3-2-1-175-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-175-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. märts 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Uno Lausi hagi ResRent OÜ vastu 1259 euro 95 sendi

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-43183

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ResRent OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1259 eurot 95 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Uno Laus (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andres Rüütli

Kostja ResRent OÜ (registrikood 11041835), esindaja

vandeadvokaat Veikko Puolakainen

Asja läbivaatamise kuupäev

6. veebruar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 17. juuni 2011. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

15. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-43183 ning saata asi uueks läbivaatamiseks

Harju Maakohtule.

2. Määrata resolutsiooni p-s 1 nimetatud maakohtu otsuses asja hinnaks 1259 eurot 95 senti.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada kassatsioonkaebuselt 17. oktoobril 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis)

eurot Advokaadibüroo SORAINEN AS-le.

5. Määrata Osaühingule Andres Rüütli Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks Uno

Lausile kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest 192 (ükssada üheksakümmend kaks)

eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Uno Laus (hageja) esitas 12. mail 2010 töövaidluskomisjonile ResRent OÜ (kostja) vastu avalduse

majutuskulude omaosalustasu 19 714 krooni ja tulumaksu 18 013 krooni tagastamiseks.

Töövaidluskomisjon rahuldas 28. juuli 2010. a otsusega hageja avalduse osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja omaosalustasu 19 714 krooni (1259 eurot 95 senti). Tulumaksu tagastamise

nõude jättis töövaidluskomisjon rahuldamata.

2. Kostja esitas 6. septembril 2010 Harju Maakohtule avalduse vaadata töövaidlus kohtus uuesti läbi.

3. Hageja palus hagis mõista kostjalt välja 1259 eurot 95 senti. Kostja sai esitada kohtule avalduse

asja uueks läbivaatamiseks üksnes osas, milles töövaidluskomisjon rahuldas hageja nõude.

Tulumaksu tagastamise nõude osas tuleb kohtumenetlus lõpetada või jätta hagi selles osas läbi

vaatamata.

Kostja pidas hageja töötasust ebaseaduslikult ja alusetult kinni töölähetuse majutuskulude

omaosalustasu. Seega on kostja maksnud hagejale kokkulepitust vähem töötasu. Hageja töötas alates

16. maist 2005 kostja juures Soome Vabariigis ventilatsioonipaigaldajana. Pooled sõlmisid

9. novembril 2009 töölepingu ja selle lisa, mille alusel saadeti hageja töölähetusse Soome Vabariiki.

Töölepingu lisa järgi kohustub hageja tasuma majutuse eest omaosalustasu kümme eurot päevas,

mille kostja peab iga kuu kinni hageja töötasust. Kostjal oli kohustus tasuda hageja sõidu- ja

majutuskulud ning päevaraha 30 eurot päevas. Kostja pidas hageja töötasust kinni omaosalustasu

järgmiselt: 2009 novembris 3442 krooni, 2009 detsembris 3442 krooni 2010, jaanuaris 3442 krooni,

2010 veebruaris 4068 krooni, 2010 märtsis 3912 krooni ja 2010 aprillis 1408 krooni, s.o kokku

19 714 krooni (1259 eurot 95 senti).

Töölepingu lisas sisalduv omaosalustasu maksmise kokkulepe on tühine, sest see on seadusega

vastuolus. Töölepingu seaduse (TLS) § 40 lg-te 2 ja 3 ning Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a

määruse nr 110 (määrus nr 110) järgi on kostja kohustatud tasuma kõik hageja töölähetusega seotud

mõistlikud kulud. Majutuskulu on mõistlik, kui selle suurus jääb alla 128 euro päevas. Kostja ei ole

esitanud andmeid hageja tegelike majutuskulude kohta, kuid kuna hageja ei elanud hotellis, vaid koos

kostja teiste töötajatega üürikorteris, olid majutuskulud ilmselt oluliselt väiksemad kui 128 eurot

ööpäevas.

Hageja oli sunnitud seadusvastase kokkuleppe allkirjastama, sest muidu ei oleks kostja temaga

töölepingut sõlminud. Hagejat kahjustav ja poolte võrdsusest kõrvale kalduv on kokkuleppe tingimus,

mille kohaselt ei vabasta majutuskohast omal soovil eemalviibimine hagejat omaosalustasu maksmise

kohustusest.

Kostja selgituse kohaselt on omaosalustasu mõtteks n-ö tagatisraha andmine majutuskoha omaniku

võimalike nõuete tagamiseks ja majutuskoha sisustuskulude katteks. Hagejale ei ole esitanud

kahjunõudeid majutuskohas olevate asjade rikkumise eest. Kui kinnipeetud omaosalustasu on tagatis,

siis tuleb see tagastada, sest kostjal ei ole alust jätta tagatisraha endale. Hagejal ei ole kohustust katta

majutuskoha sisustamise kulusid, sest kostja peab oma vahenditest tagama majutuskoha, kus on

võimalik veeta vaba aega, puhata ning hoolitseda enda hügieeni ja riiete puhtuse eest.

Juhul kui omaosalustasu maksmise kokkulepe on kehtiv, ei võinud kostja omaosalustasu iga kuu

hageja töötasust maha arvata. TLS § 78 lg-te 1 ja 2 järgi on hageja ja kostja nõuete tasaarvestamise

eelduseks hageja nõusolek. Hageja ei ole nõusolekut andnud.

4. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Õige on hageja seisukoht, et kohus saab läbi vaadata üksnes omaosalustasu nõude, kuid osa sellest

nõudest on aegunud. Hageja esitas töövaidluskomisjonile majutuskulude nõude, mille aegumise

tähtaeg on individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 järgi neli kuud. Ka

maakohus on asja menetlusse võtmise määruses asunud seisukohale, et hageja esitas omaosalustasu ja

tulumaksu tagastamise nõuded. Hageja pidi oma nõudeõigusest saama teada iga kord, kui kostja tegi

väljamakse, mistõttu on hageja nõue osaliselt aegunud.

Hagejal saab nõue olla üksnes ajavahemiku eest 12. jaanuar kuni 12. mai 2010. Kostja pidas

kooskõlas poolte kokkuleppega hageja omaosalustasu kinni viimasele makstud lähetusrahast.

Sellisena mõistis kokkuleppe sisu ka hageja, sest ta on oma nõude sidunud majutuskuludega. Hageja

sõlmis omaosalustasu kokkuleppe vabatahtlikult. Pooltel ei olnud keelatud sõlmida kokkulepet

kinnipidamiste tegemiseks hagejale makstavast lähetustasust. Tasaarvestada ei ole lubatud töötasu,

mitte lähetusraha.

5. Harju Maakohus rahuldas 17. juuni 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

1259 eurot 95 senti. Maakohus jättis läbi vaatamata hageja tulumaksu tagastamise nõude.

Menetluskulud jäid kostja kanda. Hagejale menetlusabi korras määratud esindaja tasuks määras

maakohus 302 eurot 98 senti ja kulude katteks 15 eurot 52 senti ning mõistis need kostjalt riigi

kasuks välja.

Maakohtu otsuse kohaselt, kuna töövaidluskomisjon jättis hageja tulumaksu tagastamise nõude

rahuldamata, ei olnud kostjal ITVS § 24 lg 3 järgi õigust nõuda selles osas hagi läbivaatamist. Hageja

on nõustunud tulumaksu tagastamise nõude läbi vaatamata jätmisega. Seetõttu jääb hagi tulumaksu

tagastamise nõue tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 ja lg 2 p 2 alusel läbi

vaatamata.

Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid töölepingu ja selle lisa ning et kostja arvas töölepingu lisa

alusel hageja töötasust maha majutuskulude omaosalustasu. Samuti ei vaidle pooled summade

suuruse üle. Töölepingust nähtub, et hageja asus tööle kostja juures ventilatsioonipaigaldajana ning

töö asukohaks lepiti kokku Soome Vabariik. Tõenditest nähtub, et kostja on arvanud hageja töötasust

maha omaosalustasu järgmiselt: 2009. a novembris 3442 krooni, 2009. a detsembris 3442 krooni,

2010. a jaanuaris 3442 krooni, 2010. a veebruaris 4068 krooni, 2010. a märtsis 3912 krooni ja 2010. a

aprillis 1408 krooni.

Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte kokkulepe omaosalustasu mahaarvamiseks töötasust on kehtiv.

Asja lahendamiseks tuleb omaosalustasule anda õiguslik kvalifikatsioon. Nõude kvalifitseerimine on

sisulise arutamise küsimus, mida ei saa otsustada hagi menetlusse võtmisel. Seetõttu ei ole oluline,

kuidas nimetas kohus hageja nõuet hagi menetlusse võtmise määruses.

TLS § 2 järgi on selles seaduses ja võlaõigusseaduses (VÕS) lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning

vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, välja arvatud, kui töötaja

kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on töölepingu seaduses ette nähtud. Seega tuleb välja

selgitada, kas töölepingu seadus võimaldab kokkulepet, millega pannakse töölähetuse majutuskulud

osaliselt töötajale.

Töölepingu seadus sätestab üldise põhimõtte, et tööandja katab kõik töötaja tööülesannete täitmisel

või täitmiseks vajalikud kulutused. TLS § 40 lg 1 kohaselt on tühine poolte kokkulepe kulude

hüvitamise kohta töötasu arvel. Tühise tehingu alusel saadu tuleb VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastada.

TLS § 40 lg 2 järgi on tööandjal kohustus hüvitada töötaja lähetuskulud, st päevaraha ja muud

lähetusega seotud kulutused. Määruse nr 110 § 2 lg 1 alusel on töötajal õigus nõuda tööandjalt

töölähetusega kaasnevate sõidu- ja majutuskulude ning tööülesande täitmisega kaasnevate muude

mõistlike kulude (nt sõidupiletite ostmisega kaasnevad, reisikindlustuse, viisa vormistamise,

pagasiveo, valuutakursside vahest tulenevad vms kulud) hüvitamist ning välislähetuses oldud aja eest

päevaraha maksmist vähemalt määruse nr 110 §-s 3 sätestatud alammääras. TLS § 40 lg 1 on teiste

sätete suhtes üldsäte.

Kostjal ei olnud õigust omaosalustasu hageja töötasust maha arvata. Hageja nõue ei ole töölähetuse

tasude väljamaksmise nõue, millele kehtib ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg.

Kostja on jätnud hagejale töötasu kokkulepitud suuruses välja maksmata ning seetõttu on hageja nõue

töötasunõue. Seega ei ole hageja nõue aegunud. Kostjalt tuleb TLS § 40 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1

alusel hageja kasuks välja mõista 1259 eurot 95 senti.

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale osas, millega kohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 1259 eurot 95 senti ja jaotas menetluskulud.

Maakohus jättis valesti aegumise kohaldamata. Hagejal võib olla õigus nõuda 820 eurot. Ülejäänud

440 euro osas on tema nõue aegunud. Lähetuskulu (sh majutuskulu) hüvitis ei ole käsitatav töötasuna,

mistõttu kohaldub sellele nõudele ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg.

Kohus kohaldas ebaõigesti TLS § 40 lg-t 1, sest poolte kokkulepe hüvitada tööandja kulud ei ole

tühine. Hageja sõlmis vabatahtlikult kostjaga kokkuleppe majutuskulude osaliseks hüvitamiseks.

Selline kokkulepe on VÕS § 8 lg 2 ning VÕS § 76 lg 1 järgi kehtiv ja pooltele täitmiseks kohustuslik.

Kokkulepe ei ole vastuolus seadusega. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest,

arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut

mõistsid. Pooltel ei tekkinud erimeelsusi selles, et kokkuleppes väljendatu ei erinenud nende

tegelikust tahtest.

Kohus jättis hindamata kostja väite, et kostja arvas osalemistasu maha hagejale makstavast

lähetusrahast, mitte töötasust. Maakohus ei põhjendanud seisukohta, et kostja pidas hageja

omaosalustasu kinni töötasust. Pooled ei ole vaielnud töötasu suuruse üle. Ükski kokkuleppe

sõlmimise ajal kehtinud õigusakt ei piiranud poolte õigust leppida kokku, et töötaja maksab

majutuskulu osaliseks hüvitamiseks tööandjale omaosalustasu. Omaosalustasu maksmise kokkulepe

on erikokkulepe, mis muudab töölepingu tingimust, et kostja hüvitab kõik hageja majutuskulud.

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle läbi vaatamata. Maakohus ei ole

andnud luba lihtmenetluses läbivaadatud asja kohta tehtud otsuse vaidlustamiseks ning ei esine muid

eeldusi kaebuse menetlemiseks. Apellatsioonkaebuse läbivaatamise korral palus hageja jätta selle

rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. septembri 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja taotluse jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata.

Maakohus ei ole märkinud, et ta ei anna otsuse peale edasikaebamiseks luba. Apellatsioonikohtul ei

ole kohustust jätta lihtmenetluse asi menetlusse võtmata. Menetlusse võetud apellatsioonkaebus tuleb

läbi vaadata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid (TsMS § 654 lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et kostja on kaebuses korranud maakohtus

esitatud väiteid, millele maakohus on otsuses piisava põhjalikkusega vastanud.

Hageja nõue ei ole aegunud, sest tegemist oli töötasu nõudega, millele kohaldub ITVS § 6 lg-s 3

sätestatud kolmeaastane töövaidlusorganisse pöördumise tähtaeg. Hagi esemeks ei ole töölähetuse

kulude hüvitamise nõue.

TLS § 28 lg 2 p 2 järgi on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja

ajal. TLS § 40 lg 2 alusel on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist.

Nimetatud kohustused on teineteisest sõltumatud ehk erinevad ja iseseisvad. Töölähetuse kulud

hüvitatakse TLS § 40 alusel täiendavalt lisaks kokkulepitud töötasule. Hageja ei ole kostja töötajana

töölähetuses käies kandnud lähetuskulusid, mille kostja peaks lähetusest saabumisel hagejale

hüvitama. Kostja kindlustas hageja töölähetuse ajal eluruumiga, hüvitas hagejale sõidupiletid

töölähetusse ja tagasi ning maksis päevaraha. Hageja ei ole esitanud kostjale lähetuskulude

hüvitamise taotlust koos kuludokumentidega. Hageja töötasust ebaseadusliku ja tühise kokkuleppe

alusel omaosalustasu kinnipidamine ei ole lähetuskulude kandmine hageja poolt, sest kostja ei ole

esile toonud, millist lähetuskulu sellega hüvitati.

Omaosalustasu hüvitamise kokkuleppe sisu ja täitmise korraldus on seadusvastased. Selline

kokkulepe rikub TLS §-s 32 sätestatut, mille kohaselt on tühine kokkulepe, mille alusel töötaja on

kohustatud töötasu ja muid hüvesid kasutama kindlal eesmärgil.

Vaidluse sisuks ei ole asjaolu, kas kostja on töölepingus kokkulepitud töötasu makstes jätnud samal

ajal hüvitamata lähetuskulud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale on makstud kokkulepitust

vähem töötasu.

Õige ei ole kostja väide, et ta pidas hageja omaosalustasu kinni hagejale makstud lähetusrahast, mitte

töötasust. Kõik töölähetusega seotud kulud peab hüvitama tööandja. Töölähetus toimub vastavalt

tööandja tootmisvajadusele ja huvile. Tööandja peab tagama töötaja töötingimused, kindlustama

töötaja tööga ja saatma ta töölähetusse tööandja kulul. Kohus on hageja palgalehtede ja

maksekorralduste alusel õigesti tuvastanud, et kostja pidas omaosalustasu kinni hageja töötasust.

Seda asjaolu kinnitab ka töölepingu lisa 1 p 3, mis lubas kostjal teha töötasust kinnipidamisi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole hageja esitanud kohtule saamata jäänud töötasu nõuet. Käsitledes

hageja töölähetusega seotud majutuskulude hüvitamise nõuet töötasu nõudena, on kohtud väljunud

nõude piiridest. Ringkonnakohus kohaldas valesti TLS § 28 lg 2 p 2 ja § 40 lg-t 1 ning VÕS § 29 lg-

t 1, hindas valesti tõendeid ja ei vastanud kostja vastuväidetele. Lisaks on ringkonnakohtu järeldused

vastuolulised.

Pooled ei ole vaielnud hageja töötasu suuruse üle. Samas on ringkonnakohus leidnud, et kostja pidas

omaosalustasu kinni hageja töötasust. Leides, et kostja tegi kinnipidamisi hageja töötasust, pidanuks

kohtud tuvastama, millist töötasu oli hagejal õigus saada. Kostja ei ole pidanud kinni hageja töötasu.

Kohtud jätsid tähelepanuta kostja väite, et ta on kokkulepitud töötasu hagejale välja maksnud. Kostja

pidas omaosalustasu kinni hagejale makstud lähetuskulust, mis ei ole töötasu TLS-i tähenduses.

Kuna hageja ei hüvitanud majutuskulusid oma töötasust ning pooled olid vabatahtlikult sõlminud

majutuskulude osalise hüvitamise kokkuleppe, ei ole omaosalustasu maksmise kokkulepe tühine.

Kostja ei ole kunagi keeldunud hagejale tööga seotud ega sõidukulude hüvitamisest, päevaraha

maksmisest jne. Hageja ei ole teinud tööülesannetega seotud kulutusi, sest vajalikud töövahendid,

tööriietuse, turvajalanõud, ohutusvahendid jms on kostja alati taganud. Samuti on kostja hüvitanud

laevapiletid ja maksnud päevaraha rohkem, kui näeb ette määrus nr 110. Nimetatud määruse § 7 lg 1

p-s 2 sätestatud piirmäära ulatuses on kostja taganud hagejale ka majutuse. Kuna kostja kõikide

töötajate majutuse kogukulu ületas maksuvabu piirmäärasid, tegi kostja töötajatele ettepaneku

osaleda majutuskulude kandmisel. Teiste hulgas oli sellise kokkuleppega nõus ka hageja.

Ringkonnakohus ei ole omaosalustasu kokkuleppe sisu hindamiseks selgitanud välja poolte ühist

tegelikku tahet. Poolte tegelik tahe oli suunatud sellele, et hageja hüvitab osaliselt majutuskulud.

Õigusaktid ei keela sellist kokkulepet sõlmida.

Hageja nõudele kohaldub ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg. Kuna hüvitatavad

majutuskulud arvutatakse poolte kokkuleppe järgi iga kuu, pidi hageja hiljemalt iga väljamakse

saamisel saama teada, et temalt on peetud kinni omaosalustasu. Seega on ajavahemiku eest

9. novembrist 2009 kuni 12. jaanuarini 2010 kinni peetud omaosalustasu tagastamise nõue aegunud.

10. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Kuna maakohus menetles lihtmenetluse asja, oleks ringkonnakohus pidanud jätma kostja

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, sest maakohus ei andnud edasikaebeõigust.

Ringkonnakohus leidis tõendeid hinnates õigesti, et kostja tegi kinnipidamisi hageja töötasust.

Kohtud ei väljunud hagi piiridest. Hageja põhjendas oma nõuet sellega, et nõutav raha on iga kuu n-

ö omaosalustasuna peetud ebaseadusliku kokkuleppe alusel kinni tema töötasust.

Töövaidluskomisjon käsitles hageja nõuet töötasunõudena, kohus sai menetleda üksnes sama nõuet.

Hageja töötasunõue ei ole aegunud.

Ringkonnakohus kohaldas õigesti TLS § 28 lg 2 p 2 ja § 40 lg-t 2. Ringkonnakohus on põhjendanud

ja viidanud, millistele tõenditele tuginedes on tuvastatud, et kostja tegi kinnipidamisi hageja

töötasust, mitte päevarahast. Kohtud ei pidanud tuvastama hageja töötasu suurust, sest selle üle

pooled ei vaidle. Ringkonnakohus leidis õigesti, et TLS § 40 lg 2 ei kohaldu, sest tuvastatud ei ole, et

hageja oleks kandnud lähetuskulusid. Kõik töölähetusega seotud kulud peab kandma tööandja.

Omaosalustasu ei ole seotud töölähetuse tegelike kuludega. Kostja on varjatult pannud osa

lähetuskuludest (st enda ettevõtluskuludest) hageja kanda. Kuna lähetuskulude osalise hüvitamise

kokkulepe piirab töötaja nõudeõigust, mis on keelatud, on see kokkulepe tühine. Kui kokkulepe on

kehtiv, oleks kostja pidanud taotlema hagejalt TLS § 78 lg 2 järgi nõusolekut töötasu ja

omaosalustasu tasaarvestamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1

ja 2 alusel materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

TsMS § 692 lg 5 järgi tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

12. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet kostja vastu ja kohtute seisukohti (I), edasi vastab kostja

kassatsioonkaebuse väidetele (II) ning lõpetuseks teeb otsustused tsiviilasja hinna, menetluskulude

jaotuse ja kautsjoni kohta (III).

I

13. Hageja palus mõista kostjalt välja 1259 eurot 95 senti, põhjendades oma nõuet järgmiste

asjaoludega:

pooled leppisid töölepingu lisas kokku, et hageja tasub töölähetuse majutuse eest omaosalustasu,

mille kostja peab kinni hagejale makstavast töötasust;

poolte kokkulepe hageja omaosalustasu kinnipidamise kohta töötasust on seadusega vastuolu tõttu

tühine;

kostja pidas ajavahemikul novembrist 2009 kuni aprillini 2010 hageja töötasust kinni töölähetuse

majutusega seotud hageja omaosalustasu, mistõttu on hageja saanud kokkulepitust vähem töötasu;

kostja ei võinud omaosalustasu töötasust kinni pidada ka seetõttu, et hageja ei ole andnud nõusolekut

hageja ja kostja nõuete tasaarvestamiseks.

14. Kostja põhilised vastuväited on menetluses olnud järgmised:

pooled leppisid töölepingu lisas kokku, et hageja tasub töölähetuse majutuse eest omaosalustasu,

mille kostja peab kinni hagejale makstavast lähetusrahast;

poolte kokkulepe hageja omaosalustasu kinnipidamise kohta lähetuskulust on kehtiv;

kostja pidas hageja omaosalustasu kinni hagejale makstavast lähetusrahast;

kuna hageja on esitanud lähetusega seotud kulude, mitte töötasunõude, on osa haginõudest aegunud;

kostjal ei ole keelatud tasaarvestada oma nõudeid lähetuskuludega.

15. Maakohus rahuldas hagi järgmiste põhiliste põhjendustega:

hageja esitas töötasunõude;

hageja nõue ei ole aegunud;

poolte kokkulepe omaosalustasu kinnipidamise kohta hageja töötasust on TLS § 40 lg 1 teise lause

järgi tühine;

kostjal ei olnud õigust hageja töötasust omaosalustasu kinni pidada.

16. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, järgides maakohtu otsuse põhjendusi, ning

leidis lisaks järgmist:

poolte kokkulepe hageja omaosalustasu kinnipidamise kohta hageja töötasust on TLS § 32 järgi

tühine;

kostja peab hüvitama kõik hageja töölähetusega kaasnevad kulud;

maakohus on kirjalikke tõendeid õigesti kogumis hinnanud ja tuvastanud, et kostja pidas

omaosalustasu kinni hageja töötasust.

17. Kostja kassatsioonkaebuse põhilised väited on järgmised:

kohtud väljusid haginõude piiridest, käsitades hageja töölähetusega seotud majutuskulude hüvitamise

nõuet töötasunõudena;

ajavahemikus 9. novembrist 2009 kuni 12. jaanuarini 2010 kinni peetud omaosalustasu tagastamise

nõue on aegunud;

kohtud ei ole välja selgitanud, kas töölepingu lisa sõlmimisel oli poolte tegelik tahe suunatud

omaosalustasu kinnipidamisele töötasust või lähetuskuludest;

kohtud jätsid tähelepanuta kostja väite, et ta on maksnud hagejale kokkulepitud töötasu;

kohtud jätsid tähelepanuta kostja väite, et ta pidas omaosalustasu kinni lähetuskulust.

18. Kolleegium leiab, et pooled vaidlevad selle üle, kas:

hageja nõuab omaosalustasu töötasust mahaarvamise tõttu saamata jäänud töötasu või lähetuskuludelt

kinnipeetud omaosalustasu tagastamist;

kostja pidas omaosalustasu kinni hageja töötasust või lähetuskulust;

hageja nõue on osaliselt aegunud;

poolte kokkulepe omaosalustasu kinnipidamise kohta on kehtiv.

II

19. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja pidas hageja omaosalustasu iga kuu kinni hageja pangakontole

kantud rahast. Nii hageja kui ka kohtud on käsitanud hageja nõuet töötasunõudena.

Kolleegium leiab, et maakohus ei ole täitnud eelmenetluse ülesandeid kooskõlas TsMS § 392 lg-ga 1,

sest ei selgitanud välja hageja nõuet ja kostja seisukohti nõude kohta, poolte faktilisi ja õiguslikke

väiteid ega tõendeid. Rikkudes TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, on maakohus jätnud põhjendamata

oma seisukoha, et hageja on esitanud töötasunõude. Seejuures jättis maakohus hindamata kostja

vastuväite, et omaosalustasu ei peetud kinni hageja töötasust. Ringkonnakohus jättis maakohtu

rikkumise tähelepanuta, märkides, et maakohus on tõendeid õigesti hinnanud. Maakohtu otsusest ei

nähtu, milliseid tõendeid hinnates jõudis ta järeldusele, et kostja pidas omaosalustasu kinni hageja

töötasust.

Töövaidluskomisjoni toimikus olevalt palgalehelt nähtub, et vaidlusalusel ajavahemikul arvutas

kostja tunnitasu ja töötundide alusel hageja brutotasu, arvestades sellele juurde lähetuse päevaraha ja

osal kuudel ka majutuskulu, arvates maha majutuse omaosalustasu (tl 54). Maksekorraldustest

nähtub, et kostja kandis vaidlusalusel ajavahemikul hageja pangakontole töötasu ja päevaraha, arvates

maha majutuse omaosalustasu ja avansi (tl-d 56, 58, 60, 62, 64, 65). Hageja ei ole väitnud ja kohtud

ei ole tuvastanud, et kostja ei maksnud hagejale tunnitasumäära ja tegelike töötundide alusel

arvutatud töötasu või maksis töötasu vale määra või töötundide arvu alusel.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hagejale selgitama, et kui ta nõuab saamata jäänud töötasu,

peab ta kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 esitama tõendeid selle kohta, et kostja pidas omaosalustasu

kinni tema töötasust. Kui hageja nõuab aga lähetuskuludelt kinnipeetud omaosalustasu tagastamist,

peab ta tõendama, et kostjal ei olnud alust omaosalustasu lähetuskuludelt kinni pidada.

20. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi ei ole lähetuskulu hüvitis käsitatav töötasuna

(vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-11, p 15). Kolleegium jääb selle

seisukoha juurde. Kuna lähetuskulu hüvitis (sh ka majutuskulu hüvitis) ei ole töötasu, kohaldub

lähetuskulu hüvitamise nõudele ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 esimese lause järgi algab aegumistähtaeg nõude

sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub TsÜS § 147 lg 2

kohaselt sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse

täitmist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja pidas hageja omaosalustasu kinni iga kuu. Seega muutus

hageja nõue sissenõutavaks iga kuu väljamaksete saamisest. Hageja pöördus töövaidluskomisjoni

12. mail 2010. Eeltoodust tulenevalt, kui hageja ei esitanud töötasunõuet, võib hagi olla osaliselt

aegunud.

21. Kolleegium ei nõustu kohtute järeldusega, et kõik töölähetusega kaasnevad kulud peab hüvitama

tööandja. Töölepingu seadus ei keela töötajal osaleda majutuskulude katmisel.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tagas hagejale töölähetuse ajal eluruumi ja hageja ise lähetuse ajal

majutuskulude eest ei maksnud. Kolleegium leiab, et ainuüksi toodud asjaoludest ei saa järeldada, et

pooled ei võinud kokku leppida majutuskulude osalustasus.

Töötaja võib TLS § 40 lg 1 kohaselt nõuda tööülesannete täitmisel kantud kulude hüvitamist

VÕS § 628 lg-te 2-4 järgi. Kokkulepe kulude hüvitamise kohta töötasu arvel on tühine. TLS § 40 lg 2

esimese lause järgi on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist. TLS § 40 lg-

st 1 ja VÕS § 628 lg-st 2 saab järeldada, et tööandjal on kohustus hüvitada kõik mõistlikud kulud,

mida töötaja on teinud tööülesande täitmisel ning mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks

pidada. Mõistlikuks saab lugeda selliseid kulusid, mis on tööülesande täitmiseks vajalikud ehk ilma

milleta tööülesannet täita ei saaks või kannataks oluliselt selle kvaliteet. Kulude mõistlikkuse üle

otsustamisel tuleb eelkõige selgitada, millised on tavalised vajalikud sellekohased kulutused.

Tõlgendus, mille kohaselt kõik töölähetusega seotud kulud peab igal juhul kandma tööandja, võib

tööandjat põhjendamatult koormata. Seda eelkõige olukorras, kus majutuskoha on valinud töötaja ja

majutuskulud on ebamõistlikult suured. Kooskõlas VÕS § 6 lg-ga 1 ja §-ga 7 ning TLS § 15 lg-ga 1

märgib kolleegium, et töötaja ei või tekitada tööandjale ebamõistlikke kulusid.

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et tööandjal on kohustus hüvitada töötajale mh töölähetusega

kaasnevad mõistlikud majutuskulud. Seda ka juhul, kui tööandja on majutuskulud ise enne kandnud

(nt üürides eluruumi või makstes muule majutuskohale ettemaksu). Samas ei ole pooltel keelatud

kokku leppida, et ka mõistlikest majutuskuludest jääb osa töötaja kanda.

22. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et töötaja majutuskulude omaosalustasu kinnipidamine töötasust

on käsitatav TLS §-s 78 ettenähtud tööandja võimalusega tasaarvestada oma nõudeid töötaja

töötasunõudega.

TLS § 78 lg 1 järgi võib tööandja tasaarvestada oma nõudeid töötaja töötasu nõudega töötaja

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Enne tasaarvestuse õiguse tekkimist antud nõusolek on TLS § 78 lg 2 järgi tühine, välja arvatud, kui

tegemist on nõusolekuga töötaja poolt tööandja arvel tehtavate kulude kokkulepitud limiiti ületava

summa tasaarvestamiseks.

Üldjuhul on iga tasaarvestuse eelduseks töötaja nõusolek, mis on antud pärast tasaarvestamisõiguse

tekkimist, ning varem antud nõusolek on tühine. Erandina on enne tasaarvestuse õiguse tekkimist

antud töötaja nõusolek kehtiv üksnes TLS § 78 lg-s 2 nimetatud juhul. Kolleegium leiab, et

nõusolekuna tasaarvestada kulude, mida töötaja teeb tööandja arvel, kokkulepitud limiiti ületav

summa on käsitatav ka poolte kokkulepe majutuskulu omaosalustasu kinnipidamise kohta.

III

23. Kolleegium leiab, et maakohus määras otsuses ekslikult tsiviilasja hinnaks 37 727 krooni

(2411 eurot 19 senti), ja seda tuleb TsMS § 137 lg 11 alusel muuta.

Hageja palus hagiavalduses mõista kostjalt välja 1259 eurot 95 senti (tl 80-84). See peaks olema ka

asja hind TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi. Maakohtu otsuse järgi on tsiviilasja hind aga

37 727 krooni ehk 2411 eurot 19 senti. Maakohus on jätnud tsiviilasja hinda määrates tähelepanuta, et

hagimenetluses ei vaidle pooled hageja töötasult kinnipeetud tulumaksu tagastamise üle.

24. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173

lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

25. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada. Kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 on kostja palunud kautsjoni tagastada

Advokaadibüroo SORAINEN AS-i arvelduskontole.

26. Maakohtu 30. märtsi 2011. a määrusega on hagejale antud riigi õigusabi. Riigi õigusabi seaduse

(RÕS) § 17 lg 3 ja § 20 lg 1 alusel esindas hagejat kassatsioonimenetluses vandeadvokaat Andres

Rüütli samanimelisest advokaadibüroost. Lähtudes eeltoodust, esitas vandeadvokaat Andres Rüütli

Riigikohtule taotluse määrata kindlaks hagejale kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi tasu suurus

ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus.

Taotlusel on kooskõlas Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud

dokumendi "Riigi õigusabi eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning

riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (kord) p-s 40 sätestatuga

õigusabi saaja allkirjastatud nõusolek. Taotluse kohaselt osutas esindaja hagejale õigusabi

10 pooltundi (1 pooltund kostja kassatsioonkaebusega tutvumiseks ja analüüsiks, 9 pooltundi

kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks), mille eest on ette nähtud tasu 160 eurot. Koos

käibemaksuga palus esindaja määrata hüvitatavaks tasuks 192 eurot.

Korra p 38 järgi on isiku esindaja tasu tsiviilasja kohtulikus menetluses osalemise eest 16 eurot iga

poole tunni kohta. Korra p 2 kohaselt, kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust

advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi

õigusabi osutamise kuludele käibemaks. TsMS §-de 138 ja 144 alusel on riigieelarvest eraldatud raha

arvel välja mõistetav tasu menetluskulu (kohtuvälised kulud), mis tuleb esitatud taotluse alusel

hüvitada.

Kolleegium leiab, et taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud. Korra p-s 38 sätestatud tasumäära

alusel tuleb määrata õigusabi osutaja riigi õigusabi tasuks koos käibemaksuga 192 eurot. Riigi

õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 ja korra p 13 alusel välja Eesti Advokatuur.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik