3-1-1-9-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-9-12

Määruse kuupäev

27. veebruar 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Rasim Dadašovi suhtes tõkendi vahistamine asendamata jätmine

elektroonilise valvega ning suhtlemispiirangute tühistamata

jätmine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2011. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-11-9011

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rasim Dadašovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki

Kuningas,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

25. jaanuar 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 17. oktoobri 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri

2011. a kohtumäärused Rasim Dadašovi suhtes kohaldatud suhtlemispiirangute muutmata

jätmises Rasim Dadašovi abikaasa, tütre ja ema osas.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega lubada Rasim Dadašovil abikaasa, tütre ja emaga

suhtlemiseks pidada kirjavahetust, kasutada telefoni ning lühiajaliselt kokku saada.

3. Muus osas jätta kohtumäärused muutmata.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Määrata Advokaadibüroole Karl Saavo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Rasim

Dadašovile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 115 (ükssada viisteist) eurot ja

6 (kuus) senti, sealhulgas käibemaks 19 (üheksateist) eurot ja 18 (kaheksateist) senti. Jätta see

menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rasim Dadašov peeti 1. märtsil 2011 kinni kahtlustatavana KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. 3. märtsil 2011 kohaldati R. Dadašovi suhtes

tõkendina vahi all pidamist ning keelati tal kuni kriminaalmenetluse lõpuni nii lühiajalised

kokkusaamised, kirjavahetus kui ka telefoni kasutamine.

2. Tartu Maakohtu 23. augusti 2011. a määrusega anti R. Dadašov kohtu alla süüdistuses

KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning kriminaalasi määrati arutamisele avalikul kohtuistungil alates

2. maist 2012. Sama määrusega jäeti muutmata R. Dadašovile kohaldatud tõkend vahistamine.

3. 5. septembril 2011 esitas R. Dadašov Tartu Maakohtule taotluse asendada vahistamine

elektroonilise valvega. 30. septembril 2011 edastas Lõuna Ringkonnaprokuratuur Tartu Maakohtule

R. Dadašovi taotluse suhtlemiskeelu tühistamiseks abikaasa ja tütre osas ning R. Dadašovi ema S. D.

taotluse kokkusaamiseks R. Dadašoviga.

4. Tartu Maakohtu 17. oktoobri 2011. a määrusega jäeti R. Dadašovi taotlus vahistamise

asendamiseks rahuldamata. Sama määrusega jäeti muutmata ka R. Dadašovi suhtes Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri 3. märtsi 2011. a määrusega kohaldatud suhtlemiskeeld ning rahuldamata

R. Dadašovi ja S. D. taotlused selle osaliseks tühistamiseks.

Arvestanud nii R. Dadašovile süüksarvatud kuritegude raskust, tema karistatust suure koguse

narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest, kui ka vahi alt vabastamise korral avanevat

võimalust jätkata kodus narkootiliste ainete käitlemist, leidis maakohus, et elektroonilise valve

kohaldamine ei hoiaks ära tema poolt uute kuritegude toimepanemist. Süüdistatava vabastamiseks ei

andnud küllaldast alust ka see, et kriminaalasja kohtuliku arutamiseni oli jäänud enam kui pool aastat.

Kuna käesolevas kriminaalasjas on tunnistajateks nii R. Dadašovi kui ka S. D. abikaasad, kes teavad

süüdistatava sissetulekuid, varanduslikku seisu ja muid konfiskeerimise otsustamiseks olulisi

asjaolusid, pidas maakohus R. Dadašovile seatud suhtlemiskeeldu kriminaalmenetluse läbiviimise

huvides jätkuvalt põhjendatuks.

5. Tartu Maakohtu 17. oktoobri 2011. a määruse peale esitas kaebuse R. Dadašovi kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas, kes taotles süüdistatava suhtes kohaldatud vahistamise

asendamist elektroonilise valvega ja talle seatud suhtlemiskeelu tühistamist abikaasa, tütre ja ema

osas.

5.1. Kaebuses leiti, et kuna maakohus pole tuvastanud narkootiliste ainete käitlemist R. Dadašovi

poolt, ei saanud ta teha oletusi sellise tegevuse jätkamise kohta. Samuti juhiti tähelepanu esitatud

süüdistuse sisule, mille kohaselt omandas R. Dadašov narkootilist ainet ja vedas seda Põhja-Eestist

Lõuna-Eestisse. Kuna pole kogutud tõendeid selle kohta, et süüdistatav käitles narkootilisi aineid

kodus, puudub alus arvata, et ta jätkaks elektroonilise valve all viibides samalaadsete kuritegude

toimepanemist. Pidades elektroonilise valve kohaldamise korral silmas võimalust piirata R. Dadašovi

liikumist tema elukohaga, poleks süüdistataval võimalik narkootilisi aineid ka tahtmise korral

käidelda. Viimaks märkis kaitsja sedagi, et maakohtu määrusest nähtuvalt jäeti R. Dadašov vahi alla

põhjusel, et ta keeldus ütluste andmisest ega tunnistanud oma süüd.

5.2. Suhtlemiskeelu tühistamata jätmist vaidlustades märkis kaitsja, et R. Dadašovi abikaasa ja isa

kuulati kriminaalasja kohtueelses menetluses tunnistajatena üle nii süüdistatava varalise seisu kui ka

tegevuse osas. Kuna tunnistajad ei oska öelda, millega R. Dadašov tegeles, ega tea narkootikumide

käitlemisest midagi, pole võimalik neid ütluste muutmiseks mõjutada. Arvestades, et

kriminaalmenetluse käigus on arestitud kogu süüdistatava vara, puudub võimalus selle varjamiseks.

6. Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2011. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja selle

peale esitatud kaebus rahuldamata. Esmalt märkis ringkonnakohus, et R. Dadašov jäeti vahi alla, et

takistada uute kuritegude toimepanemist. Järgnevalt nõustuti maakohtuga nii selles, et elektroonilist

valvet saab kohaldada üksnes isikule, kellele see on kohtu arvates piisav meede uute kuritegude

toimepanemise vältimiseks, kui ka selles, et maakohtu määrusest nähtuvalt ei takistaks elektroonilise

valve kohaldamine uute kuritegude toimepanemist R. Dadašovi poolt. Seoses suhtlemiskeelu

tühistamata jätmisega juhtis ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et R. Dadašovi abikaasat ega isa

pole maakohtus veel üle kuulatud, mistõttu on süüdistatavale KrMS § 1431 ja VangS § 102 alusel

kohaldatud lisapiirangud jätkuvalt põhjendatud.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2011. a määruse peale esitas kaebuse R. Dadašovi kaitsja

H. Kuningas, kes taotleb kohtumääruste tühistamist ning vahistamise asendamist elektroonilise

valvega. Alternatiivselt taotleb kaitsja R. Dadašovile seatud suhtlemiskeelu tühistamist abikaasa, tütre

ja ema osas. Määruskaebuse esitaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

7.1. Ringkonnakohtu määrusest ei selgu, miks pole elektrooniline valve R. Dadašovi puhul uute

kuritegude toimepanemise vältimiseks sama tõhus meede kui vahistamine. Isiku vabaduspõhiõigust

piiravad nii vahistamine kui ka elektrooniline valve, kuid viimase korral säilib võimalus

perekonnaliikmetega suhelda. Arvestades, et elektroonilise valve kohaldamisel saab isiku liikumist

vajaduse korral piirata üksnes tema korteriomandi või kinnistuga, välistaks see narkootiliste ainete

käitlemise. R. Dadašovile esitatud süüdistuse kohaselt omandas ta narkootilist ainet ja transportis

seda Põhja-Eestist Lõuna-Eestisse. Puudub alus arvata, et ta jätkaks elektroonilise valve all viibides

samalaadsete kuritegude toimepanemist ka kodus.

7.2. Tõkendi muutmisel nagu selle kohaldamiselgi tuleb anda hinnang viitega tõenditele selle kohta,

kas esinevad alused isiku kahtlustamiseks talle inkrimineeritud kuriteos. Käesoleval juhul pole

kohtud aga selgitanud, millistele tõenditele tuginedes nad kuriteokahtlust põhjendatuks peavad.

7.3. R. Dadašovile seatud suhtlemiskeeld pole abikaasa, tütre ega ema osas põhjendatud. Süüdistatava

abikaasa ja isa kuulati kriminaalasja kohtueelses menetluses tunnistajatena üle nii süüdistatava

varalise seisu kui ka tegevuse osas. Kuna tunnistajad ei oska öelda, millega R. Dadašov tegeles, ega

tea midagi narkootikumide käitlemisest, pole võimalik neid ütluste muutmiseks mõjutada.

Arvestades, et kriminaalmenetluse käigus on arestitud kogu süüdistatava vara, puudub võimalus selle

varjamiseks.

8. Määruskaebusele esitatud vastuses loeb Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marju

Persidskaja vaidlustatud kohtumäärust nõuetekohaselt motiveerituks ja leiab, et määruskaebus tuleb

jätta rahuldamata järgmistel põhjustel.

8.1. R. Dadašovi varasem karistatus suure koguse narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest ja

kuritegeliku käitumise aktiivsus enne kinnipidamist annavad aluse arvata, et ta võib vabaduses

viibides jätkata kuritegude toimepanemist. Elektrooniline valve ei ole piisav meede, et hoida ära uute

kuritegude toimepanemist. Määruskaebuse esitaja väide, et ringkonnakohtu määrusest ei selgu,

millistel põhjustel on elektrooniline valve väiksema efektiivsusega kui vahistamine, on alusetu.

Nimelt selgitas ringkonnakohus, et elektroonilise valve all viibides on R. Dadašovil võimalik

narkootilisi ainete käitlemist jätkata kodus.

8.2. R. Dadašov ei ole tänaseks viibinud vahi all ebamõistlikult pikalt. Arvestades, et kriminaalasja

kohtulik arutamine algab 2. mail 2012, on süüdistatav kohtuistungi alguseks viibinud vahi all 1 aasta

ja 2 kuud. Vastavalt KrMS §-s 130 sätestatule ei või vahistamise pikkus olla kohtueelses menetluses

üle kuue kuu, kuid kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral võib kohtueelset vahi all

pidamise tähtaega pikendada üle kuue kuu. Pidades silmas KrMS §-s 130 ettenähtud tähtaegu, on

R. Dadašov 2. maiks 2012 viibinud vahi all seega peaaegu sama kaua kui seda lubab seadus

kohtueelses menetluses. Ka võrreldes kriminaalasja ulatuse, süüdistatavate ja tunnistajate arvu ning

süüdistuse kohaselt käideldud amfetamiini ülisuure kogusega ei ole R. Dadašov kriminaalasja

kohtuliku uurimise alguseks viibinud vahi all ebaproportsionaalselt pikka aega. Süüdistatava vahi all

pidamine on jätkuvalt põhjendatud.

8.3. R. Dadašovi suhtes KrMS § 1431 ja VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangud on jätkuvalt

vajalikud ja põhjendatud. R. Dadašovile kohaldati lisapiiranguid selleks, et takistada

kaassüüdistatavate ja tunnistajate mõjutamist. Kuna kohus lahendab süüdistatava süüküsimuse

üldmenetluses kohtuistungil vahetult tõendeid hinnates, puudub alus väitel, et tõendite sisus ei saa

toimuda muudatusi. Arvestades R. Dadašovit ähvardava karistuse raskust, võib süüdistatav kasutada

oma õigust kokkusaamistele, kirjavahetusele ja telefonikõnedele tunnistajate mõjutamiseks ning

kahjustada kriminaalmenetlust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium analüüsib kõigepealt elektroonilise valve kohaldamata jätmisel ja KrMS § 1431 ning

VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute tühistamise taotluse lahendamisel tehtavate määruste

edasikaebe võimalusi (I) ja lahendab seejärel määruskaebuse (II).

I

10. Tulenevalt KrMS § 383 lg-st 1 võib määruskaebe korras vaidlustada kohtumääruse, kui selle

vaidlustamine ei ole välistatud KrMS § 385 kohaselt. KrMS § 385 p 20 ei luba üldjuhul esitada

kaebust kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse peale, kui ei ole

tegemist selles punktis nimetatud kahe erandjuhuga. Käesolevas kriminaalasjas taotletakse

elektroonilise valve kohaldamist ja lisapiirangute osalist tühistamist. Need taotlused jäeti

rahuldamata. Tegemist ei ole KrMS § 385 p-s 20 silmaspeetavate erandjuhtudega. Sellest lähtuv

loogiline järeldus oleks, et kõnealused taotluste rahuldamata jätmise määrused ei ole määruskaebe

korras vaidlustatavad.

11. Seisukohale, et elektroonilise valve kohaldamise ja lisapiirangute osalise tühistamise taotluste

rahuldamata jätmise määrused ei ole määruskaebe korras vaidlustatavad, võib otsida ja leida

täiendavat toetust kohtupraktikast, mille kohaselt ei ole peetud määruskaebe korras vaidlustatavateks

kohtumäärusi, millega on jäetud rahuldamata taotlus asendada tõkend vahistamine kergemaliigilise

tõkendiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruse nr 3-1-1-126-06 p 10). Kahtlemata on ka

elektroonilise valve puhul tegemist vahistamisega võrreldes kergema kriminaalmenetluse tagamise

vahendiga ja seega võib tunduda, et tegemist on sarnaselt lahendatava probleemiga. Kolleegiumi

arvates on selline järeldus siiski ekslik. See eiraks seadusandja tahet tagada elektroonilise valve

sätestamisel senisest enam vabadusõiguse riive proportsionaalsust ega arvestaks menetlusõiguslikku

tegelikkust - seda, et kohtuliku arutamise katkematuse põhimõtte kohaldamine on tekitanud olukorra,

mille tõttu viibivad süüdistatavad kuude kaupa vahi all põhiliselt vaid kohtuistungi algusaega

oodates.

12. Seletuskirjas eelnõu nr 562 SE III juurde, millega muuhulgas kehtestati vahistamist elektroonilise

valvega asendada võimaldav KrMS § 1371, on otsesõnu märgitud, et kõnealuse paragrahvi lõige 7

(seletuskirjas ekslikult lõige 3) „sätestab nõude, et kahtlustatav või süüdistatav vabastatakse vahi alt

pärast määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist või kõrgema astme kohtus tehtud kohtumääruse

jõustumist. See on vajalik selleks, et tagada nii prokurörile kui ka kaitsjale võimalus kaevata EV

kohaldamata jätmine või kohaldamine edasi kõrgemasse kohtusse”. Kolleegiumi arvates tuleb

seadusandja selget tahet - võimaldada vaidlustada elektroonilise valve kohaldamata jätmist -

kahtlemata arvestada ka seadustehniliselt mitte kõige õnnestunuma KrMS § 1371 lg 9 tõlgendamisel.

Arvestades täiendavalt seadusandja poolt KrMS § 1371 lg 7 sisustamisest lähtuvat teleoloogilist

argumenti, ei ole kahtlusi selles, et KrMS § 1371 lg 9 võimaldab määruskaebe korras vaidlustada

muuhulgas ka elektroonilise valve kohaldamata jätmist analoogiliselt sellega, nagu on lubatud

määruskaebe korras vaidlustada ka vahistamise kohaldamata jätmist. Kokkuvõtvalt kujutab

elektroonilise valve kohaldamata jätmise määrus endast erandit neist määrustest, millega jäetakse

rahuldamata isiku taotlus asendada talle kohaldatud vahistamine kergemaliigilise tõkendiga.

13. Süüdistatavate pikaajalise vahi all viibimise problemaatikal on Riigikohus ka varasemalt

peatunud. Nii on Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohti arvestades märgitud, et isiku vahi all

pidamine on õigustatud üksnes siis, kui isiku suhtes olemasoleva kuriteokahtluse kõrval eksisteerib

selleks ka avalikust huvist tulenev vajadus, st vahistamisalus. Kuna vahistamisaluse kaal väheneb aja

jooksul, tuleb eelvangistuses viibiva isiku vabaduspõhiõiguse jätkuva riive õigustatuse hindamisel

lisaks konkreetsetele vahistamisalustele arvestada ka seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust

toimetanud. Vahistamine peab jääma mõistliku aja piiresse sõltumata vahistamisaluse olemasolust ja

menetluse põhjendamatute viivituste korral peab kaaluma vahi all pidamise asendamist mõne

kergemaliigilise tõkendiga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruse nr 3-1-1-110-10 p-d 14 ja

15). Jäädes varasemas praktikas väljendatud seisukohtade juurde, ei ole kolleegiumi hinnangul

aktsepteeritav olukord, mil isik viibib pikaajaliselt vahi all vaid kohtuliku arutamise katkematuse

põhimõtte tõttu. Liiati arvestades asjaolu, et nimetatud põhimõtte eesmärk on vastupidine -

võimalikult kiire lahendini jõudmine. Vältimaks seega süüdistatavate põhiõiguste rikkumist, on isiku

vahi all pidamisele kõige sobilikum alternatiiv kriminaalmenetluse tagamiseks üldjuhul elektroonilise

valve kohaldamine.

14. Puutuvalt võimalusse vaidlustada KrMS § 1431 ja VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute

tühistamise taotluse lahendamisel tehtavat kohtumäärust märgib kolleegium esmalt, et nende

lisapiirangutega seonduvate põhiõiguste riive küsimust on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium analüüsinud kohtuasjas nr 3-4-1-9-10.

14.1. Selles asjas esitatud arvamuses (otsuse p-d 17-20) on õiguskantsler muuhulgas nentinud, et

vahistamise küsimuste põhiseaduslikkuse üle otsustades ei saa piirduda arutlustega pelgalt vaid

vabadusõiguse riive teemadel. Vabaduse võtmisega kaasneb paratamatult ka riive nt vaba

eneseteostuse õigusele (PS § 19 lõige 1), perekonnaelu puutumatusele (PS § 26), õigusele tegeleda

ettevõtlusega (PS § 31 esimene lause), õigusele oma omandit vabalt vallata (PS § 32 lõige 2) jne.

Mida kauem on isik vahi all, seda intensiivsemalt riivatakse tema mitmeid erinevaid põhiõigusi, mille

realiseerimist vahi all olek pärsib. Kui vabadusõiguse riive on ulatuslik alates vahistamise hetkest,

siis sellega paratamatult kaasnev perekonnaelu riive (PS § 26) on ajas kasvav. Nii saabubki

pikkamööda hetk, mil võib tõdeda, et isiku perekonnaelu puutumatuse riive on muutunud väga

intensiivseks (vahistatuna vanglas viibimise tõttu on perekonnaelu elamise võimalused väga ahtad),

samas põhjuste tähtsus, mis tingisid vajaduse isiku vabadust vahistamisega piirata, on üldjuhul selgelt

vähenenud. Seadusandjal on mõne põhiõiguse tagamiseks vajalikku materiaalõigust ja menetlust

võimalik sätestada vägagi erinevalt ning seega on ka vahistatu põhiõigust perekonnaelule võimalik

kaitsta mitmel eri moel. Üheks ning ilmselt lihtsamaks võimaluseks on sätestada teatud aja vahi all

viibinutele õigus suhelda perekonnaga tihedamalt kui seda võimaldab kehtiv VangS § 94 lühiajaliste

kokkusaamiste näol.

14.2. Kõnealuses asjas tehtud otsuse p-s 63 on järelevalvekolleegium nentinud, et vahistatu

perekonnaelu puutumatus on oluline väärtus, mille suhtes tuleb kriminaalasjades õigusemõistmise

huvides rakendada võimalikult vähe piiranguid vaatamata sellele, et vahistatu võis toime panna

kuriteo.

15. Kolleegiumi arvates ei saa eelmises punktis käsitletud põhiseaduslikkuse kaalutlusi jätta

arvestamata kõnealuste lisapiirangute vaidlustamisvõimaluste analüüsimisel. Pidades silmas, et

KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides muuhulgas tõendite hävitamise, muutmise ja

võltsimise võimalikkust ning muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid, tuleb kohtul

olukorras, kus vaidlustatakse vahistamise kestvat põhjendatust, hinnata vältimatult ka KrMS § 1431

ja VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust. Kuna eelnevalt p-s 12 märgitu kohaselt

saab isik kaevata elektroonilise valve kohaldamata jätmise peale, siis peaks tal samaaegselt olema ka

võimalus vaidlustada nende lisapiirangute tühistamata jätmine. Kolleegium leiab, et lisapiirangute

tühistamata jätmise määrust ei saa paigutada KrMS § 385 p 20 toimealasse. Nimetatud määruse

vaidlustamist ei piira ka ükski muu KrMS §-s 385 loetletud alus.

II

16. Asudes hindama käesolevas kriminaalasjas esitatud määruskaebuse põhjendatust, märgib

kolleegium esmalt, et ringkonnakohtu määruses on piisavalt põhjendatud, miks ei peeta R. Dadašovi

suhtes vahistamise asendamist elektroonilise valvega võimalikuks. Maakohus selgitas muuhulgas

R. Dadašovi varasemat karistatust ja süüdistuses märgitud amfetamiini ülisuurt kogust arvestades, et

süüdistataval avaneks ka kodus elektroonilise valve all viibides võimalus jätkata narkootiliste ainete

ebaseaduslikku käitlemist. Asjaolu, et ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, ei ole

käsitatav põhjenduste puudumisena. Kokkuvõtlikult on kohtumäärused R. Dadašovi vahi alla jätmise

osas kolleegiumi arvates õiguspärased.

17. Samas ei ole kolleegiumi arvates piisavad need põhjendused, mille kohaselt jäeti tühistamata

lisapiirangud. Käesolevas kriminaalasjas keelati Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 3. märtsi 2011. a

määrusega R. Dadašovil KrMS § 1431 ja VangS § 102 alusel kuni kriminaalmenetluse lõpuni nii

lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetus kui ka telefoni kasutamine. Tulenevalt KrMS § 1431 lg-st 4

ei laiene nimetatud piirangud kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele suhtlemiseks riigiasutuste,

kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ning kaitsjaga ja VangS § 95 lg 1 kohaselt ka

kohtumisele kaitsjaga. Kokkuvõtlikult on R. Dadašovil vanglaväline suhtlus täielikult keelatud.

18. Kohtueelses menetluses põhjendas prokuratuur lisapiirangute seadmist vajadusega takistada

kriminaalmenetluse kohta käiva informatsiooni levikut R. Dadašovilt kuriteo toimepanemisega

seotud isikute või teiste tõenduslikku teavet omavate isikuteni, kes polnud prokuratuurile veel teada.

R. Dadašovilt lähtuvad andmed võisid prokuratuuri hinnangul takistada nii kriminaalmenetlust kui ka

kõigi oluliste asjaolude tuvastamist. Kohtud pidasid oma määrustes R. Dadašovile kohaldatud

lisapiiranguid kriminaalmenetluse kahjustusteta läbiviimiseks vältimatult vajalikuks, sest nii

süüdistatava enda kui ka tema ema abikaasad on käesolevas kriminaalasjas tunnistajad, kes teavad

R. Dadašovi varanduslikku seisu, sissetulekuid ja muid asjaolusid, milliseid on vaja tuvastada

konfiskeerimise otsustamiseks. Kuna kriminaalasja kohtulik uurimine pole veel alanud ja tunnistajaid

pole kohtus üle kuulatud, ei ole lisapiirangute kohaldamise alus ära langenud.

19. Pidades silmas, et R. Dadašovil polnud kohtumääruste tegemise ajaks oktoobris 2011. aastal

võimalik oma perekonnaliikmetega suhelda rohkem kui seitsme kuu vältel ja et kohtu alla andmise

määrusest tingituna pikenes see aeg veel vähemalt seitsme kuu võrra, jätsid kohtud kolleegiumi

hinnangul R. Dadašovile kohaldatud suhtlemispiirangute õigustatuse hindamisel põhjendamatult

kaalumata, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt

proportsionaalne ja rikkusid seega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kuna põhiõiguste riive

intensiivsus suureneb aja möödudes, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus kolleegiumi arvates

õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel. Arvestades

siinjuures asjaolu, et kuni 2. maini 2012 ei tehta ühtki menetlustoimingut ja R. Dadašov üksnes ootab,

et kohus hakkaks tema kriminaalasja arutama, ei kaalu kriminaalmenetluse huvid kolleegiumi

hinnangul üle KrMS § 1431 ja VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangutest tulenevat riivet

süüdistatava perekonnaelu puutumatusele. Lisapiirangute tühistamine R. Dadašovi abikaasa, tütre ja

ema osas ei saa kolleegiumi arvates kriminaalmenetlust ülemäära kahjustada.

20. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2 , tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 17. oktoobri 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu

27. oktoobri 2011. a kohtumäärused R. Dadašovi suhtes kohaldatud suhtlemispiirangute muutmata

jätmises süüdistatava abikaasa, tütre ja ema osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega lubab

R. Dadašovil abikaasa, tütre ja emaga suhtlemiseks pidada kirjavahetust, kasutada telefoni ning

lühiajaliselt kokku saada. Muus osas jätab kolleegium kohtumäärused muutmata. Kaitsja

määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

21. R. Dadašovi kaitsja H. Kuningas esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks Tartu Maakohtu 17. oktoobri 2011. a määruse läbitöötamise ja määruskaebuse

koostamise eest Advokaadibüroole Karl Saavo summas 115,06 eurot (sh käibemaks 19,18 eurot).

Arvestades, et taotluse esitamise kuupäevana on märgitud 3. november 2011, käsitab kolleegium

viidet maakohtu määrusele tehnilise eksimusena ja tõlgendab kaitsja tahtena soovi taotleda riigi

õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2011. a määruse

läbitöötamise eest. Kolleegium peab mõlemaid taotluses märgitud toiminguid R. Dadašovi kaitseks

vajalikeks ning leiab, et nendeks kulunud aeg on põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23

lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 2 ja 23,

tuleb kaitsja taotlus seega rahuldada. KrMS § 187 lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta Eesti

Vabariigi kanda.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris