3-3-1-85-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-85-11

Otsuse kuupäev

8. märts 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Ivo Pilving,

Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Kuldar Salumetsa (Salumets) kaebus Paldiski linnapea

22. jaanuari 2010. a käskkirja nr 7 tühistamiseks, teenistusse

ennistamiseks ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a otsus haldusasjas nr 3-

10-457

Menetluse alus Riigikohtus

Kuldar Salumetsa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Kuldar Salumetsa kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 15. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-10-457

halduskohtu menetluses kantud kulude väljamõistmist puudutavas osas (resolutsiooni p 6) ning

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-457 teenistusest sunnitult

puudutud aja eest nõutava tasu ning halduskohtu menetluses kantud kulude väljamõistmist

puudutavas osas (resolutsiooni p-d 1 ja 2). Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

Tallinna Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kuldar Salumets vabastati Paldiski linnapea 22. jaanuari 2010. a käskkirjaga nr 7 avaliku

teenistuse seaduse (ATS) § 84 p-de 1 ja 2 ning § 118 alusel distsiplinaarkaristusena teenistusest.

2. K. Salumets esitas halduskohtule kaebuse teenistusest vabastamise käskkirja tühistamiseks ning

taotles vastavalt ATS § 135 lg-le 1 teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest

tasu väljamõistmist vastustajalt.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 15. detsembri 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-10-457

kaebuse, tühistas vaidlustatud käskkirja (resolutsiooni p 2), ennistas kaebaja teenistusse (p 3) ja

mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest perioodil

23. jaanuar 2010 kuni 15. detsember 2010. Kohtuotsusega kohustati vastustajat kindlaks määrama

väljamaksmisele kuuluv rahasumma, arvestades sellest maha teenistusest vabastamisel tasutud

lõpparve ning töötasu, mida kaebaja on saanud ajavahemikus 23. jaanuar 2010 kuni 15. detsember

2010 töötamisel teise tööandja juures. Kaebajat kohustati viivitamatult esitama Paldiski

Linnavalitsuse raamatupidajale andmed saadud töötasu kohta (p 4). Kohtuotsus kuulus vastavalt

resolutsiooni p-le 5 viivitamatule täitmisele kahe kuu palga väljamaksmise osas.

Halduskohus tunnistas ebaseaduslikuks kaebaja teenistusest vabastamise ja tühistas vaidlustatud

käskkirja. Teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmise osas leidis halduskohus, et

väljamõistetavast summast tuleb maha arvata tulu, mida kaebaja sai teise tööandja juures töötades,

ning lõpparve summa.

Halduskohus jättis kaebaja menetluskulud tema enda kanda, kuna menetluskulude väljamõistmise

taotlus esitati pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist (resolutsiooni p 6). Kohus oli andnud

tähtaja täiendavate taotluste ja dokumentide esitamiseks (5. november 2010), kuid kaebaja esitas

menetluskulude väljamõistmise taotluse koos kuludokumentidega 8. novembril 2010.

4. Apellatsioonkaebused esitasid nii K. Salumets kui ka Paldiski Linnavalitsus.

K. Salumets palus halduskohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti tema menetluskulud tema enda

kanda ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu täies ulatuses välja mõistmata. Apellant

leidis, et avaliku teenistuse seadusest ei tulene alust ATS § 135 lg-s 1 nimetatud tasust mahaarvamiste

tegemiseks. Halduskohus otsustas nimetatud tasust mahaarvamise alles kohtuotsuses ega käsitlenud

seda kohtumenetluse käigus. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule,

mida ei ole menetluses arutatud. Samuti märkis apellant, et HKMS § 26 lg 3 ei võimalda teha

kaebajale ettekirjutust vastustajale töötasu kohta dokumentide esitamiseks.

Paldiski Linnavalitsus taotles apellatsioonkaebusega halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega

K. Salumetsa kaebus rahuldati.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. mai 2011. a otsusega K. Salumetsa apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja rahuldas osaliselt Paldiski Linnavalitsuse apellatsioonkaebuse, tühistades halduskohtu

otsuse p-d 4 ja 5. Tühistatud osa puudutas K. Salumetsale teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu

väljamõistmist. Selles osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, jättes K. Salumetsa kaebuse nimetatud

ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus leidis järgmist:

1) halduskohus on põhjendatult tühistanud vaidlustatud käskkirja, leides, et see on oluliste menetlus-,

vormi- ja kaalutlusvigadega ning seetõttu on käskkirja õiguspärasuse kontrollimine võimatu;

2) teenistusest vabastamise käskkirja tühistamise tõttu tekkis ametnikul nõudeõigus ATS § 135 lg 1

alusel;

3) halduskohus on õigesti tõlgendanud ATS § 135 lg-t 1, leides, et selles nimetatud tasu

väljamõistmisel tuleb arvesse võtta ka vahepealsel perioodil töötamise eest saadud töötasu. Tasu

maksmise eesmärk on seada ametnik rahaliselt samasse olukorda, milles ta olnuks siis, kui

õigusvastast teenistusest vabastamist poleks olnud. Mujal töötamise eest saadud tasu arvestamata

jätmine tooks kaasa ametniku alusetu rikastumise;

4) kuna kaebaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et teenis teenistusest sunnitult puudutud ajal

rohkem, kui oleks teeninud teenistuses olles, puudub alus ATS § 135 lg-s 1 nimetatud tasu

väljamõistmiseks;

5) asjakohane ei ole tuginemine TsMS § 436 lg-le 4. Halduskohtumenetluses peab nõude rahuldamise

ulatuse välja selgitama kohus, sõltumata poolte konkreetsetest väidetest;

6) halduskohus jättis õigesti kaebaja menetluskulud tema kanda. Kohus määras taotluste esitamiseks

tähtaja kooskõlas HKMS § 201 lg-ga 1 ega pidanud andma täiendavat tähtaega menetluskulude

hüvitamise taotlemiseks. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et menetluskulude hüvitamise taotluse

hilinenud esitamine ei toonud kaasa kohtumenetluse venimist. Taotluste esitamise tähtaegsuse nõude

järgimine on oluline menetlusosaliste võrdsuse tagamiseks. Kaebaja kui juriidiliste teadmistega isik

ning tema advokaadist esindaja pidanuksid ilma kohtu täiendavate selgitusteta aru saama, milline

õiguslik tähendus on kohtu määratud tähtajal.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses taotleb K. Salumets ringkonnakohtu ja halduskohtu otsuste tühistamist osas,

millega jäeti rahuldamata tema taotlus teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks

ja jäeti välja mõistmata menetluskulud, ning palub teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ka

saamata jäänud tasu nõudes ning mõista vastustajalt välja menetluskulud. Juhul kui Riigikohus ei pea

võimalikuks ise uut otsust teha, palub kassaator saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule.

Kassaator väidab järgmist:

1) ATS § 135 lg-t 1 on kohaldatud teenistusest sunnitult puudutud tasu väljamõistmise osas vääralt.

Mahaarvamise võimalus ATS § 135 lg-s 1 nimetatud tasu väljamõistmisel peaks selgesõnaliselt

tulenema seadusest, kehtiv õigus seda aga ei võimalda;

2) vähendades pärast asja sisulist arutamist omal algatusel väljamaksmisele kuuluvat tasu, jättis

kohus kaebaja ilma võimalusest esitada omapoolseid seisukohti või kaebust vastavalt muuta. Seega

tegi kohus n-ö üllatusotsuse;

3) kohtute poolt võimalikuks peetud mahaarvamiste lubamisel tekib ebavõrdne kohtlemine isikute

vahel, kes töötavad ega saa seetõttu tasu, mille tingis vastustaja õigusvastase käitumise tõttu

teenistusest eemalviibimine, võrreldes isikutega, kes ei tööta ning saavad nimetatud tasu kogu

ulatuses;

4) halduskohus ei andnud selget tähtaega menetluskulude väljamõistmise taotlemiseks ja

kuludokumentide esitamiseks.

Kassaator taotleb ka kassatsioonimenetluses kantud kulude väljamõistmist vastustajalt ning on

esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (tl 112-116).

7. Paldiski Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta

kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt on ATS § 135 lg 1 eesmärgiks taastada ametniku

jaoks teenistusest vabastamisele eelnenud olukord ka majanduslikus mõttes. Tasu teise tööandja

juures töötamise eest sai kassaator vaid seetõttu, et ta vabastati teenistusest. Kohtute seisukohale

vastupidine tõlgendus viiks ametniku alusetu rikastumiseni. Halduskohus ei rikkunud TsMS § 436 lg-

tes 3 ja 4 sätestatut. Kaebaja on taotlenud tasu väljamõistmist ATS § 135 lg 1 alusel. K. Salumetsa

kantud menetluskulud jäeti õigesti tema enda kanda.

8. Riigikohtu halduskolleegiumi 20. detsembri 2011. a määrusega otsustati K. Salumetsa

kassatsioonkaebus HKMS § 67 lg 1 alusel anda läbivaatamiseks halduskolleegiumi kogu koosseisule.

9. Vastuseks halduskolleegiumi 21. detsembri 2011. a teatisele asja arutamise aja kohta kirjalikus

menetluses kolleegiumi kogu koosseisu poolt teatab kassaator, et ta jääb kassatsioonkaebuses esitatud

seisukohtade juurde. Kassaator on jätkuvalt seisukohal, et puudub seaduslik alus mahaarvamiste

tegemiseks ATS § 135 lg 1 alusel makstavast tasust ning et halduskohus on rikkunud menetlusnormi,

jättes andmata pooltele võimaluse esitada seisukohti hüvitise suuruse osas, samuti jättes andmata

eraldi tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks.

Paldiski Linnavalitsus teatab, et tal ei ole varem avaldatule täiendavalt midagi lisada ja ta jääb seniste

seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kassatsiooniastmes on praeguses asjas vaidlus järgnevas:

1) kas ATS § 135 lg 1 alusel teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja mõistetava tasu arvutamisel

on lubatav arvesse võtta teistelt tööandjatelt saadud tasu aja eest, mil isik oli sunnitud teenistusest

eemal olema;

2) kas esimese astme kohtu menetluse kulude välja mõistmata jätmine oli õiguspärane.

I

11. ATS § 135 lg 1 kuni 1. jaanuarini 2012 kehtinud sõnastuses sätestas: "Ebaseaduslikult teenistusest

vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest

vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest."

12. Kolleegium asus 2. novembri 2011. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-52-10 seisukohale, et ATS

§ 135 lg 1 alusel välja mõistetava tasu suuruse kindlaksmääramisel ei saa arvesse võtta teenistusest

sunnitult puudutud ajavahemikul teiste tööandjate makstud töötasu. Kolleegium möönis varasemale

praktikale viidates, et ATS § 135 lg 1 alusel tasu väljamõistmine on olemuselt kahju hüvitamine, kuid

see säte reguleerib kahju hüvitamise erijuhtu, mille puhuks ei ole seadusandja näinud ette hüvitise

vähendamise või välja mõistmata jätmise võimalust, aluseid ega põhimõtteid. Seejuures leidis

kolleegium, et seaduses puudub erinevalt töölepingu seaduse (TLS) §-st 108 ka teiselt tööandjalt

saadud tasu arvesse võtmiseks õiguslik alus. Selliste aluste tuletamist vastava õigusliku regulatsiooni

puudumise korral ei pidanud kolleegium kooskõlas olevaks avaliku õiguse olemusega (p-d 22 ja 23).

Lahendis haldusasjas nr 3-3-1-52-10 osutas kolleegium enda senisele praktikale, mille kohaselt on

ATS § 135 lg 1 alusel makstavast hüvitusest sätte eesmärgile viidates peetud teatud juhtudel

mahaarvamisi võimalikuks. Kolleegium on varem leidnud, et sätte eesmärgiga pole kooskõlas tasu

väljamõistmine aja eest, mil kohtuistung oli edasi lükatud põhjusel, et kaebaja mõjuvate põhjusteta ei

ilmunud kohtuistungile (määrus haldusasjas nr 3-3-1-35-99, p 3). Kooskõlas sätte eesmärgiga on

teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu hulgast kolleegiumi praktika kohaselt (määrus

haldusasjas nr 3-3-1-41-99, p 4) peetud võimalikuks maha arvata ka hüvitist, mida ebaseadusliku

vabastamise tõttu maksti seaduse või muu üldakti alusel.

13. Kolleegiumi kogu koosseis peab vajalikuks selles küsimuses asuda senisest erinevale seisukohale,

kuna ei pea otsust asjas nr 3-3-1-52-10 põhjendustes järjekindlaks ning leiab, et selles ei arvestatud

varasema praktikaga, mille kohaselt tasu väljamõistmine ATS § 135 lg 1 alusel kujutab endast kahju

hüvitamist.

Kolleegium peab praeguse asja lahendamisel senist praktikat muutes oluliseks märkida ka seda, et

ATS § 135 lg 1 varasema tõlgenduse järgi mahaarvamise tegemata jätmine paneks käesolevas asjas

täiendava rahalise koormuse kohaliku omavalitsuse üksusele. PS § 154 lg-st 2 tulenevalt võib sellise

kohustuse kohalikule omavalitsusele panna vaid seaduse alusel.

Kolleegiumi varasema praktika (11. oktoobri 1999. a määrus asjas nr 3-3-1-35-99, p 3, ja 1. novembri

1999. a määrus asjas nr 3-3-1-41-99, p 4) kohaselt on ATS § 135 eesmärk anda ebaseaduslikult

vabastatud ametnikule ennistamise korral õigus saada tasu kogu aja eest, mil ta temast sõltumatutel

põhjustel oli ilma töötasuta.

Ka nimetatud juhtudel, mil kolleegium pidas mahaarvamist sätte eesmärgiga kooskõlas olevaks, ei

olnud ega ole teenistusest sunnitult puudutad aja eest makstavast tasust mahaarvamiste tegemiseks

erinormi kujul selgesõnalist õiguslikku alust.

14. ATS § 135 lg 1 alusel tasu väljamõistmine on eesmärgipärane ulatuses, mis ei too kaasa isiku

põhjendamatut rikastumist. Seetõttu peab kolleegium võimalikuks arvata sel alusel makstavast

hüvitisest maha ka tasu, mille isik on teenistusest sunnitult puudutud ajal omandanud oma tööjõu

teistsuguse kasutamisega.

Sama põhimõtet väljendab TLS § 108, mis sätestab: "Töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel, kui

töösuhe jätkub, on töötajal õigus nõuda kahju hüvitamist, eelkõige saamata jäänud töötasu. Hüvitisest

võib maha arvata osa, mille töötaja on oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandanud."

Ehkki ATS § 135 lg 1 reguleerib kahju hüvitamise erijuhtumit, ei ole selle juhtumi erisused piisavad

selleks, et ainuüksi nendega õigustada kõrvalekallet kahju hüvitamise üldpõhimõtetest.

15. Üldjuhul ei ole avalik-õiguslikus suhtes kahju hüvitamise eesmärk karistamine (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 4. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-13-06, p 23). Kahju hüvitamise eesmärgiks

on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks

olnud, kui kahju poleks tekitatud (vrd riigivastutuse seaduse § 8 lg 1, võlaõigusseaduse (VÕS) § 127

lg 1). Sellest järeldub, et hüvitatavast kahjust tuleb reeglina maha arvata igasugune kasu, mida isik sai

tulenevalt kahju tekitamisest (VÕS § 127 lg 5). Kahju hüvitamine ei tohi viia isiku põhjendamatu

rikastumiseni. Põhiseaduse § 25 ei nõua kahju hüvitamist suuremas ulatuses kui isikul tegelikult

tekkinud kahju. Kasu maha arvamine ei riiva seega antud juhul hüvitamispõhiõigust ega muid õigusi.

16. Teiselt tööandjalt saadud palga arvestamata jätmise korral võib ATS § 135 lg 1 kohaldamisel

teenistusest vabastatud ametnik, kes kohtuvaidluse ajal töötas teise tööandja juures, sattuda varaliselt

soodsamasse olukorda, kui ta oleks olnud teenistussuhte jätkumisel. Selline lahendus poleks

kooskõlas ATS § 135 lg 1 eesmärgi ja kahju hüvitamise üldiste põhimõtetega.

Praeguse juhu eripäraks on see, et vastavalt ringkonnakohtu istungil K. Salumetsa poolt esitatule,

millest lähtus otsuse tegemisel ka ringkonnakohus, töötas ta pärast õigusvastast teenistusest

vabastamist kõrgema palgaga kui see, mida ta sai enne õigusvastast teenistusest vabastamist (II kd,

tl 85 pöördel).

17. Kassaator väidab, et ringkonnakohtu tõlgendus ATS § 135 lg 1 alusel makstava tasu osas toob

kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise ja asetab isikud, kes teenistusest sunnitult eemal viibitud ajal

töötasid, ebasoodsamasse olukorda võrreldes nendega, kes pole töötanud ega teistelt tööandjatelt tasu

saanud.

Kolleegium kassaatori selle väitega ei nõustu. Kõigepealt pole kahju hüvitamisel, pidades silmas

kahju hüvitamise eesmärki, kassaatori poolt osutatud gruppide puhul tegemist asjakohaste

gruppidega. Kahju hüvitamisel ei ole kohane võrrelda isikuid, kes pärast vabastamist töötasid ja said

palka, nende isikutega, kes ei töötanud ega saanud palka. Selline võrdlus tähendaks nende isikute

võrdlemist, kellele on kahju tekkinud, nende võrdlemisega, kelle varalises sfääris pole muudatust

toimunud.

Teiseks oleks erinevaks kohtlemiseks mõistlik põhjendus, isegi juhul, kui pidada neid gruppe

võrreldavateks, järgmine. Kassaator on tulu, mis tal jäi vastustajalt teenistusest sunnitult eemal

viibimise tõttu saamata, teeninud muul viisil oma tööjõu rakendamisega.

18. ATS § 135 lg 1 alusel nõutava tasu väljamõistmise puhul on seega määrav, kui suures ulatuses on

õiguspärane arvesse võtta teenistusest sunnitult puudutud ajal teise tööandja poolt makstud töötasu

või isiku tööjõu teistsuguse kasutamise eest saadud muud tulu. Õigusvastase teenistusest vabastamise

tõttu asutuselt saamata jäänud tasu väljamõistmise otsustamisel tuleb lähtuda kahju hüvitamise

reeglistikust, võttes arvesse eelkõige põhjuslikku seost õigusvastase teenistusest vabastamise ja

saamata jäänud töötasus väljenduva kahju vahel.

19. Arvestades eelnevalt rõhutatud seisukohta, et ATS § 135 lg-t 1 ei tohi tõlgendada viisil, mis

võimaldab õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul sattuda soodsamasse olukorda, kui ta

olnuks teenistussuhte jätkumisel, tuleb selle sätte alusel esitatava nõude suuruse kindlakstegemisel ja

tasu väljamõistmisel kolleegiumi hinnangul arvesse võtta veel ka järgnevat.

19.1. Tasu väljamõistmise otsustamisel tuleb eristada ajavahemikke, mil vabastatud ametnik oli ilma

tuluta oma tööjõu kasutamisest ja mõista selle aja eest välja tasu asutuselt täies ulatuses, ning

ajavahemikke, mil ta sai tulu, ning teha siis mahaarvamised ATS § 135 lg 1 alusel makstavast tasust

vaid selle perioodi ulatuses, mil isik sai tulu tööjõu kasutamisest.

19.2. Olukorras, kus ametnik juba teenistussuhte ajal sai töötasu töötamisest teise tööandja juures,

tulu ettevõtlusest või muud püsivat tulu oma tööjõu kasutamisest (regulaarne tegevus

käsunduslepingu alusel vms), tuleb selle tulu jätkuval saamisel arvestada, millises ulatuses ta sai neid

tasusid teenistusest vabastamise tagajärjel ja millises ulatuses sellest sõltumata.

19.3. Ei saa välistada, et õigusvastase teenistusest vabastamise tõttu teise tööandja juures töötamise

või muul viisil oma tööjõu kasutamisega kaasnevad isiku jaoks ka kulutused, mida isik poleks

pidanud tegema, kui seda poleks tinginud õigusvastane teenistussuhte lõpetamine, ja mis mõjutavad

seetõttu tekkinud kahju suurust.

19.4. Teise tööandja poolt makstud või tööjõu muul moel kasutamisest saadud tasu võib maha

arvamata jätta, kui tasu teenimiseks vajalik töö teise tööandja juures oli ametniku jaoks oluliselt

koormavam või ebasoodsam võrreldes tööga ametikohal, millelt ametnik õigusvastaselt vabastati.

Sellisel juhul oleks mahaarvamine vastuolus kahju hüvitamise üldpõhimõtetega.

19.5. Tähelepanu tuleks pöörata ka HKMS § 61 lg-le 5, mis sätestab: "Kui varalise või mittevaralise

nõude, sealhulgas kahjunõude suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on oluliselt

raskendatud või ebamõistlikult kulukas, otsustab kohus nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt

kõiki asjaolusid arvestades."

20. Praegusel juhul on K. Salumets ringkonnakohtu istungil väitnud, et töötades pärast teenistusest

õigusvastast vabastamist, sai ta suuremat töötasu, kui ta oleks saanud Paldiski Linnavalitsuses

teenistussuhte jätkumise korral. Asjas pole tuvastatud, millal K. Salumets töötas teise tööandja juures,

kui suur tema töötasu oli ning kas esines veel mingeid asjaolusid, mis võiksid mõjutada talle ATS

§ 135 lg 1 alusel tasu väljamõistmist ning väljamõistetava tasu suurust. Seetõttu tuleb halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsused teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmise osas tühistada.

Kuna vaidluse lahendamine kolleegiumi eelnevalt esitatud seisukohtade järgi eeldab täiendavate

asjaolude väljaselgitamiseks vajalike tõendite kogumist ja neile hinnangu andmist, tuleb asi saata

uueks läbivaatamiseks halduskohtule.

21. Asja uuel läbivaatamisel ATS § 135 lg 1 alusel tasu väljamõistmise võimalikkuse ja ulatuse

otsustamisel tuleb arvestada veel järgnevat.

Vaidlustatud käskkirja p 6 kohaselt tuli K. Salumetsale välja maksta ka "[---] teenistusest vabastamise

kuupäeva seisuga saamata jäänud palk ja puhkusetasu (lõpparve)". Halduskohus pidas ATS § 135 lg 1

alusel makstavast tasust võimalikuks maha arvata ka summad, mis ametnikule teenistusest

vabastamisel lõpparvena välja maksti. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

ATS § 37 lg 1 kohaselt on teenistujal õigus saada palka alates teenistusse astumise päevast kuni

teenistusest vabastamise päevani. Teenistussuhetes kohalduva TLS § 71 alusel on asutus kohustatud

teenistussuhte lõppemisel ametnikule rahas hüvitama kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse. ATS

§ 134 lg 1 kohaselt on ametiasutus kohustatud teenistusest vabastamise päeval maksma ametnikule

lõpparve, mis koosneb kõigist teenistussuhte lõppemise ajal asutuselt saada olevatest summadest (vt

halduskolleegiumi 7. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-67-11, p 15). Nendeks summadeks on ka

teenistussuhte lõppemise hetkeks välja teenitud palk ja hüvitis kasutamata puhkuse eest.

Ehkki õigusvastane teenistusest vabastamine tõi kaasa lõpparve maksmise, oli kaebajal õigus teenitud

palga maksmisele ja arvestatud puhkusele tekkinud juba varem, sõltumata ebaseaduslikust

vabastamisest. Seetõttu leiab kolleegium, et lõpparve koosseisus K. Salumetsale välja makstud

eelnimetatud summad ei ole seotud ATS § 135 lg-s 1 sätestatud tasuga, mida makstakse teenistusest

sunnitult puudutud aja eest. Seetõttu ei saa neid selle sätte alusel välja mõistetavast tasust maha

arvata. Käskkirja tühistamisest tingitud palga- ja puhkusearvestust on asutusel võimalik korrigeerida

ja teostada vajadusel tasaarvestusi. Praeguses asjas on jõustunud kohtuotsusega tühistatud

vaidlustatud käskkiri tervikuna, seega ka lõpparve väljamõistmist käsitlev p 6.

22. HKMS § 167 lg 1 sätestab, et kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks

kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamise korral otsuses kindlaks rahasumma suuruse. Kohus

võib vastustajale teha ka ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja

väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu. Sel juhul peab

kohus ettekirjutuses määrama summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused.

Kohtu poolt välja mõistetava tasu suurust mõjutavate asjaolude väljaselgitamisel tuleb silmas pidada,

et HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude

väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks

menetlusosalistele. HKMS § 59 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormise jaotumise kohaselt peab

menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene

teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on juurdepääs

vastavatele tõenditele. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid

esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda.

Eelistada tuleks summa kindlaksmääramist kohtu poolt, kellel on avaramad võimalused tõendite

saamiseks ja asjaolude tuvastamiseks. Olukorras, kus HKMS § 167 lg-st 1 tulenevalt pannakse

rahasumma kindlaksmääramise kohustus haldusorganile, võib juhul, kui selle kohustuse täitmine on

võimalik ülemääraste jõupingutusteta, seada HKMS § 168 lg 1 alusel rahasumma kindlaksmääramise

tingimuseks, et asjakohased tõendid esitab haldusorganile kaebaja.

II

23. Kassaator väidab, et halduskohus ei andnud üheselt mõistetavat tähtaega menetluskulude

väljamõistmise taotlemiseks ja kuludokumentide esitamiseks. Seetõttu peab ta alusetuks

menetluskulude välja mõistmata jätmist põhjusel, et taotlus menetluskulude väljamõistmiseks ja

kuludokumendid esitati hilinenult.

Halduskohtu 11. oktoobri 2010. a istungil nõustusid pooled, et asja läbivaatamine jätkub kirjalikus

menetluses ja kohus määras "pooltele täiendavate tõendite, taotluste ja kohtukõneteeside esitamise

tähtajaks hiljemalt 5. november 2010" (halduskohtu istungi protokoll, I kd, tl 167). Kaebaja esitas

menetluskulude väljamõistmise taotluse ja kuludokumendid 8. novembril 2010. Halduskohus tegi

otsuse 15. detsembril 2010.

1. jaanuarini 2012 kehtinud HKMS § 93 lg 1 nägi ette, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse

kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Täpsemalt ei olnud sätestatud

reegleid kirjaliku menetluse tarbeks. Kirjalikus menetluses määras kohus HKMS § 201 lg 1 kohaselt

tähtaja, mille jooksul oli võimalik esitada täiendavaid taotlusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult

teatavakstegemise aja.

Nii varem kehtinud HKMS § 93 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 109 lg 1 kohaselt kuludokumentide ja

menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

24. Seni halduskohtumenetluses kohaldunud TsMS § 331 lg-st 1 järgi menetles kohus pärast kohtu

määratud tähtaja möödumist esitatud avaldusi üksnes juhul, kui see ei põhjustanud kohtu arvates

menetluse lahendamise viibimist või kui menetlusosaline põhistas, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

Nüüdseks on see põhimõte sätestatud ka HKMS § 51 lg-s 4. Seega võib kohus hilinenult esitatud

avaldust menetleda vähemalt ühe nimetatud aluse esinemisel.

Ringkonnakohus ei pidanud veenvaks kaebaja seisukohta, et menetluskulude hüvitamise taotluse

hilinenult esitamine ei toonud kaasa kohtumenetluse venimist. Ringkonnakohtu arvates on taotluste

esitamise tähtaegsuse nõude järgimine oluline menetlusosaliste võrdsuse tagamiseks. Kaebaja kui

juriidiliste teadmistega isik ning tema advokaadist esindaja oleksid kohtu arvates pidanud ilma kohtu

täiendavate selgitusteta aru saama, milline õiguslik tähendus on kohtu määratud tähtajal ning seda

järgima.

25. Asja materjalidest ei nähtu, et menetluskulusid tõendavate dokumentide hilinenud esitamine oleks

tinginud menetluse venimist. Halduskohus teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja ja koha

(6. detsember 2010 kell 16.00 kohtu kantselei kaudu) pooltele 9. novembri 2010. a määrusega. Selles

määruses märkis kohus ka 8. novembril 2010 kohtule laekunud dokumente. Asja materjalidest

nähtuvalt ei tinginud kohtuotsuse teatavaks tegemise edasilükkamist (15. detsembrile 2010) mitte

kaebuse esindaja paaripäevane hilinemine kohtule menetluskulude nimekirja kuludokumentide

esitamisega, vaid vastustaja esindaja poolt kohtuniku taandamiseks esitatud avalduse lahendamine.

Seega leiab kolleegium, et halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukoht esimese astme kohtu menetluses

kantud kulude välja mõistmata jätmise osas ei ole põhjendatud ning kohtute otsused tuleb ka selles

osas tühistada.

III

26. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Halduskohtu otsus tuleb

tühistada halduskohtu menetluses kantud kulude väljamõistmist puudutavas osas (resolutsiooni p 6)

ja ringkonnakohtu otsus teenistusest sunnitult puudutud aja eest nõutava tasu ning halduskohtu

menetluse kulude väljamõistmist puudutavas osas (resolutsiooni p-d 1 ja 2). Asi tuleb saata uueks

läbivaatamiseks halduskohtule.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 ls 1 alusel tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann