3-1-1-105-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-105-11

Määruse kuupäev

1. veebruar 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Marko Armas Juvoneni vahistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2011. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-11-9816

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marko

Armas

Juvoneni

kaitsja

vandeadvokaat

Jugans

Grossmann,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Riigiprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

30. november 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 8. septembri 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri

2011. a kohtumäärused Marko Armas Juvoneni vahistamise asjas ja vabastada ta viivitamata

vahi alt.

2. Kaitsja määruskaebus rahuldada.

3. Määrata Advokaadibüroole Jugans Grossmann makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Marko

Armas

Juvonenile

kassatsioonimenetluses

osutatud

riigi

õigusabi

eest

(kolmkümmend kaheksa) eurot 35 senti, sealhulgas käibemaks 6 (kuus) eurot 39 senti. Jätta see

menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Käesolevas kriminaalasjas alustati menetlust 17. mail 2011 KarS § 135 lg 1 - § 221 lg 1 tunnustel

selle kohta, et üks Soome kodanik kavandab võtta Soomes pantvangi X panga omaniku poja ja nõuda

tema vabastamise eest raha. Kirjeldatud kuriteo toimepanemiseks soovib Soome kodanik leida Eestist

kaks isikut, kes pantvangi võtmise toime paneks. Marko Armas Juvonen peeti kinni 6. septembril

2011 kahtlustatavana KarS § 135 lg 1 - § 25 lg 4 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises.

Kahtlustuse kohaselt andis ta Tallinnas 2011. juulist kuni 6. septembrini 2011, mil politseiametnikud

ta Tallinnas Lootsi 13 asuvas reisisadama D terminalis kinni pidasid, konkreetseid juhiseid A. A.

pantvangi võtmise korraldamiseks Soome Vabariigis, eesmärgiga sundida tapmise ähvardusel viimase

lähedasi maksma lunaraha. Selle tegevusega alustas ta kaastäideviimise vormis vahetult inimese

pantvangi võtmise ettevalmistamist.

2. Prokurör esitas Harju Maakohtule vahistamistaotluse, mille kohaselt M. A. Juvonenile esitatud

kahtlustust toetavad kahtlustatavana kinnipidamise protokollid, tunnistaja ülekuulamise protokoll,

jälitusprotokollid ja asitõendite vaatlusprotokollid. Taotluses märgiti, et M. A. Juvonen võib hakata

kõrvale hoiduma kriminaalmenetlusest või takistama tõe tuvastamist kriminaalasjas. Kahtlustatavat

on Soome Vabariigis kriminaalkorras karistatud. Tal puudub Soomes kindel elukoht ja

sotsiaalvõrgustik. Kriminaalmenetlus on algstaadiumis ning kahtlustatav võib vabaduses viibides

mõjutada tunnistajaid, kes on seotud pantvangi võtmise organiseerimisega, hävitada tõendeid ja

sekkuda menetluse tavapärasesse kulgu. Arvesse tuleb võtta ka võimaliku karistuse raskust, mille

tõttu võib isik raske karistuse hirmus hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma.

3. Harju Maakohtu 8. septembri 2011. a määrusega võeti M. A. Juvonen vahi alla. Määruse

põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

3.1. Esineb põhjendatud kahtlus, et M. A. Juvonen pani toime prokuröri vahistamistaotluses

kirjeldatud kuriteo. Kuigi vahistatav keeldus kinnipidamise järgselt ütluste andmisest, rajaneb kahtlus

tunnistaja ülekuulamise protokollidel, jälitusprotokollidel ja asitõendite vaatlusprotokollidel.

3.2. Tuvastatud on ka vahistamisalus: esiteks võib M. A. Juvonen karistuse hirmus minna pakku,

samuti võib ta jätkata vabaduses olles kuritegude toimepanemist. Tal puudub kindel elukoht ja teda

kahtlustatakse raske kuriteo toimepanemises, samuti on M. A. Juvoneni Soomes varem

kriminaalkorras karistatud, sealhulgas ka reaalse vangistusega. Sellest tulenevalt on olemas oht, et

vabaduses olles võib ta hakata kõrvale hoiduma kriminaalmenetlusest ja takistama tõe tuvastamist

kriminaalasjas. Kuna kriminaalmenetlus on alles algstaadiumis, siis võib tunnistajate mõjutamine ja

seni veel fikseerimata tõendite hävitamine tõsiselt ja pöördumatult takistada kriminaalmenetluse

seaduspärast kulgu.

4. Maakohtu vahistamismääruse peale esitas määruskaebuse kahtlustatava kaitsja vandeadvokaat

Jugans Grossmann, kes leidis, et vahistamine ei ole põhjendatud. Kaitsja hinnangul on kahtlustus

oletusliku iseloomuga ja puudub alus eeldada, et M. A. Juvonen võib hakata kõrvale hoiduma

kriminaalmenetlusest või takistada tõe tuvastamist.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2011. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nentis, et maakohus viitas kuriteokahtluse tuvastamisel

konkreetsetele

toimikumaterjalidele.

Kriminaalasja

täpsemad

asjaolud

selgitatakse

välja

kriminaalmenetluse käigus. Samuti esineb vahistamisalusena kahtlus, et M. A. Juvonen võib

vabaduses

viibides

jätkata

kuritegude

toimepanemist

ja

hakata

kõrvale

hoiduma

kriminaalmenetlusest. Kuna on alust arvata, et M. A. Juvonen on eelpool kirjeldatud kuriteo toime

pannud, siis on põhjendatud kahtlus, et ta võib ka edaspidi kuritegusid toime panna. Samuti võib ta

hakata mõjutama tunnistajaid ja hävitama tõendeid, millega võib takistada kriminaalmenetluse käiku.

Soome karistusregistri väljavõttest nähtub, et M. A. Juvonen on Soomes korduvalt kohtulikult

karistatud, viimati vangistusega 5. augustil 2009. Vabaduskaotusliku karistuse kandmisest vabastati

isik tingimisi, kohaldades katseaega, mis lõppes 5. augustil 2011. Seetõttu ei saa välistada, et ta jätkab

vabaduses kuritegude toimepanemist. Samuti on alust arvata, et kahtlustatav võib hakata kõrvale

hoiduma kriminaalmenetlusest. M. A. Juvonenil puudub kindel elukoht nii Soomes kui ka Eestis.

Postkasti ja töökoha olemasolu Soomes ei ole piisav garantii tagamaks tema kättesaadavuse

vajalikeks menetlustoiminguteks. Samuti on talle etteheidetava kuriteo eest karistusena ette nähtud

pikaajaline vangistus, mistõttu ta võib karistuse hirmus asuda kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2011. a määruse peale esitas Riigikohtule määruskaebuse

kahtlustatava kaitsja J. Grossmann. Kaitsja taotleb vahistamismääruse tühistamist põhjusel, et kohtud

ei ole viidanud ühelegi konkreetsele tõendile, millega oleks M. A. Juvonenile esitatud kahtlustus

tõendatud. Puudub ka vahistamisalus, kuna vahistatu teatas kohtule oma Helsingi postkasti numbri,

kuhu on talle võimalik saata kõik kutsed ja teated. Ta elab Soomes oma õe juures. Seetõttu ei ole

pakkumineku kartus põhjendatud. Kuna isik ei ole talle etteheidetavat kuritegu toime pannud, on

alusetu ka kartus, et ta hakkab toime panema uusi kuritegusid, mõjutama tunnistajaid, hävitama

tõendeid või sekkuma uurimise tavapärasesse kulgu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Esmalt selgitab kolleegium Riigikohtu muutunud pädevust määruskaebemenetluses pärast

1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatusi (I); seejärel võtab kokku

Riigikohtu varasemas praktikas vahistamismenetlusega seonduvalt avaldatud seisukohad (II); käsitleb

määruskaebemenetlusega

seonduvaid

probleeme

(III);

analüüsib

menetlusesemeks

oleva

ringkonnakohtu määruse vastavust kohtupraktikas vahistamismenetlusele esitatavatele nõuetele (IV)

ja lahendab lõpuks määruskaebuse (V).

I

8. Alates 1. septembrist 2011 on KrMS § 391 kaotanud kehtivuse ja seetõttu on võimalik kõiki KrMS

§-s 385 loetlemata kohtumäärusi vaidlustada kahes kohtuastmes. Arvestades seda ja analüüsides

KrMS § 390 lg 5 uuenenud teksti selgitab kriminaalkolleegium Riigikohtu määruskaebemenetlusliku

pädevuse kohta järgnevat.

9. KrMS § 390 lg 5 esimese lause kohaselt otsustab Riigikohus ringkonnakohtu määruse peale

esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise KrMS §-st 349 lähtudes. See tähendab KrMS § 349 lg 3

kohaselt seda, et määruskaebus võetakse Riigikohtu menetlusse esiteks materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise või menetlusõiguse rikkumise kahtluse korral (KrMS § 349 lg 3 p 1) ja teiseks siis, kui

kassatsioonis vaidlustatakse materiaalõiguse kohaldamise õigsus või taotletakse ringkonnakohtu

otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja Riigikohtu otsus on oluline

seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt (KrMS § 349 lg 3 p 2).

10. KrMS § 390 lg 5 teises ja kolmandas lauses sätestatu pinnalt on põhjust eristada ringkonnakohtu

kolme liiki määrusi.

10.1 Esiteks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mis on loetletud KrMS § 387

lg-s 2 ja § 390 lg-s 4 (näiteks vahistamise ja vahistamisest keeldumise määrused). Kooskõlas

KrMS §-s 387 sätestatuga ei laiene nende kohtumääruste vaidlustamisele KrMS §-s 389 ettenähtud

kohtumääruse koostanud kohtu enesekontrolli menetlus ja seega saadetakse määruskaebused

ringkonnakohtu nende kohtumääruste peale ringkonnakohtu kaudu otse Riigikohtule, kes otsustab

määruskaebuse menetlusse võtmise 10 päeva jooksul.

10.2 Teiseks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mida ei ole loetletud

KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4. Nende ringkonnakohtu määruste vaidlustamiseks ei ole sätestatud

mingit erikorda ja seega - lähtudes määruskaebemenetluse üldisest korrast - tuleb kaebused

ringkonnakohtu kõnealuste määruste peale esmalt suunata ringkonnakohtu enesekontrolli menetlusse

(KrMS § 387 lg 1 ja § 389 lg-d 1 ja 2). Kui selle menetluse tulemusena leiab ringkonnakohus, et

määruskaebus on põhjendamatu, edastab ta selle Riigikohtule (KrMS § 389 lg 4). Riigikohus otsustab

sellise määruskaebuse menetlusse võtmise KrMS §-s 349 sätestatud üldises kassatsiooni menetlusse

võtmise otsustamiseks ettenähtud korras.

10.3 Kolmandaks ringkonnakohtu määrused, mis on tehtud maakohtu määruse peale esitatud

määruskaebuse läbivaatamise tulemina. Need on ringkonnakohtu määrused, mis enne 1. septembrit

2011 ei olnud sel ajal kehtinud KrMS § 391 kohaselt edasikaevatavad. Alates 1. septembrist 2011

otsustatakse ka nende ringkonnakohtu määruste peale esitatud määruskaebuste menetlusse võtmine

KrMS § 349 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul. Nende kohtumääruste peale esitatud määruskaebuste

menetlemist on seadusandja siiski piiranud, sätestades KrMS § 390 lg-s 5 kolmandas lauses, et

„määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab

Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise

kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.“

II

11. Riigikohtu lahendites on korduvalt märgitud, et vahistamise näol on kriminaalmenetluses tegemist

kahtlustatava või süüdistatava põhiõiguste kõige intensiivsema riivega. Viidates ka Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 kohaldamispraktikale Euroopa

Inimõiguse Kohtu (edaspidi EIK) poolt (Sulaoja vs. Eesti, taotlus nr 55939/00 ja Pihlak vs. Eesti,

taotlus nr 73270/01) on Riigikohus mitmel korral toonitanud vajadust iga üksiku kriminaalasja puhul

kogu kriminaalmenetluse vältel jälgida, et vahi all peetaks isikuid üksnes siis ja nii kaua, kui see on

kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3.

märtsi 2008. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-80-07, p 13).

12. Isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja

selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo

tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

11. detsembri 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06, p 9). Seejuures ei piisa üldist laadi

arutlustest ega standardsetest formuleeringutest (vt näiteks EIK otsused asjades Ümit Isik vs. Türgi,

taotlus nr 10317/03 ja Borotyuk vs. Ukraina, taotlus nr 33579/04). Vahistamismääruses tuleb esitada

selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii

põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamisalus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. mai 2008. a

määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-30-08, p 8).

12.1 Põhjendatud kuriteokahtlus on vahistamise kui eeskätt kahe olulise põhiõiguse - üldise

vabadusõiguse ja süütuse presumptsiooni - kõige tõsisema riive lubatavuse absoluutne eeltingimus.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga kooskõlas saab vahistamise eesmärk olla vaid isiku

toimetamine kohtu ette. See tähendab, et kuriteokahtluse põhjendatusest mingi isiku vahistamise

eeldusena saab rääkida vaid siis, kui kohtu vahistamismäärusest nähtub, miks võib just see isik olla

kuriteo täideviijaks või sellest osavõtjaks. Kuriteokahtluse olemasolu ei saa aga lugeda tuvastatuks,

kui vahistusmääruses nenditakse sisuliselt vaid isiku mingit võimalikku abstraktset seotust kuriteoga.

Kuriteokahtluse põhjendamisel peab tuginema kriminaaltoimiku konkreetsele materjalile ja

vahistusmääruses ei saa piirduda tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud

kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Ei ole välistatud, et

kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel tuginetakse muuhulgas ka KrMS § 63 lg 2 mõttes

vabatõendina käsitletavale teabele. Kohtupraktikas on kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel

aktsepteeritavaks

peetud

täiendavalt

tuginemist

ka

üldinimlikule,

kriminalistikalisele

ja

kriminaalmenetluslikule kogemusele. Kuid põhjendatud kuriteokahtluse kui vahistamise eeltingimuse

tuvastamine ei ole ega saagi olla isiku süü küsimuse otsustamine. Seetõttu ei pea kohus

kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see

on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades. Samas aga ei tohi ka

vahistamisküsimuse

lahendamisel

ignoreerida

kriminaalmenetluse

printsiipe

ja

lugeda

kuriteokahtluse olemasolu üheks põhjenduseks näiteks kahtlustatava keeldumist ütluste andmisest.

(RKKK määrus nr 3-1-1-103-06, p 10).

12.2 Ainuüksi kuriteokahtluse olemasolust siiski ei piisa isikult vabaduse võtmiseks, kuna selle

esinemine on eelduseks ka kõigi muude tõkendite kohaldamisel. Kohus peab tuvastama ja määruses

põhjendama ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisaluse (kas kriminaalmenetlusest

kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu, mis tähendab sisuliselt

sellise negatiivse tulevikuprognoosi esitamist vahistatava käitumise kohta, mida vahistamine

võimaldab vältida (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-

1-1-108-09, p 9). Kahtlustatavat ei tohi kriminaalmenetluses vahistada mitte mingil muul

vahistamisalusest hälbival põhjusel (RKKK määrus nr 3-1-1-103-06, p 11). Vahistamisaluse

olemasolu kontrollimisel tuleb arvesse võtta isiku hoiakut ja kalduvust panna toime teatud liiki

kuritegusid, eelnevat elukäiku, isiklikke ja majanduslikke suhteid ning muid vahistamise küsimuse

lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid (RKKK määrus nr 3-1-1-30-08, p 9).Vahistamisaluse

olemasolu põhjendades võib kohus kõigepealt tugineda samalaadsele teabele, nagu ka kuriteokahtluse

olemasolu põhjendamisel (seega muuhulgas vabatõendeile ning üldinimlikule, kriminalistikalisele ja

kriminaalmenetluslikule kogemusele). Kuid kohtupraktikas on vahistamisaluse põhjendamiseks

peetud lisaks väliselt tajutavatele asjaoludele aktsepteeritavaks ka nn seesmisi asjaolusid nagu näiteks

isiku hoiak ja tema kalduvus panna toime teatud liiki kuritegusid. Vahistamisaluse olemasolu

hindamisel on arvestatavad näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik

ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne

keskkond (RKKK määrus nr 3-1-1-103-06, punktid 10 ja 16).

13. Eeltoodust tulenevalt on kolleegiumi arvates praktikaga kujundatud piisavalt selge õiguslik

raamistik vahistamisasjade lahendamiseks. Vahistamise vaidlustamisel saabki diskussiooni esemeks

olla küsimus sellest, kas ja kuivõrd on vahistusmääruses kuriteokahtluse ja vahistamisaluse

põhjendamisel seda õiguslikku raamistikku arvestatud.

III

14. Riigikohus lahendab käesolevas menetluses määruskaebust Tallinna Ringkonnakohtu

26. septembri 2011. a määruse peale, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu 8. septembri 2011. a

vahistamismäärus. Seega on tegemist ringkonnakohtu sellise määrusega, mille Riigikohtu menetlusse

võtmise aluseks saab olla õiguse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise vajadus.

Kohtupraktika ühtlustamiseks märgib kolleegium käesoleva asja menetlemise käiku silmas pidades

järgmist.

15. Käesolev määruskaebus saabus Riigikohtusse koos prokuratuuri vahistamistaotluse ja sellele

lisatud materjaliga, milleks oli vahistamismäärus, soomekeelne väljavõte Soome karistusregistrist,

M. A. Juvoneni kahtlustatavana kinnipidamise protokoll ja tema ülekuulamise protokoll (milles

eitatakse kuriteo toimepanemist), kolme asitõendi vaatlusprotokoll (mille seotust M. A. Juvonenile

etteheidetava kuriteoga ei ole võimalik mõista), vahistamismäärust vaidlustav määruskaebus,

ringkonnakohtu määrus ning veel mõningad muud käesoleva menetluse jaoks tähtsusetuid

dokumendid. Kindlasti sai kõnealusele lisamaterjalile tugineda ka ringkonnakohus, lahendades

vahistamismääruse peale esitatud määruskaebust. Ringkonnakohtu istungi protokollist nähtuvalt oli

ringkonnakohtul võimalik otsustamisel tugineda ka prokuröri poolt esitatud seisukohtadele.

Puuduvad aga andmed selle kohta, kas otsustamisel tutvus ringkonnakohus ka kriminaaltoimikuga.

16. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis tõdes esmalt, et määruskaebuse lahendamine

pelgalt vahistamistaotlusele lisatud materjalile tuginevalt ei ole põhjendatud ning seetõttu nõuti

prokuratuurilt välja kriminaaltoimiku koopia. Kooskõlas KrMS § 131 lõikega 3 tutvub

eeluurimiskohtunik vahistamismääruse tegemiseks kriminaaltoimikuga, mis on KrMS § 1601

kohaselt kriminaalasjas kogutud dokumentide kogum. Kolleegium märgib, et sama võimalus

maakohtu otsustuse õiguspärasuse kontrollimiseks peab olema ka järgnevatel kohtuastmetel

määruskaebemenetluses, mistõttu vajadusel võivad nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus korraldada

vahistamisasja lahendamiseks suulise istungi või nõuda menetlejalt kriminaaltoimiku esitamist.

Kriminaaltoimiku suunamine määruskaebemenetlusse aga välistaks kriminaalmenetluse kui terviku

jätkumise või vähemalt raskendaks seda märgatavalt. Eranditult iga määruskaebemenetluse tarbeks ei

ole ilmselt otstarbekas teha ka kriminaaltoimiku koopiaid. Liiatigi ei ole kriminaaltoimik mitte

dokumentide

staatiline,

vaid

pidevalt

muutuv

kogum.

Seetõttu

pole

välistatud,

et

määruskaebemenetluses kasutatakse vahistamistaotlusele lisatud materjale, kuid igal juhul peab

kohtule olema tagatud võimalus tutvuda tervikliku kriminaaltoimikuga.

17. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruse nr 3-1-1-103-06 p-s 19 on märgitud, et

vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse

lahendamist. Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva

kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui

ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab

käesolevas kohtumääruse alajaotuses II kirjeldatud nõuetele vastav vahistamise argumentatsioon

sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile

tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida

taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest.

Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja

seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja

vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust

lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada

ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja

vahistamisaluse olemasolu).

IV

18. Lisaks õiguse edasiarendamise ja ühtlustamise pädevusele lasub Riigikohtul ka konkreetse

vahistamisasja lahendamise raames vaidlustatud ringkonnakohtu määruse põhjendatuse kontrolli

kohustus, mille käigus väljendatud Riigikohtu seisukohad võivad edaspidise vahistamispraktika jaoks

olla samuti olulise tähendusega.

19. Kolleegium märgib, et vahistamisel lasub maa- ja ringkonnakohtul kohustus kindlaks teha

põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Vahistamistaotluse kohaselt esitati M. A. Juvonenile

kahtlustus KarS § 135 lg 1 - § 25 lg 4 järgi, s.o pantvangi võtmise katses, kui tegemist on

kaastäideviimisega. Samas ei nähtu vahistamistaotlusest (ega ka kohtumäärustest), kas ja kellega

koos kahtlustatav tegutses, mis on kaastäideviimise vajalik eeldus. Samuti oli kuriteo kirjelduses

märgitud, et oma tegevusega, mis seisnes konkreetsete juhiste andmises A. A. pantvangi võtmise

korraldamiseks, alustas M. A. Juvonen kaastäideviimise vormis vahetult inimese pantvangi võtmise

ettevalmistamist. See on aga otseses vastuolus teo kvalifikatsiooniga, mille kohaselt on tegemist

kuriteokatsega. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et katse ja ettevalmistamine on erinevad kuriteo

toimepanemise staadiumid, mida tuleb selgelt eristada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai

2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03, p 24). Reeglina on tegu karistatav alles kuriteokatse

staadiumis ning vaid erandlikult ka ettevalmistamisena (kas karistusseadustiku eriosa sätte kaudu,

milles on tegu kriminaliseeritud ettevalmistamisena või KarS § 221 kohaselt). Kolleegium möönab, et

kahtlustuses (ja vahistamistaotluses) esitatud teo kirjeldus ja selle kvalifikatsioon ei pruugi olla

kriminaalasja lahendamise seisukohalt lõplikud, kuid siiski peavad nad olema omavahel kooskõlas ja

võimaldama selle kontrollimist, millise teo toimepanemist isikule ette heidetakse. Samuti peab teo

kirjeldus sisaldama piisava põhjalikkusega esitatud faktilisi asjaolusid - konkreetsel juhul näiteks

seda, kellele korraldused või juhised jagati ja mis oli nende sisu.

20. Ringkonnakohus nentis määruskaebuse lahendamisel lakooniliselt, et maakohus on

kuriteokahtluse tuvastamisel viidanud konkreetsetele toimikumaterjalidele ja täpsemad asjaolud

selgitatakse välja kriminaalmenetluse käigus. Tegelikult on Harju Maakohtu 8. septembri 2011. a

vahistusmääruses kuriteokahtluse olemasolu kohta märkinud järgnevat. „Andmata hinnangut

kriminaalasjas kogutud tõenditele ja tegemata otsust selles küsimuses kohtunik nendib, et

kontrollides kriminaalasja materjale on käesoleval hetkel tegemist piisavalt põhistatud kahtlustusega,

et M. A. Juvoneni käitumises esinevad temale inkrimineeritud kuritegude tunnused. Kuigi vahistatav

keeldus ütluste andmisest, rajanevad kahtlused eelkõige tunnistaja ülekuulamise protokollidel,

jälitusprotokollidel ja asitõendite vaatlusprotokollidel“. Kohtumääruse sissejuhatavas osas sisaldub ka

prokuröri vahistamistaotlusest sõna-sõnalt ülevõetud tekst, milles kirjeldatakse kriminaalmenetluse

alustamise asjaolusid.

21. Maakohtu määruses märgitu pinnalt ei ole võimalik aru saada, millisele teabele tuginevalt on

kuriteokahtlus loetud tuvastatuks. Materjalid, mis edastati Riigikohtule koos määruskaebusega, ei

sisalda tunnistaja ülekuulamise protokolli ega jälitusprotokolli, millele kohtumääruses viidatakse.

Kriminaaltoimikust nähtub, et jälitusprotokoll koostati 24. oktoobril 2011, mistõttu ei olnud seda

maakohtu määruse tegemise ajal veel olemas. Lisatud olid küll tunnistaja E. J. üleantud asitõendite

vaatlusprotokollid, kuid nende pinnalt puudub võimalus rääkida põhjendatud kuriteokahtlusest.

Lisaks sellele on materjalide hulgas ka M. A. Juvoneni kahtlustatavana kinnipidamise- ja tema

ülekuulamise protokollid ning soomekeelne väljavõte Soome karistusregistrist. Seega lasus

ringkonnakohtul igal juhul kohustus täiendavalt analüüsida kuriteokahtlust ja seda vajadusel

kriminaaltoimiku materjalidele viidates ning oma seisukohti põhjendades, mille kohus jättis

nõuetekohaselt tegemata.

22. Analüüsides maa- ja ringkonnakohtu määrustes vahistamisaluste kohta toodud põhjendusi, märgib

kolleegium, et selles osas ei lähtu kohtute käsitlus loogilisest ja arusaadavast skeemist.

22.1

Vahistamistaotluses

nimetatakse

vahistamisalustena

üldistavalt

nii

uute

kuritegude

toimepanemise kui ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohtu. Esiteks nenditakse, et

M. A. Juvoneni on Soome Vabariigis kriminaalkorras karistatud. Seejärel märgitakse, et tal puudub

Eesti Vabariigis kindel elukoht ja sotsiaalvõrgustik. Järgnevalt nähtub taotlusest, et kahtlustatav võib

mõjutada tunnistajaid, hävitada tõendeid ja sekkuda menetluse tavapärasesse kulgu ehk takistada tõe

tuvastamist kriminaalasjas. Kuriteo raskusele viidates on sedastatud ka kriminaalmenetlusest

kõrvalehoidumise ohtu.

22.2 Harju Maakohtu 8. septembri 2011. a vahistusmääruses märgitakse esmalt, et M. A. Juvoneni ei

ole küll Eestis eelnevalt karistatud, kuid teda on karistatud Soome Vabariigis ja ta on seal kandnud ka

reaalset vangistust. Vahistamistaotlusele on KrMS § 10 lg-s 3 sätestatut rikkuvalt lisatud Soome

karistusregistri soomekeelne väljavõte. Vahistamismääruses puudub selle tõendi sisuline analüüs.

Eraldivõetuna ei ole isiku eelnev karistatus, eriti välisriigis, põhiseaduslikuks vahistamisaluseks.

Samuti märkis maakohus, et nii Soomes kui Eestis puudub isikul kindel elukoht ja teda kahtlustatakse

raske kuriteo toimepanemises. Sellest järeldas maakohus, et kahtlustatav võib hakata kõrvale

hoiduma kriminaalmenetlusest või takistama tõe tuvastamist kriminaalasjas. Seejärel leidis kohus, et

kriminaalmenetlus on algstaadiumis ning kahtlustatav võib vabaduses viibides mõjutada tunnistajaid,

hävitada veel fikseerimata tõendeid ja sekkuda menetluse tavapärasesse kulgu. Kolleegium märgib, et

kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamine ei ole iseseisev vahistamisalus. Isegi kui selle all on

silmas peetud õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohtu, siis sellist kahtlust ei ole

kuidagi põhjendatud (näiteks tunnistajate mõjutatavusega, kahtlustatava eelneva käitumisega või

tema eeldusliku rolliga kuriteo toimepanemisel). Täiesti arusaamatu ja kontekstiväline, s.t

vahistamisaluse olemasolu küsimusega mitteseonduv, on aga vahistamismääruse viimane lause, mille

kohaselt tuleb kahtlustatavale kohaldada vahistamist seetõttu, et ta on enda kuritegeliku käitumisega

järjepidevalt näidanud, et ta ei ole siiani aru saanud oma käitumise lubamatusest ega ole asunud

õiguskuulekalt käituma.

22.3 Ringkonnakohus on maakohtu määrust läbi vaadates küll täpsustanud, et Soome karistusregistri

väljavõttest nähtub, et M. A. Juvonen on Soomes korduvalt kohtulikult karistatud, viimati

vangistusega 5. augustil 2009, mille kandmisest teda vabastati tingimisi ja mille katseaeg lõppes

5. augustil 2011, kuid ka siin ei kaasne selle väitega mingeid järeldusi. Samuti on ringkonnakohus

leidnud, et kuna on alust arvata, et M. A. Juvonen on vahistamistaotluses kirjeldatud kuriteo toime

pannud, siis on põhjendatud kahtlus, et ta võib ka edaspidi kuritegusid toime panna. Niivõrd üldine

formuleering võimaldaks võtta vahi alla praktiliselt kõiki isikuid, kelle suhtes on olemas põhjendatud

kuriteokahtlus. Ka kohtumääruses sisalduv viide tunnistajate mõjutamise ja tõendite hävitamise ohule

on formaalne, kuna maakohtu määrust selles osas kuidagi täiendatud ei ole.

22.4 Nii maa- kui ringkonnakohus viitasid ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohule.

Olukord, mil Eestis kahtlustatavana kinnipeetud isiku vahistamisküsimuse otsustamisel tuvastatakse,

et sellel isikul puudub kindel elukoht ja sotsiaalvõrgustik nii Eestis kui ka tema kodumaal Soomes,

võib kolleegiumi arvates tõepoolest olla kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise kui vahistamisaluse

esinemisele viitavaks asjaoluks. Kindla elukoha puudumine viitab sellele, et isikul ei ole tema

elukorraldusest

tulenevaid

kindlaid

põhjuseid,

mis

välistaksid

või

oluliselt

takistaksid

kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist. Iseenesest on võimalik kasutada selle vahistamisaluse

olemasolu põhjendamisel muuhulgas ka võimaliku karistuse raskust kuriteo eest, mille

toimepanemises isikut kahtlustatakse, kuid seda vaid juhul, kui tegemist on piisavalt põhjendatud

kuriteokahtlusega.

22.5 Kokkuvõtvalt nendib kolleegium, et ringkonnakohus ei ole lahendanud M. A. Juvoneni

vahistamise küsimust kooskõlas nende nõuetega, mida on kirjeldatud käesoleva määruse II osas.

V

23. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus rikkus määruse põhjendamise kohustust ja

ringkonnakohus ei ole seda eksimust kõrvaldanud, mistõttu on rikutud KrMS § 339 lg 1 punktist 7

tulenevat kohtulahendi põhjendamise kohustust. Tegemist on olulise kriminaalmenetlusõiguse

rikkumisega, mis tingib määruste tühistamise, millega langeb omakorda ära seaduslik alus

M. A. Juvoneni kinnipidamiseks. Lähtudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 7 tühistab

Riigikohus Harju Maakohtu 8. septembri 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2011. a

kohtumäärused, rahuldab määruskaebuse ja vabastab M. A. Juvoneni vahi alt.

24. M. A. Juvoneni kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse määramiseks. Kolleegium

määrab

Advokaadibüroole

Jugans

Grossmann

makstava

riigi

õigusabi

tasu

suuruseks

M. A. Juvonenile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 38 eurot 35 senti, sealhulgas

käibemaks 6 eurot 39 senti. Kuna Riigikohus teeb lahendi KrMS § 361 lg 1 p 7 alusel, jätab ta selle

menetluskulu riigi kanda.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Hannes Kiris

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar