3-2-1-179-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-179-11

Määruse kuupäev

Tartu, 1. märts 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Kristi Mae hagi Piret Piiri vastu 1639 euro 46 sendi ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-10-58211

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Piret Piiri määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Kristi Mae (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Piret Piir (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Anti Aasmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

13. veebruar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-58211 ja

saata Piret Piiri apellatsioonkaebus menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Mittetulundusühingule ÕIGUSABI- JA KOOLITUSKESKUS 19. oktoobril 2011

Piret Piiri eest tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kristi Mae (hageja) esitas 22. novembril 2010 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Piret Piiri (kostja) vastu 25 652 krooni tasumiseks. Pärnu Maakohtu makseettepanekule

esitatud kostja vastuväite tõttu maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja asi anti hagimenetluseks üle Harju

Maakohtule. 11. märtsil 2011 esitatud hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla

1639 eurot 46 senti (25 652 krooni), viivise 155 eurot 23 senti ja seadusjärgse viivise hagiavalduse

esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Hagiavalduse järgi omandas hageja loovutamisega laenulepingust tuleneva Tarvo Õnge

(võlausaldaja) nõude kostja vastu. Kostja sai 18. juulil 2007 sõlmitud suulise intressita laenulepingu

(laenuleping) alusel alates 18. juulist 2007 laenu kokku 27 852 krooni, kuid tagastas sellest vaid 2200

krooni. 26. jaanuari 2009. a e-kirja järgi pikendas võlausaldaja laenu tagastamise aega 31. jaanuarini

2009. Kui suulise laenulepingu sõlmimist ei tuvastata, tuleb raha kostjalt välja mõista alusetu

rikastumisena. Viivis tuleb välja mõista võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 järgses suuruses alates

1. jaanuarist 2011. Hagi esitamise seisuga on viivisenõue 155 eurot 23 senti.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja arvates on hageja väited suulise laenulepingu kohta valed. Kostja töötas võlausaldaja alluvuses

Take Me Home Osaühingus (tööandja) arendusjuhina ning talle tasutud summad on töötasu tööandja

juures tehtud töö eest. Kui kohus siiski leiab, et laenu saamine on tõendatud, on hageja nõue 18. juulil

2007 kostjale üle kantud 6000 krooni osas aegunud.

3. Harju Maakohus rahuldas 10. augusti 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 1639 eurot 46 senti ja viivise 155 eurot 23 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda.

Maakohus tuvastas, et võlausaldaja kandis 18. juulil 2007 kostja arvelduskontole 6000 krooni,

selgitusega "laen kuni 01.08.2007". Kostja ei ole suulise laenulepingu alusel antud laenu tagastanud.

Hageja nõue ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 järgi aegunud, sest 26. jaanuari

2009. a e-kirjaga on võlausaldaja laenu tagasimaksmist pikendanud 31. jaanuarini 2009. Hagi on

esitatud kohtule 4. veebruaril 2011, seega tähtaegselt. Hageja nõue suulise laenulepingu alusel

6000 krooni kostjalt väljamõistmiseks tuleb rahuldada.

Ülejäänud ülekannete osas (kuus ülekannet 17. märtsist 2008 kuni 22. maini 2008 kogusummas

21 852 krooni) ei ole laenulepingu olemasolu tuvastatud ja need ülekanded on tehtud õigusliku

aluseta. Kostja ei ole tõendanud, et tegemist oli töötasuga, mida maksti võlausaldaja pangakontolt.

Tööandja on kostja töötasu 2008. a kõikide kuude eest üle kandnud. Õigusliku aluseta ülekantud

rahast on kostja 18. märtsil 2008 tagastanud 2250 krooni, tagastamata on 19 602 (otsuses märgitud ka

19 652) krooni. See raha tuleb kostjalt välja mõista alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1028) alusel.

Nõudelt tuleb kostjal tasuda viivist 432 päeva eest kokku 155 eurot 23 senti (2428 krooni 86 senti).

Võlausaldaja on nõude loovutanud hagejale.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi

rahuldamata.

Kostja väitel leidis maakohus põhjendamatult, et ta laenas võlausaldajalt 6000 krooni ja sai ülejäänud

raha alusetult. Tegemist oli töötasuga. Lisaks jättis maakohus 6000 krooni osas alusetult kohaldamata

aegumise. Nõude aegumine algas kõige varem raha kostjale ülekandmisest 18. juulil 2007 või

vähemalt 1. augustil 2007, mis oli märgitud ülekande selgitusse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 6. oktoobri 2011. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse

võtmast ja tagastas selle.

Kohtumääruse järgi on tegemist lihtmenetluse asjaga tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405

lg 1 tähenduses, kuna asja hind on 1639 eurot 46 senti. Asjas ei ole TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud

aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Maakohus ei ole andnud luba otsuse

edasikaebamiseks ning maakohus on õigesti hinnanud tõendeid, tuvastanud hagi aluseks olevad

asjaolud ja kvalifitseerinud pooltevahelised õigussuhted. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ei

ole võimalik kohaldada aegumist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Kostja arvates jättis ringkonnakohus põhjendamatult apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja

rikkus sellega kostja õigust õiglasele kohtumõistmisele. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei

nõustu kostja väidetega, ega analüüsinud tõendeid. Kostja osutas apellatsioonkaebuses, et maakohtus

jättis ebaõigesti kohaldamata aegumist sätestavad õigusnormid ja rikkus kohtuotsuse põhjendamise

kohustust. Asja sisulise läbivaatamiseta ei saanud ringkonnakohus tuvastada maakohtu otsuse vigu

ega tuvastada eeldusi, mis tingiksid asja menetlusse võtmisest keeldumise.

7. Hageja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kaevatav ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel

tühistada ja kostja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.

9. Hageja nõudis hagis põhinõudena 1639 euro 46 sendi ning kõrvalnõudena viivise 155 euro

23 sendi väljamõistmist, samuti seadusjärgse viivise väljamõistmist hagiavalduse esitamisest kuni

kohustuse kohase täitmiseni. Lähtudes TsMS §-st 123, § 124 lg 1 esimesest lausest ja § 133 lg-st 2,

on sellise hagi hind 1639 eurot 46 senti. Tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes,

mida maakohus võis menetleda õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras.

10. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest võib ringkonnakohus

TsMS § 637 lg 21 tingimustel keelduda ka otstarbekuse põhimõttel, kui maakohus ei ole kaebuse

menetlemisest keeldumist välistanud (st on andnud loa edasikaebamiseks) ning kui maakohtu otsuse

tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse

normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit. Selliselt

lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise

korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt

edulootust, st see on ilmselgelt põhjendamatu (vt ka nt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-44-11, p-d 38 ja 39). Vaatamata sellele, et põhjendusi kaebuse menetlemisest keeldumise

kohta määruses pikemalt esitada ei tule, tuleb kaebust enne seda sisuliselt kontrollida. Kaebuse

menetlemisest ei või keelduda ka siis, kui see võib olla põhjendatud üksnes väikeses osas (vt ka

nt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 18).

11. Ringkonnakohtu keeldumine apellatsioonkaebuse menetlemisest on TsMS § 638 lg 9 järgi

vaidlustatav Riigikohtus. Riigikohus kontrollib määruskaebuse ja apellatsioonkaebuse väidete alusel,

kas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumine oli põhjendatud, st kas maakohus on andnud

edasikaebamiseks loa või maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või ilmselgelt ebaõigesti

hinnanud tõendeid, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindab, kas see võis tõenäoliselt oluliselt

mõjutada asja lahendust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p-d 16 ja 17).

12. Kostja heidab ringkonnakohtule ette, et see ei põhjendanud, miks ta keeldus kostja

apellatsioonkaebust menetlemast, ega hinnanud kostja esitatud väiteid ja tõendeid. Kostja arvates

tulnuks selleks apellatsioonkaebus sisuliselt läbi vaadata ning ringkonnakohus on rikkunud tema

õigust õiglasele kohtumõistmisele. Kolleegium sellega ei nõustu.

Kuna tegemist on lihtmenetluse asjaga, võis ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud

tingimustel põhimõtteliselt keelduda kostja apellatsioonkaebust menetlemast, ilma et ta oleks pidanud

kostja väiteid määruses analüüsima ja nende ilmset põhjendamatust põhjendama. See ei tähenda

siiski, et ringkonnakohus ei oleks pidanud apellatsioonkaebuse väiteid kontrollima. Muu hulgas tuleb

kontrollida, kas maakohus on järginud TsMS § 442 lg 8 järgset otsuse põhjendamise kohustust.

13. Kostja märgib määruskaebuses asjaga konkreetselt seotud väidetena, et maakohus jättis ebaõigesti

kohaldamata hageja nõudele aegumise ja rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kostja

apellatsioonkaebuse keskseks väiteks oli, et vaidlusalune raha maksti talle töötasuna, mitte laenuna

ega olnud seda saadud ka alusetult. Samuti väitis kostja, et isegi kui 6000 krooni tuli tagastada, on

tagastamise nõue aegunud.

Maakohtu tuvastatud asjaoludel kandis võlausaldaja 18. juulil 2007 kostja kontole 6000 krooni

(383 eurot 47 senti) selgitusega "laen kuni 01.08.07". Kostja väitel algas raha tagastamise nõude

aegumine 18. juulist 2007 või 1. augustist 2007. Hageja väitele tuginedes leidis maakohus, et nõue ei

ole aegunud, kuna 26. jaanuari 2009. a e-kirjaga pikendas võlausaldaja laenu tagasimaksmist

31. jaanuarini 2009 ning hagi esitati kohtule 4. veebruaril 2011, seega tähtaegselt. Ringkonnakohus

on leidnud, et maakohus ei ole tõendeid ilmselgelt valesti hinnanud.

14. Maakohus nõustus hagejaga, et 18. juulil 2007 kostjale ülekantud 6000 krooni (383 eurot

47 senti) on võlausaldajalt saadud laen. Seejuures ei ole maakohus selgelt vastanud kostja

vastuväidetele, et tegemist on töötasuga (seda on käsitletud teiste ülekannete puhul), millega ta on

eiranud TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat otsuse põhjendamise kohustust.

Lisaks ei nähtu maakohtu otsusest, et kostja aegumise kohaldamise taotluse lahendamisel 18. juulil

2007 ülekantud raha osas oleks tuvastatud kõik materiaalõiguse järgi vajalikud asjaolud, mistõttu

võidi vääralt kohaldada ka materiaalõigust. Seetõttu leidis ringkonnakohus ekslikult, et

materiaalõigust ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud. Maakohtu otsuse puudused võisid mõjutada

lahendi resolutsiooni õigsust.

15. Arusaamatu on esmalt maakohtu otsuses märgitud hagi esitamise aeg, 4. veebruar 2011.

Hagiavaldus esitati 11. märtsil 2011 (tl 19-23), kuid põhinõude aegumine peatus TsÜS § 160 lg 2 p 3

alusel juba avalduse esitamisega maksekäsu kiirmenetluses. Lähtudes TsMS § 486 lg-st 4, tulebki

asja hagimenetlusse üleandmisel lugeda hagi põhinõude osas esitatuks maksekäsu kiirmenetluse

avalduse esitamisega 22. novembril 2010 (tl 2-4).

16. Tehingust tulenev nõue, sh laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise nõue aegub reeglina (kui

ei ole tegemist perioodiliste maksetega) TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi kolme aasta jooksul

nõude sissenõutavaks muutumisest. Kohtud on leidnud, et laen tuli tagasi maksta võlausaldaja

26. jaanuari 2009. a e-kirja alusel 31. jaanuariks 2009. Seejuures ei ole kohtud tuvastanud, et pooled

oleksid kokku leppinud laenu tagastamise tähtaja ja seda hiljem kokkuleppel pikendanud. Laenuandja

kirjaga ei ole võimalik ühepoolselt lepingutingimusi muuta.

Aegumise peatumist ega katkemist enne hagi esitamist ei ole maakohus tuvastanud. Isegi kui

võlausaldaja 26. jaanuari 2009. a e-kirja (tl 109) lugeda kostjale 31. jaanuarini 2009 täitmiseks

täiendava tähtaja andmiseks VÕS § 114 lg 1 mõttes, sai see TsÜS § 167 lg 2 ja § 168 järgi peatada

aegumise üksnes täiendava tähtaja kestel. Kui laen tuli tagasi maksta 1. augustiks 2007, nagu võib

järeldada raha ülekandest (tl 42), võis tagastusnõue olla 22. novembriks 2010 aegunud ka siis, kui

aegumine täiendava tähtaja andmise tõttu lugeda 26. jaanuarist kuni 31. jaanuarini 2009 peatunuks.

Seega võis kohtus asjaolude tuvastamata jätmise, kohtuotsuses kostja vastuväidetele hinnangu

andmata jätmise ja materiaalõiguse väära kohaldamise võimaluse tõttu olla vähemalt esimese

ülekande tagastamise nõue aegunud ja maakohtu otsus hagi rahuldamise kohta selles osas ekslik.

Kuna vähemalt selles osas ei ole apellatsioonkaebus ilmselgelt põhjendamatu, oli selle menetlemisest

keeldumine TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes põhjendamatu (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-80-11, p 18).

17. Apellatsioonkaebuse menetlemisel peab ringkonnakohus võtma seisukoha ka apellatsioonkaebuse

muude väidete kohta, mh selle kohta, et kostja sai raha töötasuna. Kolleegium märgib, et alusetu

rikastumisena kohustuse täitmisena saadu väljaandmise eeldusena VÕS § 1028 lg 1 alusel tuleb mh

tuvastada, mis kohustuse täitmiseks raha üle anti.

18. Menetluskulude jaotus asjas määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi apellatsioonkaebuse

menetlemisel, lähtudes selle tulemustest. Kolleegium märgib, et maakohus on jätnud menetluskulud

tervikuna kostja kanda, märkides, et ta rahuldas hagi. Tegelikult ei ole maakohus kostjalt välja

mõistnud seadusjärgset viivist alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täitmiseni (vt tl 22),

st rahuldas hageja viivisenõude vaid osaliselt. Hageja ei ole esitanud apellatsioonkaebust. Seega saab

võimalikku hagi osalist rahuldamatajätmist TsMS § 163 lg 1 järgi arvestada menetluskulude

jaotamisel.

19. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu