3-2-1-167-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-167-11

Määruse kuupäev

Tartu, 20. veebruar 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Lembit Ansperi ja Olga Ansperi pankrotimenetluses

lõpparuande kinnitamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-

09-22362

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlgnikud Lembit Ansperi (pankrotis) (isikukood xxxxxxxxxxx)

ja Olga Ansperi (pankrotis) (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

pankrotihaldur Ly Müürsoo

Huvitatud isik Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja

vandeadvokaat Irina Žurina

Asja läbivaatamise kuupäev

30. jaanuar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-22362 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Swedbank AS-ile määruskaebuselt 5. augustil 2011 tasutud kautsjon

69 (kuuskümmend üheksa) eurot 11 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus kuulutas 16. septembri 2009. a määrusega välja Lembit Ansperi (võlgnik I) ja

Olga Ansperi (võlgnik II) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Ly Müürsoo. Harju Maakohus

kinnitas 25. jaanuari 2010. a määrusega jaotusettepaneku.

Pankrotihaldur esitas 7. veebruaril 2011 maakohtule kinnitamiseks võlgniku I ja võlgniku II

pankrotimenetluse lõpparuanded. Teade lõpparuannetega tutvumise kohta avaldati väljaandes

Ametlikud Teadaanded 24. jaanuaril 2011.

Lõpparuande kohaselt on võlgniku I pankrotimenetluses vahendeid väljamaksete tegemiseks kokku

35 520 eurot. Pankrotiseaduse (PankrS) §-s 146 nimetatud väljamaksed kokku on 9169 eurot 31 senti.

Haldur märkis võlausaldajale AS Swedbank (võlausaldaja) esimeses järgus jaotise alusel

väljamakstavaks summaks 26 350 eurot.

Võlgniku II pankrotimenetluses on pankrotipessa laekunud 35 311 eurot 19 senti. PankrS §-s 146

nimetatud väljamaksed on 8821 eurot 88 senti. Haldur märkis võlausaldajale esimeses järgus jaotise

alusel väljamakstavaks summaks 26 495 eurot 98 senti.

2. Võlausaldaja esitas 3. veebruaril 2011 lõpparuannetele vastuväited. Vastuväite kohaselt esitas

võlausaldaja võlgniku I pankrotimenetluses 2 936 628 krooni 52 sendi suuruse nõude, mis on esimese

järgu pandiga tagatud. Nõude tagamiseks oli seatud hüpoteek pankrotivõlgnikele kuulunud

korteriomandile Tallinnas Padriku tee 12/4–8. See nõue on võlgniku I pankrotimenetluses

tunnustatud. PankrS § 153 lg 2 kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus

pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud

väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist

laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud

rahasummast. See piirmäär on kehtestatud, et vältida ebaõiglaseid situatsioone, kus kogu menetlus

toimub ühe pandieseme arvel ning pandipidajale jääb pärast kohtukulude ning massikohustuste

mahaarvamist vaid murdosa tegelikust pandieseme võõrandamistulemist. Maksimaalne määr, mida

on õigus pandiesemete müügist saadud rahast kulutada massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude

katteks, on 15%. Võlgniku I pankrotimenetluses võõrandas pankrotihaldur võlausaldaja nõude

tagatiseks olnud korteriomandi 70 302 euro 81 sendiga. Sellest laekus võlgniku I pankrotipessa

35 151 eurot 41 senti. Pankrotimenetluse toimingute tegemisele on kulunud 9169 eurot 31 senti.

Pankrotihalduri tasu on 6655 eurot 70 senti. Võlausaldajal on õigus saada ja haldur oleks pidanud

tegema võlausaldajale 29 878 euro 70 sendi suuruse väljamakse, mis moodustab 85% pandiesemete

müügist laekunud summast. Seega on võlausaldajale tehtud väljamakse seadusega ettenähtust

3527 euro 92 sendi võrra väiksem. Pankrotihaldur on kohustatud tegema võlausaldajale PankrS § 153

lg 2 alusel 3527 euro 92 sendi suuruse lisaväljamakse. Võlausaldaja palus jätta lõpparuanne

kinnitamata, kuna talle tuleb teha lisaväljamakse.

Võlgniku II osas märkis võlausaldaja, et tema pandiga tagatud nõude suuruseks on 2 706 881 krooni

25 senti. Pandieseme müügist laekus võlgniku II pankrotipessa 35 151 eurot 41 senti. Võlausaldajal

on õigus saada ja haldur oleks pidanud tegema võlausaldajale 29 878 euro 70 sendi suuruse

väljamakse, mis moodustab 85% pandiesemete müügist laekunud summast. Seega on võlausaldajale

tehtud väljamakse seadusega ettenähtust 3382 euro 72 sendi võrra väiksem. Võlausaldaja palus jätta

lõpparuanne kinnitamata, kuna talle tuleb teha lisaväljamakse.

3. 20. veebruaril 2011 esitatud pankrotihalduri seisukoha järgi tehakse enne võlausaldajatele jaotise

alusel väljamaksete tegemist pankrotimenetlusega seotud väljamaksed PankrS § 146 lg-s 1 märgitud

järjekorras. Alles pärast nende väljamaksete tegemist tuleb välja maksta raha võlausaldajatele

jaotusettepaneku alusel. Võlausaldaja ei esitanud jaotusettepanekutele vastuväiteid ja kohus kinnitas

25. jaanuari 2010. a määrusega jaotusettepanekud halduri esitatud kujul. Nähtuvalt jaotusettepanekust

on võlausaldaja nõue võlgniku I pankrotimenetluses 26 350 eurot ja võlgniku II pankrotimenetluses

26 495 eurot 59 senti ning need summad on haldur võlausaldajale tasunud. Pankrotihaldur ei saa teha

võlausaldajale suuremat väljamakset, kui see on märgitud kohtu kinnitatud jaotusettepanekus.

4. Harju Maakohus kinnitas 21. märtsi 2011. a määrusega võlgniku I ja võlgniku II pankrotimenetluse

lõpparuanded. Kohus vabastas pankrotihalduri oma kohustustest ja mõistis välja pankrotihalduri tasu

võlgniku I pankrotimenetluses 5004 eurot 28 senti ja võlgniku II pankrotimenetluses 5001 eurot

9 senti, millele lisandub sotsiaalmaks ning vajalikud ja põhjendatud kulud kummaski

pankrotimenetluses 958 eurot 67 senti. Maakohus lõpetas pankrotimenetluse lõpparuannete

kinnitamisega PankrS § 157 p 5 alusel. Maakohus leidis, et lõpparuanded ei riku võlausaldajate

õigusi. Võlausaldaja ei ole jaotusettepanekule vastuväiteid esitanud ja on minetanud õiguse sellise

vastuväite esitamiseks. PankrS § 153 lg 2 regulatsioonist on lubatud kaalukatel asjaoludel kõrvale

kalduda. Praegusel juhul on nii võlgniku I kui ka võlgniku II pankrotimenetluses olukord, kus

pankrotivaraks on vaid pandiese. Seaduse tõlgendamine ei saa viia olukorrani, kus haldur on

pankrotimenetluses tööd teinud, kuid PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud piirangu tõttu ei ole haldurile

võimalik tasu määrata isegi minimaalmääras. Lõpparuanded vastavad PankrS § 162 lg-tes 2 ja 3

sätestatud nõuetele ning tuleb kinnitada. Kuna lõpparuandest ei nähtu, et võlgnik oleks

pankrotimenetluses tunnustatud nõuetele vastuväite esitanud, siis on kohtumäärus kooskõlas

PankrS §-ga 168 nimetatud nõuete osas täitedokumendiks.

5. Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada ja teha

uus määrus, millega jätta lõpparuanded kinnitamata ja tagastada need haldurile pankrotimenetluse

jätkamiseks.

6. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. juuli 2011. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et võimalikust PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud nõude rikkumisest sõltumata ei

saa võlausaldaja sellele rikkumisele enam tugineda, sest maakohus kinnitas jaotusettepaneku, millest

nähtus selgesti ja üheselt, et võlausaldajale makstakse pandiga tagatud nõuete müügist saadavast

rahast protsentuaalselt alla 85%. Jaotusettepanekus oli selgelt välja toodud, et summa, mis

võlausaldajale alla 85% vähem makstakse, kulutatakse pankrotihaldurile tasu maksmiseks ja

kulutuste hüvitamiseks. Jaotusettepanekus oli selgesti välja toodud ka summa, mille võrra saab

võlausaldaja vähem raha, ning summad, mida võlausaldajale kokku makstakse. Võlausaldaja ei

esitanud jaotusettepanekule vastuväidet ega jaotusettepanekut kinnitava maakohtu määruse peale

määruskaebust. Sellest tulenevalt on praeguses asjas jõustunud kohtumäärusega kinnitatud

jaotusettepanek, millest nähtub selgesti, et pandipidajast võlausaldaja peab saama pandieseme

võõrandamisest protsentuaalselt alla 85%, samuti see, kui palju pandipidaja täpselt raha saab.

Lõpparuandes tasumisele kuuluvad summad vastavad täpselt jaotusettepanekus sätestatule. Kuigi

kohus võib jätta jaotusettepaneku kinnitamata juhul, kui sellest nähtub võlausaldaja õiguste

rikkumine, ei muudaks lõpparuande kinnitamata jätmine võlausaldaja positsiooni paremaks, sest

eksisteerib seadusjõus ja vaidlustamisele mittekuuluv jaotusettepanek, millest tuleb summade

väljamaksmisel lähtuda, ja lõpparuandes on lähtutud jaotusettepanekus kajastatust. Isegi siis, kui

lõpparuannet kinnitav maakohtu määrus tühistada, tuleb pankrotihalduril uue lõpparuande

koostamisel ja kinnitamisel lähtuda olemasolevast, seadusjõus jaotusettepanekust ning seetõttu ei

saaks määruskaebuse esitajale väljamakstavad summad suureneda.

Vastuseks määruskaebuses esitatud väitele, et õigus vaidlustada lõpparuannet kinnitavat määrust

tuleneb Riigikohtu praktikast (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-92-10), märkis ringkonnakohus järgmist. Võlausaldaja viidatud Riigikohtu lahendi tegemise

aluseks olnud asjaolud erinesid oluliselt praeguse tsiviilasja asjaoludest. Seetõttu ei saa viidatud

Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohti praegu rakendada. Viidatud asjas määrati

jaotusettepanekus jaotis, st suhtarv, kuid jaotusettepanekust ei nähtunud võlausaldaja õiguste

rikkumist. Võlausaldaja võimalik õiguste rikkumine nähtus alles lõpparuandest. Praegusel juhul

määrati jaotusettepanekus jaotis ehk suhtarv selliselt, et juba jaotusettepanekust nähtus, et

pandipidajast võlausaldaja peab saama alla 85%, samuti määrati see, kui palju täpselt võlausaldaja

alla 85% saama peab. Jaotusettepanekus kajastati nii jaotis kui ka täpselt võlausaldajale välja makstav

summa. Lõpparuandes kajastatud summa vastas täpselt jaotisele ja jaotusettepanekus väljendatud

summale. Ei saa väita, et võlausaldaja õiguste rikkumine oleks ilmnenud alles lõpparuandest.

Võimalik rikkumine, millele võlausaldaja määruskaebuses tugineb, ilmnes juba jaotisest ning isegi

uue lõpparuande koostamise kohustuse korral tuleks lähtuda samast (väidetavalt õigusvastasest

jaotisest), mis on määratud seadusjõus ja vaidlustamisele mittekuuluva maakohtu määrusega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Võlausaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb tühistada

ringkonnakohtu määrus ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Võlausaldaja leidis, et

ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme.

Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada seetõttu, et kohtud ei ole sisuliselt hinnanud, kas

PankrS § 153 lg 2 on imperatiivne säte. Ringkonnakohus on üksnes lakooniliselt märkinud, et

võimalikust PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud nõude rikkumisest sõltumata ei saa võlausaldaja vastavale

rikkumisele enam tugineda, sest maakohus kinnitas jaotusettepaneku, millest nähtus selgelt ja üheselt,

et võlausaldajale makstakse pandiga tagatud nõuete müügist saadavast rahast protsentuaalselt alla

85%.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti PankrS § 153 lg-t 2. PankrS § 153 lg 2 on kehtestatud

pandipidaja õiguste ja huvide kaitseks ning eesmärgiga, et pandieseme arvel ei võetaks

pankrotimenetluse toimingute läbiviimisega kaasnevateks kuludeks mitte rohkem kui 15%

pandieseme müügist laekunud rahast. Erandiks ei ole siinkohal ka pankrotihalduri tasu, mis on üheks

PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud pankrotimenetlusega seotud väljamakseks. Maksimaalne määr, mida

on õigus pandiesemete müügi arvel saadud rahast kulutada massikohustuste ja pankrotimenetluse

kulude katteks, on 15%.

PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud ülemmäära kohaldamist ei ole seadusandja seadnud sõltuvusse sellest,

kas tegemist on pankrotihalduri tasu või mõne muu PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksega.

Arvestades PankrS § 153 lg-s 2 kehtestatud eesmärki, ei ole pandipidaja seisukohalt vahet, millisteks

PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud väljamakseteks soovitakse pandieseme müügist laekunud

rahasummasid kasutada. Kehtestatud ülemmäär on absoluutse iseloomuga ning kehtib iga

PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamakse liigi korral.

PankrS § 153 lg 2 on PankrS § 146 lg 1 suhtes erisäte, st kohus pidanuks juhinduma mitte

pankrotihalduri tasu regulatsioonist, vaid kohaldama PankrS § 153 lg-t 2. Kui seadusandja soovinuks

näha pankrotihalduri tasu osas ette erandi PankrS § 153 lg 2 üldisest reeglist, oleks selline erand

otsesõnu ka ette nähtud. Kohus on halduri õiguse saada tasu vähemalt seaduses sätestatud

alammääras seadnud kõrgemaks väärtuseks kui pandipidaja õiguste kaitse pankrotimenetluses. See

seisukoht ei ole kooskõlas PankrS § 153 lg-ga 2.

Võlausaldaja ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt on ta minetanud õiguse esitada

lõpparuandele vastuväide. Jaotusettepanekus ning jaotusettepanekut kinnitavas maakohtu määruses

sisalduv jaotis ei riku võlausaldaja õigusi, kuna jaotis ei näita veel võlausaldajale makstavat summat.

Ringkonnakohtu seisukoha järgi on võlausaldaja õiguste rikkumine võimalik siis, kui haldur märgib

jaotises prognoositava väljamakse summa, mitte konkreetse summa. Seega on võlausaldaja õiguste

rikkumine pandud sõltuvusse sellest, kas haldur märgib jaotises väljamaksete summa või mitte.

9. Võlgnikud vaidlevad määruskaebusele vastu. Nad leiavad, et võlausaldaja ei saa vaidlustada juba

jõustunud kohtumäärusega kindlaksmääratud jaotise suurust. Pärast jaotusettepaneku kinnitamist

kohtus ning vastava kohtumääruse jõustumist ei ole halduril võimalik lõpparuandes kalduda kõrvale

jaotusettepanekuga varem kinnitatud jaotiste suurustest ning teha võlausaldajale teistsuguses suuruses

väljamakseid, kui on ettenähtud seadusjõus jaotusettepanekuga.

Võlausaldajale määratud jaotis on määratud õigesti ning kooskõlas pankrotiseaduse sätetega.

Olukorras, kus kogu pankrotivara ongi üks hüpoteegiga tagatud kinnistu, tuleb pankrotihalduri tasu

maksmise kohustust selle tasu miinimummääras käsitleda erinevalt teisest massikohustusest

PankrS § 153 lg 2 mõttes. PankrS § 153 lg 2 tõlgendamine ei saa viia olukorrani, kus

pankrotihaldurile ei oleks võimalik maksta välja tasu isegi miinimummääras.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

11. Ringkonnakohus leidis valesti, et kohtunikuabi pidi arvestama maakohtu jõustunud määrusega,

millega maakohus oli kinnitanud jaotusettepaneku. Ajaolu, et võlausaldaja ei vaidlustanud

jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust, ei võta temalt õigust vaidlustada lõpparuande

kinnitamise määrust.

PankrS § 66 lg 3 teise lause järgi peab kohus jaotusettepaneku ja pankrotimenetluse lõpparuande

kinnitamisel kontrollima halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust. PankrS § 154

lg 1 järgi on jaotis suhtarv, mis näitab, kui suurele osale pankrotivara müügist laekunud rahast on

võlausaldajal õigus vastavas rahuldamisjärgus tunnustatud nõude alusel. PankrS § 154 lg 2 järgi

alustab haldur jaotise alusel raha väljamaksmist pärast jaotusettepaneku kinnitamist vastavalt raha

laekumisele. Seega saab võlausaldaja jaotusettepanekule vastuväite esitamise ja jaotusettepaneku

kinnitava maakohtu määruse vaidlustamise sisuks olla eelkõige see, et ta vaidlustab jaotise suurust

suhtes teiste võlausaldajatega, st võlausaldajatevahelist jaotist (vt ka Riigikohtu 10. veebruari 2008. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 15).

Pankrotimenetluse lõpparuandest nähtub PankrS § 162 lg 2 p 3 järgi, mis ulatuses võlausaldaja nõue

rahuldatakse (vt ka Riigikohtu 2. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-10, p 13). Muu

hulgas selgub pankrotimenetluse lõpparuandest ka see, missuguses ulatuses tehakse pankrotivarast

väljamakseid pankrotimenetluse kuludeks (PankrS § 146 lg 1 p 3 ja § 162 lg 2 p 2). PankrS § 164 lg 2

ei piira võlausaldaja õigust esitada määruskaebus pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamise

määruse peale juhul, kui kohtu kinnitatud jaotusettepanekus on PankrS § 143 lg 1 p 3 järgi märgitud

pankrotimenetluse kulude suurus ja jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust ei ole vaidlustatud.

Järelikult pidid kohtud praeguses asjas hindama sisuliselt, kas pankrotimenetluse kulud ja

võlausaldajale pankrotivarast jaotise alusel väljamakstav summa on PankrS § 162 lg 2 p-de 2 ja 3

järgi määratud õigesti. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kuna pankrotimenetluse lõpparuande

kinnitamisel kohus enam ei kontrolli jaotise õigsust (vt PankrS § 162), siis ei saa võlausaldaja

lõpparuande kinnitamise määrust vaidlustada põhjusel, et jaotis oli valesti määratud.

12. Kolleegium selgitab, et maakohus on PankrS § 153 lg-t 2 valesti tõlgendanud. See säte on

imperatiivne, mis praegusel juhul tähendab seda, et pandiga tagatud nõude rahuldamisel

pankrotimenetluse käigus peab pandipidaja saama vähemalt 85% pandieseme müügist saadud rahast

(vt ka Riigikohtu 11. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, p 17 ja 12. jaanuari 2007. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-06, p 16).

13. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.

14. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuse esitajatele TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu