3-2-1-155-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-155-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. veebruar 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Realister OÜ hagi Herlitz PBS AG vastu tööstusomandi ja

autoriõiguse rikkumise lõpetamiseks, tekitatud kahju eest

hüvitise ja õigusrikkumise teel saadud tulu ning viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-13577

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Herlitz PBS AG kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

958 eurot 67 senti (15 000 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Realister OÜ (registrikood 10885910), esindaja

vandeadvokaat Ants Mailend

Kostja Herlitz PBS AG (registrikood 02012010837305), esindaja

vandeadvokaat Madis Päts

Asja läbivaatamise kuupäev

9. jaanuar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-08-13577 Harju Maakohtu 20. detsembri 2010. a vaheotsus ja

Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2011. a otsus ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Herlitz PBS AG-le kassatsioonkaebuselt 27. juulil 2011 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Realister OÜ (hageja) esitas 11. aprillil 2008 Harju Maakohtule hagi Herlitz PBS AG (kostja)

vastu, paludes kohustada kostjat lõpetama vaidlusaluseid valemilehti sisaldavate vihikute tootmine ja

turustamine, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis tekitatud kahju eest ja õigusrikkumise teel

saadud tulu, mõista kostjalt hageja kasuks välja viivitusintress protsendina põhinõudest

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt valmistab ja toodab hageja koolivihikuid, mille kaantele on trükitud koolitöös

kasutatavad valemid. Kaaneruumi piiratusest tulenevalt on hageja näinud erilist vaeva valemite

väljavalimisel üldhariduskoolides õpetatavate valemite hulgast. Tulemuseks on autoriõigusega

kaitstav teos. Valemivihikute kaaned on hageja registreerinud ka tööstusdisainilahendusena

(nr 01207, registreeritud 15. veebruaril 2007).

Kostja turustab Eestis vihikuid, mille keemia- ja matemaatikavalemite lehed on äravahetamiseni

sarnased hageja tööstusdisainilahendusega. Hageja on juhtinud kostja tähelepanu oma õiguste

rikkumisele ja palunud nimetatu kohe lõpetada, kuid vaidluse kohtuväline lahendamine ei ole andnud

tulemusi.

Kostja on oma toodete üldise kujunduse ning ka valemite paigutuse kopeerinud hageja toodetelt.

Esinevad kokkulangevused hageja ja kostja matemaatika ja keemia valemilehtede kaante kujunduses,

valemite paigutuses ja valemite valikus. Valemilehtede võrdlusest järeldub, et tegemist on

äravahetamiseni sarnaste teostega. Kostja on toote valmistamisel kasutanud ära hageja teoseid.

Kokkulangevused ei saa olla juhuslikud, eriti arvestades hageja teoses esinenud vea (eesliide "tetra"

asemel eesliide "tetre" figuuris 4) ülekandumist. Kostja on kopeerinud hageja toodangut, tehes selles

ebaolulisi pisimuudatusi. Hageja ei ole andnud kostjale oma teoste kasutamiseks luba.

Tööstusdisainilahendusega hõlmatud valemilehed on ühtlasi kaitstud autoriõigusega kui teosed.

Valemilehed on originaalsed, kuna need on loodud hagejaga seotud isikute intellektuaalse loomingu

tulemusel. Valemilehtede loomine - sellel kujutatavate andmete väljavalimine ning piiratud ruumis

paigutamine - kuulub loometegevuse valdkonda. Teose väljendusvormiks on valemivihikute

kaanekujundused. Vihikukaante disain on läbi vormi selgelt tajutav ning reprodutseeritav.

16. septembri 2008. a avalduses märkis hageja, et eeldades hageja väidete õigsust tema autoriõiguste

ja tööstusdisainilahenduse omaniku õiguste rikkumise kohta, on ilmne, et kostja on tekitanud hagejale

kahju. Kahju väljendub tulus, mida hageja oleks võinud teenida juhul, kui kostja poleks tema õigusi

rikkunud. Tulenevalt toodete sarnasusest on kostja saanud müüa oma tooteid isikutele, kes muidu

oleksid ostnud hageja tooteid. Kui kostja oleks tegutsenud õiguspäraselt, oleks ta pidanud maksma

hagejale viimase õiguste kasutamise eest tasu. Kahju olemasolus ja rikkumise ning kahju vahelise

põhjusliku seose olemasolus ei saa seega olla mõistlikku kahtlust. Kostja toimepandud rikkumise

asjaoludest on ilmne, et kostja on pannud rikkumise toime teadlikult.

Kostja 2007. a-l väljaantud valemilehed sarnanevad eelkõige hageja 2006. a-l turustatud

valemivihikutega. Hageja tegi oma 2006. a matemaatika ja keemia valemivihikutes varem enda

turustatud toodetega võrreldes muudatusi, mis on võetud üle ka kostja valemilehtedesse.

Hageja palus teha kohtul vaheotsus kahjuhüvitise ja õigusrikkumisega saadud tulu väljamõistmise

nõuete põhjendatuse kohta, sest nõuete täpse suuruse tõendamine on keerukas.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Poolte tooted on sisult, kujunduselt ja üldiselt kontseptsioonilt erinevad.

Hageja valemivihikus on esitatud kaantel kaustikust olenevalt kas matemaatika- või keemiavalemid

(hageja toodab vihikuid teemade kaupa), samas kui kostja on koostanud terviktoote, mis hõlmab

endas nii füüsika-, matemaatika- kui ka keemiavalemeid ühes kaustikus. Hageja tootes on rohkelt

reklaami, mida kostjal ei esine. Hagejal on valemid trükitud vaid kaantele, kostjal ka vihiku

siselehtedele. Hageja ja kostja toodete üldine kujundus on erinev, seda nii värvilahenduse,

andmeväljade paigutuse, valitud tekstišriftide kui ka disainielementide poolest (nt paigutus,

värvilahendus ja disainielement - värviline sakiline äär - kostja kaustikus ei esine). Kostja ei pea

valemeid ega ka tabelitele antud pealkirju ei autori- ega tööstusdisainilahenduse kaitse objektiks.

Tuvastamaks väidetavate õiguste rikkumist, tuleb hinnata tooteid tervikuna, mitte hageja üksikuid

väljavõtteid nendest.

Matemaatika- ja keemiavalemid, joonised või pealkirjad ei kuulu autoriõiguse alusel kaitsmisele,

need ei ole originaalsed autori intellektuaalse loomingu tulemused. Pooled on koostanud valimiku

peamistest ning olulisimatest valemitest, lähtudes põhikooli ja gümnaasiumi matemaatika- ja

keemiaõpikutes ning riiklikes õppeprogrammides käsitletud teemadest. Käsitletud valemid on vaid

osa kõige olulisematest ning fundamentaalsematest valemitest. Seetõttu on hageja ja kostja esitatud

valemites ka oluline kattuv ühisosa - valemite koostamise lähteandmed (eeskätt riiklik õppekava) on

nii kostjal kui ka hagejal olnud ühine. Olulisemaid valemeid ei ole võimalik komplekteerida või

kirjeldada oluliste erinevustega. Nii joonised kui ka valemid on rahvusvaheliselt kokkulepitud, samuti

on ainuvõimalik anda neile vaid ühesugused lühiselgitused. Matemaatikas ja keemias tavapärased

valemid ja nende üldtunnustatud kirjeldamisviisid, sealhulgas selgitavad joonised või pealkirjad ei

saa olla originaalne konkreetse autori intellektuaalse loomingu tulemus. Samuti ei saa selle teabe

edastamist kaustikute kaantel käsitada autori originaalse loominguna ja sellisena seda kaitsta.

Isegi juhul, kui hageja toode oleks autoriõigusega kaitstav, oleks ebaselge, kes on autoriõiguse omaja.

Hageja ei ole näidanud, mil viisil on saanud tema autoriõiguse omajaks. Ajakirjanduse andmeil võib

olla valemivihikute autoriõiguse omajaks õpilasfirma 4Poega, hageja on väitnud ka seda, et valemid

on valinud õpetajad ja kooliõpilased. Ebaselgeks jääb, kes on tööstusdisainilahenduse autor.

Registreeringu kohaselt on tööstusdisainilahenduse autor Sten Saar, matemaatikakaustiku siselehele

on märgitud: "kaanekujundus: Kait Kübar. Sisukaante ning vahelehe kujundus: Mikk Meelak."

Autoriõiguse rikkumise korral on nõuete esitamise õigus autoril (mitte tööstusdisainilahenduse

omajal).

Poolte tooted ei ole identsed ega äravahetamiseni sarnased. Visuaalsel vaatlusel on näha, et poolte

kaustikute väliskujundus ei ole sarnane, kaaned on erinevad. Esinevad silmatorkavad sisulised

erinevused, kostja kaustikus esineb viga, mida hagejal ei esine. Kostja tegevus ei ole õigusvastane,

mistõttu ei saa kostja suhtes kohaldada deliktilist vastutust. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

3. Harju Maakohus tunnustas 22. detsembri 2009. a otsusega hageja nõuete põhjendamatust ning

jättis hageja nõuded rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus leidis, et tooted ei ole oma oluliste tööstusdisainilahenduse mõttes eristatavate tunnuste -

konfiguratsiooni ja ornamendi - poolest identsed ega äravahetamiseni sarnased. Kostja ei riku oma

toodet tootes ja Eestis turustades tööstusdisainilahenduse omaniku õigusi. Seega pole

tööstusdisainilahenduse omanikul õigust keelata kostjal valmistada viimase valmistatavaid tooteid

(tööstusdisaini kaitse seaduse (TDKS § 16 lg 2)) ja nõuda oma õiguste rikkumise lõpetamist

(TDKS § 16 lg 3).

Valemeid kui selliseid autoriõigus ei kaitse (autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 5 p 1). Pooled vaidlevad

selle üle, kas valemivaliku ja selle paigutuse näol on tegemist originaalse tulemusega ehk kas

tegemist on intellektuaalse loomingu tulemusega (AutÕS § 4 lg 2). Vaidlusalust valemivalikut võib

maakohtu hinnangul kaitsta kui loodusteadusliku informatsiooni kogumikku ehk valikut (AutÕS § 4

lg 3 p 22). Teose kaitstust autoriõigusega eeldatakse ja tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega

kaitstuse vaidlustajal ehk praegusel juhul kostjal (AutÕS § 4 lg 6). Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei

keela ka hagejal tõendite esitamist. Maakohus leidis esitatud tõendite alusel, et valemilehtede

sõnaline ja graafiline kujundus tervikuna ei kujuta endast küllaldasel määral loomingulist

individuaalsust, et olla autoriõigusega kaitstav teos. Kuivõrd maakohus oli seisukohal, et

vaidlusalused valemilehed ei ole autoriõigusega kaitstavaks teoseks, ei ole vajalik analüüsida

küsimust, kas poolte tooted on sarnased ja kuidas on poolte valemilehtedes vead üle kandunud.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning

saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, maakohtu otsus

muutmata ning menetluskulud hageja kanda.

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. juuni 2010. a otsusega maakohtu otsuse, rahuldas

apellatsioonkaebuse ning saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohus jõudis õigele järeldusele, et kostja ei riku oma toodet tootes ja Eestis turustades

tööstusdisainilahenduse omaniku õigusi, mistõttu ei ole hagejal kui selle lahenduse omanikul õigust

keelata kostjal valmistada viimase valmistatavaid tooteid ja nõuda oma õiguste rikkumise

kõrvaldamist TDKS § 16 lg-te 2 ja 3 alusel.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et valemivalikut võib AutÕS § 4 lg 3 p 22 järgi

kaitsta kui loodusteadusliku informatsiooni kogumikku ehk valikut, kuid ei nõustunud hinnanguga, et

vaidlusaluste valemilehtede (valemivaliku) sõnaline ja graafiline kujundus tervikuna ei sisalda

küllaldasel määral loomingulist individuaalsust, et olla autoriõigusega kaitstav teos. Maakohus ei

põhjenda, miks ta omistab teistele eriteadmistega isikute arvamustele Aivar Kauge arvamusega

võrreldes oluliselt väiksemat kaalu. Kohtul ei ole alust lähtuda vaimse loomingu panuse hindamisel

töö mahukusest (ajakulust), vaid pigem selle individuaalsusest ja loomingulisusest. Tunnistaja Sander

Saare ütlustest nähtuvalt ei olnud vaidlusalune töö üksnes ajamahukas, nagu märkis maakohus, vaid

ka originaalne. Ringkonnakohus leidis, et hageja valemilehtede sõnaline ja graafiline kujundus

tervikuna on loominguliselt individuaalne ning käsitatav teosena, mis on autoriõigusega kaitstud

(AutÕS § 4 lg 3 p 22). Maakohus jättis hinnanguta toodete võrdluseks esitatud tõendid, samuti poolte

sellekohased väited (kattuvuste-erinevuste rõhutamiseks ja selgitamiseks), sest leidis, et hageja

toodetud valemivihikutes sisalduvad valemivalikud ei ole oma olemuselt teosed autoriõiguse seaduse

tähenduses. Kuna maakohus on jätnud vaheotsuse tegemiseks tähtsad asjaolud tuvastamata, ei ole

ringkonnakohtul võimalik kaevatava otsuse tühistamisel teha nõuete põhjendatuse kohta uut otsust.

Sel põhjusel saatis ringkonnakohus tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

7. Harju Maakohus tunnustas 20. detsembri 2010. a vaheotsusega hageja nõude põhjendatust.

Maakohtu otsuse kohaselt on tööstusdisainilahendus TDKS § 4 lg 1 kohaselt toote tasapinnaline või

ruumiline väliskujundus. Väliskujundusena käsitatakse toote välisilme tunnusjoonte kogumit, mille

üksikult või kombinatsioonis moodustavad vorm, konfiguratsioon, ornament, värvilahendus, faktuur

või materjal. Seega hõlmab tööstusdisainilahenduste õiguskaitse eranditult toote välist vormi ja ei

kaitse toote funktsiooni ehk eesmärki. Vaidlusaluste hageja ja kostja toodete puhul on sarnane see, et

mõlemad on tasapinnalised ja paberist tooted, vihikulehed või -kaaned. Tooted ei ole oma oluliste

tööstusdisainilahenduse mõttes eristatavate tunnuste - konfiguratsiooni ja ornamendi - poolest

identsed ega äravahetamiseni sarnased. Maakohus leidis, et kostja ei riku oma toodet tootes ja Eestis

turustades tööstusdisainilahenduse omaniku õigusi. Seega pole tööstusdisainilahenduse omanikul

õigust keelata kostjal valmistada viimase valmistatavaid tooteid TDKS § 16 lg 2 alusel ja nõuda oma

õiguste rikkumise lõpetamist TDKS § 16 lg 3 alusel.

Vaidlusalust valemivalikut võib maakohtu hinnangul kaitsta kui loodusteadusliku informatsiooni

kogumikku ehk valikut AutÕS § 4 lg 3 p 22 mõttes, kusjuures kaitstuse seisukohast ei ole oluline

mitte valiku tegemise keerukus, vaid selleks kulutatud ressursid. Asja tundvate isikute A-R. Veelmaa,

A. Palo ja A. Kauge arvamustest tuleneb, et toodetel toodud valemid on valik õppeprogrammist.

Kuigi asjatundjad märgivad, et valemite valimine ei ole asja tundvale isikule raske, on valiku

tegemiseks vajalik intellektuaalne tegevus ning seega on tegemist teosega. Pooled ei vaidle selle üle,

et valemid kui sellised ei ole kaitstud. Teosena on käsitatavad ka kõik teose osad, sh kujundus,

valemite valik ja nende paigutus vihiku kaantele. Autoriõiguse kaitse laieneb kõikidele teose osadele.

Teose kaitstust autoriõigusega eeldatakse AutÕS § 4 lg 6 ja § 29 lg 1 järgi ja tõendamiskohustus

lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal ehk praegusel juhul kostjal. Maakohus leidis, et

tõendamaks asjaolu, et hageja ei ole teose autor, peaks kostja välja tooma, kes on teose autor. Kostja

on autorsuse vaidlustamise tõendamisel tuginenud avaldatud tööstusdisainilahenduse registreeringule,

mille kohaselt on teose autoriks Sten Saar, tunnistaja Sander Saare ütlustele, mille kohaselt tegelesid

õpilasfirmas 4Poega valemite väljatöötamisega Tallinna 21. kooli õpetajad, vihikutele märgitule, et

kaane ning sisekülje kujundajad on Kait Kübar ja Mikk Meelak, ning ajakirjanduses avaldatud

artiklile, mille kohaselt on valemivihiku autoriks õpilasfirma 4Poega. Maakohus leidis, et

eelnimetatud tõenditega ei ole tõendatud, et teose autoriks ei ole hageja. Maakohus leidis, et

eelnimetatud tõendid tõendavad üksnes asjaolu, et valemivihikud valmisid mitme isiku koostöös.

AutÕS § 28 lg 3 ei välista olukorda, kus autoriõigus kuulub juriidilisele isikule. Autoriõigused on nii

isiklikud kui ka varalised õigused. Kostja ei ole kohtu arvates tõendanud, et hagejal ei ole õigust

autori varalistele õigustele vaidlusaluste toodete puhul.

Autoriõiguse puhul AutÕS § 4 lg 3 p 22 mõttes kaitstakse autoriõigusega andmebaasi, mis oma sisu

valiku ja korralduse tõttu on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus, ning ei kohaldata mingit

muud kriteeriumi. Seega on vaidlusaluse teose puhul oluline väline vorm, st kujundus ja valemite

paigutus, kuid eelkõige sisu valik. Kohtule esitatud asjatundjate arvamuste kohaselt on mõlema tootja

toodangu puhul olulises ulatuses identseid vigu. A-R. Veelmaa arvamuse kohaselt on mõlemas

matemaatikavihikus identsed vead alajaotuses "Protsendid", "Logaritmid", "Parabool" ja "Tuletise

leidmise reeglid" ning eriti kummaline on arvamuse kohaselt sulgude muutmine valemis, sest

tavapäraselt ei ole matemaatikas kasutusel kandilised sulud. Ka parabooli joonised on ühtemoodi

vigased. A. Palo arvamusest nähtub, et keemiavihikutes on ainete järjestus sama, kuigi

õppeprogramm ei näe ette ainete järjestust, ka pole esitatud muud süstematiseerimise alust, näiteks

tähestikuline järjekord, esineb identne viga ladinakeelses eesliites, esitatud näited ei saa olla

õppeprogrammis nii piiratud valikus, et need võiksid täielikult kattuda. Anorgaaniliste ühendite

alajaotuses on esitatud kaks näidet, kuigi valida oleks üle saja elemendi vahel. Ka esineb joonisel 8

identne viga. A. Kangro arvamus ei too välja valemivihikute sarnasusi ja erinevusi. Toodetes

sisalduvad identsed vead, ainete valik keemiavihikus ning ebatavaline sulgude valik

matemaatikavihikus tõendavad, et toodete sisu on sarnane ja tegemist on sarnaste toodetega.

Valemivihikutest nähtub, et toodete kaanekujundus ja valemite paiknemine on küll mõnevõrra erinev,

kuid see ei muuda tooteid piisavalt erinevaks, sest eelkõige tuleb lähtuda toote sisu valikust. Toodetes

esinevad erinevad vead ei näita toodete erinevust. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et tootmise

käigus on vigu tähele pandud ja välditud.

8. Kostja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu vaheotsus

tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

9. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, maakohtu otsus

muutmata ning menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. juuni 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, arvestades

põhjenduste osas ringkonnakohtu otsuses toodud täiendusi, ning jättis apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on Tallinna Ringkonnakohus 18. juuni 2010. a otsusega tuvastanud,

et hageja koostatud ja toodetud matemaatika- ja keemiavihikutes trükitud valemilehed on

autoriõigusega kaitstud teosed AutÕS § 4 lg 3 p 22 ja § 34 lg 1 järgi. Ringkonnakohus saatis

tsiviilasja maakohtule üksnes otsustamiseks, kas poolte valemilehed on sarnased määral, millest saab

järeldada, et kostja on oma toote valmistamisel kasutanud ära hageja valemilehti. Seega pole vajalik

hinnata väiteid selle kohta, et hageja valemilehed ei ole teoseks, millele on tekkinud hagejal

autoriõigus AutÕS § 4 lg 3 p 22 ja § 34 lg 1 järgi, ja et hageja koostatud ja vihikutes avaldatud

valemilehtede autori õigused on hagejal.

Õige on kaebuse väide, et maakohus on hageja teost vaidlustatud otsuses nimetanud nii kogumikuks

kui ka andmebaasiks. Tegemist on mitteolulise ebatäpsusega. Tallinna Ringkonnakohus on 18. juuni

2010. a otsuses tuvastanud, et tegemist on loodusteadusliku informatsiooni kogumikuga ehk

valikuga, ja maakohus on sellest tulenevalt loodud teost käsitlenud, kuid ilmselt ebatäpsuse tõttu

nimetanud seda ka andmebaasiks.

Ebaõige on kostja seisukoht, et AutÕS § 29 lg-s 1 sätestatud autorsuse eeldus ei kehti juriidilisest

isikust autorile AutÕS § 4 lg 3 p-s 22 toodud teoste suhtes (välja arvatud andmebaas). AutÕS § 28

lg 2 järgi on teose autoriks füüsiline isik või füüsilised isikud ja lg 3 järgi kuulub juriidilisele isikule

autoriõigus vaid AutÕS-ga ettenähtud juhtudel. Hageja tugineb esitatud hagiavalduses autori varaliste

õiguste rikkumisele ja hageja varalised õigused võivad kuuluda juriidilisele isikule ka siis, kui teose

on loonud füüsilised isikud. AutÕS § 31 järgi võib kogumik olla kollektiivseks teoseks ja autori

õigused (nii varalised kui ka isiklikud) võivad kuuluda kogumiku juriidilisest isikust autorile. Kuna

hageja on vaidlusaluse teose oma nime all avaldanud, siis kuulub valemilehtede autorsus eeldatavasti

talle ja kostja, soovides seda vaidlustada, peab tõendama vastupidist. Kostja ei ole seda teinud.

Toodete sarnasuse hindamisel tuli hinnata nii valemilehtede vormi kui ka sisu, see tähendab kõiki

nende sarnasusi ja erisusi. Maakohus on analüüsinud ainult toodetes olevaid identseid vigu. Lisaks

sellele on võimalik tuvastada ka muid olulisi sarnasusi toodete vahel. Poolte toodetes sisalduvad

valemilehed on samas formaadis ja paiknevad vihiku sisemistel lehekülgedel. Sarnane on ka

informatsiooni paigutus valemilehtedel. Lisaks vormilisele sarnasusele on sarnane valemilehtedel

oleva informatsiooni sisu. Hageja 2006. a keemiavihikus ja kostja 2007. a vihikus on keemia

valemilehtedel ainete loetelu üksüheselt kattuv, kostja ei ole põhjendanud, mille tõttu on ta esitanud

oma tootes täpselt sama ainete loetelu, kusjuures ained on mõlemas valikus isegi samas järjestuses.

Matemaatika valemilehtede sarnasust on analüüsinud Allar-Reinhold Veelmaa ja vormistanud oma

kirjalikud järeldused arvamuses (II kd, tl 6-18). Arvamuse kohaselt pidas A-R. Veelmaa võimatuks, et

matemaatika valemilehed on mõlemad väljaandjad koostanud teineteisest sõltumatult, kuna olulised

kokkulangevused on nii valiku esitusviisi kui ka vigade osas. Erinevused on ainult redaktsioonilist

laadi. Keemia valemi- ja andmevaliku sarnasuse kohta on andnud arvamuse Aniita Palo (II kd, tl 28),

kelle arvamuse kohaselt on valemilehed olulisel määral sarnased mahus, kus kokkulangevused ei

saaks olla juhuslikud.

Kooli õppekava järgi on võimalik teha erinevaid valemite ja muude andmete valikuid. Juhul kui

kostja oleks oma valemilehed valmistanud ise, ei oleks kokkulangevusi sellisel hulgal, sealhulgas ei

korduks ka tehtud vead. Nii A. Palo kui ka A-R. Veelmaa on leidnud, et tulenevalt kooli

aineprogrammist ei ole võimalik koostada eraldi sellisel määral kokkulangevaid valemilehti, nagu oli

hagejal ja kostjal. Eeltoodud järeldust ei kummuta asjaolu, et üks mõlema poole tootes olev viga on

ka koolis kasutusel olevas õpikus. Hageja valemilehtede koostamist on kirjeldanud tunnistaja Sander

Saar, kuid kostja ei ole kohtule selgitanud, kuidas on tema oma valemilehed koostanud ja milliseid

allikaid selleks kasutanud. Ainuüksi väide, et need on koostatud tulenevalt kehtivast ainekavast, ei

ole veenev, kuna õppeprogrammi alusel on võimalik teha erinevaid valikuid.

Praeguse vaidluse esemeks on hageja tehtud andmete valik ning nende piiratud ruumis paigutus

(valemilehed) ja selle õiguskaitse kohta ei pea olema järeldus sama, mis oli tulenevalt

tööstusdisainilahenduse kaitsest.

Kostja tõi kaebuses esile, et maakohus oleks pidanud kohaldama AutÕS § 34 lg-t 2, mille kohaselt

intellektuaalse tegevuse tulemusi, millele autoriõiguse seadust ei kohaldata (§ 5), võib kogumiku

koostaja iseseisvalt süstematiseerida ja ümber töötada. Kolleegiumi arvates ei välista eeltoodu hageja

autoriõiguse teket AutÕS § 34 lg 1 järgi ja kuna kostja on loonud hageja valemilehtedega

äravahetamiseni sarnase toote, on alust järeldada, et kostja on rikkunud hagejale kui autorile

kuuluvaid õigusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus

tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi uueks arutamiseks

ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti tuvastanud hagejal nõudeõiguse

olemasolu. Kostja leidis maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses, et hagejal autori

varaliste õiguste olemasolu ja sellele vastav nõudeõigus ei ole tuvastatav. Ringkonnakohus hagejaga

ei nõustunud. Ringkonnakohtu hinnangul laieneb AutÕS § 29 lg-st 1 tulenev autorsuse eeldus ka

hagejale, kuivõrd hageja avaldas oma nime all autoriõiguse kaitse alla kuuluvate teostena käsitatavad

matemaatika ja keemia valdkonda kuuluvad vaidlusalused valemilehed (edaspidi kogumikud). Seega

asus ringkonnakohus seisukohale, et kogumike eeldatava autorina tuleb käsitada hagejat ning kostja

peab tõendama vastupidist. Üllatuslikult kvalifitseeris ringkonnakohus kogumikud kollektiivseks

teoseks AutÕS § 31 mõttes. Sellega on ringkonnakohus oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 351 lg-d 1 ja 2. Ringkonnakohtu eelnimetatud seisukohad on ka ekslikud ja

põhjendamatud. Lisaks ei nähtu, et ringkonnakohus oleks mingilgi viisil tuvastanud AutÕS § 31 lg 1

kohaldamise eeldusi.

Ekslik ja põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt pole asjas tõendatud, et hageja

kui juriidiline isik ei olnud kogumike autor. Tulenevalt AutÕS § 28 lg-st 2 ja §-st 34 saab kogumiku

koostajaks olla vaid füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud. Asjas on kogutud

tõendeid, kuidas ja kes lõi kogumikud. 23. septembri 2009. a kohtuistungil (II kd, tl 131-137) antud

tunnistaja Sander Saare ütluste kohaselt koostasid kogumikud Tallinna 21. kooli matemaatikaõpetaja

Natalia Samoilenko (matemaatikavalemite kogumik) ja keemiaõpetaja Anneli Lään (keemiavalemite

kogumik), kasutades vaidlusaluste kogumike algmaterjalina varasematel aastatel õpilasfirma 4Poega

koostatud materjale. Kogumike kujunduse autoriteks olid Kait Kübar ja Mikk Meelak. Viimati

märgitud asjaolu on kajastatud ka hageja vaidlusalustel toodetel, mis on asitõenditena asja materjalide

juurde võetud. Asjas tuvastatud asjaoludel ei olnud kostja hinnangul alust käsitada S. Saart kogumike

autorina. Hageja on menetluse käigus korduvalt ise rõhutanud, et S. Saarel oli kogumike koostamisel

korraldav ja administratiivne roll, mis AutÕS § 30 lg-st 6 tulenevalt ei ole ühise autorsuse tekkimise

aluseks. Hageja ei ole hagiavalduses asunud seisukohale, et ta on käsitatav kogumike autorina ja tema

nõudeõigus põhineb seega autorsusel. Esimest korda esitas hageja väite kogumike autori(te) varaliste

õiguste saamise kohta alles ringkonnakohtule 14. veebruaril 2011 esitatud protsessidokumendi p-s 16

(vastus kostja apellatsioonkaebusele), kus selgitas, et tema hinnangul koostas kogumikud Sander Saar

hageja töötajana ja hageja on saanud kogumikega seotud varalised õigused nimetatud asjaoludel

AutÕS § 32 alusel. Selline väide tulnuks TsMS § 66 ja § 329 lg 1 järgi jätta tähelepanuta. Ebaõige on

ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb praegusi asjaolusid arvestades eeldada, et hageja on

kogumike autor (autorsuse eeldus). Samuti on ebaõige ja põhjendamatu ringkonnakohtu seisukoht, et

kostja ei ole tõendanud, kes on kogumike tegelikud füüsilistest isikutest autorid. Kostja võis

tõendamiskohustust täita ka hageja esitatud tõenditele tuginedes.

Asjas esinevatel asjaoludel tuleb kogumike autorite varaliste õiguste kuulumine hagejale ning sellele

vastav nõudeõigus tõendada. AutÕS § 817 lg 1 alusel on autoriõiguse rikkumise korral nõuete

esitamise õigus autoril, mitte tööstusdisainilahenduse omajal ja/või teose kasutajal. Kui

ringkonnakohus oleks nõustunud kostjaga selles, kes on kogumike tegelikud autorid ja/või sellega, et

hageja pole tõendanud, et temale kuuluvad kogumikega seotud autori varalised õigused, pidanuks

ringkonnakohus hageja hagiavalduse rahuldamata jätma.

Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus ringkonnakohtu seisukohaga samas asjas. Määrates esimeses

kohtuotsuses kogumike autoriõigusliku kaitse ulatuse sõnalise ja graafilise osa tervikuna ning

tuvastades graafilise osa erinevust kostja vaidlusalusest tootest, heitis ringkonnakohus vaidlustatavas

otsuses kostjale ette hageja autoriõiguse rikkumist üksnes sõnalise osa sarnasustele tuginedes,

pidades võrreldavaid teoseid sisu poolest korraga nii sarnasteks, osaliselt identseteks kui ka

äravahetamiseni sarnasteks. Vastuolu seisneb ka selles, et ringkonnakohtu vaatlusalune käsitlus

vaidlusaluste toodete sarnasusele toetub ka väidetavale kujunduslikule (vormilisele) sarnasusele,

mille kohta asus ringkonnakohus varem seisukohale, et sarnasusi ei esine. Kohtud on vaidlusaluste

teoste võrdlemisel põhjendamatult palju tähelepanu osutanud teostes esinevatele sarnasustele, jättes

samal ajal üldse tähelepanuta erinevused. Vaidlusalustes teostes sisalduva teabe hindamisel ja

järelduste tegemisel pole ka piisavalt arvestatud asjaoluga, et mõlemas vaidlusaluses teoses esinevad

teabevalikud on tehtud samadel alustel ja mõlemad teosed on koostatud samal eesmärgil ning

samadele tarbijate sihtrühmadele, mistõttu objektiivselt ei saagi erinevused olla märkimisväärsed.

Ringkonnakohtul on TsMS § 436 lg 1 järgi kohustus vältida vastuolusid ka samas asjas varem tehtud

lahendites avaldatud seisukohtadega.

Ringkonnakohus on jätnud kohaldamata AutÕS § 34 lg 2, ehkki asjaoludest tulenevalt oleks

nimetatud normi tulnud kohaldada. Kui kostja oleks oma vaidlusaluste toodete loomisel kasutanud

kogumikes sisalduvat teavet, oleks kostja tegu olnud AutÕS § 34 lg 2 järgi õiguspärane, kuivõrd asjas

tuvastatud asjaoludel on kostja loonud uue teose, mis analoogselt kogumikega on autoriõigusega

kaitstav ega riku sellisena hageja õigusi.

12. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsus muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu vaheotsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1

ja 2 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja asi saata TsMS § 691 p 4 alusel uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule.

14. Ringkonnakohus luges ekslikuks kostja seisukoha, et AutÕS § 29 lg-s 1 sätestatud autorsuse

eeldus ei kehti juriidilisest isikust autorile AutÕS § 4 lg 3 p-s 22 toodud teoste suhtes (välja arvatud

andmebaas). Ringkonnakohus on ka leidnud, et kuna hageja on vaidlusaluse teose oma nime all

avaldanud, siis kuulub valemilehtede autorsus eeldatavasti talle ja kostja, soovides seda vaidlustada,

peab tõendama vastupidist. Samale järeldusele on jõudnud ka maakohus, leides, et teose kaitstust

autoriõigusega eeldatakse AutÕS § 4 lg 6 ja § 29 lg 1 järgi ja tõendamiskohustus lasub teose

autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal ehk praegusel juhul kostjal. Maakohus leidis, et tõendamaks

asjaolu, et hageja ei ole teose autor, peaks kostja välja tooma, kes on teose autor. Kolleegium ei

nõustu eelnimetatud seisukohtadega.

Tulenevalt AutÕS § 28 lg-st 2 on teose autoriks füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose

loonud. Seega saab teose autoriks olla füüsiline isik. Juriidilisele isikule saavad aga osal juhtudel

kuuluda autoriõigused. AutÕS § 29 lg 1 kohaselt eeldatakse isiku, kes avaldab teose oma nime all või

oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all, autorsust, kuni pole tõendatud vastupidist.

Tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal. See, mida tähendab õigus autorsusele, on sätestatud

AutÕS § 12 lg 1 p-s 1, mille kohaselt teose autoril on õigus esineda üldsuse ees teose loojana ja

nõuda teose loomise fakti tunnustamist teose autorsuse seostamise teel tema isiku ja nimega teose mis

tahes kasutamisel. Kolleegium märgib, et AutÕS § 29 lg 1 eesmärgiks on seostada teose autor

(füüsiline isik) ja tema looming. Seega ei kohaldu AutÕS § 29 lg-s 1 nimetatud eeldus juriidilise isiku

puhul. Juriidiline isik saab olla autoriõiguse omaja kas autoriõiguse seaduse konkreetsete sätete alusel

(nt on tegemist töökohustuste täitmise korras loodud teosega (§ 32)) või on autor(id) lepingu alusel

oma õigused isikule loovutanud. Seega ei pea kostja tõendama, et valemilehtede autorsus ei kuulu

hagejale. Kostja tõendamiskohustus ei tulene AutÕS § 29 lg-st 1, kuna hageja ei ole füüsiline isik,

kes saaks olla teose autoriks. Juriidiline isik saab olla kollektiivse teose puhul isikuks, kellele kuulub

autoriõigus (AutÕS § 31 lg 2). Kuna kohtud on jaganud valesti tõendamiskoormuse ja jätnud seetõttu

tuvastamata, kes on vaidlusaluste teoste autor(id) ja kuidas on hagejale autoriõigus vaidlusalustele

valemilehtedele üle läinud, tuleb kohtute otsused materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha muu hulgas see, kes on vaidlusaluste

valemilehtede autorid ja kas hagejale kuulub autoriõigus vaidlusalustele valemilehtedele. Kolleegium

leiab, et vaidlusaluste valemilehtede puhul võib olla tegemist autoriõiguse seadusega kaitstavate

teostega. Kolleegium nõustub kohtute põhjendustega valemilehtede sarnasuse kohta. Kohtud on

vaidlusaluste valemilehtede sarnasust hinnanud ega ole seejuures rikkunud menetlusnorme.

15. Kolleegium peab vajalikuks selgitada ka AutÕS §-s 817 sätestatud isikute ringi, kellele kuulub

teose õigusvastase kasutamise korral nõudeõigus. AutÕS § 817 lg 1 kohaselt võib autor või

autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti

õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda: 1) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste

objekti õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt

võlaõigusseaduse §-le 1043; 2) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase

kasutamise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist vastavalt võlaõigusseaduse §-le 1055;

3) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise teel saadu

väljaandmist vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 1037 ja 1039. Kuigi viimati nimetatud sätetes pole

eraldi nimetatud autoriõiguse omajat, siis seadust süsteemselt tõlgendades võib asuda seisukohale, et

nõudeõigus kuulub teose õigusvastase kasutamise korral autorile või autoriõiguse omajale.

16. Maakohus on vaheotsusega tunnustanud hageja nõude põhjendatust. Ringkonnakohus jättis

maakohtu otsuse muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus märkis muu

hulgas, et on alust järeldada, et kostja on rikkunud hagejale kuuluvaid õigusi.

TsMS § 449 lg 1 kohaselt, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju

hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude

põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel

teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. TsMS § 449 lg 2 kohaselt on

vaheotsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta edasikaebamise tähenduses samane

lõppotsusega. Nõude põhjendatuse vaheotsusega tunnustamise korral jätkab kohus menetlust nõude

suuruse üle ja teeb selle kohta otsuse. Kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse

ja asja edasi ei menetle.

Hageja palus teha vaheotsuse, millega tunnustada hageja õigust nõuda kostjalt kahju hüvitamist ja

õigusrikkumisega saadud tulu väljaandmist. Kohtud on tuvastanud vaid selle, et tegemist on

autoriõiguse rikkumisega. TsMS § 449 lg-test 1 ja 2 tulenevalt tuleb kahju hüvitamise nõude kohta

tehtavas vaheotsuses tuvastada kõik kahju hüvitamise eeldused, kuivõrd nõude põhjendatuse

kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse

üle (vt nt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-10, p 14; Riigikohtu

19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 10). Kolleegium jääb selle tõlgenduse

juurde. Kuna kohtud on tuvastanud vaid rikkumise, jätnud aga selgelt tuvastamata muud kahju

hüvitamise ning rikkumisega saadud tulu väljaandmise nõude eeldused (kahju hüvitamise nõude

puhul kahju tekitamine, selle õigusvastasus ja kahju tekitaja süü, rikkumisega saadud tulu

väljaandmise nõude puhul rikkuja teadmine või teadma pidamine oma õigustuse puudumisest), ei ole

kohtud tuvastanud vaheotsuse tegemiseks vajalikke eeldusi.

17. Hagihinna puhul on lähtutud sellest, et tegemist on mittevaralise nõudega. Hageja on

hagiavalduses palunud kohustada kostjat lõpetama vaidlusaluseid valemilehti sisaldavate vihikute

tootmine ja turustamine, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis tekitatud kahju eest ja

õigusrikkumise teel saadud tulu ning VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise protsendina

põhinõudest kuni nõude täitmiseni. Tuginedes TsMS § 449 lg-le 1, palus hageja teha kohtul

vaheotsus, millega tunnustada hageja õigust nõuda kostjalt kahju hüvitamist ja õigusrikkumisega

saadud tulu väljaandmist. Kahju hüvitamise ja õigusrikkumisega saadud tulu väljaandmise nõuded on

varalised nõuded. Kui maakohtus selgub, missugune on eelnimetatud varaliste nõuete puhul tegelik

hagihind, on maakohtul TsMS § 147 lg 3 alusel õigus nõuda hagejalt vähem tasutud riigilõivu

tasumist. TsMS § 179 lg 1 alusel on asja lahendaval kohtul õigus vähem tasutud riigilõiv kohustatud

isikult välja nõuda ka asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.

18. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173

lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

19. Kautsjoni on tasunud kostja eest Osaühing Advokaadibüroo Luberg ja Päts. TsMS § 149 lg 8

kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel muule isikule

menetlusosalise korraldusel. Korralduse puudumisel tuleb kostja kassatsioonkaebuse osalise

rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon kostjale.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull