3-2-1-171-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-171-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. veebruar 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Vaike Rootsi hagi OÜ Agenor (pankrotis) vastu leppetrahvi ja

viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

10-11868

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vaike Rootsi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

64 516 eurot 25 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vaike Roots (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Marko Tiiman

Kostja OÜ Agenor (pankrotis) (registrikood 10700098), esindaja

vandeadvokaat Armand Reinmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

23. jaanuar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-11868 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ-le Vaike Rootsi kassatsioonkaebuselt 29. juulil

2011 tasutud kautsjon 639 (kuussada kolmkümmend üheksa) eurot 12 senti ja 1. augustil 2011

tasutud kautsjon 639 (kuussada kolmkümmend üheksa) eurot 12 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vaike Roots (hageja) esitas 10. märtsil 2010 Harju Maakohtule hagi OÜ Agenor (pankrotis)

(kostja) vastu leppetrahvi 1 000 000 krooni ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise 9460 krooni väljamõistmiseks. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista protsendina

põhinõudest viivise, mis ei olnud hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Osaühing MaksiVara 24. märtsil 2006 Rae vallas asuva

kinnistu jagamise teel tekkivate kinnistute võlaõigusliku müügilepingu (edaspidi ka leping nr 1).

12. novembril 2007 sõlmisid hageja, kostja, Osaühing MaksiVara ja kolmandad isikud eelnimetatud

lepingu muutmise lepingu (edaspidi ka leping nr 2), millega kostja võttis osaliselt üle Osaühingu

MaksiVara kohustused. 12. novembril 2007 sõlmitud lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma

hagejale seitsme kinnistu eest 3 000 000 krooni. Samuti nägi 12. novembri 2007. a leping ette, et

kostja kohustub hiljemalt 30. septembriks 2008 välja ehitama Sauki tee 1, Tähnase tee 11, Tähnase

tee 12 ja Tähnase tee 13 kommunikatsioonid.

26. mail 2009 esitas hageja kostjale nõude kommunikatsioonide väljaehitamiseks, andes kostjale

täiendava tähtaja 26. juunini 2009. Nii kinnistute ostuhinna tasumise kohustus kui ka

kommunikatsioonide väljaehitamise kohustus jäi kostjal täitmata. Kuna kostja rikkus 12. novembri

2007. a lepingut, siis taganes hageja sellest lepingust 22. detsembril 2009.

24. märtsi 2006. a lepingu p 6.4 sätestab, et lepingust taganemisel on hagejal õigus nõuda kostjalt

leppetrahvi. 12. novembri 2007. a lepingu p-s 3.18 on pooled kokku leppinud, et loevad 24. märtsil

2006 sõlmitud lepingu p-s 6.4 nimetatud leppetrahvi suuruseks 1 000 000 krooni. 21. jaanuari 2010. a

kirjas nõudis hageja kostjalt leppetrahvi, kuid kostja ei ole seda tasunud. Kuna kostja on viivitanud

leppetrahvi tasumisega, võlgneb kostja hagejale seadusest tulenevat viivist 9460 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. 15. augustil 2008 sõlmisid pooled lihtkirjaliku kokkuleppe, millega

lükkasid ostuhinna tasumise kohustuse edasi kuni 31. oktoobrini 2008. 12. novembri 2007. a lepingu

kohaselt kohustus hageja maksma kostjale 20. aprilliks 2008 kommunikatsioonidega liitumise tasuks

400 000 krooni. Hageja seda ei teinud. Hageja lepingust taganemine on seadusega vastuolus.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 192 lg 2 sätestab, et kui lepingupool taganeb lepingust, mille teisel poolel

osaleb mitu isikut, võib taganemisõigust teostada üksnes kõigi suhtes ühiselt. Praegusel juhul ei ole

hageja seda teinud. 24. märtsi 2006. a lepingu p-s 6.4 lepiti kokku, et müügilepingu alusel müüjale

tasutud summa loetakse tasumisele kuuluvaks leppetrahviks. 12. novembri 2007. a lepinguga asendati

esialgne ostja Osaühing MaksiVara kolme ostjaga. Seega peaks ka leppetrahv jagunema kolme ostja

vahel, st ei tohiks olla suurem kui 333 333 krooni.

3. Harju Maakohus jättis 26. augusti 2010. a otsusega hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud

hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on asja materjalidest nähtuvalt hageja ning Osaühing MaksiVara sõlminud

24. märtsil 2006 kinnistu jagamise teel tekkivate kinnistute müügilepingu, mille kohaselt pidi hageja

Osaühingule MaksiVara müüma kinnistu jagamise teel tekkivad iseseisvad kinnistud Rae vallas Peetri

külas. Osaühing MaksiVara kohustus hagejale tasuma kokku 9 000 000 krooni. Lepingu p 6.4

kohaselt kohustus ostja tasuma müüjale leppetrahvi 1 500 000 krooni, kui müüja taganeb lepingust

p 6.1 alusel. Lepingu p 6.1.4 kohaselt võib müüja lepingust taganeda, kui ostja ei ole täitnud

ostuhinna tasumise kohustust.

12. novembril 2007 on hageja, kostja, Osaühing MaksiVara ja kolmandad isikud sõlminud lepingute

ülevõtmise lepingu, müügilepingu muutmise lepingu, reaalservituudi seadmise lepingu ja omandi

üleandmise asjaõiguslepingu. Lepingu p-s 2.6 leppisid Osaühing MaksiVara ja kostja kokku, et kostja

võtab Osaühingult MaksiVara üle 24. märtsil 2006 sõlmitud lepingust tulenevad ostja õigused ja

kohustused seitsme moodustatava kinnistu osas. Hageja andis samas punktis sellele ka oma

nõusoleku. 12. novembri 2007. a lepingu p 3.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale kinnistute

eest 3 000 000 krooni 30. aprilliks 2008. Lepingu p 3.8 järgi kohustus kostja 30. septembriks 2008

välja ehitama kommunikatsioonid. Samuti vähendasid pooled 24. märtsi 2006. a lepingu p-s 6.4

märgitud leppetrahvi suurust 1 000 000 kroonini. 22. detsembril 2009 tegi hageja notariaalse

avalduse, millega taganes 12. novembril 2007 sõlmitud lepingust, kuna kostja ei ole tasunud hagejale

ostuhinda ega ehitanud välja kommunikatsioone. 24. märtsi 2006. a lepingu p-s 6.1.4 lepiti kokku, et

müüjal on õigus lepingust taganeda, kui ostja ei ole tasunud ostuhinda, ning tulenevalt sama lepingu

p-st 6.4 ja 12. novembril 2007 sõlmitud lepingu p-st 3.18 on müüjal sellisel juhul õigus nõuda

leppetrahvi 1 000 000 krooni.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole hagejale ostuhinda tasunud. Seega on kostja rikkunud

lepingut. Hageja on hagiavalduses märkinud ka seda, et kostja ei ole välja ehitanud

kommunikatsioone. Samas on hageja tuginenud leppetrahvi nõudes üksnes 24. märtsi 2006. a lepingu

p-le 6.4, mis annab leppetrahvi nõudeõiguse juhul, kui müüja taganeb lepingust ostuhinna tasumata

jätmise tõttu. Seega ei ole vaja anda hinnangut sellele, kas kostja on rikkunud kommunikatsioonide

väljaehitamise kohustust. Hoolimata sellest, et kostja on rikkunud ostuhinna tasumise kohustust, ei

saa hageja kohtu hinnangul leppetrahvi nõuda. Ostuhinna tasumata jätmise korral oli hagejal õigus

24. märtsi 2006. a lepingust taganeda, millega kaasneb ka leppetrahvi nõudeõigus. Praegusel juhul ei

ole hageja taganenud 24. märtsi 2006. a lepingust, vaid 12. novembri 2007. a lepingust. 12. novembri

2007. a lepingust taganemine ei tähenda, et hageja oleks automaatselt taganenud ka 24. märtsi 2006. a

lepingust. Hageja esindaja on 7. juuni 2010. a istungil küll märkinud, et hageja taganes kõikidest

lepingulistest suhetest kostjaga, kuid kohus ei saa sellega nõustuda. 22. detsembril 2009 tehtud

lepingust taganemise avalduses on selgelt märgitud, et taganetakse 12. novembri 2007. a lepingust.

Samuti ei saa hageja esindaja 7. juuni 2010. a istungil esitatud väidet käsitada lepingust taganemise

avaldusena, kuna 24. märtsi 2006. a lepingu p 6.3 kohaselt saab lepingust taganeda notariaalselt

tõestatud avaldusega. Kuna hageja ei ole 24. märtsi 2006. a lepingust taganenud, ei ole tal ka õigust

nõuda leppetrahvi. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja

teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. juuni 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja

kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu otsuses toodud põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid tulenevalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 korrata. Maakohus ei ole asja arutamisel

valesti käsitlenud hagi aluseks olevaid asjaolusid ega hinnanud ebaõigesti tõendeid. Samuti on

maakohus õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Maakohus leidis kõiki tõendeid kogumis

hinnates õigesti, et pärast lepingu nr 2 sõlmimist 12. novembril 2007 jäi kehtima ka leping nr 1, mis

oli sõlmitud 24. märtsil 2006. Hageja on nõude alusena viidanud lepingu nr 2 p-le 2.18. Nimetatud

punktist ei nähtu, et leping nr 1 oleks muutunud lepingu nr 2 osaks, nagu väidab hageja

apellatsioonkaebuses. Lepingu nr 2 p 2.18 kohaselt loetakse ostja OÜ MaksiVara kohustuse

ülevõtjaid lepingu nr 1 järgseteks ostjateks selliselt, nagu nad oleks olnud lepingu nr 1 järgsed ostjad

võlaõigusliku lepingu sõlmimise hetkest peale. Nimetatud sättest ei nähtu, et leping nr 1 oleks

muutunud lepingu nr 2 osaks või vastupidi. Maakohus tuvastas õigesti, et kehtima jäid nii leping nr 2,

mis sisaldas lepingute ülevõtmise lepingut, võlaõigusliku müügilepingu muutmise lepingut,

reaalservituudi seadmise lepingut ja omandi üleandmise asjaõiguslepingut, kui ka leping nr 1, mille

üheks pooleks sai kostja lepingu nr 2 p 2.18 alusel. Lepingu nr 1 kohustused ei läinud lepingu nr 2

alusel kostjale üle täies mahus. Lepinguga nr 2 asendati lepingus nr 1 esialgne ostja OÜ MaksiVara

kolme ostjaga, kellest üks oli kostja. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei ole lepingust nr 1

taganenud. Hageja taganes notariaalse avalduse alusel 22. detsembril 2009 lepingust nr 2 (tl 32-37).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Kohtud on otsuste tegemisel rikkunud materiaalõiguse norme ning eksinud hageja esitatud tõendite ja

väidete hindamisel, sh valesti käsitlenud hagi aluseks olevaid asjaolusid, on jätnud kvalifitseerimata

poolte vahel tekkinud õigussuhted ning hinnanud otsuse tegemisel tõendeid ebaõigesti, mis on toonud

kaasa ebaõige kohtulahendi. Ringkonnakohus on jätnud andmata hinnangu hageja

apellatsiooniastmes esitatud tõendile, s.o täiendavale avaldusele lepingust taganemise kohta. Nimelt

esitas hageja 20. juunil 2011 kostjale lepingust taganemise kohta täiendava avalduse, milles täpsustas

esimese taganemise avalduse sisu, selgitades, et on taganenud ka lepingust nr 1. Kohtud on jätnud

otsused olulises osas põhjendamata.

Hageja ei nõustu kohtute järeldustega. Lepingulised võlasuhted poolte vahel on lõppenud. Kohtud ei

ole analüüsinud, millised võlasuhted ning kelle vahel tekkisid lepingu nr 1 ja lepingu nr 2 sõlmimisel.

Lepingu nr 1 poolteks selle sõlmimisel olid hageja ja Osaühing MaksiVara ning selle sisuks oli

jagamise teel tekkivate kinnistute ost-müük ehk tegemist on kinnistute võlaõigusliku

müügilepinguga. Leping nr 1 nägi leppetrahvi tasumise kohustust ette mh juhuks, kui lepingust

taganetakse ostuhinna tasumise kohustuse rikkumise tõttu. Leping nr 2 oli sisuliselt lepingu nr 1

ülevõtmise leping VÕS § 179 mõttes. Lepingu nr 2 pealdisest nähtub, et kõnealune leping sisaldab ka

lepingu nr 1 ülevõtmise lepingut. Lepinguga nr 2 muudeti ka kinnistute müügilepingu tingimusi ning

lepiti kokku reaalservituudi seadmises ning omandi üleandmises. Lepingu nr 2 alusel võtsid

Osaühingu MaksiVara kui kinnistute ostja kohustusi üle Jaanus Laugus, Kaido Miitra ning kostja.

Lepingu nr 2 sõlmimisel tekkisid nimetatud isikute vahel eraldiseisvad võlasuhted, sh kinnistute

müügilepingud. Hageja nõuet silmas pidades on praegusel juhul seega tähtsust üksnes poolte

kokkuleppel kinnistute omandamise ja seotud kõrvalkohustuste (kommunikatsioonide

väljaehitamine) kohta, mille tingimustes leppisid pooled kokku lepingus nr 2 ning mille rikkumise

korral oli ettenähtud ka leppetrahvi tasumise kohustus. Kostja kohustuseks hageja ees oli lepingu nr 2

kohaselt kinnistute ostuhinna tasumine ning kommunikatsioonide väljaehitamine. Leppetrahvi

tasumise kohustus oli kokku lepitud hageja ja Osaühingu MaksiVara vahel lepingus nr 1, kuid

ülevõetud ja täiendavalt reguleeritud lepingus nr 2. Nimelt leppisid pooled lepingu nr 2 p-s 3.18

kokku leppetrahvi vähendamises. Ka eeltoodud põhjusel ei saa nõustuda kohtute seisukohaga, justkui

kehtis poolte vahel eraldiseisvalt leping nr 1. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole täitnud

kinnistute omandamise lepingust tulenevaid kohustusi hageja ees, mistõttu on hageja kinnistute

omandamise lepingust taganenud. Kohtute järeldusi arvestades võib asuda seisukohale, et poolte

vahel kehtib jätkuvalt kinnistute omandamise leping, mis on aga väär. Poolte võlasuhe, mille sisuks

on kinnistute müük, on lõppenud taganemise avalduse esitamisega, milles on hageja tuginenud just

ostuhinna tasumise kohustuse rikkumisele, põhjendades ühtlasi, et hageja on seetõttu jäänud ilma

sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 kohaselt

tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui

tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Hageja tahteks oli lõpetada kostjaga sõlmitud

kinnistute müügileping. Hageja lepinguliste suhete lõpetamise tahet on võimalik järeldada

22. detsembri 2009. a avaldusest lepingust taganemise kohta, milles on hageja esile toonud kostja

lepingu rikkumised ning asjaolu, et hageja on sunnitud võõrandama kinnistuid kolmandale isikule.

Kinnistute müügilepingu lõppemist kinnitab ka asjaolu, et pooled on taganemist oma käitumisega

aktsepteerinud, st kostja ei ole siiani tasunud kinnistute ostuhinda ega täitnud muid lepingulisi

kohustusi. Ringkonnakohus on jätnud täielikult analüüsimata hageja esitatud täiendava avalduse

lepingust taganemise kohta, milles on täiendavalt selgitanud kostjale, et 22. detsembri 2009. a

lepingust taganemise avaldusega luges hageja enda ja kostja vahelised võlasuhted lõppenuks. Poolte

vahel kehtis ainus kinnistute omandamise müügileping, millest hageja on kehtivalt taganenud ning

mistõttu tekkis hagejal kostja vastu leppetrahvi nõudeõigus. Kuivõrd leping nr 1 ja leping nr 2 on

samade kinnistute müügilepingu osad (moodustavad ühe kinnistute müügilepingu), siis

taganemisavalduse esitamisega lõppesid poolte kinnistute omandamisega seotud võlasuhted, mistõttu

on hagejal tekkinud lepingust tulenev leppetrahvi nõudeõigus.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Menetluskulud palub

kostja jätta hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus

tuleb rahuldada.

10. Kohtud on leidnud, et hageja on taganenud vaid 12. novembri 2007. a lepingust (lepingust nr 2),

mitte aga 24. märtsi 2006. a lepingust (lepingust nr 1). Hageja sellega ei nõustu ja leiab, et hageja

tahteks oli lõpetada kostjaga sõlmitud kinnistute müügileping tervikuna.

Kolleegium märgib esmalt, et 12. novembri 2007. a lepingudokument sisaldab endas mitut lepingut,

sh lepingute ülevõtmise lepingut ja võlaõigusliku müügilepingu muutmise lepingut.

11. Kolleegium leiab, et ekslik on kohtute seisukoht, et hageja taganes 22. detsembril 2009

notariaalse avalduse alusel vaid 12. novembri 2007. a müügilepingust, mitte aga 24. märtsi 2006. a

müügilepingust. Kohtute käsitlus eeldaks, et pooled oleks sõlminud kinnistute ostmiseks mitu

müügilepingut.

24. märtsi 2006. a lepingu p 6.3 kohaselt esitab lepingust taganema õigustatud pool teisele poolele

notariaalselt tõestatud avalduse, milles märgib lepingust taganemise aluse. 22. detsembril 2009 tegigi

hageja notariaalse lepingust taganemise avalduse, milles viitas muu hulgas sellele, et kostjal on

täitmata lepingust tulenev kinnistute ostuhinna tasumise kohustus, samuti kommunikatsioonide

väljaehitamise kohustus. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust

tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi

teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki

teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda

samadel asjaoludel mõistma pidi.

Kuigi hageja viitas 22. detsembri 2009. a taganemise avalduses 12. novembri 2007. a lepingule,

väljendub lepingust taganemise avalduses kolleegiumi hinnangul üheselt hageja selge tahe, et ta

soovib taganeda kostja suhtes kinnistute võlaõiguslikust müügilepingust. Kostja pidi mõistliku

isikuna aru saama, et hageja soovib taganeda kinnistute müügilepingust ostuhinna tasumata jätmise ja

kommunikatsioonide väljaehitamise kohustuse rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu otsusest järeldub

aga, justkui soovinuks hageja taganeda vaid müügilepingu muutmise lepingust.

Seega on hageja 22. detsembri 2009. a notariaalse avaldusega taganenud kostja suhtes 24. märtsi

2006. a võlaõiguslikust müügilepingust, mida muudeti 12. novembri 2007. a lepinguga.

Kuivõrd ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja pole taganenud 24. märtsi 2006. a

võlaõiguslikust müügilepingust, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks, arvestades kolleegiumi põhjendusi.

12. Maakohus on lisaks märkinud, et hageja esindaja 7. juuni 2010. a istungil esitatud väidet, et

hageja taganes kõikidest lepingulistest suhetest kostjaga, ei saa käsitada lepingust taganemise

avaldusena, kuna 24. märtsi 2006. a lepingu p 6.3 kohaselt saab lepingust taganeda notariaalselt

tõestatud avaldusega. Ringkonnakohus on selle seisukohaga nõustunud.

Kuigi kolleegium on otsuse p-s 11 leidnud, et 22. detsembri 2009. a notariaalselt tõestatud avaldusega

taganes hageja kinnistute võlaõiguslikust müügilepingust, selgitab kolleegium täiendavalt, et

VÕS § 13 lg 2 kohaselt, kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda

vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 13 lg 3

kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei

või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest

aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Seega, kui

lepingust taganemise avaldus ei oleks esitatud kokkulepitud vormis, tuleks kohtul hinnata, kas teine

lepingupool on lepingust taganemist VÕS § 13 lg 3 alusel aktsepteerinud - kas lepingust taganeda

sooviv isik võis teise lepingupoole käitumisest aru saada, et viimane on nõus lepingu lõpetamisega

teistsuguses vormis kui kokkulepitud vorm.

Kui kohus leiab, et lepingust taganeda sooviv pool ei võinud teise lepingupoole käitumisest aru

saada, et pool on nõus lepingu lõpetamisega teistsuguses vormis kui kokkulepitud vorm, tuleks

hinnata, kas lepingust taganemine muus kui kokkulepitud vormis toob kaasa lepingust taganemise

avalduse tühisuse. TsÜS § 83 lg 2 kohaselt on kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral tehing

tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti.

13. Lisaks on hageja tuginenud kassatsioonkaebuses sellele, et ringkonnakohus on jätnud andmata

hinnangu hageja apellatsiooniastmes esitatud täiendavale avaldusele lepingust taganemise kohta. Asja

materjalidest nähtub, et hageja on esitanud ringkonnakohtule 20. juuni 2011. a notariaalselt tõestatud

täiendava avalduse lepingust taganemise kohta (I kd, tl 204). Nimetatud avalduses märkis hageja, et

kuivõrd kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi, taganes hageja 22. detsembril 2009 lepingust

nr 2. Hageja märkis selles avalduses, et 12. novembri 2007. a lepingust taganemisega taganes hageja

samuti 24. märtsil 2006 sõlmitud jagamise teel tekkivate kinnistute võlaõiguslikust müügilepingust

kostjat puudutavas osas.

Kolleegium märgib, et esitades lepingust taganemise tagajärgedest tuleneva hagi, pole välistatud

taganemisavalduse esitamine ka kohtumenetluse ajal maakohtus. Samas uutele asjaoludele ja

tõenditele tuginemine ringkonnakohtus on piiratud (erandlik) ja see on võimalik vaid TsMS §-s 652

sätestatud alustel. Täiendava lepingust taganemise avalduse esitamise lubatavust ei ole

ringkonnakohus hinnanud.

14. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

15. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi

tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või

kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Praegusel juhul on Advokaadibüroo

GLIMSTEDT OÜ tasunud hageja kassatsioonkaebuselt 29. juulil 2011 kautsjonit 639 eurot 12 senti

ja 1. augustil 2011 639 eurot 12 senti. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 teatanud

Riigikohtule, et tasutud kautsjon tuleb tagastada Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ arvelduskontole.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve