3-3-1-76-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-76-11

Otsuse kuupäev

19. jaanuar 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Romeo Kalda kaebus Tartu Vangla toimingute õigusvastaseks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2011. a otsus haldusasjas nr 3-09-

1168

Menetluse alus Riigikohtus

Romeo Kalda kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2011. a otsuse põhjendusi haldusasjas nr 3-09-1168

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Romeo Kalda esitas 30. juunil 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

õigusvastaseks järgmised Tartu Vangla toimingud:

a) kaebaja paigutamine 18. juulist kuni 7. augustini 2007 ühte kambrisse isikuga, kellega kaebajal oli

konflikt erinevate usuliste vaadete, keele ja iseloomuomaduste tõttu;

b) kaebaja paigutamine 23. novembrist kuni 5. detsembrini 2007 ühte kambrisse kinnipeetavaga, kes

oli ahelsuitsetaja;

c) kaebaja paigutamine 29. maist kuni 28. augustini 2008 ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga,

kellega kaebajal oli konflikt iseloomuomaduste erisuste tõttu;

d) kaebaja paigutamine 28. augustist kuni 10. septembrini 2008 ühte kambrisse suitsetava

kinnipeetavaga.

Kaebuse kohaselt on kaebaja viibinud Tartu Vanglas üksinda kambris ajavahemikel 23. septembrist

2003 kuni 1. aprillini 2005 ja 14. veebruarist 2007 kuni 18. juulini 2007 vastavalt enda soovile

tulenevalt pikaajalisest karistusest, tema iseloomuomadustest ja usust, samuti sellest, et kaebaja ei ole

suitsetaja. Tartu Vanglale oli juba varasemast teada, et kaebaja ei suitseta, et tema usk on budism ja et

ta soovib karistust kanda üksikkambris. Iseloomuomaduste tõttu ei saa ta olla koos ühes kambris

isikutega, kes on teist usku, suitsetavad ja ei ole eestlased ning kellega tema maailmavaade ei kattu.

Alates 23. novembrist kuni 5. detsembrini 2007 ning 29. maist kuni 10. septembrini 2008 oli kaebaja

koos suitsetavate kinnipeetavatega. Sellega rikuti tema tervist. Kaebaja pidi vangla tegevuse tõttu

kannatama, taluma ebameelduvusi ja stressi.

2. Tartu Halduskohtu 31. mai 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1168 jäeti kaebus rahuldamata.

Otsuse kohaselt otsustab kinnipeetava vanglasisese paigutamise vangla, kus kinnipeetav karistust

kannab. Kinnipeetava soove kambrikaaslase ning elutsooni suhtes võetakse julgeolekuosakonna

ametnike poolt võimaluse korral arvesse. Vangistusseaduse (VangS) §-de 5 ja 11 ning täitmisplaani

kohaselt ei ole kinnipeetaval õigust nõuda enda paigutamist konkreetsesse kambrisse ega valida

endale meelepärast kambrikaaslast. Vanglale ei tulene õigusaktidest kohustust paigutada kinnipeetav

sellekohase taotluse esitamisel teise kambrisse või osakonda ning kinnipeetaval puudub subjektiivne

õigus seda nõuda. Seega olid kaebaja poolt vaidlustatud Tartu Vangla toimingud õiguspärased ning

nendega ei rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi.

3. R. Kalda apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada.

4. Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2011. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjendused:

a) õigusaktidest ei tulene kohustust paigutada kinnipeetav tema soovil üksikkambrisse. Kinnipeetava

soovi arvestamiseks peavad vanglal olema faktilised võimalused. Kaebaja ei ole tõendanud asjaolu, et

vastustajal oleks olnud võimalik paigutada kaebaja üksinda kambrisse;

b) kaebajal oli ka kaaskinnipeetavaga ühte kambrisse paigutamisel võimalik tegeleda õppimise,

lugemise, mediteerimise ja vaba aja veetmisega. Kaebajal oli vaba aja veetmise võimaluste

kasutamise osas võimalik saavutada kaaskinnipeetavaga kokkulepe. Kokkuleppe mittesaavutamisel

oli võimalik pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vastustaja poole. Üheski ümberpaigutamise

taotluses ei ole kaebaja märkinud selle põhjusena asjaolu, et kaaskinnipeetav on takistanud temal

vaba aja veetmist. Arusaamatu on kaebaja seisukoht, et kambrikaaslase tõttu ei olnud tal võimalik

tegeleda oma usuliste talitustega Kaebajal oli võimalus oma usulisi vajadusi rahuldada selleks

ettenähtud ruumides;

c) 29. maist kuni 28. augustini 2008 oli kaebaja paigutatud ühte kambrisse suitsetajaga. 26. augustil

2008 pöördus kaebaja vangla poole taotlusega enda eraldi paigutamiseks. See taotlus rahuldati

28. augustil 2008. 18. juulist kuni 7. augustini 2007 oli kaebaja paigutatud ühte kambrisse teisest

rahvusest kinnipeetavaga. Selle kohta esitas kaebaja taotluse 19. juulil 2007. Taotlusel on märge, et

probleem on lahendatud. 28. augustist kuni 10. septembrini 2008 koos suitsetajaga ühes kambris

viibimise osas ei ole kaebaja enne halduskohtusse pöördumist vangla poole pöördunud. Seega ei ole

võimalik väita, et vastustaja ei ole kaebaja pöördumistega tegelenud. Võimaluse korral on need

lahendatud kaebaja jaoks positiivselt;

d) kaebusest on võimalik põhjendatud huvina välja lugeda preventiivne huvi. Kaebusest ega

apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks kaebajat pärast kaebuses loetletud ajavahemikke

paigutanud ühte kambrisse koos kinnipeetavatega, kellega oleks tekkinud konflikte. Samuti ei saa

kaebaja õigusi rikkuda tema paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga. Vangla siseselt

on suitsetamine keelatud. Puudub alus väita, et vastustaja jätkaks kaebaja arvates õigusvastaste

toimingute tegemist. Samuti ei ole kaebaja oma kaebuses väitnud, et talle oleks vaidlustatud

toimingutega tekitatud mittevaralist kahju, mille hüvitamist oleks tal õigus tulevikus nõuda. Seega

puudub kaebajal põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. R. Kalda kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja rahuldada kaebus

järgmistel põhjustel:

a) ringkonnakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kaebajal puudub põhjendatud huvi.

Halduskohus ei palunud kaebajal täpsustada põhjendatud huvi. Kaebaja põhjendatud huvi on

kahjunõude esitamise soov. Kassaator kannab eluaegset vanglakaristust ning ei saa välistada, et

vangla paigutab ta ühte kambrisse isikuga, kellega iseloomuomadused ei sobi ja võib tekkida

konflikt. Lahendamata on õiguslik vaidlus, kus kaebaja leiab, et eluaegse vangina on tal subjektiivne

õigus olla kambris üksi või vähemalt mitte koos isikuga, kellega tal on konfliktioht ning erinevad

usud, keel ja kultuur;

b) ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse põhjendustele ning on jätnud kaebaja esitatud

tõendid hindamata. Kaebaja esitas halduskohtule tõendid, millest nähtub, et vaidlusalusel perioodil

olid vabad kambrid olemas, kuid vangla keeldus sihilikult kaebajat ja kambrikaaslast eraldi

paigutamast. Vaidemenetluses ja taotluse lahendamisel ei väitnud vangla kordagi, et vabu kambreid ei

olnud. 27. jaanuari 2009. a vaideotsuse kohaselt oli seisuga 31. oktoober 2008 Tartu Vanglas vabu

kohti tavakambrites 17;

c) kassaator pöördus korduvalt vangla poole, kuna kokkulepet kaaskinnipeetavatega polnud võimalik

saavutada. Takistusi vaba aja veetmisel on kirjeldatud 19. juuli 2007. a ning 26. augusti ja

24. oktoobri 2008. a taotlustes. Mediteerida, lugeda, õppida ja oma huvidele vastavaid saateid jälgida

ei olnud kambrikaaslaste harjumuste tõttu võimalik. Usutalitusteks ette nähtud ruume ei olnud

olemas. VangS §-st 11 tuleneb muu hulgas, et kinnipeetava paigutamisel arvestatakse tema

isikuomadusi. Vangla sisekorraeeskirja (VSE) § 6 lg 1 kohaselt paigutatakse kinnipeetav ühe- või

mitmekohalisse tuppa või kambrisse. Vangla rikkus teadlikult kaebaja põhiõigusi, alandas tema

väärikust ja kahjustas tervist. Inimväärikuse põhimõttest tuleneb kinnipeetava õigus olla üksi kambris

("Euroopa Vanglareeglistiku" p 18.1, 18.5-18.7).

d) ringkonnakohus ei ole üldse käsitlenud kassaatori väiteid seoses suitsetajatega ühte kambrisse

paigutamisega (halduskohtumenetluse seadustiku varasema, kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud

redaktsiooni (HKMS v.r) § 34 lg 2, § 47 lg 1, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 5).

Suitsetavatel isikutel oli õigus suitsetada oma kambrites. Kui 8. juunil 2008 jõustus VSE § 82, ei

kontrollinud vangla selle täitmist ning kassaatori palvetele suitsetajad ei reageerinud.

6. Tartu Vangla vastuses palutakse kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt ei tekita

kassaatori eluaegne vanglakaristus temale õigust nõuda eelisõigusi kambrikaaslase valikul. Määratud

karistuse alusel kinnipeetavate erinev kohtlemine on keelatud. Halduskohus pidi vastama ainult

asjakohastele väidetele. Ringkonnakohus pidi oma otsuses andma hinnangu seisukoha poolte

faktiliste ja õiguslike väidete osas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Kassatsiooniastmes käib vaidlus kaebeõiguse (põhjendatud huvi) üle, samuti vaidlustatud

toimingute õiguspärasuse üle. Täpsustada tuleb, et selles asjas on kaebuse esemeks üksnes vangla

toimingud kaebaja vanglasisesel paigutamisel. Kaebuses ei ole esitatud nõudeid seoses vangla

võimaliku tegevusetusega kaaskinnipeetavate üle järelevalve teostamisel ja nende õigusrikkumistele

reageerimisel. Nendes nõuetes on kaebajal varasemad kohtuastmed läbimata. Seetõttu ei anna

kolleegium hinnangut kaebaja väidetele, mille kohaselt vangla oli õigusvastaselt tegevusetu,

võimaldades kaaskinnipeetavatel kahjustada kaebaja õigusi kambris suitsetamise, rahu häirimise ja

muu seesugusega.

8. Kassatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldus kaebuse

rahuldamata jätmise kohta on õige. Riigikohus ei nõustu ringkonnakohtu seisukohtadega kaebeõiguse

küsimuses (II). Sellele vaatamata tuli kaebus vaidlustatud toimingute õiguspärasuse tõttu jätta

rahuldamata (III).

II

9. Kaebaja soovib käesolevas haldusasjas lahendada õigusliku vaidluse küsimustes, kas kaebajal on

õigus nõuda enda paigutamist eraldi kambrisse ning kuidas tuleb arvestada kinnipeetava

iseloomuomadusi vanglasisesel paigutamisel. Erinevalt ringkonnakohtust leiab kolleegium, et

kaebaja kui eluaegset vanglakaristust kandva kinnipeetava puhul esineb nende küsimuste

selgitamiseks HKMS v.r § 7 lg 1 teisele lausele vastav preventiivne huvi. Selles valguses võib jääda

lahtiseks, kas kaebajal on põhjendatud huvi seoses võimaliku tulevase hüvitamisnõudega.

III

10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlustatud toimingud on õiguspärased ega

pea vajalikuks sellekohaseid põhjendusi täies mahus korrata. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele

märgib kolleegium järgmist.

11. Ringkonnakohus leidis õigesti, et õigusaktid ei pane vanglale kohustust paigutada kinnipeetav

tema soovil ühekohalisse kambrisse. VangS § 11 lg 1 sätestab: "Kinnipeetava paigutamine vanglasse

toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava

vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi." Seda regulatsiooni täpsustab VSE § 6 lg 1

järgmiselt: "Vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse." Seega

jätavad õigusnormid vanglale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav kambrisse

eraldi või koos kaaskinnipeetavatega.

12. Kaalutlusõigus kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel ei ole piiramatu. Kaalumisel tuleb silmas

pidada VangS § 11 lg-s 1 loetletud aspekte, Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11. jaanuari 2006. a

soovituse nr 2 "Euroopa vanglareeglistik" p-d 18.1 ja 18.5-18.7 ning 9. oktoobri 2003. a soovituse

nr 23 "Eluaegselt süüdimõistetute ja teiste pikaajaliselt kinnipeetavate kohtlemise kohta

vanglaadministratsioonide poolt" p-d 2 ja 21, samuti üldisi diskretsioonireegleid (HMS § 4 lg 2).

Vastustaja on järginud neid põhimõtteid nii seoses sellega, et kaebajat ei paigutatud kambrisse üksi,

kui ka tema kambrikaaslaste valikul.

13. Kaalutlusreeglitest kinnipidamise kontrollimisel tuleb muu hulgas arvestada seda, kas faktilised

asjaolud jätsid haldusorganile tegeliku valikuvõimaluse.

Pikemat käsitlemist ei vaja tõsiasi, et riik ei suuda praegusel ajal paigutada valdavat enamikku

kinnipeetavaist eraldi kambritesse. Seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada vanglates nn

ülerahvastatuse keelu. Samas on sellekohase VangS § 111 jõustumine lükatud edasi 1. jaanuarini

2015. See kinnitab, et riigi võimalused kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel on täna piiratud.

Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla vangla esitatud andmeid, et Tartu Vangla on projekteeritud 500-

le kinnipeetavale, reaalselt viibib seal aga ligi 1000 kinnipeetavat.

Sel põhjusel on ringkonnakohus põhjendatult lähtunud eeldusest, et vangla käsutuses ei olnud täiesti

vabu kambreid, kuhu eraldi paigutamist oleks vangla saanud kaaluda. Asjaolu, et ringkonnakohus ei

ole sellega seoses analüüsinud vangla poolt 31. oktoobril 2008 vaidemenetluses esitatud seisukohta

(tl 16) ja kaebaja 19. juuli 2007. a taotlust (tl 5), ei tähenda, et ringkonnakohus oleks vangla

diskretsiooni reaalse ulatuse hindamisel rikkunud menetlusnorme. Viidatud dokumentides kajastuvad

andmed ei olnud selle küsimuse lahendamisel asjakohased. Nagu kaebaja õigesti osutab, nähtub

vangla seisukohast, et Tartu Vanglas oli 31. oktoobri 2008. a seisuga 17 vaba kohta. See ei kinnita, et

vanglas oleks olnud vabu kambreid. See kinnitab, et vaid väheseid kinnipeetavaid sai Tartu Vanglas

paigutada eraldi kambrisse. Vangla on põhjendanud kinnipeetavate eraldihoidmist

julgeolekukaalutlustega ning kolleegiumil puudub alus selliste kaalutluste õiguspärasuses kahelda.

Mis puutub kaebaja 19. juuli 2007. a taotlusesse, siis see kajastab üksnes kaebaja enda paljasõnalisi

väiteid ega lükka ümber kambrite arvu ja kinnipeetavate arvu suhet vanglas.

14. Eespool kirjeldatud faktilistes tingimustes oleks kaebaja eraldi paigutamine olnud võimalik

üksnes talle eelise loomisega. Kaebaja poolt kirjeldatud eraelu ning eneseteostus- ja usuvabaduse

riived ei anna sellise eelise nõudmiseks alust. Olukorras, kus valdav enamik kinnipeetavaist on Tartu

Vanglas paigutatud kahekohalistesse kambritesse, kaasnevad sellised riived paratamatult vangistuse

täideviimisega. Nende riivete õigusvastaseks tunnistamiseks ei anna alust ka see, et kaebaja kannab

eluaegset vanglakaristust. Soovituse nr 23 (2003) p-d 2 ja 21 soovitavad küll vältida ja tasandada

pikaajaliste vanglakaristuste kahjulikke mõjusid, kuid ei anna sellele kinnipeetavatele kategooriale

õigust olla paigutatud kambrisse üksi.

15. Ka kaebajale kambrikaaslaste määramisel ei ole vastustaja kaalutlusvigu teinud. Keelatud ei

olnud mittesuitsetaja paigutamine kokku suitsetajaga, sest kambris suitsetamine oli ka vaidlusalusel

perioodil keelatud (tubakaseaduse § 30 lg 2 p 1; alates 8. juunist 2008 VSE § 82 lg 5).

Kinnipeetavate kategooriad, kelle kokkupaigutamine on keelatud, on sätestatud seadusega (VangS

§ 12 lg 1). Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib vanglateenistus paigutada kinnipeetavaid eraldi ka

muude tunnuste alusel. Pelgalt rahvuste, usutunnistuste ja harjumuste erinevus ei ole põhjus, mille

tõttu vangla peab eeldama, et esineb vajadus kinnipeetavate eraldi paigutamiseks.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann