3-2-1-147-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-147-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. jaanuar 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Makadaamia OÜ hagi Mayeri Industries AS-i vastu

lepingujärgse kohustuse täitmiseks ja viivise tasumiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-

50011

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mayeri Industries AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

46 255 eurot 68 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Makadaamia OÜ (registrikood 11499540), esindaja

vandeadvokaat Anto Kasak

Kostja Mayeri Industries AS (registrikood 10039055), esindajad

vandeadvokaadid Carri Ginter ja Allar Jõks

Asja läbivaatamise kuupäev

19. detsember 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-50011 osas,

millega ringkonnakohus mõistis Mayeri Industries AS-ilt Makadaamia OÜ kasuks välja

põhivõla 19 509 (üheksateist tuhat viissada üheksa) eurot 18 senti ja sellelt viivise, samuti

menetluskulude jaotuse osas. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-50011 muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu

25. novembri 2010. a otsuse osas, millega maakohus mõistis Mayeri Industries AS-ilt

Makadaamia OÜ kasuks välja kaubamärgi registreerimise õiguse loovutamise lepingu alusel

tasumata 17 383 (seitseteist tuhat kolmsada kaheksakümmend kolm) eurot 97 senti

(272 000 krooni) ja 25. novembri 2010 seisuga viivise 4407 (neli tuhat nelisada seitse) eurot

4 senti (68 955 krooni 20 senti) ja põhinõudelt 17 383 eurot 97 senti (272 000 krooni) viivise

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 26. novembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni.

Saata tühistatud osas asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Mayeri Industries AS-i kassatsioonkaebuselt 13. juulil 2011 tasutud kautsjon

368 (kolmsada kuuskümmend kaheksa) eurot 90 senti Advokaadibüroo SORAINEN AS-ile ja

17. novembril 2011 tasutud kautsjon 93 (üheksakümmend kolm) eurot 62 senti Mayeri

Industries AS-ile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Makadaamia OÜ (hageja) esitas 5. oktoobril 2009 Tartu Maakohtule hagi Mayeri Industries AS-i

(kostja) vastu, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu alusel tasumisele kuuluva

võlgnevuse 577 253 krooni 17 senti, viivise 90 629 krooni 4 senti ja alates 14. augustist 2009 viivise

protsendina põhinõudest. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Dzintars Eesti OÜ (kustutatud registrist 9. aprillil 2009) (edaspidi

Dzintars) ja kostja 7. jaanuaril 2008 lepingu "Kaupade ostu-müügileping ja kaubamärgi

registreerimise õiguse loovutamise leping" (edaspidi leping). Dzintars kohustus lepingu p-de 1.1

ja 1.2 kohaselt tarnima kostjale kaupa ja toorainet ning kostja kohustus lepingu p 3.2 kohaselt kauba

ja tooraine eest tasuma. Lepingu p 1.3 järgi kohustus Dzintars andma kostjale õiguse registreerida

Eestis, Lätis ja Leedus kaubamärk "Hella" klassides 03 ja 05. Kostja kohustus lepingu p 3.2 alusel

tasuma kaubamärgi registreerimise õiguse eest 472 000 krooni.

Ajavahemikul 10. detsember 2007 kuni 15. jaanuar 2008 tarnis Dzintars kostjale kaupa ja toorainet

ning väljastas kolm arvet (10. detsembri 2007. a arve nr 4722, 1. jaanuari 2008. a arve nr 4706,

15. jaanuari 2008. a arve nr 65), mille alusel tuli kokku tasuda 691 222 krooni 50 senti. Samuti esitas

Dzintars kostjale kaks arvet (28. jaanuari 2008. a arve nr 6879, 1. veebruari 2008. a arve nr 6880)

kaubamärgi registreerimise õiguse eest, kokku 472 000 krooni. Kokku nõudis Dzintars kostjalt arvete

alusel 1 163 222 krooni 50 senti. Kostja on esitatud arvete alusel tasunud 585 969 krooni 33 senti ja

tasumata oli hagi esitamise ajal 577 253 krooni 17 senti.

25. juulil 2008 sõlmisid Dzintars ja Vene Föderatsioonis registreeritud äriühing OOO Melanta nõude

loovutamise lepingu, millega Dzintars loovutas kõik Dzintarsi ja kostja vahel sõlmitud lepingust

tulenevad nõuded OOO-le Melanta. 15. augustil 2008 esitas kostja Dzintarsile 21. juulil 2008

koostatud pretensiooni ja lepingust taganemise avalduse. 18. augustil 2008 teavitas Dzintars kostjat

nõude loovutamisest OOO-le Melanta. 11. septembril 2008 sõlmisid hageja ja OOO Melanta nõude

loovutamise lepingu, millega OOO Melanta loovutas kõik kostja vastu olevad nõuded hagejale.

Hageja leidis, et kostja 21. juulil 2008 lepingust taganemine on õigusvastane ja leping on endiselt

kehtiv. Taganemise aluseks olevad väidetavad kauba puudused olid sellise iseloomuga, et kostja oleks

need saanud tavalise hoolsuse korral kauba üleandmisel avastada. Kostja ei ole tõendanud, et kaup ei

vastanud lepingus kokkulepitud tingimustele või et ta teatas Dzintarsile kauba puudustest varem kui

15. augustil 2008. Kostja sai kauba viimase partii 7 kuud enne lepingust taganemist. Seega ei ole

kostja lepingust taganenud mõistliku aja jooksul ning on kaotanud lepingust taganemise õiguse.

Kostja väide, et Dzintars teadis kauba üleandmisel selle lepingutingimustele mittevastavusest, on

tõendamata. Kostja on esitanud 169 174 krooni 58 sendi väärtuses kauba kohta pretensioone ja hageja

arvates ülejäänud kauba kvaliteedi üle pooled ei vaidle.

Hageja leidis, et Dzintars ei ole rikkunud lepingut seoses kaubamärgi registreerimisega Eestis.

Kaubamärgi registreerimise taotluse pidi esitama kostja ja Dzintarsil ei ole võimalik iseseisvalt

kaubamärki kostja nimele registreerida. Kostja ei saanud kaubamärki registreerida enda tegevusetuse

tõttu. Samuti ei saanud Dzintars kostjaga lepingu sõlmimise ajal olla teadlik, et Wella AG otsustab

"Hella" kaubamärgi registreerimise vaidlustada. Hageja leidis, et kostja ei ole kaubamärgi puudustest

mõistliku aja jooksul teatanud.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitel esitas Dzintars kostjale arveid lepingus kokkulepitust

156 147 krooni 65 sendi võrra rohkem, kuid osa kaubakoguseid hulgipakendis olid kokkulepitust

väiksemad, kokku 7000 krooni 30 sendi võrra: BU dušigeeli arvel märgitust 3000 tk vähem, punaseid

korke arvel märgitust 4654 tk vähem, valgeid korke arvel märgitust 576 tk vähem. Kostja teatas

Dzintarsile puudujäägist ja palus puudujäägi järele saata, mida viimane ei teinud. Pärast kauba

tarnimist selgus, et kaubamärgil ja osal müüdud kaubal ei ole kokkulepitud väärtust. Üleantud kaubad

ei vastanud lepingust tulenevale kvaliteedile: toodetel oli vale taara, tühi taara oli vale suurusega,

taara oli vale koostisega, toodetel kadus valguse toimel värv, üleantud etiketid olid kasutuskõlbmatud,

osa etikette ei vastanud etikettidel esitada tuleva teabe esitamisele kehtestatud nõuetele. Kostja vaatas

kauba saamisel selle üle tavapärase hoolikusega, kuid hiljem avaldunud puudused ei olnud tavapärase

ülevaatuse käigus tuvastatavad. Seetõttu esitas kostja 21. juulil 2008 Dzintarsile pretensiooni ja

lepingust osaliselt taganemise avalduse. Kostja palus mittekvaliteetne kaup ära viia ja keeldus

arvetest tasuma 565 520 krooni 52 sendi suurust osa. Dzintars teadis või pidi teadma kauba

mittevastavusest lepingutingimustele, kuna ükski kaubal esinev puudus ei saanud tekkida pärast

kauba üleandmist ja puudused esinesid juba lepingu sõlmimise ajal. Kõik puudused olid varjatud

puudused ja nende avastamisel esitati Dzintarsile pretensioon mõistliku aja jooksul. Dzintars ei ole

kostja pretensioonidele ja taganemisavaldusele mõistliku aja jooksul reageerinud ning seetõttu kostja

eeldas, et Dzintars ei vaidle pretensioonidele ja lepingust taganemisele vastu. Sisulised vastuväited

esitas hageja alles 8. aprillil 2009, mis ei ole mõistlik aeg.

Kostja on tasunud kaubamägi "Hella" eest 200 000 krooni ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 alusel

keeldus tasumast ülejäänud summat. Kaubamärgi "Hella" tegelik väärtus ja kasutuspotentsiaal ei

vastanud Dzintarsi esitatud faktidele ning kaubamärk ei vastanud kostja ootustele asja omandamisel.

Patendiamet teatas kostjale, et kaubamärgi ümberregistreerimine pole võimalik, sest kaubamärk on

jätkuvalt Dzintarsi omanduses. Dzintars kohustus esitama Patendiametile taotluse kaubamärgi

ümberregistreerimiseks kostja nimele, kuid ta ei ole seda teinud. Kostja arvates teadis Dzintars

lepingu sõlmimisel, et Wella AG on vaidlustanud kaubamärgi registreerimise.

Kostja palus lugeda 15. jaanuari 2008. a arve nr 65 alusel ekslikult tasutud 33 455 krooni 13 senti

tasumisele kuuluvate summade katteks. Samuti arvestas ta esitatud arvetelt maha mittekvaliteetse

kauba ja oli seisukohal, et 10. detsembri 2007. a arve nr 4722 alusel tuleks tasuda 97 266 krooni

50 senti ja 1. jaanuari 2008. a arve nr 4706 alusel 46 434 krooni 8 senti. Kostja leidis jätkuvalt, et

kaubamärgi eest ei ole tal kohustust tasuda, mistõttu palus ka 28. jaanuari 2008. a arve nr 6879 alusel

tasutud 200 000 krooni arvestada arvete nr 4722 ja nr 4706 katteks ja leidis, et tal on omakorda

hageja vastu 136 142 krooni 11 sendi suurune nõue.

3. Tartu Maakohus rahuldas 25. novembri 2010. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 410 370 krooni 81 senti ning 25. novembri 2010 seisuga viivise 104 631 krooni

38 senti ja põhinõudelt 410 370 krooni 81 senti viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates

26. novembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni. 71% menetluskuludest jättis maakohus kostja kanda

ja 29% hageja kanda.

Maakohus leidis, et 7. jaanuari 2008. a leping sisaldab kahte tehingut: kaupade ja tooraine ost-müük

ning kaubamärgi registreerimise õiguse üleandmine.

Kostja vaidles vastu 15. jaanuari 2008. a arve nr 65 tasumise kohustusele, sest pooled ei leppinud

kokku nimetatud arves esitatud kaupade müüki kostjale. Arve-saatelehel oli kostja esindaja allkiri

kauba vastuvõtmise kohta. Kostja ei ole vastuvõtmist vaidlustanud. Kostja väide, et ta ei saanud

kaupa õigel ajal üle vaadata, sest seda oli palju ja see oli hulgipakendites, ei ole veenev. Kogu arvel

nr 65 märgitud kaup on tarnitud korraga ja kaks nädalat hiljem muust kaubast. Kohus möönis, et kaup

võis olla kaubaalusel ja ka pakendatud hulgipakenditesse, kuid siiski pidi kostja tavapärase

hoolsuskohustuse tõttu kontrollima, mis saadetis talle üldse on tulnud, eriti arvestades saadetud kauba

kogust ja koguhinda. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks esitanud Dzintarsile enne 2008. a juulit

pretensioone ülemäärase kauba kohta, et ta oleks palunud kaupa ära viia või püüdnud seda tagastada.

21. juuli 2008. a pretensioonis on kostja kinnitanud, et on nimetatud arve osaliselt tasunud, ning

märkinud vaid, et kaupa on tarnitud rohkem, kui kokkulepe ette nägi. Kohtumenetluse käigus kostja

esitatud taotlus tasaarvestada arve nr 65 järgi ekslikult tasutud 33 455 krooni 12 senti nõuetega teiste

arvete eest, on põhjendamatu ja selline tahteavaldus on esitatud hilinemisega. Kostja ja Dzintars on

arves nr 65 märgitud kauba ostuks-müügiks sõlminud eraldi kokkuleppe tegudega. Maakohus viitas

VÕS § 8 lg-le 1, § 9 lg-le 1 ja §-le 7. Dzintars tegi pakkumuse, saates kostjale kaubad ja arve. Kostja

võttis kauba vastu ega ole kauba saatmisele vastu vaielnud. Kostja on tasunud arve osaliselt, mistõttu

ta võttis Dzintarsi pakkumise vastu. Arvestades asjaolu, et kostja ei vaielnud vastu kauba saamisele,

ja lähtudes äriühingute vahel levinud praktikast mitte sõlmida kirjalikke lepinguid, vaid sõlmida selle

asemel lepinguid kaupa tegelikult saates, asus maakohus seisukohale, et arvega nr 65 sõlmisid kostja

ja Dzintars kaupade ostu-müügilepingu. Pooled ei vaidle, et nimetatud arve alusel on tasumata

133 820 krooni 52 senti, mille kostja on kohustatud hagejale tasuma.

Maakohus viitas VÕS § 217 lg 2 p-le 1 ja leidis, et kostja on tõendanud oma väiteid koguseliselt

vähem tarnitud kauba osas: BU dušigeeli oli arvel märgitust 3000 tk vähem, punaseid korke arvel

märgitust 4654 tk vähem ja valgeid korke arvel märgitust 576 tk vähem. Maakohus luges tõendatuks

kostja väite, et toodetel oli vale märgistus suuruse osas. Küünelakieemaldi pudelitel olid etiketid,

millel suuruseks märgitud 200 ml, tegelik pudelite suurus aga oli 150 ml. Mittevastavaid pudeleid

oli 9630. Kohus luges tõendatuks ka etikettide nõuetele mittevastavuse ning et küünelakieemaldis

"Hella" esines sade, sade oli vedelseebi pudelis ja šampoon oli lubamatu koostisega. Sademe

esinemine pudelis on tavapäratu. Labor on tuvastanud toodete ettenähtust erineva pH taseme. Toodete

vannivaht "Hella", šampoon "Hella", dušigeel "Hella", vedelseep "Hella" vale koostist ei ole kostja

tõendanud. Kostja on tõendanud, et tarnitud küünelakieemaldite pudelid olid valest materjalist ja neid

ei tohtinud atsetooni sisaldavate toodete pakendamiseks kasutada, mistõttu ei saanud kostja kasutada

ka neile pudelitele mõeldud pumpkorke. Maakohus leidis, et kõik toodetel esinevad puudused

esinesid juba kauba üleandmise ajal.

Maakohus viitas VÕS § 219 lg-le 1, § 220 lg-tele 1 ja 3 ning leidis, et kostja on tuvastanud kaupade

puudused järgmiselt: vähem tarnitud dušigeeli 13. mail 2008, korkide puudujäägi 5. juunil 2008,

puudused küünelakieemaldi pudelite suuruses, koostises ja pumpkorkide kasutamise võimatuse

ajavahemikul 18. jaanuar 2008 kuni 21. jaanuar 2008, sademe vedelseebis ja šampooni lubamatu

koostise ajavahemikul 1. veebruar 2008 kuni 4. veebruar 2008. Kostja tõenditest ei tulene, millal

täpselt tuvastati etikettide kasutuskõlbmatus. Maakohus leidis, et kostja ei ole nõuetekohaselt täitnud

VÕS § 219 lg-s 1 sätestatud kohustust vaadata kaup üle viivitamata. Kostja oleks piisava hoolsuse

korral pidanud kontrollima kaupa ka kastide kaupa ning vähemalt pisteliselt tegema kindlaks kastides

olevate kaubaartiklite koguse. Samuti oleks kostja tavapärase hoolsuse korral pidanud vaatlema

tarnitud kaupa visuaalselt ning siis oleks avastatud pudelites olev sade ja kauba vale kogus. Etikettide

sobimatust, küünelakieemaldite pudeli ja šampooni koostise mittevastavust ei saanud esmase

ülevaatuse käigus visuaalselt tuvastada, mistõttu nimetatud kaupade mittevastavuse osas ei ole tähtis,

kas need vaadati üle kohe või mitte. Kostja sai suuremast osast puudustest teada juba 2008. a

jaanuaris või veebruari algul, s.o enne kauba eest esitatud arvete tasumise tähtaega, kuid ei teavitanud

sellest müüjat. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks teavitanud

Dzintarsit esinevatest puudustest jaanuaris-veebruaris ega ka mais-juunis, kui avastati puuduvad

dušigeelipudelid ja korgid. Kostja pöördus pretensiooniga Dzintarsi poole alles 21. juulil 2008, mis

jõudis müüjani tegelikult alles 15. augustil 2008. Maakohus viitas VÕS § 221 lg 1 p-le 2 ning leidis,

et Dzintars oli puudustest teadlik.

Kostja soovis lepingust taganeda, kuid maakohtu arvates ei ole nimetatud õiguskaitsevahend kohane.

Lepinguline mittevastavus ei ole nii oluline, et annaks aluse lepingust taganeda: arvestades kogu

kauba maksumust ja puudustega kauba maksumust, ei ole õiguskaitsevahend proportsionaalne.

Kostja ei ole müüjale andnud VÕS § 114 lg 1 kohaselt puuduste kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega,

mille järgimata jätmisel ta plaanib lepingust taganeda VÕS § 116 alusel. Kohtu arvates on kohane

õiguskaitsevahend hinna alandamine VÕS § 112 lg 1 kohaselt. Maakohus leidis, et kostjal ei ole

VÕS § 112 alusel kohustust tasuda järgmised summad: vähem tarnitud kaup (dušigeel, korgid) kokku

7000 krooni 30 senti, etiketid 52 050 krooni 85 senti, küünelakieemaldi valmistoodang 7613 krooni

39 senti, sademega šampoon ja vedelseep 51 839 krooni 16 senti, tühjad sobimatud pudelid ja

pumpkorgid 22 922 krooni 3 senti, kokku 141 425 krooni 73 senti, millele lisandub käibemaks 18%,

kokku seega 166 882 krooni 36 senti. Tasuda tuleb arve nr 65 tasumata osa ja "Hella"

valmistoodangu eest, mille mittevastavus ei leidnud tõendamist.

Lepingu p 1.3 kohaselt leppisid pooled kokku, et Dzintars annab üle ja kostja võtab vastu õiguse

registreerida kaubamärk "Hella" klassides 03 ja 05 Eestis, Lätis ja Leedus. Kaubamärgi

registreerimise õiguse eest kohustus kostja tasuma 472 000 krooni. Kostja on tasunud esimese arve

alusel 200 000 krooni ja tasumata on 272 000 krooni. Maakohus leidis, et pooltel on vabadus kokku

leppida nii lepinguesemes kui ka hinnas. Seadus ei sätesta, et hind peab vastama asja väärtusele. Kui

kostja arvates on müüja lepingut sõlmides käitunud kostjat teadlikult kahjustavalt, võib kostja nõuda

tehingu tühistamist. Maakohus leidis, et kaubamärgi ostu-müügileping kehtib ja on täitmiseks

kohustuslik. Kostja vajas kaubamärgi registreerimiseks Dzintarsi nõusolekut. Kostja ei ole esitanud

tõendeid, et ta oleks pöördunud nõusoleku saamiseks Dzintarsi poole. Kostja poole pöördus

Wella AG, kes palus tal kaaluda võimalust loobuda kaubamärgi "Hella" registreerimisest, kuna see

sarnaneb kaubamärgiga "Wella". Wella AG esitas ka 31. augustil 2009 vaidlustusavalduse

tööstusomandi apellatsioonikomisjonile. Kostja arvates tõendavad need asjaolud, et kaubamärki ei

saagi registreerida. Maakohus leidis, et rohkem kui 1,5 aastat pärast lepingu sõlmimist ilmnenud

asjaolud ei pruukinud olemas olla lepingu sõlmimise ajal. Samuti ei ole avaldust rahuldatud, mistõttu

ei ole kaubamärgi registreerimise takistus tuvastatud. Kuna kaubamärk on registreerimata kostja

tegevusetuse tõttu, ei ole tähtsust sellel, millised olid kaubamärgiga "Hella" varustatud toodete

müügitulemused. Kostjal ei olnud seega õigust kasutada lepingust taganemist ega muid

õiguskaitsevahendeid ja kostja on kohustatud lepingut täitma.

Kokku esitas Dzintars kostjale arveid 1 163 222 krooni 50 sendi tasumiseks, millest kaubamärgi eest

tuli tasuda 472 000 krooni ning kaupade ja tooraine eest 691 222 krooni 50 senti. Kuna kaubamärgi

eest on tasutud 200 000 krooni ja tasumata 272 000 krooni, on kaupade ja teenuste eest tasumata

kokku 305 253 krooni 17 senti. Kostjal on täitmata kohustus kaubamärgi osas 272 000 krooni ning

toodete ja kaupade osas 138 370 krooni 81 senti (305 253 krooni 17 senti-166 882 krooni 36 senti).

Hageja nõutud põhivõlast tuleb tasuda 410 370 krooni 81 senti. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista hagi esitamise seisuga viivis 104 631 krooni 38 senti ja viivis pärast lahendi tegemist

protsendina põhivõlast.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada osas,

millega jäeti rahuldamata hagi kostja vastu 166 882 krooni 36 sendi väljamõistmiseks. Hageja palus

tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 166 882 krooni 36 senti ja

viivis sellelt summalt kuni põhinõude täitmiseni.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

6. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 13. juuni 2011. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse ning jättis

kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt hagi

rahuldamata jätmise osas ja rahuldas hagi täielikult ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

36 893 eurot 15 senti. Ringkonnakohus sõnastas kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni selliselt, et mõistis

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 36 893 eurot 15 senti ja seisuga 25. november 2010 viivise

9362 eurot 48 senti ning põhinõudelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

26. novembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis

ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja ja Dzintars on sõlminud arves nr 65 märgitud

kaupade ostuks-müügiks eraldi lepingu. Maakohus on õigesti leidnud, et Dzintars esitas VÕS § 16

lg 1 kohase pakkumuse lepingu sõlmimiseks kostjale ning kostja on selle VÕS § 20 lg 1 kohaselt

aktseptinud, võttes kauba vastu ja tasudes selle eest osaliselt. Teisele seisukohale ei anna alust asuda

ka kostja väide, et arvel nr 65 nimetatud kaubad võeti vastu ning osa arvest tasuti eksituse tõttu.

Kostjal oli VÕS § 219 lg-st 1 tulenevalt kohustus kaup viivitamatult üle vaadata. Tavalise hoolsuse

korral oleks kostja pidanud kohe kauba vastuvõtmisel avastama asjaolu, et tegemist ei ole 7. jaanuari

2008. a lepingu alusel tarnitud kaubaga, ning juhul, kui ta ei soovinud lepingut saadetud kauba osas

sõlmida, pidi ta sõnaselgelt sellest teatama ka teisele poolele, kes pakkumuse esitas, kuid praegusel

juhul on kostja tegudega väljendanud valmisolekut sõlmida leping ning see ka sõlmiti. Asjaolu, et

kostja on 27. juuli 2008. a pretensiooniga teatanud Dzintarsile, et kaupa on tarnitud kokkulepitust

rohkem, ja et 4. septembril 2008 palus kostja jurist meilis teatada Dzintarsil, millal ta kaubale järele

tuleb, ei näita seda, et pooled ei olnud arvel nr 65 kajastatud kauba kohta sõlminud müügilepingut.

Eeltoodust tuleneb kostjale kohustus tasuda arve nr 65 järgi saadud kauba eest.

Õige on hageja väide, et maakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-

t 4, leides, et kostja oleks sobiva õiguskaitsevahendina pidanud kasutama hinna alandamist, ning

jõudes järeldusele, et kuivõrd esines alus hinda alandada, siis ei ole kostjal kohustust tasuda hagejale

166 882 krooni 36 senti. Kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et ta on lepingust taganenud

ning seetõttu ei pea lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Hinna alandamise avaldust ei ole kostja

hagejale esitanud ei enne kohtumenetlust ega ka kohtumenetluse käigus. Seda on kostja kinnitanud ka

oma vastuses hageja apellatsioonkaebusele. Seega on maakohus ebaõigesti jätnud rahuldamata hagi

166 882 krooni 36 sendi väljamõistmiseks, leides, et kostjal on õigus hinda alandada VÕS § 112

alusel. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles jäeti kostjalt välja mõistmata

166 882 krooni 36 senti.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et praegusel juhul olid täitmata lepingust taganemiseks nii

formaalsed kui ka materiaalsed eeldused. Kostja ei ole kehtivalt lepingust taganenud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et taganemise avalduses märgitud põhjused ei tõenda

seda, et kaubamärgi realiseerimise õigus ei vastanud lepingutingimustele. Ainuüksi asjaolu, et kostja

on kaotanud huvi kaubamärgi õiguse registreerimise vastu, ei anna alust lepingust taganeda.

Ringkonnakohus viitas VÕS § 219 lg-le 1 ja § 220 lg-tele 1 ja 3. Ringkonnakohus leidis, et

mõistlikuks ei saa lugeda olukorda, kus kostja teatab kauba ja tooraine lepingutingimustele

mittevastavusest müüjale üle poole aastat hiljem kauba kättesaamisest. Varjatud puudusteks saaks

pidada šampooni vale koostist (ettenähtust erinev pH tase) ja küünelakieemaldi pudelite vale

materjali, kuid ka varjatud puudustega toodete osas ei ole kostja tõendanud, et ta oleks käitunud

VÕS § 220 lg 1 kohaselt, ja seega on ta kaotanud õiguse tugineda kauba lepingutingimustele

mittevastavusele.

VÕS § 220 lg-s 3 sisalduvat õiguslikku tagajärge ei kohaldata VÕS § 221 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud

juhtudel. VÕS § 221 lg-s 1 sätestatud eelduste täitmist peab tõendama kostja. Kuna Dzintars oli ise

ka kauba tootja, siis võiks tema kui tootja vastutus kaupade lepingutingimustele mittevastavuse osas

tuleneda VÕS § 221 lg-st 1. VÕS § 221 lg 1 kohast vastutust ei saa kohaldada kauba mittevastavusele

lepingu tingimustele koguse osas, samuti vales suuruses taara osas ja väidetavalt kasutuskõlbmatute

etikettide osas. Kostja saaks tugineda VÕS § 221 lg-le 1 selles osas, et küünelakieemaldi ei olnud

kvaliteetne ning šampoonis ja vedelseebis oli sade. Kuna aga mittekvaliteetseid küünelakieemaldeid

oli kokku 7613 krooni 39 sendi eest ning sademega šampooni ja vedelseepi 51 839 krooni 15 sendi

eest, siis on õige maakohtu seisukoht, et arvestades kogu lepingu mahtu, on kauba kogus, mis

väidetavalt ei vasta lepingutingimustele, nii väike, et tegemist ei ole olulise lepingurikkumisega, mis

annaks aluse kostjal lepingust taganeda. Eeltoodust lähtudes ei ole kostja 21. juulil 2008 kehtivalt

lepingust taganenud ja seetõttu peab lepingut täitma.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus kohaldanud vääralt VÕS § 20 lg-d 2 ja 3 ning

tuvastanud kostja ja Dzintarsi vahel seadusevastaselt täiendava müügilepingu olemasolu kauba osas,

mida kostja ei ole tellinud ning mille osas puudub pooltevaheline leping. Eelkõige on

ringkonnakohus valesti leidnud, et tellimata kauba ja selle kohta arve (arve nr 65) saatmine koos

tellitud kaubaga on käsitatav iseseisva lepingu sõlmimisele suunatud pakkumusena ning selle kauba

vastuvõtmine iseseisva lepingu sõlmimisele suunatud nõustumusena. Kohtud oleksid pidanud

kõigepealt tuvastama, kuidas Dzintars ise 7. jaanuari 2008. a müügilepinguga hõlmamata kaupa ning

selle eest arve saatmist käsitles. Otsusest ei ole võimalik aru saada, missuguse tunnistaja ütlusest või

muust tõendist on kohus järeldanud, et Dzintarsi tahe oli sõlmida kostjaga 7. jaanuari 2008. a

müügilepinguga hõlmamata kauba müümiseks täiendav müügileping. Kostjaga sarnane heas usus

tegutsev mõistlik isik võis lähtuda sellest, et kaup on saadetud 7. jaanuari 2008. a müügilepingu

täitmiseks. Kuivõrd kohtud Dzintarsi eraldi lepingu sõlmimisele suunatud tahte olemasolu ning kostja

teadlikkust sellise tahte olemasolust või seda asendavat sarnase mõistliku isiku tavaarusaama

tuvastanud ei ole, ei saa pidada õiguspäraseks ka kohtute järeldust, et poolte vahel tekkis arve nr 65 ja

selles märgitud kauba saatmisega täiendav, 7. jaanuari 2008. a müügilepinguga hõlmamata kauba

müügileping. Kohtud ei ole tuvastanud, et vaikimise nõustumusena käsitamine tuleneb seadusest,

lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest

tavadest (VÕS § 20 lg 2). Kohtud ei ole ka tuvastanud, et Dzintars ja kostja olid kauba saatmise ajal

püsivas ärisuhtes (VÕS § 20 lg 3). Seega ei saaks kohtud kehtiva õiguse kohaselt kostja vaikimisest

järeldada ka kostja nõustumust pakkumusega ega neid asjaolusid, mis võiksid sõnaselget nõustumust

asendada. Kuivõrd kostja ja Dzintarsi vahel ei ole arve nr 65 alusel eraldi müügilepingut tekkinud, ei

ole õige ka kohtute järeldus, et sellest müügilepingust tuleneb kostjale kohustus tasuda arvel nr 65

märgitud summa.

Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud VÕS §-des 116-118 ning §-des 188 ja 223 sätestatut ning

leidnud, et lepingust taganemise avalduses tuleb taganemist põhjendada ja esitada tõendid taganemise

aluseks oleva lepingurikkumise kohta. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud VÕS §-des 219-221

sätestatut ning asunud seisukohale, et kuigi Dzintars müügilepingu esemeks olnud kauba tootjana pidi

olema teadlik müügilepingu eseme puudustest, ei saa kostja müügilepingu puudustele tugineda, kuigi

VÕS § 221 lg 1 p 2 seda võimaldab. Kohtud ei ole põhjendanud, miks konkreetse tehingu ja kauba

omapära arvestades, samuti puuduste laadi arvestades oli mõistlik aeg puudustest teatamiseks nende

hinnangul niivõrd lühike. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et kuivõrd Dzintarsi toodetud

puudustega esemed moodustavad kogu lepingu mahtu arvestades niivõrd väikese osa, ei ole tegemist

olulise lepingurikkumisega, mis annaks aluse lepingust taganeda. Ringkonnakohus ei ole seda väidet

üldse põhjendanud. Kuivõrd kostja on taganenud lepingust osaliselt ja vaid puudustega kauba osas,

siis isegi selle taganemise lugemisel mittekohaseks ei ole ringkonnakohus andnud hinnangut kostja

õigusele keelduda puudustega kauba eest tasumisest.

Kostja juhtis apellatsioonkaebuses tähelepanu, et kaubamärgiseadusega nõutav loovutus, mida sai

teha vaid Dzintars ise, oli ja on esitamata. See asjaolu mitte ei ilmnenud, vaid oli olemas lepingu

sõlmimise ajal. Samuti ei ilmnenud, vaid olid olemas lepingu sõlmimise ajal kõik kolmandate isikute

(sh Wella) õigused. Dzintars pidi õiguste müügi ajal seda teadma. Samuti pidi Dzintars teadma, et ta

ei ole esitanud nõusolekut Patendiametile. Hageja ei ole tõendanud asja üleandmist, seega on täitmata

tema ostuhinna nõude sissenõudmise eelduseks olev kohustus VÕS § 82 lg 5 ja VÕS § 111 lg 1

mõttes. Tegelikult ei olnud Dzintarsil klassides 03 ja 05 kaubamärgi registreerimise õigust. Tõendite,

mis puudutavad kaupade müüki erinevates kaubanduskettides, hindamata jätmine on täielikult

seadusvastane. Kohtud oleksid pidanud hindama, kas selline keeldumine ei ole käsitatav oma

kohustuse täitmisest keeldumisena VÕS § 111 tähenduses. Kohtud on jätnud hindamata

kaubamärgiga seotud väited.

9. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, ringkonnakohtu otsus

muutmata ning menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 alusel tühistada osas, millega

ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 19 509 eurot 18 senti ja sellelt viivise,

samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kaubamärgi registreerimise õiguse loovutamise lepingu alusel tasumata 17 383 eurot

97 senti (272 000 krooni) ja 25. novembri 2010 seisuga viivise 4407 eurot 4 senti (68 955 krooni

20 senti) ja põhinõudelt 17 383 eurot 97 senti (272 000 krooni) viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras alates 26. novembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni. Tühistatud osas tuleb asi saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks materiaalõiguse normi väära kohaldamise (TsMS § 692 lg 1

p 1) tõttu. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

11. Kohtud on õigesti tuvastanud, et 7. jaanuari 2008. a leping sisaldab kahte tehingut: kaupade ja

tooraine müügilepingut ning kaubamärgi registreerimise õiguse üleandmise lepingut.

12. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas praegusel juhul saab lugeda arve nr 65 ja selles märgitud

kaupade saatmisega ning kauba ja arve vastuvõtmisega sõlmituks täiendava müügilepingu.

Kohtud on leidnud, et arvel nr 65 märgitud kaupade kohta on pooled sõlminud eraldi müügilepingu.

Kolleegium nõustub selles osas kohtute põhjendusega, et kostja ja Dzintars on arves nr 65 märgitud

kauba müügilepingu sõlminud tegudega. Maakohus on põhjendatult leidnud ja ringkonnakohus

sellega nõustunud, et Dzintars tegi kostjale VÕS § 16 lg 1 kohase pakkumuse, saates kostjale kaubad

ja arve. Kostja võttis kauba vastu ning tasus arve osaliselt, võttes VÕS § 20 lg 1 kohaselt tegudega

Dzintarsi pakkumise vastu. Põhjendamata on maakohtu seisukoht, et müügilepingut saab lugeda

sõlmituks põhjendusel, et äriühingute vahel on levinud praktika mitte sõlmida lepinguid kirjalikult,

vaid selle asemel kaupa tegelikult saates. Sellise praktika olemasolu ei ole tõendatud.

13. Kostja heidab ringkonnakohtule ette, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud VÕS §-des 219-

221 sätestatut ning asunud seisukohale, et kuigi Dzintars müügilepingu esemeks olnud kauba tootjana

pidi olema teadlik müügilepingu eseme puudustest, ei saa kostja müügilepingu puudustele tugineda,

kuigi VÕS § 221 lg 1 p 2 seda võimaldab.

Ringkonnakohus on praegusel juhul leidnud, et VÕS § 221 lg 1 kohast vastutust ei saa kohaldada

kauba mittevastavusele lepingu tingimustele koguse osas, samuti vales suuruses taara osas ja

väidetavalt kasutuskõlbmatute etikettide osas. Kostja saaks tugineda VÕS § 221 lg-le 1 selles osas, et

küünelakieemaldi ei olnud kvaliteetne ning šampoonis ja vedelseebis oli sade. Kuna aga

mittekvaliteetseid küünelakieemaldeid oli kokku 7613 krooni 39 sendi eest ning sadet sisaldavat

šampooni ja vedelseepi 51 839 krooni 15 sendi eest, siis on õige maakohtu seisukoht, et arvestades

kogu lepingu mahtu, on kauba kogus, mis väidetavalt ei vasta lepingutingimustele, nii väike, et

tegemist ei ole olulise lepingurikkumisega, mis annaks kostjale aluse lepingust taganeda.

VÕS § 219 lg 1 kohaselt, kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses,

peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. VÕS § 220 lg 1 esimese lause

kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul

pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama.

VÕS § 220 lg 3 kohaselt, kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt

või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele

mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui

teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele

tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata

jäänud tulu. VÕS § 221 lg 1 kohaselt võib ostja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda

sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt

ei teatanud, kui: 1) asja lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud müüja tahtluse või raske

hooletuse tõttu; 2) müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega

seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Seega saab ostja tulenevalt VÕS § 221 lg 1 p-st 2

lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja üle vaadata ei lasknud või

selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma

asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale.

Praegusel juhul on maakohus tuvastanud, et kostja on tõendanud oma väiteid koguseliselt vähem

tarnitud kauba osas: BU dušigeeli oli arvel märgitust 3000 tk vähem, punaseid korke arvel märgitust

4654 tk vähem ja valgeid korke arvel märgitust 576 tk vähem. Maakohus luges tõendatuks kostja

väite, et toodete suurus oli valesti märgitud. Küünelakieemaldi pudelitel olid etiketid, millel

suuruseks märgitud 200 ml, tegelik pudelite suurus aga oli 150 ml. Mittevastavaid pudeleid oli 9630.

Kohus luges tõendatuks ka etikettide nõuetele mittevastavuse ning et küünelakieemaldis "Hella"

esines sade, sade oli vedelseebi pudelis ja šampoon oli lubamatu koostisega. Sademe esinemine

pudelis ei ole tavapärane. Labor on tuvastanud toodete ettenähtust erineva pH taseme. Kostja on

tõendanud, et tarnitud küünelakieemaldite pudelid olid valest materjalist ja neid ei tohtinud atsetooni

sisaldavate toodete pakendamiseks kasutada, mistõttu ei saanud kostja kasutada ka neile pudelitele

mõeldud pumpkorke. Maakohus leidis, et kõik toodetel esinevad puudused esinesid juba kauba

üleandmise ajal. Maakohus viitas VÕS § 221 lg 1 p-le 2 ning leidis, et Dzintars oli puudustest teadlik.

Sellega nõustus ka ringkonnakohus. Samas on ringkonnakohus märkinud, et kostja saaks tugineda

VÕS § 221 lg-le 1 selles osas, et küünelakieemaldi ei olnud kvaliteetne ning sade oli šampoonis ja

vedelseebis, mitte aga kauba mittevastavusele koguse osas, samuti vales suuruses taara osas ja

väidetavalt kasutuskõlbmatute etikettide osas. Ringkonnakohtu seisukoht, et VÕS § 221 lg 1 ei

kohaldu kauba vale koguse, vales suuruses taara ja kasutuskõlbmatute etikettide osas, ei ole

kolleegiumi arvates põhjendatud. VÕS § 221 lg-s 1 ei ole sätestatud, et see kohalduks üksnes varjatud

puuduste korral. Kolleegium leiab, et VÕS § 221 kohaldub nii varjatud kui ka muude puuduste

korral. Eelnevast tulenevalt on põhjendamata ka ringkonnakohtu seisukoht, et kogu lepingu mahtu

arvestades oli kauba kogus, mis ei vastanud lepingutingimustele (mittekvaliteetseid

küünelakieemaldeid kokku 7613 krooni 39 sendi eest ning sadet sisaldavat šampooni ja vedelseepi

51 839 krooni 15 sendi eest), nii väike, et tegemist ei ole olulise lepingurikkumisega, mis annaks

kostjale aluse lepingust taganeda. Ringkonnakohtu otsus tuleb seega tühistada materiaalõiguse normi

(VÕS § 221 lg 1) väära kohaldamise tõttu.

Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta ka kostja väite kohta, et ta taganes kaupade müügilepingust

vaid osaliselt üksnes puudustega toodete osas. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul

hinnata ka seda kostja väidet, et kostja taganes kaupade müügilepingust vaid osaliselt. VÕS § 116

lg 3 kohaselt, kui lepingust tulenevad kohustused tuleb täita ositi ja oluline lepingurikkumine leidis

aset üksnes mõne kohustuse või kohustuse osa suhtes, võib kahjustatud lepingupool taganeda

lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes. Sel juhul võib kahjustatud lepingupool

kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal õigustatult ei ole kohustuse osalise täitmise vastu huvi või

kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata muu hulgas seda, kas mittekvaliteetsete

kaupade puhul oli tegemist kaupade müügilepingut arvestades olulise lepingurikkumisega VÕS § 116

mõttes, mis andis aluse kaupade müügilepingust taganeda. Samuti tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas

kostja pidi andma müügilepingust taganemiseks müüjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

VÕS § 116 lg 4 kohaselt ei ole lepingust taganemine kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud

täiendavat tähtaega andmata lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole

lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega

võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui

rikuti VÕS § 116 lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma

kohustust ei täida. Ringkonnakohtul tuleb hinnata ka seda, kas kostja tegi müüjale lepingust

taganemise avalduse mõistliku aja jooksul (VÕS § 118).

14. Kolleegium leiab, et kaubamärgi registreerimise õigust puudutavas osas ei ole kohtud tõendeid

hinnates rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. Lepingu p 1.3

kohaselt leppisid pooled kokku, et Dzintars annab üle ja kostja võtab vastu õiguse registreerida

kaubamärk "Hella" klassides 03 ja 05 Eestis, Lätis ja Leedus. Kohtud on tuvastanud, et kaubamärk on

jäänud registreerimata kostja tegevusetuse tõttu ning et kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks

pöördunud kaubamärgi registreerimiseks nõusoleku saamiseks Dzintarsi poole. Kolleegium nõustub

kohtutega, et esitatud asjaoludel ei olnud kostjal alust kaubamärgi registreerimise õiguse üleandmise

lepingut puudutavas osas lepingust taganeda. Seega on kostja kohustatud tasuma kaubamärgi

registreerimise õiguse eest esitatud arvete alusel 272 000 krooni. Selles osas tuleb jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ka osas, millega

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kaubamärgi registreerimise õiguse loovutamise lepingu alusel tasumata põhinõudelt

17 383 eurot 97 senti (272 000 krooni) 25. novembri 2010 seisuga viivise 4407 eurot 4 senti

(68 955 krooni 20 senti) ja põhinõudelt 17 383 eurot 97 senti (272 000 krooni) viivise VÕS § 113 lg-

s 1 sätestatud määras alates 26. novembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni.

15. Menetluskulud jaotab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus, lähtudes asja

lahendamise tulemusest.

16. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi

tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või

kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Praegusel juhul on Advokaadibüroo

SORAINEN AS 13. juulil 2011 tasunud kostja kassatsioonkaebuselt 368 eurot 90 senti ning kostja ise

on 17. novembril 2011 tasunud kassatsioonkaebuselt 93 eurot 62 senti. Kostja on kooskõlas

TsMS § 149 lg-ga 8 teatanud Riigikohtule, et Advokaadibüroo SORAINEN AS-i tasutud kautsjon

tuleb tagastada Advokaadibüroo SORAINEN AS-i arvelduskontole.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik