3-2-1-163-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-163-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. veebruar 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Sergei Bindesi (pankrotis) hagi Vadim Stammi ja AS Bindes

Liising Eesti (pankrotis) vastu aktsiate müügilepingu

kehtetuks tunnistamiseks, omandiõiguse tunnustamiseks

aktsiatele ja kannete tegemiseks registritesse ning AS Bindes

Liising Eesti (pankrotis) üldkoosoleku ja nõukogu otsuste

tühisuse tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-39530

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vadim Stammi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3 606 534 eurot 33 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Sergei Bindes (pankrotis) (isikukood xxxxxxxxxxx),

esindaja pankrotihaldur Martin Krupp

Kostja Vadim Stamm (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Edith Sassian

Asja läbivaatamise kuupäev

30. jaanuar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-39530 ja

samas tsiviilasjas 27. septembril 2010 tehtud Harju Maakohtu otsus osas, milles kohustati

Vadim Stammi tegema äriregistrile taotlus Sergei Bindesi (pankrotis) kandmiseks äriregistrisse

AS Bindes Liising Eesti 4000 aktsia omanikuna ja rahuldati selles osas hagi. Jätta see haginõue

läbi vaatamata.

2. Jätta resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsuse p-st 50 välja viide

pankrotiseaduse (PankrS) § 119 lg-le 5.

3. Määrata resolutsiooni p-s 1 nimetatud maakohtu ja ringkonnakohtu otsuses asja hinnaks

vastavalt maakohtus ja ringkonnakohtus Vadim Stammi vastu esitatud nõuete osas

3 606 534 eurot 33 senti (56 430 000 krooni) ja Aktsiaseltsi Bindes Liising Eesti (pankrotis)

vastu esitatud nõuete osas 5112 eurot 93 senti (80 000 krooni).

4. Muuta resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsust Sergei Bindesilt (pankrotis)

riigilõivuna riigituludesse väljamõistetud summa osas ja mõista talt riigituludesse 591 eurot

18 senti.

5. Muus osas jätta resolutsiooni p-s 1 nimetatud maakohtu ja ringkonnakohtu otsused

muutmata.

6. Jätta rahuldamata taotlus peatada asjas menetlus.

7. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

8. Sergei Bindesi (pankrotis) menetluskulud Riigikohtus jätta Vadim Stammi kanda. Vadim

Stammi menetluskulud Riigikohtus jätta tema enda kanda.

9. Kohtuotsuse jõustunud resolutsioon on järgmine:

"1. Jätta rahuldamata Sergei Bindesi (pankrotis) hagi AS Bindes Liising Eesti (pankrotis)

vastu aktsionäride üldkoosoleku otsuse nõukogu valimise kohta ja nõukogu 19. septembri 2007

otsuse juhatuse valimise kohta tühisuse tuvastamiseks.

2. Jätta läbi vaatamata Sergei Bindesi (pankrotis) haginõue Vadim Stammi vastu kanda ta

äriregistrisse AS Bindes Liising Eesti (pankrotis) aktsiate omanikuna.

3. Tunnistada kehtetuks Sergei Bindesi ja Vadim Stammi vahel 22. jaanuaril 2007 sõlmitud

AS Bindes Liising Eesti 4000 aktsia müügitehing.

4. Kohustada Vadim Stammi üle andma Sergei Bindesile (pankrotis) AS Bindes Liising Eesti

4000 aktsia omandiõigus.

5. Kohustada Vadim Stammi tegema Eesti väärtpaberite keskregistrile taotlus Sergei Bindesi

(pankrotis) kandmiseks registrisse AS Bindes Liising Eesti 4000 aktsia omanikuna.

6. Rahuldada p-des 3-5 nimetatud ulatuses Sergei Bindes (pankrotis) hagi Vadim Stammi

vastu.

MENETLUSKULUD

1. Jätta AS Bindes Liising Eesti (pankrotis) esimese astme kohtus kantud menetluskulud

hageja Sergei Bindesi (pankrotis) kanda.

2. Sergei Bindesi (pankrotis) esimese astme kohtus kantud menetluskulud jätta 50% ulatuses

Vadim Stammi kanda ja 50% ulatuses tema enda kanda. Vadim Stammi esimese astme kohtus

kantud menetluskulud jäävad tema enda kanda.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

4. Sergei Bindesi (pankrotis) menetluskulud Riigikohtus jätta Vadim Stammi kanda. Vadim

Stammi menetluskulud Riigikohtus jätta tema enda kanda.

5. Välja mõista Vadim Stammilt apellatsioonimenetluse riigilõiv 2556 eurot 47 senti

riigituludesse. Vadim Stamm on kohustatud riigilõivu tasuma 15 päeva jooksul lahendi

jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Välja mõista Sergei Bindesilt (pankrotis) riigilõivuna riigituludesse 591 eurot 18 senti.

Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral

tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

7. Välja mõista AS-lt Bindes Liising Eesti (pankrotis) apellatsioonimenetluse riigilõiv

319 eurot 56 senti riigituludesse. AS Bindes Liisng Eesti (pankrotis) on kohustatud riigilõivu

tasuma 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses."

10. Tagastada ADVOKAADIBÜROO EDITH SASSIAN & KO OSAÜHINGULE (konto

nr 221012431352, Swedbank AS) Vadim Stammi eest 27. septembril 2011 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot.

11. Määrata vandeadvokaat Edith Sassianile ADVOKAADIBÜROO EDITH SASSIAN & KO

OSAÜHINGU kasuks riigi õigusabi tasu Vadim Stammi esindamise eest 250 (kakssada

viiskümmend) eurot (sh käibemaks).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Bindes (hageja) esitas 25. septembril 2007 Harju Maakohtule hagi Vadim Stammi (kostja I)

ja Aktsiaseltsi Bindes Liising Eesti (kostja II) vastu. Hageja palus tunnustada tema ja kostja I vahel

22. jaanuaril 2007 sõlmitud aktsiate müügilepingu (müügileping) tühisust ja hageja omandiõigust

4000 kostja II aktsiale, kanda hageja Eesti Väärtpaberite Keskregistrisse (EVK) ja äriregistrisse

kostja II aktsiate omanikuna ning tunnustada kostja II aktsionäride üldkoosoleku nõukogu valimise

otsuse tühisust ja nõukogu 19. septembri 2007. a otsuse juhatuse valimise kohta tühisust.

Viru Maakohus kuulutas 20. veebruaril 2008 välja hageja pankroti ja määras pankrotihalduriks

Martin Krupi. 25. märtsil 2008 esitas haldur menetlusse astumise avalduse. Halduri esindusel esitas

hageja 21. aprillil 2008 täiendava hagiavalduse, paludes müügilepingu tühisuse tunnustamise asemel

tunnistada müügileping kehtetuks, muud nõuded kattusid esialgses hagis esitatutega.

15. oktoobril 2008 kuulutas Pärnu Maakohus välja ka kostja II pankroti ja määras pankrotihalduriks

Veli Kraavi. 4. novembril 2008 esitas haldur avalduse, milles teatas enda astumisest menetlusse.

2. Algse hagiavalduse järgi sõlmisid hageja ja kostja I 22. jaanuaril 2007 müügilepingu, mille järgi

kostja I ostis hagejalt 4000 kostja II aktsiat hinnaga 400 000 krooni. Ettepaneku müügilepingu

sõlmimiseks tegi kostja I, vältimaks aktsiate arestimist, lubades aktsiad esimesel nõudmisel hagejale

tagastada. Hageja nõustus ettepanekuga, kuna tema suhtes oli alustatud kriminaalmenetlust ja tema

vastu oli esitatud tsiviilhagi, tehingu tegemise ajal oli ta raskelt haige ning imearsti-psühholoogi-

hüpnotisöörina töötanud kostja I äratas tema usalduse. Ostuhinna tasumiseks võeti raha kostja II

kassast ja anti üle kostjale I. Pärast tehingu tegemist jäi kostja II ainsaks juhatuse liikmeks ja

majandustegevuse korraldajaks hageja ning säilisid ka nõukogu liikmed. Vaatamata hageja korduvale

nõudmisele ei ole kostja I aktsiaid tagastanud. Hageja sai 21. septembril 2007 teada, et äriregistrile on

esitatud avaldus kostja II juhatuse ja nõukogu koosseisu muutmiseks. Samuti muudeti äriühingu

aadressi ja põhikirja. Aktsiate müügi näol on tegemist heade kommetega vastuolus oleva tehinguga.

Kostja I omandas aktsiate nimiväärtuse (400 000 krooni) eest ainuosaluse aktsiaseltsis, millele kuulus

tehingu toimumise ajal Tallinnas 49 kinnisasja hinnangulise turuväärtusega 250 000 000 krooni.

Seega tuleb tunnustada hageja omandiõigust kostja II aktsiatele ja teha vastavad kanded EVK-s ja

äriregistris. Müügilepingu tühisuse tõttu on tühised kõik kostja I vastu võetud kostja II nõukogu ja

juhatust puudutavad otsustused.

Esialgu väitis hageja ka seda, et tegemist oli näiliku tehinguga ja et ta on müügilepingu tühistanud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 97 alusel.

Täiendava hagiavalduse põhjenduste järgi on müügileping kinke iseloomuga ning tuleb PankrS § 110

lg 1 p 2 ja § 111 lg 1 p 2 alusel tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks. Leping sõlmiti aasta

jooksul enne hageja pankrotimenetluse algatamist. Kostja I oli teadlik hageja probleemidest

Aktsiaseltsiga (AS) Kuld ja Hõbe, seega pidi ta aru saama, et tehinguga kahjustatakse teiste

võlausaldajate huve.

3. Kostja I ei tunnistanud kumbagi hagi ja palus jätta mõlemad rahuldamata.

Kostja I väitel tegi ettepaneku aktsiate ostmiseks hageja. Kostja I ei tegutse imearsti-psühholoogi-

hüpnotisöörina ega olnud teadlik, et tehing tehti vara varjamiseks. Isegi kui hagejal oli tervisehäireid,

ei mõjutanud need vaba tahte kujunemist. Aktsiate eest ei tasunud kostja I kostjalt II võetud rahaga.

Hagejal ja kostjal I oli üksnes kokkulepe, et kostja II juhtorganeid ei valita ümber kohe. Kostja I ei

ole andnud hagejale lubadust aktsiaid tagasi võõrandada. Müügileping ei ole näilik tõttu, sest kostja I

tahtis saada aktsiate omanikuks. Müük alla tegeliku hinna ei ole vastuolus heade kommetega. Hageja

ei avaldanud müügilepingu sõlmimisel kostjale I, et aktsiate väärtus ületaks oluliselt müügihinda.

Hageja ei ole esitanud tehingu tühistamise avaldust ja on mööda lasknud tehingu tühistamise tähtaja.

Täiendava hagiavalduse kohta leidis kostja I, et müügilepingul ei ole kinke iseloomu, kuna kostjal II

olid ka võlad. Aktsiad võõrandati raha eest. Tehing ei kahjustanud hageja võlausaldajaid, kuna neid

tal tehingu tegemise ajal ei olnud. Hageja kuulutas pankroti välja enda algatusel, tema vastu esitatud

nõuete sisu on teadmata. Kostja I ei olnud hageja võlgadest teadlik. Hagi ei ole võimalik rahuldada ka

seetõttu, et hageja peaks tegema vastusoorituse, st tagastama 400 000 krooni. Hageja nõuded on

muutunud sisutuks, sest tehingu eelset olukorda ei ole võimalik taastada, kuna kostja II on pankrotis.

4. Kostja II hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja II ei ole hageja ja kostja I vahelise tehingu pool ja tehing ei puuduta tema õigusi. Tehingu

tagasivõitmise nõuet ei saa kostja II vastu rahuldada. Hageja esitatud asjaolud ei saa kaasa tuua

kostja II organite otsuste tühisust. Kostja I otsused kostja II aktsiaraamatusse kantud ainuaktsionärina

on õiguspärased. Kuna nõukogu valiti õiguspäraselt, on õiguspärane ka nõukogu otsus juhatuse

asendamise kohta.

Täiendavale hagile esitatud vastuses palus kostja II pankrotihalduri esindusel jätta hageja nõude

aktsionäride üldkoosoleku ja nõukogu otsuse tühisuse tuvastamiseks läbi vaatamata või rahuldamata.

Juhtorganite valimise väidetav õigusvastasus ei kahjusta hageja õigusi, sest kostja II on pankrotis ja

otsustusi saab teha vaid pankrotihaldur.

5. Harju Maakohus rahuldas 27. septembri 2010. a otsusega hagi kostja I vastu ning tunnistas

kehtetuks müügilepingu, kohustas kostjat I üle andma hagejale kostja II aktsiate omandiõiguse ja

tegema EVK-le ja äriregistrile taotluse hageja kandmiseks registrisse aktsiate omanikuna. Maakohus

rahuldas ka hagi kostja II vastu, tuvastades kostja II aktsionäride üldkoosoleku nõukogu valimise

otsuse tühisuse ja nõukogu 19. septembri 2007. a otsuse tühisuse juhatuse valimise kohta. Kostja I

riigi õigusabi kulud jättis maakohus kostja I enda kanda. Muus osas jättis maakohus menetluskulud

kostjate kanda võrdsetes osades.

Maakohus leidis PankrS § 111 lg 1 p-le 1 ja lg-le 3 viidates, et müügilepingul on kinke iseloom ja see

tuleb tunnistada kehtetuks. Tehing sõlmiti kostja II kõigi aktsiate võõrandamiseks hinnaga

400 000 krooni. Rimess OÜ partneri Artur Suitsu eksperdiarvamuse järgi oli kostja II omakapitali

õiglaseks väärtuseks 31. detsembri 2006. a seisuga 56,43 miljonit krooni. Omakapitali õiglane

väärtus iseloomustab ka aktsiate väärtust ja aktsiate võõrandamise õiglasest hinnast 56 miljoni krooni

võrra odavamalt on ebavõrdne kohustuste ja õiguste jagunemine. Oluline ei ole, kas ja mil viisil

aktsiate eest tasuti. Tehingu alusel saadu tuleb tagastada PankrS § 119 lg 1 järgi. Kehtetuks

tunnistatud tehingu alusel tuleb kostjal I tagastada hagejale aktsiate omandiõigus ja teha tahteavaldus,

mis võimaldaks hageja kanda EVK-sse aktsiate omanikuna. Hoolimata valest formuleeringust on

hageja oma tahet selgelt väljendanud.

Kuna hagi rahuldatakse pankrotiseaduse erisätte alusel, ei analüüsinud maakohus muid hageja väiteid

tehingu tühisuse ja tühistamise kohta. Kuna välja on kuulutatud hageja pankrot ja hageja on

alternatiivse nõudena esitanud tehingu tagasivõitmise nõude, on PankrS § 110 erisätteks TsÜS § 86

suhtes. Tehingut ei tee heade kommete vastaseks see, et ostuhind tasuti nõuete tasaarvestuse teel. Kui

hageja leiab, et kostjal tasaarvestuseks esitatud nõuet ei ole, saab hageja esitada kostja vastu

ostuhinna tasumise nõude. Seega ei ole tehing TsÜS § 86 alusel tühine.

Hageja ei ole hagi muutnud. Faktilised asjaolud on hageja hagiavalduses ja 18. aprilli 2008

menetlusdokumendis samad. Õigusliku kvalifikatsiooni muutmist ei saa pidada hagi aluse

muutmiseks. Hageja ei ole muutnud ka hagi eset. Võlaõigusseaduse § 111 lg-tes 1 ja 4 sätestatu ei

takista hagejal nõude esitamist ega kohtul seda rahuldamast. Vastasel juhul tekiks olukord, kus

alusetust rikastumisest või tehingu tühisusest (tühistamisest) tulenevaid tagastusnõudeid ei saakski

hagina esitada. Tagasivõidetud tehingu alusel toimub tagasitäitmine pankrotiseaduse alusel.

Kostja II nõukogu ja juhatuse valimise otsuste tühisuse tuvastamise nõude näol on tegemist kostja II

vastu esitatud hagiga. Kostja II ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid. Hagi esitamise ajal oli hagejal

õigustatud huvi nõude esitamiseks, sest ta kutsuti juhatusest tagasi. Tehingu kehtetuks tunnistamisel

on see kehtetu algusest peale. Viidates PankrS §-le 119, TsÜS § 84 lg-le 1 ja § 90 lg-le 1 ning

äriseadustiku (ÄS) § 178 lg-le 6, leidis maakohus, et kostja II nõukogu ja juhatuse tagasikutsumine

ning uute nimetamine on toimunud esindusõiguseta ja need otsused on tühised.

6. Kostjad esitasid apellatsioonkaebused, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus.

Kostja I palus kohaldada 25. septembril 2007 esitatud hagile aegumist ja mitte võtta vastu 18. aprillil

2008 esitatud hagi muutmist ning jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või läbi vaatamata.

Kostja II palus jätta hagi rahuldamata.

7. Hageja palus jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27. juuni 2011. a otsusega kostja II apellatsioonkaebuse

osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hagi kostja II vastu ja tuvastas

aktsionäride üldkoosoleku otsuse nõukogu valimise kohta ja nõukogu 19. septembri 2007. a juhatuse

valimise otsuse tühisuse. Tühistatud osas jättis ringkonnakohus hagi rahuldamata. Kostja I

apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Kostja II menetluskulud maakohtus jättis

ringkonnakohus hageja kanda ja kostja I maakohtu menetluskulud tema enda kanda. Hageja

maakohtu menetluskuludest jättis ringkonnakohus 50% kostja I kanda ja 50% hageja enda kanda.

Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus

mõistis kostjalt I riigituludesse apellatsioonimenetluse riigilõivu 2556 eurot 47 senti ning nii hagejalt

kui kostjalt II apellatsioonimenetluse riigilõivu 319 eurot 56 senti.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi oli kostja I vaidlustatud otsuste tegemise ajal 19. septembril

2007 kostja II ainuaktsionär ja võis vastu võtta otsuse nõukogu liikme valimise kohta ja nõukogu

esimehena võtta vastu otsuse juhatuse liikme valimise kohta. Kuna kostja II õigusi ei riku maakohtu

otsus osas, milles rahuldati hagi kostja I vastu, jäävad sellekohased kaebuse väited tähelepanuta.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsusega osas, milles maakohus rahuldas hageja nõuded kostja I

vastu, ega korranud selles osas maakohtu põhjendusi. Maakohus leidis põhjendatult, et aktsiate

müügitehing oli kinke iseloomuga ja kehtetu PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 järgi. Tehing tehti ühe aasta

jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Kostja I ei lükanud ümber PankrS § 111 lg-st 2 tulenevat

võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Omakapitali väärtus 56,43 miljonit krooni iseloomustab

äriühingu aktsiate väärtust ja aktsiate võõrandamine 400 000 krooni eest ei vastanud nende tegelikule

väärtusele. Kostja I ei ole tõendanud, et aktsiate põhikirjajärgne väärtus vastas nende turuväärtusele

või et aktsiad müüdi turuväärtusest väiksema hinnaga. Kostja I 25. septembri 2007. a hagiavaldust

käsitlevad väited jättis ringkonnakohus tähelepanuta, sest maakohus nendele otsust ei rajanud, vaid

lähtus 18. aprilli 2008. a hagiavaldusest. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta esialgse hagi suhtes

aegumise kohaldamise taotluse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 1 teise lause järgi

eeldatakse kostja nõusolekut hagi muutmiseks, kui ta ei esita sellele viivitamata vastuväidet. Kostja I

esitas vastuväite 18. aprilli 2008. a hagiavalduse menetlemisele esimest korda alles 6. septembri

2010. a kohtuistungil kohtule esitatud kohtukõne teesides. Seega oli maakohtul õigus 18. aprilli

2008. a hagiavaldust menetleda. Kostja I saab PankrS § 119 lg 5 järgi nõuda hagejale üleantu eest

hüvitist üksnes pankrotivõlausaldajana. Seega ei saanud kohus lahendada vastusoorituse tegemise

(400 000 krooni tagastamise) küsimust. Kostja I õigusi ei riku maakohtu otsus osas, millega rahuldati

hagi kostja II vastu.

Endist olukorda ei ole võimalik taastada, sest nii hageja kui ka kostja II on pankrotis, hageja suhtes

on kohaldatud ärikeeldu, kostja II varad on müüdud, pankrotimenetlus lõpetatud ja ta tuleb

äriregistrist kustutada. Hageja ei olnud aga nõus hagist loobuma ja kostjad ei olnud nõus loobuma

apellatsioonkaebustest. Kuigi muutunud asjaolude tõttu ei saavuta hageja hagi rahuldatud osas

hagiavalduse esitamise ajal soovitud ja sel ajal võimalikku tulemit, ei pea ringkonnakohus õigeks

jätta hagi läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja I palub kassatsioonkaebuses maa- ja ringkonnakohtu otsused (kassatsioonkaebuses on

märgitud vale asja number) tühistada ning jätta hagi rahuldamata või läbi vaatamata või saata asi

uueks menetlemiseks maakohtusse. Lisaks palub ta peatada asja menetlus kuni kostja II äriregistrist

kustutamiseni. Muu lahendi tegemisel palub ta kohaldada TsMS § 190 lg-t 7 ja vabastada ta

menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest või vähendada riigilõivu suurust ja anda selle

tasumiseks hilisem tähtpäev.

Kostja I arvates pidanuks ringkonnakohus menetluse peatama. Hagejal ei ole võimalik hagiga

taotletavat eesmärki saavutada ning esinevad TsMS § 355 ja § 356 lg-s 1 sätestatud alused menetluse

peatamiseks kuni kostja II äriregistrist kustutamiseni. Kostja II on pankrotis, seda valitseb

pankrotihaldur, müügieelset olukorda ei ole võimalik taastada. Kohus on otsustanud kostja II

äriregistrist kustutada.

Kohtuotsus on ebaõiglane ja ebaõige menetluskulude jaotamise osas. Kohus ei kaalunud, kas asjas

esinevad TsMS § 190 lg 5 teises lauses või § 190 lg-s 7 sätestatud asjaolud.

Ringkonnakohus ületas hagi lahendamisel nõude piire ja rikkus TsMS § 439. Hageja ei ole esitanud

kohtule nõuet tulenevalt TsÜS § 68 lg-st 5. Kohtul ei ole õigust nõuet ümber sõnastada.

Müügilepingul ei ole kinke iseloomu, ringkonnakohus hindas tõendeid ja tõlgendas seadust valesti.

A. Suitsu eksperdihinnang ei ole usaldusväärne. Omakapitali netoväärtuse hindamisel jäetakse

arvestamata paljude oluliste teguritega, mis mõjutavad aktsiate turuväärtust. Ekspertiis on rajatud

suuresti oletustele ja kontrollimatutele faktidele. Müügilepingu sõlmimisel lähtus kostja I sellest, et

aktsiate väärtus vastab selle põhikirjajärgsele väärtusele.

Väär on järeldus, et hageja ei pidanud tegema vastusooritust ja selle tegemata jätmine ei anna alust

hagi rahuldamata jätmiseks. Hageja ei ole tõendanud ja kohtud ei ole tuvastanud, et kostja I oli

müügilepingu sõlmimisel teadlik või pidi teadlik olema, et lepinguga kahjustatakse teadlikult hageja

võlausaldajate huve. Kostjal on VÕS § 111 lg-te 1 ja 4 alusel õigus keelduda vastusoorituse

tegemisest kuni 400 000 krooni saamiseni või kohtu deposiitkontole kandmiseni.

Kohus jättis põhjendmatult rahuldamata kostja I taotluse jätta hagi läbi vaatamata.

10. Hageja palub pankrotihalduri esindusel jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja

kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Riigikohtule on seisukoha esitanud ka hageja ise esindaja Reet Voki vahendusel, leides samuti, et

kaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Kostja II leiab pankrotihalduri esindusel, et kassatsioonkaebus on põhjendatud.

12. Kostja I esindaja vandeadvokaat Edith Sassian taotleb Riigikohtult kostjale I riigi õigusabi

osutamise eest tasu 354 eurot 76 senti (käibemaksuta 295 eurot 63 senti) 18,5 pooltunni eest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tuleb TsMS § 425 lg 3 esimese lause

ja § 691 p 3 alusel tühistada osas, milles kohustati kostjat I tegema äriregistrile taotlus hageja

kandmiseks äriregistrisse kostja II aktsiate omanikuna, ning see haginõue tuleb TsMS § 423 lg 2 p 2

alusel jätta läbi vaatamata. Samuti tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 5 alusel muuta ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi, lisaks tuleb kohtute otsuseid muuta asja hinna määramise ja osaliselt riigilõivu

riigituludesse mõistmise osas. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus

tuleb rahuldada osaliselt. Rahuldamata jääb taotlus peatada asjas menetlus.

14. Kolleegium käsitleb esmalt menetlusosaliste ringi ja vaidluse ulatust Riigikohtus (I) ning

lahendab menetluse peatamise taotluse (II). Edasi käsitleb kolleegium hageja nõudeid kostja I vastu

ja kohtute seisukohti nende kohta (III). Seejärel analüüsib kolleegium müügilepingu kehtetuks

tunnistamise nõude lahendamist (IV) ja kostja tagasitäitmise vastuväite lahendamist (V). Lõpetuseks

käsitleb kolleegium asja hinda ja teeb menetluslikud otsustused (VI).

I

15. Hageja on esitanud nõude tunnustada müügilepingu tühisust (hiljem hagenud lepingu kehtetuks

tunnistamist), samuti nõudnud enda omandiõiguse tunnustamist kostja II aktsiatele, enda kandmist

EVK-sse ja äriregistrisse kostja II aktsiate omanikuna ning kostja II aktsionäride üldkoosoleku

nõukogu valimise otsuse ja nõukogu juhatuse valimise otsuse tühisuse tuvastamist.

Hageja ei ole ei algses hagiavalduses ega hiljem selgelt eristanud, millised nõuded on ta esitanud

kostja I ja millised kostja II vastu. Seda ei ole selgeks teinud ka maakohus, rikkudes nii eelmenetluses

hageja nõuete väljaselgitamise kohustust (TsMS § 392 lg 1 p 1).

16. Aktsiaseltsi üldkoosoleku ja nõukogu otsuse kehtetuks tunnistamise hagi esitatakse nii ÄS § 302

lg 1 kui ka § 322 lg 4 alusel, aga ka TsÜS § 38 lg 4 esimese lause järgi aktsiaseltsi vastu, st kostjaks

on aktsiaselts. Sama kehtib ka organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi esitamise puhul (vt ka

nt Riigikohtu 14. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-11, p 11). Seega said hageja

nõuded kostja II organi otsuste tühisuse tuvastamiseks olla suunatud üksnes kostja II vastu.

Hageja nõue enda ja kostja I vahelise müügilepingu tühisuse tunnustamiseks või kehtetuks

tunnistamiseks saab olla suunatud üksnes tehingu pooleks oleva kostja I vastu, kostja II õigusi sellega

ei riivatud. Hagiavaldusest tulenevalt põhinevad hageja nõuded aktsiatele omandiõiguse

tunnustamiseks ning kannete muutmiseks EVK-s ja äriregistris müügilepingu tühisuse tunnustamisel

või kehtetuks tunnistamisel ning on seeläbi samuti suunatud üksnes kostja I vastu.

Seega esitas hageja ühes hagiavalduses tegelikult erinevad haginõuded erinevate kostjate vastu, ilma

et oleks kontrollitud TsMS § 207 lg 1 eelduste täitmine. Tegemist ei ole TsMS § 207 lg 3 järgsete

kaaskostjatega, kelle suhtes saab vaidlusalust õigussuhet tuvastada üksnes ühiselt.

17. Erinevate kostjate vastu esitatud haginõuete ühist menetlemist ei õigusta ka hageja käsitlus

(millega sisuliselt nõustus ka maakohus), mille järgi oleks aktsiate müügilepingu tühisuse tõttu

tühised ka otsus, millega ostja kui aktsionär määras nõukogu, ja otsus, millega tühise otsusega

määratud nõukogu määras juhatuse.

Kolleegiumi hinnangul on hageja käsitlus õiguslikult võimatu, mistõttu tulnuks haginõuded kostja II

vastu jätta TsMS § 371 lg 2 p 1 või p 2 alusel menetlusse võtmata või § 423 lg 2 p 1 või 2 alusel läbi

vaatamata. Kui aktsiate müügileping ka oleks tühine või kui see tunnistatuks kehtetuks või

tühistatuks, ei mõjutaks see tulenevalt kohustus- ja käsutustehingu lahutamispõhimõttest ja

abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg-d 3 ja 4) aktsiate üleminekut kostjale I ega seetõttu ka tema

otsustusi aktsionärina (ega sellest tulenevalt ka nõukogu otsuseid). Isegi kui hageja tuginenuks

aktsiate üleandmise käsutustehingu tühisusele või tühistamisele või taotlenuks selle kehtetuks

tunnistamist, ei saanuks ka sel alusel tugineda aktsiaseltsi organi otsuste tühisusele. Kui juriidilise

isiku organina võtab otsuseid vastu isik või isikute ühendus, kellel ei ole selle organi pädevust, ei saa

rääkida juriidilise isiku organi otsuste vastuvõtmisest.

18. Ringkonnakohus jättis hagi kostja II organite otsuste tühisuse tunnustamiseks rahuldamata ja

hageja (ega kostja II) ei ole otsust vaidlustatud. Kuigi kostja I kassatsioonkaebuse resolutsioonist

võib järeldada ringkonnakohtu otsuse vaidlustamist tervikuna, ei nähtu kaebuse põhjendustest (V kd,

tl 19-27), et kostja I selles osas ringkonnakohtu otsust vaidlustaks. Pealegi ei oleks kostjal I TsMS §-

st 3 tulenevalt nagunii õigust vaidlustada ringkonnakohtu otsust teda mittepuudutavas osas (vt ka

nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 17).

Seega ei ole ringkonnakohtu otsust kostja II organi otsuste tühisuse tunnustamise haginõuete osas

vaidlustatud ja kohtuotsus on selles osas seega TsMS § 456 lg 4 teisest lausest, § 654 lg 1 teisest

lausest ja § 655 lg 2 p-st 1 tulenevalt jõustunud. Nii ei ole kassatsioonimenetluse esemeks enam

nõuded kostja II vastu, kes ei ole seetõttu ka kassatsioonimenetluse osaline. Seetõttu jätab kolleegium

tähelepanuta ka kostja II nimel kassatsioonimenetluses esitatud seisukoha, olgugi et Riigikohus

ekslikult ise seda seisukohta küsis.

19. Esialgse hagi esitas hageja ise 25. septembril 2007, hageja pankroti väljakuulutamise järel esitas

tema pankrotihaldur M. Krupp 20. veebruaril 2008 menetlusse astumise avalduse. Tulenevalt

PankrS § 43 lg 1 esimesest lausest oli haldur õigustatud seda tegema. Kolleegiumi hinnangul on

hageja aktsiate saamisele suunatud haginõuded kostja I vastu seotud hageja pankrotivaraga. Kaudselt

on pankrotivaraga seotud ka kostja II vastu esitatud nõuded organite otsuste tühisuse tuvastamiseks,

kuna need on seotud pankrotivarasse kuuluda võivatest aktsiatest tulenevate aktsionäriõiguste

teostamisega.

Kuna haldur on astunud menetlusse PankrS § 43 lg 1 esimese lause varem kehtinud redaktsiooni

alusel hageja seadusliku esindajana, tunnustab kolleegium teda sellisena ka kassatsioonimenetluses

(vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 31).

20. Tähelepanuta jäävad hageja seisukohad, mille ta on esitanud R. Voki vahendusel.

Tulenevalt PankrS § 43 lg 1 esimesest lausest (enne 24. märtsi 2011 kehtinud redaktsioonis) esindab

hagejat kui pankrotivõlgnikku menetluses pankrotihaldur ja võlgnik ise taotlusi esitada ei saa (vt ka

nt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 13). Võlgnik saanuks

PankrS § 43 lg 1 teise lause järgi ise menetluses osalemist jätkata üksnes juhul, kui haldur on

menetlusest teadlik, kuid menetlusse ei astu. Lisaks ei saa isik kassatsioonimenetluses TsMS § 218

lg 3 esimesest lausest ja lg-st 4 tulenevalt ka vastustajana osaleda vandeadvokaadiks mitteoleva

lepingulise esindaja vahendusel.

21. Nagu kolleegium märkis (vt otsuse p 16), olid kostja II vastu suunatud haginõuded tema organi

otsuste tühisuse tuvastamiseks. Kostja II pankroti väljakuulutamise järel esitas tema pankrotihaldur

V. Kraavi 4. novembril 2008 avalduse, milles teatas enda astumisest kostja II esindajana menetlusse

(II kd, tl 329-330). Maakohus on seda aktsepteerinud ja hilisemas kohtumenetluses ongi V. Kraavit

tunnustatud kostja II esindajana menetluses.

Kolleegium märgib, et kui pankrotihalduri menetlusse astumise ajal võis selleks õigustust näha

PankrS § 54 enne 1. jaanuari 2010 kehtinud lg-st 4, siis kehtiva õiguse järgi see nii ei ole. Võlgniku

pankrotivara ei puuduta vähemalt üldjuhul vaidlus tema organi otsuste tühisuse üle. Tegemist on

juriidilise isiku sisemise vaidlusega, kus jääb pädevaks juriidilist isikut esindama juhatus. Sellisesse

vaidlusse ei saa astuda pankrotihaldur. Menetlusse astumise õigust ei tulene mh PankrS § 43 lg-st 5

halduri edasikaebeõiguse kohta ega PankrS § 35 lg 1 p-st 2 ega § 541 lg 3 teisest lausest.

II

22. Kolleegium jätab rahuldamata kostja I taotluse peatada asjas menetlus kuni kostja II äriregistrist

kustutamiseni. Kolleegiumi arvates jättis ka ringkonnakohus õigesti menetluse peatamata.

23. Peatamise alusena on kostja I tuginenud TsMS §-le 355 ja § 356 lg-le 1. Sisuliselt põhjendab

kostja I oma taotlust sellega, et kostja II tuleb vältimatult äriregistrist kustutada, millega muutuks

sisutuks ka hageja nõue kostja I vastu ning seetõttu tuleks haginõuded kostja I vastu jätta edaspidi

läbi vaatamata või rahuldamata.

24. Pärnu Maakohus on 4. märtsil 2011 (IV kd, tl 125-132) kinnitanud kostja II pankrotimenetluses

lõpparuande ning lõpetanud pankrotimenetluse ja otsustanud kostja II registrist kustutada.

Kolleegium leiab, et selline otsustus on tehtud ennatlikult ning ÄS § 381 lg 1 kolmandat lauset

eirates. Viidatud sättest tuleneb, et aktsiaseltsi saab likvideerimise järel registrist kustutada üksnes

juhul, kui aktsiaselts ei osale poolena üheski käimasolevas kohtumenetluses. Nimetatud sätte eesmärk

on vältida n-ö tagaselja registrist kustutamisega kohtumenetluse nurjamist. Kolleegiumi hinnangul

kehtib see TsÜS § 41 lg-st 1 ja PankrS § 130 lg-st 3 tulenevalt ka võlgniku likvideerimisel

pankrotimenetluses, st likvideerimise üldsätted kohalduvad ka pankrotimenetluses, kuivõrd seal ei ole

teistsugust regulatsiooni. Samuti tuleb halduril tagada sellistest menetlustest tulenevate võimalike

menetluskulude nõuete maksmapanek pankrotivara suhtes. Seega ei oleks kohus võinud otsustada

registrist kustutamist enne, kui ta ei olnud saanud haldurilt kinnitust, et võlgniku osalusega

kohtumenetlused on lõppenud. Sõltumata sellest on õigesti toiminud äriregistri pidaja, kes ei ole enne

menetluse lõppemist kostja II suhtes teda äriregistrist kustutanud. Kui kostja II haldur varjas kohtu ja

registripidaja eest, et lahendamisel on hagi kostja II vastu, ja taotles ikkagi kostja II registrist

kustutamist, võib haldur olla rikkunud oma ametikohustusi.

25. Menetlus kostja II osas on lõppenud ringkonnakohtu otsuse jõustumisega tema suhtes (vt otsuse

p 18). Kostja II registrist kustutamist ei takista see, et hageja ja kostja I vaidlevad kostja II aktsiate

müügilepingu kehtivuse ja tagasitäitmise üle. Aktsiad peavad ÄS § 228 lg 1 järgi olema registreeritud

EVK-s, kes peab ÄS § 233 lg 2 esimese lause järgi ka aktsiaraamatut. Aktsiad on kajastatud

väärtpaberikontodel EVK-s ja kannete tegemist, mh aktsiate kontodelt ülekandmist reguleeritakse

Eesti väärtpaberite keskregistri seaduses (EVKS). Aktsiaseltsi aktsiad kustutatakse EVK-st

EVKS § 18 lg 2 järgi mh äriühingu lõppemisel likvideerimis- või pankrotimenetluse lõpetamisega.

Seega kaasneb kostja II registrist kustutamisega ka tema aktsiate kustutamine EVK-st.

26. Kohus saab vaidluse müügilepingu kehtivuse üle lahendada aga ka siis, kui müügieset enam ei ole

ja lepingu tagasitäitmine on algsel kujul muutunud võimatuks. Seda õigustab kas või juba

menetluskulude õiglase jaotuse tagamise vajadus. Pealegi tuleneb TsÜS § 84 lg 1 teisest lausest

ja § 90 lg-st 2 ning VÕS § 1032 lg-st 2, et saadu väljaandmise võimatuse korral võib olla kohustus

hüvitada saadu väärtus. Sama järeldus tuleneb tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel

PankrS § 113 lg-st 3. Lisaks on võimalik ka registrist kustutatud äriühing taastada koos õigusvõime ja

senise osaluse taastamisega (vt ÄS § 381 lg-d 2 ja 3).

Seega ei ole alust asjas menetlust peatada, ootamaks kostja II registrist kustutamist. Samuti ei ole

alust jätta hagi kostja I vastu tervikuna läbi vaatamata, nagu taotleb kostja I. Samale lõpptulemusele

jõudis (küll sisuliselt seda põhjendamata) ka ringkonnakohus.

III

27. Esialgses hagis palus hageja tunnustada müügilepingu tühisust ning enda omandiõigust kostja II

aktsiatele ja kanda ennast EVK-sse ja äriregistrisse kostja II aktsiate omanikuna. Pankrotihalduri

vahendusel esitatud täiendatud hagiavalduses palus hageja müügilepingu tühisuse tunnustamise

asemel tunnistada leping tagasivõitmise korras kehtetuks, muud nõuded jäid samaks.

28. Algses hagiavalduses tugines hageja müügilepingu tühisusele nii näilikkuse (TsÜS § 89) kui ka

heade kommete vastasuse tõttu (TsÜS § 86), lisaks väitis ta, et on lepingu tühistanud raskete

asjaolude ärakasutamise tõttu enne 1. maid 2009 kehtinud TsÜS § 97 alusel (vt I kd, tl 7).

Näilikkusele viidates tugines hageja eelkõige asjaoludele, et aktsiad n-ö vormistati ajutiselt kostja

omandisse, vältimaks neile sissenõude pööramist kriminaalmenetluses. Heade kommete vastasust

nägi hageja selles, et ca 250 000 000 kroonise väärtusega aktsiad anti ära 400 000 krooni eest.

Tehingu tühistamise alusena väitis ta, et kostja I kasutas ära seisundit, milles ta oli

kriminaalmenetlusest tuleneva vara arestimise ohu tõttu ja hageja haigust ning mõjutas hagejat end

usaldama eriliste võimetega.

24. jaanuari 2008. a menetlusdokumendis jäi hageja sisuliselt tuginema üksnes sellele, et müügileping

on vastuolus heade kommetega, samas väites, et millestki hagis esitatust ta ei loobu (I kd, tl 97).

18. märtsil 2008 esitas hageja täpsustatud hagiavalduse (I kd, tl 136-140). Selles tugines hageja

üksnes väitele, et tehing on vastuolus heade kommetega, kuna 400 000 krooni eest omandati aktsiad

äriühingus, millel on põhivahendeid 200 000 000 krooni, ja tehingu eesmärk oli takistada hageja

võlausaldajate nõuete aktsiate arvel rahuldamist.

Halduri vahendusel esitatud täiendatud hagiavalduse (I kd, tl 173-178) põhjenduste järgi on

müügileping kinke iseloomuga ning see tuleb PankrS § 110 lg 1 p 2 ja § 111 lg 1 p 2 alusel tunnistada

tagasivõitmise korras kehtetuks. Leping sõlmiti aasta jooksul enne hageja pankrotimenetluse

algatamist. Kostja I pidi aru saama, et tehinguga kahjustatakse teiste võlausaldajate huve.

29. Kohtud on lahendanud pankrotithalduri vahendusel esitatud tagasivõitmise nõude. Samas ei ole

üheselt selgeks tehtud, kas hageja on oma põhinõude osas (müügilepingu tühisuse tuvastamine või

kehtetuks tunnistamine) hagi eset või alust muutnud või esitanud alternatiivseid nõudeid.

Maakohus on märkinud, et ta ei analüüsi müügilepingu kehtivuse osas muid hageja väiteid tehingu

tühisuse ja tühistamise kohta, kuna hagi rahuldatakse pankrotiseaduse alusel. Samas on maakohus

siiski märkinud, et müügileping ei ole heade kommete vastasuse tõttu tühine. Lisaks on maakohus

märkinud, et hageja ei ole hagi muutnud ning samad on nii hagi alus kui ka ese, muudetud on vaid

õiguslikku konstruktsiooni.

Ringkonnakohtu otsusest (p-d 48 ja 49) võib järeldada, et halduri vahendusel 21. aprillil 2008 (mitte

18. aprillil 2008, nagu on ekslikult märgitud kohtuotsustes) esitatud täiendava hagiavaldusega (I kd,

tl 173-178) muudeti esialgset hagi kostja I nõusolekul TsMS § 376 lg 1 alusel. Seega erineb

ringkonnakohtu käsitlus maakohtu omast, kuigi ringkonnakohus oma otsuse p 45 järgi nõustus

maakohtu otsuse põhjendustega.

30. Hageja algne haginõue oli tuvastada müügilepingu tühisus, st tegemist oli tuvastushagiga

TsMS § 368 lg 1 mõttes. Pankrotihalduri vahendusel esitatud hagis paluti tehing kehtetuks tunnistada

tagasivõitmise korras PankrS § 110 lg 1 p 2 ja § 111 lg 1 p 2 alusel. Seega on tegemist uue nõude

esitamisega, küsimus on vaid selles, kas selliselt sooviti muuta hagi TsMS § 376 mõttes või täiendati

hagi alternatiivse nõudega, st esitati täiendav haginõue, mille võinuks TsMS § 374 alusel liita

põhimenetlusse. Menetluse kord on mõlemal juhul erinev (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 54-59).

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et vaatamata menetluse kestel hageja esitatud vastuolulistele

väidetele, saab lähtuda sellest, et tehingu tühisuse tuvastamise nõue on asendatud tehingu kehtetuks

tunnistamise nõudega. Vastaspool ei ole hagi muutmisele piisavalt aegsasti vastuväiteid esitanud ja ka

maakohtu käitumisest saab järeldada hagi muutmisega nõustumist.

31. Kolleegium märgib lisaks, et tehing ei saa olla TsÜS § 86 järgi heade kommete vastane ainuüksi

põhjusel, et ese on müüdud liiga odavalt või ostetud liiga kallilt (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-140-07, p 32). Võlausaldajate kahjustamine kui tehingu eesmärk ei pruugi olla kooskõlas

heade kommetega, kuid erinormidena reguleerivad selliste tehingute vaidlustamist pankrotiseaduse

tagasivõitmise sätted (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23).

Samuti märgib kolleegium, et hageja algselt esitatud asjaolud viitasid võimalusele, et pooled võisid

olla sõlminud tingimusliku müügilepingu tagasimüügikohustusega või et müügileping võis tõepoolest

olla tühine näilikkuse tõttu TsÜS § 89 alusel (vt selle kohta ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-80-05, p-d 21 ja 22), kuid neile asjaoludele ei ole hageja menetluses hiljem tuginenud (vt otsuse

p 28).

32. Eelnevast (vt otsuse p-d 27-31) järeldub, et hageja esmaseks nõudeks jäi müügilepingu kehtetuks

tunnistamise nõue tagasivõitmise korras. Kuna hageja ei vaidlustanud aktsiate üleandmise

käsutustehingut, tekib kostjal I müügilepingu kehtetuks tunnistamisel võlaõiguslik kohustus aktsiad

hagejale tagasi anda. Maakohus on hageja n-ö järelnõudeid ümber formuleerides kohustanud kostjat I

aktsiate omandi hagejale üle andma ning esitama EVK-le ja äriregistrile taotluse registreerida aktsiate

omanikuna hageja. Ringkonnakohus on selle heaks kiitnud.

Kolleegium ei nõustu kostjaga I, et hageja "järelnõudeid" tõlgendades ületasid kohtud hagi piire.

Sisuliselt tõlgendasid nad hageja nõudeid kitsendavalt, mis võimaldaks neid osaliselt rahuldada.

Samas pidanuks juba maakohus hageja nõuetega seotud asjaolud eelmenetluses korrektselt selgeks

tegema, kuid praegusel juhul ei saa minetust lugeda oluliseks menetlusnormi rikkumiseks.

33. Kolleegium jätab läbi vaatamata hageja nõude kanda ennast äriregistrisse kostja II aktsiate

omanikuna (või kohustada kostjat I esitama vastav tahteavaldus registripidajale). Osas, milles kohtud

kohustasid kostjat I sellist taotlust esitama, tuleb otsused tühistada.

Äriregistrisse kantakse ÄS § 31 järgi ainult seaduses ettenähtud andmed ja aktsiaseltsi aktsionäride

registrisse kandmist seadus ette ei näe. Aktsiast tulenevad õigused kuuluvad ÄS § 228 lg 2 järgi

isikule, kes on aktsionärina kantud aktsiaraamatusse. Aktsiaraamatut peab ÄS § § 233 lg 2 esimese

lause järgi aga EVK pidaja. Küll peab aktsiaseltsi, mille kõik aktsiad kuuluvad ühele aktsionärile või

ühe aktsionäri kõrval kuuluvad selle aktsiaseltsi aktsiad ainult aktsiaseltsile endale, juhatus ÄS § 2891

lg 1 järgi viivitamata esitama äriregistri pidajale sellekohase kirjaliku teadaande, mida säilitatakse

äritoimikus. Sellel teabel ei ole aga õiguslikku tähendust aktsiate kuuluvuse osas ka siis, kui see on

kajastatud äriregistri infosüsteemis.

Seega on sellist nõuet õiguslikult võimatu rahuldada ja see tuleb TsMS § 423 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel

jätta läbi vaatamata.

34. Õiguslikult võimatu oleks ka hageja nõue tunnustada enda omandiõigust aktsiatele, kui

müügileping tunnistatakse kehtetuks. Kohtud tõlgendasid seda aga kitsendavalt (vt otsuse p 32),

kohustusena anda aktsiate omandiõigus (s.o aktsiad) üle hagejale ja esitada selleks vajalik

tahteavaldus EVK pidajale.

Tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud lepingu alusel üleantu tagastamise kohustus tuleneb

PankrS § 119 lg-st 1. Aktsiate üleandmiseks on vajalik need EVKS § 12 lg 1 ja § 15 järgi kanda

hageja väärtpaberikontole EVK-s, millega muutub ka aktsionäri kanne aktsiaraamatus. Selleks võib

kostjalt I tahteavaldust nõuda TsÜS § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 alusel.

IV

35. Hageja on esitanud kostja I vastu esmase nõude tunnistada müügileping kehtetuks (vt nõude

kohta otsuse III osa). Seejuures on hageja tuginenud PankrS § 110 lg 1 p-le 2 ja § 111 lg 1 p-le 2,

väites, et:

tehingul on kinke iseloom;

tehing on tehtud aasta jooksul enne hageja pankrotimenetluse algatamist;

kostja I pidi aru saama, et tehinguga kahjustatakse hageja võlausaldajate huve.

36. Kostja I väitis hagile vastu vaieldes eelkõige, et:

müügilepingul ei olnud kinke iseloomu, kuna kostjal II olid ka kohustused;

tehing ei kahjustanud hageja võlausaldajaid, kuna neid tal tehingu tegemise ajal ei olnud, hageja

kuulutas pankroti välja enda algatusel ning hageja vastu esitatud nõuete sisu ja tekkimise aeg on

teadmata;

kostja I ei olnud teadlik hageja võlgadest.

37. Kohtud tunnistasid müügilepingu kehtetuks PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel järgmistel

põhilistel põhjendustel:

müügilepingul on kinke iseloom, kuna kostja II aktsiad müüdi õiglasest hinnast 56 000 000 krooni

võrra madalama hinnaga;

müügileping sõlmiti aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist;

kostja I ei ole ümber lükanud võlausaldajate kahjustamise eeldust.

38. Esmalt märgib kolleegium, et tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb

PankrS § 193 lg-t 1 kohaldades lähtuda tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseaduse redaktsioonist

(vt ka nt Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 14; 3. novembri 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08, p 10). Müügileping sõlmiti 22. jaanuaril 2007. Samas ei erine

kehtivad tagasivõitmist puudutavad pankrotiseaduse sätted põhimõtteliselt tehingu tegemise aegseist.

39. Lähtudes PankrS § 109 lg-st 1, § 111 lg 1 p-st 1 ja lg-test 2 ja 3 (kohaldatavas redaktsioonis),

peavad lepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 111 lg 1 p 1 alusel olema täidetud järgmised

eeldused:

lepingu näol on tegemist kinkelepinguga või poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on lepingul kas või

osaliselt kinke iseloom;

leping on sõlmitud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist või pankrotimenetluse

algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni;

lepingu teine pool (kingisaaja) ei tõenda, et kinkelepinguga ei kahjustatud võlgniku võlausaldajate

huve.

40. Pooled ei vaidle selle üle, et müügileping sõlmiti aasta jooksul enne hageja pankrotimenetluse

algatamist Müügileping sõlmiti 22. jaanuaril 2007. Hageja pankrotimenetlus algatati 16. jaanuaril

2008 ja tema pankrot kuulutati välja 20. veebruaril 2008.

41. Kostja I väidab, et müügilepingul ei olnud kinke iseloomu, kuna müüdud aktsiate väärtus ei olnud

müügi ajal müügihinnast oluliselt suurem.

Kolleegium nõustub kostjaga I, et kohtud ei ole müüdud aktsiate väärtust selgelt tuvastanud, leides

eksperdiarvamusele tuginedes üksnes, et kostja II omakapitali väärtus 56,43 miljonit krooni

iseloomustab ka tema aktsiate väärtust. Maakohus määras ekspertiisi 26. juunil 2008, määruse järgi

kostja II aktsiate turuväärtuse kindlakstegemiseks 2007. a jaanuari seisuga (II kd, tl 227-228).

Eksperdiarvamuses (hindamisraportis) (II kd, tl 261-320) on leitud, et 31. detsembri 2006. a seisuga

oli kostja II 100% omakapitali õiglaseks väärtuseks vähemalt 56,43 miljonit krooni enne

tulumaksukorrektiivi. Seega ekspert tegelikult maakohtu esitatud küsimusele ei vastanudki.

Kolleegium nõustub siiski kohtutega, et ekspertiisi saab kasutada müüdud aktsiate väärtuse

hindamisel müügi ajal, isegi kui selles kasutatud metoodika ei pruugi olla põhjendatud ja kohtute

põhjendused on aktsiate väärtuse kohta sisuliselt puudulikud (vt aktsiate ja ettevõtte väärtuse

hindamise kohta Riigikohtu 21. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04, p-d 31-41).

Nimelt ei tulnud praeguses asjas määrata aktsiate eest hüvitist ega olnud muul põhjusel vajalik

tuvastada, kui suur oli aktsiate täpne väärtus, vaid PankrS § 111 lg 3 mõttes tuli kindlaks teha üksnes

see, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused

erinevad suurusjärgu võrra. Seda on kohtud ka teinud. Kostja I etteheited ei anna põhjust jõuda

seisukohale, et eksperdiarvamus on tõendina kõlbmatu. Kostjal I oli võimalik esitada aktsiate

väärtuse kohta omapoolseid tõendeid või taotleda kohtult uue ekspertiisi korraldamist. Kolleegium

ise TsMS § 688 lg-test 4-6 tulenevalt tõendeid hinnata ei saa.

Seega lähtub kolleegium kohtute tuvastatust, et müügilepingul oli kinke iseloom.

42. Kuna PankrS § 109 lg 1 järgi saab kohus tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks üksnes

tehingu, millega kahjustatakse võlausaldajate huve, kehtib see ka kinkelepingu kehtetuks

tunnistamisel PankrS § 111 alusel. Tulenevalt PankrS § 111 lg-st 2 on tõendamiskoormus siin

kostjal I, st tema peab tehingu kehtetuks tunnistamise vältimiseks tõendama, et tehinguga ei

kahjustatud võlausaldajate huve.

Maakohus ei ole sellele küsimusele otsuses tähelepanu pööranud, st ei ole tuvastanud, et

müügilepinguga kahjustati hageja võlausaldajate huve. Ringkonnakohus on küll põhjendusteta, kuid

siiski märkinud, et kostja I ei ole võlausaldajate kahjustamise eeldust ümber lükanud

(vt ringkonnakohtu otsuse p 46).

43. Kostja I on vastuses täiendavale hagiavaldusele väitnud, et müügileping ei kahjusta

võlausaldajaid, kuna ei ole selge võlausaldajate nõuete tekkimise alus ja aeg ning hageja pankrot

kuulutati välja tema enda taotlusel, võlast Leonid Sokolile hakkas hageja rääkima alles pärast

pankrotti (vt II kd, tl 203 ja 204).

Kohtud ei ole põhjendanud, miks nad kostja I vastuväidetega ei nõustu. Samas ei ole kostja I

kassatsioonkaebuses neile vastuväidetele enam tuginenud ega kohtutele varem esitatud vastuväidete

hindamata jätmist ette heitnud. Kassatsioonkaebuses väidab kostja I üksnes, et ei teadnud

võlausaldajate kahjustamisest ega pidanudki teadma (V kd, tl 25), millel ei ole kinke iseloomuga

tehingu kehtetuks tunnistamisel tähendust.

V

44. Kostja I väitis hagile vastu vaieldes muu hulgas, et hagi rahuldamiseks peaks hageja tagastama

aktsiate eest tasutud 400 000 krooni ning et hageja nõuded on muutunud sisutuks, sest tehingueelset

olukorda ei ole kostja II pankroti tõttu võimalik taastada.

Kohtud leidsid aga, et VÕS § 111 lg-tes 1 ja 4 sätestatu ei takista nõude rahuldamist, PankrS § 119

lg 5 järgi saab kostja I hagejale üleantu eest nõuda hüvitist üksnes pankrotivõlausaldajana.

45. Tagasivõitmise esmase tagajärjena peab tehingu teine pool PankrS § 119 lg 1 järgi tagastama

pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos kasuga. PankrS § 119 lg-te 4-6 alusel tuleb pankrotivarast

aga (vastastikuse tehingu puhul) tagastada ka tehingu alusel saadu. Seega on põhimõtteliselt tegemist

vastastikuse tagasitäitmisega, st poolte vahel tekib alusetu rikastumise võlasuhe, millele kohalduvad

pankrotimenetluse tõttu aga esmajoones pankrotiseaduse erisätted.

46. Pankrotiseaduse § 119 lg-tes 4 ja 5 eristatakse teise poole vastunõude maksmapanekut sõltuvalt

sellest, kas teine pool teadis või pidi tehingu tegemisel teadma, et tehinguga kahjustatakse teiste

võlausaldajate huve, ning sõltuvalt sellest, kas tegemist on üleantu tagastamise või selle väärtuse

hüvitamisega. Üldjuhul kohaldub üleantu tagastamisel PankrS § 119 lg 4, mille järgi tuleb võlgnikul

teisele poolele üleantu tagastada, tagastamise võimatuse korral tuleb hüvitada selle väärtus

PankrS § 146 lg 1 kohaselt, st pankrotimenetlusega seotud väljamaksena, mis tehakse pankrotivarast

enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Kui teine pool teadis või pidi tehingu tegemisel teadma, et

tehing kahjustab teiste võlausaldajate huve, saab ta PankrS § 119 lg 5 esimese lause järgi nõuda

võlgnikule üleantu eest hüvitist üksnes pankrotivõlausaldajana PankrS § 153 lg 1 p-s 3 nimetatud

nõudena, mis rahuldatakse viimases järjekorras.

47. Kolleegium leiab, et kui tehingute puhul, mille alusel on pankrotivõlgnik saanud teiselt poolelt

raha, mille ta peaks tagastama, tuleb teise poole raha tagastamise nõuet käsitada väärtuse hüvitamise

nõudena nii PankrS § 119 lg 4 kui ka lg 5 mõttes. Seega tuleb teisel poolel raha tagastamist nõuda

vastavalt kas PankrS § 146 lg 1 või § 152 lg 1 p 3 alusel.

48. Kolleegium leiab samuti, et PankrS § 119 lg-test 4-6 tuleneb erikord tehingu teise poole rahaliste

nõuete maksmapanekuks. See välistab kolleegiumi arvates tagasivõidetud tehingu tagasitäitmisel

VÕS § 110 lg 5 ja § 111 lg 7 kohaldamise, st tehingu teine pool ei saa üleantu tagastamisest keelduda,

kuni talle tagastatakse tema üleantud raha. Kolleegium märgib, et see ei välista raha tagastamise

nõude maksmapanekut ka tagasivõitmise menetluses vastuhagiga, eelkõige PankrS § 119 lg-s 4

ettenäthud juhul. Selle nõude maksmapanekul peaks olema analoogiline olukord PankrS § 149 lg-s 1

massikohustuste kohta sätestatuga, et selle täitmist võib võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda

üldkorras ja korraldada ka täitemenetluse kogu pankrotivara suhtes.

Seega leidsid kohtud põhjendatult, et hagi rahuldamist ei takista kostja I vastuväide tasutud raha

tagastamiseks.

49. Küll viitas ringkonnakohus põhjendamatult PankrS § 119 lg-le 5, millest saab järeldada, et

kostja I teadis müügilepingu sõlmimisel hageja võlausaldajate huvide kahjustamisest või pidi seda

teadma. Selliseid asjaolusid ei ole kohtud tuvastanud ning viide PankrS § 119 lg-le 5 tuleb

ringkonnakohtu otsusest välja jätta. Küsimus, kas kostja I nõue raha tagastamiseks rahuldatakse

PankrS § 119 lg 4 või 5 alusel, lahendatakse selle nõude esitamisel.

VI

50. Kolleegium leiab, et asja hind ei ole määratud õigesti, ja muudab TsMS § 137 lg 11 alusel hinda

nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus.

51. Maakohtu otsuses ei ole asja hinda vastuolus TsMS § 442 lg 2 p-ga 51 üldse märgitud. Hagis

leidis hageja, et hagihind on 400 000 krooni (I kd, tl 9).

Lõppkokkuvõttes menetles maakohus hageja nõuet kostja I vastu müügilepingu kehtetuks

tunnistamiseks ja n-ö abinõudeid tehingu tagasitäitmise korras aktsiate hagejale üleandmiseks, samuti

hageja nõudeid kostja II vastu aktsionäride üldkoosoleku ja nõukogu otsuse tühisuse tunnustamiseks.

Kostja I vastu suunatud nõuded saab TsMS § 134 lg 3 järgi hagihinna tähenduses lugeda üheks

varaliseks nõudeks ning hagihind peaks tulenevalt TsMS §-st 123 ja § 126 lg-st 2 olema määratud

vaidlusaluste aktsiate hinnaga hagi esitamise ajal, s.o 25. septembril 2007. Aktsiate müügihinna

400 000 krooni (25 564 eurot 66 senti) võtmine hinna määramise aluseks ei ole kohtute tuvastatud

asjaoludel õige. Hageja enda väitel oli aktsiate hind sadades miljonites kroonides ja kohtuotsuse järgi

oli aktsiate väärtus hagi esitamise ajal 56 430 000 krooni (3 606 534 eurot 33 senti). See on ka

kostja I vastu esitatud haginõuete hind ja seda sõltumata kostja II hilisemast pankrotist.

Kostja II vastu esitatud haginõuete hind maakohtus oli TsMS § 131 lg 1 järgi 1/10 kostja II

aktsiakapitalist, s.o 400 000 kroonist, TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi nõudeid liites seega

80 000 krooni (5112 eurot 93 senti).

52. Ringkonnakohtu otsuse järgi on asja hind 79 889 eurot 56 senti (1 249 999 krooni 99 senti).

Sellise summa kujunemine ei ole mõistetav.

Kostja II apellatsioonkaebuse hinnaks luges ringkonnakohus kaebuse esitamisel õigesti 80 000 krooni

(5112 eurot 93 senti) (IV kd, tl 69).

Kostja I apellatsioonkaebuse hinna kohta saab ringkonnakohtu 29. novembri 2010. a määrusest

menetlusabi andmise kohta kostjale I järeldada üksnes, et kostja I peab maksma riigilõivu

40 000 krooni (IV kd, tl 64-66). Sellest saab enne 1. jaanuari 2011 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1

alusel järeldada, et kostja I apellatsioonkaebuse hinnaks määras ringkonnakohus 400 000 krooni

(25 564 eurot 66 senti). See hind on TsMS § 137 lg-st 1 lähtudes ebaõige ning õige hind on kostja I

apellatsioonkaebuse osas 56 430 000 krooni (3 606 534 eurot 33 senti) (vt otsuse p 51).

53. Riigikohus määrab asja hinnaks kassatsiooniastmes TsMS § 137 lg 1 alusel kostja I kaebusest

tulenevalt samuti 56 430 000 krooni (3 606 534 eurot 33 senti).

54. Kolleegium jätab muutmata ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas maakohtus ja

ringkonnakohtus. Vastuseks kostja I kassatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et ei leia, et

ringkonnakohus oleks jaganud menetluskulusid poolte vahel ebaõiglaselt või jätnuks seejuures

põhjendamatult kohaldamata mh TsMS § 190 lg 7.

Hageja kassatsioonimenetluse kulud jätab kolleegium TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja I

kanda ning kostja I menetluskulud kassatsiooniastmes tema enda kanda.

Menetlusosalised võivad TsMS § 174 lg 1 alusel nõuda asja lahendanud maakohtult menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist kulujaotuse alusel 30 päeva jooksul alates asjas lahendi jõustumisest.

55. Kuna asja hind kostja I vastu esitatud nõuete osas oli oluliselt kõrgem sellest, mida pooled võisid

eeldada riigilõivu ja kassatsioonikautsjoni tasumisel (vt otsuse p-d 51-53), tuleks tasumata riigilõiv ja

kassatsioonikautsjon TsMS § 147 lg 3 ja § 179 lg 1 alusel hagejalt ja kostjalt I tervikuna välja mõista.

Arvestades erandlikke asjaolusid, milleks on kohtute määratud väär hind, võimaluse puudumine jätta

nõue või kaebus esitamata suure riigilõivu või kautsjoni tõttu ning vaidluse esemeks olevate aktsiate

väärtuse eeldatav oluline vähenemine vaidluse ajal, leiab kolleegium, et väljamõistetavat riigilõivu on

võimalik vähendada. Selleks kohaldab kolleegium TsMS § 190 lg-t 7, menetlusabina tasumata jäetud

riigilõivu riigi kasuks väljamõistmise piiramise võimaluse kohta, mida saab kolleegiumi arvates

analoogia alusel kohaldada ka maakohtus hageja tasumata jäetud riigilõivu välja mõistamata jätmisel.

Siiski tuleb kolleegiumi arvates mõista hagejalt riigituludesse lisaks juba välja mõistetud 319 eurole

56 sendile veel 271 eurot 62 senti, s.o maakohtus kostja II vastu esitatud haginõuetelt tasumata jäetud

riigilõiv 4250 krooni (vt otsuse p 51). Kokku mõistetakse hagejalt riigituludesse seega 591 eurot

18 senti.

56. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

57. Kostja I esindaja vandeadvokaat E. Sassiani taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu tuleb

rahuldada osaliselt. Teenust vahendanud advokaadibüroo kasuks tuleb määrata riigi õigusabi tasuks

250 eurot (sh käibemaks).

Kolleegiumi arvates ei ole tõenäoline, et kassatsioonkaebuse koostamiseks ja menetluse

ettevalmistamiseks kulus 18,5 pooltundi, eriti kui kostjat I on esindanud sama advokaat kõigis

kohtuastmetes ning kassatsioonkaebuse tekst kattub vähemalt osaliselt ka apellatsioonkaebuse

tekstiga.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa

Riigikohtunik Villu Kõve eriarvamus

1. Ma ei nõustu kolleegiumi enamusega otsuse V osas väljendatud seisukohaga nagu välistaks

PankrS § 119 tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu tagasitäitmisel VÕS § 110 lg 5

või § 111 lg 7 kohaldamise. Seetõttu tulnuks asi saata vastuväite lahendamiseks tagasi

ringkonnakohtule.

2. Minu arvates ei piira PankrS § 119 lg-d 4-6 otsuses nimetatud ulatuses VÕS § 1034 lg 3

kohaldamist, mille järgi peavad pooled saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama samaaegselt

ning vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Võlaõigusseaduse § 111 lg-st 7 ja § 110 lg-st 5

tuleneb, et kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest

vastastikuse kohustuse täitmisele tuginedes keeldub, teeb kohus otsuse, millega võlgnikku kohustakse

otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on

täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. VÕS § 110 lg 5 saanuks kohaldada VÕS § 110 lg 1

alusel ka alusetu rikastumise sätteid kohaldamata.

3. Põhjendamatu on kolleegiumi enamuse käsitlus nagu ei kohalduks tehingu järgi üleantud raha

tagastamisel mitte üleantu tagastamise, vaid selle väärtuse hüvitamise regulatsioon (vt otsuse p 47).

Kui pankrotivõlgnik peaks üle andma aktsiad (kinnisasja vm sarnase vara) ja teine pool raha, siis

saaks ka kolleegiumi enamuse põhjenduste järgi ilmselt VÕS § 110 lg 5 rakendada. PankrS § 119

kohaldub aga ühtmoodi kõigi üleantud esemete (ka raha) puhul. Vähemalt heauskse tehingu teise

poole puhul PankrS § 119 lg 4 järgi tuleb tema huvi vastusooritus tagasi saada eelistada

pankrotihalduri võimalikule huvile esmalt tagasivõidetu realiseerida. Vastusoorituse nõude esitamise

aega piirav PankrS § 119 lg 6 kohaldub minu arvates üksnes juhul, kui kohus ei ole määranud üleantu

vastastikust täitmist. Ebamõistlik on olukord, kus vastuhagi esitamine samas menetluses on lubatav,

kuid vastastikku täitmise ettenägemine VÕS § 110 lg 5 alusel mitte. Pealegi saaks teise poole hagi

alusel pöörata sissenõude kogu pankrotivarale (ka tehingu järgi üleantule) ka enne vara realiseerimist,

mis ei oleks mõistlik tagajärg ka pankrotivõlgniku seisukohalt.

Villu Kõve