3-2-1-144-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-144-11

Määruse kuupäev

Tartu, 10. jaanuar 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

A & M Invest OÜ pankrotimenetluses häälte arvu

määramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-10-59818

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ REHVIEXPRESS määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlgnik A & M Invest OÜ (pankrotis, registrikood 10916243)

Võlausaldaja OÜ REHVIEXPRESS (registrikood 10618422),

esindaja vandeadvokaat Kaupo Lepasepp

Võlausaldaja OSAÜHING CALISTO CONSULT (registrikood

10452849)

Võlausaldaja OÜ Plinker (registrikood 11628411)

Võlausaldaja OÜ NOKTETT (registrikood 10304729)

Võlausaldaja REGIONAAL KAUBANDUS OÜ (registrikood

10811544)

Asja läbivaatamise kuupäev

12. detsember 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-10-59818 Harju Maakohtu 2. märtsi 2011. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 28. juuni 2011. a määrus ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroo SORAINEN AS-le 13. juulil 2011 määruskaebuselt tasutud

kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 28. jaanuari 2011. a määrusega kuulutati välja A & M Invest OÜ (võlgnik)

pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Oliver Ennok.

2. 16. veebruaril 2011 toimunud võlgniku võlausaldajate esimesel üldkoosolekul vaidlustasid

võlausaldajad OSAÜHING CALISTO CONSULT ja OÜ Plinker pankrotihalduri poolt võlausaldajale

OÜ REHVIEXPRESS (võlausaldaja) antud häälte arvu (56 häält). Kohtu nõudel esitasid nimetatud

kaks esimest võlausaldajat Harju Maakohtule kirjalikud vastuväited 21. veebruariks 2011.

3. Harju Maakohus jättis 2. märtsi 2011. a määrusega kinnitamata võlausaldajale määratud hääled.

Määruse kohaselt ei saa võlausaldajale antud hääli kinnitada, kuna võlausaldaja nimel on avalduse

esitanud isik, kellel pole kehtivat volitust. Volituse esindada võlausaldajat on andnud võlausaldaja

väidetav enamusosanik, kellel aga seaduse järgi pole õigust võlausaldajat esindada, mistõttu pole tal

ka õigust edasivolitust anda. Volituseta isiku esitatud avaldust ei saa pidada võlausaldaja

tahteavalduseks.

Muudes vastuväidetes on esile toodud asjaolud, mis kuuluvad nõuete kaitsmise menetlusse ning on

vajaduse korral vaieldavad eraldi menetlustes. Need vastuväited on seotud sellega, kas võlausaldaja

nõue on põhjendatud või mitte ja kas nõutavad summad on käsunduslepingute alusel võlausaldaja

huvides võlgnikule üle kantud või on nõutavad summad mingi teise tehingu või toiminguga

võlausaldajale tagasi makstud.

4. Võlausaldaja nimel esitatud määruskaebuses paluti maakohtu määrus tühistada osas, millega kohus

jättis kinnitamata võlausaldajale antud hääled, ja teha uus määrus, millega kinnitada võlausaldaja

häälte arvuks võlgniku pankrotimenetluses 56 häält.

5. Võlgnik palus jätta maakohtu määruse muutmata, kuna võlausaldajal pole esindusõiguslikku isikut

ja võlgnikul ei ole kohustusi võlausaldaja ees. Võlausaldajad OSAÜHING CALISTO CONSULT ja

OÜ Plinker ühinesid võlgniku seisukohaga määruskaebuse kohta.

6. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. juuni 2011. a määrusega määruskaebuse läbi vaatamata.

Määruse põhjenduste järgi tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 659 ja § 637 lg 1 p-st 4

tulenevalt jätta määruskaebus läbi vaatamata, sest määruskaebuse esitas kaebaja nimel isik, kes ei ole

oma esindusõigust usutavaks muutnud. Esindusõigust peab kohus kontrollima ametiülesandest

tulenevalt. Praegusel juhul esitas võlausaldaja nimel määruskaebuse advokaat, kelle esindusõigust

küll eeldatakse, kuid selles asjas esinevad asjaolud, mis nimetatud eeldusest lähtumise välistavad.

Tsiviilasja materjalidest nähtub, et määruskaebuse esitanud advokaati volitas võlausaldaja nimel

kaebust esitama R. Mererand, kes viitab, et tema õigus võlausaldaja nimel tegutseda tuleneb

võlausaldaja 16. veebruari 2011. a hääletusprotokollist (II kd lk 25 jj). Ringkonnakohtu hinnangul ei

tulene R. Mereranna esindusõigus osanike hääletusprotokollist ega ka muudest asjaoludest ning

seetõttu ei saa järeldada, et võlausaldaja oleks kaebuse esitanud advokaati volitanud määruskaebust

esitama. Kuivõrd praeguse tsiviilasja materjalide alusel saab järeldada, et advokaat A. Kattelil ei ole

võlausaldaja esindusõigust, oleks maakohus pidanud jätma määruskaebuse läbi vaatamata.

Käesoleva määruskaebuse läbi vaatamata jätmise eelduste hindamisel on oluline tuvastada, kas

advokaat A. Kattelil oli määruskaebuse esitaja (võlausaldaja) esindusõigus. Sellele küsimusele tuleb

vastata eitavalt. R. Mererand ei saanud võlausaldajat esindada, mistõttu ei saanud ta ka volitada

advokaat Kattelit esindama määruskaebuse esitajat. R. Mereranna õigus esindada võlausaldajat ei

saanud tuleneda võlausaldaja 16. veebruari 2011. a hääletusprotokollist. Eeldades, et viidatud

protokoll on õige ning osanike koosolekut kokku kutsumata aset leidnud otsuse vastuvõtmisel järgiti

kõiki seaduses sätestatud nõudeid (viimati nimetatule vaidleb A. Mägi vastu), ei saa järeldada, et

võlausaldaja osanikud oleksid võtnud vastu otsuse, mis annaks R. Mererannale võlausaldaja

esindamise õiguse. Võlausaldaja põhikirja kohaselt võetakse otsus vastu 7/10-lise häälteenamusega.

Kuigi äriseadustiku (ÄS) § 177 lg 1 esimeses lauses sätestatud otsuste vastuvõtmisel ei saa A. Mägi

hääletada ja ÄS § 177 lg 1 teisest lausest tulenevalt ei arvestata nimetatud otsuste vastuvõtmisel

hääletamisõiguseta osaniku hääli kvoorumi hindamisel, ei välista ÄS § 177 lg 1 esimene lause

A. Mägi õigust osaleda selle otsuse tegemisel, millega antakse praeguses tsiviilasjas määruskaebuse

esitamiseks esindusõigus. ÄS § 177 lg 1 esimese lause kohaselt ei või osanik hääletada, kui

otsustatakse osaniku kohustusest või vastutusest vabastamist või osaniku ja osaühingu vahel tehingu

tegemist või osaniku ja osaühingu vahel õigusvaidluse pidamist ning selles tehingus või

õigusvaidluses esindaja määramist või küsimusi, mis puudutavad selle kontrollimist või hindamist,

milline on osaniku või tema esindaja tegevus juhatuse või nõukogu liikmena. Viidatud otsusega

otsustati aga lisaks osanik A. Mägi vastu nõude esitamisele ka võlgniku vastu nõude esitamine ja

määrati selle isiku vastu nõude esitamiseks võlausaldaja esindaja. Kui ÄS § 177 lg 1 välistab A. Mägi

kui osaniku hääleõiguse võlausaldaja ja A. Mägi vaheliste õigusvaidluste pidamise ja sellistes

vaidluses esindaja määramise otsustamisel, siis võlgniku ja võlausaldaja vahelistes vaidlustes nõude

esitamise ja viidatud nõuete esitamiseks võlausaldaja esindaja määramise otsustamisel ei ole A. Mägi

hääleõigust piiratud ning ÄS § 177 lg 1 teine lause ei piira selliste otsuste vastuvõtmisel ka

kvoorumit. Isegi siis, kui võlgniku ainuosanikuks on A. Mägi, ei saa võlausaldaja osanikku A. Mägi

samastada võlgnikuga. A. Mägi ja võlgnik on kaks eri isikut. Võlgnik ei ole võlausaldaja osanik ning

võlgniku vastu nõude esitamise ja selles õigusvaidluses võlausaldaja esindaja määramise otsustamisel

oli A. Mägil hääleõigus. ÄS § 173 lg 2 teisest lausest tulenevalt tuleb lugeda, et A. Mägi hääletas

otsuse vastu. Kuivõrd 16. veebruari 2011. a protokollist saab selgelt järeldada, et otsuse vastuvõtmise

eelduseks olevaid hääli ei antud ning seetõttu otsust vastu ei võetud, ei kontrolli kohus A. Mägi

esitatud vastuväiteid, mis puudutasid seda, et otsus võeti vastu otsuse vastuvõtmise korda rikkudes

ning on seetõttu tühine.

Advokaat A. Kattelil ega R. Mererannal ei ole võlausaldaja esindamise õigust ka muudest asjaoludest

tulenevalt. Viidatud isikute esindusõigus ei tulene pankrotiseaduse (PankrS) §-st 82 ega ka ühegi teise

pankrotiseaduse sätte mõttest. Vastupidi, PankrS § 94 lg-st 2 tuleneb selgesti, et nõude

pankrotimenetluses, millest tulenevalt hääli määratakse, saab esitada üksnes võlausaldaja suhtes

esindusõigust omav isik. Seega ei piisa nõude materiaalõiguslikust olemasolust võlausaldaja esindajal

esindusõiguse tekkimiseks. See, kas võlausaldaja oma nõude pankrotimenetluses esitab, on

võlausaldaja otsustada ning hääli saab määrata üksnes sellisele võlausaldajale, kes on

pankrotimenetluses nõude esitanud. ÄS § 168 lg 1 p 10 ja § 177 lg 1 esimene lause ei laiene

osanikuga või juhatuse liikmega samaväärset huvi omavate isikute suhtes. Kuigi tehingud ja

toimingud, mis võivad osaühingule raha sisse tuua, võivad olla osaühingule kasulikud, ei näe ükski

seadusesäte ette, et üks osanik, eeldusel, et tal ei ole seaduse või põhikirjaga nõutavat häälteenamust

saaks otsustada volituse andmist või omada osaühingu esindusõigust. Osaühingu esindamise õigus

saab olla üksnes sellel isikul, kelle puhul on esindusõiguse tekkimise eeldused täidetud. Esindusõigus

ei saa tekkida ka käsundita asjaajamisest tulenevalt, sest võlaõigusseaduse § 1018 jj ei loo praegusel

juhul esindusõigust. Pankrotimenetluses kaitseb pankrotihaldur kõikide nende võlausaldajate huve,

keda seaduse kohaselt saab pidada pankrotivõlausaldajateks, st nende huve, kes on esitanud

pankrotimenetluses nõude seaduses sätestatud korras.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Võlausaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ja

saata asi uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule.

Võlausaldaja arvates pidanuks ringkonnakohus TsMS § 219 lg 1 alusel määrama talle esindaja,

vastasel korral saavad tema olulised huvid kahjustatud.

Ringkonnakohus on valesti hinnanud võlausaldaja põhikirja. Vajalik ei olnud 7/10 häälteenamus.

16. veebruari 2011. a otsus on vastu võetud osanike koosolekut kokku kutsumata. Sel juhul tuleb

põhikirja järgi lähtuda seaduse nõuetest. ÄS § 173 ja § 174 lg 2 järgi oli nõutav häälteenamus

(2/3 osa omanik R. Mererand oli otsuse poolt ja 1/3 osa omanik A. Mägi vastu) olemas.

Ringkonnakohus on kitsendavalt tõlgendanud ÄS § 177 lg-t 1. Hääletuskeeldu tuleks laiendada ka

olukorrale, mil on tegu seotud isikutega (A. Mägi on võlgniku ainuosanik). ÄS § 177 lg 1 eesmärk on

tõkestada osaühinguga huvide konfliktis oleva osaniku poolt osaühingu tegevuse mõjutamist.

9. Määruskaebusele vastuseid esitatud ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud ning maa- ja ringkonnakohtu määrus

tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada. Asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Kolleegium analüüsib kõigepealt määruskaebuse väidet, et ringkonnakohus tõlgendas ÄS § 177

lg-t 1 kitsendavalt.

Ringkonnakohus leidis, et ÄS § 177 lg 1 ei piira võlgniku ja võlausaldaja vahelistes vaidlustes nõude

esitamise ja nõude esitamiseks võlausaldaja esindaja määramise otsustamisel A. Mägi kui võlgniku

ainuosaniku esindusõigust. Võlgniku ainuosanikku ei saa samastada võlgnikuga, tegemist on kahe

eraldiseisva isikuga.

12. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et ÄS § 177 lg 1 ei piira taolisel juhul osaniku

hääletamisõigust.

ÄS § 177 lg 1 esimese lause kohaselt ei või osanik hääletada, kui otsustatakse mh osaniku ja

osaühingu vahel tehingu tegemist või osanikuga õigusvaidluse pidamist ning selles tehingus või

õigusvaidluses osaühingu esindaja määramist. ÄS § 177 lg 1 teise lause järgi esindatuse määramisel

selle osaniku hääli ei arvestata.

Kolleegium märgib kõigepealt, et kuigi ÄS § 168 lg 1 kataloogis osanike pädevuse kohta ei ole

selgesõnaliselt sätestatud, et osanike pädevusse kuuluks ka selle otsustamine, kas teha osanikuga

tehing või pidada temaga õigusvaidlusi, võimaldab ÄS § 168 lg 1 p 12 osanikel otsustada ka muid

seadusega või põhikirjaga osanike pädevusse antud küsimusi. ÄS § 177 lg 1 järgi on osanike

pädevuses ka nimetatud küsimuste otsustamine.

13. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et A. Mägi ja võlgnik on juriidilises mõttes eraldiseisvad

isikud. Siiski on äriühinguõiguse üks põhimõte see, et osanikud peavad lähtuma osaühingut

puudutavate otsuste tegemisel eelkõige osaühingu huvidest, mitte enda isiklikest huvidest või mõne

enda kontrollitava äriühingu huvidest.

Praegusel juhul kuulub A. Mägile 100% võlgniku osalusest. 100% osalus osaühingus annab

ainuosanikule selle osaühingu tegevuse üle äriseadustiku järgi täieliku kontorolli. Sellisel juhul

tekivad osanikul tema kontrolli all oleva äriühingu vastu nõude esitamise otsustamisel majanduslikud

huvid, mis üldjuhul vastanduvad osaühingu huvidele. Seetõttu tuleb ÄS § 177 lg 1 tõlgendada

niimoodi, et osanik ei või hääletada ka siis, kui otsustatakse, kas pidada tema ainuosalusega

äriühinguga õigusvaidlust ja määrata selles õigusvaidluses esindaja. Majanduslike huvide konflikti

tuleb sellisel juhul eeldada.

Seega võlausaldaja 16. veebruari 2011. a üldkoosolekul ei võinud A. Mägi osaleda selle otsustamisel,

kas esitada nõue võlgniku vastu ja määrata selle nõude esitamisel võlausaldaja esindajaks

R. Mererand. Kuna R. Mererand oli äriregistri andmete kohaselt 16. veebruari 2011. a seisuga

võlausaldaja 2/3 osalusega enamusosanik ja tema hääletas nõude esitamise poolt, on otsus nõutava

häälteenamusega vastu võetud. A. Mägi vastuhäält ÄS § 177 lg 1 teise lause järgi ei arvestata.

14. Määruse p-s 13 esitatud põhjustel on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et võlausaldajal ei olnud

õigust esitada maakohtu määruse peale määruskaebust. Õigusvaidluse pidamine hõlmab seaduse

eesmärgi kohaselt mh ka määruskaebuste esitamise õiguse õigusvaidluse käigus. Kuna ekslik on ka

maakohtu seisukoht, et võlausaldajal ei olnud nõuetekohast volitust esitada nõue võlgniku

pankrotimenetluses, tuleb tühistada ka maakohtu määrus. Asi tuleb saata maakohtule tagasi.

Kolleegium märgib häälte arvu määramise kohta pankrotimenetluses veel järgmist. PankrS § 82 lg 3

kohaselt määrab kuni nõuete kaitsmiseni iga võlausaldaja häälte arvu pankrotihaldur tema käsutuses

olevate dokumentide alusel. PankrS § 82 lg-d 4 ja 5 näevad vaidluste tekkimise korral ette, et häälte

arvu kinnitab kohtunik ning et selle määruse peale saab esitada määruskaebuse.

Kolleegium on seisukohal, et häälte arvu määramise menetluses ei saa lahendada vaidlusi, mis oma

sisult kuuluvad nõuete kaitsmise menetlusse. Vastasel korral tekiks võimalus vaidlustada sama

küsimust kaks korda, mis venitaks pankrotimenetlust oluliselt. Näiteks ei saa häälte arvu määramisel

üldjuhul lahendada vaidlust, kas esitatud nõue on aegunud. Kuna seadusandja on siiski näinud ette

õiguse esitada häälte arvu kinnitamise määruse peale määruskaebus, siis eelduslikult on

määruskaebusega vaidlustatavad kohtu formaalsed eksimused (nt kinnitab ekslikult nõutust suurema

või väiksema häälte arvu), vahepeal aset leidnud õigusmuudatused (nt on tühistatud nõude aluseks

olnud dokument, nt haldusakt) ja kohtu diskretsioonist lähtuvad seisukohad esitatud nõude õigusliku

põhistatuse kohta. Seega võib häälte arvu määramise menetluses eelduslikult välistada üksnes sellised

nõuded, mida nende õiguslikust põhistatusest lähtudes ilmselgelt rahuldada ei saaks.

15. Kolleegium ei võta seisukohta määruskaebuse väite kohta, et võlausaldaja põhikirja kohaselt ei

olnud vajalik 7/10 häälteenamus, kuna 16. veebruari 2001. a osanike otsus on vastu võetud osanike

koosolekut kokku kutsumata ja sel juhul tuleb põhikirja järgi lähtuda seaduse nõuetest.

Ringkonnakohus ei ole seda väidet põhjalikult käsitlenud (maakohtu määruse peale esitatud

määruskaebuses ei olnud võlausaldaja seda väidet selgelt välja toonud) ja see eeldaks poolte tahte

tuvastamist ehk asjaolude tuvastamist, millist pädevust Riigikohtul ei ole.

Kolleegium viitab siinkohal 27. oktoobril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11 tehtud määruse p-le 27,

milles leiti, et vähemalt üldjuhul ei tohiks hääletamise viis oluliselt mõjutada hääletustulemust.

Tagada tuleks, et osaühingu juhatus või osanik ei saaks hääletusprotseduuri kuritarvitades saavutada

endale meelepärast otsust.

16. Kolleegium ei nõustu, et kohtud pidanuksid võlausaldajale määrama esindaja TsMS § 219 lg 1

alusel. Äriühingu juhtimist puudutavad ja osalusest tekkivad vaidlused tuleb lahendada eelkõige

äriühinguid reguleerivate sätete järgi. Selle kohta on andnud juhiseid ka Riigikohus oma eespool

viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11 tehtud määruse p-s 34: "Kolleegium möönab, et kõikvõimalikud

erinevad vaidlused avaldaja osanike vahel avaldaja juhtimise korraldamise üle võivad lisaks

kuhjuvatele menetluskuludele pärssida avaldaja juhtimist, menetlustes osalemist (mh esinduse ja

kättetoimetamise küsimuste tõttu) ja viia kahju tekkimiseni nii avaldajale kui ka osanikele ning

ÄS § 59 lg 6 alusel koguni avaldaja sundlõpetamiseni. Selle vältimiseks on osanikul võimalik

taotleda ÄS § 184 lg 6 alusel kohtu järelevalvele (vt TsMS § 4772) alluva ajutise juhatuse liikme

määramist TsMS §-des 602-605 sätestatud korras (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-06,

p 15). Ajutise juhatuse liikme võib kohus määrata avaldajale ka hagi tagamise korras (vt Riigikohtu

25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10, p 11)."

17. Kolleegium märgib, et kuna osanikuga õigusvaidluse pidamise otsustamine on äriseadustikuga

antud osanike pädevusse, ei ole praeguses asjas tähtsust sellel, et 25. novembril 2011 on äriregistrisse

võlausaldaja juhatuse liikmetena kantud R. Mererand ja A. Solvak. Juhatuse pädevuses ei ole

otsustada osanikuga õigusvaidluse pidamine ja selles vaidluses esindaja määramine. Samal põhjusel

jätab kolleegium tähelepanuta ka võlausaldaja 12. detsembri 2011. a teate Riigikohtule, et

võlausaldaja kiidab heaks võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse ja seoses selle

nõudeavaldusega kõikides kohtuastmetes advokaatide tehtud menetlustoimingud.

Samuti pole vaja rahuldada võlausaldaja 29. septembri 2011. a taotlust peatada menetlus kuni

tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11 lahendi tegemiseni. Nimetatud tsiviilasjas on määrus tehtud 27. oktoobril

2011.

18. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

19. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

hageja määruskaebuselt tasutud kautsjon.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve