3-1-1-7-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-7-12

Määruse kuupäev

26. jaanuar 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Olav Õismaa süüdistuses KarS § 3892 lg 2 – § 25

lg 2 järgi, Kaupo Jõgi süüdistuses KarS § 3892 lg 2 – § 25 lg 2 –

§ 22 lg 3 järgi ja OÜ Saiko süüdistuses KarS § 3892 lg 3 – § 25

lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2011. a määrus kriminaalasjas

nr 1-11-2364

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna

Ringkonnaprokuratuur

(esindaja

ringkonnaprokurör

Kristiina Laas), määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Olav Õismaa ja OÜ Saiko kaitsja vandeadvokaat Kaspar Lind;

Kaupo Jõgi kaitsja vandeadvokaat Marti Hääl

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

25. jaanuar 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2011. a määrus, millega jäeti Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri määruskaebus Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2011. a määruse peale

läbi vaatamata, ja saata see määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu samale kohtunikule uueks

eelmenetluseks.

2. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2011. a

määruse peale rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 23. veebruaril 2011 saabus Tartu Maakohtusse üldmenetluse korras Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

18. veebruari 2011. a süüdistusakt, mille kohaselt süüdistati Olav Õismaad KarS § 3892 lg 2 – § 25

lg 2 järgi, Kaupo Jõgit KarS § 3892 lg 2 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi ning OÜ-d Saiko KarS § 3892

lg 3 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

2. Tartu Maakohtu 22. augusti 2011. a määrusega kohustati prokuratuuri esitama hiljemalt

27. septembriks 2011 kohtule ja kaitsjatele andmed 1. septembril 2011 jõustuva KrMS § 154 lg 2

redaktsiooni p-des 31, 4, 9, 10 ja 11 nimetatud asjaolude kohta.

3. 26. septembril 2011 koostas Lõuna Ringkonnaprokuratuur täiendatud süüdistusakti, mis saabus

kohtusse 27. septembril 2011.

4. Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2011. a määrusega tagastati 18. veebruari 2011. a süüdistusakt koos

26. septembri 2011. a täiendustega KrMS § 262 p 2 alusel prokuratuurile.

Maakohus põhjendas süüdistusakti prokuratuurile tagastamist sellega, et süüdistusaktis ei ole

tõendeid grupeeritud KrMS § 154 lg 2 p 4 mõtte kohaselt. Süüdistusaktist peab nähtuma, millistest

elulistest asjaoludest saab järeldada süüdistuses nimetatud asjaolusid ja millistest asjaoludest

moodustub süüdistuses esitatud kuriteo kossesis. Süüdistusaktist peab olema väljaloetav, kuidas

mingis tõendis sisalduv teave konkreetset süüdistuses nimetatud asjaolu tõendab. Olukorras, kus

süüdistusakt ei vasta KrMS 154 lg 2 p 4 nõuetele, ei ole ka kaitsjal kaitseakti koostades võimalik

järgida KrMS § 227 lg 3 p 2 nõudeid. Samuti takistab süüdistusakti puudulikkus kohtuliku arutamise

planeerimist ja seab ohtu kriminaalasja katkematu ning kiire lahendamise.

5. Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2011. a määruse peale esitas määruskaebuse Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristiina Laas, kes taotles maakohtu määruse tühistamist

osas, millega kohus oli süüdistusakti prokuratuurile tagastanud, ja palus saata kriminaalasja

maakohtule kohtuliku arutamise jätkamiseks.

6. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 25. oktoobri 2011. a määrusega jäeti prokuratuuri määruskaebus

läbi vaatamata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu määrus on käsitatav prokuratuurile kriminaaltoimiku

tagastamise määrusena KrMS § 385 p 15 mõttes, mistõttu ei saa selle peale määruskaebust esitada.

Seetõttu tuleb prokuratuuri määruskaebus juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 326 lg 2 esimesest

lausest ja § 323 lg 2 p-st 2 läbi vaatamata jätta.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse ringkonnaprokurör K. Laas, kes taotleb

ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse peale esitatud prokuratuuri määruskaebuse

saatmist ringkonnakohtule sisuliseks läbivaatamiseks.

Prokurör leiab, et kohaldades käesolevas asjas KrMS § 385 p 15, samastas ringkonnakohus ekslikult

süüdistusakti (KrMS § 154) kriminaaltoimikuga (KrMS § 1601). Kriminaalmenetluse seadustik

eristab sõltuvalt menetlusliigist kriminaaltoimiku tagastamist (KrMS §-d 2351 lg 1 p 2, § 248 lg 1 p-

d 2 ja 3; 235 p 3) ja süüdistusakti tagastamist (KrMS § 262 p 2). 1. septembrist 2011 kehtiva nn kahe

toimiku süsteemi kohaselt ei saa rääkida kohtu valduses olevast kriminaaltoimikust. Kohus ei saa

tagastada toimikut, mida pole talle üle antud. Eeltoodust tulenevalt ei ole süüdistusakt samastatav

mõistega kriminaaltoimik, mistõttu KrMS § 385 p-s 15 sätestatud määruskaebuse vaidlustamise keeld

ei laiene KrMS § 262 p 2 korras tehtud määrusele süüdistusakti tagastamise kohta.

Lisaks selgitab prokurör määruskaebuse põhjendustes seda, miks tema hinnangul on väär maakohtu

seisukoht, et süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 lg 2 p 4 mõttele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Kolleegium nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga, et kohtumäärus KrMS § 154 nõuetele

mittevastava süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks (KrMS § 262 p 2) ei ole käsitatav

prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määrusena KrMS § 385 p 15 mõttes.

9. KrMS § 385 p-s 15 peetakse silmas sama seadustiku § 2351 p-des 2 ja 3, § 2451 lg-tes 2–4, § 253

p-s 3 ning § 2565 lg 1 p-s 1 nimetatud määrusi, millega kohus mõnes lihtmenetluses tagastab

kriminaaltoimiku prokuratuurile, keeldudes kriminaalasja lahendamisest lihtmenetluse korras. KrMS

§ 385 p 15 eesmärk ongi välistada võimalus vaidlustada maakohtu otsustust mitte lahendada asja

(olemasoleval kujul) lihtmenetluse korras. Osutatud edasikaebepiirang on põhjendatav sellega, et

ühelt poolt on kohtul reeglina sisuliselt piiramatu pädevus lihtmenetluste kohaldamisest keelduda (vt

KrMS § 2351 lg 1 p 3, § 2451 lg 1 p 4 ja § 253 p 3), teisalt säilib prokuratuuril kohtu kaalutlustest

sõltumata lihtmenetlusest keeldumise korral alati võimalus saata kriminaalasi uuesti kohtusse üldises

korras (üldmenetluses), s.t taotleda kriminaalasja täiemahulist kohtulikku arutamist. Seejuures ei ole

ühelgi kohtumenetluse poolel subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses.

Sellises olukorras oleks kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise määruse vaidlustamise

võimaldamine suuresti sisutu, sest kõrgema astme kohtul poleks peaaegu mitte kunagi menetluslikku

alust kohustada maakohut kriminaalasja lihtmenetluse korras läbi vaatama. Samas pikendaks säärane

määruskaebemenetlus põhjendamatult kriminaalasja lahendamise kogukestust.

10. Seevastu süüdistusakti saab kohus prokuratuurile KrMS § 262 p 2 alusel tagastada üksnes juhul,

kui see ei vasta KrMS §-st 154 tulenevatele nõuetele. Järelikult ei ole kohtul süüdistusakti

prokuratuurile tagastamisel sedavõrd avarat otsustusruumi, nagu lihtmenetlustest keeldudes. Samas

takistab KrMS § 262 p-s 2 nimetatud määrus kriminaalasja täiemahulist kohtulikku arutamist, sest

kohtumääruses süüdistusaktile seatud nõudmisi täitmata ei ole prokuratuuril võimalik seda uuesti

kohtule esitada ja seega kriminaalasja täiemahulise kohtuliku arutamiseni jõuda. Eeltoodust

tulenevalt ei saa pidada õigeks KrMS § 385 p 15 tõlgendust, mille kohaselt hõlmab selles sättes ette

nähtud edasikaebepiirang ka määrust süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks. KrMS § 385 ei

välista kohtumenetluse poole õigust süüdistusakti tagastamine määruskaebe korras vaidlustada, kui

pool leiab, et maakohus on KrMS § 154 vääralt tõlgendanud ja esitanud sellest tulenevalt

süüdistusakti suhtes põhjendamatuid nõudmisi. Vastasel korral võiks muu hulgas tekkida ka olukord,

kus kriminaalasja ei ole kohtupoolse KrMS § 154 väärtõlgenduse tõttu üldse võimalik arutada (juhul,

kui kohtu poolt süüdistusaktile alusetult esitatavad nõuded ei ole täidetavad) või kus kohus esitab

süüdistusaktile selliseid KrMS § 154 mittetulenevaid tingimusi, mis seavad kahtluse alla järgneva

kohtuliku arutamise õiguspärasuse.

11. Eeltoodust lähtudes leiab kolleegium, et jättes Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määruskaebuse

KrMS § 390 lg-st 1, § 326 lg 2 esimesest lausest ja § 323 lg 2 p-st 2 juhindudes läbi vaatamata

põhjusel, et kaebuse esitajal ei olnud määruskaebeõigust, kohaldas ringkonnakohus vääralt KrMS

§ 385 p 15. Riigikohus loeb selle kriminaalmenetlusõiguse rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes

oluliseks. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu 25. oktoobri 2011. a määrus KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-

st 6 ja § 362 p-st 2 juhindudes tühistada ja saata prokuratuuri määruskaebus Tartu

Maakohtu 11. oktoobri 2011. a määruse peale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kuna

määruskaebemenetlus katkes ringkonnakohtus eelmenetluse staadiumis, tuleb prokuratuuri

määruskaebus saata ringkonnakohtule uueks eelmenetluseks. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361

lg-st 2 ja § 341 lg-st 3, saadab kolleegium kaebuse uueks eelmenetluseks samale

ringkonnakohtunikule.

II

12. Selleks, et kujundada ühtset kohtupraktikat 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 154 lg 2 p 4

uue redaktsiooni kohaldamisel, peab kolleegium vajalikuks selgitada väljaspool määruskaebuse

lahendamise piire obiter dictum korras järgmist.

13. KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt märgitakse süüdistusakti põhiosas muu hulgas tõendid, mis

kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates, millist asjaolu millise tõendiga tõendada

soovitakse. Osutatud sättest tulenevalt peab iga loetelusse kuuluva tõendi puhul olema ära nimetatud

see konkreetne süüdistuse sisust (KrMS § 154 lg 3 p 2) hõlmatud faktiline asjaolu (faktilised

asjaolud), mille kinnitamiseks prokurör sellele tõendile tugineda soovib. Tõendi nimetusele lisatav

viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus

kajastatakse. Ebapiisav on üldsõnaline märkus, et tõend tõendab näiteks kuriteokoosseisu objektiivse

või subjektiivse külje tunnustele vastavaid asjaolusid vmt. Näiteks kui süüdistusaktis viidatakse

äriühingu kohta käivale äriregistri teabesüsteemi väljatrükile, millega prokuratuur soovib tõendada

süüdistuses sisalduvat väidet, et süüdistatav oli teatud ajal selle äriühingu juhatuse liige ja/või et

äriühing oli mingil ajal õigusvõimeline, tuleb just seda süüdistusakti põhiosas ka märkida.

Narkootilise aine ekspertiisi akt võib tõendada näiteks süüdistuses märgitud narkootilise aine liiki,

kogust jmt asjaolusid ja ebatäpne on viide, et ekspertiisiaktiga tõendatakse kuriteo objektiivse

koosseisu asjaolusid. Süüdistusakti põhiosas loetletud tõendile lisatavas viites ei tohi ka laiendada

tõendi tähendust. Näiteks kui tegemist on laiba kohtuarstliku ekspertiisi aktiga, võib see tõendada

tapmissüüdistuses märgitud surma põhjust, aega vmt asjaolusid, mitte aga otseselt seda, et kannatanu

surma põhjustas süüdistatav.

14. Samas ei tohi süüdistusakt kajastada tõendite sisu ega nende analüüsi: süüdistusaktist peab

nähtuma, mida tõendiga tõendada soovitakse, mitte aga see, kuidas tõend seda asjaolu tõendab.

Tõendite sisu ja analüüsi kajastamine süüdistusaktis oleks vastuolus KrMS §-s 15 ette nähtud

kohtuliku arutamise vahetuse põhimõttega. Lisaks tuleb silmas pidada, et üldmenetluses kehtiva nn

kahe toimiku süsteemi kohaselt ei ole kohtu käsutuses kriminaaltoimiku materjale (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-90-11, p 21.2). Kohus tutvub tõendite

sisuga alles pärast nende esitamist ja vastuvõtmist kohtulikul uurimisel (vt KrMS §-d 15, 286, 2861,

296, § 226 lg 7 lause 3). Selline menetluskord muutuks mõttetuks, kui kohus saaks enne kohtuliku

arutamise algust süüdistusakti (või ka kaitseakti) vahendusel tõendite sisust üksikasjaliku ülevaate.

Ka § 2861 lg 2 p 2 sõnastus, mis räägib süüdistus- või kaitseaktis "loetletud" tõenditest, kinnitab, et

KrMS § 154 lg 2 p-s 4 ei ole silmas peetud tõendite sisukirjeldust ega analüüsi.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg