse (käeraudade asemel). Enda

tegevusega seadis kinnipeetav ohtu ametnike elu ja tervise ning vangla üldise julgeoleku. [---]

Ohjeldusmeetmed (rihmadega fikseerimine rahustusvoodisse) pandi peale 10.09.2009 kell 19:15 ja

võeti ära 10.09.2009 kell 23.00.

[---]

Kinnipeetavat kontrolliti kell 19.05 otsus "jätkata agres" (allkiri)

Kinnipeetavat kontrolliti kell 20.05 otsus "jätkata agres." (allkiri)

Kinnipeetavat kontrolliti kell 21.05 otsus "jätkata agress." (allkiri)

Kinnipeetavat kontrolliti kell 22.05 otsus "jätkata ei olnud väga agr."

Kinnipeetavat kontrolliti kell 22.55 otsus "rahunes vabastada" (allkiri)

[---]"

10. Julgeolekuabinõu kohaldamise üldalus on sätestatud VangS § 69 lg-s 1, mille kohaselt

kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub

vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või

põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla

julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise

ärahoidmiseks.

VangS § 69 lg 2 loetleb täiendavad lubatud julgeolekuabinõud, millest üks abinõu on ohjeldusmeede

(VangS § 69 lg 2 p 5). Ohjeldusmeetmena võib kasutada fikseerimist, käeraudu, jalaraudu või

rahustussärki (VangS § 70 lg 1 esimene lause), kuid ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12

tunni (VangS § 70 lg 2). Rahustusvoodit tuleb VangS § 70 lg 1 mõttes pidada fikseerimiseks.

11. VangS § 70 lg 1 esimese lause kohaselt otsustatakse ohjeldusmeetme kohaldamine

kaalutlusõiguse alusel. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada

kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi

asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

12. Isiku rahustusvoodisse fikseerimine kujutab eeskätt tema füüsilise vabaduse maksimaalset

võimalikku kitsendamist. Selle abinõu rakendamine võib põhjustada olulisi kannatusi, isik viibib

kestvalt sundasendis ja sellest tulenevalt on kõrgendatud risk isiku tervisele (nt lämbumisoht, südame

rütmihäired, tromboosi tekkimise oht).

Kolleegium on varemgi rõhutanud, et ohjeldusmeetme kasutamisel piiratakse teiste lubatud

täiendavate julgeolekuabinõudega võrreldes kinnipeetava õigusi kõige ulatuslikumalt, tegemist on

rangeima täiendava julgeolekuabinõuga (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 25. septembri 2006. a

otsus asjas nr 3-3-1-49-06, p 12).

13. Vangistusseadus ega selle alusel kehtestatud õigusaktid ei sätesta täiendavaid ega täpsustavaid

juhiseid ohjeldusmeetmena rahustusvoodi kasutamisele. Samuti ei olnud kehtestanud vastavasisulist

korda vangla. Kolleegium on oma varasemas praktikas osutanud, et ohjeldusmeetme kohaldamise

kord on puudulik, kuna sellest ei nähtu, kuidas ohjeldusmeedet tuleb kohaldada, selle rakendamist

piiravaid tingimusi jms, mistõttu õigusriikliku seadusereservatsiooni nõue ei pruugi olla tagatud

(Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 14). Nii

intensiivselt isiku füüsilist vabadust piirava ohjeldusmeetme nagu rahustusvoodi rakendamise

reguleerimata jätmine raskendab oluliselt selle meetme rakendamise hilisemat kohtulikku sisulist ja

põhjalikku kontrolli.

14. Rahustusvoodi kui ohjeldusmeetme rakendamine on lubatud ka psüühikahäirega isiku suhtes

psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõikes 1 sätestatud asjaoludel (tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatriline abi), kui on otsene oht enesevigastuseks või vägivallaks teiste isikute suhtes ja muud

vahendid ohu kõrvaldamiseks ei ole osutunud küllaldaseks (PsAS § 14 lg 1). Ohjeldusmeetmetena

kasutatakse eraldamist ja fikseerimist. Fikseerimine on eralduspalatis tervishoiutöötaja järelevalve all

mehaaniliste vahendite (rihmad, eririietus) kasutamine isiku tegutsemisvabaduse piiramiseks (PsAS

§ 14 lg 2). Ohjeldusmeetmeid rakendatakse arsti otsusel, mis vormistatakse koos põhjendusega

ravidokumentides, ja nende rakendamine lõpetatakse koheselt ohu möödumisel (PsAS § 14 lg 2).

Tervishoiuameti juhendmaterjali "Ohjeldusmeetmete rakendamise kord statsionaarse psühhiaatrilise

abi osutamisel" punkti 4.3 kohaselt on mehaaniliste vahendite (fikseerimisrihmad, fikseerimisvoodi

vms) kasutamise eesmärk piirata patsiendi liikumist ja liigutuste amplituudi ning neid vahendeid

kasutatakse ainult eraldusruumi tingimustes ja pideva meditsiinilise järelevalve all. Punkt 5.5

sätestab, et kõik ohjeldusmeetmete rakendamisega seotud tegevused vormistatakse psühhiaatrilise abi

osutaja poolt väljatöötataval "Ohjeldusmeetmete registreerimise vormil", mis säilitatakse

ravidokumentides. Ohjeldusmeetmete registreerimise vormi täitmise eest vastutab ohjeldusmeetmete

kasutamise otsustanud arst. Ohjeldusmeetmete registreerimise vormil peavad muu hulgas kajastuma

põhjendus ohjeldusmeetmete rakendamiseks, konkreetsed meetmed (sh välise abi kasutamine), mida

kasutati, nende rakendamise alguse ja lõpu kellaaeg, ohjeldusmeetmete rakendamisel osalenud isikute

nimed, ohjeldusmeetmete rakendamise käigus saadud vigastused või terviserikked. Juhendmaterjali

punkt 5.7 sätestab, et kui mehaanilist ohjeldamist või eraldamist kasutatakse kauem kui üks tund,

peab õenduspäevikus kirjeldama patsiendi seisundit iga tunni järel. Arst peab kontrollima patsienti

vastavalt tema tervislikule seisundile, kuid mitte harvem, kui iga nelja tunni tagant, ja otsustama

ohjeldusmeetmete jätkamise vajalikkuse.

15. Kolleegium ei näe põhjuseid, mis õigustaksid mittemeditsiiniliste ohjeldusmeetmete rakendamise

reguleerimata jätmist. Kolleegium peab siinkohal silmas rahustusvoodi kohaldamise

dokumenteerimist, ohjeldatava tervisekontrolli korraldamist, meetme jätkuva rakendamise korral

järelevalve korraldamist ja meetme jätkamise vajaduse otsustuse põhjendamist.

16. Ilmselgelt nõuab sedavõrd intensiivse meetme rakendamine administratsioonilt meetme valikul

põhjalikku kaalumist. Vangla peab ohjeldusmeetme rakendamise otsustamisel kaaluma, millist

meedet valida. Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu

jätkuvat kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte.

Sarnaselt jõu kohaldamisega tuleb kolleegiumi hinnangul ka ohjeldusmeetme kohaldamiseks

tuvastada kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus. Vaidluse korral peab vangla

tõendama, et meetme kohaldamine oli vajalik või et selle jätkuv kohaldamine oli vajalik ning

leebemate meetme kohaldamine ei oleks väidetavat ohtu vangla julgeolekule või isikutele

kõrvaldanud (vrd EIK 16. detsembri 2010. a otsus E. Imanov ja A. Imanov vs. Venemaa).

17. Vangla põhjendas rahustusvoodi kasutamist asjaoluga, et kaebaja "[---] avaldas füüsilist

vastupanu, mille järel kasutati tema suhtes rihmadega fikseerimist rahustusvoodisse (käeraudade

asemel)". Muid kaalutlusi vangla esitanud ei ole.

Ringkonnakohus märkis, et kaebaja käitus enne ohjeldusmeetme kohaldamist agressiivselt, ei allunud

korraldusele maha rahuneda, haaras ametnikult rinnust ja seejärel ümbert kinni, samuti avaldas

kaebaja füüsilist vastupanu. Selle järel kohaldati esmalt käeraudu ning seejärel fikseerimist

rahustusvoodisse. Ringkonnakohus märkis täiendavalt, et üksnes käeraudade kasutamine ei välista

agressiivse isiku ründeohtu, kuna ta saab kasutada pead ja jalgu ning liikuda. Seetõttu ei olnud

ringkonnakohtu hinnangul pärast käeraudade kohaldamist alust eeldada, et kinnipeetav enam teisi

isikuid mingil moel ei ohusta.

18. Kolleegium on seisukohal, et ohjeldusmeetmena rahustusvoodi kohaldamine peab olema

kontrollitav. Selleks peavad koostatavas dokumendis olema kõigepealt täpselt, vajadusel detailselt

märgitud asjaolud, miks otsustatakse kohaldada rahustusvoodit, ja ka vangla prognoos õigushüve

kahjustuse saabumise tõenäosuse kohta. Vaidlust pole selle üle, et enne käeraudade kohaldamist

käitus kinnipeetav nii füüsiliselt kui ka verbaalselt agressiivselt. Nimetatud asjaolu kinnitab akt nr 46

(vt käesoleva otsuse p 10), eelmainitule tugineb ka ringkonnakohus oma otsuses. Samas ei ole aktis

ega ka ringkonnakohtus tuvastatud ühtegi sellist asjaolu, millest saaks järeldada, et pärast käeraudade

kohaldamist oleks kinnipeetav jätkanud füüsiliselt agressiivset käitumist. Ühtlasi ei nähtu aktist, et

vangla oleks asjaolusid hinnates leidnud, et pärast käeraudade kohaldamist jätkus oht vangla

ametnike elule ja tervisele ning vangla julgeolekule. Vangla on rahustusvoodi kohaldamist

põhjendanud väitega, et kaebaja "avaldas füüsilist vastupanu", ringkonnakohus on ise asunud vangla

asemel vangla tegevust põhjendama, leides, et pärast käeraudade kasutamist lähtus kinnipeetavast

jätkuvalt ründeoht, kuna ta sai kasutada pead, jalgu ning liikuda. Prognoosotsuse kohtuliku kontrolli

käigus ei saa kohus ise ametnike eest prognoosotsust teha. Kohus tohib tuvastatud asjaolude pinnalt

anda hinnangu, kas kaitstava hüve kahjustamise oht oli tõenäoline.

19. Vangla koostatud aktist ei nähtu, millistest kaalutlustest on lähtutud isiku jätkuvalt agressiivseks

tunnistamisel ja sellest tulenevalt ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise otsustamisel. Märkused

"agr." või "agres." ohjeldusmeetme kasutamise aktis (vt p 10) ei taga kolleegiumi hinnangul mitte

ühelgi juhul kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrolli mis tahes menetlusstaadiumis. Eluliselt usutav

on, et nende märkuste tähendus on hinnang "agressiivne", kuid ebaselgeks jääb, milles seisnes

kinnipeetava isiku agressiivsus ligi nelja tunni vältel, milliseid kontrollimehhanisme rakendati selle

kindlakstegemiseks, milles seisnes isikust tulenev oht vangla julgeolekule või isikule endale

olukorras, kus isik võiski olla agressiivne. Agressiivsus üldiselt on üks inimesele iseloomulikest

käitumisviisidest. Agressiivsus rahustusvoodi kohaldamise alusena eeldab, et tuvastatakse, milles

seisneb või miks tehakse järeldus ohtliku agressiivsuse kohta.

20. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et menetluslikud puudused ohjeldusmeetme

rakendamisel on viinud olukorrani, kus kohtul pole võimalik veenduda, et vangla on pärast

käeraudade kohaldamist ohjeldusmeetmena rahustusvoodisse paigutamisel kaalutlusõigust teostanud

õiguspäraselt. Niisamuti ei nähtu kaalutlusi meetme jätkuvaks rakendamiseks ligi nelja tunni vältel.

Kaalutlusõiguse teostamata jätmine, aga ka kaalutlusõiguse teostamise jälgitavuse puudumine on

vead, mis tingivad rakendatava meetme õigusvastasuse.

21. A. Kuke kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja

jätab jõusse halduskohtu otsuse, täiendades halduskohtu otsust käesoleva otsuse põhjendustega.

22. Tartu Halduskohus vabastas 27. jaanuari 2010. a määrusega A. Kuke riigilõivu 250 krooni

tasumisest maksejõuetuse tõttu. HKMS § 285 lg-st 1 ja HKMS v.r § 95 lg-st 1 tuleneb, et kui kaebuse

esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt

tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Seetõttu tuleb Tartu Vanglalt välja mõista 15,98 eurot

riigituludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann