3-2-1-178-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-178-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. märts 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Peeter Jerofejev

Kohtuasi

Viktor Raude hagi Eduard Renini ja Eesti Vabariigi vastu

kinnistusraamatu kande muutmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-615

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eduard Renini kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

191 734 eurot 95 senti (3 000 000 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Viktor Raude (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Jaak Oja

Kostja I Eduard Renin (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Avo Greebe

Kostja II Eesti Vabariik (Harju Maavalitsuse kaudu), esindaja

Priit Kiigemägi

Asja läbivaatamise kuupäev

13. veebruar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2011. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-04-615

muutmata. Muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta Eduard Renini kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata Eduard Renini kassatsioonkaebuselt 27. oktoobril 2011 tasutud kautsjon 1917 (üks

tuhat üheksasada seitseteist) eurot 35 senti riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viktor Raude (hageja) esitas 4. juunil 2004 Reeda-Marje Renina (õigusjärglane Eduard Renin,

kostja I) ja Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) (kostja II) vastu hagi, milles palus kustutada

kinnistusraamatust Tallinnas Pärnu mnt 406/Kivimäe 10 asuva kinnisasja (kinnistu nr 270501)

omanikukande ja kanda omanikuna kinnistusraamatusse Eesti Vabariigi.

Hagiavalduse kohaselt ostis hageja 19. mail 2003 Ivo Liivilt Kivimäe 10 asuva ehitise kui vallasasja.

2004. a mais sai hageja teada, et temale kuuluva elamu ja selle juurde kuuluva krundi alla jäävale

maale on Tallinna Linnavalitsuse 10. jaanuari 1997. a korraldusega nr 4-k moodustatud kinnistu ning

kinnisasja omanikuna on 7. juulil 1997 kantud kinnistusraamatusse Reeda-Marje Renina.

Tallinna Linnavalitsus tunnistas 15. augusti 2001. a korraldusega nr 3366-k kinnistu moodustamise

õiguslikuks aluseks oleva 10. jaanuari 1997. a korralduse nr 4-k kehtetuks. Reeda-Marje Renina

vaidlustas korralduse nr 3366-k halduskohtus, kuid kõik kohtuinstantsid jätsid selle korralduse jõusse.

Kuna kinnistu nr 270501 on registreeritud aadressiga Pärnu mnt 406, kuid hagejale kuuluv ehitis asub

Kivimäe 10, ei olnud hagejal võimalik varem kinnistamisele vastuväiteid esitada, sest Kivimäe 10 ei

ole kunagi kinnistu moodustamise kohta kinnistusameti teadet ilmunud (kinnisasi asub Kivimäe

tänava ja Pärnu mnt ristumise kohas). Hagejale kuuluv ehitis on ehitatud õiguslikul alusel.

Kinnistusraamatu kanne rikub hageja kui omaniku õigusi vara vallata ja käsutada. Ehitise omanikul

on õigus erastada ehitise teenindusmaa. Kui kohaliku omavalitsuse korraldus maa tagastamiseks

tühistatakse ja kinnistusraamatu kanne kaotab õigusliku aluse, võib kande parandamisel kinnistu

omanikuna sisse kanda riigi, registriosa aga suletakse asjaõigusseaduse rakendamise seaduse

(AÕSRS) § 10 lg 5 kohaselt.

2. Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejale müüdud ehitis asub maal,

mis on kantud 7. juulil 1997 kinnistusraamatusse. Seega on ehitis kinnisasja oluline osa. Ivo Liiv oli

müüjana teadlik, et kinnisasja üle peetakse vaidlusi ja et vaidluste tõttu on kinnisasjale seatud

võõrandamise keelumärge. Müüja on tahtlikult ostjat, st hagejat eksitanud. Hagejal on võimalus

müügilepingust taganeda ja nõuda müüjalt ostuhinna tagastamist. Kuna hageja seda teinud ei ole ja

nõuab kinnistusraamatu kande muutmist, on alust arvata, et hageja ja ehitise müüja tegutsevad koos

pahauskselt.

3. Kostja II tunnistas hagi. Tallinna linn eksis, kui tagastas maa Reeda-Marje Reninale, sest maa ja

ehitise aadress olid erinev. Ehitisealust maad ei saa tagastada, erastada, anda munitsipaalomandisse

ega jätta riigi omandisse, kui seadusest ei tulene teisiti. Tallinna linn parandas vea ja tunnistas

15. augusti 2001. a korraldusega nr 3366-k kehtetuks varasema, s.o 10. jaanuari 1997. a korralduse

nr 4-k, millega tagastati vaidlusalune kinnistu Reeda-Marje Reninale. Seega on kinnistusraamatu

kande õiguslik alus ära langenud ja kanne on muutunud ebaõigeks. Kinnistusraamatusse omanikuna

riigi sissekandmine kindlustab maareformieelse olukorra taastamise.

4. Tallinna Linnakohus peatas 21. märtsi 2005. a määrusega asjas menetluse, kuni lahendatakse

tsiviilasi nr 2/28-4551/04 (Reeda-Marje Renina hagi Ivo Liivi ja Viktor Raude vastu ehitise

müügilepingu tühiseks tunnistamiseks). Harju Maakohus uuendas 19. mai 2008. a määrusega asjas

menetluse. 28. augustil 2008 peatas maakohus asjas menetluse kuni kostja I õigusjärglase

väljaselgitamiseni. Harju Maakohus uuendas 9. detsembri 2009. a määrusega menetluse taas ja lubas

Reeda-Marje Renina õigusjärglasena menetlusse astuda Eduard Reninil, kes oli 1. detsembril 2008

kantud vaidlusaluse kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse.

5. Harju Maakohus rahuldas 21. juuni 2010. a otsusega hagi. Maakohus otsustas tuvastada kostja I

kohustuse anda nõusolek kinnistusregistri kande muutmiseks, asendada kostja I tahteavaldus

kohtuotsusega ja muuta kinnistusregistri registriosa nr 270501 II jagu järgmiselt: kustutada

omanikuna Eduard Renin ning kanda omanikuna kinnistusraamatusse Eesti Vabariik.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tagastati Tallinna Linnavalitsuse 10. jaanuari 1997. a

korraldusega nr 4-k õigusvastaselt võõrandatud maa aadressiga Pärnu mnt 406 ja suurusega 2463 m²

eramaana Reeda-Marje Reninale. Kinnistusraamatu kanne tehti 3. juulil 1997. Tagastatud maal

paiknes ehitis, mille aadressiks oli hooneregistris märgitud Kivimäe 10. Ehitis asub Kivimäe tänava

ja Pärnu mnt ristumise kohas (Kivimäe 10/Pärnu mnt 406). Tallinna Linnavalitsuse 15. augusti

2001. a korraldusega nr 3366-k tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 10. jaanuari 1997. a korraldus nr 4-

k kehtetuks. Maareformiseaduse § 6 lg 2 p 3 alusel ei tule maad tagastada, kui sellel asuvad teisele

isikule kuuluvad hooned ja rajatised.

Ehitusregistri andmetel ja müügilepingust tulenevalt kuulus Kivimäe 10 asuv ehitis alates 19. maist

2003 hagejale. Enne oli maa kasutamise õigus 29. augustil 1986 Tallinna Linna RSN TK otsusega

antud Eesti NSV Varustuskomitee Eesti Sekundaartooraine Töötlemise ja Varumise Koondisele

"Eesti Sekundaartoorainekoondis".

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 annab isikule, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, näiteks ei

ole tema õigust kinnistusraamatusse kantud või on kantud ebaõigesti või on kahjustatud mõne

olematu koormatise või kitsenduse sissekandmisega, õiguse nõuda ebaõige kande muutmist või

kustutamist. Kinnistusraamatu kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi

parandamine puudutab. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud

tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega

tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Kui maa tagastamise aluseks olnud linna- või vallavalitsuse

korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu

ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, AÕSRS § 10 lg 5 järgi õigus nõuda

kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel

kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik.

Pärast kohaliku omavalitsuse õigusakti kehtetuks tunnistamist muutus kinnistusraamatu

registriosa 270501 (vana number 2705) kanne ebaõigeks ning hagejal, kes omandas 19. mail 2003

Ivo Liiviga sõlmitud müügilepingu alusel ehitise, on õigus nõuda kinnistusraamatusse omanikuna

riigi kandmist ja kande parandamiseks nõusolekut kostjalt I, kes on kantud kinnistusraamatusse

Reeda-Marje Renina õigusjärglasena.

Maareformieelse olukorra taastamiseks on vaja registriosa sulgeda. Kinnistusraamatuseaduse § 72

lg 2 sätestab, et avalik-õiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kohta avatud registriosa suletakse

omaniku lihtkirjaliku avalduse alusel, kui kinnisasja kinnistusraamatusse kandmine ei ole selle

seaduse § 8 lg 3 järgi kohustuslik ning kinnisasi ei ole koormatud piiratud asjaõigustega ega antud

teise isiku valdusse. Seega on kinnistusregistriosa sulgemiseks vaja kanda riik kinnistusraamatusse

omanikuna.

Kostja viide AÕS § 107 lg-le 3 on alusetu. Nimetatud säte käsitleb vallasasja ühendamist

kinnisasjaga. Müügilepinguga omandati vallasasi, mitte ei ühendatud seda kostjale sel ajal

kinnistusraamatu kande järgi kuuluva kinnisasjaga.

Praeguses asjas ei ole tähendust, kas Ivo Liivi ja hageja vahel sõlmitud ehitise müügileping on kehtiv

ning kas hageja oli heauskne ostja või mitte. Nimetatu lahendatakse tsiviilasjas nr 2-04-510, mis on

praegu peatatud.

Kuigi hageja on oma nõude resümeerinud hagi esitamise ajal kehtinud õigusnormidele tuginedes,

tuleb otsuse resolutsioon sõnastada kehtivatest õigusnormidest lähtuvalt, mis nõude sisulist mõtet ei

muuda.

6. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Mh palus kostja kohustada hagejat isiklikult kohtuistungil osalema ja

kuulata tunnistajana üle B. Bock ning teha allkirjaekspertiis.

7. Hageja ja kostja II vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning

maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. oktoobri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, nõustudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 1 alusel

täielikult maakohtu põhjendustega.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et kinnistusraamatu kanne on

kohaliku omavalitsuse õigusakti kehtetuks tunnistamise tõttu ebaõige ja hagejal on õigus nõuda

kinnistusraamatu kande parandamist. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki poolte asjassepuutuvaid

seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb hagi rahuldada.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus järgmist. Õige on apellandi

seisukoht, et tagastataval maal ehitiste olemasolu ja nende võimalike omanike väljaselgitamise

kohustus on kohalikul omavalitsusel. Hagi aluseks ongi asjaolu, et Pärnu mnt 406 asuva

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ei pannud kohalik omavalitsus tähele, et kinnistul asus

seaduslik ehitis aadressiga Kivimäe 10, väljastatud oli ehitusluba paviljoni ehitamiseks ja selles osas

ei tohtinuks kostja õiguseellasele maad tagastada. Seega on kohaliku omavalitsuse eksituse tõttu maa

tagastamisel kinnistusraamatu kanne vale. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-26-03

märkinud, et AÕSRS § 10 lg 1 kohaselt on maareformi käigus tagastatud maa esmakinnistamise

(registriosa avamise) õiguslikuks aluseks valla- või linnavalitsuse esitatud kirjalik kinnistamisavaldus

ja valla- või linnavalitsuse korraldus. Kui maa tagastamise korraldus on kehtetuks tunnistatud, siis on

see kehtetu tagasiulatuvalt, ka kande õiguslik alus on tagasiulatuvalt ära langenud ja kinnistusraamatu

kanne on seega ebaõige.

Tähendust ei ole asjaolul, et kostja I ei teadnud, et vaidlusalune ehitis (paviljon) kuulus maa

kinnistamise hetkel hagejale. Kostja I heausksusel oleks tähendus vaid siis, kui kostja õiguseellane

oleks omandanud kinnisasja isikult, kes oleks ebaõigesti omanikuna kinnistusraamatusse kantud.

Praegusel juhul on tegu maa esmakinnistamisega kostja õiguseellase nimele.

Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, et kinnistusraamatu kande muutmist hagedes ei realiseeri hageja

oma õigust. Hageja on valinud seadusest tuleneva õiguskaitsevahendi oma õiguste kaitseks.

Maakohus on õigesti märkinud, et vaidluses ei ole tähtis, millistel asjaoludel hageja paviljoni

vallasasjana omandas. Puudub seadusjõus kohtuotsus hageja ja ehitise müüja vahelise tehingu

tühisuse tunnustamise kohta, mistõttu tuleb lähtuda eeldusest, et tegemist on kehtiva lepinguga.

Kostja I esile toodud uued asjaolud tuleb jätta TsMS § 633 lg 5 alusel käsitlemata, sest kostja I ei ole

põhjendanud nende esimese astme kohtus esitamata jätmist. Uute asjaolude esitamist ei saa

põhjendada protsessi õigusjärglasena kaasamisega ja arhiivimaterjali hilisema otsimisega.

Kohtukulude väljamõistmist pooled ei taotlenud. Kostjalt tuleb TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 3 alusel

riigituludesse mõista saadud menetlusabi 4473 eurot 82 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata

asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidsid kohtud vääralt, et asjas ei ole tähtsust, millistel

asjaoludel hageja ehitise vallasasjana omandas, kuigi asjas esitatud asjaoludel on hageja omandanud

selle pahauskselt.

Kohus oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata, kuna samade poolte vahel on menetluses sama asi

sama eseme kohta samal alusel (lisatud määrused nr 2/5/230-48474/00, nr 2/5/230-2126/01 ja nr 2-

2/1099/04).

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja I taotluse kohustada hagejat isiklikult

kohtuistungil osalema ning kuulata tunnistajana üle B. Bock. Seda tehes võttis kohus kostjalt I

võimaluse tõendada, et hageja on "variisik" ja pahauskne ehitise omandaja. Ringkonnakohus jättis

kostja I ilma võimalusest asjaolusid tõendada ning rikkus poolte võrdse kohtlemise põhimõtet.

Samuti jättis ringkonnakohus põhjendamatult vastu võtmata kostja I esitatud dokumentaalsed tõendid

ja korraldamata allkirjaekspertiisi, et tuvastada, kas Kivimäe 10 erastamise dokumendid on võltsitud.

Kostja I esitas need tõendid tsiviilasjas nr 2-04-510 ja palus maakohtul liita need asjad üheks

menetluseks. Maakohus jättis asjad liitmata, mistõttu jäid need tõendid maakohtus esitamata ja

kostja I esitas need alles apellatsiooniastmes.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et pooled ei taotlenud kohtukulude väljamõistmist. Kostja I

taotles apellatsioonkaebuses kohtukulude ja tekitatud kahju väljamõistmist.

Nii- maa kui ka ringkonnakohtu otsus on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 32.

10. Kostja II vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

11. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja I

ei ole kogu menetluse vältel oma alusetuid väiteid ehitise võõrandamise kohta tõendanud ning tema

taotlused on asjakohatud ja jäetud tähelepanuta ka tsiviilasjas nr 2-04-510. Kostja I ei ole esitanud

kohtukulude nimekirja.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust

ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Riigikohus järgib TsMS § 689 lg 5 järgi valdavas osas

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium muudab kohtute

põhjendusi järelduse osas, et hageja sai ehitise omanikuks.

13. Kolleegiumi hinnangul ei saanud hageja asjas esitatud asjaolude järgi ehitise kui vallasasja

omanikuks, sest maa, millel ehitis asub, oli Tallinna Linnavalitsuse 10. jaanuari 1997. a korraldusega

nr 4-k kostjale I tagastatud ja sellest oli moodustatud kinnistu. Maa esmakinnistamisega 7. juulil 1997

muutus ehitis sel ajal kehtinud AÕS § 16 lg 1 järgi maa oluliseks osaks. AÕS § 15 lg 2 järgi ei võinud

üldjuhul asi ja tema olulised osad olla erinevate õiguste ja kohustuste esemeks. Selles osas ei ole

kohtute järeldused õiged ja neid tuleb muuta, kuid see ei mõjuta maa- ja ringkonnakohtu otsuse

lõppjäreldusi.

14. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et vaidluse lahendamisel ei ole tähtis,

millistel asjaoludel hageja ehitise vallasasjana ostis, ega see, kas hageja sai ehitise omanikuks.

Seetõttu jättis ringkonnakohus õigesti asjas vastu võtmata ka tõendid, mis kostja I esitas ehitise

omandi üleandmise asjaolude kohta.

Kuigi asjas esitatud asjaolude järgi ei ole hageja saanud ehitise kui vallasasja omanikuks, ei tähenda

see, et hagejal ei oleks õigustatud huvi nõuda kinnistusraamatu kande parandamist. 25. märtsil 2004

jõustunud AÕSRS § 10 lg 5 näeb ette, et kui maa tagastamise aluseks olnud linna- või vallavalitsuse

korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu

ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks

nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse

kinnistusraamatusse omanikuna riik.

Kolleegium leiab, et viidatud sätte järgi rikub ebaõige kanne eelkõige tühistatud korralduse alusel

tagastatud maal asuva ehitise omaniku õigust saada maa omanikuks või nõuda ehitise alusele ja selle

teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist. Seejuures on viidatud sätte alusel esitatud

hagi rahuldamise eesmärgiks asetada ehitise omanik võimalikult sarnasesse olukorda, milles ta

olnuks, kui maa seadusvastast tagastamist poleks toimunud (vt Riigikohtu 14. aprilli 2003. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-26-03, p 13). Kolleegiumi arvates on sarnane õigustatud huvi olemas ka isikul,

kes on teinud tehingu ehitise omandamiseks, kuid kes ei ole saanud ehitise omanikuks põhjusel, et

ehitis on ebaõige kinnistusraamatu kande tõttu muutunud teisele isikule kuuluva kinnisasja oluliseks

osaks. Seega on hagejal AÕSRS § 10 lg 5 mõttes õigustatud huvi nõuda kinnistusraamatu kande

parandamist, nagu see oli ka isikul, kes oli maa esmakinnistamise ajal ehitise kui vallasasja omanik,

ning taotleda Eesti Vabariigi omanikuna kinnistusraamatusse kandmist.

Küsimus, kas hagejal on õigus saada erastamise teel vaidlusaluse maa omanikuks, lahendatakse

pärast Eesti Vabariigi kinnistusraamatusse kandmist.

15. Ekslik on kostja I arusaam, et hagi tulnuks jätta TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, kuna

kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel.

Kostja I viidatud määrusest nr 2/5/230-4874/00 nähtub, et ehitise kui vallasasja müüja on esitanud

2000. a-l kostja I vastu hagi sama kinnisasja kohta tehtud kinnistusraamatu kande ebaõigeks

tunnistamiseks, mis on jäetud Tallinna Linnakohtu 12. aprilli 2003. a määrusega läbi vaatamata, sest

hageja ei ilmunud kohtuistungile. Kostja I viidatud määrusest nr 2/5/230-2126/01 nähtub, et samas

tsiviilasjas on hagi läbi vaatamata jätmise tõttu kustutatud ehitise müüja kasuks hagi tagamise korras

kinnistusraamatusse kantud võõrandamise ja koormamise keelumärge. Kostja I viidatud määrusest

nr 2-2/1099/04 nähtub, et ehitise müüja on esitanud Tallinna Ringkonnakohtule 1. juulil 2004

erikaebuse, milles palus maakohtu määruse hagi läbi vaatamata jätmise kohta tühistada ja saata asja

linnakohtule uueks läbivaatamiseks, kuid ringkonnakohus on jätnud erikaebuse rahuldamata ja

menetluse taastamata.

Kolleegiumi arvates ei ole viidatud kohtuasja tõttu alust jätta praeguses asjas esitatud hagi läbi

vaatamata, sest viidatud kohtuasja menetlus on lõppenud. Samuti ei anna need määrused alust

lõpetada asja menetlust TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel, mille järgi lõpetab kohus menetluse otsust

tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse

lõpetanud Eesti kohtu lahend. Kostja I viitab ekslikult TsMS § 428 lg 1 p-le 2, sest Tallinna

Linnakohtu 12. aprilli 2003. a määrusega ei lõpetatud asja menetlust TsMS § 428 lg 1 p 2 tähenduses,

vaid jäeti hagi läbi vaatamata. Kohtuasja menetluse lõppemine hagi läbi vaatamata jätmisega ei

takistanud viidatud linnakohtu määruse tegemise ajal kehtinud TsMS § 222 lg 2 järgi sama hagiga

uuesti kohtusse pöörduda ega takista seda ka alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva TsMS § 426 lg 1 järgi.

16. Kuna hagi esitati enne 1. jaanuari 2006, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse

seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 1 järgi kohaldada menetluskulude jaotamisele ja nende

kindlaksmääramisele enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.

Toona kehtinud TsMS § 60 lg 3 järgi ei olnud menetlusosalisel õigust nõuda kulude hüvitamist, kui ta

ei olnud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja esitanud. Pooled ei ole esitanud

ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mistõttu jättis ringkonnakohus õigesti kohtukulud välja

mõistmata. Samuti ei ole pooled esitanud kohtukulude nimekirja Riigikohtule, mistõttu jätab ka

kolleegium menetluskulud välja mõistmata.

17. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kostja I kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Peeter Jerofejev