3-2-1-149-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-149-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. veebruar 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

T. S hagi R. E-i vastu 31 955 euro 82 sendi (500 000 krooni)

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-36084

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. E-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

31 955 eurot 82 senti (500 000 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja T. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Ott Saame

Kostja R. E (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Siiri Schneider

Asja läbivaatamise kuupäev

9. jaanuar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-36084 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada R. E-le (konto nr 221006404793, Swedbank AS) tema kassatsioonkaebuselt

23. mail 2011 Iivi Oskari tasutud kassatsioonikautsjon 319 (kolmsada üheksateist) eurot

56 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. S (hageja) esitas 24. juulil 2009 R. E (kostja) vastu hagi, milles palus lugeda kehtivaks 19. juunil

2008 sõlmitud abieluvaralepingu ja mõista kostjalt enda kasuks välja 500 000 krooni.

Hageja väitel hakkasid pooled 2000. a märtsist koos elama. Kooselu ajal otsustati lammutada kostja

kinnisasjal olnud vana elamu ja ehitada uus. Hageja aitas kostjal ehitustöid korraldada, tegi ise ehitus-

ja viimistlustöid ning rahastas nii vana maja lammutus- kui ka uue maja üldehitus- ja viimistlustöid.

Pooled ei leppinud kokku, et hageja teeb töid tasuta. Maja valmis 2005. a lõpuks. Poolte suhted

halvenesid ja nende kooselu lõppes 2007. a novembris ning hageja kolis USA-sse. 2008. a-l naasis

hageja Eestisse ning kostja tegi hagejale ettepaneku minna suhtega edasi ja sõlmida abielu. Hea tahte

märgina sõlmisid pooled 19. juunil 2008 abieluvaralepingu (leping), mille p-s 2.5 leppisid pooled

kokku, et kostjale kuuluva Harjumaal Anija vallas Pillapalu külas asuva kinnisasja (kinnisasi)

võõrandamise või abielu lahutamise korral kohustub kostja hüvitama hagejale kinnisasja väärtust

suurendavate kulutuste katteks 500 000 krooni. See on hinnanguliselt pool summast, mis hageja

paigutas nii töö kui ka rahana kinnisasja parendamisse. Poolte abielu sõlmiti 6. juulil 2008. Pärast

abielu sõlmimist halvenesid poolte suhted taas ja 2008. a lõpuks oli selge, et abielu jätkata ei ole

võimalik. 16. märtsil 2009 sai hageja teada, et kostja tegi 12. märtsil 2009 notariaalselt tõestatud

avalduse, millega tühistas lepingu. Pooled lahutasid abielu 13. juulil 2009. Lepingu tühistamine on

kehtetu, sest ei esine tühistamiseks alust andvaid asjaolusid. Hageja on püüdnud poolte suhet hoida.

Kulutuste tegemist põhistab kostja notariaalselt tõestatud tahteavaldus lepingus. Kuna leping kehtib,

tuleb kostjalt selle p 2.5 alusel välja mõista hüvitis 500 000 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja väitel omandas ta kinnisasja 1999. a-l kinkelepingu alusel. Kostja organiseeris kinnisasjale

maja ehitamise ja maksis ehitamisega seotud tööde eest. Kostja sõlmis osaühinguga Kiiu Palkmajad

tööettevõtulepingu ja tasus selle esindajale Marek Saarele 238 326 krooni. Samuti sõlmis kostja

töövõtulepingu MAAEHITUSE OÜ-ga, kelle esindajale Vello Lutsule tasus ta 229 000 krooni. Maja

sai valmis ja sellele anti kasutusluba 20. detsembril 2004. Kostja on kogu aeg töötanud ja teeninud

sissetulekut. Samuti sai ta maja ehitamiseks raha endise tööandja makstud koondamishüvitisest ning

talle kuulunud Jõelähtme vallas asuva kinnisasja müügist. Lisaks võttis kostja elamu ehitamiseks

pangast 130 000 krooni laenu. Hageja ei rahastanud elamu ehitamist, tal ei olnud töökohta, vara ega

sissetulekut. 2008. a mais võttis hageja kostjaga ühendust ning tegi ettepaneku alustada uuesti

kooselu ja sõlmida abielu. Hageja tegi ettepaneku, et ehitab kinnisasjale kõrvalhooned ja lubas

investeerida sinna USA-s väidetavalt teenitud üle 500 000 krooni. Enne abiellumist soovis hageja

sõlmida abieluvaralepingu, et kui abielu lahutatakse või kui kostja kinnisasja müüb, saab ta oma

investeeringud tagasi. Lepingu tõestanud notar selgitas samuti, et leping on suunatud tulevikus

tehtavate kulutuste hüvitamisele.

Kostja tegi lepingu tühistamise avalduse, kuna hageja viis teda eksimusse eesmärgiga kallutada teda

lepingut sõlmima. Tegelikkuses hageja ei kavatsenud abielulisi suhteid tekitada ja kooselu alustada,

samuti ei kavatsenud ta kinnisasja väärtuse tõstmiseks kulutusi teha. Kui lepingu alusel saaks hageja

kostjalt nõuda 500 000 krooni ainuüksi seetõttu, et abielu lahutatakse, oleks leping tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg-te 1 ja 2 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Isegi kui

tehing oleks kehtiv, ei tekiks kostjale kohustust tasuda hagejale 500 000 krooni, sest hageja ei ole

tõendanud, et ta oleks abielu ajal teinud kinnisasja väärtuse tõstmiseks kulutusi. Pealegi on leping

abielu lahutamisega lõppenud.

3. Harju Maakohus jättis 18. oktoobri 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus leidis, et kostja omandas kinnisasja 25. novembril 1999 ja sõlmis sellele maja ehitamiseks

lepingu osaühinguga Kiiu Palkmajad ja MAAEHITUSE OÜ-ga. Elamuehitust rahastas kostja palga ja

muude sissetulekutega. Tallinna Linnakohus mõistis 30. juuli 2001. a otsusega kostjale töölepingu

ebaseadusliku lõpetamise eest välja hüvitise 102 343 krooni. Kostja võõrandas 4. veebruaril 2000

talle kuulunud kinnisasja Jõelähtme vallas hinnaga 270 000 krooni. Lisaks võttis ta 6. augustil 2002

pangast elamu ehitamiseks 130 000 krooni laenu. Kostja hakkas maja ehitama 2002. a-l ja 2004. a

detsembris oli maja sedavõrd valmis, et majas tähistati jõulupühi. Kostjal oli maja ehitamiseks piisav

sissetulek ning ta on maja ehitamise korraldanud ja ehituse eest tasunud. Hageja ei ole tõendanud

sissetulekut ega panuste tegemist maja ehitamisse rahaliselt ega isiklikult.

Poolte ühist tahet ei ole võimalik välja selgitada ja lepingu p 2.5 tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 29

lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi

mõistma. Tõlgendus, mille järgi tuleks hüvitis välja maksta sõltumata kulutuste tegemisest,

põhjustaks lepingu sisu vastuolu heade kommetega. Võlaõigusseaduse § 29 lg 8 alusel ning

lepingupunkti sõnastusest lähtudes tuleb asuda seisukohale, et lepingu järgi tuli hüvitis hagejale välja

maksta üksnes ulatuses, milles hageja on teinud kulutusi kinnisasja väärtuse tõstmiseks, kuid mitte

rohkem kui 500 000 krooni. Tõendatud ei ole, et kostjal oli alus leping TsÜS § 94 lg 1 alusel pettuse

tõttu tühistada, kuna hagejal ei olnud kavatsust abielulisi suhteid sõlmida, et hageja andis kostjale

kindla investeerimislubaduse ja et hageja ainsaks eesmärgiks oli kostja provotseerimine. Hageja

nõuet tuleb käsitada lepingu täitmise nõudena VÕS § 108 lg 1 mõttes ja nõude rahuldamiseks peab

hageja tõendama kulutuste tegemise kinnisasjale. Kuna hageja ei ole tõendanud kinnisasja väärtuse

tõstmiseks kulutuste tegemist, tuleb hagi jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Kostja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26. aprilli 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse ning tühistas

maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse järgi tõlgendas maakohus lepingu p 2.5 valesti, arvestamata VÕS § 29 lg-s 6

sätestatut. Lepingu p 2.5 kujutab endast kostja antud võlatunnistust VÕS § 30 lg 1 tähenduses, mille

puhul ei ole vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Sellise

võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus. Võlatunnistuse järgi saab kohustatud isik

nõuda võlausaldajalt võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist, kui tunnistatud kohustust

tegelikult ei ole.

Maakohus viis läbi puuduliku eelmenetluse ega selgitanud välja tõendamisele kuuluvaid asjaolusid.

Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 439, väljudes nõude piirest, kui asus

tuvastama, kui palju olid pooled vaidlusaluse kinnisasja väärtuse tõstmiseks panustanud. Tegemist on

lepingust tuleneva vaidlusega ja kostja esitatud tõendid ei olnud asjakohased.

Maakohus rikkus ka TsMS § 346 lg-t 2, mille järgi kohustab kohus abieluasjas pooli isiklikult

kohtusse ilmuma. Abieluasjaks on TsMS § 102 lg 1 p 5 järgi ka abikaasade varalisest vahekorrast

tulenev nõue. Poolte vaidlus tulenes abieluvaralepingust. Hageja oli avaldanud soovi osaleda

kohtuistungil ja oli ilmne, et esindaja ei suutnud hageja õigusi kaitsta. Vaidluse lahendamisel oli

hageja isiklik osavõtt istungist mõnda aega küll raskendatud, kuid seadus sätestab võimaluse pool ära

kuulata erinõude alusel. Maakohus rikkus menetlusnormi olulise rikkumisega TsMS §-s 7 sätestatud

poolte võrdse kohtlemise põhimõtet.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi rahuldamata või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja väitel leidis ringkonnakohus vääralt ja põhjendusteta, et lepingu p 2.5 on konstitutiivne

võlatunnistus. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi, kui asus hindama tõendeid selle kohta,

millal ja kui palju tegid pooled kinnisasja väärtuse tõstmiseks kulutusi. Maakohus tuvastas

kinnisasjale tehtud kulutusi seetõttu, et hageja väitel kandis ta kulutusi ja nõudis hüvitist just kantud

kulude tõttu. Maakohus ei pidanud kohustama hagejat isiklikult kohtusse ilmuma.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja asi tuleb TsMS § 691 p 2

alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I), seejärel vaidlusaluse kokkuleppe

tõlgendamist ja võimalust lahendada asi ringkonnakohtus (II) ning hageja isikliku osalemise

vajalikkust kohtumenetluses (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

10. Hageja palus hagis lugeda kehtivaks abieluvaralepingu ja mõista kostjalt välja 31 955 eurot

82 senti (500 000 krooni). Seejuures tugines hageja lepingu p 2.5 teises lauses sisalduvale

kokkuleppele, st nõudis kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel kokkulepitud rahalise kohustuse täitmist.

11. Kolleegium märgib, et kohtud on jätnud tähelepanuta hagiavalduses sisaldunud tuvastusnõude

lugeda leping kehtivaks (vt I kd, tl 8). Samas ei ole sellel nõudel iseseisvat tähendust rahalise nõude

kõrval. Kohtud on asja lahendades võtnud sisuliselt ka seisukoha, et lepingu p 2.5 teine lause kehtib.

Ülejäänud osas ei ole lepingu kehtivust kahtluse alla seatud. Samuti ei ole hageja menetluses hiljem

väitnud, et tema nõue oleks jäänud lahendamata.

Seega jätab kolleegium selle nõude tähelepanuta.

12. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

pooled elasid koos 2000. a märtsist, 6. juulil 2008 pooled abiellusid, kuid lahutasid abielu 13. juulil

2009;

poolte kooselu ajal valmis 2004. a lõpuks kostjale kuulunud kinnisasjal elamu, abielu kestel hageja

kinnisasjale kulutusi ei teinud;

19. juunil 2008 sõlmisid pooled lepingu, mille tühistamiseks esitas kostja 12. märtsil 2009 avalduse,

mis jõudis hagejani 16. märtsil 2009.

13. Hageja on menetluses esitanud järgmised põhilised väited:

hagejal on õigus lepingu p 2.5 teise lause alusel nõuda kostjalt 31 955 euro 82 sendi (500 000 krooni)

maksmist, leping on kehtiv;

hageja on kandnud tema nõutud ulatuses elamu rajamiseks kulutusi ja panustanud ka isikliku tööga.

14. Kostja põhilised vastuväited on menetluses olnud järgmised:

kostja rahastas elamu ehitamist üksinda ja hageja sinna ei panustanud;

kostja ei ole hagejale andnud võlatunnistust VÕS § 30 mõttes, lepingu p 2.5 teise lause

kokkuleppimisel lähtusid pooled, et hageja panustab raha ehitusse edaspidi;

kostjal oli alus leping tühistada.

15. Maakohus jättis hagi rahuldamata järgmistel põhilistel põhjendustel:

lepingu p 2.5 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et kostja peab abielu lahutamisel maksma hagejale

hüvitist üksnes ulatuses, milles hageja on teinud kulutusi kinnisasja väärtuse tõstmiseks, kuid mitte

rohkem kui 31 955 eurot 82 senti (500 000 krooni);

leping ei ole tühistatud;

kostja on tõendanud, et ta tasus ehitamise eest ise, ning hageja ei ole tõendanud rahalist ega isiklikku

panust ehitusse.

16. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule

järgmistel põhilistel põhjendustel:

lepingu p 2.5 teine lause tähendab konstitutiivset võlatunnistust, mistõttu ei pidanud hageja tõendama

selle võlaõiguslikku alust;

maakohus ei oleks pidanud kinnisasjale tehtud kulutusi hindama;

maakohus rikkus TsMS § 346 lg-t 2, kui lahendas asja hageja isikliku osavõtuta.

II

17. Pooled vaidlevad peamiselt selle üle, kuidas tõlgendada lepingu p 2.5 teist lauset, mis on

sõnastatud järgnevalt: "Abielu lahutamise või kinnistu võõrandamise korral kohustub R. E hüvitama

T. S'le kinnistu väärtuse tõstmiseks tehtud kulutuste katteks viissada tuhat (500 000) krooni." (I kd,

tl 13.)

18. Kolleegium leiab, et kokkulepe, mis kohustaks kostjat maksma hagejale raha ainuüksi hüvitisena

(leppetrahvina) abielu lahutamise eest, oleks tühine. Selline kokkulepe olnuks vastuolus enne 1. juulit

2010 kehtinud perekonnaseaduse §-ga 6, mille järgi on abikaasade isiklikke õigusi ja vabadusi

kitsendavad kokkulepped tühised. Selline kokkulepe kitsendaks oluliselt abielu lahutamise õigust ja

oleks kehtiva õiguse järgi vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 alusel (vt tehingu vastuolu kohta

heade kommetega ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30).

Kolleegiumi arvates ei ole siiski põhjust tõlgendada lepingu p 2.5 teist lauset trahvikokkuleppena,

kuna see seob raha maksmise kohustuse selgelt kinnisasja väärtuse tõstmiseks tehtud kulutuste

hüvitamisega. Selliselt ei ole kolleegiumil põhjust kahelda kokkuleppe kehtivuses. Kolleegium

möönab, et abieluvaralepingu dokument võib sisaldada ka abikaasade kokkuleppeid abielueelsete

varaliste küsimuste kohta, kuigi seaduse järgi ei ole need abieluvaralepingu reguleerimisesemeks.

19. Kuigi kostja on teinud lepingu tühistamise avalduse, järeldub maakohtu otsusest, et tühistamine ei

kehti, kuna selle materiaalsed eeldused on täitmata. Ringkonnakohus ei ole maakohtu seisukohta

kahtluse alla seadnud ja seda ei vaidlustata ka kassatsioonimenetluses. Ka kolleegium ei näe põhjust

lugeda lepingut tuvastatud asjaoludel tühistatuks.

20. Välistades tõlgendusvõimaluse, et pooled leppisid lepingu p 2.5 teises lauses kokku hüvitise

ainuüksi abielu lahutamise eest (vt otsuse p 18), on võimalik tõlgendada kokkulepet eelkõige

võlatunnistusena kinnisasjale tehtud või edaspidi tehtavate kulutuste hüvitamise kohustuse kohta.

Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua

algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui

võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu

24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka

deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest

loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).

21. Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel,

st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale

võlatunnistuse.

Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik

võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega

tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).

Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude

võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise

tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära (vt nt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 16;

17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10). See tähendab, et kui võlausaldaja on

esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes

vastuhagi vormis, nagu õigesti märkis ka ringkonnakohus.

22. Riigikohus on korduvalt märkinud, et võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on

deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab

tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13;

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17).

Leides, et pooled on kokku leppinud konstitutiivses võlatunnistuses, peab kohus seda lepingut

tõlgendades ka eraldi põhjendama.

23. Kolleegium märgib, et maakohtu otsusest ei ole võimalik järeldada õiguslikku hinnangut

vaidlusalusele lepingusättele, kuna ühelt poolt näis maakohus käsitavat seda kulutusi hinnates

deklaratiivse võlatunnistusena, teisalt pani aga just hagejale tõendamiskoormuse kulutuste tegemise

osas, mis ei ole kooskõlas võlatunnistuse olemusega (vt otsuse p 21).

24. Ringkonnakohtu otsuse järgi tuleb lepingu p 2.5 teist lauset tõlgendada kui konstitutiivset

võlatunnistust VÕS § 30 mõttes. Oma seisukohta ei ole ringkonnakohus põhjendanud, millega on ta

rikkunud TsMS § 669 lg 1 p 5. Viidatud lepingutingimuse tõlgendamisest sõltub olulisel määral asja

lahendus. Kuna Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ise tuvastada asja lahendamiseks

vajalikke asjaolusid ega hinnata tõendeid, ei saa rikkumist kassatsioonimenetluses kõrvaldada.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

25. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul lepingu p 2.5 teise lause õiguslikku olemust

uuesti hinnata.

Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel taas, et tegemist on konstitutiivse

võlatunnistusega, on asja maakohtusse saatmine põhjendatud, et võimaldada kostjal esitada

vastuhagi. Vastasel juhul jääks ta apellatsioonimenetluses vastuhagi esitamise lubamatuse tõttu

üllatuslikult oluliselt halvemasse olukorda kui maakohtus. Üksnes sel juhul oleks õigustatud ka

etteheide maakohtule kulutusi puudutavate tõendite hindamise kohta.

Kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega,

saab ta ise asjaolusid ja tõendeid hinnata ning asja ka ise lahendada, seda tagasi saatmata (vt asja

apellatsioonimenetluses lahendamise kohustuse kohta ka nt Riigikohtu 14. detsembri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p-d 23-25).

26. Kolleegium märgib, et lepingu p 2.5 teise lause tõlgendamisel on oluline, et raha maksmise

kohustus pidi kostjal tekkima üksnes abielu lahutamise või kinnisasja võõrandamise puhul,

st tegemist oli edasilükkava tingimusega sõlmitud kokkuleppega. See viitab võimalusele, et ka

kausaalsuhet muudeti selliselt, et tunnustatud võla saab maksma panna üksnes kinnisasja

võõrandamise või abielu lahutamise korral. Kui pooled soovisid välistada kausaalsuhtest tuleneva

nõude maksmapaneku abielu kestel või enne kinnisasja võõrandamist, ei ole tõenäoliselt tegemist

iseseisvast kohustusest tuleneva konstitutiivse võlatunnistusega.

27. Lepingu p 2.5 teise lause järgse kokkuleppe aluseks oleva võimaliku kausaalsuhte kohta märgib

kolleegium järgmist.

Pooled ei vaidle, et hageja ei teinud kinnisasjale kulutusi abielu kestel. Pooled ei ole ka väitnud, et

kui hageja varem kulutusi tegi, oleks ta teinud neid mõne lepingulise suhte raames või tal oleks õigus

saada tehtud töö eest tasu. Kuna vaidlusalune lepingusäte räägib üksnes tehtud kulutustest, ei ole

tähtsust, kas hageja isiklikult mingit tööd tegi - selle sätte järgi ei ole tema võimalik isiklik töö

hüvitatav. Seega on esitatud asjaoludel võimalik nõuda kulude hüvitamist üksnes lepinguväliselt

(mh VÕS § 78 lg-st 4 lähtudes) VÕS § 1023 lg 1 alusel käsundita asjaajamise sätete järgi või

VÕS § 1041 või § 1042 lg 1 alusel alusetu rikastumisena, enne 1. juulit 2002 kantud kulutuste

hüvitamist aga Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 477 alusel (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 14-19).

III

28. Kolleegiumi arvates leidis ringkonnakohus ekslikult, et hageja pidanuks vältimatult isiklikult

osalema asja läbivaatamisel.

29. Menetlusosaline võib TsMS § 217 lg 1 järgi menetluses osaleda isiklikult või

tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu. Õigus kohtus esindada annab TsMS § 222 lg 1 järgi

esindajale õiguse teha esindatava nimel põhimõtteliselt kõiki menetlustoiminguid.

30. Siiski võib kohus TsMS § 346 lg 1 esimese lause alusel kohustada menetlusosalist või tema

seaduslikku esindajat isiklikult kohtuistungile ilmuma, kui see on kohtu hinnangul vajalik asja

lahendamiseks tähtsate asjaolude selgitamiseks või vaidluse kompromissiga lõpetamiseks. Lisaks

sätestab TsMS § 346 lg 2 esimene lause, et abieluasjas ja põlvnemisasjas kohustab maakohus pooli

isiklikult kohtusse ilmuma ja kohus peab nad ära kuulama, välja arvatud juhul, kui poolel on kohtusse

ilmumata jäämiseks mõjuv põhjus.

31. Kolleegiumi hinnangul ei tule abieluasja TsMS § 346 lg 2 mõttes käsitada samamahulisena

TsMS §-s 102 kohtualluvuse kohta sätestatuga, nagu tegi ringkonnakohus. Kolleegiumi arvates tuleb

pooli kohustada isiklikult kohtusse ilmuma eelkõige juhtudel, kui vaidluse all on abielu kehtivus või

kestus või abikaasade vahelised abielusuhtest tulenevad isiklikud nõuded. Abikaasade varaliste

vaidluste lahendamiseks (TsMS § 102 lg 1 p 4) ei ole vältimatut vajadust poolte isiklikuks

kohalolekuks, kui pooli esindavad esindajad, kes suudavad vaidlusaluste asjaolude kohta seisukoha

võtta.

See ei tähenda siiski, et abielu lõppemisele järgnevas varalises vaidluses ei või olla vajadust

kohustada pooli TsMS § 346 lg 1 alusel isiklikult kohtusse ilmuma, kui see on asja lahendamise

huvides, eelkõige kui see aitab paremini välja selgitada vaidlusalused asjaolud (vt ka TsMS § 351).

32. Samuti võib poole soov asja arutamisel kohtuistungil isiklikult osaleda õigustada istungi

edasilükkamist TsMS § 352 lg 1 alusel, kui on piisavalt põhistatud, et vastasel juhul võivad poole

huvid jääda piisava kaitseta (eelkõige olulised asjaolud välja selgitamata), ja pool ei saa istungil

osaleda mõjuval põhjusel. Selliselt tuleb mõista ka TsMS § 352 lg 2 esimest lauset, mis keelab istungi

edasilükkamise ainuüksi poole soovi alusel istungil isiklikult osaleda. Samas tuleb tõkestada, et

menetlust sellega asjatult ei venitataks, ja tagada poolte võrdõiguslikkus (TsMS §-d 2 ja 7).

33. Kui pool ei saa kohtusse ilmuda või kui temalt ei saa seda oodata, võib teda TsMS § 346 lg 2 teise

lause järgi ära kuulata ja seletuse võtta asja erinõude alusel menetlev kohus. Erandlikult on võimalik

nt poole raske haiguse või vangistuse tõttu ka menetlus TsMS § 355 alusel peatada kuni takistuse

äralangemiseni, kui asja ei saa poole isikliku osavõtuta eeldatavasti õigesti lahendada.

34. Kolleegium ei võta siinkohal seisukohta, kas maakohus keeldus põhjendamatult istungit hageja

esindaja taotlusel edasi lükkamast hageja istungil isiklikult osalemise soovi tõttu, kui esindaja ei

saanud hagejaga ühendust (vt II kd, tl 97).

Kolleegium märgib siiski, et isegi kui maakohus pidanuks poolte võrdsuse tagamiseks istungi edasi

lükkama, ei saa seda vähemalt üldjuhul pidada selliseks menetlusnormi rikkumiseks, mille tõttu

pidanuks ringkonnakohus asja vältimatult maakohtusse tagasi saatma. Kui hageja suudab

ringkonnakohtule põhjendada, et mõjuval põhjusel istungilt puudumise tõttu ei saanud ta esitada

mõnd olulist tõendit või taotlust, mis võinuks asja lahendust mõjutada, võib ta neile TsMS § 652 lg 3

p 2 alusel tugineda ka apellatsioonimenetluses. Seda aga eeldusel, et need on apellatsioonimenetluses

õigeaegselt esitatud.

IV

35. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada,

sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

36. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik