3-3-1-78-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-78-11

Otsuse kuupäev

30. jaanuar 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Andrei Golofastovi kaebus Murru Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2011. a otsus haldusasjas nr 3-

10-975

Menetluse alus Riigikohtus

Harku ja Murru Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

Täiendada Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2011. a otsuse põhjendusi haldusasjas nr 3-10-975

käesoleva otsuse põhjendustega. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Andrei Golofastov esitas 5. jaanuaril 2009 Murru Vangla direktorile taotluse

lühiajaliseks väljasõiduks 12. kuni 16. jaanuarini 2009 seoses isa raske haigusega. Murru Vangla

direktor jättis 9. jaanuari 2009. a käskkirjaga nr 05-kk taotluse rahuldamata. Käskkirja kohaselt teeb

vangla direktor otsuse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks, kui ta on veendunud, et väljasõit ei ole

vastuolus vabaduskaotuse täideviimise eesmärkidega. Kinnipeetavat on kohtulikult karistatud kolmel

korral, lisaks on teda kolmel korral karistatud alkoholiseaduse § 70 alusel. Kinnipeetava väljasõit

ohustaks üldist õiguskorda, kuna vangla ei ole veendunud kinnipeetava õiguskuulekas käitumises

lühiajalisel väljasõidul viibides.

A. Golofastov ei nõustunud vangla direktori otsusega ja esitas 12. jaanuaril 2009 vaide, milles taotles

9. jaanuari 2009. a käskkirja tühistamist ja lühiajalisele väljasõidule lubamist. Murru Vangla edastas

vaide 20. jaanuaril 2009 lahendamiseks Justiitsministeeriumile. Justiitsministeeriumi 20. märtsi

2009. a vaideotsusega nr 11-7/1097 rahuldati A. Golofastovi vaie, tunnistati Murru Vangla direktori

9. jaanuari 2009. a käskkiri kehtetuks ja tehti vanglale ettekirjutus asja uueks otsustamiseks.

Vaideotsuses asuti seisukohale, et käskkirjast ei nähtu, et vangla oleks hinnanud erakorralise

väljasõidu vajalikkust ja põhjendatust ning sellest tulenevalt kaalunud väljasõidu võimalikkust.

Otsuse tegemisel ei ole arvesse võetud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning kaalumine on läbi

viidud puudulikult.

29. jaanuaril 2009 A. Golofastovi isa suri.

2. A. Golofastov esitas 19. veebruaril 2010 Murru Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude

summas 100 000 krooni. 8. aprillil 2010 jättis Murru Vangla nõude rahuldamata põhjusel, et kaebaja

tervise kahjustamine ja sellest tekkinud kahju Murru Vangla tegevuse tõttu ei ole tõendamist leidnud

ning puuduvad asjaolud või muud tõendid, mis viitaksid sellele, et Murru Vangla oleks kaebaja suhtes

õigusvastaselt käitunud.

3. A. Golofastov esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Murru Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 100 000 kr. Kaebuse kohaselt tekitas vangla kaebajale mittevaralise kahju,

jättes rahuldamata taotluse lühiajalisele väljasõidule loa andmiseks. Kaebajal ei olnud võimalik jätta

hüvasti oma sureva isaga. Kaebajal ei olnud raha puudumise tõttu võimalik külastada oma raskesti

haiget isa ka järelevalvega väljaviimisega. Kuna vangla oli teadlik kaebaja isa raskest haigusest,

tekitas vangla talle lühiajalisele väljasõidule loa andmisest keeldumisega psühholoogilise trauma.

Selle tõttu kaebaja pidi 35 päeva vangla haiglas viibima.

4. Tallinna Halduskohtu 14. detsembri 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-10-975 rahuldati kaebus

osaliselt, Murru Vanglalt mõisteti kaebaja kasuks hüvitusena välja 5000 kr ja riigituludesse riigilõiv

250 kr. Kohus põhjendas oma otsust järgmiselt:

a) asjas ei saa olla vaidlust selles, et keeldumine erakorralise lühiajalise väljasõidu loa andmisest oli

õigusvastane. Seda on hinnanud Justiitsministeerium vaidemenetluses. Nimetatud seisukohaga tuleb

nõustuda, sest väljasõidu võimaldamisest ei saa keelduda nende samade süütegude toimepanemise

pinnalt, mille eest kaebaja juba vanglakaristust kannab. VangS § 32 lg 5 annab ammendava loetelu,

millistel juhtudel võib kinnipeetavale anda loa lühiajaliseks väljasõiduks. VangS § 32 lg-s 6 on

täpsustatud, et eelnimetatud (erakorralise) lühiajalise väljasõidu luba ei anta eluaegset vangistust

kandvale kinnipeetavale ja põgenemiskalduvustega kinnipeetavale. Asja materjalist ei ilmne, et

vastustaja oleks suhtunud kaebajasse kui põgenemiskalduvusega isikusse. Sellest tulenevalt ei nähtu

ka seda, millistel alustel oleks saanud või pidanud lühiajalise väljasõidu võimaldamisest keelduma;

b) vastustaja oleks olnud nõus võimaldama kaebajale lühiajalist väljaviimist lähtuvalt VangS §-st 33.

See oleks eeldanud vastavate kulude kandmist, kuid kaebajal ei olnud vanglasisesel isikuarvel

vajalikku raha. Asja materjalidest ei ilmne, et kaebajale oleks võimaldatud kulude hüvitamist pärast

väljaviimist. Seega minetas kaebaja vastustaja tegevuse tulemusena võimaluse parandamatult raske

haigusega isa enne tema surma külastada;

c) vastustaja seisukohaga, et lühiajalist väljasõitu ei olekski saanud lubada, sest VangS § 32 lg 1

kohaselt nõutav üheaastane karistuse kandmise periood ei olnud selleks ajaks veel möödunud, ei saa

nõustuda. VangS § 32 lg 5 teises lauses on selgitatud, et erakorralise perekondliku sündmuse puhul

võimaldatud lühiajalist väljasõitu ei arvestata sama paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud

väljasõitude hulka;

d) riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju

rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või

eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist

ja hingelist valu ning kannatusi. Kaebaja olukorras on hingeliste kannatuste olemasolu usutav.

Põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ning kaebaja viidatud hingelise valu ja kannatuste

vahel on olemas. Samas täpsustab RVastS § 9 lg 2, et mittevaraline kahju hüvitatakse

proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Olenemata kaalutlusvigadest taotluse lahendamisel, ei

saa pidada Murru Vangla poolset õigusrikkumist raskeks. Antud juhul on põhjendatud mõista

vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahjuna 5000 krooni.

5. Murru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles paluti halduskohtu otsus kaebuse osalise

rahuldamise osas tühistada, jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vangla jäi

halduskohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde, märkides täiendavalt järgmist:

a) kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, asudes seisukohale, et VangS § 32 lg 5

viimane lause vabastab otsustaja kohustusest mitte arvestada kantud karistust VangS § 32 lg 1 alusel;

b) kohus pidas vaid kaebaja sõnadele tuginedes tõendatuks, et kaebajale ei pakutud väljasõidu eest

hilisema tasumise võimalust;

c) kohus luges tekkinud mittevaralise kahju tõendatuks vaid seetõttu, et on tuvastatud kaebaja

võimalik ja usutavana tunduv hingeline valu. Vangla tegevusega täiendavalt tekkinud hingeline valu

ja sellega tekkinud mittevaraline kahju on tõendamata. Kohus jättis tähelepanuta vangla selgitused

(kinnipeetava tervisekaardi alusel) kaebaja tervise osas ja terviseseisundi põhjusliku seose vangla

võimaliku tegevuse või tegevusetusega. Seega on kohus tõendeid ebaõigesti hinnanud.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2011. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ning

halduskohtu otsus muutmata. Kohus põhjendas oma otsust järgmiselt:

a) apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust selle üle, et Murru Vangla direktori 9. jaanuari 2009. a

käskkiri oli kaalutlusvigade tõttu õigusvastane;

b) kaebaja suhtes kohaldamisele kuulunud VangS § 32 lg 5 on erinormiks VangS § 32 lg-te 1-3

suhtes. VangS § 32 lg-t 5 ei saa tõlgendada selliselt, et selles sätestatud erakorraliseks lühiajaliseks

väljasõiduks loa andmisel kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale tuleks arvestada sama

paragrahvi 1. lõikes sätestatud piirangut ja võimaldada erakorralise perekondliku sündmuse korral

lühiajalist väljasõitu alles pärast ühe aasta karistuse kandmist;

c) halduskohtu käsitlus, mille kohaselt mittevaralise kahju olemasolu tervisekahjustuse tekkimise

korral ei pea kannatanu tõendama, kuna seda eeldatakse, on kooskõlas kohtupraktikaga. Asjas on

tõendatud, et vangla keeldumine kaebajale erakorraliseks lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest oli

õigusvastane ja kaebaja ei saanud nimetatud õigusvastase haldusakti tõttu kohtuda haiglas viibiva

raskesti haige isaga. Seega on põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebaja hingelise

valu ja kannatuste vahel olemas. Halduskohtu poolt kaebaja tervisekaardi vanglalt välja nõudmata

jätmine ei saanud viia asjas teistsuguse otsuse tegemisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Harku ja Murru Vangla esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu ja ringkonnakohtu

otsuste tühistamist tervikuna ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks halduskohtusse. Harku ja Murru

Vangla põhjendab kassatsioonkaebust järgmiselt:

a) A. Golofastovile tekitatud kahju on tõendamata. Vangla ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu

seisukohaga, et mittevaralise kahju tekkimise korral tuleb tekkinud kahju eeldada. Kaebajapoolsed

väited nii psühholoogilise trauma kui ka psühhiaatriliste tervisehädade osas on tõendamata.

Seisukoht, et tervisekaardi väljanõudmine ei oleks otsust mõjutanud, on põhjendamata ning vastuolus

kohtu uurimisprintsiibiga;

b) ringkonnakohus on asunud seisukohale, et kuna puudub vaidlus selles, et vangla õigusvastase

haldusakti tõttu ei saanud kaebaja kohtuda haiglas viibiva raskelt haige isaga, siis on põhjuslik seos

vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebaja hingelise alu ja kannatuste vahel olemas. Vangla tegevuse

(erakorralisest väljasõidust keeldumine) õigusvastasus ei ole ilmne. Vangla keeldus A. Golofastovit

väljasõidule lubamast, kuna oli alust arvata, et väljasõiduga kaasneb stressirohkes olukorras alkoholi

kuritarvitamine. See võib omakorda kaasa tuua uute õigusrikkumiste toimepaneku. A. Golofastovi

õigusrikkumisi soodustavaks faktoriks on olnud korduvalt alkoholi kuritarvitamine. Samuti on

A. Golofastov madala stressitaluvusega;

c) ettekirjutuse tegemine vaideotsusega uueks otsustamiseks saatmine ei tähenda, et uus otsus oleks

saanud esialgsest otsusest olla sisuliselt erinev. Kuigi haldusakti sisulised puudused tõid kaasa otsuse

kehtetuks tunnistamise, ei tähenda see, et vangla otsus kaebajat erakorralisele väljasõidule mitte

lubada oleks õigusvastane;

d) kaebaja hingelise valu ja kannatuste ning vangla tegevuse vahel põhjuslik seos puudub. Kaebaja

isa haigus ega surm ei ole kuidagi seotud vastustajaga. Seega ei saa ka isa surma tagajärjel tekkinud

lein ja valu olla põhjuslikus seoses vangla tegevusega;

e) ringkonnakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud VangS § 32 lg-t 5. VangS § 32 lg 5

kohaldamisel ei ole seadusandja sätestanud mingeid täiendavaid erisusi ning seetõttu tuleb

erakorralise väljasõidu lubamisel arvestada ka lõikes 1 sätestatud tingimustega.

8. A. Golofastovi 5. detsembri 2011. a vastuses palutakse hüvitada moraalne kahju summas 1000

eurot seoses sellega, et kaebajale tekitati raske moraalne ja psüühiline trauma, mille tagajärjel määrati

töövõimetuspension.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Seoses kaebaja vastusega kassatsioonkaebusele märgib kolleegium esmalt, et 1. jaanuaril 2012

jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 229 lg 1 teise lause kohaselt kontrollib

Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud.

Samasuguse piirangu sätestas HKMS v.r § 64 lg 1.

Käesolevas asjas on kassatsioonkaebuse esitanud üksnes vastustaja. Vastustaja kassatsioonkaebuses

vaidlustatakse ringkonnakohtu otsust üksnes ulatuses, milles halduskohtule esitatud kaebus rahuldati.

Seega ei saa Riigikohus antud juhul kontrollida, kas kohtud oleksid pidanud kaebaja nõude

rahuldama suuremas ulatuses kui 5000 kr.

10. Kolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et VangS § 32 lg 5 on

erinormiks VangS § 32 lg-te 1-3 suhtes. VangS § 32 lg 5 teine lause sätestab selgesõnaliselt, et

väljasõitu erakorralise perekondliku sündmuse korral kui üht lühiajalise väljasõidu liiki ei loeta

VangS § 32 lg-tes 1-3 nimetatud väljasõitude hulka. Kolleegiumi hinnangul tuleb seda erisust

arvestada nii väljasõidu eesmärgi kui ka tingimuste osas. Kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu

mittelubamine erakorralise perekondliku sündmuse puhul riivab nii Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS)

§-s 26 kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 8 sätestatud

õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Tuleb arvestada, et selle põhiõiguse kandjaks on ka

kinnipeetavad, kes on karistusest ära kandnud vähem kui ühe aasta, sh kinnipeetavad, kelle

karistusaeg on lühem kui üks aasta. Erakorralise väljasõidu tingimusteta välistamine võiks tuua kaasa

eraelu puutumatuse ebaproportsionaalse riive. Seetõttu tuleb VangS § 32 lg-t 5 tõlgendada selliselt, et

see kehtestab erandi kõikide VangS § 32 lg-s 1 sätestatud piirangute suhtes.

11. Kolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et erakorraliseks väljasõiduks

keeldumise otsus oli õigusvastane ja ka käesoleva asja arutamise käigus ei esitanud vangla uusi

kaalukaid asjaolusid, mis oleksid keeldumist õigustanud. Vangla on oma keeldumist põhjendanud

samade süütegudega, mille eest A. Golofastov karistust kandis. Tõsi, tulenevalt VangS § 32 lg-st 4 ja

justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 82 lg 1 p-st 1 peab

vanglateenistus väljasõiduks loa andmisel muu hulgas arvestama kinnipeetava poolt toimepandud

kuritegude asjaolusid ja laadi. Vangla kartus, et kaebaja võib tarvitada väljasõidul alkoholi ja et

sellega võivad kaasneda ekstsessid, oli selles valguses teataval määral põhjendatud.

Siiski ei saanud vangla kolleegiumi hinnangul kõnealust ohtu lugeda piisavaks, et väljasõidust

keelduda. Kaebaja isa tervislikku seisundit arvestades kujutas loa andmisest keeldumine endast tõsist

perekonnaellu sekkumist. Seega võis väljasõidu keelamist õigustada vaid tõsine oht avalikule huvile.

Ainuüksi käskkirjas ja praeguses kohtumenetluses kirjeldatud asjaoludel ei saanud vangla lugeda

ohustsenaariumi realiseerumist tõenäolisemaks kui kaebaja õiguskuulekat käitumist väljasõidul.

Kooskõlas VangS § 32 lg-ga 41 (1. juunil 2008 jõustunud redaktsioonis) oleks vangla direktor saanud

anda loa koos alkoholi tarvitamist keelava kõrvaltingimusega. 9. jaanuari 2009. a käskkirjast ei nähtu

selle võimaluse kaalumist. Kinnipeetava ülekaalukat õigust külastada raskes terviseseisundis lähedast

on sarnastel asjaoludel tunnistanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus 29. novembri 2011. a otsuses asjas

nr 40195/08: Giszczak vs. Poola, p 31.

12. Riigikohtu halduskolleegium on 10. märtsi 2005. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-77-04 selgitanud,

et kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju on võimalik hüvitada, kui kaalutlusviga

on viinud õigusvastase haldusakti andmisele. Eeskätt haldusorgan peab tõendama, et kaalutlusvea

puudumise korral oleksid isiku jaoks kaasnenud sama koormavad tagajärjed. Kolleegiumi

22. oktoobri 2009. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-66-09 täpsustati, et kui soodustava haldusakti

andmine on seotud kaalutlusõiguse teostamisega, on kohtu võimalused põhjusliku seose tuvastamisel

piiratud. Kohus saab tuvastada põhjusliku seose kaebaja kasu saamise võimaluse kaotuse ja vastustaja

õigusvastase tegevuse vahel üksnes siis, kui haldusorgani kaalutlusõigus oli vähenenud sellisel

määral, et haldusorganil ei olnud võimalik anda teistsuguse sisuga õiguspärast haldusakti (p 13).

Käesoleval juhul ei ole tegemist saamata jäänud tulu hüvitamisega, kuid kaalutlusõiguse vähenemine

on põhjusliku seose eelduseks ka teiste kahju liikide, sh mittevaralise kahju puhul. Arvestades

käesoleva otsuse p-s 11 märgitut, leiab kolleegium, et neil asjaoludel oli vastustaja kaalutlusõigus

vähenenud selliselt, et õiguspärane keeldumine väljasõiduks loa andmisest ei olnud võimalik.

13. VangS §-s 33 reguleeritud lühiajalise väljaviimise võimalus ei anna alust asuda teistsugusele

seisukohale. Kaebaja väljaviimine oleks tõepoolest võimaldanud tema era- ja perekonnaelu

puutumatuse rikkumist vältida. Halduskohtus on tõendamist leidnud, et kaebaja oli sellega nõus, kuid

tal puudus vanglasisesel isikuarvel väljaviimiseks vajalik raha. Kohtus ei leidnud tõendamist, et

kaebajale oleks selgitatud võimalust hüvitada kulud pärast väljaviimist (VangS § 33 lg 2 teine lause).

Sellega minetas A. Golofastov võimaluse külastada oma haiget isa.

14. Vangla õigusvastase tegevusega on rikutud PS §-st 26 tulenevat kaebaja õigust era- ja

perekonnaelu puutumatusele. Selle tulemusena ei olnud kaebajal võimalust külastada oma raskelt

haiget isa enne tema surma. See tekitas eelduslikult hingelist valu ja kannatusi.

15. Kolleegium ei nõustu kassaatori arusaamaga mittevaralise kahju tõendamisest.

Valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise

kahju suurust tõendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise

kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus

diskretsiooni alusel (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. jaanuari 2010. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-

152-09, p 16, ja 9. aprilli 2008. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-19-08, p 13).

Muu hulgas on mittevaralise kahju hüvitamine RVastS § 9 lg-s 1 ette nähtud eraelu puutumatuse

rikkumise korral. Eraelu hõlmab RVastS § 9 lg 1 tähenduses ka perekonnaelu. Siiski ei ole igasugune

eraelu puutumatuse rikkumine võrdsustatav valu ja kannatustega. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada

rahas, kui eraelu puutumatuse rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab

(RVastS § 7 lg 4, § 9 lg 2, VÕS § 134 lg 2 kahju tekitamise ajal, kuni 30. detsembrini 2010 kehtinud

redaktsioonis).

16. Kolleegium nõustub kohtutega, et praeguse vaidluse asjaoludel saab mittevaralise kahju tekkimist

eeldada. Usutav on, et olukorraga, kus kaebaja ei saa haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu

külastada oma raskelt haiget lähedast, kaasnevad märkimisväärsed hingelised üleelamised, sh

teadmatus ja mure, mis on oma intensiivsuse tõttu käsitatavad kannatustena. Kohtud ei ole hüvitist

mõistnud välja kaebaja isa surma ega kaebaja tervise kahjustamise eest.

17. Eeltoodud põhjustel jääb Harku ja Murru Vangla kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu ning Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjas nr 3-10-975 muutmata.

18. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4 kolmas

lause). Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole menetlusosalised Riigikohtule kuludokumente

esitanud.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving