3-2-1-154-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-154-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. veebruar 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Aktsiaseltsi ELVESO hagi AS-i Luterma (pankrotis) vastu

15 870 884 krooni 6 sendi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-1384

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi ELVESO ja AS-i Luterma (pankrotis)

kassatsioonkaebused

Tsiviilasja hind Riigikohtus

15 870 884 krooni 6 senti (1 014 334 eurot 40 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts ELVESO (registrikood 10096975), esindaja

vandeadvokaat Indrek Lillo

Kostja AS Luterma (pankrotis, varasem ärinimi Aktsiaselts

Kalev) (registrikood 10000952), esindaja vandeadvokaat Helmeri

Indela

Asja läbivaatamise kuupäev

16. jaanuar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-1384 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Aktsiaseltsi ELVESO kassatsioonkaebus rahuldada. AS-i Luterma (pankrotis)

kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Aktsiaseltsile ELVESO 4. juulil 2011 tasutud kassatsioonikautsjon 2600 (kaks

tuhat kuussada) eurot. Tagastada AS-ile Rubla 23. septembril 2011 AS-i Luterma (pankrotis)

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 2600 (kaks tuhat kuussada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts ELVESO (hageja) esitas 16. jaanuaril 2008 Harju Maakohtule hagi AS-i Luterma

(alates 19. aprillist 2011 pankrotis, varasem ärinimi Aktsiaselts Kalev, kostja) vastu, paludes mõista

kostjalt enda kasuks välja 15 870 884 krooni 6 senti ning viivise hagi esitamise aja seisuga

6 024 937 krooni 80 senti (hagi täpsustuse järgi) ja alates 17. jaanuarist 2008 kuni põhinõude täieliku

täitmiseni päevas 0,07% põhivõlast. Lisaks palus hageja hagi tagamiseks seada kohtulikud

hüpoteegid kostja kinnistule ja teise kinnistu mõttelisele osale.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20. mail 2003 veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse

müügi lepingu (veeleping). Lepingu p 2 järgi kohustus hageja osutama kostjale veevarustuse ja

heitvee ärajuhtimise teenust kuni liitumispunktini, kostja kohustus teenuse eest tasuma. Lepingu p 11

järgi pidi teenuse hinna kehtestama Rae Vallavalitsus.

Kostja ei ole hagejale tasunud kuni 18. juunini 2006 hageja esitatud arvete alusel (alates 31. märtsil

2005 esitatud arvest nr V00525) ülereostustasu 9 324 456 krooni 32 senti ja viivist. Enne 18. juunit

2006 kehtinud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 14 lg 2 alusel kehtestas Rae

Vallavolikogu 26. augusti 1999. a määrusega nr 83 veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna

reguleerimise korra (1999. a kord) ja ÜVVKS § 8 lg 4 alusel 6. juuli 1999. a määrusega nr 79

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (1999. a eeskiri). Selle eeskirja p 11.6 alusel

kooskõlastas Rae Vallavalitsus 6. veebruari 2001. a korraldusega nr 164 reostusnäitajate piirväärtused

ning proovide võtmise juhendi (2001. a juhend). Selle juhendi p 9 järgi on vee-ettevõtjal ülemäärase

saaste ühiskanalisatsiooni juhtimise korral õigus rakendada kuni viiekordset 8. saastegrupi (SG-8)

tariifi koos kõigi ülemäärase saaste likvideerimise tõttu kantud kahjude hüvitamisega. Tallinna

Ringkonnakohtu 25. juuni 2007. a otsuse järgi kohaldub pooltevahelises õigussuhtes 2001. a juhendi

p 9.

Alates 19. juunist 2006 ei ole kostja tasunud hageja esitatud arvete alusel ülereostustasu kokku

6 546 427 krooni 74 senti ja viivist. Sel ajal kehtinud ÜVVKS § 14 lg 31 nägi ette võimaluse, et

ülenormatiivse reostuse tasu kehtestatakse teenuse hinna reguleerimise korraga. Rae Vallavolikogu

21. märtsi 2006. a määrusega nr 15 on kehtestatud veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinna

reguleerimise kord (2006. a kord). Selle korra § 4 lg 1 järgi tasub klient lisaks veevarustuse ja reovee

ärajuhtimise teenuse hinnale ülereostuse tasu. Kuna reostusnäitajate järgi juhib kostja

ühiskanalisatsiooni reoaineid, mis ületavad vähemalt ühte SG-8-le kehtestatud piirväärtust, peab

kostja tasuma 2006. a korra alusel viiekordset SG-8 kohta kehtestatud ülereostuse tasu, milleks on

käibemaksuta 106,80 kr/m3 (21,36 * 5), koos käibemaksuga 126 kr/m3 (25,20 * 5). ÜVVKS § 14 lg 2

järgi tekkis hagejal õigus küsida ülereostustasu kostjalt 2006. a korra alusel alates 19. juunist 2006.

Kostja ühiskanalisatsiooni suunatud heitvee reostusaste on kindlaks määratud perioodiliste

heitveeanalüüsidega, mis on vormistatud heitvee analüüsi protokollidega. Kostja ei ole reostusastet

vaidlustanud, vaid on seda tunnistanud kirjavahetuses ja varasemas kohtuvaidluses, samuti ei ole ta

nõudnud uusi analüüse. Õigusaktid ei sätestanud, et proove tuleks võtta iga kuu, mis oleks ka

ebamõistlik. Kostja käitumine on olnud pahatahtlik, sest ajal, mil ta ei ole ülereostustasu maksnud, on

keskkond kandnud kahju ning hageja on tasunud riiklikke saastetasusid ja investeerinud

puhastusseadmetesse. Hageja pöördus kostja poole erakordselt suure reostustaseme tõttu juba

2004. a-l, samuti on kostja poole korduvalt pöördunud kohalik omavalitsus. Alguses ei nõudnud

hageja ülereostustasu maksmist, vaid lootis, et kostja vähendab reostustaset. Esimesed

ülereostustasud, mida hageja nõudis, kostja ka tasus.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja väitel on hagi paljasõnaline, rajanedes arvetele, mis ei ole tõendiks ega ole kontrollitavad.

Kostja on täitnud heitvee ärajuhtimise eest võlgnetavad kohustused. Kostja tehas Rae vallas on

kaasaegne ja sellele on antud kasutusluba, sisse on seatud eelpuhastusseadmed. Hageja kasutab

ebaausalt ära oma monopoolset seisundit, mis on vastuolus hea usu põhimõttega.

19. juunist 2006 kuni 16. aprillini 2007 ei kehtinud õigusnormi, millele hageja saaks rajada oma

nõude, kuna Rae Vallavolikogu 21. märtsi 2006. a määrusega nr 18 kehtestatud Rae valla

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (2006. a eeskiri) järgi pidid ühiskanalisatsiooni

juhitava reo- ja sademevee reostusnäitajate piirväärtused olema esitatud eeskirja lisas 1, mida ei ole

aga avaldatud. Seega ei ole kohalik omavalitsus kehtestanud reoaine piirmäärasid, mille ületamist

saaks kostjale ette heita.

Veelepingu järgi pidi kostja maksma hagejale tasu selle eest, et hageja võtab igal arvestusperioodil

vastu kostja reovee, puhastab selle ja juhib suublasse. Hageja ei ole tõendanud, millal ja milliseid

teenuseid ta kostjale osutas ega tulemuse saavutamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 mõttes. Hageja

pidi perioodiliselt mõõtma ühiskanalisatsiooni juhitava vee reoainesisaldust ja tõendama, et kostja

juhtis kanalisatsiooni igal arvestusperioodil (st iga kuu) piirmäärasid ületava reoainesisaldusega vett.

Sanktsiooni kohaldamiseks pidi vee-ettevõtja võtma proovi kliendi kontrollkaevust kliendi

juuresolekul ning reoainesisalduse pidi määrama atesteeritud laboratoorium. Ühekordne SG-8

piirväärtuse ületamine ei tähenda, et saasteastet ületati ka järgmisel kuul, samuti ei tõenda see vee

puhastamise teenuse osutamist järgnevatel kuudel. Hagejal peab ka konkurentsiseaduse (KonkS) § 18

lg 2 p 1 alusel olema arvestus ja kalkulatsioonid selle kohta, kui palju ülemäärase reostusega vett on

kostjalt igal arvestusperioodil vastu võetud ning millised olid teenuse kulud ja tulud. Vastuolus

viiekordse tariifi kui sanktsiooni olemusega on kostjale kohaldatud sanktsiooni ühe protokolli

(10. märtsi 2005. a protokoll) alusel enam kui aasta jooksul. Hageja ei ole kutsunud kostjat 2006. ja

2007. a proovivõtmistele (v.a detsember). Heitvee protokollid tõendavad, et mõnel kuul on kostja

heitvee reostusnäitajad jäänud alla SG-8 piirmäära.

Hageja ei ole esitanud kalkulatsiooni, s.o arvutuskäiku ega selgitusi selle kohta, mil määral igal

arvestusperioodil vett reostati ja millist kahju tekitas reostus keskkonnale või ühiskanalisatsioonile,

nagu nägi ette 2001. a juhendi p 9. Lepinguline sanktsioon on leppetrahv lepingu rikkumise eest

VÕS § 158 lg 1 järgi. 2001. a juhendi p 9 ei näe ette, et SG-8 piirväärtuse ületamisel võib nõuda

viiekordset selle saastegrupi kohta kehtestatud tariifi, vaid kõigi eelduste täitmisel võib nõuda kuni

viiekordset tariifi. Põhjendatud ei ole, miks nõutakse 1,5-kordse ülereostuse puhul viiekordset

teenuse hinda. Hageja esitas 2007. a mais pahauskselt arveid kanalisatsiooniteenuste eest, mida on

väidetavalt osutatud alates oktoobrist 2006 kuni aprillini 2007. Kooskõlas VÕS § 159 lg-ga 2 kaotab

kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta mõistliku aja jooksul ei teata, et ta seda nõuab.

Mõistlikuks ajaks leppetrahvi nõude esitamiseks on üks arvestusperiood ehk üks kuu.

Kui kohus siiski leiab, et tsiviilõiguslikult on hageja nõue põhjendatud, palus kostja jätta vastuolu

tõttu põhiseadusega kohaldamata 2001. a juhendi p-d 9 ja 11 ning 2006. a korra § 4 lg 8. Kui kohus

leiab, et 2006. a korra § 4 lg 8 on kooskõlas volitusnormiga, palus kostja tunnistada ka ÜVVKS § 14

lg 31 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata.

3. Harju Maakohus rahuldas 22. jaanuari 2008. a määrusega hagi tagamise avalduse osaliselt ja seadis

hageja kasuks kohtulikud hüpoteegid kostja kaasomandiosale Tallinna kinnistust nr 198001

(19 954 712 krooni 86 senti) ja Muhu kinnistule nr 98734 (1 941 109 krooni).

4. Harju Maakohus jättis 23. aprilli 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled, et kostja on tasunud hagejale veelepingu alusel heitvee

ärajuhtimise teenuse eest. Pooled vaidlevad, kas hageja võib kostjalt lisaks põhikohustusele nõuda

SG-8 piirväärtuse ületamise kohta kehtestatud viiekordset ülereostuse tasu.

Kuna hageja nõuab ülereostustasu maksmist iga kuu eest, peab ta tõendama, et kostja juhtis iga kuu

hageja kanalisatsiooni heitvett, mille biokeemiline hapnikutarve (BHT7) ületas SG-8 reostusnäitajate

piirväärtusi (1500 mg/l). Hageja ei ole seda aga tõendanud. Tõendiks saab olla nõuetekohaselt võetud

veeproov. Õige ei ole hageja väide, et kuna iga kuu on võimatu ja ebamõistlik proove võtta, ei

pidanud ta seda tegema, vaid ülereostust võis eeldada. Tasunõude eelduseks on teenuse osutamine.

Hageja ei ole igale arvele lisanud eelneva perioodi veeanalüüsi tulemusi, mistõttu ei ole tähtsust

varasematel analüüsidel. Kostja ei nõustunud arvete ega ülereostustasuga ega ka varasema analüüsi

kasutamisega hilisema perioodi ülereostuse määramisel. Hageja esitatud arvetest nähtub, et

ajavahemiku eest 30. septembrist 2005 kuni 4. maini 2006 esitatud arvete aluseks on heitvee analüüsi

protokoll nr KL2005/V1145K, millega fikseeriti ülenormatiivne reostus (BHT7 oli 3200 mg/l).

Ülejäänud arvetel ei ole heitvee analüüsi protokollile viidatud. Kuni 19. juunini 2006 kehtinud

2001. a juhendi p-st 9, 19. juunist 2006 kuni 13. aprillini 2007 kehtinud 2006. a korra § 4 lg-st 8

ning 14. aprillil 2007 jõustunud 2006. a korra § 4 lg 8 p-dest 1.1-1.5 tulenevalt ei ole vee-ettevõtjal

alust esitada ülereostustasu nõuet, kui lepinguperioodil, s.o kalendrikuus ei ole ülereostust tuvastatud.

Veeleping on kausaalne, sest kostja kohustus on seotud hageja teenuse osutamisega, s.o reovee

vastuvõtmise ja puhastamisega. Arve on hageja ühepoolne nõue makse tegemiseks, kuid arve ei saa

luua kohustusi. Veelepingus ei ole kokku lepitud, et maksekohustus tekib arve esitamisest. Lepingus

ettenähtud sanktsiooni kohaldamiseks tuleb VÕS § 158 lg 1 järgi tuvastada, et kostja rikkus lepingut.

Igal järgneval kuul ei ole võimalik kostjat sama rikkumise eest karistada.

Ülereostustasu nõudele ei kohaldu 2001. a juhendi p-d 4 ja 5 ega 2006. a eeskirja § 6 lg 4. Need

sätted käsitlevad nn tavateenuse hinnakujundust kindlaksmääratud saastegruppide piires, kuid

ülereostustasu nõutakse eraldi tavateenusest. See nähtub ka hageja esitatud arvetest. Samuti

sätestavad 2001. a juhendi p 9 ja alates 14. aprillist 2007 kehtiva 2006. a korra § 4 lg 8 p 1.7

ülereostustasu sanktsioonina. Ka nende normide järgi on sanktsiooni kohaldamise eelduseks

igakordne ülereostuse tuvastamine. Kostja esitatud eriteadmistega isiku arvamusega on tõendatud, et

hageja ei osutanud ajavahemikul 31. märtsist 2005 kuni 3. jaanuarini 2008 kostjale ülereostuse

puhastamise teenust ja hagejal ei olnud selleks tehnilisi võimalusi. Samuti leidis ekspert, et hagejal ei

ole võimalik puhastusprotsessi juhtida, st et heitvesi puhastus loodusliku lahjenemise teel. Hageja ei

ole seda arvamust ümber lükanud.

Hageja tellitud uuringutest nähtuvalt ei sisaldanud kostja reovesi pidevalt liiga suurel määral reoainet.

Kuivõrd veeproovide võtmise juures pidi viibima ka kostja esindaja, ei saa 22. aprillil 2008 esitatud

heitvee analüüsidele tugineda. Hageja ei ole tõendanud, et ta kutsus kostjat proovivõtmise juurde,

kuid kostja keeldus sellest.

20. maist 2003 kuni 18. juunini 2006 oli kostja reostus üle normi ainult ühel arvestusperioodil, mille

eest hageja esitas 31. märtsil 2005 arve 493 920 krooni saamiseks. Hageja nõuab selles arves

viiekordset SG-8 tasu. Seega oleks ühekordne SG-8 tasu olnud 98 784 krooni. Muus osas on

ülemäärane reostamine tõendamata. Põhjendamatu on nõuda viiekordset tasu, kui tegelikult ületas

kostja selle kuu reovesi SG-8 piirmäära üksnes 2,1 korda (3200 / 1500 = 2,1). Ühestki õigusaktist ei

tulene, et pretensioonidele vastamata jätmise korral on kostjal kohustus maksta viiekordset tasu.

Kostja on ümber lükanud hageja väite, et kostja ei vastanud pretensioonidele. Viidatud ajavahemikul

kehtinud 2001. a juhendi p 9 järgi oli SG-8 viiekordse tariifi nõudmise eelduseks, et klient on

juhtinud ühiskanalisatsiooni ülemäärast saastet (SG-8 piirmäära ületavat saastekomponenti sisaldavat

vett), sellega kahjustati ühiskanalisatsiooni või saastati ülemäära looduskeskkonda ning vee-ettevõtja

on esitanud kliendile kalkulatsiooni. Ka Tallinna Ringkonnakohus asus 25. juuni 2007. a otsuses

tsiviilasjas nr 2-05-21883 seisukohale, et hageja tasunõue oleks realiseeritav nimetatud eelduste

täitmise korral. Pooled ei vaidle, et hageja ei ole tõendanud, et kostja saastas ülemäära

looduskeskkonda ning ühiskanalisatsioon kahjustus 2005. a märtsis ja sellele järgnevatel

arvestusperioodidel. Hageja ei ole tasunõude eelduseks olevat kalkulatsiooni esitanud. Seega ei ole

ülereostustasu nõue selle ajavahemiku eest kooskõlas 2001. a juhendi p-s 9 sätestatud eeldustega.

Ajavahemiku kohta 19. juunist 2006 kuni 13. aprillini 2007 ei ole kohtule heitvee analüüsi protokolle

esitatud. Hageja lähtub selle ajavahemiku arvetes põhjendamatult 2005. a märtsi proovi alusel tehtud

analüüsist. Kuna hageja ei ole ülereostust tõendanud, ei või ta nõuda ülereostustasu.

Alates 13. aprillist 2007 on kostja ülemäära reostanud detsembris 2007. Selle arvestusperioodi kohta

esitatud 3. jaanuari 2008. a arves nõuab hageja kostjalt ülereostustasu 244 307 krooni 70 senti.

Hageja 31. märtsil 2008 esitatud heitvee keemilisest analüüsist nr KL2007/V7287 nähtub, et kostja

heitvees mõõdeti BHT7 sisalduseks 1780 mg/l, mis ületab SG-8 piirmäära 1,2-kordselt (1780 / 1500 =

l,2). Kooskõlas 2006. a korra § 4 lg 8 p-ga 1.1 võis hageja nõuda kostjalt üksnes 48 861,54 * 1,5 =

73 292 krooni 31 senti. Eriteadmistega isiku arvamusega on tõendatud, et vaidlusalusel ajavahemikul

ei osutanud hageja kostjale ülemäärase reostuse puhastamise teenust. Kuna kostja rahalise kohustuse

eelduseks on ülereostuse tuvastamine ja puhastamisteenuse osutamine, tuleb jätta rahuldamata ka

hageja nõue 2007. a detsembrikuu eest.

Konkurentsiameti 12. novembri 2008. a otsus ei ole asjas tõendiks, sest see otsus on sama ameti

13. veebruari 2009. a otsusega kehtetuks tunnistatud ja kostja taotluste alusel on algatatud

haldusmenetlus. Pooled ei vaidle, et hageja on Rae vallas oma tegevusalal turu valitsejaks, kelle

tegevust reguleerib ka konkurentsiseadus. Hageja tegevus on vastuolus KonkS § 16 p-ga 1, mis

keelab hagejal kasutada kostja suhtes ebaõiglast äritingimust. Ebaõiglane on tingimus, mille kohaselt

peab kostja maksma ülereostustasu aja eest, mille kohta ei ole ülereostust tuvastatud.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

6. Kostja palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. mai 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ka ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Põhiliselt on hageja korranud

apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud väiteid ja maakohus on neile piisavalt põhjalikult vastanud.

8. Riigikohus tühistas 1. veebruari 2011. a otsusega ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi

väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu ning saatis asja samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi vastu on piiratud reovee

ärajuhtimisega. Seega on põhjendamatu maakohtu seisukoht, mida ringkonnakohus ei ole muutnud,

et hageja pidanuks tõendama, et ta osutas kostjale reovee puhastamise teenust.

Vähemalt formaalselt oli hagejal õigus ettenähtud reostusnorme ületava reovee kanalisatsiooni

juhtimisel nõuda kliendilt ülereostustasu kogu vaidlusaluse ajavahemiku eest (2005-2007) esmalt

hageja tüüptingimuste (2001. a juhendi), seejärel aga 2006. a korra alusel.

Hageja nõude esmaseks aluseks saab olla veeleping, mille p 10 järgi on heitvee (reovee) ärajuhtimise

hind lepingu sõlmimisel 15 krooni/m3 (käibemaksuta). Lepingu p 11 esimese lause järgi kehtestab

teenuse hinna Rae Vallavalitsus. Lepingu p 11 teise lause järgi ei vormistata hinna muutumist lepingu

muudatusena. Veelepingu p 5 järgi lähtutakse teenuse osutamisel ÜVVKS-ist ning Rae valla

ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirjast.

Selle põhjal on pooled algselt kokku leppinud konkreetse teenuse hinna, kuid jätnud hinna avatuks ja

Rae Vallavalitsusele õiguse seda muuta. Seega on hinnatingimused jäetud veelepingus osaliselt

lahtiseks ja kolmanda isiku (Rae vald) määrata VÕS § 26 lg 1 mõttes. Ülereostustasule kui tasule või

ka sanktsioonile veelepingus samas viidatud ei ole. Kuna ülereostustasu nõudmise õigus on hagejal

nii õigusaktide kui ka 2001. a juhendi alusel, ei ole sel siiski ka tähtsust, kuna veelepingus ei ole

välistatud ülereostustasu maksmise nõuet. Kuigi veelepingus viidatakse Rae valla 1999. a eeskirja

sätetele, ei tähenda see, et teenuse hinna ja ka ülereostustasu nõudmisel ei saa arvestada 2006. a

eeskirja, kuna vaidlusalusel ajal muutusid lepingule kohaldatavad õigusaktid.

Kostja ei ole vaidlustanud, et hageja on nõuetekohaselt tõendanud BHT7 ülemäärase sisalduse kostja

reovees 2005. a märtsi kohta (10. märtsi 2005. a proovi järgi oli BHT7 sisaldus kostja reovees

3200 mg/l) ja 2007. a detsembri kohta (13. detsembri 2007. a proovi järgi oli BHT7 sisaldus kostja

reovees 1780 mg/l).

Siiski on kohtud jätnud ka nende kuude eest ülereostustasu välja mõistmata. Ülereostustasu tervikuna

väljamõistmata jätmine vähemalt nende kuude eest on põhjendamatu, kuna hageja ei pidanud

osutama kostjale reovee puhastamise teenust.

Ebaõige on kohtute seisukoht, et hageja oleks pidanud tõendama kostja reovee reostustaset iga kuu

võetud proovidega. Lisaks sellele, et see on ebamõistlik, ei tulene seda ei veelepingust ega aktidest.

Kohtud on põhjendamatult välistanud tõendite hulgast hageja esitatud kostja reovee proovid, mis ei

ole nõuetekohaselt võetud.

See, et kostja esindaja ei viibinud nõuetekohaselt proovi võtmise juures või et nõuetekohast akti ei

vormistatud (vt 2001. a juhendi p 13, 2006. a eeskirja § 6 lg 3 teine lause), ei tähenda tingimata seda,

et proovi kohta tehtud analüüsi ei saa tõendina üldse arvestada. Seda eriti juhul, kui vaidlusaluse

ajavahemiku (2005. a märts kuni 2007. a detsember) alguse ja lõpu proovid on võetud nõuetekohaselt

ja näitavad mõlemad ülereostust. Neid analüüse saab hinnata dokumentaalsete tõenditena

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-de 229 ja 272 mõttes, kuid nende tõenduslik jõud võib

olla väiksem, eriti kui need erinevad märgatavalt nõuetekohaste proovide analüüsitulemustest.

Ringkonnakohus peab hageja nõude uuesti läbi vaatama ja andma hinnangu esitatud tõenditele. Kui

kohtul on esitatud tõendite alusel veendumus, et kostja reovees oli vaidlusalusel ajal ülereostus, kuid

on ebaselge selle ulatus, saab kohus TsMS § 233 lg-le 2 tuginedes selle ka ise kindlaks määrata.

Riigikohus andis ringkonnakohtule ka juhise hinnata kostja väiteid ülereostustasu maksmise nõude

põhiseaduspärasuse kohta. Riigikohus analüüsis selleks ka ülereostustasu õiguslikku olemust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 2. juuni 2011. a otsusega Harju Maakohtu 23. aprilli 2009. a

otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Hageja haldab Rae vallas ühisveevärki ning osutab kostjale veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise

(kanalisatsiooni) teenust. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja vastab vee-ettevõtja tunnustele

ÜVVKS § 7 mõttes. Poolte vahel sõlmitud veelepingu p 2 järgi osutab hageja kostjale heitvee

ärajuhtimise teenust. Lepingus ei ole sätestatud, et hageja osutaks kostjale mh reovee puhastamise

teenust. Ka ÜVVKS-is sätestatud vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi vastu piirduvad

reovee ärajuhtimisega. Reovee puhastamine on küll samuti vee-ettevõtja kohustus, kuid see on tema

avalik-õiguslik kohustus ja see ei seostu praeguse vaidlusega, nagu kostja ekslikult leidis ja millega

maakohus ebaõigesti nõustus. Poolte vahel sõlmitud veeleping on töövõtulepingu tingimustele vastav

leping VÕS § 635 lg 1 mõttes, kus hageja (töövõtja) kohustus varustama kostjat (tellijat) veega ja ära

juhtima kostja reovett, kostja kohustus aga selle eest maksma tasu. Kuna reovee puhastamine ei olnud

hageja kohustuseks, ei pidanud kostja hagejale selle eest maksma.

Ringkonnakohus jõudis asjakohaseid õigusakte analüüsides järeldusele, et hagejal oli õigus

ettenähtud reostusnorme ületava reovee kanalisatsiooni juhtimisel nõuda kliendilt ülereostustasu kogu

vaidlusaluse ajavahemiku eest (2005-2007), esmalt hageja tüüptingimuste (2001. a juhendi), seejärel

aga 2006. a korra alusel.

Kuna ringkonnakohus leidis, et hagejal oli õigus ettenähtud reostusnorme ületava reovee

kanalisatsiooni juhtimisel nõuda kliendilt ülereostustasu kogu vaidlusaluse ajavahemiku eest, käsitles

ringkonnakohus ka kostja väiteid 2001. a juhendi p-de 9 ja 11 ning 2006. a korra § 4 lg 8 vastuolu

kohta põhiseadusega.

2001. a juhendi p-de 9 ja 11 kohta ei ole võimalik alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust,

nagu kostja soovib, sest juhend ei ole õigusakt, mille põhiseadusele vastavust oleks võimalik

kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2 p 1 järgi.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole 2006. a korra § 4 lg 8 ja ÜVVKS § 14 lg 31 vastuolus

põhiseadusega. Keskkonna ülemäärase reostamise korral on avalik-õiguslikult põhjendatud võtta

selle eest raha ja see ei ole reostaja suhtes ebaõiglane. Keskkonnakahjuliku tegevuse puhul on avalik

võim kehtestanud mitmeid meetmeid, mille mõte on tagada keskkonnareostuse vähendamine ja

puhtam elukeskkond, ning põhimõte, et saastaja maksab, on õige. Nii peavad nt veeseaduse

(VeeS) § 23 lg 1 järgi kõik isikud vältima vee reostamist ja liigvähendamist ning veekogude ja

kaevude risustamist ning vee-elustiku kahjustamist. Isik on VeeS § 23 lg 2 järgi kohustatud vee

kasutamisel rakendama tootmistehnoloogilisi, maaparanduslikke, agrotehnilisi, hüdrotehnilisi ning

sanitaarmeetmeid vee kaitsmiseks reostamise ja liigvähendamise või veekogu risustamise eest.

Ülereostustasu võtmist võivad õigustada ka vee-ettevõtjale ülereostusest tingitud potentsiaalsed kulud

ja riskid ning seda vaatamata sellele, kas klient täidab oma kohustusi reovee nõuete järgimisel. Nii

peab vee-ettevõtja ÜVVKS § 10 lg 1 järgi tagama oma tegevuspiirkonnas ÜVK toimimise ja

korrashoiu. Põhjaveekihi või veekogu kahjustamisel on isik VeeS § 391 lg 1 järgi kohustatud

kõrvaldama tekitatud kahjustuse või selle uuesti tekkimise ohu. Vee kasutuskõlbmatuks muutmisel

hüvitab rikkuja rikutud veehulga erikasutuse VeeS § 391 lg 3 järgi tasu viiekordses ulatuses.

Vastutuse keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise eest paneb hagejale ka keskkonnavastutuse seadus.

Keskkonnareostuse piiramiseks on riik kehtestanud keskkonnatasud reostajatele keskkonnatasude

seadusega, mh tuleb saastetasu keskkonnatasuna maksta saasteainete heitmise eest veekogusse või

põhjavette (keskkonnatasude seaduse (KeTS) § 3 lg 2 p 6, § 5 lg 1, § 14 lg 1, § 17). Keskkonnatasude

rakendamise eesmärk on KeTS § 4 lg 1 järgi vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega,

saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju.

Keskkonnatasudest riigieelarvesse laekuvat raha kasutatakse KeTS § 4 lg 3 järgi sihtotstarbeliselt

keskkonnaseisundi hoidmiseks, loodusvarade taastootmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks.

VeeS § 15 lg 2 ja § 24 lg 2 alusel on Vabariigi Valitsus 31. juuli 2001. a määrusega nr 269

kehtestanud heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise korra. Selle määruse lisas 2 on kehtestatud

heitvee reostusnäitajate piirväärtused ja reovee puhastusastmed. Asja materjalide järgi on hageja

pidanud maksma keskkonnatasu saasteainete heitmise eest veekogusse, põhjavette või pinnasesse

(III kd, tl 56-66).

Ringkonnakohtu hinnangul on ülereostustasu nii 2001. a juhendi kui ka 2006. a korra järgi käsitatav

veelepingu lahtise tingimusena VÕS § 26 mõttes, sest ülereostustasu maksmise kohustus tekib isikul

alles siis, kui tal on vee-ettevõtjaga tsiviilõiguslik suhe. See, et ülereostustasul on teatav avalik-

õiguslik iseloom, ei tähenda iseenesest seda, et seda tasu saaks käsitada riikliku makse või

koormatisena. 2006. a korra § 4 lg-t 8 koosmõjus ÜVVKS § 14 lg-ga 31 tuleb hinnata veelepingu

tüüptingimusena. Selleks, et vältida ülereostustasu karistuslikku iseloomu, on kohtul võimalik lähtuda

hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning kohaldada VÕS § 6 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 138. Samuti on kohtul võimalik lubatava hüvitise suuruse määramisel lähtuda VÕS § 26 lg-

test 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2.

Kuna maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, viis see selleni, et kohus jättis olulise osa

tõenditest hindamata. Maakohus välistas põhjendamatult tõendite hulgast hageja esitatud kostja

reovee proovid, mis ei ole nõuetekohaselt võetud. See, et kostja esindaja ei viibinud nõuetekohaselt

proovi võtmise juures või et nõuetekohast akti ei vormistatud (2001. a juhendi p 13, 2006. a

eeskirja § 6 lg 3 teine lause), ei tähenda tingimata seda, et proovi kohta tehtud analüüsi ei saa

tõendina üldse arvestada. Seda eriti juhul, kui vaidlusaluse ajavahemiku (2005. a märtsist kuni

2007. a detsembrini) alguse ja lõpu proovid on võetud nõuetekohaselt ja näitavad mõlemad

ülereostust. Neid analüüse saab hinnata dokumentaalsete tõenditena TsMS §-de 229 ja 272 mõttes.

Samas tuleb arvestada, et nende tõenduslik jõud võib olla väiksem, kui need erinevad märgatavalt

nõuetekohaste proovide analüüsitulemustest.

Asja lahendamiseks oluliste tõendite hindamata jätmine tähendab omakorda seda, et maakohtu otsus

on sedavõrd puudulik, et ringkonnakohtul ei ole võimalik seda puudust kõrvaldada, ilma et kohus

rikuks poolte põhiseaduse (PS) § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust kohtu tuvastatud faktiliste

asjaolude ning tõendite hindamise vaidlustamiseks tulenevalt TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatust.

Sellist seisukohta avaldas ringkonnakohtu istungil ka kostja. Eeltoodu tõttu leiab ringkonnakohus, et

maakohus peab hageja nõude uuesti läbi vaatama ja andma hinnangu seni hindamata tõenditele. Seda

enam, et kohtuistungi protokollist (IV kd, tl 3-8) ei nähtu, et kohtuistungil oleks tõendeid uuritud.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lisaks tõendite hindamisele kontrollida hüvitise maksmise

eeldusi ja suurust, arvestades hüvitise maksmise iseloomu ja eesmärki, konkreetseid asjaolusid ning

hea usu põhimõtet VÕS § 6 ja TsÜS § 138 järgi. Samuti saab kohus hüvitise suuruse määramisel

vajadusel lähtuda VÕS § 26 lg-test 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2, mis kõik

lubavad kohtul lepingutingimusi määrata või kohustuse täitmist piirata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse järgi rikkus ringkonnakohus TsMS § 656 lg-t 2, mida ta tõenäoliselt silmas pidas

(pole õigusnormile viidanud), kui saatis asja tagasi maakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht ei ole

õige. Riigikohus on leidnud, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt peab ringkonnakohus

vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid, vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-

11. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, mis oleks võinud olla

tagasisaatmise alus. Ka ei ole õige ringkonnakohtu viide, nagu kaasneks uue otsuse tegemisega

automaatselt PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse kahjustamine. Riigikohus on jõudnud

viidatud tsiviilasjas teistsugusele seisukohale.

11. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

12. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub maakohtu ja

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt muuta ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi nimetatud otsuse p-s 71 esitatud põhjenduste osas.

Ringkonnakohus pidanuks jätma hagi läbi vaatamata, kohtu tõlgendus pankrotiseaduse (PankrS) § 43

lg-le 2 on vale. Nimetatud sätet tuleb tõlgendada nii, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata juhul, kui enne

pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on võlgniku vastu varaline nõue, mille kohta ei ole

jõustunud kohtuotsust. PankrS § 103 lg-test 2 ja 4 ning § 106 lg 1 esimesest lausest nende koosmõjus

tuleneb, et sellise nõude tunnustamist, mida ei ole tunnustatud jõustunud kohtulahendiga ega

võlausaldajate üldkoosolekul, saab pankrotivõlausaldaja nõuda üksnes tunnustamise hagiga. Mõistlik

ei ole olukord, kus võlausaldaja on esitanud nõudeavalduse pankrotimenetluses kohtulahendiga

tunnustamata nõudes, millele on võlausaldajatel õigus vastuväiteid esitada, kuid samal ajal jätkub

kohtumenetlus selle nõude osas. TsMS § 457 lg 1 järgi ei oleks praegu tehtav lahend siduv

võlausaldajale ega iseseisvast menetlussubjektist haldurile. Samal seisukohal PankrS § 43 lg 2

tõlgendamise osas ollakse Riigikohtu halduskolleegiumi lahendites nr 3-3-1-88-06 ja nr 3-3-1-34-11.

Ringkonnakohus on hinnanud ülenormatiivse reostuse tasu aluseks olevate avalik-õiguslike normide

põhiseaduspärasust, ilma et ta oleks tuvastanud nende asjassepuutuvuse. Samuti ei ole

ringkonnakohus sisuliselt analüüsinud, kas ülereostustasu kehtestamist ja võtmist reguleerivad

õigusnormid on kooskõlas PS § 3 lg-ga 1 ja §-ga 113. Kuna ringkonnakohus saatis asja tagasi

maakohtusse ülereostustasu võtmist reguleerivate normide asjassepuutuvust tuvastamata ning nende

põhiseaduspärasust sisuliselt analüüsimata, tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendustest kõrvaldada

ülereostustasu võtmist reguleerivate normide põhiseaduspärasust puudutavad tõlgendused (otsuse

p 71).

13. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada, kostja

kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

15. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et ringkonnakohus rikkus

TsMS § 656 lg 2 esimest lauset, kui saatis asja tagasi maakohtule. Nimetatud lause kohaselt ei pea

ringkonnakohus saatma asja maakohtule uueks arutamiseks, kui maakohtu rikkumine on võimalik

kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks on TsMS § 656 lg 2

esimese lause rikkumine.

16. Riigikohus on 24. oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06 tehtud otsuse p-s 12 leidnud, et

menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise

lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa

asja lõpuni lahendada.

13. aprillil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 tehtud otsuse p-s 13 on Riigikohus leidnud, et

menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi

tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral

rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-

d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks

eelmenetluse staadiumis. Viimati viidatud otsuse p-s 13 on Riigikohus leidnud ka seda, et arvesse

võttes menetlusökonoomia tagamise eesmärki, on tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mis

ei võimalda ringkonnakohtu poolt uute tõendite hindamise ja materiaalõiguse kohaldamiseks vajalike

asjaolude esimest korda tuvastamise korral hinnata Riigikohtul samu tõendeid ning tuvastada

materiaalõiguse kohaldamiseks vajalikke asjaolusid (TsMS § 688 lg-d 3-5), kooskõlas PS § 24 lg-

ga 5. Pooltel on muu hulgas õigus vaidlustada Riigikohtus ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid

põhjusel, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel oluliselt

menetlusõiguse norme (TsMS § 688 lg 4).

22. novembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11 tehtud otsuse p-s 28 ja 16. detsembril 2011 tsiviilasjas

nr 3-2-1-140-11 tehtud otsuse p-s 16 on nõustutud tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 PS § 24 lg-le 5 antud

hinnanguga.

Kolleegium jääb viidatud seisukohtade juurde. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus maakohtule

ette heitnud eelmenetluse ülesannete täitmata jätmist, vaid tõenditele hinnangu andmata jätmist.

Ringkonnakohus on viidanud asja tagasisaatmisel mh PS §-le 24, mille kohta on Riigikohus andnud

hinnangu eespool viidatud lahendites.

Seega saatis ringkonnakohus asja põhjendamatult uueks lahendamiseks maakohtule, rikkudes nii mh

TsMS §-st 2 tulenevat asja mõistliku aja jooksul lahendamise kohustust. Asja menetlemine on

kestnud juba alates 16. jaanuarist 2008 ja võinuks nii kujuneda ettearvamatult pikaks. Kolleegium ei

näe takistusi, miks ringkonnakohus ei oleks võinud asja ise lahendada. Seetõttu tühistab kolleegium

ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja tagasi uueks lahendamiseks.

17. Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega, et hagi tuleks jätta läbi vaatamata

PankrS § 43 lg 2 alusel.

PankrS § 43 reguleerib juhtumeid, mil pärast menetlusosalise pankroti väljakuulutamist on võimalik

jätkata kohtus pooleliolnud hagimenetlust, milles pankrotivõlgnik on hageja või kostja. Praeguses

tsiviilasjas on 19. aprillil 2011 välja kuulutatud kostja pankrot. Sellel ajal oli tsiviilasi läbivaatamisel

ringkonnakohtus, kuhu oli selle 2011. a veebruaris saatnud Riigikohus.

PankrS § 43 lg 2 kohaselt, kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline

nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi

vaatamata. Seda lõiget tuleb kolleegiumi arvates tõlgendada koostoimes PankrS § 43 lg-ga 5, mille

esimese lause kohaselt, kui kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, milles tehtud lahendi

peale on võimalik edasi kaevata, võib pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku nimel edasi kaevata

haldur. Nimetatud sätetest tuleneb üheselt, et hagimenetluse jätkumiseks ei ole vajalik jõustunud

otsuse olemasolu. Piisab sellest, kui on tehtud maakohtu otsus. Niimoodi on Riigikohus leidnud ka

3. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-101-10 tehtud otsuse p-s 14.

Kolleegium on seisukohal, et PankrS § 43 lg 2 kohaldamiseks ei oleks alust ka siis, kui

ringkonnakohus enne pankroti väljakuulutamist tehtud maakohtu lahendi tühistab ja saadab asja

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Selline järeldus tuleneb menetlusökonoomia põhimõttest - kui

kohtumenetluses on vähemalt üks kord jõutud sisulise lahendi tegemiseni, ei ole otstarbekas seda

menetlust lõpetada ainult sellel põhjusel, et välja on kuulutatud ühe menetlusosalise pankrot. Suure

tõenäosusega tuleks pankrotimenetluses (nõude tunnustamise kohtuliku menetluse teel) see vaidlus

uuesti lahendada.

18. Ekslikud on kostja kassatsioonkaebuse väited selle kohta, et praegu tehtav lahend ei ole siduv

võlausaldajale ega haldurile. Riigikohus on 14. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 tehtud

otsuse p-s 23 leidnud järgmist: "Kuna PankrS § 43 lg 5 lubab võlgniku vastu esitatud rahalise nõude

menetlust jätkata ka pankrotimenetluse ajal, on võlgniku vastu esitatud nõude rahuldamise korral

sisuliselt tegemist võlausaldaja nõude tunnustamisega. Kui võlausaldaja on vastava nõude esitanud ka

võlgniku pankrotimenetluses (PankrS §-d 93 ja 94), loetakse PankrS § 103 lg 4 järgi nõuete kaitsmise

koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu jõustunud lahendiga rahuldatud."

Seega on praeguses asjas tehtav lahend pankrotiseaduses sätestatud tingimustel võrdsustatud nõude

tunnustamise kohtulahendiga, kui hagi peaks rahuldatama.

Kolleegium peab taunitavaks kostja esindaja katset Riigikohut eksitada ja menetlust venitada

väljavõtteliste viidetega Riigikohtu halduskolleegiumi lahenditele, milles oldavat PankrS § 43 lg 2

tõlgendamise osas kassatsioonkaebuse väidetega samadel seisukohtadel. Kui lugeda kostja viidatud

lahendeid haldusasjades nr 3-3-1-88-06 ja nr 3-3-1-34-11 tervikuna, ilmneb üheselt ja selgelt, et

halduskohus ei jõudnud neis asjades otsust teha enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, mistõttu oli

alust kohaldada PankrS § 43 lg-t 2. Kolleegium hoiatab, et edasisel kohtu eksitamisel ja menetluse

venitamisel võib esindajale määrata trahvi TsMS § 200 lg 2 ja TsMS § 45 lg 4 alusel.

19. Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, millega osaliselt tuvastati heitvee ülereostus ja

ringkonnakohus ise ülereostust ja selle eest tasu nõudmise aluseid ei tuvastanud, siis ei olnud

ülereostustasu reguleeriv 2006. a kord ringkonnakohtu jaoks asjassepuutuv ja ringkonnakohus hindas

ennatlikult selle põhiseaduspärasust. Kui 2006. a korra vastavad sätted muutuvad asjassepuutuvaks

(kohus tuvastab heitvee ülereostuse), siis tuleb hinnata ka nende sätete põhiseaduspärasust.

20. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et toimikus on määrus hagi tagamise

kohta (I kd, tl 96-99). Asja uuel lahendamisel tuleb lahendada ka hagi tagamine, nagu nõuavad

TsMS § 386 lg 4 esimene lause ja § 442 lg 5 esimene lause.

21. Menetluskulude jaotuse otsustab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle

tulemustest (TsMS § 173 lg 3 teine lause).

22. Hageja ja kostja tasutud kassatsioonikautsjonid tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Villu Kõve