3-1-1-1-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-1-12

Määruse kuupäev

20. veebruar 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit

Pikamäe

Kohtuasi

Kahtlustatava Hiido Saare (Saar) vara arestimine konfiskeerimise

ja konfiskeerimise asendamise tagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 25. augusti 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu

26. septembri 2011. a määrused kriminaalasjas nr 1-11-9239

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. Saare kaitsja vandeadvokaat Raul Obergi (Oberg)

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Ene Timmi

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. jaanuar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 25. augusti 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 2011.

a kohtumäärused Hiido Saare vara arestimise asjas ja vabastada tema vara aresti alt.

2. Kaitsja määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitas 23. augustil 2011 Tartu Maakohtule taotluse teiste hulgas

kahtlustatav Hiido Saarele kuuluva vara arestimiseks KrMS § 142 lg-te 1, 2, 4 ja 8 ning KarS §-de

83¹ ja 84 alusel kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks. Vara arestimise taotluse

kohaselt alustati käesolevas kriminaalasjas 7. detsembril 2009 menetlust KarS § 375 lg 1 tunnustel

selles, et H. Saar ja A. K. müüvad Pärnu linnas Soome Vabariigi kodanikele ilma maksumärkideta

alkohoolseid jooke. Müügiks pakutavat kaupa, s.o 40 mahuprotsendiga alkohoolset jooki, hoiti ja

ladustati pooleliitristes pudelites suures koguses, kokku vähemalt 50 pudelit, Pärnu linnas Ruudu

tänaval garaažiboksis. Kriminaalasja eeluurimisel esitati kahtlustus M. M.-ile, E. O.-le, A. K.-le, H.

Saarele ja V. S.-ile KarS § 375 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning

Ü. P.-le KarS § 374 lg 1, § 375 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Kahtlustuses märgitud ajavahemikul, s.o 2008. a jaanuarist kuni 18. juunini 2010, on kuritegeliku

ühenduse tulu olnud vähemalt 1 515 240 krooni.

2. Tartu Maakohtu 25. augusti 2011 määrusega rahuldati prokuratuuri taotlus ning arestiti

kahtlustatavale H. Saarele kuuluv vara. Maakohtu määrusega tehti H. Saarele kuuluvate kinnisasjade

käsutamise täielikuks keelamiseks Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Viljandi jaoskonna

kinnistuspiirkonnas asuvale kinnistule registriosa numbriga XXXXXX vara käsutamise keelumärge

Eesti Vabariigi kasuks, samuti Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu linna kinnistuspiirkonnas

asuvale kinnistule registriosa numbriga YYYYYYY vara käsutamise keelumärge Eesti Vabariigi

kasuks. Lisaks arestiti H. Saarele kuuluv sõiduauto Chrysler Grand Voyager, reg nr ZZZZZZ.

Maakohus leidis, et on olemas vara arestimist tingivad asjaolud ja prokuratuuri taotlus tuleb KrMS §-

st 142 ja KarS §-dest 83¹ ja 84 juhindudes rahuldada. Kahtlustuses esitatud kuritegude olemus ning

kahtlustatavate legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annavad alust eeldada, et nad

on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Konfiskeerimise otsustamine toimub

kriminaalasja edasise menetlemise käigus. Vara arestimise eesmärk on võimaliku konfiskeerimise

tagamine.

3. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kahtlustatava H. Saare kaitsja vandeadvokaat Raul

Oberg, kes taotles määruse tühistamist osas, millega arestiti H. Saarele kuuluvad kinnistud ning

sõiduauto. Kaitsja leidis, et kaevatav määrus on põhjendamatu ega ole seaduslik. Kaebuse

põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

3.1. Ei saa nõustuda maakohtu määruses H. Saare suhtes tehtud otsustusega ega selle põhjendustega.

Kohus on teinud eelotsustuse kahtlustatavate süüküsimuses. Kohtu poolt väljendatut saab mõista vaid

selliselt, et kohus loeb kahtlustatavaid kuritegude toimepanijateks ehk kuritegudes süüdi olevateks

isikuteks. Selline kohtu seisukoht on vastuolus KrMS § 7 lg-s 1 sätestatuga.

3.2. Vaidlustatud kohtumäärusest ei tulene üheselt, millist vara on kahtlustatavad saanud kahtlustuses

esitatud kuritegude toimepanemise tulemusena. Süüteoga saadud vara all mõistetakse eeskätt

süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel

saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara. Tulevikus

otsustatav konfiskeerimine on seetõttu üldjuhul suunatud konkreetse asja või varaosa vastu

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 31). Seega on

konfiskeerimise tagamiseks võimalik arestida vaid vara, mida saab seaduse järgi konfiskeerida. H.

Saarele esitatud kahtlustuse alusel ei saa välistada, et ta on saanud käitlemiseks mittelubatud alkoholi

müügiga tulu. Asjaolu, et H. Saar ei saanud omandada kahtlustuses nimetatud asjaoludel saadud raha

eest vara, mis on kaevatava kohtumäärusega arestitud, on tuvastatav juba prokuratuuri taotluses

kirjeldatust. Kahtlustus hõlmab perioodi 2008 jaanuar kuni 18. juuni 2010. Kohtumääruse asjaolude

kirjelduse kohaselt omandas H. Saar arestitud kinnistu Viljandi maakonnas 25. märtsil 1998, arestitud

kinnistu Pärnu linnas 21. septembril 2005 ja sõiduauto Chrysler 13. septembril 2007. Seega ei ole

eelnimetatud vara omandatud raha eest, millise H. Saar võinuks saada kahtlustuses nimetatud

käitlemiseks mittelubatud alkoholi müügist alates jaanuarist 2008.

3.3. Asjas pole tuvastatav, kas H. Saar on saanud süüteoga raha, kas see raha on alles või ära

tarvitatud. Kuivõrd tulevikus saab põhimõtteliselt arestida vara vaid ulatuses, mis on saadud

võimaliku süüteo tulemusena (individuaalse vastutuse põhimõte), siis on ka arestimine võimalik

omavastutuse põhimõttest lähtuvalt.

3.4. Vaidlustatava määruse ajal kehtinud KrMS § 142 lg 1 ei näinud ette kohtu õigust arestida vara

konfiskeerimise asendamise tagamiseks.

3.5. Arusaamatu on maakohtu arestimise põhjendus - legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra

erinevus, mis annab alust eeldada, et vara on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. H. Saar

omab legaalseid sissetulekuid talle kuuluvate kinnistute müügist. Nii on ta võõrandanud 11. jaanuaril

2002 kinnistu Viljandi maakonnas Paistu vallas XXXXX külas hinnaga 260 000 krooni, 18. aprillil

2005 kinnistu Viljandi linnas XXXXX XX/X hinnaga 950 000 krooni, 25. oktoobril 2006

korteriomandi Pärnu linnas XXXXX X hinnaga 750 000 krooni ja 3. detsembril 2010 kinnisasja

Viljandi maakonnas Paistu vallas XXXXX külas (XXXXXXXXXXX) hinnaga 417 000 krooni.

Seega H. Saar on omanud ja omab piisavalt legaalset sissetulekut.

4. Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 2011 määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja kaitsja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud

ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohtu määruse põhjendused seisnevad

kokkuvõtlikult järgnevas.

4.1. Arvestades H. Saarele omistatud kuriteo olemust ning tema legaalse sissetuleku ja varandusliku

olukorra erinevust, on alus arvata, et kahtlustatav on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena.

Kriminaalasja materjalist nähtub, et H. Saar on ajavahemikul 1. jaanuar 2009 kuni 1. juuli 2010

saanud seaduslikke sissetulekuid summas 32594 krooni. Samas on ta samal perioodil teinud oma

pangakontole sularaha sissemakseid kokku 65172 krooni ulatuses, mille päritolu on teadmata. Väide,

et H. Saarel on legaalseid sissetulekuid, ei lükka ümber kahtlust, et H. Saar on saanud ka

kuritegelikku tulu. Kaitsja on H. Saare legaalsete sissetulekutena käsitlenud alates 2002. aastast nelja

kinnisasja müügist saadud tulu, mis aga ei seleta perioodil 1. jaanuar 2009 kuni 1. juuli 2010 H. Saare

tehtud sularaha sissemaksete päritolu.

4.2. Ei saa nõustuda määruskaebuses väidetuga, et vaidlustatavast kohtumäärusest ei selgu, millist

vara on kahtlustatavad saanud kahtlustuses esitatud võimalike kuritegude toimepanemise tulemusena.

Maakohus, rahuldades prokuröri poolt esitatud vara arestimise taotluse, on leidnud, et kahtlustatavad

tegelesid käitlemiseks mittelubatud alkoholi suures koguses turustamisega ning said selle müügist

raha. Kuritegeliku ühenduse liikmete tulu on kahtlustuses märgitud ajavahemikul olnud vähemalt

1 515 240 krooni. Kohtueelne uurimine käesolevas kriminaalasjas veel kestab ning selle käigus tuleb

tuvastada kuritegeliku tulu tegelik suurus ja selle jaotumine ühenduse liikmete vahel. Seega on

ebaselge ka see, kui suure osa tulust sai endale H. Saar ja kas ta on käesolevaks ajaks süüteoga

saadud vara võõrandanud või ära tarvitanud. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud H. Saarele

kuuluva vara arestimine ka KarS § 84 alusel konfiskeerimise asendamise tagamiseks.

4.3. Kuigi KrMS § 142 lg 1 varem kehtinud redaktsioon ei näinud ette vara arestimist

konfiskeerimise asendamise tagamiseks, tulenes see siiski konfiskeerimise üldisest loogikast.

Karistusseadustiku §-de 83-85 ühiseks eesmärgiks on takistada süüdlase rikastumist süüteo

toimepanemise tagajärjel ja seega teenib ka kahtlustatava vara arestimine lõppkokkuvõttes sama

eesmärki. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud vara arestimine üksnes konfiskeerimise

tagamiseks, mille tulemusena konfiskeerimise asendamine osutub võimatuks süüdimõistetul vara

puudumise tõttu. Vastasel juhul kaasneks sellega kriminaaltulu ära tarvitanud või selle

konfiskeerimise vältimiseks võõrandanud isikute soodsam karistusõiguslik kohtlemine võrreldes

nendega, kellel on kriminaaltulu või selle arvelt soetatud vara jätkuvalt alles.

4.4. Vara arestimise eesmärk on üksnes tagada võimalikku konfiskeerimise või selle asendamise

täitmise vajadust ning vara arestimine ei tähenda tingimata selle konfiskeerimist. Küsimused, kas

kahtlustatav on saanud tahtliku süüteoga vara ning kas nimetatud vara on ära tarvitatud, lahendatakse

alles kohtuotsuse tegemisel. Samuti lahendatakse kahtlustatava süüküsimus alles hilisema

kohtumenetluse käigus, kui on kogutud kõik võimalikud tõendid ja välja selgitatud kuriteo täpsed

asjaolud, sh kuritegelikul teel saadud vara suurus. Seetõttu ei ole ringkonnakohus käesoleval ajal

pädev asuma hindama kriminaalasjas kogutud tõendeid ega võtma seisukohta kahtlustatava

sissetulekute legaalsuse osas.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse H. Saare kaitsja vandeadvokaat R. Oberg.

Kaitsja leiab, et kohtumäärus on põhjendamatu ega ole seaduslik, paludes selle tühistada. Ühtlasi

palub kaitsja teha uue määruse, millega tühistada täies ulatuses ka Tartu Maakohtu 25. augusti 2011

kohtumäärus H. Saare suhtes.

5.1. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et vaatamata KrMS § 142 lg 1 eelmisele

redaktsioonile, võis vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks siiski arestida tulenevalt

konfiskeerimise üldisest loogikast. Kriminaalmenetluse seadustik kehtib vastava menetlustoimingu

tegemise ajal ning menetlustoimingut tehes tuleb kehtivat seadust järgida. Seega polnud maakohtu

määruse tegemise ajal lubatud vara arestimine konfiskeerimise asendamise tagamiseks.

5.2. Kohtumäärustest ei nähtu arestimise vajadust KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeerimise tagamiseks.

Esineb ainult viide vara arestimise kohta KarS § 831 alusel konfiskeerimise tagamiseks.

Karistusseadustiku § 831 kohaselt peab olema tuvastatud, et konfiskeeritav vara pärineb konkreetsest

kuriteost, mis on kirjeldatud kahtlustuses või süüdistusaktis. Sama põhimõte laieneb ka vara

arestimisele. Lubamatu on kahtlustatava kogu olulise vara arestimine, mis on soetatud aastaid enne

kahtlustuses kajastatud kuriteo toimepanemist. Seega on ainetud kohtute väited, et arvestades

H. Saare toime pandud kuriteo olemust ning legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevust,

on alus arvata, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena.

5.3. Nii konfiskeerimise kui ka arestimise puhul tuleb järgida individuaalse vastutuse põhimõtet.

Nimetatud põhimõttest lähtuvalt on oluline, et määrataks ligilähedane kahtlustatavale kuuluva vara

väärtus ega arestitaks vara suuremas väärtuses, kui oleks konkreetse kahtlustatava poolt saadud

kuritegelik tulu. Kriminaalmenetlust on antud asjas alustatud 7. detsembril 2009. See on kestnud juba

ligi kaks aastat ning lõplikus kahtlustuses, milline H. Saarele esitati 23. augustil 2011, nimetati kõigi

kahtlustatavate kriminaaltuluks 1 515 240 krooni. Nimetatud summa on väiksem, kui on H. Saare

arestitud vara väärtus kokku. Kohtueelsel menetlejal oli kohustus ja võimalus pika menetluse vältel

teha kindlaks H. Saarele kuuluva kahe kinnistu ja sõiduki ligilähedane väärtus ning õigusliku aluse

olemasolul arestida vara vaid osaliselt. Antud asjas on aga igaks juhuks arestitud kogu H. Saare

oluline vara ja sellega piiratud lubamatult tema põhiseaduslikke õigusi.

5.4. Arestitud sõiduk Chrysler Grand Voyager on H. Saarele eluliselt vajalik tema kasvatada oleva

lapse igapäevaseks transportimiseks ning Viljandimaal talus töölkäimiseks.

6. Määruskaebusele esitas vastuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ene Timmi, kes

taotleb H. Saare vara arestimise määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata jätmist. Vastuse

esitamise ajaks on kohtueelne uurimine kõnesolevas kriminaalasjas lõpule viidud ning H. Saarele on

esitatud süüdistus KarS § 375 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi. Süüdistusakt on 19. detsembril 2011 saadetud

Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajja. Süüdistusakti kohaselt esinevad E. O., H. Saare, M. M.-i ja A.

K. puhul KarS § 831 lg 1 ja § 84 ning § 832 sätestatud konfiskeerimise alused, kuna on tuvastatud, et

nad on saanud salaviina müügist kuritegelikku tulu ning nende legaalse sissetuleku ja varandusliku

olukorra ja elatustaseme vahel on erinevus (elatustase ei vasta seaduslikele sissetulekutele), mis

annab alust eeldada, et nad on soetanud vara kuritegude toimepanemise tulemusena.

6.1. Alates 1. septembrist 2011 on KrMS § 142 lg 1 sõnastust üksnes täpsustatud, mitte täiendatud

seadust uue vara arestimise alusega. Kuna ringkonnakohus on oma otsustuse teinud pärast 1.

septembrit 2011, ei ole vaidluseks vara arestimise lubatavuse osas konfiskeerimise asendamise

tagamiseks käesoleval ajal enam alust.

6.2. Kriminaalasjas on kuritegeliku tulu minimaalsuurus arvestatud välja H. Saare poolt AS-st L

müügiks välja veetud salaviinakoormate alusel. Seega on olemas tõendid selle kohta, et kahtlustuses

ja vara arestimise määruses märgitud kriminaaltulu summas 1 515 240 krooni on saanud enda kätte

H. Saar. On tuvastatud, et ka teiste kahtlustatavate elatustase ei vasta nende seaduslikele

sissetulekutele, mis annab aluse arvata, et tulu on H. Saare kõrval teeninud ka nemad ning et

tegelikud kogused on olnud süüdistuses märgitust suuremad. Kuna süüdistus on esitatud

kuritegelikku ühendusse kuulumises, on olemas seaduslik alus süüdimõistva otsuse korral ka

ühenduse liikmete vara laiendatud konfiskeerimiseks. Konkreetsete tulusummade jaotumise

tuvastamisel asja kohtulikul arutamisel kuuluvad need konfiskeerimisele KarS § 831 alusel, ülejäänud

osas aga KarS § 832 alusel.

6.3. Vara arestimise hetkel ei ole kohtueelne uurimine üldjuhul veel lõpule viidud ning otsustada ei

tule mitte konfiskeerimise kohaldamist, vaid üksnes selle võimaluse tagamist tulevikus.

Vaieldamatult kannab vara arestimine eeluurimise faasis teatud oletuslikku iseloomu. Kindlasti tuleb

võtta arvesse arestimisele kuuluva vara väärtuse proportsionaalsust kuritegeliku tulu suurusega.

Kohtueelsel uurimisel kogutud tõendite pinnalt võib väita, et käesoleval juhul on seda ka tehtud.

Tagamaks

kohtule

võimalust

süüdimõistva

kohtuotsuse

korral

otsustada

ka

laiendatud

konfiskeerimise küsimus, on H. Saare varade aresti all pidamine seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium selgitab kõigepealt seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks vara

arestimise aluseid (I), analüüsib seejärel kuriteoga saadud vara konfiskeerimise, selle asendamise ja

vara arestimise omavahelisi seoseid (II), käsitleb proportsionaalsuse põhimõtte järgimist vara

arestimisel (III), täpsustab arestitava vara hindamise põhimõtteid ja omavastutuse printsiibi järgimist

vara arestimisel konfiskeerimise tagamiseks (IV) ning lahendab määruskaebuse (V).

I

8. Kriminaalmenetluse seadustiku § 6 kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude

ilmnemisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad

asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus. Seega on üksikisikul teatud ulatuses

kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste

riiveid. Kriminaalmenetlus teenib üldisi huvisid. Kriminaalmenetlus tervikuna ja üksikud

menetlustoimingud on suunatud kriminaalasjas tõe väljaselgitamisele eesmärgiga karistada teo toime

pannud isikut (Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 60). Vara

arestimine kujutab endast aga kriminaalmenetluse tagamise vahendit, mis piirab oluliselt isiku

omandipõhiõigust,

eeldades

põhjendatud

aluse

olemasolu,

kahtlustamaks

isikut

kuriteo

toimepanemises.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium on põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamist käsitlenud seni

peamiselt vahistamise kontekstis. Need põhimõtted on reeglina kohaldatavad ka kõigi teiste tõkendite

puhul kriminaalmenetluses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 2012. a määrus 3-1-

1-105-11, p 12.2). Sarnaselt tõkenditega riivatakse ka vara arestimise kui muu kriminaalmenetlust

tagava vahendiga oluliselt isiku põhiõigusi. Järelikult peab vara arestimise määrusest alati nähtuma

üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo

tunnustega teo. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest.

Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu

arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava

saaja suhtes, kes on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse

põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda

üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et

kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Ei ole välistatud, et kuriteokahtluse põhjendatust

hinnates tuginetakse muuhulgas ka KrMS § 63 lg 2 mõttes vabatõendina käsitletavale teabele.

Kohtupraktikas on kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel aktsepteeritavaks peetud täiendavat

tuginemist ka üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Põhjendatud

kuriteokahtluse kui vara arestimise eeltingimuse tuvastamine ei ole tsiviilhagi, konfiskeerimise, selle

asendamise või varalise karistuse kohaldamine. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse

hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise

raames süüdistatava süü küsimust otsustades (vt ka RKKK 1. veebruari 2012. a määrus 3-1-1-105-11,

p 12.1).

10. Ainuüksi kuriteokahtluse olemasolust siiski ei piisa isiku vara arestimiseks, vaid tuvastada tuleb

ka KarS § 142 lg-s 1 toodud vara arestimise alus, s.o põhjendatud kahtlus, et isik on saanud kuriteo

tulemusena varalist kasu ja et see võib olla tsiviilhagi lahendamise, konfiskeerimise, selle asendamise

või varalise karistuse objektiks. Arestides vara konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) tagamiseks,

tuleb määruses esitada asjaolud, mis viitavad sellele, et isik on saanud küll kahtlustuses või

süüdistuses kirjeldatud kuriteo läbi tulu, kuid tema sissetulekuid ja vara hinnates on ilmne, et isik on

kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga saadud vara ära kulutanud või varjab seda ja isiku

olemasolev vara on sobiv riigi nõude rahuldamiseks konfiskeerimise asendamise kaudu. Laiendatud

konfiskeerimise (KarS § 832) tagamisel peab arestimismäärusest olema nähtav esiteks

karistusseadustiku eriosast tulenev konkreetne alus laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks, ning

teiseks isiku legaalse sissetuleku ja tema varandusliku olukorra põhjendamatult suur erinevus, mis

annab alust eeldada tema vara ebaseaduslikku päritolu. Arestimise seisukohast ei ole oluline mitte

arestitava vara omand, vaid selle suhe toimepandud kuriteoga. Määrusest peab seega nähtuma teave

selle kohta, kuidas on isikute vara kriminaalmenetlusega seotud ja millise materiaalõigusliku

mõjutusvahendi tagamiseks selle kasutust piiratakse (vt ka RKKK 2. märtsi 2009. a määrus nr 3-1-1-

1-09, p 9.2).

11. Kolleegium tõdeb, et käesolevas asjas maakohtu koostatud määrus ülalnimetatud nõuetele ei

vasta. Maakohus on vara arestimise määrust põhjendades piirdunud üksnes prokuratuuri

arestimistaotluse

ja

seaduse

refereerimisega

märkides,

et:

"Taotluse

läbivaatamisel

ja

kriminaaltoimiku materjalidega tutvumisel kohus tuvastas, et esinevad vara arestimist tingivad

asjaolud ning prokuratuuri taotlus tuleb rahuldada. Kahtlustatavate poolt toimepandud kuritegude

olemus, legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annavad alust eeldada, et isikud on

saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena." Sellisest lakoonilisest põhistusest ei nähtu, et kohus

oleks prokuratuuri taotlust sisuliselt kontrollinud, kuna määruses ei sedastata kriminaalasja

konkreetsetele asjaoludele tuginevalt põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ega vara arestimise

aluseid. Järelikult ei vasta maakohtu määrus vara arestimise eelkirjeldatud nõuetele ega ka

kohtumäärusele KrMS § 145 lg 1 p-s 1 esitatavatele tingimustele. Ringkonnakohtu määrusega on

eelnimetatud puudused kõrvaldatud vaid osaliselt. Kolleegium on seisukohal, et kirjeldatud puudused

kohtulahendites on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7

tähenduses, mis toob endaga kaasa vaidlustatud kohtumääruste tühistamise.

12. Kaitsja hinnangul ei olegi põhimõtteliselt võimalik, et ringkonnakohus asub täiendama maakohtu

määruse põhjendusi vara arestimise kohta. Määruskaebuse lahendamisel saab apellatsioonikohus

otsustada vaid esimese astme kohtu määruse tühistamise üle, saates vajaduse korral vara arestimise

taotluse uueks arutamiseks maakohtusse. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Juhul kui

maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses

nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Ka arestimismääruse peale esitatud

määruskaebust lahendades saab ringkonnakohus sellele lisada omapoolseid põhjendusi (vt ka RKKK

määrus 3-1-1-105-11, p 17). Seega oli ringkonnakohus käesolevas asjas volitatud maakohtu määruses

esinevate minetuste kõrvaldamiseks.

II

13. Lisaks menetlusõiguslikele alustele peab kolleegium seoses kaitsja määruskaebuse väidetega vara

arestimise ebaseaduslikkuse kohta vajalikuks selgitada ka vara arestimise materiaalõiguslikke

eeldusi. Konfiskeerimise materiaalõiguslikud alused sisalduvad karistusseadustiku 7. peatükis,

täpsemalt KarS §-des 83-85. KarS §-s 83 nähakse ette süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu

objekti, §-s 831 süüteoga saadud vara ja §-s 832 kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise

õiguslikud alused. Vaadeldavate normide kohaselt on konfiskeerimine üldjuhul võimalik siis, kui

konfiskeeritav vara kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Karistusseadustiku § 84

moodustab süüteoga saadud vara konfiskeerimise regulatsiooni (KarS § 831) suhtes erinormi, andes

kohtule pädevuse süüteoga saadud vara võõrandamise, äratarvitamise või selle äravõtmise võimatuse

või ebaotstarbekuse korral mõista süüdlaselt välja summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara

väärtusele. Sarnaselt KarS §-dega 831 ja 832 on konfiskeerimise asendamise eesmärk takistada

süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel. Kriminaaltulu äravõtmist puudutava

regulatsiooni mõtte kohaselt ei tohi süütegude toimepanek osutuda süüdlase jaoks kasulikuks.

Kriminaalpoliitilisi eesmärke silmas pidades pole seetõttu loogiliselt põhjendatav ka kriminaaltulu

ära tarvitanud või selle konfiskeerimise vältimiseks võõrandanud isikute soodsam karistusõiguslik

kohtlemine võrreldes nende isikutega, kellel on kriminaaltulu või selle arvelt soetatud vara jätkuvalt

alles. KarS §-s 84 märgitu hõlmab nii KarS §-s 831 kui ka §-s 832 toodud konfiskeerimisele kuuluva

vara asendamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-4-11, p-d 8

jj). Konfiskeerimise asendamine ei ole seega kuriteo eest ettenähtud iseseisev õiguslik tagajärg, vaid

konfiskeerimise täitmise erivorm, mis peab tagama, et isik ei saaks kuriteo läbi kasu ka siis, kui

kuriteoga vahetult saadud vara on võõrandatud või muul viisil konfiskeerimiseks kättesaamatu. KarS

§ 84 järgi konfiskeerimise asendamine ei too isikule kaasa mahukamat omandiõiguse riivet kui KarS

§-de 831 vastavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimisel, sest ka konfiskeerimise asendamisel

määratav summa peab vastama konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele.

14. Kolleegium märgib, et KrMS § 142 lg 1 kuni 31. augustini 2011 kehtinud redaktsioonis olid vara

arestimise eesmärkideks tsiviilhagi, konfiskeerimise ja varalise karistuse tagamine. Tulenevalt

eelnevalt punktis 13 märgitust nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et vara arestimine

konfiskeerimise asendamiseks oli lubatud ka enne 1. septembrit 2011. Taolise seisukoha kasuks

räägib ka ajalooline tõlgendusargument. Nimelt oli konfiskeerimise asendamine KarS § 84 järgi

võimalik juba karistusseadustiku jõustumisest 1. septembril 2002. Puudub igasugune mõistlik alus

eeldada, et ajaliselt hiljem, alates 1. juulist 2004 kehtima hakanud KrMS § 142 lg 1 ei pidanud

konfiskeerimise tagamiseks vara arestimist lubades silmas kõiki materiaalõiguses sisalduvaid

konfiskeerimise täitmise vorme, vaid kitsalt üksnes süüteo läbi vahetult saadud vara konfiskeerimist.

Seega hõlmas vara arestimine konfiskeerimise tagamiseks KrMS § 142 lg 1 kohaselt enne

1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis ka konfiskeerimise asendamist. Neil põhjustel tuleb

soostuda ringkonnakohtuga, et alates 1. septembrist 2011 KrMS § 142 lg 1 tekstis tehtud

muudatustega ei muudetud vara arestimise aluseid sisuliselt. Seetõttu ei saa nõustuda kaitsja väitega,

nagu poleks vara arestimine konfiskeerimise asendamiseks KrMS § 142 lg 1 kohaselt käesolevas

asjas maakohtu määruse tegemise ajal olnud lubatud.

III

15. Vastuseks kaitsja määruskaebuses esitatud väitele, et H. Saare vara on arestitud liiga suures

ulatuses ja omavastutuse põhimõtet eirates, märgib kolleegium järgmist. Vara arestimine KrMS § 142

lg 1 järgi on kriminaalmenetluse tagamise vahend, mille üks eesmärke on piirata kahtlustatava,

süüdistatava või kolmanda isiku käsutust varale, mida võidakse isiku süüditunnistamisel

sundvõõrandada tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse täitmiseks.

Käsutusõiguse piiramine toimub vara üleskirjutamise ja selle võõrandamise tõkestamise näol.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 142 lg 7 kohaselt võetakse arestitud vallasvara reeglina isikult ära

või antakse vastutavale hoiule. Sama paragrahvi lg 9 järgi arestitakse vallasvara või õigus, mis on

kantud riiklikku registrisse, prokuratuuri esitatud kohtumääruse alusel asjakohasesse registrisse

vastava märke tegemisega. Ka kinnisasja arestimiseks tehakse vastava kohtumääruse alusel

kinnistusraamatusse keelumärge KrMS § 142 lg 8 alusel. Asjaõigusseaduse § 63 lg 2 kohaselt keelab

keelumärge vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt.

Seega "lukustab" keelumärge kinnistusraamatu kas täielikult või osaliselt (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 15. aprilli 2004. a määrus asjas nr 3-2-1-48-04, p 11 ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 38). Eeltoodust järeldub, et vara

käsutusõiguse piiramine vara arestimise näol ei too endaga kaasa isiku vara omandi üleminekut, vaid

peab välistama arestitud vara võimaliku võõrandamise, kulutamise või hävitamise tsiviilhagi täitmise,

konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse vältimiseks.

16. Põhiseaduse § 32 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud

ning § 32 lg 2 esimese lause kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja

käsutada. Omandipõhiõiguse riive on PS §-s 32 sätestatud õigusliku positsiooni igasugune

kitsendamine (Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 57 ja 30. augusti

2011. a otsus asjas nr 3-3-1-15-10, p 44). Vara arestimisega kaasneb kahtlematult PS §-s 32 nimetatud

omandipõhiõiguse riive, kuna sellega piiratakse omaniku õigust oma vara käsutada. Selline

põhiõiguse riive peab olema proportsionaalne, mis PS § 11 teisest lausest tulenevalt tähendab selle

vajalikkust demokraatlikus ühiskonnas (Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-

69-09, p 59). Proportsionaalsuse põhimõte ehk ülemäärasuse keeld seob kogu riigivõimu, sellega

peab arvestama mitte ainult seadusandja, vaid ka õiguse kohaldaja (vt nt Riigikohtu üldkogu 11.

oktoobri 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-7-01, p 21).

17. Eeltoodust tulenevalt ei tohi ka üksikus kriminaalmenetluses kohaldatav põhiõiguse piirang

kahjustada kaitstud õigust rohkem kui see on vajalik kriminaalmenetluse tagamise vahendi legitiimse

eesmärgi saavutamiseks (vt nt Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-7-01, p 21

ja 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 120). Vara arestimise proportsionaalsuse hindamise

üksikjuhul on seadusandja KrMS § 142 lg-tega 2 ja 3 jätnud prokuratuuri ja kohtu pädevusse.

Tulenevalt KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise alustest ei tohi selle kriminaalmenetluse

tagamise

vahendiga

kaasnev

põhiõiguse

riive

olla

oluliselt

suurem

isiku

võimalikul

süüditunnistamisel rakendatavast mõjutusvahendist ehk siis konfiskeerimisest ja selle asendamisest

(vt ülal p 13), kuna vaid sellisel juhul saab vara arestimist kriminaalmenetluses pidada

proportsionaalseks. Vara arestimine ilmselgelt ebamõõdukas ulatuses omandab karistusliku eesmärgi,

viies süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1), nullum crimen nulla poena sine lege põhimõtte (PS § 23)

ja omandipõhiõiguse (PS § 32) rikkumisele (vt ka Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus asjas

nr 3-3-1-69-09, p 63). Kolleegium osundab, et KrMS § 142 lg-s 4 sõnaselgelt väljendatu kohaselt

lähtutakse vara arestimisel tsiviilhagi tagamiseks kuriteoga tekitatud kahju suurusest, st juhindutakse

proportsionaalsuse põhimõttest. Kolleegium on seisukohal, et kuigi seadusandja ei ole nimetatud

printsiipi KrMS §-s 142 expressis verbis kehtestanud vara arestimise puhuks konfiskeerimise, selle

asendamise või varalise karistuse tagamiseks, tuleb eeltoodud kaalutlusi silmas pidades

proportsionaalsuse põhimõtet vältimatult järgida ka nendel eesmärkidel vara arestides. Üksikasjades

tähendab see, et vara arestimist otsustades peavad nii prokuratuur kui kohus hindama, et arestitava

vara väärtus ei ületaks võimaliku süüditunnistamisega kaasneva konfiskeerimise või selle asendamise

objektiks oleva vara väärtust.

IV

18. Konkreetses kriminaalasjas vara arestimise proportsionaalsuse hindamiseks tuleb menetlejatel

selgitada ühelt poolt isikult tema süüdimõistmisel konfiskeerida võidava või selle asendamiseks

kuuluva vara ja teisalt arestitava vara väärtus.

19. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et süüteoga saadud vara all mõistetakse eeskätt

süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel

saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas 3-1-1-119-09, p-d 31). Käesolevas kriminaalasjas

on prokuratuur kuritegeliku tulu minimaalsuuruse välja arvestanud H. Saare poolt AS-st L müügiks

välja veetud salaviinakoormate alusel, saades selleks 1 515 240 krooni, s.o Eesti Panga

kindlaksmääratud kursi järgi 96 841 eurot. Rahuldades prokuratuuri taotluse on kohtud selle

hinnanguga nõustunud, leides, et kuritegeliku tulu täpne ulatus ja süüdistatavate vaheline jagunemine

tuleb selgitada kriminaalasja kohtulikul uurimisel. Nagu nähtub prokuratuuri poolt Riigikohtule

esitatud määruskaebuse vastusest, on kriminaalasi H. Saare süüdistuses KarS § 375 lg 1 ja § 255 lg 1

järgi saadetud 19. detsembril 2011 Tartu Maakohtusse ja selles ei ole kriminaaltulu jaotuse kohta uut

teavet esitatud. Kaitsja määruskaebuses leitakse, et kohtud ei ole H. Saare vara arestides lähtunud

omavastutuse põhimõttest, kuna välja selgitamata on jäänud, kui suure osa väidetava kuritegeliku

ühenduse kriminaaltulust sai H. Saar.

20. Kohtueelse uurimise eesmärk on tõendite kogumine ja selles menetlusetapis, milles käesolevas

kriminaalmenetluses otsustati H. Saare vara arestimise üle, ei saagi eeldada menetlejatel kogu

tõendusliku teabe olemasolu. Sel põhjusel ei pruugi menetlejatel vara arestimise ajal olla piisavat

teavet kuritegelikul teel saadud vara täpse suuruse ja kahtlustatavate vahelise jaotuse kohta.

Kolleegium on seisukohal, et arvestades vara arestimise kriminaalmenetlust tagavat eesmärki peab

säilima võimalus kuriteoga saadud vara arestimiseks ka juhul, kui kuriteoga saadud vara jagunemist

kahtlustatavate ja kolmandate isikute vahel alles selgitatakse. Sellisel juhul on omavastutuse

põhimõtet vara arestimisel järgitud, kui kuritegelikku ühendust või gruppi moodustavatelt

kahtlustatavatelt või kolmandatelt isikutelt igaühelt eraldi ei arestita vara enamas väärtuses ühenduse

või grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulust. Seega ei ole välistatud, et kriminaalasjas arestitud

vara koguväärtus ületab konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu või selle asendamiseks sobiva vara

mahu mitmekordselt, tingimusel, et igalt kahtlustatavalt või kolmandalt isikult arestitava vara väärtus

jääb kuriteoga saadud kogutulu piiresse. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt

kohtuotsuse tegemise või KrMS § 4036 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks. Kuna

käesolevas kriminaalasjas on prokuratuuri arestimistaotluse kohaselt H. Saare vara arestides lähtutud

kuritegeliku ühenduse poolt toimepandud kuritegudega saadud kogutulu ülempiirist, ei ole kaitsja

määruskaebuses esitatud etteheited omavastutuse põhimõtte rikkumise kohta põhjendatud.

21. Kolleegium märgib siiski, et kuigi käesolevas kriminaalasjas on prokuratuur hinnanud kuriteoga

saadud tulu suurust, ei ole selgitamist leidnud H. Saarelt arestitud vara väärtus. Kriminaalmenetluse

seadustiku § 142 lg 6 nii enne 1. septembrit 2011 kui ka pärast seda kehtinud redaktsiooni kohaselt

tuvastatakse arestitud vara väärtus vajaduse korral menetlustoimingus osalenud eksperdi või

asjatundja poolt kohapeal. Seega on seadusandja loonud võimaluse vara hindamiseks selle

arestimisel. Kolleegium lisab, et arestitud vara väärtust tuleb kajastada KrMS § 143 lg 1 p 1 kohaselt

ka vara arestimise protokollis. Arvestades arestitava vara väärtuse määravat tähtsust selle abinõu

proportsionaalsuse hindamisel, ei saa üksnes kahtlustatavate poolt eeldatavalt saadud kriminaaltulu

pinnalt kontrollida omandipõhiõiguse ülemäärase riive (n-ö ületagamise) puudumist. Kahtlustatava

või kolmanda isiku vara valimatu, kogu ulatuses arestimine ilma selle väärtust hindamata võib kaasa

tuua tema omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive. Kolleegium loeb arestitava vara väärtuse

selgitamata jätmise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis

toob endaga kaasa käesolevas asjas tehtud kohtulahendite tühistamise.

22. Kohtupraktika ühtlustamiseks märgib kolleegium täiendavalt, et kinnisvara, sõiduki ja muu vara

hinna kindlaksmääramisel tuleb lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal. Muu info

puudumisel võib menetleja arestitava vara väärtuse suurusjärgu hindamisel lähtuda ka arvutivõrgu

enamlevinumates avalikes müügikeskkondades (nt kinnisvara või mootorsõidukite müügipakkumiste

portaalis) olevate müügipakkumiste keskmistest turuhindadest. Kinnisvara hindamise akti, samuti

muude aega või eriteadmisi nõudvate ja kulukate menetluste läbiviimine pole reeglina nõutav. Samuti

pole vajalik asja või õiguse täpse hinna kindlakstegemine. Sellised kõrgendatud nõudmised võiksid

viia vara arestimise liigse viivitamiseni, takistades kriminaalmenetluse tagamise eesmärgi

saavutamist, andmata samas midagi juurde proportsionaalsuse põhimõtte järgimise hindamisele.

Puutuvalt vara arestimise objekti valikusse, tuleb kohtul eeskätt arvestada KrMS § 142 lg 10 nõuete

ja kriminaalmenetluse tagamise eesmärgiga. Seejärel tuleb kaaluda isiku omandipõhiõiguse riive

mõõdukust, arestides esmajärjekorras need asjad või õigused, mille riive on talle vähem koormav.

23. Välistada ei saa vara arestimise vajalikkust ka kriminaalmenetluse sellises staadiumis, mil

tõendamiseseme asjaolud, seal hulgas kriminaalasjas eeldatavalt konfiskeerimisele kuuluva vara

suurus ja isiku vara väärtus, on veel ebaselged ja täpsustamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 2 p-

st 4 juhindudes peab kolleegium vajalikuks märkida, et taolises olukorras võib kõne alla tulla vara n-

ö ajutine arestimine kohtu määratud tähtajaks, mille jooksul tuleb vara arestimist taotleval

prokuratuuril kohtule esitada täiendavad tõendid tulevikus konfiskeerimisele kuuluva vara suuruse ja

isiku vara väärtuse kohta. Nende andmete esitamata jätmise korral vabaneb vara kohtu määratud

tähtpäeva saabudes aresti alt. Täiendavate tõendite saamisel on kohtul võimalik vajaduse korral

koostada uus vara arestimise määrus, milles täpsustatakse uuest teabest tulenevalt vara arestimise

ulatust.

V

24. Lähtudes KrMS 339 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2, § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 7 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 25. augusti 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri

2011. a määrused ja vabastab aresti alt järgmised H. Saarele kuuluvad asjad: Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna Viljandi jaoskonna kinnistuspiirkonnas asuv kinnistu registriosa numbriga

XXXXXX, Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu linna kinnistuspiirkonnas asuv kinnistu

registriosa numbriga YYYYYYY ja sõiduauto Chrysler Grand Voyager, reg nr ZZZZZZ. H. Saare

kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada.

25. H. Saare kaitsja ei ole määruskaebemenetluse kulude hüvitamist taotlenud.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe