3-2-1-164-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-164-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. veebruar 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS-i WIPESTREX GRUPP hagi Eesti Vabariigi

(Keskkonnaministeeriumi kaudu) vastu 2 013 216 euro

90 sendi (31 500 000 krooni) ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-42181

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Wipestrex Grupp kassatsioonkaebus

Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu)

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2 970 612 eurot 20 senti (46 479 980 krooni 79 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS WIPESTREX GRUPP (registrikood 10490620),

esindaja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets

Kostja Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu), esindaja

vandeadvokaat Andres Suik

Asja läbivaatamise kuupäev

23. jaanuar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 12. veebruari 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 12. septembri

2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-42181 ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. AS-i WIPESTREX GRUPP kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada AS-ile WIPESTREX GRUPP kassatsioonkaebuselt 18. oktoobril 2011 tasutud

kautsjon 2600 (kaks tuhat kuussada) eurot.

5. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava maakohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Wipestrex Grupp (hageja) esitas 24. augustil 2009 Eesti Vabariigi (kostja) vastu hagi, milles

palus kostjalt välja mõista garantii alusel alusetult saadud 31 500 000 krooni ja viivise kuni alusetult

saadud raha tagastamiseni.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt avaldas kostja 11. mail 2006 Ametlikes Teadaannetes teate, et

müüb eelläbirääkimistega pakkumisel Tallinnas Rävala pst 8 asuva kinnisasja (edaspidi kinnisasi)

alghinnaga 315 000 000 krooni. Hageja esitas 16. juunil 2006 kostjale esialgse pakkumise kinnisasja

omandamiseks hinnaga 420 000 000 krooni ja 10. juulil 2006 lõpliku pakkumise hinnaga

380 000 000 krooni. Kostja tunnistas lõpliku pakkumise nõuetekohaseks ja selle alusel sõlmisid

pooled 31. augustil 2006 kinnisasja notariaalselt tõestatud müügi- ja asjaõiguslepingu.

Kinnisasja müügi korra järgi tuli valikpakkumisel osalemiseks maksta tagatisraha 31 500 000 krooni

või esitada sama summa ulatuses krediidiasutuse tagasivõtmatu garantii. Hageja esitas kostjale AS-

i Hansapank garantiikirja. 25. augustil 2006 esitas kostja AS-ile Hansapank nõude 31 500 000 krooni

suuruse garantiisumma väljamaksmiseks, mille AS Hansapank ka kostjale maksis.

Kostja pani garantiikirjast tuleneva nõude maksma ilma õigusliku aluseta. Kostja õigus panna garantii

maksma sai tuleneda üksnes Vabariigi Valitsuse 1. augusti 1995. a määrusega nr 286 kinnitatud

"Riigivara võõrandamise korra" (edaspidi riigivara võõrandamise kord) p-st 54, mille järgi oli kostjal

õigus garantii realiseerida, kui enampakkumise võitja ei ole kahe kuu jooksul pärast enampakkumise

tulemuste kinnitamist esitanud lepingu täitmise tagatisi või sõlminud müügi- või asjaõiguslepingut,

või valikpakkumise korraldaja kehtestatud Tallinnas Rävala pst 8 asuva kinnisasja müügi korra

(edaspidi kinnisasja müügi kord) p-st 13.4, mille järgi oli kostjal õigus pöörata garantii täitmisele, kui

pakkuja ei ilmunud notari juurde lepingut sõlmima. Pooled sõlmisid kinnisasja müügi- ja

asjaõiguslepingu, mille p 4.1 järgi oli kinnisasja hind 380 000 000 krooni ning hageja on hinna

tasunud. Riigivara võõrandamise korra p 50 järgi võetakse tagatisraha arvesse müügihinna tasumisel.

Kostja realiseeris garantii ja sai enne müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimist 31 500 000 krooni ning

lisaks sellele ka kogu müügihinna, s.o kokku 411 500 000 krooni.

Hageja tegi kostjale ettepaneku alusetult saadud garantiisumma tagastada, kuid kostja ei ole seda

teinud. Seetõttu on kostja hageja arvel alusetult 31 500 000 krooni võrra rikastunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitis, et ta realiseeris garantii,

kuna hageja teatas talle 25. augustil 2006 kirjalikult, et taganeb 15. juuni 2006. a pakkumisest, ja

kinnitas, et jääb oma 10. juuli 2006. a pakkumise juurde. Seega kinnitas hageja, et ta esitas kostjale

kaks eraldiseisvat pakkumist. Samuti märkis hageja selles teates sõnaselgelt, et tunnistab kostja

õigust nõuda pakkumise tagatis sisse, ja loobus kõigist tagatise sissenõudmisega kaasneda võivatest

nõuetest. Nimetatud kirjalik dokument on abstraktne võlatunnistus. Hageja eelkirjeldatud käitumine

ja sellest hoolimata hagiavalduse esitamine on vastuoluline ning seetõttu vastuolus hea usu

põhimõttega.

Kuna hageja esitas kostjale kaks pakkumist ja taganes neist esimesest, rikkus hageja kinnisasja müügi

korda, sest esimese pakkumise esitamisega võttis hageja endale kohustuse osta kinnisasja hinnaga

420 000 000 krooni ja sõlmida kostjaga müügi- ja asjaõigusleping. Kuna hageja taganes sellest

pakkumisest, oli kostjal õigus realiseerida pakkumist taganud pangagarantii. Asjaolu, et tegemist oli

kahe eraldi pakkumisega, kinnitab nii hageja esialgne käitumine kui ka see, et hageja ei ole

vaidlustanud keskkonnaministri 12. juuli 2006. a käskkirja nr 816 ja 25. augusti 2006. a käskkirja

nr 1003, milles käsitleti samuti hageja kahte erinevat pakkumist ning millega lõpuks otsustati vastu

võtta hageja hilisem pakkumine, kuna varasemast hageja taganes. Keskkonnaministri 2. augusti

2006. a käskkiri tühistati hiljem üksnes osaliselt ja põhjusel, et pakkumise vastuvõtmine ei ole eraldi

haldusaktiga nõutav. Pangagarantii sissenõudmine ei sõltu eelnimetatud haldusakti kehtivusest.

Hagi on tõendamata ja esitatud vale kostja vastu. Hageja ei ole tõendanud, et AS Hansapank maksis

kostjale 31 500 000 krooni hageja arvel. Kostjal oli garantiisummast tulenev õigussuhe üksnes AS-

iga Hansapank ning AS-il Hansapank oli garantiist tulenev kohustus maksta garantiisumma välja

ning selline kohustus ei ole hiljem ära langenud, mistõttu ei ole õige nõuda kostjalt garantiisumma

tagastamist. Hagejat kui võlgnikku ei puuduta garantiisumma väljanõudmine.

Kuna hageja põhinõue on alusetu, on alusetu ka hageja esitatud viivisenõue. Arvestades hageja

käitumist, on viivisenõue vastuolus ka hea usu põhimõttega. Kui kohus peaks hageja nõuded

rahuldama, tuleb viivist vähendada mõistliku summani.

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt nähtub asja materjalidest, et kostja avaldas 11. mail 2006 Ametlikes

Teadaannetes teate, et müüb eelläbirääkimistega pakkumisel kinnisasja alghinnaga

315 000 000 krooni. Kinnisasja müügi korra p 14.1 järgi oli valikpakkumisel osalemise tingimuseks

31 500 000 krooni suuruse tagatisraha tasumine või sama summa ulatuses tagasivõtmatu garantii

esitamine. Hageja esitas 16. juunil 2006 kostjale esialgse pakkumise kinnisasja omandamiseks

hinnaga 420 000 000 krooni ja garantiikirja. Kinnisasja müügi korra p-de 8.1.10, 8.1.11 ja 8.4.4 järgi

jäi esialgne pakkumine pakkujale siduvaks kuni kinnisasja võõrandamiseks müügilepingu

sõlmimiseni.

10. juulil 2006 esitas hageja lõpliku pakkumise hinnaga 380 000 000 krooni. Kinnisasja müügi korra

p 11.1 järgi tuli lugeda parimaks pakkumine, mis on müüjale majanduslikult kõige soodsam, ning

p 11.4 järgi tuli parima pakkumise leidmiseks hinnata ja võrrelda lõplikke pakkumisi. Juhul kui

parimaks tunnistatud lõpliku pakkumise hind jäi alla parima esialgse pakkumise hinna, võis müügi

korraldaja tunnistada parimaks pakkumiseks parima esialgse pakkumise. Kinnisasja müügi korra

p 13.5 järgi võis müüja p-s 13.4 sätestatud juhul võtta vastu paremuselt järgmise lõpliku pakkumise.

Paremuselt järgmise pakkumise teinud pakkujat tuli teavitada tema pakkumise vastuvõtmisest ning

järgida p-des 13.1-13.4 sätestatut.

Keskkonnaminister tunnistas 12. juuli 2006. a käskkirjaga nr 816 eelläbirääkimistega pakkumisel

parimaks pakkumiseks OÜ RealWAY 16. juuni 2006. a pakkumise ja otsustas selle vastu võtta. Sama

käskkirja p 1.2 järgi tunnistati paremuselt teiseks pakkumiseks hageja 16. juuni 2006. a pakkumine

ning otsustati, et kuni OÜ-ga RealWAY kinnisasja müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimiseni ei lükata

seda tagasi. Käskkirja p 1.3 järgi tunnistati paremuselt kolmandaks pakkumiseks hageja 10. juuli

2006. a pakkumine ning otsustati, et ka seda ei lükata tagasi, kuni on sõlmitud kinnisasja müügi- ja

asjaõigusleping paremuselt eespool oleva pakkumise alusel. Käskkirja p 2 järgi otsustati OÜ-

ga RealWAY sõlmida müügi- ja asjaõigusleping 4. augustil 2006.

Keskkonnaministri 2. augusti 2006. a käskkirjaga nr 889 muudeti 12. juuli 2006. a käskkirja nr 816 ja

sõnastati käskkirja p 1.1 ümber selliselt, et parimaks pakkumiseks tunnistati küll OÜ RealWAY

16. juuni 2006. a pakkumine, kuid temaga otsustati jätta müügi- ja asjaõigusleping sõlmimata, kuna

ta tegi kostjale vastava avalduse. Samuti sõnastati ümber käskkirja p 1.2, millega tunnistati

paremuselt teiseks pakkumiseks hageja 16. juuni 2006. a pakkumine ja otsustati see pakkumine vastu

võtta.

Keskkonnaministri 25. augusti 2008. a käskkirjaga nr 1003 muudeti omakorda 2. augusti 2006. a

käskkirja nr 889 p 1.2 ja 2 ning 12. juuli 2006. a käskkirja nr 816 (otsuses ekslikult märgitud nr 1818)

p 1.3, kuna hageja esitas kostjale avalduse, milles taganes 16. juuni 2006. a pakkumisest. Tallinna

Ringkonnakohus tühistas 22. oktoobri 2007. a otsusega 2. augusti 2006. a käskkirja nr 889, kuid jättis

jõusse 12. juuni 2006. a käskkirja nr 816.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei sõlminud kinnisasja müügi- ja asjaõiguslepingut parima

pakkumise teinud OÜ-ga RealWAY ja et 12. juuli 2006. a käskkirja järgi oli paremuselt teiseks

pakkumiseks hageja 16. juuni 2006. a pakkumine.

Õige ei ole hageja seisukoht, et kinnisasja müügi korra p 11.4 järgi oli siduv üksnes parim esialgne

pakkumine. Kinnisasja müügi korra p-dest 8.1.10, 8.1.11, 11.1 ja 13.5 tuleneb koosmõjus selgelt, et

kõikidel pakkujatel tuli arvestada kõikide pakkumiste siduvusega, sh ka juhul, kui alguses parimaks

tunnistatud pakkumise või lõpliku parima pakkumise teinud pakkujaga müügilepingut ei sõlmita.

Asja materjalidest nähtuvalt oli nimetatud asjaolu teada ka hagejale. Kuna 2. augusti 2006. a

käskkirjast oli hagejale teada, et OÜ-ga RealWAY müügilepingut ei sõlmita ning parim järgmine

pakkumine oli hageja 16. juuni 2006. a pakkumine, teatas hageja kostjale, et taganeb sellest

pakkumisest.

Kinnisasja müügi korra p 13.4 järgi oli müügikorra oluliseks rikkumiseks see, kui pakkuja ei ilmu

notari juurde ühelgi valikpakkumise kontaktisiku pakutud kolmest tehingu tõestamise ajast. Sellisel

juhul võis müüja temale tehtud pakkumise vastuvõtmisest kohe taganeda. Taganemisel oli müüjal

õigus nõuda pakkujalt sisse leppetrahv 31 500 000 krooni, pöörates täitmisele rikkunud pakkuja

esitatud garantii või pöörates sissenõude pakkuja makstud tagatisrahale.

Kinnisasja müügi kord ei sätestanud sõnaselgelt, mis saab tagatisrahast juhul, kui müügilepinguni ei

jõuta seetõttu, et pakkuja võtab oma pakkumise enne notari juures müügilepingu sõlmimiseks

kokkulepitud aega tagasi. Arvestades tagatisraha funktsiooni, mh seda, et pakkumisel osaleksid ainult

isikud, kes ka tegelikult soovivad kinnisasja omandada, tuleb asuda seisukohale, et ka pakkumisest

taganemine oli müügi korra oluline rikkumine, mis andis alust nõuda kinnisasja müügi korra p 14.3

alusel leppetrahvi. Sellist seisukohta toetab ka kinnisasja müügi korra p 14.2.1, mille järgi pakkuja

makstud tagatisraha tagastatakse pakkujale või krediidiasutuse antud garantii müüja ees lõpeb, kui

sõlmitakse müügileping või pakkuja võtab oma esialgse pakkumise tagasi müügi korra p 8.1.6

kohaselt või müügi korraldaja otsustab valikpakkumise lõpetada muul põhjusel või valikpakkumine

pakkuja suhtes lõpeb müügi korra p-s 8.4.4 sätestatud juhul.

Ka hageja mõistis kinnisasja müügi korda sellisena, sest väljendas oma 25. augusti 2006. a kirjas

selgelt, et pakkumisest taganemise tõttu tunnustab ta kostja õigust nõuda pakkumise tagatis sisse, ja

kinnitas, et teab, et kostjal ei teki sissenõutud tagatisest hageja või kolmanda isiku vastu kohustusi.

Eeltoodust tuleneb, et hageja rikkus kinnisasja müügi korda. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 järgi on

kohustuse rikkumine mh võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine ning VÕS § 101 lg 2 järgi

võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust

tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Kostja esitas 25. augustil 2006 nõude garantiisumma

väljamaksmiseks ja AS Hansapank tasus talle garantiisumma. Kuna hageja rikkus kinnisasja müügi

korda, oli kostjal õigus nõuda garantiiraha sisse ja hagejal ei ole alust kostjalt seda summat tagasi

nõuda.

Väär on kostja seisukoht, et hageja ei saa kostja vastu nõuet esitada. Kuna garantii andja tegi kostjale

garantiist tuleneva kohustuse täitmiseks soorituse ning hageja ja kostja vahelises suhtes tuleb seda

sooritust lugeda hageja soorituseks, oli hagejal õigus esitada nõue kostja vastu.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt

materiaalõiguse norme, hindas vääralt tõendeid ja rikkus menetlusnorme, jättes tähelepanuta mitmed

hageja väited ja tõendid, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemise.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 12. septembri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja

tühistas maakohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt,

mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 31 500 000 krooni (2 013 216 eurot 90 senti) ning

viivise 3 000 000 krooni (191 734 eurot 94 senti) kuni kohtuotsuse tegemiseni ja alates kohtuotsuse

tegemisest kuni põhinõude täitmiseni põhivõla tasumata osalt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 31 500 000 krooni (2 013 216 eurot 90 senti).

Ringkonnakohus leidis, et asjas on õige hageja ja kostja. AS Hansapank, makstes kostja 25. augusti

2006. a nõude alusel kostjale välja garantiisumma 31 500 000 krooni, täitis garantiilepingut

nõuetekohaselt ja tal ei olnud seaduslikku alust sooritusest keelduda. AS-i Hansapank ja kostja

õigussuhte aluseks oli garantiileping. Garantii puhul on tegemist nn kolmnurksuhtega, milles

osalevad garantii andja, võlausaldaja ja võlgnik. VÕS § 155 lg 2 kohaselt ei sõltu garantii andja

garantiist tulenev kohustus võlausaldaja vastu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle

kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. AS-i Hansapank

garantiisumma tagastamisel tekkis hagejal nõudeõigus kostja vastu raha tagasisaamiseks VÕS § 1028

lg 1 alusel.

Kinnisasja müügi korras on selgelt reguleeritud tingimused, mille esinemise korral on kostjal õigus

nõuda leppetrahvi. Seda võib teha üksnes siis, kui pakkuja rikub müügi korda sellega, et ei ilmu

notari juurde ühelgi kostja pakutud kolmest tehingu tõestamise ajast ja kostja taganeb seetõttu

pakkumise vastuvõtmisest. Selliste asjaolude esinemist asja materjalist ei järeldu. Kinnisasja müügi

korra p 13.4 ei saa tõlgendada laiendavalt ega kohaldada leppetrahvi kinnisasja müügi korra p-s 13.4

sätestamata juhtudel. Seetõttu ei ole õige maakohtu seisukoht, et esialgsest pakkumisest taganemine

andis kostjale õiguse nõuda leppetrahvi. Hageja 25. augustil 2006 kostjale esitatud teatis, milles

hageja tunnustas kostja õigust nõuda sisse tagatis esialgsest pakkumisest taganemise tõttu, on

deklaratiivne võlatunnistus. Seega peab hageja tõendama, et ta ei rikkunud müügi korda ja et tal ei

olnud tagatise arvel kostjale leppetrahvi tasumise kohustust.

Kinnisasja müügi korra sätetest ja riigivara võõrandamise korra p-dest 62-67 tuleneb üheselt, et

eelläbirääkimistega pakkumisega (valikpakkumisega) müügi korral esitatavat algset pakkumist ja

lõplikku pakkumist ei saa käsitada kahe eraldiseisva konkureeriva pakkumisena. Lõplik pakkumine

esitatakse läbirääkimiste lõppedes. Esitatud tõendite järgi esitas lõpliku pakkumise ainult hageja.

Lõplik pakkumine ei ole uus iseseisev pakkumine, vaid sellega muudetakse läbirääkimiste

tulemusena esialgset pakkumist. Lõpliku pakkumise esitamise korral tuleb lähtuda üksnes sellest ja

sama isiku esialgne pakkumine kaotab oma tähenduse, v.a kinnisasja müügi korras ette nähtud

erandid. Parimaks sai esialgset pakkumist tunnistada vaid juhul, kui see oli esialgsetest pakkumistest

parim.

Seega ei olnud kostjal müügi korrast tulenevalt õigust tunnistada parimaks hageja esialgset

pakkumist, mis ei olnud esialgsetest pakkumistest parim. Kostja tunnistas õiguspäraselt parimaks

pakkumiseks OÜ RealWAY tehtud esialgse pakkumise. Kuna OÜ RealWAY puhul saabus müügi

korra p-s 13.4 sätestatud juhtum, siis tulenevalt müügi korra p-st 13.5 sai kostja seejärel vastu võtta

paremuselt järgmise lõpliku pakkumise, milleks oli ainsa lõpliku pakkumisena hageja 10. juuli

2006. a pakkumine.

Kinnisasja müügi korra p-s 14.2.1 sätestatu kohaselt tagastatakse pakkuja makstud tagatisraha

pakkujale või krediidiasutuse antud garantii lõpeb, kui sõlmitakse müügileping või pakkuja võtab

oma esialgse pakkumise tagasi kinnisasja müügi korra p 8.1.6 kohaselt või kui müügi korraldaja

otsustab valikpakkumise lõpetada muul põhjusel või valikpakkumine pakkuja suhtes lõpeb müügi

korra p-s 8.4.4 sätestatud juhul. Garantiikirja p 2 järgi anti garantii võlausaldajale valikpakkumises

tehtava võlgniku mis tahes pakkumise tagamiseks. Seega pidi garantii kehtima ka hageja tehtud

lõpliku pakkumise osas, mille alusel sõlmisid pooled 31. augustil 2006 kinnisasja müügi- ja

asjaõiguslepingu. Kuna kinnisasja müügi korra p 14.2.1 järgi oleks garantii pidanud kehtima kuni

müügilepingu sõlmimiseni, ei oleks kostja võinud seda 25. augustil 2006, s.o enne müügilepingu

sõlmimist leppetrahvi saamiseks sisse nõuda.

Eeltoodust järeldub, et hageja järgis pakkumiste tegemisel müügikorda, tal ei olnud kohustust

sõlmida 16. juuni 2006. a esialgse pakkumise alusel müügilepingut (see pakkumine ei olnud hagejale

siduv), tema taganemisel esialgsest pakkumisest ei olnud õiguslikku tähendust ja tema käitumine ei

andnud alust nõuda sisse leppetrahvi (müügikorda ei rikutud). Seega ei olnud hagejal kohustust

tasuda kostjale leppetrahvi. Kostja on hageja arvel VÕS § 1028 lg 1 mõttes alusetult rikastunud.

Kostja on garantiisumma 31 500 000 krooni kätte saanud, rikastumine toimus hageja soorituse

tagajärjel, st pank maksis kostjale hageja arvel garantiisumma kostja nõudel välja, kuid selleks

soorituseks ei olnud õiguslikku alust.

Ringkonnakohus jättis tõenditena arvestamata keskkonnaministri 2. augusti 2006. a tühistatud

käskkirja nr 889 ja käskkirja nr 1003 osas, millega tehti muudatused hiljem tühistatud käskkirjas

nr 889.

Hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtusse pöördumine oma õiguste kaitseks on

igaühe põhiseaduslik õigus. Hageja ei ole ringkonnakohtu hinnangul kuritarvitanud hagi esitamisega

oma õigusi ja hagi esitamine ei ole vastuolus ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditega.

Kuna kostjal on kohustus tagastada hagejale 31 500 000 krooni ja ta on raha tagastamisega viivitanud

vaatamata hageja sellekohasele nõudmisele, on ta viivituses ja hagejal on õigus nõuda VÕS § 113

lg 1 alusel viivist. Kostja palus jätta viivise välja mõistmata vastuolu tõttu hea usu põhimõttega või

alternatiivselt vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel viivist mõistliku suuruseni.

Viivisearvestusele kostja vastuväiteid ei esitanud. Taotluste aluseks on kostja toonud asjaolud, et

viivisenõue on esitatud ligi kolmeaastase hilinemisega ja on eiratud asjaolu, et hageja on kirjalikult

tunnistanud kostja õigust tagatis sisse nõuda ning et kostjal ei teki sissenõutud tagatisest hageja vastu

kohustusi. Selline käitumine on kostja arvates vastuolus hea usu põhimõttega.

Asjas esile toodud asjaolud ei anna alust jätta viivist välja mõistmata. Samas annavad need alust

viivist VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada. VÕS § 6 lg 1 järgi peavad nii võlausaldaja kui ka võlgnik

käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Viivisenõude esitamine seaduses ettenähtud aegumistähtaja

jooksul ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Samas on ringkonnakohtu arvates hageja käitumine

kostja suhtes olnud vastuoluline ja eksitav. Veel 10. augusti 2006. a nõupidamisel kinnitas hageja, et

16. juuni 2006. a pakkumine on jõus ja nad sõlmivad selle summaga lepingu. Samuti tunnistas hageja

25. augustil 2006 kirjalikult kostja õigust nõuda tagatis sisse ja kinnitas, et kostjal ei teki hageja vastu

sissenõutud tagatisest kohustusi. Seetõttu võis kostjal tekkida arusaam, et hageja soovib tasuda

garanteeritud tagatise arvel leppetrahvi. Seda asjaolu saab ringkonnakohtu arvates võtta viivise

vähendamisel arvesse. Mõistlik ja õiglane on mõista viivis välja ühekordse summana

3 000 000 krooni (191 734 eurot 94 senti) ning viivise arvestus toimub kuni põhinõude

31 500 000 krooni (2 013 216 eurot 90 senti) täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kuid

mitte rohkem kui põhinõude suuruseni, alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevale

järgnevast päevast.

TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel tuleb muuta menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus teeb

uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1

alusel menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja põhivõla nõude rahuldas

kohus täielikult, viivisenõude jättis kohus suuremas osas rahuldamata, muutes ka VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras arvestatava viivise algusaega. Hagi rahuldati kokku ligikaudu 75% ulatuses. Seega

jääb hageja menetluskuludest 75% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 25% hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega

ringkonnakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata, ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega

mõista kostjalt ühekordse summana kuni ringkonnakohtu otsuse tegemise ajani välja viivise

14 979 980 krooni 79 senti (957 395 eurot 27 senti).

Hageja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt vähendas ringkonnakohus vääralt viivist,

tuginemata seejuures VÕS § 162 lg-s 1 sätestatud alustele. Ringkonnakohus leidis vääralt, et viivise

vähendamiseks annab alust asjaolu, et hageja käitus väidetavalt vastuolus hea usu põhimõttega, kuigi

VÕS § 162 lg 1 järgi ei anna see alust viivist vähendada ning hageja käitumine oli seaduspärane.

Samas jättis ringkonnakohus kontrollimata VÕS § 162 lg-s 1 sätestatud viivise vähendamise alused

ning oma seisukoha põhjendamata.

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse

maakohtu otsuse või saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei võtnud ringkonnakohus seisukoha poolte kõigi

maakohtus esitatud väidete kohta ega põhjendanud, miks tuleb hinnata tõendeid maakohtust erinevalt,

rikkudes sellega TsMS § 654 lg-t 5 ja § 653. Ringkonnakohus ei analüüsinud kostja väidet, et hageja

25. augusti 2006. a kirjas sisaldus konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes, ning märkis

paljasõnaliselt, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Üllatuslik ja põhjendamatu on

ringkonnakohtu seisukoht, et hageja 16. juuni 2006. a pakkumise tagamiseks antud garantii pidi

kehtima mõlema pakkumise tagatisena kuni müügilepingu sõlmimiseni, kuigi tegelikult andis hageja

kostjale 10. juuli 2006. a pakkumisele tagatisena tagatisraha 3 800 000 krooni. Seega oli tegemist

kahe pakkumisega.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi ja jättis arvestamata, et hageja 25. augusti

2006. a võlatunnistuse tõttu ei ole oluline, millised haldusõiguslikud alused olid kostjal

garantiisumma sissenõudmiseks. Lisaks on hageja ja kostja kogu pakkumismenetluse vältel käsitanud

hageja pakkumisi kahe erineva pakkumisena. Hageja taganes esialgsest pakkumisest, mistõttu oli

kostjal õigus garantii realiseerida. Õige ei ole ringkonnakohtu arusaam, et lõpliku pakkumisega

kaotas hageja esialgne pakkumine oma õigusliku jõu, sest sellega kaotaks esialgne pakkumine oma

mõtte ja võimaldaks häirida pakkumismenetlust ebareaalsete pakkumistega. Kuna pakkumise

vastuvõtmise ja lepingu sõlmimisest keeldumise otsustamiseks ei ole vaja anda haldusakti, ei sõltu

garantii realiseerimise õigus keskkonnaministri käskkirjade kehtivusest.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja käitumine oli vastuoluline ja eksitav, s.o vastuolus hea usu

põhimõttega, kuid jättis sellest hoolimata hindamata kostja väited, et hageja nõue on seetõttu alusetu.

Kuna hageja tegi kostjale tahteavalduse, milles tunnustas kostja õigust nõuda sisse garantiisumma, ei

ole hageja hilisem nõue garantiisumma tagastamiseks kooskõlas hea usu põhimõttega.

Õige ei ole kohtute arusaam, et hageja sai kostja vastu esitada garantiist tuleneva nõude.

9. Pooled vaidlesid teineteise kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta vastaspoole kaebuse

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii hageja kui ka kostja kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning

maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692

lg 5 teise lause alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab maksma hagejale 31 500 000 krooni (2 013 216 eurot

93 senti) ja selle tasumisega viivitamise eest viivist.

Asjas on tuvastatud, et kostja soovis müüa eelläbirääkimistega pakkumisel kinnisasja alghinnaga

315 000 000 krooni ning eelläbirääkimistel osalemiseks tuli tasuda tagatisraha 31 500 000 krooni või

esitada selle summa ulatuses krediidiasutuse tagasivõtmatu garantii. Hageja esitas 16. juunil 2006

kostjale esialgse pakkumise kinnisasja omandamiseks hinnaga 420 000 000 krooni ja tagatiseks AS-

i Hansapank garantiikirja. 10. juulil 2006 esitas hageja lõpliku pakkumise hinnaga

380 000 000 krooni. Pärast seda, kui hageja esialgne pakkumine oli paremuselt teise pakkumisena

otsustatud vastu võtta, esitas hageja 25. augustil 2006 kostjale avalduse, milles teatas, et taganeb

esialgsest pakkumisest ja tunnustab kostja õigust nõuda sisse pakkumise tagatis. Ühtlasi märkis

hageja, et tema 10. juulil 2006 tehtud lõplik pakkumine jääb jõusse ning et hageja on nõus andma

sellele pakkumisele lisatagatise 3 800 000 krooni. Samal päeval esitas kostja AS-ile Hansapank

nõude 31 500 000 krooni suuruse garantiisumma väljamaksmiseks. AS Hansapank maksis kostjale

garantiisumma välja ning nõudis selle sisse hagejalt. Samuti otsustas kostja võtta hageja lõpliku

pakkumise vastu ning pooled sõlmisid selle alusel 31. augustil 2006 kinnisasja müügi- ja

asjaõiguslepingu.

Hageja arvates sai kostja AS-ilt Hansapank garantiisumma alusetult, sest hagejal ei olnud kohustust

kostjale seda summat maksta, kuna ei olnud täidetud kinnisasja müügi korra p-s 13.4 sätestatud

tingimused. Seega tugines hageja hagis sellele, et hagejal ei olnud pooltevahelises suhtes kohustust

maksta kostjale 31 500 000 krooni, mitte sellele, et AS Hansapank oleks garantii andjana maksnud

kostjale kui võlausaldajale garantiisumma välja alusetult. Sellest johtuvalt leidsid kohtud õigesti, et

hageja esitas hagi õige kostja vastu. Kolleegium nõustub selles küsimuses ringkonnakohtu

põhjendustega ega pea vajalikuks neid TsMS § 689 lg 5 alusel korrata.

12. Kolleegium leiab aga, et kohtud kvalifitseerisid hagi valesti VÕS § 1028 lg 1 järgi (vt käesoleva

otsuse p 13), mis tõi kaasa ka kohtute selgitamiskohustuse ulatusliku rikkumise.

Hagi kvalifitseerimine tähendab hageja nõude õigusliku aluse määramist lähtuvalt sellest, mis

asjaoludele on hageja soovinud hagiavalduses tugineda. TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1, § 652 lg 8

ja § 688 lg 2 järgi on hageja nõude kvalifitseerimine kõigi astmete kohtute ülesanne, sõltumata

sellest, kuidas pooled ja alama astme kohtud on hagi kvalifitseerinud ja kas pooled on hagi

kvalifikatsiooni vaidlustanud. Seega ei pidanud kohtud ka praegusel juhul arvestama hagiavalduses

esitatud seisukohaga, et hageja nõue tuleks kvalifitseerida VÕS § 1028 lg 1 järgi. Kohtud pidid

selgitama, missugustele asjaoludele hageja soovib tugineda, ja juhtima poolte tähelepanu õigussuhte

võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

171-10, p 12 ja Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Sama kehtib ka

siis, kui hageja on oma nõude asjas esitatud asjaolusid arvestades vääralt kvalifitseerinud ja kostja on

sellega nõus. Riigikohus peab TsMS § 688 lg 2 järgi hageja nõude õigesti kvalifitseerima.

13. Kolleegiumi arvates ei saa hagiavalduses esitatud asjaolusid aluseks võttes kvalifitseerida hageja

nõuet alusetust rikastumisest tuleneva nõudena VÕS § 1028 lg 1 järgi.

VÕS § 1028 lg 1 kohaselt võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui isik on saanud teiselt isikult

midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, kuid kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki

või kohustus langeb hiljem ära. Praeguses asjas esitatud asjaolude kohaselt sai kostja vaidlusaluse

rahasumma AS-ilt Hansapank garantiilepingu alusel. AS Hansapank täitis garantiilepingust tulenevat

kohustust kui enda kohustust, mitte ei teinud seda VÕS § 78 lg 1 järgi kolmanda isikuna hageja eest.

Seetõttu ei ole AS-i Hansapank garantiilepingu alusel makse tegemine kostjale käsitatav hageja

sooritusena kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes. VÕS § 1028 lg 1 kohaldub soorituse teinud ja soorituse

saanud isiku vahelises suhtes (sooritussuhe), välja arvatud VÕS §-des 1030 ja 1031 sätestatud

erandid. Praegusel juhul tegi kostjale soorituse AS Hansapank. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, mis

annaksid alust tema nõuet kvalifitseerida VÕS § 1030 või § 1031 järgi.

14. Kohtud on selgitamiskohustust rikkudes (vt TsMS § 3401 lg 1, § 329 lg 1 ja § 392 lg 1 p 1) jätnud

võtmata seisukoha, kas hageja soovib tugineda asjaoludele, mis võimaldaksid tema nõuet

kvalifitseerida kas lepingu rikkumisest või lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva kahju

hüvitamise nõudena. Selline menetlusõiguse normi rikkumine võis viia ebaõige lahendi tegemiseni.

Praegusel juhul on mõistlik saata asi uueks menetlemiseks maakohtule, sest mõlemad pooled on

samuti olnud ekslikul seisukohal, et hageja nõue on kvalifitseeritav VÕS § 1028 lg 1 järgi ning on

jätnud kohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu ilmselt esitamata olulisel määral asjaolusid ja

tõendeid.

15. Tuvastatud asjaolude kohaselt soovis kostja kui avalik-õiguslik juriidiline isik (Eesti Vabariik)

müüa riigile kuuluva kinnisasja eelläbirääkimistega enampakkumisel. Hoolimata sellest, et riigivara

võõrandamise korral on era- ja avalik-õiguslikud suhted omavahel põimunud, saab poolte vahel

tekkinud õigussuhet käsitada eraõigusliku suhtena, st kostja osales avalik-õigusliku juriidilise isikuna

tsiviilõigussuhtes (vt ka Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 3-4-1-10-00, p 11 ja Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi erikogu

20. detsembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-01, p 17).

Sõltuvalt sellest, kas enampakkumise tõttu peetud lepingueelsete läbirääkimiste tulemusel

(VÕS § 14) sõlmisid pooled lepingu, mille alusel oli kostjal õigus garantii realiseerida (vt käesoleva

otsuse p 16), saab hageja nõude kvalifitseerida kas lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva kahju

hüvitamise nõudena (VÕS § 14, § 101 lg 1 p 3, § 103 ja § 115) või lepingu rikkumisest tuleneva

nõudena (VÕS § 101 lg 1 p 3, § 103 ja § 115). Ilmselt kohalduvad pooltevahelistele suhetele veel

konkursi sätted (VÕS §-d 1009-1013) ning enampakkumise teel lepingu sõlmimise sätted

(VÕS § 10). Neil sätetel (mh konkursi ja enampakkumise tingimustel) on tähtsust eelkõige juhul, kui

pooled ei sõlminud lepingut, millega pooled soovisid reguleerida garantiist tulenevaid nõudeid

omavahelises suhtes.

Asjas esitatud asjaolude kohaselt võis hagejal tekkida kahju seetõttu, et kostja nõudis õigustamatult

AS-ilt Hansapank hageja antud garantii täitmist. Kostja võis sellise tegevusega rikkuda kas

lepingueelsetest läbirääkimistest või lepingust tulenevat kohustust. Hageja väidetav kahju võiks

kolleegiumi hinnangul olla mõlemal juhul hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127

lg 2 järgi. Lepingu rikkumise korral peab kahju olema lisaks ettenähtav VÕS § 127 lg 3 järgi. Kahju

hüvitamise nõude eelduseks on ka see, et kostja tegevus (kohustuse rikkumine) on hageja kahju

põhjuseks (VÕS § 127 lg 4).

16. Kolleegium selgitab, et ilmselt on võimalik kostja avaldatud teadet kinnisasja müümiseks pidada

kindlaks määramata isikute ringile suunatud ettepanekuks esitada kinnisasja müügilepingu

sõlmimiseks pakkumus VÕS § 16 lg-te 2 ja 3 järgi. Enampakkumisel esitatud pakkumisi saaks aga

käsitada pakkumustena (ofert) VÕS § 16 lg 1 mõttes, st lepingu sõlmimise ettepanekuna, mis on

piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise

korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud.

TsÜS § 72 järgi saab isik võtta tagasi oma tahteavalduse üksnes siis, kui tahteavaldust tagasivõttev

tahteavaldus jõuab tahteavalduse saajani enne tahteavaldust või sellega ühel ajal. Pakkumus lõppeb

VÕS § 19 lg 1 järgi siis, kui pakkumusele ei ole õigel ajal nõustumust antud või kui pakkumuse

esitaja on kätte saanud pakkumuse tagasilükkamise teate. Konkursi korral on pakkumise

tagasivõtmise erisätteks VÕS § 1010 ja enampakkumisega lepingu sõlmimise korral VÕS § 10 lg 2.

Kostja otsustust sõlmida hagejaga müügileping saab VÕS § 10 lg 1 esimese lause järgi pidada

nõustumuseks (aktsept) VÕS § 20 lg 1 järgi. Selleks, et müügileping hakkaks kehtima, pidi kostja

siiski veel hagejale teatavaks tegema oma nõustumuse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69

lg 1 järgi.

Kuna kinnisasja võõrandamiseks peavad pooled olema sõlminud asjaõigusseaduse § 119 lg 1 järgi

notariaalselt tõestatud lepingu, siis ei sõlminud pooled TsÜS § 83 lg-st 1 tulenevalt kinnisasja

kehtivat müügilepingut veel sellega, et kostja tegi hagejale teatavaks oma otsuse sõlmida hagejaga

kinnisasja müügileping. Seega oli poolte vahel kuni kinnisasja notariaalselt tõestatud müügilepingu

sõlmimiseni lepingueelsetest läbirääkimistest tekkinud võlasuhe VÕS § 14 järgi.

Kostja kahju hüvitamise nõue hageja vastu ei saa ilmselt tuleneda poolte sõlmitud kinnisasja

müügilepingust, sest see leping sõlmiti hageja teisena tehtud pakkumises esitatud tingimustel ning

kostja realiseeris garantii hageja esimesena tehtud pakkumises esitatud tingimustel. Küll pole aga

välistatud, et pooled sõlmisid lepingueelsete läbirääkimiste käigus tulenevalt muu hulgas

enampakkumise tingimustest (sh riigivara võõrandamise korrast ja kinnisasja müügi korrast) lepingu,

millega nad reguleerisid omavahelisi suhteid, sh garantii realiseerimise õigust ja selle õigustamatu

realiseerimise tagajärgi.

17. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tema kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Kostja oli TsMS § 145 järgi kautsjoni

tasumisest vabastatud.

Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu