3-1-1-13-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-13-12

Otsuse kuupäev

7. märts 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Sergei Baumeri süüdistuses KarS § 201 lg 1, § 114

p 5, § 418 lg 2 p 3 ja § 420 lg 1 ning Andrei Dzjuba süüdistuses

KarS § 418 lg 2 p 3, § 420 lg 1 ja § 22 lg 3 - § 114 p 5 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas

nr 1-10-12769

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Mihhail Hütt ja

Sergei

Baumeri

kaitsja

vandeadvokaat

Arvo

Suuban,

kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Andrei Dzjuba kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

8. veebruar 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2011. a otsus muutmata ja prokuröri ning kaitsja

kassatsioonid rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 7. märtsi 2011. a otsusega tunnistati Sergei Baumer süüdi KarS § 114 p 5 järgi ja

teda karistati vangistusega 11 aastaks, KarS § 418 lg 2 p 3 järgi vangistusega 2 aastaks, KarS § 420 lg

1 järgi vangistusega 4 kuuks ning KarS § 201 lg 1 järgi vangistusega 10 kuuks. Vastavalt KarS § 64

lg-le 1 mõisteti S. Baumerile liitkaristuseks vangistus 11 aastaks ja karistuse kandmise aja alguseks

loeti 29. aprill 2010.

1.1 Sama otsusega tunnistati Andrei Dzjuba süüdi KarS § 22 lg 3 - § 114 p 5 järgi ja teda karistati

vastavalt KarS § 22 lg-le 5 ning §-le 60 vangistusega 6 aastaks, KarS § 418 lg 2 p 3 järgi

vangistusega 2 aastaks ja KarS § 420 lg 1 järgi vangistusega 4 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti

A. Dzjubale liitkaristuseks vangistus 6 aastaks. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 29. aprill 2010.

1.2 KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeeriti süüdistatavatelt sõiduauto, püstol Makarov, helisummuti,

padrunid ja püstolisalv. S. Baumeri vastu esitatud EJL tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata.

2. KarS § 114 p 5 järgi tunnistati S. Baumer süüdi selles, et 2. veebruaril 2010 ajavahemikul kl 8.00

kuni 8.30 tulistas ta Narvas XXXXXX XX-XX asuvas korteris püstolist Makarov mitu lasku A. T.

pea ja keha piirkonda, mille tagajärjel kannatanu suri. Kuriteo pani süüdistatav toime omakasu

motiivil, andes kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikule nõusoleku kannatanu tapmiseks 100 000

krooni eest.

2.1 KarS § 418 lg 2 p 3 järgi tunnistati S. Baumer süüdi selles, et tema, rikkudes relvaseaduse (RelvS)

§ 34 nõudeid, omandas 2009. a detsembris kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikult A. T. tapmise

eesmärgil püstoli Makarov, mida valdas, hoidis, kandis ja kokkuleppel A. Dzjubaga vedas viimasele

kuuluvas sõiduautos kuni 29. aprillini 2010, mil püstol läbiotsimisel leiti. Lisaks leiti autost

läbiotsimisel 16 padrunit kaliibriga 9 mm.

2.2 KarS § 420 lg 1 järgi tunnistati S. Baumer süüdi selles, et tema, rikkudes RelvS § 201 lg 2 ja § 34

nõudeid, omandas 2009. a detsembris A. T. tapmise eesmärgil kohtueelsel uurimisel tuvastamata

isikult numbrita tulirelva helisummuti, mida valdas, hoidis, vedas, kandis ja kasutas, kuni 29. aprillil

2010 A. Dzjuba sõiduki läbiotsimisel helisummuti leiti.

2.3 KarS § 201 lg 1 järgi tunnistati S. Baumer süüdi selles, et 9. novembril 2007 sõlmis ta

Hansapangas MTÜ EJL juhatuse liikmena EJL nimel laenulepingu 200 000 krooni saamiseks. Pärast

laenusumma laekumist EJL pangakontole kandis süüdistatav 11. novembril 2007 sellest 197 800

krooni enda pangakontole, omastades raha.

3. KarS § 22 lg 3 - § 114 p 5 järgi tunnistati A. Dzjuba süüdi selles, et olles teadlik S. Baumeri poolt

kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikule antud nõusolekust tappa A. T. 100 000 krooni eest, osutas

ta kaassüüdistatavale abi kuriteo toimepanemisel. Alates 2010. a jaanuarist sõidutas A. Dzjuba

tapmise ettevalmistamise eesmärgil temale kuuluva sõiduautoga korduvalt S. Baumerit Kohtla-Järvelt

Narva, kus jälgiti A. T. korterit ja tema pereliikmeid. Teades S. Baumeri kavatsusest tappa kannatanu

ja olles teadlik, et kaassüüdistataval on helisummutiga püstol ning 19 padrunit, viis A. Dzjuba

tapmisele kaasaaitamise eesmärgil S. Baumeri 2. veebruari 2010. a hommikul Kohtla-Järvelt Narva,

jäädes teda ootama. Pärast A. T. tapmist viis süüdistatav S. Baumeri tagasi Kohtla-Järvele ja sai

temalt abi eest 19 000 krooni.

3.1 KarS § 418 lg 2 p 3 järgi tunnistati A. Dzjuba süüdi selles, et rikkudes RelvS § 34 nõudeid, hoidis

ja vedas ta kokkuleppel S. Baumeriga oma sõiduautos püstolit Makarov ja padruneid kaliibriga 9

mm. Samuti tulistas ta 2010. a jaanuari keskpaigas Ida-Virumaal AÜ T lähedal kõnealusest relvast.

29. aprillil 2010 teostatud läbiotsimisel leiti A. Dzjuba sõiduautost püstol Makarov ja 16 padrunit. 29.

aprillil 2010 leiti A. Dzjuba elukohast Jõhvis XXXX XX-XX 16 padrunit kaliibriga 9 mm, 7 padrunit

markeeringuga 21 RPR-63 ja 15 padrunit erinevate markeeringutega. Lisaks leiti A. Dzjuba

elukaaslase korterist Kohtla-Järvel XXXXXXX XXX X-XX süüdistatavale kuuluvad 12 jahipüssi

padrunit, mis ta RelvS § 34 nõudeid rikkudes oli omandanud ja mida ta valdas ning hoidis.

3.2 KarS § 420 lg 1 järgi tunnistati A. Dzjuba süüdi selles, et olles teadlik, et S. Baumer omandas

2009. a detsembris A. T. tapmise eesmärgil eeluurimisel tuvastamata isikult loata tulirelva

helisummuti ja rikkudes sellega RelvS § 201 lg 2 ning § 34 nõudeid, vedas ja hoidis ta helisummutit

enda autos kuni 29. aprillini 2010, mil see läbiotsimisel leiti.

4. Maakohus leidis, et süüdistatavatele etteheidetavad kuriteod on tõendatud, märkides kokkuvõtlikult

järgmist.

4.1 On tuvastatud, et S. Baumer pööras enda kasuks laenulepingu alusel EJL pangakontole kantud

200 000 krooni. Süüdistatava tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 201 lg 1 järgi, s.o valduses oleva

võõra vallasasja enda kasuks pööramisena. A. T. tappes tegutses S. Baumer omakasu motiivil, sest

talle lubati teo toimepanemise eest 100 000 krooni. Seega tuleb toimepandu kvalifitseerida KarS §

114 p 5 järgi.

4.2 Alates 2010. a jaanuarist, mil S. Baumer hakkas tegema ettevalmistusi A. T. tapmiseks, sõidutas

A. Dzjuba kaassüüdistatavat temale kuuluva autoga kaks korda nädalas Narva piirkonda, kus

kannatanu elas. Süüdistatavad on sõbrad ja nende vahel on usalduslikud suhted, millega on selgitatav,

et tapmise ettevalmistamiseks ja toimepanemiseks kaasas S. Baumer just A. Dzjuba. A. Dzjuba

avaldas, et ta ei küsinud S. Baumerilt, missugusel eesmärgil ühised sõidud aset leidsid. Sellised

sõidud oleksid aga küsimusi tekitanud inimesel, kes S. Baumeri plaanidesse pühendatud ei olnud.

Järelikult teadis A. Dzjuba, miks S. Baumer Narvas käib.

4.3 29. aprillil 2010 peeti süüdistatavad kinni A. Dzjubale kuuluvas sõiduautos. Auto läbiotsimisel

leiti ja võeti ära helisummutiga püstol ning padrunid. Tegemist oli relvaga, millega tapeti A. T. Lisaks

võeti autost ära metallist kurikas, kumminui, kaks gaasipihustit, kasteet ja muud esemed, mis annab

aluse järeldada, et süüdistatavaid ühendasid lisaks sõprusele ka muud ühised ja mitteõiguspärase

iseloomuga huvid. DNA-ekspertiisiga tuvastati, et püstolil oli A. Dzjubalt pärinevat bioloogilist

materjali. Samuti leiti tema bioloogilist materjali nöörilt, millega oli kinni seotud kott, milles olid

püstolisalv, tulirelva puhastamiseks mõeldud hambahari ja kummist tihendid helisummuti jaoks.

Lisaks leiti A. Dzjuba bioloogilist materjali padrunisalvelt ja hambaharjalt. Eksperdi arvamuse

kohaselt ei saa välistada süüdistatava bioloogilise materjali olemasolu ka püstoli kelgu vasakul ja

paremal küljel. Eelnev kummutab süüdistatava väited, et ta S. Baumeri kavatsustest ei teadnud.

Kindlaks tehti seegi, et umbes kaks nädalat pärast A. T. tapmist sai S. Baumer tapmise tellinud isikult

50 000 krooni, millest 19 000 krooni andis A. Dzjubale.

4.4 Tapmisele kaasaaitamist kinnitab see, et kaks korda nädalas sõitsid süüdistatavad Narva, peatudes

samas kohas. Lisaks S. Baumerile käis ümber A. T. maja ka A. Dzjuba. Tapmise päeval viis A.

Dzjuba samuti S. Baumeri sündmuskohale ja sealt minema. Püstoli padrunisalvelt, hambaharjalt ja

nöörilt, millega oli kinni seotud kott, milles oli püstol ja millega A. T. tapeti, leiti A. Dzjuba

bioloogilist materjali, mis osutab kaasaaitamisele ja kummutab kaitsja väited, nagu poleks süüdistatav

tapmise ettevalmistamisest ning toimepanemisest teadnud. Süüdistatavate vahel olid tihedad

kontaktid nii enne kui ka pärast kannatanu tapmist. Kumbki süüdistatav sai kuriteo toimepanemisest

tulu ja seega tuleb lugeda tõendatuks, et nad tegutsesid ühise tahtlusega. Süüdistatavate teod kandsid

püsivat ja kooskõlastatud iseloomu. Kaasaaitamise pani A. Dzjuba toime omakasu motiivil, mille

tõttu tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 22 lg 3 - § 114 p 5 järgi.

4.5 29. aprillil 2010, kui süüdistatavad kinni peeti, teostati sõiduki läbiotsimine ja juhi kõrvalistme alt

leiti kilekott, milles olid püstol Makarov, helisummuti, padrunisalv, kummist tihendid ning 16

padrunit. Pagasiruumist leiti metallist kurikas, kumminui, kaks gaasipihustit, nuga, automaat

Kalašnikovi mulaaž, sõrmkindad, must pearätt, padrunid jm. Leitud esemed kinnitavad, et A. Dzjuba

teadis S. Baumeril tulirelva, helisummuti ja padrunite olemasolust ning ka seda, et kaassüüdistatav

neid esemeid tema autos vedas. Sõiduauto omanik vastutab täielikult selle eest, millised esemed tema

autos asuvad. Läbiotsimise käigus leiti A. Dzjuba ja tema elukaaslase elukohast erinevaid padruneid,

millised süüdistatav samuti ebaseaduslikult omandas ja neid hoidis, rikkudes RelvS § 34 nõudeid.

Läbiotsimisel kriminaalmenetlusõigust ei rikutud. Süüdistatavatel puudus tulirelva, helisummuti ja

padrunite omandamiseks ning hoidmiseks luba. Lisaks helisummutiga püstoli ja padrunite vedamisele

A. Dzjuba ka kasutas neid. Seetõttu on tulirelva, laskemoona ja helisummuti ebaseaduslik käitlemine

õigesti kvalifitseeritud KarS § 418 lg 2 p 3 ning § 420 lg 1 järgi.

5. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid S. Baumeri kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban

ja A. Dzjuba kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp. S. Baumeri kaitsja taotles maakohtu otsuse osalist

tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 201 lg 1 järgi. Relva ja laskemoona

ebaseaduslikus käitlemises palus apellant S. Baumeri käitumise kvalifitseerida KarS § 418 lg 1 järgi,

samuti kergendada mõistetud karistust. A. Dzjuba kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist A.

Dzjuba süüditunnistamises ja karistamises KarS § 22 lg 3 - § 114 p 5, § 418 lg 2 p 3 ning § 420 lg 1

järgi, paludes uue otsusega mõista süüdistatava KarS § 22 lg 3 - § 114 p 5 ja § 420 lg 1 järgi õigeks,

kvalifitseerida relva ning laskemoona ebaseadusliku käitlemise KarS § 418 lg 1 järgi ja lugeda

karistuse eelvangistuses viibitud ajaga kantuks.

6. Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2011. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt A. Dzjuba

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 22 lg 3 - § 114 p 5, § 418 lg 2 p 3 ning § 420 lg 1 järgi ja

S. Baumeri süüditunnistamises ning karistamises KarS § 418 lg 2 p 3 järgi, A. Dzjuba suhtes

kohaldatud tõkendi - vahistamine - muutmata jätmises, temalt kohtukulude väljamõistmises 7844,65

euro suuruses summas ja sõiduauto konfiskeerimises. A. Dzjuba mõisteti süüdistuses KarS § 22 lg 3 -

§ 114 p 5, § 418 lg 2 p 3 ja § 420 lg 1 järgi õigeks, vabastati ta vahi alt, jäeti temalt välja mõistetud

menetluskulud 7149,60 euro suuruses summas riigi kanda, tagastati sõiduauto ja nähti ette, et tal on

õigus taotleda alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist 540 päeva eest. S. Baumer

tunnistati süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega kaheks aastaks. Süüdistatavale

KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus jäeti muutmata. Muus osas jäeti maakohtu otsus

muutmata. A. Dzjuba kaitsja apellatsioon rahuldati, S. Baumeri kaitsja apellatsioon rahuldati

osaliselt. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

6.1 A. Dzjuba tegevuses ilmnevad kaasaaitamisteo tunnused, mis seisnevad selles, et 2010. a

jaanuaris ja 2. veebruaril 2010 sõidutas ta S. Baumeri Kohtla-Järvelt Narva ja tagasi.

Kaasaaitamistegu on põhjuslikus seoses S. Baumeri põhiteoga, kuna see kergendas ja kiirendas seda.

Maakohus jättis aga tähelepanuta, et A. Dzjuba süüdimõistmiseks tuleb tuvastada tahtlus kaasa aidata

S. Baumeri toimepandud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimisele. Maakohus küll tuvastas, et A.

Dzjuba aitas kuriteole kaasa, kuid samas leidis, et süüdistatavate teod kandsid püsivat ja

kooskõlastatud iseloomu. Kohtu järeldused on omavahel täielikus vastuolus, kuna seeläbi justkui

tõdeti, et süüdistatavad tegutsesid kaastäideviijatena. Sama teo osas ei saanud A. Dzjuba olla

samaaegselt kaasaaitaja ja kaastäideviija.

6.2 Maakohtu järeldus, mille kohaselt A. Dzjuba teadis S. Baumeri Narvas käimise põhjust, on

oletuslik ega vasta kriminaalasjas kogutud tõenditele. S. Baumer väitis, et ta ei selgitanud

kaassüüdistatavale sõitude eesmärki ja selleks puudus ka vajadus, sest A. Dzjuba seda ei küsinud. A.

Dzjuba ütlustest nähtuvalt ei tundnud ta sõitude eesmärgi vastu huvi ja küsimusi ei esitanud.

Maakohtu järeldus, et peaaegu iganädalased sõidud võinuks A. Dzjubal küsimusi tekitada, kui ta

poleks kaassüüdistatava plaanidest teadnud, on eluliselt usutav, kuid siiski oletuslik. Puuduvad muud

tõendid, mis kinnitaksid, et süüdistatav oli S. Baumeri kavatsustest teadlik. Kõrvaldatud pole

kahtlust, et A. Dzjuba tahtlus piirnes sooviga S. Baumerit aidata.

6.3 Maakohtuga pole alust nõustuda selles, et A. Dzjuba bioloogilise materjali leidmine tulirelva

padrunisalvelt, hambaharjalt ja nöörilt tõendab süüdistatava tahtlust aidata tapmisele kaasa ja

kummutab väited, mille kohaselt süüdistatav tapmise ettevalmistamisest ning toimepanemisest ei

teadnud. DNA-ekspertiisi raames antud arvamus tõendab üksnes seda, et süüdistatav oli tapmise

vahendiks oleva relva padrunisalve, nööri ja hambaharjaga puutumuses. A. Dzjuba andis enda

bioloogilise materjali relvale sattumise kohta põhjalikke ja ammendavaid ütlusi ning selles osas on

süüdistatavate ütlused kooskõlas. Loogiliselt pole põhjendatud, kuidas sattus süüdistatava

bioloogiline materjal nöörile ja hambaharjale, kuid KrMS § 7 lg 3 alusel tuleb eeldada, et nendele

esemetele bioloogilise materjali sattumine on seotud süüdistatavate poolt ühiselt ettevõetud

tulistamisega.

6.4 A. Dzjubale 19 000 krooni üleandmise asjaolud ja põhjused jäävad süüdistatavate ütluste pinnalt

arusaamatuks. Kuigi on tuvastatud, et selle summa andis S. Baumer A. Dzjubale rahast, mille ta

tapmise eest sai, pole tuvastatud, et A. Dzjuba oli selle päritolust teadlik. Tuvastatud asjaolud ei

võimalda siiski teha järeldust, et süüdistatav aitas tahtlikult kaasa tapmise toimepanemisele ja

vastupidiseks arvamuseks ei anna alust ka kõigi asjaolude kogumis hindamine. Seega tuleb A. Dzjuba

süüdistuses KarS § 22 lg 3 - § 114 p 5 järgi õigeks mõista.

6.5 Tõendatud pole, et A. Dzjuba oleks püstolit Makarov ja 16 padrunit, mis leiti süüdistatavate

kinnipidamisel autost, vähemalt kaudse tahtlusega hoidnud ja vedanud. Kummutatud pole kaitsja

arvamust, et relv ja laskemoon asusid autos A. Dzjuba eest peidetult. Maakohus laiendas sõiduki

omaniku vastutust meelevaldselt ja ebamõistlikult kaassõitjate võimalikele õigusvastastele tegudele.

S. Baumeri ütlusi, mille kohaselt ei teadnud A. Dzjuba 29. aprillil 2010 relvast midagi, kinnitas ka A.

Dzjuba. Muud tõendid selle teo osas puuduvad, millest johtuvalt tuleb süüdistatav relva ja

laskemoona ebaseaduslikus käitlemises, s.o süüdistuses KarS § 418 lg 2 p 3 järgi, õigeks mõista.

6.6 Vastavalt teo toimepanemise ajal kehtinud RelvS § 11 lg-le 2 ei peetud relva kasutamist

relvaseaduse tähenduses relva käitlemiseks. Relvast tulistamine vastab küll relva kasutamise

mõistele, kuid pole käsitatav relva käitlemisena relvaseaduse tähenduses ega moodusta seetõttu KarS

§-s 418 sätestatud süüteokoosseisu objektiivseid tunnuseid. RelvS § 46 lg 5 p 1 kohaselt on

füüsilisele isikule lubatud laskemoona hoidmise koguseks kuni 100 püstoli- või revolvripadrunit. A.

Dzjuba ja tema elukaaslase elukohtade läbiotsimisel leiti 50 padrunit, milline kogus jääb allapoole

RelvS § 46 lg 5 p-s 1 sätestatud määra. Seega puudub KarS § 418 lg-s 1 kirjeldatud süütekoosseisu

objektiivne tunnus, s.o padrunite oluline kogus, mille tõttu tuleb A. Dzjuba laskemoona

omandamises, valdamises ja hoidmises täielikult õigeks mõista.

6.7 Kuna A. Dzjuba tuleb süüdistuses KarS § 418 lg 2 p 3 järgi õigeks mõista, puudub sama teo osas

S. Baumeri käitumises kvalifitseeriv koosseisutunnus, s.t tulirelva ja laskemoona ebaseaduslik

grupiline käitlemine.

6.8 Süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi tuleb S. Baumeri kaitsjaga nõustuda selles, et pangakontol olev

vara pole käsitatav vallasasja, vaid võõra varana. Süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi on aga piisava

selguse ja täpsusega kajastatud need faktilised asjaolud, mis on süüdistatava karistusõigusliku

vastutuse eelduseks. Süüdistatava kaitseõigust pole rikutud juhul, kui ta tunnistatakse süüdi KarS §

201 lg 1 teise alternatiivi järgi, sest tema karistusõigusliku vastutuse eelduseks olevad asjaolud ja

teole antav kvalifikatsioon sellest ei muutu.

6.9 Olenemata asjaolust, et S. Baumeri käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 418 lg 1 järgi, ei anna

see alust temale maakohtu otsusega mõistetud karistuse kergendamiseks, sest süüdistatava süü on

suur. Karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes pole tuvastatud ka süüteo

avastamisele aktiivset kaasaaitamist. Enese süüditunnistamine, üksikasjalike ütluste andmine ja

läbiotsimisel asjassepuutuvate esemete väljaandmine kujutavad endast menetlustoimingutele

allumist, olles käsitatavad kriminaalmenetlust mittetakistava käitumisena. Samas pole S. Baumer ise

olnud mingil määral aktiivne ega näidanud üles initsiatiivi süüteo avastamiseks. Süüdistatavale

mõistetud lõplik karistuse määr on põhjendatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Viru Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Mihhail Hütt ja S. Baumeri kaitsja vandeadvokaat A. Suuban.

7.1 Prokuröri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist

uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

7.1.1 A. Dzjuba õigeksmõistmisel rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS §

339 lg 1 p 8 mõttes, sest kohtuotsuse järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

Samuti kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust.

7.1.2 Ringkonnakohtu järeldus, mille kohaselt oleks maakohus pidanud tuginema A. Dzjuba ütlustele

osas, milles need on usaldusväärsed ja kooskõlas teiste tõenditega, ei vasta Riigikohtu praktikale.

Juhul, kui isiku ütlused on diametraalselt erinevad ja ta ei suuda mõistuspäraselt ning kohtule

arusaadavalt selgitada eri ajal antud ütluste erinevuse põhjust, tuleb selline tõend tervikuna kui

ebausaldusväärne kõrvale jätta. Valikuliselt ütlustele tugineda ei saa.

7.1.3 Tuvastades A. Dzjuba käitumises süütekoosseisu subjektiivseid tunnuseid, lähtus

ringkonnakohus ainult süüdistatavate vastuolulistest ütlustest, kõrvutamata neid teiste tõenditega.

Seetõttu on ekslik järeldus, et A. Dzjuba ei tegutsenud tahtlikult. Ringkonnakohus leidis, et

süüdistatav ei olnud teadlik S. Baumeri kavatsusest A. T. tappa. Sellise järelduseni sai kohus jõuda

vaid seetõttu, et eelistas tõendite hindamisel süüdistatavate ütlusi, jättes need teiste tõenditega

kõrvutamata. On tuvastatud, et süüdistatavate vahel olid tapmise ettevalmistamisel ja pärast tapmise

toimepanemist tihedad seosed. Kinnipidamisel võeti A. Dzjuba autost ära A. T. tapmiseks kasutatud

relv, millel leidus A. Dzjuba bioloogilist materjali. S. Baumeri elukohast äravõetud padrunisalvel,

nööril ja hambaharjal leidus samuti A. Dzjuba bioloogilist materjali.

7.1.4 Kogumis teiste tõenditega pole hinnatud ka raha saamise asjaolusid. Ringkonnakohtu järeldused

põhinevad selles küsimuses ainult A. Dzjuba ütlustel, millele pole aga antud kriitilist hinnangut ega

kõrvutatud neid teiste tõenditega. Vaatamata süüdistatava ütluste ebaloogilisusele ja vastuolulisusele

pole arvestatud, et kriminaalmenetluses on süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamisel

lubatud muude tõendite kõrval arvesse võtta ka teo toimepanemise objektiivseid asjaolusid.

7.1.5 Relva, laskemoona ja helisummuti ebaseadusliku käitlemise osas tugines ringkonnakohus

samuti vaid süüdistatavate ütlustele. Tõendite hindamisel tulnuks aga analüüsida süüdistatavate

käitumist nii kuriteole eelnenud kui ka järgnenud ajaperioodil, hinnata nende omavahelisi suhteid,

kinnipidamise asjaolusid ja kõiki tõendeid kogumis. Ringkonnakohus nõustus sellega, et A. Dzjuba

mitte ainult nägi S. Baumeril tulirelva, vaid ka tulistas koos temaga sellest, samuti puhastas kõnealust

relva. Kohus ei andnud hinnangut asjaolule, et koti tulirelvaga peitis S. Baumer istme alla

kinnipidamise hetkel.

7.2 S. Baumeri kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja

kriminaalasja saatmist samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaatori põhiseisukohad on

järgmised.

7.2.1 Kuni 31. augustini 2011 kehtinud ja alates 1. septembrist 2011 kehtiv KrMS § 268 lg 2

võimaldab muuta või täiendada esitatud süüdistust ainult kohtuliku uurimise lõpetamiseni. Prokurör

pole kohtuliku arutamise käigus süüdistust muutnud ega täiendanud. Juhindudes

KrMS § 268 lg-st 1 oleksid kohtud pidanud kriminaalasja süüdistatava suhtes arutama ainult

süüdistusakti järgi - süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi seega valduses oleva võõra vallasasja

ebaseaduslikult enda kasuks pööramise osas. Ringkonnakohus tuvastas, et pangakontol olev raha pole

vallasasi ja varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses. Tunnistades aga S. Baumeri süüdi KarS §

201 lg 1 järgi isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramises, väljuti

kohtuliku arutamise piiridest, rikkudes KrMS § 268 lg 1 nõudeid ja KrMS § 14 lg-st 1 tulenevat

kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet.

7.2.2 Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud karistust kergendavat

asjaolu, s.o süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist, ei esine. Vastavalt KrMS § 34 lg 1 p-le 1 ja §

35 lg-le 2 on kahtlustataval ja süüdistataval õigus anda ütlusi või keelduda ütluste andmisest. S.

Baumer tunnistas end koheselt süüdi, andes üksikasjalikke ütlusi toimepandu kohta. Läbiotsimisel

andis ta vabatahtlikult välja asjassepuutuvad esemed. Arvestades isiku süüd ja teda ähvardava

karistuse raskust on selline käitumine karistust oluliselt kergendav asjaolu, mis jäeti alusetult

tähelepanuta.

7.2.3 Kriminaalmenetlusõiguse normide oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes ja

materiaalõiguse ebaõige kohaldamine tõid kaasa ebaseadusliku ning põhjendamatu kohtuotsuse.

8. Prokuröri kassatsioonile esitatud vastuses leiab A. Dzjuba kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, et

kassatsioon on põhjendamatu. Kassatsioonis taotletakse samaaegselt tõendite ümberhindamist ja

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Teoreetiliselt nõutakse seega

eelotsustuse tegemist, kus asja arutav uus kohtukoosseis on seotud kõrgema astme kohtu arvamusega,

kuidas tuleks tõendeid hinnata. Kriminaalasja arutav kohus ei pea analüüsima kõiki kogutud

tõendeid, kuid peab põhjendama, miks rajatakse otsus just konkreetsetele tõenditele. Seda põhimõtet

on vaidlustatud otsuses järgitud. Prokurör ei nõudnud ringkonnakohtu istungil ühegi dokumentaalse

ega isikulise tõendi lisamist. Kohus tegi A. Dzjuba suhtes otsuse oma siseveendumusest ja uuritud

tõenditest lähtuvalt. Riigikohtu ülesandeks ei ole tõendite hindamine.

9. Prokuröri kassatsioonile esitatud vastuses palub S. Baumeri kaitsja vandeadvokaat A. Suuban jätta

kassatsiooni rahuldamata, leides, et ringkonnakohus on otsust motiveerinud ja põhjendatult

sedastanud, et süüdistatavate omavahelised suhted ei saa tõendada tulirelva, laskemoona ning

helisummuti ebaseaduslikku käitlemist isikute grupis. Kassatsioonis pole osutatud ühelegi tõendile,

mis võimaldaks jõuda vastupidisele järeldusele.

10. Vastuses S. Baumeri kaitsja kassatsioonile palub prokurör M. Hütt jätta kassatsiooni rahuldamata

ja ringkonnakohtu otsuse süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi muutmata. Kaitsja seisukoht, mille

kohaselt rikkus ringkonnakohus S. Baumeri kaitseõigust, on ekslik. Ringkonnakohus põhistas KarS §

201 lg 1 osas Riigikohtu praktikale tuginevalt väga põhjalikult, miks ta jõudis järeldusele, et

süüdistus on selge ja miks kajastuvad selles kõik faktilised asjaolud. Süüdimõistva otsuse tegemisel

ei rikutud süüdistatava kaitseõigust. Seisukoht, mille järgi osutas S. Baumer süüteo avastamisele

aktiivset kaasabi, ei põhine tuvastatud faktilistel asjaoludel. A. T. tapmine avastati kohtueelsel

uurimisel kogutud tõendite abil, millega tehti kindlaks süüdistatavale inkrimineeritud kuritegude

toimepanek. Süüdistatava karistust ei kergenda pelgalt süüteo avastamisele kaasaaitamine. Aktiivne

kaasaaitamine on suunatud koostööle süüteo asjaolude väljaselgitamiseks, kaasosaliste paljastamiseks

jne. Selliseid asjaolusid kohtud ei tuvastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium analüüsib esmalt prokuröri kassatsiooni väiteid (I), vastab

seejärel kaitsja kaebuse argumentidele (II) ja võtab viimaks kokku kassatsioonimenetluse tulemused

(III).

I

12. Vastuseks prokuröri kassatsioonile peab kolleegium kõigepealt vajalikuks korrata kohtupraktikas

kujunenud seisukohta, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme

tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud

asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on

loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud

menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või

mitte (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 15).

Praeguses kohtuasjas pole ringkonnakohtu otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel sellised vastuolud

tuvastatavad.

13. Põhjendatud on prokuröri väide, et isiku erinevates menetlusetappides antud ütluste diametraalse

erinevuse korral tuleb selline tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Nimelt on

kolleegium selgitanud, et kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab teenida

eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Kui tegemist on

diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütluste

vahel ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil

antud ütluste erisuse põhjust, tuleb see tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga

isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks ta erineval ajaperioodil erinevaid ütlusi

andis, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-3-07, p 6, 12. novembri

2007. a otsus asjas nr 3-1-1-62-07, p-d 12.1-12.3 ja 9. novembri 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-87-11, p 7).

14. Kassaatoriga võib nõustuda, et olukorras, kus A. Dzjuba ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel

antud ütlused loeti ringkonnakohtu otsusega osaliselt ebausaldusväärseteks nende diametraalse

erinevuse tõttu ning süüdistatav ei suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei

saanud kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need oleks tulnud tõendikogumist tervikuna

kõrvale jätta. Valikuline tuginemine A. Dzjuba ütlustele on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse

rikkumisena. Samas pole see minetus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS §

339 lg 2 tähenduses, kuna sellega ei kaasnenud ebaseadusliku kohtuotsuse tegemist.

15. Kassatsioonis asutakse seisukohale, et ringkonnakohus lähtus A. Dzjubat õigeks mõistes

süüdistatavate vastuolulistest ütlustest, kõrvutamata neid teiste tõenditega. Samuti pole kassaatori

arvates ringkonnakohus tõendeid hinnanud kogumis ega arvestanud süüdistatavate omavahelisi

suhteid, nende teoeelset ja -järgset käitumist, käitumist kinnipidamisel ning kuritegude

toimepanemise asjaolusid. Kriminaalkolleegium prokuröri väidetega ei nõustu ja leiab, et

ringkonnakohus põhistas veenvalt, milliste asjaolude tõttu ei saa kassatsioonis loetletud faktorid, s.t

süüdistatavate omavahelised suhted, teoeelne- ja järgne käitumine või nende kinnipidamisega

seonduv, aga ka muud tõendid kogumis, kinnitada, et A. Dzjuba aitas tahtlikult kaasa mõrvale ning

käitles ebaseaduslikult tulirelva, laskemoona ja helisummutit.

16. Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus kassatsioonikohtuna faktilisi asjaolusid

tuvastada, vaid saab lähtuda üksnes maa- ja ringkonnakohtu poolt tuvastatud tehioludest,

kontrollides, kas tõendite hindamine varasemas menetluses toimus kriminaalmenetlusõiguse norme

järgivalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08,

p 12.1). Vaidlustades tõenditele antud hinnangut, taotleb prokurör sisuliselt uute faktiliste asjaolude

tuvastamist, millise küsimuse lahendamine aga Riigikohtu pädevusse ei kuulu. Kassaator jätab

tähelepanuta, et kõiki tõendeid, millele kassatsioonis osutatakse, on apellatsioonikohus juba

analüüsinud ja neile oma siseveendumusel põhineva hinnangu andnud. Prokurör pole esile toonud

ühtegi tõendit, mille ringkonnakohus oleks arvestamata jätnud ja mis sellise hinnangu veenvalt

kummutaks. Seejuures pole apellatsioonikohtu otsuses rikutud ka nõuet selgitada, miks tuleb

võrreldes esimese astme kohtuga anda tõenditele teistsugune hinnang - maakohtu tuvastatud tehiolud

on ringkonnakohus kummutanud alles tõendite omapoolse põhjaliku analüüsi järel. Ringkonnakohtu

otsusest on üheselt arusaadav, milles seisnesid maakohtu vead tõendite hindamisel.

17. A. Dzjubale on muuhulgas esitatud süüdistus KarS § 22 lg 3 - § 114 p 5 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises. KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku

tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kuriteole kaasaaitamine

tähendab seega teise isiku õigusvastase teo toetamist ehk soodustamist. Ringkonnakohus sedastas, et

A. Dzjuba tegevus on küll põhjuslikus seoses S. Baumeri põhiteoga, kuna see kergendas ja kiirendas

õigusvastast põhitegu, kuid maakohus jättis süüdimõistva otsuse tegemisel tähelepanuta vajaduse

tuvastada süüdistatava tahtluse aidata kaasa täideviija põhiteo süüteokoosseisu tunnuste

realiseerimisele. Nimelt peab kaasaaitaja tahtlus hõlmama täideviija poolt toimepandava teo

koosseisu ja ulatuma välja selle objektiivse ning subjektiivse ebaõiguse kõige olulisemate

elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri

2000. a otsus asjas nr 3-1-1-94-00, p-d 6.5-6.6). Vaidlustatud otsuse järelduste pinnalt võib

ringkonnakohtuga nõustuda selles, et kohtulikul arutamisel uuritud tõendikogumi pinnalt pole

võimalik A. Dzjubal kaasaaitamistahtluse esinemist tõsikindlalt jaatada.

18. Vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus

kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kuivõrd kohtulikult uuritud tõendite pinnalt

pole kõrvaldatud kahtlust, et ühest küljest piirnes A. Dzjuba tahtlus sooviga S. Baumerit pelgalt

aidata, kuid mitte osutada ainelist kaasabi A. T. tapmisele, kuna ta ei olnud sellest kavatsusest teadlik,

teisest küljest aga kahtlust selles, et süüdistatav ei teadnud samuti tulirelva, laskemoona ja

helisummuti olemasolust autos, siis mõistis ringkonnakohus A. Dzjuba põhjendatult temale

etteheidetavates kuritegudes õigeks. Ringkonnakohtu otsuses sisalduvad asjakohased põhistused ka

selle kohta, miks pole 29. aprillil 2010 A. Dzjuba ja tema elukaaslase elukohtade läbiotsimise käigus

leitud padrunite omandamine, valdamine ning hoidmine käsitatav KarS § 418 lg 1 objektiivsetele

tunnustele vastava teona. Samuti nähtuvad otsusest järeldused selle kohta, miks ei saa KarS § 418

järgi kvalifitseeritava kuriteona vaadelda A. Dzjuba poolt S. Baumerile kuuluva relva kasutamist

2010. a jaanuaris.

19. Arvestades, et kassatsiooni väited ei anna A. Dzjuba osas vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks

alust, kvalifitseeriti ka S. Baumerile etteheidetav tegu, mis seisnes tulirelva ja laskemoona

ebaseaduslikus käitlemises, kvalifitseeriva koosseisutunnuse puudumise tõttu põhjendatult KarS §

418 lg 1 järgi.

II

20. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja arvamusega, et ringkonnakohus rikkus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, kui tunnistas S. Baumeri süüdi KarS § 201 lg 1

teise alternatiivi järgi, s.t isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramises.

21. S. Baumerit süüdistatakse KarS § 201 lg 1 järgi selles, et ta omastas ebaseaduslikult MTÜ EJL

pangakontole laenulepingu alusel laekunud raha, kandes mittetulundusühingu pangakontolt enda

pangakontole 197 800 krooni. Süüdistusakti kohaselt pani S. Baumer eelkirjeldatud viisil käitudes

toime tema valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise. Maakohus

tunnistas ta selle teo toimepanemises ka süüdi, märkides sarnaselt süüdistuses kasutatud

formulatsiooniga, et süüdistatav pööras tema valduses olnud võõra vallasasja ebaseaduslikult enda

kasuks. Ringkonnakohus asus seevastu seisukohale, et pangakontol olev vara pole käsitatav võõra

vallasasja, vaid isikule usaldatud muu võõra varana. Samas tõdes apellatsioonikohus, et süüdistatava

kaitseõigust ei riku see, kui ta tunnistatakse süüdi KarS § 201 lg 1 teise alternatiivi järgi, sest

süüdistuse tekstis on piisava selguse ja täpsusega märgitud S. Baumeri karistusõigusliku vastutuse

aluseks olevad faktilised asjaolud. Süüdimõistmisel need faktilised asjaolud ja kuriteo kvalifikatsioon

aga ei muutu.

22. Kolleegium peab põhjendatuks ringkonnakohtu materiaalõiguslikku hinnangut, mille kohaselt ei

pannud S. Baumer toime KarS § 201 lg 1 esimesele alternatiivile vastavat tegu. Sellist järeldust toetas

kohtumenetluse vältel ka kaitsja. Nimelt pole pangakontol olev raha käsitatav asjana tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 49 mõttes, vaid arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga vastu

arvelduskontol näidatud ulatuses. Varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses, kuna valdus on

tegelik võim asja üle. Seega ei toimu ülekannete tegemisel valduses oleva võõra vallasasja enda

kasuks pööramist. Vara usaldamise mõiste KarS § 201 lg 1 teise teoalternatiivi tähenduses hõlmab ka

juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole

ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid

(rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-130-04, p 9, 21. aprilli

2008. a otsus asjas nr 3-1-1-83-07, p-d 14-15 ja 3. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-84-10, p 24).

Süüdistatava käitumist on kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt õigustatult

vaadeldud KarS § 201 lg 1 teisele teoalternatiivile vastava süüteo, s.t isikule usaldatud muu võõra

vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramisena.

23. Ringkonnakohus arutas kriminaalasja pärast 1. septembrit 2011, mil kohtuliku arutamise piiridega

seonduvat reguleeriv KrMS § 268 oli jõustunud uues redaktsioonis. Alates 1. septembrist 2011

kehtivas redaktsioonis sätestatakse KrMS § 268 lg-s 1, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub

süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

Sama paragrahvi 5. lõike järgi ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele

asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud

tõendamiseseme asjaoludest. Otsust tehes ei või kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole

menetluses arutatud. KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus aga kohtulikul uurimisel tuvastatud

faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane

võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Samas lõikes nähakse ette ka nõuded, kuidas

peab kohus toimima kaitseõiguse tagamise vajadust silmas pidades juhtudel, mil tõusetub küsimus

kuriteo kvalifikatsiooni muutmise kohta või ilmnevad süüdistusaktis nimetamata karistust

raskendavad asjaolud või asjaolud, mis tingivad mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamise.

24. Tsiteeritud normidest järeldub, et alates 1. septembrist 2011 on seadusandja kohtu volitusi

avardanud, võimaldades tal lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludest süüdistust

omaalgatuslikult muuta ja seda olenemata sellest, kas kuriteo kvalifikatsiooni muutmine süüdistatava

olukorda kergendab või raskendab. Seejuures on aga oluline, et süüdistatavale tagataks

ärakuulamisõigus, mis tähendab, et tal peab olema küllaldane võimalus ennast uue kvalifikatsiooni

vastu kaitsta. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt võib süüdistatava

kaitseõigust muuhulgas rikkuda olukord, kus kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele

asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, kuid ei taga süüdistatavale

enne süüdistuse muutmist tõhusat võimalust end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p-d 30-35). Kohtu

poolt kohaldatav materiaalõiguse norm ei tohi seega osutuda süüdistatava jaoks üllatuslikuks.

25. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt juhtis S. Baumeri kaitsja kohtuvaidluse raames

tähelepanu senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale, et pangakontol olev raha pole käsitatav

võõra vallasasjana, vaid KarS § 201 lg 1 mõttes on tegemist isikule usaldatud muu võõra varaga.

Arvestades, et S. Baumerile pole esitatud süüdistust KarS § 201 lg 1 teise alternatiivi järgi, ei saanud

kohus teda kaitsja arvates süüdistusaktis kirjeldatud teo toimepanemises süüdi tunnistada. Kuivõrd

maakohus tunnistas S. Baumeri ikkagi süüdi KarS § 201 lg 1 esimese alternatiivi järgi, jättes

seejuures kohtuvaidluse käigus tehtud etteheitele reageerimata, kordas kaitsja apellatsioonis veelkord

sama seisukohta ja tõdes kokkuvõtlikult, et kuivõrd S. Baumerile pole esitatud süüdistust isikule

usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramises, puuduvad

tema käitumises kuriteokoosseisu tunnused. Kassatsiooni argumendid kattuvad juba maa- ja

ringkonnakohtus väljendatud kaitsepositsiooniga.

26. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, mille kohaselt ei riku S. Baumeri

süüditunnistamine KarS § 201 lg 1 järgi tema kaitseõigust. Ringkonnakohus lähtus süüdimõistvat

otsust tehes samadest faktilistest asjaoludest, mis on kirjeldatud süüdistusaktis, muutes vaid samas

paragrahvis kirjeldatud teoalternatiividest tulenevalt süüdistatava käitumisele antud õiguslikku

hinnangut. Kolleegium leiab, et selline muudatus ei saanud süüdistatava jaoks olla üllatuslik, sest

juba maakohtus tugines tema kaitsepositsioon väitele, et süüdistuses kirjeldatud tegu vastab KarS §

201 lg 1 teisele, mitte aga esimesele alternatiivile. Kaitsja osutas nii kohtuvaidluse raames maakohtus

kui ka apellatsioonimenetluses järjekindlalt asjakohasele kohtupraktikale, milles kõnealune

materiaalõiguslik küsimus on ühemõtteliselt lahendatud. Nendel põhjustel asub kriminaalkolleegium

seisukohale, et süüdistataval on olnud senise menetluse vältel küllaldane võimalus ennast muutunud

õiguskäsitluse vastu kaitsta ja süüdimõistva otsuse tegemisel pole ringkonnakohus KrMS § 268 lg 6

nõudeid ega § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet eiranud.

27. Veel märgib kaitsja, et S. Baumeri karistamisel ei arvestanud kohtud süüteo avastamisele aktiivset

kaasaaitamist KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, mis praegusel juhul seisnes süü tunnistamises, üksikasjalike

ütluste andmises ja läbiotsimisel vabatahtlikult asjassepuutuvate esemete loovutamises. Kolleegiumi

hinnangul on kohtud otsuseid karistuse mõistmist puudutavates küsimustes piisavalt põhistanud ja

kaitsja samasisulisele väitele juba vastanud. Nõustuda tuleb ringkonnakohtu ja prokuröri

seisukohtadega, mille kohaselt tehti S. Baumerile süüksarvatavate kuritegude toimepanemine

kindlaks esmajoones eeluurimise käigus kogutud muude tõendite abil ning et süüdistatava käitumine

on vaadeldav pelgalt menetlustoimingutele allumisena. Pidades silmas, et vaidlustatud otsuse

järeldusi on vaadeldavas küsimuses piisava üksikasjalikkusega põhistatud, ei pea kolleegium

vastavalt KrMS § 363 lg 4 p-le 1 vajalikuks apellatsioonikohtu põhjendusi korrata.

III

28. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2011. a otsuse muutmata ning prokuröri ja kaitsja kassatsioonid

rahuldamata.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Hannes Kiris