3-1-1-2-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-2-12

Määruse kuupäev

20. veebruar 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Taotlus pikendada rahalise karistuse, kriminaalmenetluse kulude

ja tsiviilhagi tasumise tähtaega

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2011. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-09-14990

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. J.-i kaitsja vandeadvokaat Paul Järve

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Elle Keeman

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. jaanuar 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 21. septembri 2011. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu

5. oktoobri 2011. a määrus, millega jäeti rahuldamata V. J.-i taotlus pikendada talle Pärnu

Maakohtu 8. septembri 2010. a kohtuotsusega mõistetud rahalise karistuse, menetluskulude ja

tsiviilhagi tasumise tähtaega.

2. Saata V. J.-i taotlus Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.

3. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. J. tunnistati Pärnu Maakohtu 8. septembri 2010. a otsusega süüdi KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2, §

344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi. Liitkaristusena mõisteti talle rahaline karistus 125 päevamäära (154 500

krooni), millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha 9 päevamäära ja ärakandmisele kuuluvaks loeti

rahaline karistus 116 päevamäära ( 143 376 krooni). Menetluskuluna mõisteti temalt välja sundraha

6525 krooni, ekspertiisitasud 9540 krooni ja toimiku koopiate tegemise tasu 1798 krooni. Kohus

rahuldas ka kannatanu tsiviilhagi ja mõistis V. J.-ilt AS T kasuks välja 36 690,59 krooni. Kõik

nimetatud summad oli V. J. kohustatud tasuma hiljemalt 8. septembriks 2011. a.

2. Süüdimõistetu esitas 7. septembril 2011 kohtule taotluse pikendada rahalise karistuse,

menetluskulude ja tsiviilhagi tasumise tähtaega veel ühe aasta võrra. Taotlust põhjendas V. J. oma

raske haigusega.

3. Pärnu Maakohus jättis 21. septembri 2011. a määrusega V. J.-i taotluse rahuldamata, leides, et 8.

septembri 2010. a otsusega juba pikendati V. J.-i taotlusel rahaliste kohustuste täitmist ühe aasta

võrra. Tähtaja veelkordne pikendamine ei ole põhjendatud. Ka AS T nõukogu seisukoht on tsiviilhagi

täitmise edasilükkamise suhtes eitav. Kohus märkis, et V. J. ei olnud taotluse esitamise ajaks isegi

mitte osaliselt asunud kohtuotsusest tulenevaid rahalisi kohustusi täitma. Kui isikul olnuks soov

kohtuotsust täita, siis olenemata haigestumisest on üks aasta piisavalt pikk aeg, et teha seda kasvõi

osaliselt.

4. V. J.-i kaitsja vandeadvokaat Paul Järve esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule, taotledes maakohtu määruse tühistamist ja V. J.-i taotluse rahuldamist pikendada

kohtuotsuse täitmise tähtaega ühe aasta võrra. Kaitsja märkis, et maakohus ei käsitlenud üldse kaitsja

taotluses esitatud põhjendusi. Maakohtu määruses ei kajastata taotluse tegelikke põhjuseid, ei anta

hinnangut sellele, kas esiletoodud kohtuotsuse täitmisega viivitamise põhjused on mõjuvad. Samuti ei

võta maakohus seisukohta, kas mõjuvate põhjuste olemasolul võib kohtuotsuse täitmist pikendada

korduvalt. Kaitsja selgitas, et V. J. põeb rasket haigust, mille edasine kulg on määramatu. Seetõttu ei

saa ta töötada ja tal puudub sissetulek. Kuna haigus on kestnud juba pikka aega, siis on V. J.-il

puudunud võimalus asuda kohtuotsust täitma. Seetõttu on kaitsja arvates olemas mõjuvad põhjused,

mis tingivad V. J.-i suhtes KrMS § 424 sätete, aga ka § 431 kohaldamist.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2011. a määrusega jäeti V. J.-i kaitsja määruskaebus

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruses toodud põhjendustega, selgitades, et

KrMS § 424 kohaselt saab rahalise karistuse tasumist pikendada või ajatada mõjuvate põhjuste

olemasolu korral süüdimõistetu taotlusel kuni ühe aasta võrra. Seda on arutatavas asjas tehtud juba

süüdimõistva kohtuotsusega. Seega on kohus andnud maksimaalse pikkusega tähtaja rahalise

karistuse ja menetluskulude tasumiseks. Kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses ja

süüdimõistetu oli kokkuleppe sõlmimisega nõus. Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuses

väidetuga, nagu oleks maakohus jätnud arvestamata kaitsja põhjendustega. Peamine põhjus, miks

süüdimõistetu taotlust rahalise karistuse ja menetluskulude tähtaega pikendada ei ole võimalik

rahuldada, on see, et seadus ei näe ette pikendada tasumise tähtaega rohkem kui ühe aasta võrra,

millega maakohus on ka oma otsustust põhjendanud. Seega ei ole tähtsust sellel, kas V. J.-i tervislik

seisund on mõjuv põhjus rahalise karistuse ja menetluskulude tasumise pikendamiseks KrMS § 424

mõttes.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu määruse peale esitas V. J.-i kaitsja vandeadvokaat P. Järve Riigikohtule

määruskaebuse, taotledes maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist ja V. J.-ile kohtuotsusega

mõistetud rahalise karistuse, menetluskulude ja tsiviilhagi tasumise tähtaja pikendamist ühe aasta

võrra. Kaebuse esitaja arvates on väär maa- ja ringkonnakohtu hinnang, nagu ei kohalduks KrMS §

424 arutataval juhul, sest maakohus on karistuse kandmise tähtaega kohtuotsusega juba aasta võrra

pikendanud. Kaebuses märgitakse, et esimesel juhul on tegemist maakohtu otsusega isiku

süüdimõistmisel rahaliste kohustuste täitmiseks määratud ajaga, mitte karistuse tasumise tähtaja

pikendamisega. Isegi kui tegemist oleks teistkordse taotlusega, ei keela kaitsja arvates KrMS § 424

mõjuvatel põhjustel taotlust uuesti esitada. Kaitsja märgib, et raske haigus, mida V. J. põeb, on mõjuv

põhjus, mille tõttu ei ole tal onud võimalik asuda kohtuotsust täitma. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et

ringkonnakohus on eksinud väites, justkui ei saaks taotlust rahuldada ilma kannatanu nõusolekuta

KrMS § 432 lg 2 järgi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Pärnu Maakohtu 8. septembri 2010. a kohtuotsuses, millega V. J. KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2, § 344

lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüdi mõisteti, on muu hulgas märgitud, et nii rahaline karistus, menetluskulud

ja kannatanu tsiviilhagi, tuleb V. J.-il tasuda hiljemalt 8. septembriks 2011. Jättes 21. septembri 2011.

a kohtumäärusega V. J.-i taotluse rahalise karistuse, menetluskulude ja tsiviilhagi tasumise tähtaja

pikendamiseks rahuldamata, asus Pärnu Maakohus seisukohale, et kuna nimetatud tähtaega pikendati

juba 8. septembri 2010. a süüdimõistva otsusega, siis ei ole tähtaja veelkordne pikendamine

põhjendatud. Seega on selle määruskaebemenetluse põhiküsimuseks, kas süüdimõistva kohtuotsusega

süüdlasele rahaliste kohustuste tasumiseks seaduses sätestatust teistsuguse tähtaja määramine on

käsitletav rahalise karistuse tasumise pikendamise ja ajatamisena KrMS § 424 mõttes. Tulenevalt

KrMS § 417 lg-st 2 on seadusandja üldjuhul kehtestanud rahalise karistuse tasumiseks ühekuulise

tähtaja. Vastavalt KrMS §-le 423 tuleb nimetatud reeglist lähtuda ka kriminaalmenetluse kulude ja

muude rahaliste nõuete sissenõudmisel, v.a tsiviilhagi, mille kohta tehtud otsuse täitmine toimub

täitemenetluse seadustikus (TMS) ette nähtud korras. Viimane ei välista siiski, et kohus ei võiks

süüdimõistva otsuse tegemisel nende tasumiseks määrata teistsugust tähtaega. Kohtu sellekohased

volitused tulenevad KrMS § 313 lg 1 p-st 7, mille kohaselt võetakse süüdimõistva kohtuotsuse

resolutiivosas vajaduse korral seisukoht ka kohtuotsuse täitmise asjaolude suhtes. Kolleegium leiab,

et andes V. J.-ile 8. septembri 2010. a otsusega rahalise karistuse, menetluskulude ja kannatanu

tsiviilhagi tasumiseks KrMS § 417 lg-st 2 erineva tähtaja, sai maakohus juhinduda üksnes KrMS §

313 lg 1 p 7 nõuetest. Tehes V. J.-i suhtes süüdimõistva otsuse, ei saanud maakohus talle sellest

tulenevate rahaliste kohustuste tasumiseks tähtaega määrates tugineda KrMS §-s 424 sätestatule muu

hulgas põhjusel, et selle sätte kohaldamine aktualiseerub üksnes kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o

pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist. Nimelt paikneb KrMS § 424

seadustiku 18. ptk 4. jaos, milles käsitletakse kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist,

mitte kohtuotsuse koostamise nõudeid. Seega pole kohtuotsuse tegemisel võimalik KrMS § 424

korras esitada taotlusi ja neid lahendada. Seetõttu nõustub kolleegium kaitsja väitega, et V. J.-ile

8. septembri 2010. a kohtuotsusega pandud kohustuste täitmise tähtaja pikendamine tuleb kõne alla

alates 8. septembriks 2011 määratud tähtaja möödumisest.

8. Kolleegium ei nõustu ka maa- ja ringkonnakohtu määrustes väljendatud seisukohaga, nagu ei

võimaldaks KrMS § 424 kohtu poolt rahalise karistuse tasumise pikendamise tähtaega mõjuval

põhjusel korduvalt pikendada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 424 tekstist nähtuvalt võib tähtaega

pikendada või ajatada korraga kuni ühe aasta võrra, kuid nimetatud sättest ei tulene keeldu teha seda

korduvalt. Samas märgib kolleegium, et KrMS § 424 ei reguleeri kohtuotsusega välja mõistetud

tsiviilhagi täitmise pikendamist. Kuivõrd kriminaalmenetluses esitatav tsiviilhagi ei ole midagi

olemuslikult erinevat tsiviilkohtumenetluses esitatavast hagist, siis tuleb ka selle täitmisel juhinduda

eeskätt tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) ja täitemenetluse seadustikus hagi täitmise kohta

sätestatust. Tulenevalt TsMS §-st 461 täidetakse kohtuotsus pärast selle jõustumist, välja arvatud

juhul, kui kohtuotsus kuulub viivitamatule täitmisele. TMS § 23 sätete kohaselt alustatakse

sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel täitemenetlus.

Tsiviilhagi täitmisel tekkinud küsimused lahendatakse täitmiskohtuniku poolt KrMS § 432 lg-te 1 ja 2

korras tehtava määrusega üksnes olukorras, kui tsiviilhagi kohta tehtud otsuse täitmisel tekib vajadus

täpsustada kriminaalkohtu poolt tehtud süüdimõistvat otsust. Sellisel juhul tuleb täitmiskohtunikul

KrMS § 432 lg-st 2 nähtuvalt teatada sellest kannatanule ja tsiviilkostjale ning neil on õigus esitada

oma kirjalikud arvamused. Arutatavas asjas on aga kaitsja taotlenud mitte süüdimõistva kohtuotsuse

täpsustamist tsiviilhagi väljamõistmist puudutavas osas, vaid tsiviilhagi täitmise tähtaja pikendamist.

Soovides pikendada või ajatada tsiviilhagi tasumise tähtaega, tuleb juhinduda TMS §-st 45, millest

nähtuvalt võib kohus täitemenetlust pikendada või ajatada, kui alustatud täitemenetluse jätkamine on

võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu

hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda.

9. Edasiselt peab kolleegium vajalikuks selgitada, et KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse

ning §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada

või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu

määratud tähtajaks loetletud rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu

on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi

tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast ja selliseks asjaoluks võib olla ka selline

raske haigus, mille tõttu isik ei ole võimeline otsust täitma. Kuid mõjuv põhjus võib tuleneda ka isiku

välistest asjaoludest (nt vara kaotus). Rõhutada tuleb, et kuigi isikul sissetuleku puudumine võib

teatud juhtudel olla asjakohane ja õiguslikku tähendust omav asjaolu väitmaks, et süüdimõistetul on

mõjuv põhjus taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise

pikendamist või ajatamist, ei saa pelgalt sissetuleku puudumist iseenesest käsitada automaatselt

otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused

täita. Kohus, kellelt on taotletud mõjuval põhjusel rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamist,

peab selle põhjuse olemasolu ka kontrollima ja selle olemasolu või puudumist põhjendama. Mõjuva

põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb täitmise tähtaja pikendamist.

Kolleegium märgib, et V. J.-i kaitsja esitatud tõend selle kohta, et V. J. põeb rasket haigust, mille tõttu

ta ei ole võimeline praegusel ajal sissetulekut teenima, ei saa olla automaatselt kõnealuse tähtaja

pikendamise aluseks. Tähtaja pikendamiseks tuleb süüdimõistetul esitada tõendid ka oma

majandusliku seisukorra kohta tervikuna, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine talle praegusel

ajal võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Kriminaalmenetluse seadustiku § 424 mõttes

mõjuva põhjuse tõendamatuse korral tuleb esitatud taotlus rahalise karistuse tasumise pikendamiseks

jätta rahuldamata. Tõend selle kohta, et V. J. ei olnud oma raske haiguse tõttu võimeline osalema

mingis menetlustoimingus, ei oma aga eelnimetatud küsimuse lahendamisel tähendust, sest sellest ei

nähtu, kas ta on võimeline täitma kohtuotsusega pandud rahalisi kohustusi.

11. Ülalmärgitud põhjendustel asub kolleegium seisukohale, et jättes V. J.-i kaitsja taotluse

rahuldamata põhjusel, et Pärnu Maakohtu 8. septembri 2010. a süüdimõistva kohtuotsusega on juba

pikendatud temalt välja mõistetud rahalise karistuse ja menetluskulude tasumise tähtaega, on maa- ja

ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, 362 p-st 2 ja §-st 390 lg-st 1 tühistab

kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 21.septembri 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri

2011. a määrused ja saadab V. J.-i taotluse rahalise karistuse ja menetluskulude tasumise tähtaja ühe

aasta võrra pikendamise kohta Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg