3-2-1-143-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-143-11

Määruse kuupäev

Tartu, 27. veebruar 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Finstar OÜ avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-10-6115

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Elena Melnichenko määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Elena Melnichenko (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Vadim Filimonov

Kostja Finstar OÜ (registrikood 11306759), esindaja

vandeadvokaat Rando Maisvee

Asja läbivaatamise kuupäev

6. veebruar 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 25. märtsi 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2011. a

määrus tsiviilasjas nr 2-10-6115.

2. Teha uus määrus, millega mõista Elena Melnichenkolt Finstar OÜ kasuks välja menetluskulu

736 (seitse sada kolmkümmend kuus) eurot 34 senti. Menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus rahuldada osaliselt.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Elena Melnichenkole määruskaebuselt 25. juulil 2011 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Elena Melnichenko (hageja) esitas Harju Maakohtule 5. veebruaril 2010 Finstar OÜ (kostja) vastu

hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista töötasu 11 521 krooni 24 senti ja muuta töölepingu

lõpetamise aluse formuleeringut. Maakohus jättis 5. mai 2010. a otsusega hagi rahuldamata. Otsuse

sissejuhatuses märkis maakohus, et tsiviilasja hind on 11 521 krooni 24 senti. Maakohus jättis

menetluskulud hageja kanda.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. augusti 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses 11 524 krooni 24 senti. Pooled ei esitanud ringkonnakohtu otsuse peale

kassatsioonkaebust ning maa- ja ringkonnakohtu otsused jõustusid 2. oktoobril 2010.

2. Kostja esitas 12. oktoobril 2010 maakohtule avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja

hagejalt väljamõistmiseks. Avalduse kohaselt on kostja menetluskuluks õigusabikulud 20 304 krooni,

millest kostja palus hagejalt välja mõista 16 920 krooni (1081 eurot 39 senti). Kostja lisas avaldusele

advokaadibüroo arved.

3. Hageja esitas kostja avaldusele vastuväite, milles palus menetluskulu vähendada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel. Hagejal on raske majanduslik olukord,

mis on tingitud kohtuvaidlusest kostjaga.

Hageja sissetulekuks on 2010. a-l olnud 8046 krooni, praegu on ta töötu. Hageja on korteriomandi

omanik, korter on tema eluasemeks. Hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 4. septembri

2008. a määrusega nr 137 kinnitatud "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt

menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade" (määrus nr 137) § 1 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et

tsiviilasjalt hinnaga 11 521 krooni 24 senti on kulude piirmääraks 50% hagihinnast ehk 5760 krooni

62 senti (368 eurot 17 senti). Sellest suuremate kulude väljamõistmine hagejalt oleks äärmiselt

ebaõiglane. Kostja lepingulise esindaja nii suured kulud ei ole vajalikud ja põhjendatud. Töölepingute

sõlmimine ja nendega seotud küsimuste lahendamine on osa kostja majandustegevusest. Kostja

lepinguline esindaja dubleeris vähemalt osaliselt kostja majandustegevusest tulenevaid ülesandeid.

4. Harju Maakohus määras 25. märtsi 2011. a määrusega kindlaks kostja menetluskulud ja mõistis

hagejalt kostja kasuks välja 1035 eurot 37 senti.

Määruse kohaselt on kostja tasunud õigusabitasu koos käibemaksuga 20 304 krooni. Avaldusele on

lisatud menetluskulude nimekiri ja advokaadibüroo arved. Dokumentidest nähtuvalt on kostja

esindaja teinud tööd tunnihinnaga 1800 krooni järgmiselt: 5. aprilli 2010. a arve järgi nõupidamine

0,30 h, toimikuga tutvumine, seisukohtade koostamine ja kooskõlastamine 1,50 h, nõupidamine,

ettevalmistumine istungiks ja nõupidamiseks 1 h, esindamine kohtuistungil, ettevalmistumine

istungiks 3 h; 2. juuli 2010. a arve järgi apellatsioonkaebuse analüüs, kinnituskirja koostamine,

aruandlus 0,30 h, nõupidamine, toimikuga tutvumine, apellatsioonkaebuse vastuse ettevalmistamine,

aruandlus 2,80 h; 3. septembri 2010. a arve järgi aruandlus ringkonnakohtu määruse kohta,

kohtuotsuse analüüs, aruandlus ja edasise tegevuskava kirjeldus 0,50 h.

Arvetes nimetatud õigusabi on põhjendatud ja vajalik, välja arvatud 3. septembri 2010. a arves

nimetatud kohtuotsuse analüüs, aruandlus ja edasise tegevuskava kirjeldus, mille tulemusel ei teinud

esindaja mingeid menetlustoiminguid. Nende tegevuste eest tasutu võrra tuleb hüvitatavat

menetluskulu vähendada.

Kostja esindaja on 24. märtsil 2010 esitanud hagi kohta kirjalikud seisukohad, mille koostamiseks oli

vaja tutvuda toimiku materjalidega, sh hagiavalduse ja selle täiendusega. Esindaja osales 31. märtsi

2010. a kohtuistungil, mille kestus protokollist ei nähtu, kuid arvestades kirjeldatud mahtu tuleb

ettevalmistus ja osalemine lugeda põhjendatud ja vajalikuks õigusabiks. 18. juunil 2010 on kostja

esindaja esitanud kohtule apellatsioonkaebuse vastuse, mille koostamiseks oli põhjendatud tutvuda

apellatsioonkaebuse ja toimikuga.

Kostjale osutatud õigusabi on põhjendatud ja vajalik 9 h ulatuses hinnaga 1800 krooni tund,

s.o kokku 16 200 krooni ehk 1035 eurot 37 senti. Menetluskulude kindlaksmääramisel ja

väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Hagi esitamise ajal

kehtinud määruse nr 137 § 1 lg 1 kohaselt sõltub sissenõutavate kulude piirmäär tsiviilasja hinnast.

Tsiviilasja hind oli 11 524 krooni 24 senti. Seega said nii hageja kui ka kostja arvestada 50 000 krooni

suuruse hagihinna kohta käiva piirmääraga, milleks on 25 000 krooni. Asja menetleti kahes

kohtuastmes, osutatud õigusabi mahtu arvesse võttes on kostjale hüvitatav menetluskulu mõistlik ja

määrusega kooskõlas.

Menetluskulude kindlaksmääramisel ei ole tähtsust hagi sisul, menetluskulusid hüvitama kohustatud

menetlusosalise majanduslikul olukorral ja sotsiaalsel seisundil ega teise menetlusosalise tegevusalal.

Menetlusosalisel ei ole keelatud kasutada lepingulist esindajat.

5. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega jätta menetluskulud 368 eurot 17 senti ületavas osas temalt välja mõistmata.

6. Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. juuni 2011. a määrusega maakohtu määruse muutmata, järgides

maakohtu määruse põhjendusi.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et maakohus kohaldas õigesti määrusega

nr 137 kehtestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärasid.

Seega leidis maakohus õigesti, et asjas kohaldub 25 000-kroonine piirmäär. Pooled ei vaielnud selle

üle, et tsiviilasja hinnaks oli 11 521 krooni 24 senti. Seega ületas tsiviilasja hind tabelis märgitud

10 000 krooni ja asjas kohaldus kuni 50 000 krooni suuruse hagihinnaga asjadele ettenähtud piirmäär.

Maakohus on määruses analüüsinud kostja kulutuste põhjendatust piisavalt põhjalikult. Hageja ei ole

esitanud väiteid konkreetsete kulutuste kohta, mis võimaldaksid nende põhjendatuses kahelda.

Ebamäärane ja arusaamatu on hageja väide, et kostja lepinguline esindaja dubleeris kostja majandus-

ja kutsetegevusest tulenevaid ülesandeid. Poolel on õigus kasutada kohtumenetluses lepingulise

esindaja abi ja sellele kulutatu hüvitamist ei mõjuta asjaolu, et vaidlus tekkis töösuhtest.

TsMS § 162 lg-t 4 kohaldatakse menetluskulude jaotamisel, mitte menetluskulude

kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel. Maakohtu otsusega jäeti poolte menetluskulud hageja kanda.

Praegusel juhul ei esine erilisi asjaolusid, mis võimaldaks jätta kostja menetluskulud TsMS § 162 lg 4

alusel hagejalt välja mõistmata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ning teha uue

määruse, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja 368 eurot 17 senti. Lisaks palub hageja

tunnistada põhiseaduse (PS) §-ga 10 vastuolus olevaks määrus nr 137 osas, milles töövaidluse

kaotamise puhul peaks töötaja hüvitama tööandjale lepingulise esindaja kulud suuremas ulatuses kui

50% hagihinnast.

Kohtud on ekslikult leidnud, et tööandja lepingulise esindaja kuludena saab menetluse kaotanud

töötajalt välja mõista 1035 eurot 37 senti töövaidluse puhul, mille hagihinnaks oli 736 eurot 34 senti.

Tagamaks, et töötaja kaitse ei oleks illusoorne, peaks see väljenduma ka kohtumenetluses. Töötaja

kohtulik kaitse on illusoorne, kui ta peab töötasunõude üle toimunud vaidluse kaotuse korral

arvestama tööandja lepingulise esindaja kuludega, mis ületavad töötasunõuet kaks korda. Õigusliku

määramatuse riski jätmine ainult töötaja kanda ei ole kooskõlas sotsiaalriigi põhimõttega (PS § 10).

Kohustus hüvitada tööandjale menetluskulud ei tohi töötajat laostada. Töövaidlustes ei tohi kulude

hüvitamise piirmäär ületada 50% hagihinnast.

Kohtud on ekslikult leidnud, et määruse nr 137 järgi on tsiviilasja hinna 10 001 kuni 50 000 krooni

korral lepingulise esindaja kulude piirmäär automaatselt 25 000 krooni. Määrust nr 137

süstemaatiliselt tõlgendades tuleb kulude piirmääraks kuni 100 000-kroonise hinnaga hagide puhul

ca 50% hagihinnast. PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus hagihinna

puhul 10 000 krooni kehtiks lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär 5000 krooni,

hagihinna 11 521 krooni 24 senti puhul aga 25 000 krooni. Määruse nr 137 § 1 lg-t 1 tuleb tõlgendada

selliselt, et hagihinna 11 521 krooni 24 senti korral on lepingulise esindaja hüvitatavate kulude

piirmäär 50% hagihinnast ehk 5760 krooni 62 senti (368 eurot 17 senti).

Ringkonnakohus rikkus ka TsMS § 162 lg-t 4. Kulude väljamõistmine on hageja suhtes äärmiselt

ebaõiglane, sest pooltel oli töövaidlus, töölepingu sõlmimine ja sellega seotud küsimuste

lahendamine on kostja majandustegevus. Hageja viimane töötasu kostja juures oli 2311 krooni kuus,

mis on seitse korda väiksem kui lepingulise esindaja kulud. Praegu on hageja töötu, kostja

esindajakulude hüvitamine oleks talle laostav. Kostja lepingulise esindaja kulud ei olnud vajalikud

ega põhjendatud, kuna lepinguline esindaja dubleeris kostja majandustegevust.

9. Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

Töötaja kui nõrgema poole kaitse on töövaidluste korral tagatud nt sellega, et töötaja on osade

tööõiguslike nõuete esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud, osal juhtudel on tööandjal suurem

tõendamiskoormus, samuti on kohtul kõrgendatud selgitamiskohustus. Seega oli ka hagejale tagatud

võimalus oma õigusi tõhusalt kaitsta.

Väikese hinnaga hagi korral võivad menetluskulud ületada nõude suurust. Sellisel juhul on töötaja ja

tööandja võrdses olukorras, sest ka tööandja peab vaidluse kaotajana hüvitama töötaja vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud määruse nr 137 järgi. Hageja ei ole põhjendanud, miks oleks töövaidluse

korral õigustatud tööandja lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär 50% hagihinnast.

PS § 10 sätestab riigi kohustused, mis on tagatud mh riigilõivude regulatsiooni, töövaidluste

lahendamise korra, tööandja suurema tõendamiskoormuse ja kohtu kõrgendatud

selgitamiskohustusega.

Vaidluse kulud olid hagejale ettenähtavad. Maakohus selgitas hagejale tema nõude perspektiivi ja

soovitas võtta vastu kostja pakutud kompromissi. Hageja keeldus kompromissist, põhjustades

menetluskulude suurenemise. Lisaks on hageja põhjustanud kostjale kulusid menetluskulude

kindlaksmääramise menetlusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ja hageja

määruskaebus osaliselt rahuldada. Uue määrusega rahuldab kolleegium TsMS § 701 lg 3 esimese

lause alusel kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja mõistab hagejalt kostja

kasuks menetluskuludena välja 736 eurot 34 senti. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Määruse nr 137 § 1 kohaselt sõltub varalise nõudega tsiviilasjas teistelt menetlusosalistelt

lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär tsiviilasja hinnast. Määrusest nr 137 ei tulene, et

töövaidluse korral hüvitab menetlusosalisest töötaja, kelle kahjuks otsus tehti, tööandjast vastaspoole

lepingulise esindaja kulud üksnes kuni 50% ulatuses tsiviilasja hinnast. Lepingulise esindaja kulude

teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär ei sõltu tsiviilasja liigist ega ole sätestatud

protsendina tsiviilasja hinnast. Määrus nr 137 sätestab üheselt esindajakulude sissenõudmise kindlad

rahalised määrad (piirmäärad) tsiviilasja hinna järgi, mitte proportsioonina tsiviilasja hinnast. Hageja

arusaama, et tsiviilasja hinna 11 521 krooni 24 senti korral on esindajakulude sissenõudmise piirmäär

50% tsiviilasja hinnast, ei toeta ükski tõlgendusmeetod.

12. Kolleegium leiab, et määrus nr 137 ei ole vastuolus PS §-st 10 tuleneva sotsiaalriigi põhimõtte

ega PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõttega.

Riigikohus on 21. jaanuaril 2004 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-03 tehtud otsuses

märkinud, et sotsiaalriik sisaldab ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end

piisavas ulatuses kindlustama (p 14), ning sotsiaalriigi põhimõte on tagatud, kui riik tagab

puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise (p 16). Hageja märgib õigesti, et

sotsiaalriigi põhimõtte järgi on riigil kohustus kaitsta nõrgemaid ka eraõiguslikus suhtes. Töösuhtes

on nõrgemaks pooleks töötaja, kelle õiguste kaitseks on töölepingu seaduses ette nähtud mitmeid

kaitsvaid norme.

Ka kohtupraktika on aktsepteerinud seisukohta, et töövaidluste lahendamisel tuleb käsitada töötajat

töösuhte nõrgema poolena. Töötaja nõrgema seisundi tasakaalustamiseks on kohtul töövaidluse

lahendamisel kõrgendatud selgitamiskohustus (vt Riigikohtu 1. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-139-06, p 10). Samuti väljendub töötaja kui nõrgema poole kaitse kohtumenetluses selles, et

töötajal on võrreldes tööandjaga osal juhtudel väiksem tõendamiskoormus (vt nt Riigikohtu

20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p-d 14-17; 16. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-136-07, p 12).

Menetluskulude jaotamisel on sotsiaalriigi põhimõttest tulenev nõrgema poole kaitse vajadus tagatud

mh TsMS § 162 lg 4 kaudu, mis võimaldab kohtul jätta kulud poolte endi kanda, kui vastaspoole

kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada, kaevates kohtulahendi peale, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Praegusel juhul on Harju Maakohtu 5. mai 2010. a otsusega ja Tallinna

Ringkonnakohtu 27. augusti 2010. a otsusega jäetud tsiviilasjas kantud menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud hageja TsMS § 162 lg 4 kohaldamata jätmist. Kolleegium

märgib, et praeguses menetluskulude kindlaksmääramise menetluses TsMS § 162 lg 4 ei kohaldu.

Nõrgema poole kaitse on menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tagatud TsMS § 175 lg-s 1

sätestatuga, mille kohaselt mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud

kohtuvaidluse kaotanud poolelt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et töötaja kui nõrgema poole kaitse on töövaidluste

lahendamisel tagatud ka riigilõivu vabastuste kaudu. Individuaalse töövaidluse lahendamise

seaduse § 9 lg 1 järgi on töövaidlusorganisse pöördumine riigilõivuvaba ning riigilõivuseaduse § 22

lg 1 p 1 kohaselt ei pea töötaja tasuma riigilõivu ka osa tööõiguslike nõuete kohtusse esitamisel (vt ka

Riigikohtu 11. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-11, p 11).

13. Ekslik on hageja seisukoht, et määrus nr 137 rikub võrdsuspõhiõigust. Hageja leiab, et PS §-s 12

sätestatud võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus töövaidluses hagihinna puhul

10 000 krooni kehtiks lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär 5000 krooni, hagihinna

11 521 krooni 24 senti puhul aga 25 000 krooni.

TsMS § 162 lg 1 sätestab põhimõtte, et teise poole menetluskulud kannab kohtuasja kaotanud pool.

TsMS § 175 lg 4 alusel antud määruse nr 137 eesmärk on piirata menetluse kaotanud poolelt võitnud

poolele lepingulise esindaja kulude väljamõistmist. Menetlusosalise vajadus kvalifitseeritud õigusabi

ja esindaja järele on suurem, kui menetluses otsustatakse suurema rahalise nõude üle. Eelduslikult on

suurema tsiviilasja hinnaga nõude lahendamine ka keerukam, tuues kaasa suuremad lepingulise

esindaja kulud. Kolleegiumi hinnangul ei ole selline eeldus meelevaldne.

Kui leida, et saab võrrelda isikuid, kelle hagi hind on töövaidluses 10 000 krooni ja kellele kehtib

lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär 5000 krooni, isikutega, kelle hagi hind on

töövaidluses 11 521 krooni 24 senti ja kellele kehtib lepingulise esindaja kulude sissenõudmise

piirmäär 25 000 krooni, on nende erineva kohtlemise lubatavaks eesmärgiks kolleegiumi hinnangul

see, et ühelt poolt tagada kaotanud poolele väiksema tsiviilasja hinnaga nõude puhul väiksemad

vastaspoole lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärad ja teiselt poolt see, et menetluse

võitnud poolel oleks võimalus saada menetluse kaotanud poolelt seda suuremat hüvitist lepingulise

esindaja kulude katteks, mida kaalukam ja eelduslikult keerukam on vaidlus teise menetlusosalise

jaoks.

Kolleegium rõhutab, et esindajakulude sissenõudmise piirmäärasid sätestades, piirab määrus nr 137

kohtuasja võitnud poole kulude hüvitamist (TsMS § 162 lg 1), kaitstes sellega just kohtuasja

kaotanud poolt. Eelmises lõigus nimetatud eesmärgi täitmiseks on seal mainitud isikute gruppide

ebavõrdne kohtlemine kolleegiumi hinnangul proportsionaalne. Lepingulise esindaja kulude

sissenõudmise piirmäära kehtestamine kindla summana on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ja

vajalik.

Hageja arusaam, et tsiviilasja hinna 11 521 krooni 24 senti korral peaks olema hüvitatava

esindajakulu piirmääraks 50% tsiviilasja hinnast, piiraks põhjendamatult kohtuasja võitnud

menetlusosalise õigusi. Kolleegium märgib, et ka tööandja peab juhul, kui otsus tehti tema kahjuks,

hüvitama TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 175 lg 1 alusel töötaja vajalikud ja põhjendatud lepingulise

esindaja kulud määruse nr 137 § 1 lg-s 1 märgitud piirmäärade ulatuses.

Abinõu mõõdukus on tagatud kohtu piisavalt suure kaalutlusõigusega menetluskulude jaotuse kohta

otsustuse tegemisel. Kohtul on võimalik jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik (TsMS § 162 lg 4). Kohtul on diskretsiooniõigus ka lepingulise esindaja

kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses

(TsMS § 175 lg 1).

14. Praegusel juhul oli tsiviilasja hind 11 524 krooni 24 senti ehk 736 eurot 53 senti. Seega oli

määruse nr 137 § 1 lg 1 järgi kostja maksimaalselt sissenõutavaks lepingulise esindaja kuluks

1600 eurot. Kostja palus hagejalt välja mõista 1081 eurot 39 senti, s.o vähem määruses nr 137

ettenähtud piirmäärast. Maakohus vähendas kostja taotletud menetluskulusid veelgi, mõistes

kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1 hagejalt kostja kasuks välja 1035 eurot 37 senti.

Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et TsMS § 175 lg 1 järgi on menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse

kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire

(vt Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19; 2. detsembri 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-132-10, p 10). Kolleegium jääb sellele seisukohale ka praeguses asjas.

Õige on kohtute seisukoht, et menetluskulude kindlaksmääramist ja teiselt menetlusosaliselt

väljamõistmist ei mõjuta iseenesest menetluskulusid hüvitama kohustatud menetlusosalise

majanduslik olukord ega teise menetlusosalise tegevusala. Menetlusosalistel ei ole keelatud kasutada

lepingulist esindajat. Hagejale oli hagi esitamise ajal ettenähtav, et TsMS § 162 lg 1 alusel kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, ning et määruse nr 137 § 1 lg 1 järgi on sissenõutavate

kulude piirmäär seotud tsiviilasja hinnaga.

Kolleegium rõhutab, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja

keerukuse ja mahukusega. Samuti tuleb kaaluda, kas menetlusosaliselt on põhjendatud mõista

lepingulise esindaja kulu välja rohkem, kui oli tema nõude suurus. Töötaja rahalise nõudega

vähekeerukate asjade puhul on kolleegiumi hinnangul üksnes erandlike asjaolude esinemise korral

vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses kui oli

hageja nõue (tsiviilasja hind). Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu, et kohtud oleksid nende

asjaoludega arvestanud. Praeguse tsiviilasja asjaolusid arvestades leiab kolleegium, et vajalik ja

põhjendatud on määrata hagejalt sissenõutavaks kostja lepingulise esindaja kuluks 736 eurot 34 senti.

Kolleegium märgib lisaks, et hageja oleks saanud vältida kohustust hüvitada kostja menetluskulud,

kui ta oleks sõlminud kostjaga kohtuliku kokkuleppe. TsMS § 168 lg 3 järgi kannavad pooled

kompromissi sõlmimise korral oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti.

Toimikust nähtuvalt arutasid pooled maakohtu istungil kompromissi sõlmimise võimalikkust. Kuigi

arutelu tulemusena kumbki pool kompromissi ei soovinud, andis kohus neile kompromissi

kaalumiseks siiski täiendava tähtaja (tl 56). Vaatamata sellele pooled kohtule kompromissilepingut ei

esitanud (TsMS § 430).

15. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud

määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

16. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

teise lause alusel riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu