3-3-1-68-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-68-11

Otsuse kuupäev

12. jaanuar 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Andres Sõnajala, Oleg Sõnajala, Siiri Sõnajala, Viivi Sõnajala ja

Elvi Maripuu kaebused Vabariigi Valitsuse ja

Keskkonnaministeeriumi tegevuse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2011. a otsus haldusasjas

nr 3-08-1172

Menetluse alus Riigikohtus

Elvi Maripuu, Andres Sõnajala, Oleg Sõnajala, Siiri Sõnajala ja

Viivi Sõnajala kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

Muuta Tallinna Halduskohtu 29. novembri 2010. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu

29. aprilli 2011. a otsuse põhjendusi haldusasjas nr 3-08-1172 vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

Tagastada kaebajatele nende 21. novembri 2011. a avalduse lisad.

Mõista igalt kaebajalt Solar Invest OÜ kasuks välja kassatsiooniastmes kantud menetluskulu

58,75 eurot.

Arvata kautsjonid riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus kinnitas 5. augusti 2004. a korraldusega nr 615 looduskaitseseaduse (LKS) § 91

lg 6 alusel Euroopa Komisjonile esitatava "Natura 2000 võrgustiku alade - linnualade ja loodusalade

nimekirja". Korralduse lisas 1 sisalduva nimekirja p 2 alapunktis 157 toodi ära Laidunina loodusala

Saare maakonnas. See ala hõlmas muu hulgas tervikuna Kadakaranna kinnistu Salme vallas Imara

külas. Salme Vallavolikogu kehtestas 19. septembri 2005. a otsusega nr 32 Kadakaranna kinnistu

detailplaneeringu, millega varasem kinnistu jaotati kuueks. Vabariigi Valitsus võttis 27. juuli 2006. a

määruse nr 176 § 1 lg 1 p-ga 9 kaitse alla Laidunina hoiuala Saare maakonnas. Varem Kadakaranna

kinnistu koosseisu kuulunud maatükid jäid sellest ca 2 ha osas välja.

2. Andres Sõnajalg, Oleg Sõnajalg, Siiri Sõnajalg ja Viivi Sõnajalg esitasid 7. aprillil 2008

keskkonnaministrile looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lg 1 alusel ettepaneku võtta kaitse alla Laidunina

hoiualaga vahetult piirnev ning hoiuala kahte lahusala omavahel ühendav ala, st laiendada Laidunina

hoiuala 14,8 ha, muu hulgas varasema Kadakaranna maaüksuse hoiualast välja jäänud osa võrra.

Keskkonnaministeerium teavitas 28. mai 2008. a kirjaga nr 16-1/18470-5 taotlejaid hoiuala

laiendamise ettepaneku osas menetluse alustamisest, välja arvatud Kadakaranna kinnistu. Selle

kinnistu kaitse alla võtmise menetluse algatamisest keelduti põhjusel, et Laidunina hoiuala kaitse alla

võtmise menetluse raames on eelnevalt juba antud hinnang Kadakaranna kinnistu kaitseväärtusele ja

Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määrusega on otsustatud see hoiuala piirdest välja jätta.

Ettepanekus ei ole esitatud uusi argumente ning kinnistu looduslik olukord ei ole olulisel määral

muutunud. Kinnistul asuvad Natura elupaigatüübid on keskmise väärtusega ning hoiualasse jääb

kinnistu osas, kus asub suurem osa kaitset väärivatest elupaikadest. Keskkonnaministeeriumi 27. mai

2005. a kirja kohaselt on detailplaneeringus kavandatud nelja maja ehitus võimalik ja see ei kahjusta

hoiuala kaitse-eesmärke.

A. Sõnajalg, O. Sõnajalg, S. Sõnajalg ja V. Sõnajalg esitasid 17. juunil 2008 halduskohtule kaebuse

Keskkonnaministeeriumi 28. mai 2008. a otsuse tühistamiseks ja ettepaneku uueks läbivaatamiseks

kohustamiseks.

3. E. Maripuu esitas 17. augustil 2008 keskkonnaministrile ettepaneku Kadakaranna kinnistu

Laidunina hoiualasse mittekuuluva osa (ca 3 ha) kaitse alla võtmiseks.

Keskkonnaministeeriumi Saaremaa keskkonnateenistus teatas 27. novembri 2008. a kirjaga nr 40-

3-1/49789, et Keskkonnaministeerium jääb endiselt seisukohale, et Laidunina hoiuala laiendamise

ettepanekut ei võeta menetlusse varasema Kadakaranna kinnistu Laidunina hoiualast välja jäävas

osas.

E. Maripuu esitas 9. detsembril 2008 halduskohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi 27. novembri

2008. a otsuse tühistamiseks ja ettepaneku uueks läbivaatamiseks kohustamiseks.

4. Vabariigi Valitsuse 23. aprilli 2009. a korraldusega nr 148 muudeti Vabariigi Valitsuse 5. augusti

2004. a korraldust nr 615-k ning muu hulgas kehtestati uues sõnastuses selle lisad 1 ja 2 (Natura 2000

võrgustiku alade - linnualade ja loodusalade nimekiri ja ülevaatekaardid). Korralduse lisa 1 p 170

käsitleb Laidunina loodusala (EE0040436) Saare maakonnas. Selliselt arvati korraldusega varasema

Kadakaranna kinnistu koosseisu kuulunud maatükid osaliselt Laidunina loodusala koosseisust välja.

E. Maripuu esitas 4. augustil 2009 kaebuse Vabariigi Valitsuse 23. aprilli 2009. a korralduse nr 148

tühistamiseks osas, millega arvati Natura 2000 nimekirjast täiekult välja Salme vallas Imara külas

asuvad kinnistud katastritunnustega 72101:002:0798, 72101:002:0800, 72101:002:0801,

72101:002:0802 ning osaliselt kinnistud katastritunnustega 72101:002:0797 ja 72101:002:0799.

5. Tallinna Halduskohtu 29. novembri 2010. a otsusega jäeti eespool viidatud kaebused

rahuldamata. Samuti mõisteti halduskohtu otsusega kaebajatelt Solar Invest OÜ kasuks välja

menetluskulud 32 000 kr.

6. E. Maripuu, A. Sõnajala, O. Sõnajala, S. Sõnajala ja V. Sõnajala apellatsioonkaebustes paluti

halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebused rahuldada.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2011. a otsusega jäeti apellatsioonkaebused rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Kaebajatelt mõisteti OÜ Solar Invest kasuks välja apellatsiooniastmes

kantud menetluskulud igaühelt 152,34 eurot. Kohtuotsuse põhjendused:

a) LKS § 8 lg-st 1 tuleneb igaühele õigus teha ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. See ei

anna aga õigust nõuda, et konkreetne loodusobjekt tuleb võtta kaitse alla olenemata asjaolust, kas

ettepanekus märgitud kaitse alla võtmise eeldused (LKS § 7) tegelikkuses esinevad. LKS § 8 lg-st 1

tuleneb ettepaneku esitajale menetluslik õigus, mida on võimalik kaitsta halduskohtumenetluses.

Nimetatud menetluslik õigus hõlmab ettepaneku põhjendatuse sisulist kaalumist ja sellele

motiveeritud vastamist. Viited planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lg-le 2 ja seda käsitlevale

kohtupraktikale ei ole asjakohased;

b) kuivõrd kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda kogu endise Kadakaranna kinnistu kaitse alla

võtmist, ei ole asjakohane küsimus, kas vaidlusalusel maa-alal esineb kaitset vajavaid loodusväärtusi

ehk kas hoiuala laiendamine oleks selle kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajalik. Kaebajatele ei

tulene subjektiivset õigust nõuda kogu Kadakaranna kinnistu kaitse alla võtmist ka asjaolust, et nad

on sellega vahetult piirnevate või lähenduses asuvate kinnistute omanikud. Loodusobjektide kaitse

alla võtmine toimub avalikes huvides (LKS § 1), mitte kinnistuomaniku või naabruses elavate isikute

erahuvides. Kui endisel Kadakaranna kinnistul toimuvate tegevustega kahjustatakse kaebajate

omandiõigust, on neil võimalik õigusaktides ettenähtud alustel nõuda tegevuse lõpetamist.

Omandiõigusest ei saa tuletada õigust isikule kuuluval kinnistul asuvate kaitsealuste liikide või

elupaikade säilitamisele. Isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus

ainult juhul, kui seadus seda huvi kaitseb või peab kaitsma. Kehtivas õiguses ei ole sätestatud

iseseisvat õigust puhtale keskkonnale (Riigikohtu erikogu 20. detsembri 2001. a määrused asjades

nr 3-3-1-8-01, p 22, ja 3-3-1-15-01, p 22, halduskolleegiumi 18. juuni 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-

101-09, p-d 12 ja 13; asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 ja § 127 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 50 lg 1 ja § 54 lg 1).

c) LKS § 8 lg-s 3 kasutatud kindel kõneviis ning LKS § 8 lg-st 4 tulenev kohustus edastada eksperdi

arvamus võivad grammatiliselt tõlgendades luua mulje, et ekspertiisi korraldamine on igal juhul ja

asjaoludest sõltumata kohustuslik. Samas viiks selline jäik positsioon paljudel juhtudel äärmiselt

ebamõistliku tulemuseni. See ei võimaldaks keelduda uue ekspertiisi korraldamisest ka juhul, kui

sama taotlus esitatakse korduvalt ning faktilised asjaolud ei saa vahepeal olla muutunud. Seetõttu

tuleb LKS § 8 lg-t 3 tõlgendada selliselt, et kaitse alla võtmise algataja on kohustatud korraldama

ekspertiisi üksnes juhul, kui ilma eksperdi arvamuseta oleks loodusobjekti kaitse alla võtmise

algatamine või sellest keeldumine meelevaldne. Kui aga ettepaneku hindamiseks on juba niigi

piisavalt informatsiooni, ei saa LKS § 8 lg 3 piirata otsuse tegemist ilma ekspertiisi korraldamata.

Vaidlusaluste sätete eesmärk on ettepaneku sisuline hindamine ja põhjendatud otsuse tegemine, mitte

iga ettepaneku suhtes ekspertiisi korraldamine;

d) halduskohus asus põhjendatult seisukohale, et kuna Kadakaranna kinnistu osas oli hiljuti läbi

viidud hoiuala moodustamise menetlus ning valitsuse määrusega otsustati jätta osa kinnistust hoiuala

piiridest välja, ei olnud kaebajate 7. aprilli 2008. a ettepaneku suhtes seisukoha võtmiseks ekspertiisi

korraldamine nõutav. Ettepanek ei sisaldanud mingeid uusi asjaolusid, mis oleksid andnud alust

arvata, et varasemad seisukohad ala väärtuslikkuse osas võiksid osutuda ekslikeks. Määruse eelnõu

seletuskirjast nähtub üheselt, et Kadakaranna kinnistu puhul on arvestatud kinnistuomaniku sooviga,

sest kaitsealast välja jääv ala asub hoiuala servas ning sellel paiknevad väikese väärtusega kooslused.

28. mai 2008. a kirja õigusvastasust ei kinnita asjaolu, et hiljem ekspertiis siiski telliti. Haldusakti

õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga;

e) LKS § 8 lg-s 1 nimetatud ettepaneku tegemist ei saa otseselt võrdsustada HMS § 14 lg-s 1

nimetatud taotlusega haldusakti andmiseks. Loodusobjekti kaitse alla võtmisel puudub ettepaneku

tegijal subjektiivne õigus. Vastav menetlus algab alles Keskkonnaministeeriumi poolt

menetlusosaliste teavitamisega. Seega on ettepaneku näol tegemist märgukirjaga. Siiski tuleb

vaidlusalust keeldumist pidada haldusaktiks, sest ettepanek on lahendatud sisuliselt (Riigikohtu

halduskolleegiumi 12. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-50-09, p 12; 3. mai 2007. a määrus asjas

nr 3-3-1-41-06, p-d 20-21; 24. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-51-07, p 10; 14. oktoobri 2009. a

otsus asjas nr 3-3-1-49-09, p 15; Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2009. a määrused asjades

nr 3-09-2424, 3-09-2443, 3-09-2444, 3-09-2445, 3-09-2446);

f) E. Maripuu ettepaneku läbiviimiseks tellis Riiklik Looduskaitsekeskus täiendavalt LKS § 8 lg 3

kohase ekspertiisi. Samuti oli menetluse algatamise otsustamisel võimalik arvestada kõigi 28. mai

2008. a kirja aluseks olnud materjalidega. Seega ei saa olla kahtlust, et E. Maripuu ettepaneku suhtes

on menetluse algatamisest keeldumine kooskõlas LKS § 8 lg-ga 4. Kuigi kirjast ei nähtu sellega koos

eksperdi arvamuse saatmist, puudub vaidlus, et ekspertiis on olnud E. Maripuule kättesaadav. Kuna

ettepaneku tegijal ei ole subjektiivset õigust nõuda loodusobjekti kaitse alla võtmist ega vastava

menetluse algatamist, ei kontrolli kohus, kas kaitse alla võtmise eeldused tegelikkuses esinesid.

Kohus kontrollib üksnes, kas otsuse tegemisel ei ole tehtud kaalutlusvigu.

Keskkonnateenistuse 27. novembri 2008. a kirjas on viidatud kõigile asjakohastele allikatele. Kuigi

põhjendused on äärmiselt napisõnalised ja kiri koosneb peamiselt viidetest, ei ole põhjust asuda

seisukohale, et keeldumine oleks olnud meelevaldne. Ka seda kirja tuleb pidada haldusaktiks.

Võimalik sisepädevuse rikkumine ei oma määravat tähtsust. Apellantide viide määruse tühisusele

HMS § 63 lg 2 p 3 alusel ei ole põhjendatud, sest pädevuse puudumine ei saanud olla ilmselge.

Põhimääruse kohaselt oli keskkonnateenistus Keskkonnaministeeriumi struktuuriüksus;

g) haldusmenetluse uuendamise regulatsioon ei ole käesoleval juhul asjakohane. Seda isegi siis, kui

Kadakaranna kinnistu osas on kehtiv otsus kaitse alla võtmisest keeldumise kohta. Kuivõrd LKS § 8

lg 1 näeb ette õiguse piiratud ulatuses, ei tuleneks ettepaneku tegijale HMS § 44 lg-s 1 nimetatud

asjaoludest subjektiivset õigust. Teisalt ei saa kaitse alla võtmise algataja jätta ettepanekut hoolimata

menetluse uuendamise aluste puudumisest või tähtaegadest sisuliselt läbi vaatamata;

h) E. Maripuul puudub Vabariigi Valitsuse 23. aprilli 2009. a korralduse nr 148 vaidlustamiseks

kaebeõigus. Seetõttu pole kaebuse tähtaegsuse kontrollimine asjakohane. E. Maripuule kuuluva

Tümina kinnistu võimalik kahjustamine Kadakaranna kinnistul toimunud tegevuste tagajärjel ei anna

E. Maripuule õigus nõuda Kadakaranna kinnistu Natura 2000 koosseisu arvamist või sellest välja

arvatud maa-alal kaitserežiimi taastamist, sõltumata seal kaitsmist väärivate looduslike koosluste

esinemisest. Natura 2000 elupaikade soodsa seisundi säilimine tuleb tagada järelevalve ja

hüvitusmeetmete rakendamisega (LKS § 701). Väide, et kaitse on tagatud üksnes juhul, kui

naaberkinnistul on sama kaitserežiim, on paljasõnaline ja ebausutav. Nõudeõigust ala arvamiseks

Natura 2000 koosseisu ei saa tuletada ka vallavolikogule esitatud taotlusest detailplaneeringu

seadusega kooskõlla viimiseks. Subjektiivne õigus ei sõltu sellest, kas mingi sätte rakendamine võiks

isiku positsiooni parandada;

i) nõukogu 21. mai 1992. a direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja

taimestiku kaitse kohta (elupaikade direktiiv) ei ole otsekohaldatav ega tekita E. Maripuule

subjektiivset õigust. Direktiivi art 4 lg 1 on üheselt mõistetavalt adresseeritud liikmesriikidele

(täiendavalt kinnitab seda art 24). Ka looduskaitseseaduse Natura 2000 võrgustikku käsitlevatest

sätetest ei tulene ühelegi isikule isegi LKS § 8 lg-le 1 vastavat õigust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. E. Maripuu, A. Sõnajala, O. Sõnajala, S. Sõnajala ja V. Sõnajala kassatsioonkaebuses palutakse

ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse ja kassaatorite täiendavate seisukohtade põhjendused:

a) LKS § 8 lg 1 annab õiguse nõuda konkreetse objekti kaitse alla võtmist. Kui vaatamata eeldustele

ei ole kaitse alla võtmist algatatud, ei ole taotlust nõuetekohaselt menetletud. Ringkonnakohtu

seisukohad, et ettepaneku põhjendatusele tuleb anda motiveeritud hinnang ning et maa-alal kaitset

vajavate loodusväärtuste esinemine ei ole asjakohane, on vastuolus. LKS § 8 lg-ga 1 sarnane

regulatsioon on kehtestatud PlanS § 26 lg-s 2. Nii LKS § 8 ja järgnevate sätete kui ka PlanS § 26 lg 2

puhul on ette nähtud otsuse tegemine taotluse sisuliste motiivide suhtes (Tallinna

Ringkonnakohtu 10. juuli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-2042);

b) kaebajad on põhjendanud ka subjektiivsete õiguste rikkumist. Kaebajad kasutavad suvekoduna

talu, mis asub Laidunina hoiuala vahetus lähenduses ning mõnesaja meetri kaugusel Kadakaranna

kinnistust. Samuti on E. Maripuu Kadakaranna kinnistu naaberkinnistu (Tümina) omanik.

Kadakaranna kinnistul kevadel 2008 teostatud tööd on kahjustanud Tümina kinnistu looduslikku

kooslust, nt kraavitamise tulemusel on kahepaiksete kudemisveekogud ära kuivanud (Hendrikson &

Ko eksperthinnang). Lisaks kuulub ühele kaebajatest Välja kinnistu, mis samuti asub Kadakaranna

kinnistu vahetus lähenduses. Kaebajad omavad isiklikku seost piirkonnaga. Piirkonna looduse kaitse

on otseselt ka kaebajate huvides. AÕS § 127 lg 1 ei piira isiku omandiõiguse ulatust maapinna osas.

Kinnistul paiknevad looduslikud kooslused kuuluvad TsÜS § 54 lg 1 kohaselt kinnistu oluliste osade

hulka. Isikul on õigus nõuda, et nende kaitse oleks tagatud. LKS § 8 lg 3 näeb üheselt ette ekspertiisi

korraldamise kohustuse ega anna haldusorganile kaalutlusõigust. Regulatsioon on kehtinud ligikaudu

seitse aastat. Järelikult ei ole ekspertiiside teostamine haldusorganile liigselt koormav. Isegi kui

haldusorganil oleks ekspertiisi teostamise küsimuses kaalutlusõigus, ei olnud antud juhul

ettepanekute alusetus ilmne;

c) Laidunina hoiuala moodustamisel ei viidud vaidlusaluse ala osas ekspertiisi läbi. Kohtud ega

menetlusosalised ei ole viidanud dokumendile, mis oleks vastavaks eksperthinnanguks. Vabariigi

Valitsuse 27. juuli 2006. a määruses ei ole esitatud põhjendusi, miks Kadakaranna kinnistu on

osaliselt jäetud hoiuala koosseisust välja. Seega ei ole määruse puhul tegemist haldusaktiga

vaidlusaluse ala osas. Määruse seletuskirjas esitatud põhjendustele ei ole määruses viidatud

(Riigikohtu üldkogu 31. mai 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-10, p 28). Kinnistuomaniku soov

elamute rajamiseks ei ole lähtudes LKS §-dest 7 ja 8 kaitse alla võtmist välistavaks asjaoluks;

d) seisukoht, et majade ehituse tõttu hoiuala kaitse-eesmärgid ei kahjustu, ei tugine

eksperthinnangule. 27. mai 2005. a kirjas on viidatud Natura inventuuridele. Vastavad inventuurid

teostati Natura ala moodustamisel ning kogu Kadakaranna kinnistu arvati Natura 2000 võrgustiku

koosseisu. Seega ei ole Laidunina hoiuala moodustamisel viidud läbi eraldi ekspertiisi. Kaebajad

esitasid kohtumenetluses eksperthinnangud, mis kinnitavad kaitse alla võtmise eelduste olemasolu.

Kohtuotsuses puuduvad motiivid, miks ei ole arvestatud asja materjalide hulgas olevate

eksperthinnangutega;

e) keeldumisotsuse õigsust saab hinnata üksnes läbi kaitse alla võtmise eelduste kontrolli. Jääb

mõistetamatuks, mille tõttu ei ole 27. novembri 2008. a kirja puhul tegemist meelevaldse otsusega.

Olukorras, kus haldusorgan on jätnud arvestamata ekspertiisi tulemused ja 27. novembri 2008. a

kirjas isegi ei nimetata Hendrikson & Ko eksperthinnangut ega vastustaja poolt tellitud

eksperthinnanguid, ei ole nõuetekohast kaalumist läbi viidud. Eksperthinnangutega on tuvastatud ja

vaidlust ei ole, et taotletaval alal esinevad Laidunina hoiuala kaitse-eesmärkideks olevad

elupaigatüübid. Kui kogu piirkonnas on vastavate elupaigatüüpide esinemine olnud põhjuseks arvata

ala hoiuala koosseisu ning eksperdid on kinnitanud hoiuala laiendamise vajalikkust, on haldusorgani

vastupidine seisukoht ilmselgelt meelevaldne;

f) kaebajale kuuluval kinnistul esinevate looduslike koosluste kaitse on tagatud üksnes juhul, kui ka

naaberkinnistul on looduskeskkonnale vastav kaitserežiim. Õigusaktid näevad Natura 2000 alade

kaitseks ette olulised piirangud kavandatavale tegevusele. Vastavalt Hendrikson & Ko

eksperthinnangule ei ole Kadakaranna kinnistu detailplaneeringuga kavandatavaid tegevusi võimalik

läbi viia ilma Natura väärtusi kahjustamata. Suvituspiirkonna rajamine ei ole avalikkuse jaoks

esmatähtis objekt. Kaebajal on õigus nõuda Kadakaranna kinnistu detailplaneeringu seadusega

kooskõlla viimist (Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 2009. a otsus). Kuna detailplaneeringu

menetlemisel on erinevad nõuded, tulenevalt asjaolust, kas ala on Natura 2000 ala koosseisus või

mitte, on isikul, kellel on õigus nõuda planeeringu seadusega kooskõlla viimist, õigus ka vaidlustada

ala Natura 2000 koosseisust väljaarvamist. Praegusel juhul on näiteks Salme Vallavolikogu

1. veebruari 2010. a otsusega nr 2 keeldutud muu hulgas keskkonnamõjude strateegilise hindamise

läbiviimisest motiivil, et vaidlusalune ala on välja arvatud Natura 2000 alade koosseisust;

g) lähtudes kohtuotsuses toodud seisukohast, ei saaks Natura 2000 nimekirjast väljaarvamist peale

vastava kinnistu omaniku keegi vaidlustada. See ei ole kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega.

Naaberkinnistu omanik on kõige lähemat puutumust omav isik. Õigusriigis ei saa olla lubatav, et

otsustusi tehakse subjektiivsete kriteeriumide alusel lootuses, et omanikule soodsat haldusakti peale

omaniku keegi vaidlustada ei saa;

h) 27. novembri 2008. a kirjaga teavitati E. Maripuud ministeeriumi otsusest, mida eraldi kirjaliku

haldusaktina vormistatud ei ole. Vastav haldusakt on tühine HMS § 63 lg 2 p 3 alusel. Otsuse oleks

pidanud allkirjastama keskkonnaminister;

i) direktiiv 92/43/EMÜ on piisavalt selge ning jääb mõistetamatuks direktiivi mittekohaldamine.

Endine Kadakaranna kinnistu oli Natura 2000 ala koosseisus nii kaebajate taotluste esitamise kui ka

keeldumisotsuste vastuvõtmise ajal. Valitsuse 23. aprilli 2009. a korraldusega muudeti siseriiklikult

Natura 2000 võrgustiku piire. Euroopa Komisjoni poolt kehtestatud ühenduse jaoks oluliste alade

loetellu kuulub endine Kadakaranna kinnistu käesoleva ajani. Seega on Eesti riigil kohustus määrata

endine Kadakaranna kinnistu kaitsealaks (direktiivi 92/43/EMÜ art 4 lg 4; otsus haldusasjas nr 3-3-1-

85-10, p 42). LKS § 91 lg 6 ja direktiivi 92/43/EMÜ art 4 lg 1 ei anna alust n-ö vaikivalt varem

komisjonile esitatud Natura 2000 võrgustiku nimekirja kantud alasid välja arvata. Väljaarvamist

reguleerivad direktiivi art-d 9 ja 11.

9. Vabariigi Valitsuse ja Keskkonnaministeeriumi vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus

rahuldamata järgmistel põhjustel:

a) LKS § 8 reguleerib kaitse alla võtmise kõige tüüpilisemat olukorda, mil looduses avastatakse mõni

uus loodusväärtus. Eksperdi kaasabil väljaselgitatava teabe kaudu toimub kaitse alla võtmise

põhjendatuse esmane kontroll. Eksperdi hinnangul ei ole muud tähtsust, kui abistada haldusorganit.

Kuna hoiuala muutmise menetlus oli 27. novembri 2008. a kirja koostamise hetkeks juba algatatud ja

menetluse viis läbi keskkonnateenistus, on E. Maripuu ettepanekut võimalik käsitada menetluse

käigus tehtud ettepanekuna (LKS § 9 lg-d 8 ja 9). Käesoleval juhul on tegemist erandliku olukorraga,

kus hiljutise kaitse alla võtmise menetluse tulemusel on Vabariigi Valitsus andnud hinnangu kinnistul

paiknevate elupaigatüüpide kohta. Varasemaga võrreldes uusi kaitset vajavaid loodusväärtusi pole

kaebajad välja toonud. Veel ühe täiendava ekspertiisi tellimine ei saanud anda uut teavet

elupaigatüüpide kaitse alla võtmise eelduste kohta. LKS ei nõua ekspertiisi tegemist kaitse alla

võtmise menetluses langetatud otsustele. Ala kaitsealast väljajätmise otsuse langetamisele ei pea

eelnema ekspertiis;

b) looduskaitseseadus ei näe ette erikorda kaitse alla võtmise otsuste vaidlustamise kohta. Analoogia

PlanS § 26 lg-ga 2 on põhjendamatu. Vaidlustatud Vabariigi Valitsuse korraldusel ei ole haldusakti

tunnuseid. Loodusdirektiiv ei ole otsekohaldatav.

10. Solar Invest OÜ vastuses ja täiendavas arvamuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata

järgmistel põhjustel:

a) kohtuotsuste põhjendused ei ole vastuolulised. Sellest, et haldusorgani otsused peavad olema

motiveeritud, ei järeldu, et kohtulikule kontrollile peaks alluma ka otsuste sisu. Argument, et

kaebeõiguse eitamisel tekib kohtulikule kontrollile allumatu sfäär, ei ole veenev. Kohtulik kontroll ei

pea olema kõikehõlmav. Omandiõigusest ei tulene õigust nõuda naabri kinnistu suhtes

looduskaitserežiimi rakendamist. Kadakaranna kinnistu osas toimus varem kaitse alla võtmise

menetlus. See nähtub kas või asjaolust, et kinnistu omanik tegi ettepaneku jätta osa kinnistust kaitse

alla võtmata. Valitsuse määruse seletuskiri kajastas spetsiifiliselt selle kinnistu küsimust. Natura 2000

võrgustik moodustatakse EL õigusest tulenevate nõuete täitmiseks. Vastav normistik ei ole seotud

üksikisikute õiguste kaitsega. Vastavatest direktiividest tulenevad nõuded ei ole kuidagi seotud

kellegi omandiõigusega. Direktiivist 92/43/EMÜ ei tulene üksikisiku kaebeõigust võrgustikust alade

väljajätmist puudutavate otsuste vaidlustamiseks;

b) kassaatorid on kassatsioonimenetluses hakanud esitama sisuliselt uusi loodusdirektiivile tuginevaid

väiteid. Loodusdirektiivi sätetest ei tulene õigusi kassaatoritele, direktiivil puudub ka vahetu mõju.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

11. Käesolevas asjas halduskohtule esitatud kaebustes sisalduvad järgmised nõuded:

- tühistada Keskkonnaministeeriumi 28. mai 2008. a otsus ja kohustada ministeeriumi uuesti läbi

vaatama A., O., S. ja V. Sõnajala ettepanek Laidunina hoiuala laiendamiseks Kadakaranna kinnistu

võrra;

- tühistada Keskkonnaministeeriumi 27. novembri 2008. a otsus ja kohustada ministeeriumi uuesti

läbi vaatama E. Maripuu ettepanek Kadakaranna kinnistu kaitse alla võtmiseks;

- tühistada Vabariigi Valitsuse 23. aprilli 2009. a korraldus nr 148 Imara külas asuvate kinnistute

Natura 2000 nimekirjast väljaarvamise osas.

12. Kaebajad on Salme vallas Imara külas asunud, tänaseks jagatud Kadakaranna kinnistuga vahetult

piirnevate ja läheduses asuvate kinnistute omanikud ja kasutajad. Ühel kinnistutest asub ka kaebajate

suvekoduna kasutatav talu. 5. augusti 2004. a korraldusega arvas Vabariigi Valitsus kogu

Kadakaranna kinnistu Euroopa Komisjonile esitatavate loodusalade nimekirjas Laidunina loodusala

koosseisu. 27. juuli 2006. a määruses määras Vabariigi Valitsus Laidunina hoiuala piirid kindlaks

selliselt, et need hõlmasid Kadakaranna kinnistut vaid osaliselt. Kaebajate eesmärk on varasema

Kadakaranna kinnistu maa-ala tervikuna kaitse alla võtmine ja Laidunina hoiuala koosseisu

arvamine. Vaidlustatud kirjadega on kaebajate ettepanekute alusel kaitse alla võtmise menetluse

algatamisest keeldutud. Vaidlustatud Vabariigi Valitsuse 23. aprilli 2009. a korraldusega muudeti

Euroopa Komisjonile esitatavat nimekirja nõnda, et vaidlusalune maa-ala jäi ka Euroopa Komisjonile

esitatavast nimekirjast välja.

Euroopa Komisjoni 12. novembri 2007. a otsusega nr 2008/24/EÜ võeti vastu boreaalses

biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade esimene ajakohastatud loetelu.

Otsuse lisas on toodud ära Laidunina ala (EE0040436) pindalaga 87,32 ha. Euroopa Komisjoni

12. detsembri 2008. a otsusega nr 2009/94/EÜ võeti vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas

asuvate ühenduse tähtsusega alade teine ajakohastatud loetelu. Selle otsuse lisas on Laidunina ala

toodud ära pindalaga 84,06 ha.

13. Kassatsiooniastmes on ennekõike vaidluse all kaebajate õigus pöörduda eelpool nimetatud

nõuetega kohtusse ning vaidlustatud haldusotsuste formaalne ja materiaalne õiguspärasus.

14. Halduskohtumenetluse seadustiku kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni (HKMS v.r)

§ 7 lg 1 esimese lause kohaselt võis kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti

või toiminguga on rikutud tema õigusi. Kooskõlas sellega vajab esmalt selgitamist, kas kaebeõigus

selles asjas võis tuleneda LKS § 8 lg-tes 1 ja 3-5 sätestatud õiguste (II) või omandipõhiõiguse (III)

rikkumisest. Samuti tuleb kontrollida, kas kaebeõigus võis tuleneda keskkonnaasjades

väljakujunenud kohtupraktikast (IV) või analoogiast PlanS § 26 lg-ga 2 (V). Nende kaebeõiguse

võimalike allikate hindamisel tuleb muu hulgas arvestada EL keskkonnaõigusega, iseäranis

elupaikade direktiiviga, samuti keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises

üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooniga (Århusi konventsioon,

VI).

II

15. Riigikohtu erikogu on 20. detsembri 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-01 selgitanud, et

kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles

sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide

kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures

tuleb arvestada nii sätte eesmärki kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib seega välja

kasvada ka halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda

huvi (p 22).

16. LKS § 8 lg 1 sätestab igaühe õiguse esitada ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. See

säte annab ettepaneku esitajale subjektiivse õiguse ning see õigus on kohtulikult kaitstav. Seadus ei

piira ettepaneku esitamise õigust ka siis, kui sama loodusobjekti kaitse alla võtmist on varem juba

kaalutud. Puudub vaidlus selle üle, et vastustajad ei ole kaebajatele teinud takistusi vaidlusaluse maa-

ala kaitse alla võtmise ettepaneku esitamisel. Vaidlus käib ettepanekute esitamisele järgnenud

menetluse üle.

17. Kaebajad leiavad, et lisaks ettepaneku esitamise võimalusele tuleneb LKS § 8 lg-st 1 ettepaneku

esitaja õigus nõuda, et tema ettepaneku kohta tehtaks nii sisuliselt kui menetluslikult õiguspärane

otsus.

18. Sellega seoses rõhutab kolleegium, et LKS § 8 lg 1 ei reguleeri ettepaneku läbivaatamise korda.

Siiski oleks ettepaneku esitamise õigus moonutatud, kui ettepanek jäetaks üldse vastuseta või ilma

igasuguste põhjendusteta läbi vaatamata või rahuldamata.

Sellise olukorraga antud juhul tegemist ei ole. Ettepanekutele on vastatud 28. mai ja 27. novembri

2008. a kirjadega. Vastajaks on olnud pädev asutus - Keskkonnaministeerium (LKS § 9 lg 1).

Kirjadele on ühel juhul kirjutanud alla minister, teisel juhul keskkonnateenistuse kui ministeeriumi

piirkondliku struktuuriüksuse juhataja. Ka väidetav sisepädevuse rikkumine ei kujutaks endast LKS

§ 8 lg-s 1 sätestatud õiguse rikkumist. Vaidlustatud kirjadest nähtub, et vastustaja on tajunud

ettepanekute sisu, kaalunud ettepanekute edasist menetlemist ja märkinud ära kaitse alla võtmise

menetluse mittealustamise põhjused (I kd, tl 13, Ia kd, tl 41).

Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et LKS § 8 lg-s 1 sätestatud õigust ei ole praegusel juhul

rikutud.

19. LKS § 8 lg-tes 3-5 sätestatud ekspertiisi läbiviimise, eksperdi arvamuse saatmise ja kaitse alla

võtmise menetluse algatamise kohustus on üks osa loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluskorrast.

Seega on eesmärk tagada, et üldistes huvides kaitse alla võtmist vääriv ja vajav loodusobjekt ei jääks

kaitseta. Samas peab ekspertiis ka tagama, et loodusobjekti kergekäeline kaitse alla võtmine ei piiraks

isikute õigusi, iseäranis kinnistuomaniku õigust kasutada vabalt enda omandit (põhiseaduse (PS) § 32

lg 2 esimene lause).

Kolleegiumi hinnangul ei ole ekspertiisi läbiviimise kohustus seatud ega peagi olema seatud kaitsma

ettepaneku esitaja erahuve. Sellest, et ettepanekus toodud taotluse rahuldamine võib juhuslikult

mõjutada soodsalt mõnda ettepaneku esitaja õigust, nt omandiõigust, ei tulene ettepaneku esitaja

jaoks kohtumenetluses kaitstavat positsiooni. Seega ei anna LKS § 8 lg-d 3-5 ettepaneku esitajale

subjektiivset õigust, mille kaitsmiseks oleks võimalik pöörduda kohtusse.

III

20. Kaebajate omandiõigust (PS § 32 lg-d 1 ja 2) ei ole vaidlustatud haldustegevusega riivatud.

Kinnisasja omaniku omandiõigus ei ulatu selleni, et ta saaks nõuda naaberkinnistu kaitse alla võtmist

hoiualana. Miski ei viita sellele, et loodusobjektide kaitse alla võtmine peaks toimuma kaebajate kui

naaberkinnistute omanike omandiõiguse kaitsmise eesmärgil. Loodusobjektide kaitse alla võtmine

toimub üksnes avalikes huvides.

21. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et omandiõiguse ülemäärase riive korral on kaebajatel

kaitseala laiendamisest sõltumata võimalik vaidlustada näiteks vastavat tegevust reguleerivaid

planeeringuid, lube ja muid haldusakte, taotleda vältimis- ja heastamismeetmete rakendamist

keskkonnavastutuse seaduse alusel (§ 23) ning esitada hagisid tsiviilkorras. See, et kaitseala

laiendamise korral võiksid kaebajatel olla avaramad võimalused nt planeerimismenetluses enda

omandiõiguse või huvide kaitseks, ei loo hoiuala moodustamise ja kaebajate omandiõiguse vahel

piisavat seost.

IV

22. Käesolevas asjas vaidlustatud haldusotsused seonduvad otseselt keskkonnaküsimustega, olles

reguleeritud keskkonnaõiguse normidega. Kolleegiumi 28. veebruari 2007. a otsusest haldusasjas

nr 3-3-1-86-06 järeldub, et keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla

mitte üksnes subjektiivsete õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja muu puutumus vaidlustatava

haldusakti või toiminguga. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema

huvisid. Puutumus tähendab, et mõju isikule peab olema oluline ja reaalne. See välistab

keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (nn populaarkaebused), välja arvatud juhul, kui

seadus sellise õiguse otse ette näeb (p 16). Isikud saavad end kaitsta ka tegevuse eest, millega

õigusvastaselt mõjutatakse looduskeskkonda ja seeläbi kahjustatakse isiku tervist või varalisi õigusi

(Riigikohtu halduskolleegiumi 18. juuni 2010. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-101-09, p 13).

Kolleegium jääb viidatud seisukohtade juurde.

23. Kaebajad on seisukohal, et nad omavad isiklikku seost vaidlusaluse piirkonnaga, selle piirkonna

looduse kaitse on otseselt ka kaebajate huvides ning iga tegu ja otsus, mis aitab kaasa piirkonna

looduse kaitse vähendamisele, rikub kaebate õigusi. Kaebajad peavad oma huve rikkuvaks seda, et

maa-ala väljajätmine hoiualast toob kaasa elamute ehitamise.

Kaebajate seisukoha analüüsimiseks tuleb vaadelda vaidlustatud haldusotsuste eeldatavat mõju

kaebajate õigustele. Seejuures ei hinda kolleegium, kas vaidlusalune maatükk tuleb kaitse alla võtta

või mitte.

24. Kolleegium kaebajate käsitlusega ei nõustu. Kuna varasema Kadakaranna kinnistu läheduses

asuvad kaebajate kinnistud ja elamu, tuleb eeldada kaebajate seost piirkonnaga. See ei tähenda aga, et

igasugune keskkonda mõjutav tegevus tooks kaasa olulise mõju kaebajatele.

25. Algselt Euroopa Komisjonile esitamiseks kehtestatud nimekirjas oli Laidunina loodusala

pindalaks 87 ha. Käesolevas asjas on vaidlus seotud ca 3 ha kaitse alla võtmisega. See moodustab

vähem kui 3,5% algselt kavandatud hoiualast. Ka hoiuala mittelaiendamisel jääb märkimisväärne osa

kaebajate kinnistute ümbrusest kaitstuks.

Hoiuala laiendamata jätmine ei anna iseenesest alust ehitustegevuseks, maaparanduseks ega muuks

inimtegevuseks. Elamuid asub aga hoiuala lähiümbruses praegugi, sh kaebajate elamu. Täiendavate

tegevuste lubamisel tuleb keskkonnaaspekte vaidlustatud haldusotsustest hoolimata silmas pidada.

Laidunina hoiualaga juba hõlmatud loodusväärtustele ei saa hoiuala mittelaiendamine ebasoodsat

mõju avaldada, sest sõltumata sellest, kas endine Kadakaranna kinnistu kuulub ise hoiuala koosseisu,

tuleb sellel kavandatava tegevuse reguleerimisel välistada külgneva hoiuala kahjustamine või

tasandada tegevuse mõjusid hüvitusmeetmetega (KeHJS § 3 p 2; LKS § 701).

26. Neil asjaoludel ei saa kaebuste rahuldamata jätmise korral eeldada kaebajate elukeskkonna ega

heaolu olulist ega reaalset muutumist.

V

27. Kolleegium nõustub kohtutega, et PlanS § 26 lg 2 analoogia korras kohaldamiseks puudub

käesolevas asjas alus. Olgugi et nii PlanS § 26 lg 2 kui ka LKS § 8 lg 1 näevad ette üldsuse

kaasamise, ei näe looduskaitse seadus ette populaarkaebuse esitamise võimalust.

VI

28. Eeltoodust tulenevalt ei anna Eesti õigus käesolevas asjas kaebajatele kohtusse pöördumise

õigust. Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas siseriiklikud kaebeõiguse piirangud looduskaitse

küsimustes on kooskõlas EL õigusega. Selleks tuleb vastata küsimusele, kas EL õigus nõuab, et

loodusobjekti kaitse alla võtmise küsimuses peab saama kohtusse pöörduda igaüks.

29. EL õigus ei näe ette üldist populaarkaebust, mis annaks igaühele kohtus kaitstava õiguse nõuda

liikmesriikide poolt direktiivide nõuetekohast elluviimist ja avalike huvide kaitset. See kehtib

põhimõtteliselt ka EL keskkonnaõiguse puhul.

Looduskaitseseadus võtab küll üle Euroopa Liidu elupaikade direktiivi, kuid selles direktiivis ei

pöörata keskkonnaväärtuste kaitse alla võtmise argumendina eraldi tähelepanu inimese heaolule.

Erinevalt nt direktiividest vee ja välisõhu kvaliteedi kohta (80/68/EMÜ, 80/779/EMÜ jt), puuduvad

elupaikade direktiivis viited üksikisikute huvide kaitsmise vajadusele. Kolleegiumi hinnangul

järeldub sellest, et elupaikade direktiiv ei anna igaühele kohtulikult kaitstavat õigust seoses

erahuvidega.

30. Küsimus, kas kaebajad peaksid saama kohtusse pöörduda avaliku huvi kaitseks, tuleb lahendada

Århusi konventsiooni silmas pidades. See konventsioon on Eestis ratifitseeritud (RT II 2001, 18, 89),

samuti on selle heaks kiitnud Euroopa Ühendus (Nõukogu 17. veebruari 2005. a otsus nr 2005/370).

Seega tuleks siseriiklikud kaebeõiguse normid jätta kohaldamata, kui need oleksid konventsiooniga

vastuolus (PS § 123 lg 2, PSTS § 2, ELL art 4 lg 3).

31. Isikute juurdepääsu õigusemõistmisele keskkonnaasjades reguleerib konventsiooni art 9. Selle

lõige 1 sätestab informatsiooniliste õiguste kohtuliku kaitse ning lõige 2 juurdepääsu

õigusemõistmisele konventsiooni art-s 6 käsitletud olulise keskkonnamõjuga kavade ja projektidega

seoses. Käesolevas asjas need lõiked kohaldamisele ei kuulu. Århusi konventsiooni art 9 lg-s 3

sätestatakse, et lisaks sama artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud menetlustele ning piiramata lõigetes 1 ja 2

nimetatud menetluste kohaldamist, tagab konventsiooniosaline siseriiklike õigusaktide nõuetele

vastavale üldsuse esindajale, juhul kui need nõuded on sätestatud, juurdepääsu kohtulikule või

haldusmenetlusele, et vaidlustada eraõigusliku isiku või avaliku võimu organi tegevus või

tegevusetus, mis on vastuolus siseriiklike keskkonnaõigusnormidega.

Århusi konventsiooni art 2 lg-st 4 nähtuvalt võib üldsuse esindajaks olla ka üks või mitu füüsilist

isikut. LKS § 8 lg-d 3-5 on käsitatavad konventsiooni kõnealuses sättes mainitud siseriiklike

keskkonnaõigusnormidena.

32. Euroopa Kohtu 8. märtsi 2011. a otsuses asjas nr C-240/09: Lesoochranárske zoskupenie VLK

leitakse, et siseriiklikku menetlusõigust, milles sätestatakse tingimused haldus- või kohtuliku kaebuse

esitamiseks, tuleb tõlgendada nii palju kui võimalik nii kooskõlas Århusi konventsiooni art 9 lg-ga 3

kui ka nende õiguste tõhusa kohtuliku kaitse eesmärkidega, mis on liidu õigusega antud selleks, et

võimaldada keskkonnakaitseorganisatsioonidel vaidlustada haldusmenetluses tehtud otsus, mis on

vastuolus liidu keskkonnaõigusega (otsuse resolutiivosa). Ühtlasi järeldub viidatud otsusest, et

keskkonnaühendustele võivad elupaikade direktiivist tuleneda kohtulikult kaitstavad õigused (p 47).

33. Asjas nr C-240/09 märgitud keskkonnaühenduste õigusi, sh elupaikade direktiivist koostoimes

Århusi konventsiooni art 9 lg-ga 3 tulenevaid õigusi ei saa omistada füüsilistele isikutele. Århusi

konventsiooni art 9 lg-l 3 puudub nii Eesti kui liidu õiguses vahetu õigusmõju (liidu õiguse kohta

otsus asjas nr C-240/09, p 52). Århusi konventsiooni art 9 lg 3 rõhutab selgelt osalisriigi

otsustusruumi üldsuse kaebeõigusega esindajate ringi määratlemisel. See säte ega sama

konventsiooni art 2 lg 4 ei kohusta andma igat liiki keskkonnaasjades kaebeõigust lisaks

keskkonnaühendustele ka kõigile füüsilistele isikutele.

Keskkonnaorganisatsioonide puhul tuleb nende huvi lugeda põhjendatuks ning eeldada neil

keskkonnaalaste õiguste olemasolu (Århusi konventsiooni art 9 lg 2 teise lõigu teine ja kolmas lause).

Füüsilistele isikutele see ei laiene. Nende puhul võib liikmesriik piirata juurdepääsu

õigusemõistmisele, lähtudes täiendavatest kriteeriumidest, ning seda ka elupaikade direktiivi

kontekstis (otsus asjas nr C-115/09, p-d 45-49). Selliseks kriteeriumiks võib olla ka Eesti

kohtupraktikas rakendatav otsese ja reaalse puutumuse nõue.

34. Eelnevast lähtudes leiab kolleegium, et kaebajate kohtusse pöördumise õigust ei ole käesolevas

asjas võimalik põhjendada EL õiguse ega Århusi konventsiooniga.

VII

35. Kokkuvõtteks asub kolleegium seisukohale, et kaebajatel puudus käesolevas asjas õigus kohtusse

pöördumiseks ning kohtud on lõpptulemusena kaebuse õigesti rahuldamata jätnud. Seetõttu puudub

kassatsioonkaebuse lahendamisel vajadus peatuda haldusasjas esitatud kõigil argumentidel.

Kassatsioonkaebus jäetakse rahuldamata.

36. Kaebajad lisasid 21. novembril 2011 Riigikohtule esitatud avaldusele dokumendid Euroopa

Komisjonis toimuva menetluse kohta (neljal lehel). Alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 229 lg 1 esimese lause kohaselt kontrollib Riigikohus,

kas ringkonnakohus on otsuses õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning järginud otsuse

tegemisel menetlusõiguse norme. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt arvestatakse

kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme

kohtu otsustega, ning asjaolusid, mis on esitatud ringkonnakohtupoolse menetlusõiguse normi olulise

rikkumise kohta esitatud väite põhjendamiseks. Seega ei tuvasta Riigikohus kaebuse aluseks olevaid

faktilisi asjaolusid. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et esitatud dokumentidel ei

kassatsioonimenetluses tähtsust ning need tuleb HKMS § 62 lg-te 2 ja 3 alusel tagastada.

37. Kassatsiooniastmes oli Solar Invest OÜ menetluskuluks õigusabi eest tasutud 293,76 eurot.

Õigusabikulu kandmine on tõendatud ja kolleegiumi hinnangul põhjendatud. HKMS § 108 lg-te 1

ja 8 alusel tuleb õigusabikulu kaebajatelt välja mõista. Viiest kaebajast igaühel tuleb kolmandale

isikule tasuda 1/5 õigusabikulust, st 58,75 eurot.

Kautsjonid tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4 kolmas lause). Muude menetluskulude

kohta ei ole menetlusosalised Riigikohtule kuludokumente esitanud.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann