3-3-1-80-11 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-80-11

1. Nõustun kolleegiumi seisukohaga, et ohjeldusmeetme, praegusel juhul fikseerimise

rahustusvoodisse paigutamise vormis kasutamine on puudulikult õiguslikult reguleeritud. Erinevalt

kolleegiumi enamusest pole ma aga seisukohal, et selle puuduse tõttu pole kohtul võimalik veenduda

selles, kas rahustusvoodisse paigutamisel on kaalutlusõigust kasutatud õigesti.

2. Arvan, et ohjeldusmeetme, mis on üheks täiendavaks julgeolekuabinõuks, kasutamisel teostatava

kaalutlusõiguse piirid on piisava täpsusega määratletud vangistusseaduse § 69 lg-s 1, milles

sätestatakse: "Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt

rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi-

või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla

julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise

ärahoidmiseks."

Õigusliku regulatsiooni vajakajäämised puudutavad vaid meetme rakendamise dokumenteerimist

ning meetme rakendamise järelevalvet. Need vajakajäämised ei välista aga meetme rakendamise

õiguspärasuse kohtulikku kontrolli, sest kohus saab halduse tegevuse õiguspärasuse hindamisel

kasutada kõiki tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendeid.

3. Praegusel juhul on ringkonnakohus minu arvates õiguspäraselt hinnanud kinnipeetava

rahustusvoodisse paigutamise ja seal hoidmise õiguspärasust. Minu arvates ei anna

kassatsioonkaebuse argumendid alust arvata, et ringkonnakohus on tõendite hindamisel rikkunud

kohtumenetluse norme. Ka ei nähtu kolleegiumi enamuse heakskiitu pälvinud otsusest, mida on

ringkonnakohus tõendite hindamisel teinud valesti.

Enda seisukoha kinnituseks esitan järgnevalt väljavõtte ringkonnakohtu otsuse asjakohastest

põhjendustest.

4. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

"7. Tulenevalt VangS § 69 lg-st 1, lg 2 p-st 5 ja § 70 lg-st 1 võib kinnipeetava suhtes, kes on ohtlik

teistele isikutele või vangla julgeolekule, kohaldada ohjeldusmeetmena fikseerimist.

Seega on fikseerimise kohaldamise õiguslikuks aluseks ohtlikkus teistele isikutele või vangla

julgeolekule. Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et kaebaja käitus enne ohjeldusmeetmete kasutamist

agressiivselt, ei allunud korraldustele maha rahuneda, haaras ametnikul rinnust ja seejärel ka ümbert

kinni. Kaebaja avaldas vanglaametnikele füüsilist vastupanu. Selle järel paigaldati talle käerauad ning

seejärel fikseeriti rahustusvoodisse (tl 34). Konflikti käigus kasutas kinnipeetav ka vanglaametnike

suhtes solvavaid väljendeid. Konflikti on kirjeldanud mitu erinevat vanglaametnikku ning nende

ütlused on kokkulangevad (tl 80, 81, 122-126). A. Kukk ei eita oma seletustes, et tal oli ametnikega

vaidlus ja et ta läks vastuvõturuumist välja, ent eitab füüsilise konflikti algatamist enda poolt, ja leiab,

et vanglaametnikud kasutasid tema suhtes ohjeldusmeetmeid pärast seda, kui ta oli juba rahulik (tl

83-83p, 104). Teisalt ei ole A. Kuke selgitused konflikti käigu kohta veenvad, sest puudub usutav

põhjus, miks pidanuks kaks vanglaametnikku pärast seda, kui kaebaja seisis rahulikult, käed kõrval,

haarama tal järsku üks kätest ja teine kaelast ja hakkama teda maha viima. Arvestades ka seda, et

konflikti kirjeldasid mitu vanglaametnikku sarnaselt ja et vanglaametnikel puudub motiiv süüdistada

kinnipeetavat väljamõeldud käitumises, peab ringkonnakohus usutavaks, et kaebaja käitus

vanglaametnike poolt kirjeldatud viisil.

8. Sellises olukorras on ringkonnakohtu hinnangul ohjeldusmeetme kohaldamine igati õigustatud.

Nõustuda ei saa halduskohtu otsusest läbikumava arusaamaga, justkui pidanuks pärast käeraudade

asetamist olema tõendatud A. Kuke täiendav agressiivsus. On ilmne, et üksnes käeraudade

kasutamine ei välista agressiivse isiku poolt ründeohtu teistele isikutele, sest ta võib ründeks kasutada

näiteks pead ja jalgu. Samuti saab ta jalgadel liikuda ning olla ohtlik teistele isikutele ka pelgalt keha

liikumisenergiat ära kasutades (nt joostes oma kehaga teise pikali lükata, lamavale isikule jalgadega

peale hüpata, suruda teise isiku enda ja mõne muu objekti vahele vms). Ringkonnakohtu hinnangul

pole vähemalt käesoleval juhul millegagi põhjendatud arvamus, nagu võinuks äsja agressiivselt

käitunud ning vanglaametnikke füüsiliselt rünnanud (haardesse võtnud) isik olla koheselt pärast

käeraudade paigaldamist sel määral rahunenud, et võib eeldada, et ta enam teisi isikuid mingil moel

ei ohusta. Nagu märgitud, on ka käeraudadega isikul teiste ründamiseks piisavalt avarad võimalused.

Asjaolu, et pärast käeraudade paigaldamist viibis sündmuskohal mitu vanglaametnikku ning

eelduslikult oleks käeraudades kaebaja uue rünnaku algatamisel suudetud efektiivselt neutraliseerida,

ei välista täiendava ohjeldusmeetme kasutamist fikseerimise näol. Ringkonnakohus ei näe põhjuseid,

miks peaksid vanglaametnikud riskima oma elu ja tervisega agressiivse, ehkki käeraudades kaebaja

kõrval, kui agressiivsest kinnipeetavast lähtuv oht on võimalik efektiivselt likvideerida täiendava

ohjeldusmeetmena fikseerimise kasutamise näol, mis ei ole kinnipeetava elule ega tervisele ohtlik.

Asjaolu, et kaebaja võis pärast mahaviimist ja mitme vanglaametniku poolt kinnihoidmist ning

käeraudade paigaldamist olla hetkeks alistunud, ei välista veel sobilikumal võimalusel uut

agressiivsushoogu. Siinkohal viitab ringkonnakohus ka Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohale, et

kinnipeetava saatmisel võib ohjeldusmeedet kasutada ennetava meetmena õigushüve kahjustuse

vältimiseks ka siis, kui kinnipeetav ei ole eelnevalt agressiivselt käitunud. Riigikohus leidis, et

sellisel juhul ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve

kahjustus oleks tõenäoline (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-63-09, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul oli ka käesoleval juhul eelnenud konflikti

arvestades piisavalt tõenäoline eeldada, et kinnipeetav võib olla ohtlik, hoolimata käeraudade

paigaldamisest.

Kinnipeetava jätkuvat agressiivsust (solvas ja ähvardas ametnikke) pärast käeraudade paigaldamist

on kinnitanud ka halduskohtu istungil tunnistajana üle kuulatud vanglaametnik (tl 122). Sellele, et

kaebaja oli jätkuvalt ohtlik ka pärast käeraudade paigaldamist, viitab ka asjaolu, et nähtuvalt aktist

ohjeldusmeetme kasutamise kohta oli kaebaja pärast rahustusvoodisse paigutamist agressiivne veel

ligi nelja tunni jooksul (tl 34). Samuti kinnitavad halduskohtu istungil tunnistajatena üle kuulatud

vanglaametnikud, et kaebaja kasutas sõimu ja solvanguid, st oli agressiivne, ka veel mitu tundi pärast

rahustusvoodisse fikseerimist (tl 124-126).

9. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, nagu oleks rahustusvoodisse fikseerimise aeg olnud

liiga pikk ja et A. Kukk oli rahunenud juba siis, kui ta end ise kella 19.05 paiku rahustusvoodist

vabastas. Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et rahustusvoodist enda omavoliline vabastamine on

iseenesest isiku agressiivsuse märgiks, sest sellega astutakse teadlikult vastu vanglaametnike

tegevusele. Kui isik on rahunenud, on tal võimalik sellest suuliselt teada anda, mitte end ise

rahustusvoodist voodi lõhkumisega riskides vabastada. Lisaks ei saa videosalvestiselt nähtuvat

A. Kuke käitumist pärast rahustusvoodist vabanemist pidada kuidagi rahunenud isiku käitumiseks.

Eksliku mulje jätab halduskohtu kirjeldus, nagu oleks A. Kukk pärast rihmadest vabanemist kambris

ringi kõndinud, uksele koputanud või voodil istunud. Nähtuvalt asja materjalidest siirdus A. Kukk

pärast rahustusvoodist vabanemist kohe kambri ukse juurde ja hakkas sellele koputama. Ehkki

videosalvestisel ei ole häält, on kaebaja käitumine ja liikumine iseloomulik inimesele, kes nõuab enda

väljalaskmist. Pidevalt ukse juures viibides ja sellele koputades oli kaebaja ca 5 ja pool minutit. Alles

seejärel istus kaebaja voodile, mille järel kohe ca poole minuti pärast sisenesid kambrisse

vanglaametnikud, kes ta uuesti fikseerisid. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu sellest käitumisest

kuidagi kaebaja rahunemine. Vastupidi, mitme minuti jooksul kambriuksele koputamine ja

eelduslikult enda väljalaskmise nõudmine viitab pigem isiku agressiivsusele. Voodile istumine

vahetult enne vanglaametnike sisenemist viitab sellele, et kaebaja pidi olema aru saanud, et kohe

sisenetakse kambrisse, kuid sellest ei saa järeldada tema rahunemist. Nagu ülal viidatud, kinnitasid

halduskohtu istungil üle kuulatud erinevad vanglaametnikud, et kaebaja oli veel tunde pärast

fikseerimist agressiivne, sõimas, rabeles ja ähvardas (tl 124-126). Alles kella üheteistkümne ajal

kinnipeetav vabandas ja soovis enda vabastamist (tl 124-126). Sama kinnitab ka akt ohjeldusmeetme

kasutamise kohta (tl 34). Ringkonnakohus ei näe alust neis tõendites kahtlemiseks. Ringkonnakohus

nõustub vastustajaga, et ähvardavat ja sõimavat kinnipeetavat ei saa pidada rahunenuks. On ilmne, et

sellise isiku vabastamisel luuakse väga tõsine oht, et ta muutub agressiivseks ka füüsiliselt.

10. Eeltoodust tulenevalt tuleb fikseerimise kasutamist ohjeldusmeetmena pidada A. Kuke suhtes

õiguspäraseks ja proportsionaalseks meetmeks. Tõendatud on selle kasutamise vajadus.

Õiguspäraseks tuleb lugeda ka selle kasutamine nelja tunni jooksul, kuna tõendatud on, et kaebaja

rahunes alles selle aja möödudes.

11. Lisaks sellele, et ohjeldusmeetme kohaldamiseks puudus alus, väidab kaebaja ka, et fikseerimine

sellisesse rahustusvoodisse oli õigusvastane selle piinava iseloomu tõttu.

Ringkonnakohus ei saa nõustuda ka selle seisukohaga. Vangistusseadus ei täpsusta fikseerimise

olemust. Möönda tuleb, et isiku asetamine selleks kohandatud voodisse ning tema kinnitamine

selliselt, et ta ei saa end sealt ise vabastada, on käsitatav fikseerimisena. Rahustusvoodi omadused ja

sellesse fikseerimise viis nähtub asja materjalide juures olevast videomaterjalidest. Isik fikseeriti

kõhuli ning isiku käed asetati ettesirutatult plastmasstorudesse, jalad ja selg kinnitati rihmadega.

Vastustaja kinnitusel oli rahustusvoodi konstrueeritud Tartu Vangla poolt ning selle juures oli

arvestatud meditsiinitöötajate seisukohti (vt apellatsioonimenetluses apellandi poolt esitatud Tartu

Vangla 22. veebruari 2010. a kirja). Ringkonnakohus ei näe alust selles väites kahelda, kuna

rahustusvoodi olemusest ei nähtu midagi, mis viitaks selle piinavale iseloomule. A. Kuke

rahustusvoodist vabastamise juures oli meditsiinitöötaja, kes vigastusi ei leidnud (tl 53).

Meditsiinitöötaja kontrollib ka kinnipeetava olukorda ka pärast fikseerimist (tl 121). Asjaolu, et

A. Kuke õlavarrel fikseeriti hiljem hematoom ning et tal olid väidetavalt pärast rahustusvoodist

vabanemist valud alaseljas, ei saa ringkonnakohtu hinnangul olla põhjustatud tema rahustusvoodisse

paigutamisest kui sellisest, vaid sellest, et kaebaja vabastas end ise rahustusvoodist. Nähtuvalt

videomaterjalist vabastas A. Kukk kõigepealt käe ühest ja siis teisest torust, mille tegemiseks pidi ta

märkimisväärse survega suruma õlavartega plastmasstoru äärte vastu. Edasi vabastas kaebaja end

selja peale kinnitatud rihmadest, milleks pidi ta kõhuliasendis kallutama end tugevasti tahapoole ja

külgedele. Ei ole imekspandav, et sellise tegevuse käigus saavad isiku õlavarred muljuda ja alaselg

liigselt venitada. Seetõttu on ringkonnakohtu arvates piisavalt selge, et väidetavad vigastused ei

tekkinud kaebajale lihtsalt rahustusvoodisse paigutamise tõttu, vaid sealt enda vabastamise tõttu.

Videomaterjalilt nähtub ka, et kaebaja tõusis pärast rihmadest vabastamist ise püsti ja väljus kambrist.

Eelnev istumine pärast pikka fikseeritud asendit on eelduslik tänu pikaajalisele sundasendile ega viita

piinamisele (vt tl 121).

Neil põhjustel ei pea ringkonnakohus rahustusvoodisse fikseerimise tingimusi õigusvastaseks ega pea

vajalikuks ka asjas ekspertiisi läbiviimist. Ringkonnakohus märgib ka siinkohal, et kui rahustusvoodi

oleks kaebajale valmistanud sellist piina, nagu ta väidab, oleks tõenäoline, et ta oleks kiiresti voodis

rahunenud, et ta sealt vabastataks. Nagu aga ülaltoodud tõenditest nähtub, rahunes kaebaja alles nelja

tunni pärast.

12. Olenemata sellest, kes kirjutas alla ohjeldusmeetme kasutamise aktile, on vastustaja kinnitanud, et

otsuse rahustusvoodi kasutamise otsustas vanglas viibinud kõrgemalseisev ametnik T. Trolla (tl 104-

105), kes kinnitab seda ka ise (tl 125). Nõustuda tuleb ka halduskohtu seisukohaga, et

ohjeldusmeetme kasutamise võis olukorra edasilükkamatuse tõttu otsustada VangS § 69 gl 4 alusel ka

kõrgem kohalviibiv vanglateenistuse ametnik, ehk inspektor A. Ool."

Jüri Põld