3-2-1-11-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-11-12

Määruse kuupäev

Tartu, 5. märts 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Swedbank Liising AS-i hagi Kaupo Kostabi vastu 1012 euro

68 sendi saamiseks; apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 3. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-11-10226

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kaupo Kostabi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248)

Kostja Kaupo Kostabi (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Indrek Lillo

Asja läbivaatamise kuupäev

14. veebruar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-10226.

2. Saata Kaupo Kostabi apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Tagastada Kaupo Kostabile määruskaebuselt 14. novembril 2011 tasutud

kassatsioonikautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank Liising AS (hageja) esitas 26. mail 2011 hagi Kaupo Kostabi (kostja) vastu 1012 euro

68 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohasel sõlmisid hageja ja Tehnikakeskus OÜ 4. jaanuaril 2008

liisingulepingu, mille esemeks oli tarbesõiduk Ford Ranger 2.5. Liisinguvõtja rikkus lepingust

tulenevaid kohustusi, sest ei tasunud makseid nõuetekohaselt. Lepingu üldtingimuste p 7.1.3 järgi on

hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul, kui liisinguvõtja on jätnud

kolm üksteisele järgnevat liisingu osamakset või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või

on neid tasunud mittetäielikult. Kuna 30. juunil 2009 kuulutati välja liisinguvõtja pankrot, esitas

hageja nõude käendaja (kostja) vastu.

Hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt lepingu üldtingimuste p 7.5 alusel ja liisinguvõtja kohustus

andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Liisinguvõtja vara ei tagastanud ning hageja

oli sunnitud pöörduma vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri OÜ Reeborn

poole. Hageja sai vara valduse 8. juulil 2009 ning ta andis vara võõrandamiseks üle Valoor AS-ile.

Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 15 494 eurot 18 senti, mis koosneb vara

jääkmaksumusest 14 671 eurot 59 senti (käibemaksuta), vara tagastamise ja vahendamisega seotud

kuludest 701 eurot 85 senti ning viivisemaksete võlgnevusest 120 eurot 74 senti. Vara müüdi

14 116 euro 49 sendi eest (käibemaksuta). Hageja on saanud 365 eurot 1 senti. 15 494 eurot 18 senti -

14 116 eurot 49 senti - 365 eurot 1 sent = 1012 eurot 68 senti. Seega oli liisinguvõtjal kohustus

hüvitada hagejale 1012 eurot 68 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vara oleks saanud müüa selliselt, et müügisumma oleks katnud kõik

hageja nõuded kostja vastu. Hageja ei ole tõendanud, et ta müüs liisingueseme kohaliku keskmise

müügihinnaga, mis oleks vastavuses ka liisingueseme tegeliku väärtusega. Seda et sõiduk oli väga

heas korras, tõendab ka hageja liisingueseme müügikuulutus portaalis www.auto24.ee. Kostja leidis,

et isegi kui hind, millega hageja auto Eestis müüs, olekski olnud nii madal, oleks hageja pidanud

püüdma liisingueset müüa ka naaberriikides või vähemalt selgitama välja sealsed turuhinnad. Hageja

ei kaasanud kostjat müügiprotsessi.

Lisaks liisingueseme müügikuulutusele on kostja lisanud oma vastusele teisegi müügikuulutuse,

milles müüakse ühte täpselt samasugust sõidukit. Nimetatud kuulutusest on näha, et kuigi viimasel

masinal on näiteks suurem läbisõit kui liisinguesemel, on vaatamata sellele kahe sõiduki hinnavahe

müügikuulutustes vägagi suur - liisinguesemel kõigest 17 831 eurot, samas kui teisel masinal

22 816 eurot, kusjuures viimane on veel märgitud eraldi soodushinnana.

Kostja on seisukohal, et hageja oleks liisingueseme korrektse müügi korral suutnud kindlasti

nimetatud summa võrra kõrgemat hinda saada, mis omakorda oleks probleemideta kustutanud ka

kostja võlgnevused hageja ees.

3. Tartu Maakohus rahuldas 19. septembri 2011. a otsusega hagi.

Pooled vaidlevad nõude suuruse üle. Kostja arvates oleks saanud liisingueseme võõrandada kõrgema

hinna eest, mis oleks võimaldanud täielikult katta hageja nõude.

Liisingulepingu tüüptingimuste p 3.7 kohaselt, kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles ning

võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme

võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud. Tüüptingimuste p 7.4.1 järgi, kui liisingueseme

võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki summasid, mida liisinguvõtja peab liisinguandjale

tasuma, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Hageja

nõuab kostjalt 1012 eurot 68 senti.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 tehtud lahendis leidnud järgmist: "Liisinguandja

tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 1 järgi

tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja

hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline

tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui

teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses."

Tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 on Riigikohus jäänud selle seisukoha juurde ja lisanud, et eespool mainitu

kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või

majandustegevuses osalejad.

Kuna üldtingimuste p-des 3.7 ja 7.4.1 seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahju

sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest saadud summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara

võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see

oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise

sisuliselt liisinguandja otsustada. Kohus leidis, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1

kahjustavad kostjat ebamõistlikult VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning on tühised VÕS § 42 lg 1

järgi, sest nende punktidega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja

tegelike kulude (kahju) suurust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 öelnud, et kui analoogsel

juhul on tüüptingimused tühised, tuleb kohaldada VÕS § 367.

Hageja on seisukohal, et ta tegi kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim

ja kiireim tulemus ning võõrandas liisingueseme turuhinnaga. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-

08 otsuse p-s 16 märkinud, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat

(ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme

müümisel aktiivselt osaleda. Praegusel juhul ei teavitanud hageja kostjat ei liisingueseme

võõrandamisest ega ka müügihinna alandamisest. Hageja oleks pidanud teavitama kostjat sellest, et

liisinguese müüakse odavamalt, kui on märgitud müügikuulutuses. AS INFO-AUTO kodulehel oli

auto väärtus 22 816 eurot ja hageja võõrandas liisingueseme 16 939 euro 78 sendiga. Erinevus on

rohkem kui 6000 eurot. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et poolte

kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust

müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik

endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja

kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%. Praegusel juhul ei

ole kostja tõendanud, milline oli auto turuhind.

VÕS § 367 lg 3 järgi, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse,

tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle

liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367

lg 3 järgi hind, millega vara müüdi, vaid liisingueseme väärtus.

Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik

väärtus, milleks on kohalik keskmine müügihind. Kostja esitas kohtule samasuguste autode

müügikuulutused, mis aga ei näita, et need autod müüdi ka tegelikult kuulutuses esitatud hinna eest.

Seega ei ole kostja esitatud müügikuulutustega tõendatud, et liisingueseme väärtus oli suurem kui

selle müügihind.

VÕS § 367 lg 4 järgi on liisinguandja õigustatud nõudma, et liisinguvõtja hüvitaks liisingulepingu

ülesütlemisest tekkinud lisakulud, milleks on nii müügiteenuse kui ka tagastusteenuse kulu.

Maakohus leidis, et lisakulu ei ületa müügiteenuse tavapärast tasu.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja teha asjas uus otsus,

millega hagi jätta rahuldamata.

Maakohus on valesti hinnanud tõendeid ja leidnud, et samasuguste autode müügikuulutused ei näita

seda, et need autod müüdi ka tegelikult kuulutuses esitatud hinna eest. Selline maakohtu seisukoht on

vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 232. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-110-

09 leidnud, et iseenesest ei ole välistatud korteriomandi väärtuse tõendamine ka samas piirkonnas

asuvate sarnaste kinnisasjade müügikuulutustega. Seega oleks maakohus pidanud käsitlema AS-

i INFO-AUTO kodulehel olnud müügikuulutust tõendina liisingueseme turuhinna tõendamisel.

Lisaks leidis kostja, et kui tema esitas tõendi autohinna kohta, siis läks tõendamiskoormus üle teisele

poolele. Seega lasus hagejal kohustus tõendada, et kostja esitatud tõend ei kajasta sõiduki tegelikku

turuväärtust.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et müügikuulutusega ei ole võimalik tõendada

liisingueseme turuväärtust. Lisaks jättis maakohus tähelepanuta mitmed kostja väited selle kohta, et

hageja ei ole püüdnud müüa liisingueset naaberriikides ning hageja ei teavitanud kostjat müügihinna

alandamisest.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus keeldus 3. novembri 2011. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest ja tagastas selle kostjale.

Ringkonnakohus leidis, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis

vastab 2000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase

äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid. Lihtmenetlus ei

ole hagimenetluse eriliik, vaid väikese hagihinnaga varaliste nõuetega hagide menetlemisel ei pea

kohus järgima kõiki menetlusnorme, st seadus tähistab lihtmenetlusena kõiki menetlusi, mille

esemeks on TsMS § 405 lg 1 esimeses lauses nimetatud nõuded.

Lihtmenetluses lahendatud asjades on edasikaebeõigus apellatsioonimenetluses piiratud. Nii sätestab

TsMS § 637 lg 21, et lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus

võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt

rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit.

Edasikaebamise korra ja tähtaja märkimine maakohtu otsuse resolutsioonis ei ole võrdsustatav

TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loaga otsus edasi kaevata. Nimetatud luba tuleb TsMS § 637

lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta

apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga. Kuna

maakohus ei ole sellist luba andnud, ei pidanud ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi lihtmenetluse

asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v.a kui menetlusse võtmise otsustamisel on

ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt valesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud

menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua

ebaõige kohtulahendi. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine tsiviilasjas aluseid, mis annaksid aluse

väita, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või

selgelt valesti tõendeid hinnanud. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu otsusega ja sisustab

vaidluse lahendamisel aluseks võetud õigusnorme maakohtust erinevalt ning samuti hindab tõendeid

erinevalt maakohtust, ei anna vastupidise väitmiseks alust.

Ringkonnakohus tagastas apellatsioonkaebuse TsMS § 638 lg 4 alusel ning TsMS § 638 lg 10 alusel

loetakse, et kaebust ei ole esitatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määrus ja saata

apellatsioonkaebus ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Kostja arvates on ringkonnakohus valesti leidnud, et praeguses asjas ei esine aluseid, mis annaksid

õiguse väita, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi

või selgelt valesti hinnanud tõendeid. Nimelt on maakohus ekslikult hinnanud tõendeid, leides, et

samasuguste autode müügikuulutused ei näita seda, et need autod müüdi ka tegelikult kuulutuses

esitatud hinna eest. Maakohus oleks pidanud põhjendama, miks ta nimetatud tõendit ei arvesta.

Samas on maakohtu selline seisukoht vastuolus Riigikohtu praktikaga. Riigikohus leidis tsiviilasjas

nr 3-2-1-110-09 tehtud lahendis, et iseenesest ei ole välistatud korteriomandi väärtuse tõendamine ka

samas piirkonnas asuvate sarnaste kinnisasjade müügikuulutustega. Järelikult oleks maakohus

pidanud AS-i INFO-AUTO kodulehel olnud müügikuulutust käsitlema tõendina liisingueseme

turuhinna tõendamisel.

Ringkonnakohtul ei olnud alust TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda kostja apellatsioonkaebust

menetlemast, kuna maakohus oli kohtuotsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse normi ning

hinnanud ebaõigesti tõendeid, mis tõi kaasa väära kohtulahendi. Ringkonnakohus on jätnud ekslikult

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

7. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ning kostja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada.

9. Maakohus on lahendanud asja lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes.

Lihtmenetluses esitatud kaebust ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 alusel menetlema, kui

maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ega ole otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti

kohaldanud materiaalõiguse normi, selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti

hinnanud tõendeid või kui see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit. Selliselt lahendab

ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral

kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust

(vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39;

1. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-11, p 9). See aga ei tähenda, et ringkonnakohus

peaks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses järgima kõiki TsMS §-s 654

ringkonnakohtu otsusele esitatud nõudeid. Seda, kas ringkonnakohus leidis õigesti, et täidetud ei ole

TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks, kontrollib

Riigikohus ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebust lahendades (TsMS § 638 lg 9).

10. Kuigi Riigikohtul ei ole tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 üldiselt pädevust kontrollida tõendite

hindamist asja lahendamisel, tuleneb eelviidatud sätetest, et seda saab teha menetlusnormide

järgimise kontrollimiseks. Seetõttu leiab kolleegium, et Riigikohus saab ringkonnakohtu määrust

menetlusse võtmisest keeldumise kohta kontrollida ka osas, milles ringkonnakohus leidis, et

maakohus ei ole selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid või et see ei mõjutanud oluliselt asja

lahendamist. Seega saab Riigikohus kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse

menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones

sellega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 17).

11. Pooled vaidlevad menetluses nõude suuruse üle. Kostja vaidleb vastu hageja nõude suurusele

põhjusel, et liisinguese oleks saadud võõrandada kõrgema hinna eest ja selliselt juhul ei oleks hagejal

üldse nõuet kostja vastu. Maakohus rahuldas hagi ja märkis, et kostja ei ole tõendanud, milline oli

auto turuhind, ning esitatud müügikuulutus ei näita, et liisingueseme väärtus oli suurem kui selle

müügihind. Ringkonnakohus ei võtnud kostja apellatsioonkaebust menetlusse.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on põhjendamatult TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud

apellatsioonkaebuse menetlemisest. Maakohus on jätnud poolte esitatud ja asjas olulise tähtsusega

väidete kohta seisukoha võtmata, samuti ei ole maakohtu otsuse põhjendus selge.

Maakohus on õigesti leidnud, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kahjustavad kostjat

ebamõistlikult ning on tühised VÕS § 42 lg 1 järgi. Kolleegium on oma varasemas lahendis leidnud,

et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski

ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Sellisel juhul tuleb

VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. VÕS § 367 lg 3 järgi, kui liisinguese jääb pärast

liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse

määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja esitas asjaolu, et

liisingueseme väärtus oli suurem kui selle müügihind, tõendamiseks liisingueseme müügikuulutuse ja

samasuguse auto (st AS INFO-AUTO kodulehel oleva vähekasutatud esindusauto) müügikuulutuse.

Selle põhjal väitis kostja, et liisinguandja tegutses autot müües pahatahtlikult, kui müüs liisingueseme

oluliselt alla tegeliku keskmise turuhinna. Maakohus leidis, et kostja esitatud tõendid ei tõenda

sõiduki harilikku väärtust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-110-09 tehtud otsuses asunud

seisukohale, et iseenesest ei ole välistatud korteriomandi väärtuse tõendamine ka samas piirkonnas

asuvate sarnaste kinnisasjade müügikuulutustega. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei pidanud

hageja, arvestades kostja esitatud tõendeid, tõendama, et sõidukit ei olnud võimalik müüa

müügikuulutustes näidatud hinnaga. Maakohus rikkus sellega TsMS § 232 lg-t 2, mille kohaselt ei ole

ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

Samuti ei nähtu maakohtu otsusest, milliseid hageja esitatud tõendeid liisingueseme väärtuse kohta

on kohus hinnanud, kui rahuldas hageja nõude kostja vastu. VÕS § 367 lg 3 alusel tuleb hagejal

menetluses tõendada, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel. Siinkohal märgib

kolleegium, et hageja on hagiavalduses märkinud, et kostja vastu esitatud nõudest üks osa on

liisingueseme jääkmaksumus 14 671 eurot 59 senti (käibemaksuta). Lisaks märkis hageja, et vara

müüdi 14 116 euro 49 sendi eest (käibemaksuta). Kuna asjas on oluline kindlaks teha, milline oli

liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel, tuleb ringkonnakohtul võtta asja sisulisel lahendamisel

seisukoht ka hagiavalduses väidetu kohta, et liisinguese müüdi odavamalt, kui oli selle hagis näidatud

jääkmaksumus.

13. Maakohus leidis õigesti, et praegusel juhul ei teavitanud hageja kostjat ei liisingueseme

võõrandamisest ega ka müügihinna alandamisest. Hageja oleks pidanud teavitama kostjat sellest, et

liisinguese müüakse odavamalt, kui on märgitud müügikuulutuses (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 16). Samas ei nähtu maakohtu otsusest,

millisele seisukohale on maakohus pärast seda järeldust asunud, st kas sellel on hagi rahuldamise

seisukohalt tähtsust. Kostja märkis vastuses hagile, et soovis ise liisingueseme müügiprotsessis

osaleda.

14. Eelnevat arvestades tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata kostja apellatsioonkaebus

ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel

kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist otsustades kontrollima üldisi menetlusse võtmise

eeldusi, mis ei ole praeguses menetluses kontrolliobjektiks. Samuti tuleb asja läbivaatamisel

ringkonnakohtul kontrollida apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust, arvestades Riigikohtu määruses antud juhiseid.

15. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja

lahendamise tulemusest.

16. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu

tagastada.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik