3-2-1-148-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-148-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. veebruar 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

Eksar Transoil AS hagi Maarek Pärnametsa vastu võla ja

viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-

44991

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maarek Pärnametsa kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

40 475 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eksar Transoil AS (registrikood 10136829), esindaja

vandeadvokaat Marina Priks

Kostja Maarek Pärnamets (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Anto Variku

Asja läbivaatamise kuupäev

9. jaanuar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. mai 2011. a otsus ja Tartu Maakohtu 12. mai 2010. a

otsus tsiviilasjas nr 2-09-44991.

2. Teha uus otsus, millega jätta Eksar Transoil AS hagi Maarek Pärnametsa vastu võla ja

viivise nõudes rahuldamata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud Eksar Transoil AS kanda.

5. Tagastada Inge Lippasaarele Maarek Pärnametsa kassatsioonkaebuselt 29. juunil 2011

tasutud kautsjon 223 (kakssada kakskümmend kolm) eurot 6 senti ja 21. novembril 2011

tasutud kautsjon 181 (ükssada kaheksakümmend üks) eurot 69 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eksar-Transoil AS (hageja) esitas 8. septembril 2009 kohtule hagi Uhtna SF OÜ (pankrotis)

(kostja I) ja Maarek Pärnametsa (kostja II) vastu põhivõla 349 020 krooni ja viivise saamiseks.

Hageja palus kostjatelt välja mõista solidaarselt 503 984 krooni 88 senti ning lisanduva viivise. Pärast

kostja I pankroti väljakuulutamist 19. novembril 2009 palus hageja nõude rahuldada vaid kostja II

suhtes.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 26. augustil 2008 laenulepingu. Hageja ja kostja II

sõlmisid samas lepingus käenduslepingu. Lepingu p 1.1 järgi andis hageja kostjale I laenu

349 020 krooni. Kostja I kohustus laenu tagastama 15. novembriks 2008. Laenu tagamiseks seati

kostja II isiklik käendus. Kostja I laenu põhiosa õigel ajal ei tagastanud ning hageja saatis kahel

korral kostjale I kirja ja ühel korral kostjale II kirja laenu tagastamise kohta.

9. veebruaril 2009 esitas kostja I hagejale avalduse, milles palus võla tasumise tähtaega pikendada

kuni 31. märtsini 2009. Hageja oli tähtaja pikendamisega nõus. Kostja I ei tasunud võlga ka uueks

tähtajaks ja hageja pöördus mõlema kostja poole nõudekirjaga. 12. augustil 2009 teatas kostja I, et ei

suuda kohustust täita ja tegi ettepaneku realiseerida tagatis. Kostja I tasus 6. detsembril 2009

arvestatud intressi.

Lepingu p 1.4 järgi pidi kostja I tasuma kohustuse täitmisega viivitamisel viivist 0,15% viivituses

olevast summast iga kalendripäeva eest. 16. novembrist 2008 kuni 7. septembrini 2009 oli kostja I

viivituses 296 päeva. Viivise suuruseks kokku on 154 964 krooni 88 senti. Hageja palus välja mõista

ka viivise kuni põhinõude täitmiseni.

Hageja leidis, et kostjad vastutavad võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 1 alusel solidaarselt, kuna

lepingu täitmine oli tagatud kostja II käendusega. Täiendavas seisukohas märkis hageja esindaja, et

hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingus ei ole ette nähtud põhivõlgniku ja käendaja

omavahelise vastutuse piiranguid.

Kostja I pankrotihalduri seisukoha kohta jätta hagi läbi vaatamata mõlema kostja suhtes märkis

hageja esindaja, et lubatav on olukord, kus hagejal on täitedokument kostja II suhtes ning samal ajal

nõuab hageja sama kohustuse täitmist kostja I pankrotimenetluses. Kui kostja II täidaks hageja nõude,

läheks talle VÕS § 152 alusel üle nõudeõigus kostja I vastu ning samuti vastupidi.

2. Tartu Maakohus jättis 10. mai 2010. a määrusega hageja nõude kostja I vastu pankrotiseaduse

(PankrS) § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Maakohus otsustas jätkata menetlust kostja II suhtes.

3. Kostja I esindaja esitas kirjalikus menetluses kohtule seisukoha, et hagi tuleks jätta läbi vaatamata

mõlema kostja suhtes, sest hageja oli esitanud sama nõude kostja I pankrotimenetluses. Võib tekkida

olukord, kus hageja saab täitedokumendi kostja II vastu, nõudes ise samal ajal võlga kostja I

pankrotimenetluses.

4. Kostja II vaidles hagile vastu. Kostja II leidis, et võlgu oli kostja I ja kostja II oli vaid võla

käendajaks. Nõue on võimalik rahuldada kostja I pankrotimenetluses. Kostjal II ei ole vara ja

sissetulekut ning seetõttu ei ole tal võimalik kohustust täita. Täiendavalt märkis kostja II, et kostjal I

oli olemas vara ja võimalused nõude rahuldamiseks. Käendus oli tingitud kostja II lootusest saada

kostja I juhatuse liikmeks ja osanikuks, kuid see soov ei täitunud.

5. Maakohus jättis 10. mai 2010. a määrusega rahuldamata kostja I pankrotihalduri taotluse, milles

pankrotihaldur palus jätta hageja nõue kostja II vastu läbi vaatamata. Kuna hagejal oli nõue

solidaarvõlgnike vastu, võis ta nõuda täitmist igaühelt neist - kostjalt II kohtu kaudu ja kostjalt I

pankrotimenetluses.

6. Tartu Maakohus rahuldas 12. mai 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt II välja 633 296 krooni

79 senti, millest 349 020 krooni on põhivõlg ning 284 276 krooni 79 senti viivis. Maakohus mõistis

viivise välja kuni nõude rahuldamiseni. Menetluskulud jäid kostja II kanda.

Hageja ja kostjad sõlmisid 26. augustil 2008 laenu- ja käenduslepingu. Pooled ei vaidle lepingu sisu

ja tingimuste üle. Lepingu p 1.1 järgi andis hageja kostjale II laenu 349 020 krooni. Kostja I kohustus

laenu tagastama 15. novembriks 2008. Lepingu p 1.3 kohaselt pidi laenusaaja tasuma intressi 13%

aastas.

Kostja I ei täitnud laenu tagastamise kohustust. Kostja I tasus nõutud intressi ning hageja ei ole selles

osas nõuet esitanud. Kuna kostja I ei tagastanud laenu õigeks ajaks, s.o 15. novembriks 2008,

pöördus hageja kostja I poole kohustuse täitmise nõudega neljal korral. Kostja I tunnistas oma

kohustust hageja ees 9. veebruaril 2009 ja 12. augustil 2009.

Hageja nõude aluseks olid VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6, mis lubavad võlausaldajal võlgniku kohustuse

rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. Pooled leppisid lepingu p-s 1.4

kokku, et kui laenusaaja viivitab lepingujärgsete maksete tasumisega, tasub ta laenuandja nõudmisel

viivist 0,15% viivituses olevast summast iga kalendripäeva eest. Hagiavalduses oli hageja esitanud

viivisearvestuse ajavahemiku 16. novembrist 2008 kuni 7. septembrini 2009 eest: kohustuse

täitmisega on viivitatud 296 päeva, viivise päevamäär on 523 krooni 53 senti ja viivis nimetatud

perioodi eest kokku 154 964 krooni 88 senti. Kohus arvutas välja viivise menetluse aja eest otsuse

tegemise päeva seisuga: viivituses 247 päeva * 523 krooni 53 senti = 129 311 krooni 91 senti.

Hageja palus välja mõista ka viivise kuni põhinõude täitmiseni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte

kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Laenulepingu p-s 3.2 lepiti kokku lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagatises, milleks oli

kostja II isiklik käendus. Käenduslepingus ei olnud käendaja vastutust piiravaid tingimusi kokku

lepitud. VÕS § 142 lg 3 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Seega on

hageja nõue kostja II vastu põhjendatud.

Kostjad olid solidaarvõlgnikud. Kostja II väited, et tal ei ole vara, ei anna alust jätta nõue

rahuldamata. Hageja on pöördunud korduvalt kostja II poole kohustuse täitmise nõudega, kuid

kostja II ei ole kohustust vabatahtlikult täitnud.

7. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse. Kohus ei ole arvestanud hageja ja kostja I vahel kokkulepitud

novatsiooniga ning on teinud seetõttu vea viivise arvestuses. Hageja nõustus kostja I taotlusega

pikendada võla tasumise tähtaega 31. märtsini 2009 ning see kokkulepe laieneb ka käendaja

kohustustele. Selliselt tuleb viivise nõuet vähendada 136 päeva ja 71 200 krooni võrra. Kuna tegemist

on tarbijakäenduslepinguga, on see tulenevalt VÕS § 143 lg-st 2 tühine, kuna pooled ei leppinud

kokku käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Samuti ei ole kostjad solidaarvõlgnikud, vaid

käenduslepingus lepiti kokku täiendava vastutuse põhimõttes.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 30. mai 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et kostja II kui käendaja vastutab põhivõlgnikuga

solidaarselt. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja

võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes

juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostja II väide, et lepingu p 3.3

kohaselt on käendaja vastutus täiendav, ei ole õige.

Hageja on lepingust aru saanud, et laenusaaja ja käendaja vastutavad solidaarselt. Kostja II väidab, et

tema sai lepingust aru teisiti. Kostja I esindaja on teinud hagejale ettepaneku pöörduda käenduse

realiseerimiseks kostja II poole (tl 30). Sellest kirjast järeldub, et kostja I leidis, et kostja II vastutab

solidaarselt kostjaga I.

VÕS § 29 lg 4 järgi, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse

lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kaks

juriidilist isikut sõlmisid laenulepingu, millest nähtub, et laenu aluseks oli kütusemüügist tekkinud

võlgnevus. Kostja I oli lepingust huvitatud ja tema esindaja kostja II nõustus andma isikliku

käenduse, et lepingu täitmist tagada. Lepingu p 3.1 kohaselt kohustus laenusaaja kogu oma varaga, sh

tulevikus tekkiva varaga, tagama lepingust tulenevate kohustuste täitmise. Lepingu p 3.2 kohaselt

seatakse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks laenuandja kasuks tagatiseks M. Pärnametsa

isiklik käendus. Lepingu p 3.3 on sõnastatud järgmisel: "Käesolevaga võtab lepingule allakirjutanu

endale eraisikuna kohustuse tagada laenuandja võimalikud nõuded laenusaaja vastu, kui laenusaaja ei

täida lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt." (tl 14) Ringkonnakohus leidis, et

lepingu p 3 tuleb käenduse osas vaadelda tervikuna ning hageja ja kostja I seisukohti arvestades ei ole

lepingupooled kokku leppinud solidaarvastutuse välistamises.

VÕS § 145 lg 1 kohaselt välistab solidaarvastutuse see, kui käenduslepinguga on ette nähtud, et

käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Lepingu

sõnastus "kui laenusaaja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt" viitab

õigusele esitada nõue käendaja vastu alates hetkest, mil laen oli muutunud sissenõutavaks, kuid

põhivõlgnik ei olnud oma kohustust täitnud. Lepingu sõnastusest ei tulene, et laenuandjal tekib

käendaja vastu nõude esitamise õigus pärast seda, kui on ammendatud võimalused teostada

nõudeõigust põhivõlgniku vastu.

Kostja II on apellatsioonkaebuses esitanud uue väite, et tegemist oli novatsiooniga. Hageja on

palunud jätta uued väited tähelepanuta TsMS § 652 lg 4 alusel. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et

on alust jätta väide tähelepanuta.

Täiendavalt märkis ringkonnakohus, et kostja II väide ei ole ka õige. Asja materjalidest ei tulene, et

laenuandja oleks aktsepteerinud laenusaaja ettepanekut pikendada lepingu täitmise tähtaega.

Laenusaaja tegi tahteavalduse, milles taotles kütuse ostu-müügilepingu täitmise tähtaja pikendamist

31. märtsini 2009. Asja materjalidest ei nähtu, et laenuandja oleks ettepaneku kohta oma

tahteavalduse avaldanud. Laenusaaja eitab sellise pikendamisega nõustumist ja ringkonnakohus leiab,

et praeguses asjas ei ole alust lugeda vaikimist tahteavalduseks.

Kostja II on apellatsioonkaebuses esitanud uue väite, et tegemist oli tarbijakäendusega, mis tulenevalt

VÕS § 143 lg-st 2 on tühine. Hageja on palunud jätta uued väited TsMS § 652 lg 4 kohaselt

tähelepanuta. Ringkonnakohus jättis TsMS § 652 lg 4 alusel kostja II esitatud uued asjaolud

tarbijakäenduse aluseks olevate faktiliste asjaolude kohta tähelepanuta.

Tarbijakäenduse sätete kohaldamine on materiaalõiguse kohaldamine, mida kohus saab teha ilma

poole nõudeta, kuid normi kohaldamise eelduseks on kostja II poolt vastavate asjaolude esitamine.

Kostja II ei ole maakohtus esitanud asjaolusid, mis oleks andnud maakohtule põhjuse tarbijakäendust

kohaldada.

Täiendavalt märkis ringkonnakohus, et kostja II ei ole isik, kelle suhtes saaks kohaldada

tarbijakäenduse sätteid. Pooled ei vaidle selle üle, et laenuleping sõlmiti laenusaaja esindaja,

s.o kostja II initsiatiivil. Kostja II taotles kostja I esindajana lepingu tähtaja pikendamist. Esindaja oli

laenusaajaks oleva juriidilise isiku juhataja. Kostja I nõukogu kinnitusel tegi kostja II juhatajana

olulisi juhtimisvigu, millest oli laenu võtmine tingitud ja mis tõi kaasa kostja I olukorra halvenemise.

Kostja II kasutas kostja I osa laenulepingu aluseks olnud kaubast oma muude ettevõtete huvides,

mitte kostja I huvides (tl 30). Seega oli kostjal II isiklik huvi laenulepingut sõlmida, et oma

tegematajätmisi heastada, maksmiskohustust pikendada ja oma positsiooni äriühingus parandada.

Kostja II on maakohtus kinnitanud oma positsiooni olulisust äriühingus ja huvi nii juriidilise isiku

esindamisel kui ka laenu saamisel, märkides kirjalikus vastuses, et "käendus oli tingitud kostja

lootusest saada Uhtna SF OÜ juhatuse liikmeks ja osanikuks, kuid see soov ei saanud teoks" (tl 108).

Kostja II väide, et maakohus ei ole analüüsinud pankrotimenetluse mõju, on õige, kuid see ei anna

alust maakohtu otsust muuta. Asjaolu, et hageja on esitanud nõude kostja I pankrotimenetluses, ei

välista nõude rahuldamist kostja II kui solidaarvõlgniku vastu. Laenusaaja kui põhivõlgniku pankroti

väljakuulutamisel ei ole mõju ka kostja II vastu esitatud nõude suurusele.

Riigikohus on märkinud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10, et kostja ei saa võlausaldaja nõude vastu

esitada põhivõlgnikule PankrS § 35 lg 1 p-st 6 tulenevat vastuväidet, et põhivõlgniku pankroti

väljakuulutamise päeval tuli lõpetada põhivõlalt viivise arvestamine. Riigikohtu arvates ei saa

käendaja VÕS § 149 lg 2 järgi üldjuhul sellist põhivõlgniku vastuväidet esitada, sest käenduse

olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete rahuldamine

põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot ja sellest tulenevalt kaotab

võlausaldaja PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi õiguse nõuda pankroti väljakuulutamisest kuni nõude

rahuldamiseni pankrotivõlgnikult viivist. Käendaja saaks sellise vastuväite esitada võlausaldaja vastu

üksnes siis, kui käenduslepingus oleksid pooled sellise vastuväite esitamise õiguses kokku leppinud.

Kostja II ei ole väitnud, et tal oli hagejaga selline kokkulepe.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

arutamiseks maakohtule.

Maakohus ei ole fikseerinud viivise maksimummäära, kui mõistis viivise välja kuni põhinõude

täieliku tasumiseni. Selliselt ületaks viivis tunduvalt põhinõuet ning oleks kohtuotsuse jõustumisel

heade kommete vastaselt kostjat II liigselt koormav ning ebaproportsionaalselt suur.

Maakohus on ekslikult jätnud arvestamata hageja ja kostja I vahel kokkulepitud novatsiooni, mille

tulemusel on kohus viivise valesti arvutanud. Kostja II leiab, et hageja ja kostja I leppisid kokku

laenu kasutamise uues tähtajas ja laen ei olnud sissenõutav enne 1. aprilli 2009. Võlasuhte novatsioon

laieneb ka võimalikele käendaja kohustustele ning viivist oleks pidanud hakkama arvestama

1. aprillist 2009.

Kostja II suhtes on tegemist tarbijakäenduslepinguga ning VÕS § 143 lg 2 alusel on leping tühine.

Asjakohane ei ole ringkonnakohtu väide, et kostjat II, kes lootis saada kostja I osanikuks, tuleb selle

kavatsuse tõttu käsitada isikuna, kes tegutseb oma majandus- ja kutsetegevuse raames. Laenulepingut

ei sõlmitud kostja II initsiatiivil. Kostja II täitis oma igapäevaseid tööülesandeid kostja I juhatuse

liikme R. Raja volitusel ja ülesandel.

VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse

läbiviimisega. VÕS § 143 lg 2 sätestab õiguslikud tagajärjed juhuks, kui tarbijakäenduslepingus ei

lepita kokku käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Lepingust nähtuvalt ei ole

lepingupooled maksimumsummas kokku leppinud. Kohus oleks pidanud juhtima sellele asjaolule

poolte tähelepanu ja andma võimaluse avaldada selle kohta oma seisukohti.

Hageja ja kostja II sõlmitud käenduslepingu puhul ei ole võimalik kohaldada solidaarvastutuse

põhimõtet, kuna tegemist on täiendava vastutuse kokkuleppega. Lepingu p 3.2 sätestab, et lepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks seatakse hageja kasuks tagatisena kostja II isiklik käendus. Lepingu

p 3.3 sätestab, et lepingule allakirjutanu võtab endale eraisikuna kohustuse tagada hageja võimalikud

nõuded kostja I vastu juhul, kui viimane ei täida lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja

nõuetekohaselt. Seega sätestab lepingu p 3.3 oma sõnastuses kostja II täiendava vastutuse juhuks, kui

kostja I ei maksa laenu tagasi. Kostja II leiab, et tema vastu saab nõude esitada alles siis, kui kostja I

pankrotimenetluses on kinnitatud jaotusettepanek ja hagejale on tehtud kostja I pankrotivarast

väljamakse.

10. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja II esitas mitmeid väiteid alles

apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus jättis need väited õigustatult tähelepanuta. Samas analüüsis

ringkonnakohus neid väiteid ning leidis, et kui need oleksid esitatud õigel ajal, ei muudaks need

sisuliselt midagi.

Kohtul ei olnud kohustust fikseerida viivise maksimummäär, kuna kostja II ei ole vastavasisulist

taotlust menetluses varem esitanud. Samuti on vale kostja II käsitlus novatsiooni kohta. Hageja saatis

kostjatele nii enne 9. veebruari 2009 kui ka pärast 31. märtsi 2009 teatisi võla suuruse kohta ja neis

oli märgitud ka viivise suurus. Hageja ei ole üheski dokumendis väljendanud tahet loobuda osaliselt

või täielikult viivisest. Kostja II väide, et tegemist oli tarbijakäenduslepinguga, ei ole õige, samuti on

see väide esitatud alles apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus leidis õigesti, et lepingu p 3.3

sätestab just nimelt käendaja solidaarvastutuse põhimõtte. Täiendava vastutuse põhimõttel ei oleks

käenduslepingu sõlmimisel mõistlikku põhjendust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegiumi arvates tuleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus TsMS § 691 p 5 alusel

tühistada tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu andmise tõttu, st materiaalõiguse normi

väära kohaldamise tõttu (TsMS § 692 lg 1 p 1). Kolleegiumil on võimalik teha uus otsus ja jätta hagi

tervikuna rahuldamata. Kolleegium märgib, et kuigi kassatsioonkaebuses palutakse asi saata

maakohtule uueks läbivaatamiseks, leiab kolleegium, et kuna kostja II taotleb kassatsioonkaebuses

hagi rahuldamata jätmist, saab esitatud asjaolude alusel kolleegium ise teha otsuse.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas 26. augustil 2008 hageja ja kostja II sõlmitud

kokkuleppes kostja I kohustuse täitmiseks antud kostja II käendus on tarbijakäendus, millele

tuginedes kostja II vabaneb VÕS §-s 145 sätestatud käendaja vastutusest. Kostja II väitis maakohtu

menetluses, et ta kohustus vastutama hageja ees kostja I kohustuse täitmise eest seetõttu, et ta pidi

saama kostja I juhatuse liikmeks ja osanikuks. Apellatsioonkaebuses rõhutas kostja II, et tegemist

tarbijakäendusega ning kuna kokku ei ole lepitud kostja II vastutuse maksimumsummas, on

käendusleping VÕS § 143 lg 2 alusel tühine.

12. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui

käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet

põhivõlgniku vastu rahuldada. Enne 5. aprilli 2011 kehtinud VÕS § 143 lg 1 redaktsiooni järgi on

tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on

tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas.

13. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue on põhjendatud ning kostjal II vastutab käendajana

kostja I kohustuse ees. Kolleegium ringkonnakohtu sellise seisukohaga ei nõustu.

Ringkonnakohus leidis, et kostja II ei ole isik, kelle suhtes saaks kohaldada tarbijakäenduse sätteid.

Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta selliselt, et kostja II oli kostja I ehk laenusaajaks oleva

juriidilise isiku juhataja, laenuleping sõlmiti tema initsiatiivil ning tal oli isiklik huvi laenulepingut

sõlmida parandamaks oma positsiooni äriühingus, kuna kostja II märkis oma vastuses kohtule, et

käendus oli tingitud tema lootusest saada Uhtna SF OÜ juhatuse liikmeks ja osanikuks, kuid see soov

ei saanud teoks. Selleks, et vaidlusalust käenduslepingut saaks pidada tarbijakäenduseks, tuleb

selgeks teha, kas kostja II on käendajana tarbija. Poolte kokkuleppest (tl 13-15) nähtub, et käendati

äriühingu kohustust.

VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või

kutsetegevusega.

Riigikohus on 5. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, mis puudutas VÕS § 155 järgi

garantii andmist, märkinud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse

tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses

VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või

aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama

äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. 23. märtsi 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-

8-06 on Riigikohus asunud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse

täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping

osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning

osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Riigikohus on 8. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-

2-1-126-09 tehtud otsuse p-s 13 leidnud, et ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei

ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena.

Kolleegium leiab, et sama kehtib ka äriühingu juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et

käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega, asjaolust, et

käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär (vt 21. detsembri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-111-10, p 11). 23. märtsi 2011. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-177-10 on

kolleegium leidnud, et kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada

äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik. Seega on

Riigikohus leidnud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse

tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust

majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse

vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II ei olnud ei kostja I osanik ega juhatuse liige. Tema väitel oli

tema sooviks parandada oma positsiooni äriühingus. Kolleegium leiab, et sellise soovi nimel

tegutsemine ei too veel kaasa olukorda, kus kostja II tegutseski majandus- või kutsetegevuses.

Kostja II sõlmitud käendusleping ei ole seotud tema iseseisva majandus- ja kutsetegevusega, kuna ta

töötas kostja I juures juhatajana, mitte juhatuse liikmena ning juhatajana töötamine ei ole

võrdsustatav juhatuse liikmeks ega osanikuks olemisega. Selliselt on kostja II tarbija pooltevahelises

käenduslepingus ning kuna on tuvastatud, et käendusleping ei sisaldanud käendaja vastutuse

maksimummäära, on 26. augustil 2008 sõlmitud käendusleping tühine. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuna

ringkonnakohus on andnud tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, tuleb hagi jätta

rahuldamata.

14. Ringkonnakohus leidis õigesti, et tarbijakäenduse sätete kohaldamine on materiaalõiguse

kohaldamine, mida kohus saab teha ilma poole nõudeta. Samas märkis ringkonnakohus ebaõigesti, et

kostja II ei ole maakohtus esitanud asjaolusid, mis oleks andnud maakohtule põhjuse tarbijakäendust

kohaldada. Siinkohal märgib kolleegium, et tulenevalt eeltoodust ja lähtudes VÕS § 143 lg-st 1 (enne

5. aprilli 2011 kehtinud redaktsioonis) ja §-st 34, tuleb füüsilisest isikust käendaja puhul alati

tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või

kutsetegevuses või väljaspool seda. Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust

põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või

põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida,

kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte. Siinkohal juhib kolleegium

tähelepanu, et 5. aprillist 2011 on VÕS § 143 lg 1 sõnastus muutunud, ning kehtiv sõnastus on

järgmine: "Tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik." Selliselt on

seadusandja välistanud sarnased vaidlused käenduslepingute üle, mis on sõlmitud pärast

seadusemuudatuse jõustumist.

15. Kuna kolleegium jätab hagi rahuldamata seetõttu, et käendusleping on tühine (vt p 13), ei pea

kolleegium vajalikuks käsitleda ülejäänud kassatsioonkaebuse väiteid.

16. Täiendavalt märgib kolleegium, et iseenesest võib õige olla ringkonnakohtu käsitlus, et kostja II

juhatajana tegi olulisi juhtimisvigu, mis omakorda tõi kaasa laenu võtmise vajaduse. Siinkohal

märgib kolleegium, et selline kostja II minetus võib olla aluseks äriühingule tekitatud kahju

hüvitamiseks kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, kuid kindlasti ei saa nimetatud asjaolu olla

aluseks käenduslepingu tõlgendamisele selliselt, et kostja II ei ole käenduslepingus tarbijaks.

17. Asja hind on kassatsioonimenetluses TsMS § 137 lg 1 järgi sama kui apellatsioonimenetluses,

s.o 40 475 eurot.

18. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, määrab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel

kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna kostja II kassatsioonkaebus rahuldatakse ja hagi jääb

tervikuna rahuldamata, kannab menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1

alusel hageja. Kostja II võib TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi nõuda Harju Maakohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates Riigikohtu

otsuse jõustumisest.

19. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb hagi tagamine TsMS § 386 lg 4 esimese lause alusel tühistada.

20. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud kostja II eest Inge Lippasaar. Kostja II on

kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 teatanud Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada I. Lippasaare

arvelduskontole.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve