3-2-1-129-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-129-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. jaanuar 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Rushford Enterprises hagi OÜ Oslo Eesti ja

OÜ Ruutmeeter Eesti vastu põhivõla ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-58258

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Oslo Eesti OÜ (likvideerimisel) ja OÜ Ruutmeeter Eesti

kassatsioonkaebused

Tsiviilasja hind Riigikohtus

862 614 eurot 3 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Rushford Enterprises (registrikood 11252880),

esindajad vandeadvokaat Ants Mailend;

Kostja Oslo Eesti OÜ (registrikood 10642857);

Kostja OÜ Ruutmeeter Eesti (registrikood 11542359), esindaja

vandeadvokaat Pirkka-Marja Põldvere.

Asja läbivaatamise kuupäev

28. november 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-58258 osas,

millega tühistati Harju Maakohtu 21. jaanuari 2011. a otsus ja tehti uus otsus, millega rahuldati

osaliselt Osaühingu Rushford Enterprises hagi OÜ Ruutmeeter Eesti vastu.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Jätta ülejäänud osas Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-

58258 muutmata.

4. Lugeda kohtuotsuse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada osaliselt Osaühingu Rushford Enterprises hagi Oslo Eesti OÜ vastu.

4.2. Välja mõista Oslo Eesti OÜ-lt Osaühingu Rushford Enterprises kasuks põhivõlg

447 381 eurot ja 53 senti ning viivis 191 541 eurot ja 73 senti.

4.3. Jätta läbi vaatamata Osaühingu Rushford Enterprises hagi OÜ Ceramfloor (pankrotis)

vastu põhivõla 447 381 euro ja 54 sendi ja viiviste nõudes.

4.4. Tagastada Osaühingule Rushford Enterprises apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust

10 539 eurot ja 63 senti.

5. Rahuldada OÜ Ruutmeeter kassatsioonkaebus osaliselt.

6. Jätta Oslo Eesti OÜ (likvideerimisel) kassatsioonkaebus rahuldamata.

7. Tagastada OÜ-le Ruutmeeter Eesti kassatsioonkaebuselt 30. juunil 2011 tasutud kautsjon

1300 (tuhat kolmsada) eurot.

8. Jätta Osaühingu Rushford Enterprises, Oslo Eesti OÜ (likvideerimisel) ja OÜ Ruutmeeter

kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulude jaotus Tallinna Ringkonnakohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Rushford Enterprises (hageja) esitas 9. novembril 2009 Harju Maakohtule hagi OÜ Oslo

Eesti (kostja I), OÜ Highrose (kostja II), OÜ Ceramfloor (kostja III) vastu põhivõla ja viivise

saamiseks. 4. oktoobril 2010 kaasati menetlusse OÜ Ruutmeeter Eesti (kostja IV).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid KR Kaubanduse AS (pankrotis) (edaspidi müüja) ja kostja I

29. jaanuaril 2007 müügilepingu KR Kinnisvara OÜ osa võõrandamiseks kostjale I (edaspidi

müügileping). Müügilepingu kohaselt oli võõrandatava osa müügihinnaks 10 000 000 krooni, mille

kostja I kohustus müüjale tasuma hiljemalt 28. veebruaril 2008. Müüja ja kostja III sõlmisid

30. jaanuaril 2007 käenduslepingu, mille järgi kohustus kostja III käendajana vastutama

müügilepingust tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise eest. 31. jaanuaril 2007 sõlmisid

müüja ja hageja nõude loovutamise lepingu, millega müüja loovutas hagejale ostuhinna tasumise

nõude 10 000 000 krooni. 30. jaanuaril 2007 sõlmisid hageja ja kostja IV aktsiate müügilepingu,

mille järgi müüs hageja kostjale IV 1624 müüja aktsiat (edaspidi aktsiate müügileping).

20. novembril 2007 taganes hageja aktsiate müügilepingust. 13. veebruaril 2008 esitas kostja IV

hagejale aktsiate müügilepingust taganemise avalduse. 28. veebruaril 2008 teavitas kostja IV hagejat,

et ta oli loovutanud kostjale I aktsiate müügilepingust taganemise tõttu tekkinud müügihinna

tagastamise nõudest 10 000 000 krooni saamise nõude.

28. veebruaril 2008 esitas kostja I hagejale tasaarvestuse avalduse. 23. aprillil 2008 teatas hageja

kostjale I, et tasaarvestusel pole materiaalõiguslikku alust ning see on kehtetu. Ühtlasi nõudis hageja

kostjalt I võlgnetava kohustuse, s.o põhivõla 10 000 000 krooni ning viivise tasumist. Kostja I ei ole

oma kohustusi täitnud. 27. augustil 2009 sõlmisid müüja ja hageja lepingu, mille järgi loovutas müüja

oma põhinõudest kostja I vastu 3 000 000 suuruse osa hagejale.

30. jaanuaril 2007 sõlmisid müüja ja kostja III käenduslepingu (edaspidi käendusleping), mille järgi

kostja III kohustus käendajana vastutama müügilepingust tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase

täitmise eest. Müügilepingust tuleneva nõude loovutamisega läksid hagejale üle ka kostjaga III

sõlmitud käenduslepingust tulenevad õigused ja nõuded. Kostja III ei ole solidaarvõlgnikuna raha

maksmise kohustust täitnud.

Kostja II vastutab koos kostjatega I ja III müügilepingu täitmise eest solidaarvõlgnikuna, kuna

11. augustil 2009 kinnitati äriregistri kandega kostja I eraldumise teel jagunemine, millega kostja II

omandas omandava ühinguna osa kostja I varast. Kohtumenetluse jooksul ühinesid kostja I ja

kostja II. Kostja II ei ole enam iseseisev äriühing. Kostja IV vastutab koos kostjatega I ja II

solidaarvõlgnikuna, kuna kostja III andis oma ettevõtte üle kostjale IV.

Hageja palus mõista kostjatelt I, III ja IV solidaarselt välja põhivõla 7 000 000 krooni. Müügilepingu

p 4.2 kohaselt kohustus kostja I ostuhinna tasumise kohustuse täitmisega viivitamisel tasuma päevas

viivist 0,15 % tasumata summast. Hageja on arvestanud 28. oktoobri 2009. a seisuga viivist

8 841 000 krooni, kuid palus mõista kostjatelt välja viivise 7 000 000 krooni. Hageja tasaarvestas

pärast hagi esitamist hagi esemeks olevast viivisenõudest 503 023 krooni 11 senti, kuna

menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tsiviilasjas nr 2-07-41185 mõistis kohus hagejalt

kostja IV kasuks välja menetluskulude katteks 503 023 krooni 11 senti. Hageja palus mõista kostjatelt

välja viivise 6 496 976 krooni 89 senti.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Nad leidisid, et hagejal tekkis küll müügilepingust tulenev

10 000 000 krooni suurune nõue, kuid kostja I omandas kostjalt IV nõude loovutamisega hageja vastu

rohkem kui 10 000 000 krooni suuruse nõude ning tasaarvestas samal päeval 10 000 000 krooni

suuruse nõude hageja nõudega.

Jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-07-41185 on tuvastatud, et kostjal IV oli õigus taganeda

aktsiate müügilepingust. Kostjal IV tekkis taganemise hetkest, st alates 13. veebruarist 2008 õigus

nõuda aktsiate müügilepingu sõlmimisel hagejale tasutud 16 500 000 krooni tagastamist. Hagejal

tekkis alates aktsiate müügilepingust taganemise hetkest õigus saada tagasi müüja aktsiad. Kuigi

kostja IV on hagejale aktsiaid korduvalt pakkunud, ei ole hageja ilmutanud huvi aktsiate omandi

saamise vastu. Hageja on vastuvõtuviivituses. Kostja IV nõue hageja vastu 16 500 000 krooni

saamiseks (millest 10 000 000 krooni on tasaarvestatud hageja nõudega) on sissenõutav.

Hageja pole esitanud põhjendatud vastuväiteid kostja I nõudele. Põhimõtteliselt nõustuvad kostjad, et

kui hagejal oleks kostja I vastu kehtiv nõue, siis vastutaks kostja IV käendajana nõude täitmise eest

lepingu alusel ning kostja II seaduse alusel. Kuna hageja nõue kostja I vastu on tasaarvestuse tõttu

lõppenud, siis on lõppenud ka hageja nõuded teiste kostjate vastu. Kuna põhinõue on kostja I

tasaarvestusavalduse tegemisega lõppenud, on samal kuupäeval lõppenud ka hageja väidetav

viivisenõue. Viivisenõue on lõppenud ka sellepärast, et hageja ei ole esitanud oma nõuet pikema aja

vältel. Hageja viivisenõue on ebamõistlikult suur. Kostjad palusid viivisenõude põhjendatuks

lugemisel vähendada viivist 500 000 kroonini.

3. Harju Maakohus jättis 21. jaanuari 2011. a otsusega hagi kostja I ja kostja IV vastu rahuldamata,

hagi kostja III vastu läbi vaatamata ning menetluskulud hageja kanda. Kuna hagis märgitud kostja II

enam iseseisva äriühinguna ei eksisteeri, luges maakohus hagis märgitud kostja I ja kostja II üheks

kostjaks.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaieldakse selle üle, kelle aktsiate müügilepingust taganemise

avaldus tõi kaasa taganemise õiguslikud tagajärjed. Harju maakohtu 11. juuni 2008. a kohtuotsusest

tsiviilasjas nr 2-07-41185 nähtub, et maakohus tuvastas, et hageja 20. novembri 2007. a taganemine

aktsiate müügilepingust ei ole kehtiv, kuna täitmata on lepingust taganemise materiaalsed eeldused.

Selles tsiviilasjas oli hagi ese teine, mistõttu ei saa kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 457 lg-t 1. TsMS § 272 lg-te 1 ja 2 kohaselt on dokumentaalseks tõendiks ka kohtulahend

teises kohtuasjas. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et tema taganemisavaldus on kehtiv. Seega on

tõendatud, et kostja IV taganemisavaldus on kehtiv.

Hageja ei nõustunud, et kostja I tehtud tasaarvestuse kehtib, kuivõrd kostja IV ei ole hagejale

müügilepingu alusel saadud aktsiaid tagastanud. Tuvastades, kas nõue, mille kostja IV loovutas

kostjale I, oli sissenõutav, tuleb hinnata ka lepingupoolte sooritusi pärast seda, kui kostja IV oli

aktsiate müügilepingust lepingust taganenud. Pooltel tekkis aktsiate müügilepingust taganemise tõttu

kohustus lepingu tagasitäitmiseks aktiivselt toimida, kuivõrd VÕS § 189 lg 1 esimene lause sätestab

muu hulgas mida kumbki lepingupool võib nõuda. Eriti oluline on kohustus aktiivselt toimida, kui

ilma teise poole soorituseta ei saa lepingut tagasi täita. Hageja ei ole lepingu tagasitäitmiseks, ei oma

kohustuse täitmiseks (müügisumma tagastamiseks) ega ka aktsiate saamiseks, aktiivselt käitunud.

Kostja IV ei ole keeldunud aktsiaid hagejale tagastamast. Tuginedes sellele, et lepingu

tagasitäitmisest tulenevate vastastikuste kohustuste täitmisel peab aktiivselt käituma ainult

vastaspool, ei ole hageja käitunud kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 138 ja

VÕS § 6 lg-ga 1. Kostja IV soovib hagejale aktsiad üle anda, mistõttu ei ole väited kostja IV

vastusoorituskohustuse täitmata jätmise kohta põhjendatud.

VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele

sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Kui

kohtumenetluses esitab pool teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb

tasaarvestusele vastu, siis tuleb hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad

tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Hageja ei ole esitanud sellist vastuväidet, mis

välistaks tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku.

28. veebruari 2008. a tasaarvestusavalduse järgi tasaarvestas kostja I hageja nõude kostjalt IV saadud

nõudega. Kuna müügilepingu kohaselt tuli müügihind tasuda 28. veebruaril 2008, s.o nõude

tasaarvestamise päeval, ei ole kostja I müügihinna tasumisega viivitanud. Seega on hagi põhinõue ja

viivisenõue tõendamata. Pole vaja analüüsida teisi asjas esitatud väiteid, sh seda kas kostja III on

andnud oma ettevõtte üle kostjale IV ning kas sellest tulenevalt on kostjast IV saanud 30. jaanuaril

2007 müüja ja kostja III vahel sõlmitud käenduslepingu pool.

Hageja esitas hagi ka kostja III vastu. 12. novembril 2010 kuulutas kohus välja kostja III pankroti.

Pankrotiseaduse § 43 lg 2 kohaselt kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on

varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab maakohus nõude

hagimenetluses läbi vaatamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada hagi

rahuldamata jätmise osas ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja mõista kostjalt I ja kostjalt IV

solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlg 447 381 eurot 53 senti ja viivis 415 232 eurot 50 senti.

Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostjad I ja IV vaidlesid

apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 1. juuni 2011. a otsusega maakohtu otsuse tõendite vale

hindamise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu osas, milles maakohus oli jätnud hagi kostjate I

ja IV vastu rahuldamata, ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse

muus osas muutmata ja tegi uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.

Ringkonnakohus rahuldas hageja põhinõude ja osaliselt viivisenõude, mõistes kostjatelt I ja IV hageja

kasuks solidaarselt välja põhivõla 447 381 eurot 53 senti ja viivise 191 541 eurot ja 73 senti.

Ringkonnakohus otsustas hagejale tagastada apellatsioonkaebuse esitamisel enam tasutud riigilõivu

10 538 eurot ja 63 senti.

6. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt lasub kostjatel koormus tõendada, et tasaarvestuse

eeldused olid täidetud ja tasaarvestus tõepoolest tehti. Kuna kostja I on aktiivnõude omandanud

kostjalt IV ning see nõue tuleneb aktsiate müügilepingu tagasitäitmisest, eeldab hageja ja kostja I

vahel sõlmitud müügilepingu kohta tehtud tasaarvestuse kehtivuse üle otsustamine ka hinnangu

andmist aktsiate müügilepingu tagasitäitmisele.

Kui kostja IV oleks hagejaga sõlmitud aktsiate müügilepingust kehtivalt taganenud, peaks kostja IV

olema teinud kõik mõistliku selleks, et aktsiate hagejale tagasiandmise kohustust täita. Tagasitäitmise

pakkumine lõpetab vastaspoole kohustuse täitmise õiguse vaid siis, kui selle vastuvõtmisest

keeldumisega kaasneks keelduja vastuvõtuviivitus VÕS § 119 järgi. Taganemisavalduses ja kostja IV

esindaja 29. augusti 2008. a e-kirjas väljendatu ei too kaasa hageja vastuvõtuviivitust. See annab

hagejale VÕS § 111 lg 1 alusel õiguse keelduda tagasitäitmiskohustuse omapoolsest täitmisest.

Kostjad oleksid saanud vältida hageja vastuväiteid. Kuna väärtpaberite omandiõiguse üleminek

sõltub väärtpaberite omaniku käsundist kontohaldurile, oleks kostja IV võinud anda väärtpaberikonto

haldurile tingimusliku käsundi aktsiate ülekandmiseks eeldusel, et hageja tagastab aktsiate eest

saadud raha, ning teavitada sellekohase käsundi andmisest hagejat (Eesti väärtpaberite keskregistri

seaduse § 15 ning rahandusministri 28. detsembri 2000. a määrusega nr 116 vastu võetud ja 1. juunil

2002 jõustunud "Eesti väärtpaberite keskregistri pidamise korra" § 12 lg 2). Samaväärse tulemuse

oleks andnud ka aktsiate deponeerimine VÕS § 120 järgi või VÕS § 98 nõuetele vastava täitmise

tagatise või -kinnituse andmine. Aktsiaid ei ole tagasitäitmisena hagejale üle antud ka pärast seda, kui

kostja I esitas 29. jaanuaril 2007 sõlmitud müügilepingu suhtes 28. veebruaril 2008 tasaarvestuse

avalduse.

Küsitav on kohustuse täitmisena pakutu kohasus (VÕS § 76). Hageja väitel on kostjale IV üleantud

aktsiad viimati nimetatu omandis oldud aja jooksul osa oma väärtusest kaotanud. Kuna hageja ei ole

aga vastuvõtuviivituses, ei ole vaja aktsiate väärtuse vähenemisele hinnangut anda. Samal põhjusel ei

pea käsitlema kostja I tasaarvestuse tegemise lubatavust lahus kostja IV kohustusest aktsiad tagastada

ning ei ole vaja lahendada poolte erimeelsust selle üle, millist mõju avaldavad vaidluse tulemusele

tsiviilasjas nr 2-07-41185 tuvastatud asjaolud. Selles asjas tehtud kohtuotsusega rahuldas kohus

kostja IV hagi. Maakohus tunnustas kostja IV õigust jätta hagejale maksmata aktsiate müügilepingu

järgi tasumisele kuulunud müügihinna teine osamakse 11 000 000 krooni, kuna kostja IV oli sellest

müügilepingust taganenud. Aktsiate koguhind oli 33 000 000 krooni ja sellest oli kostja IV hagejale

tasunud 16 500 000 krooni. Juba tasutud raha tagasisaamise nõuet kostja IV ei esitanud. Seega ei ole

maakohus tsiviilasjas nr 2-07-41185 vastanud küsimusele, kas kostjal IV on õigus saada tagasi

tasutud aktsiate ostuhind, ega kaalunud kostja IV taganemise mõju. Hageja väitis, et kostjal IV ei

olnud taganemisavalduses märgitud suurusega nõuet. Maakohus pidi praeguses asjas uuesti hindama

kostja IV esitatud taganemisavalduse kehtivust, vaatamata sellele, et Riigikohus ei ole tsiviilasjas

nr 2-07-41185 hageja teistmisavaldust menetlusse võtnud.

Ringkonnakohus leidis, et kostja IV vastutab ettevõtte ülevõtjana VÕS § 182 lg 2 järgi kostja III

kohustuste eest ning et VÕS § 180 lg 2 järgi kuuluvad ettevõttesse selle tegevusega seotud lepingud.

Ettevõtte üleminekut kinnitab kostjate tegevus samas kaubandusvaldkonnas ning kostja III

majandustegevuse lõppemise ajaline kattuvus kostja IV majandustegevuse alustamisega, samade

ruumide kasutamine, samade tootjate kaupade müük, töötajate osaline kattumine, kostja III

kaubamärkide ja domeeniaadressi võõrandamine kostjale IV, sarnasus kostja III varasemas ja

kostja IV praeguses ärinimes ning seotus juhtorganite kaudu. Kostjad ei ole nimetatud asjaoludele

vastu vaielnud, kuid on leidnud, et need ei kinnita ettevõtte üleminekut, kuna VÕS § 182 lg 2

kohaselt peaks hageja tõendama ettevõttesse kuulunud asjade ja õiguste üleminekut. Hageja esile

toodud asjaolud on piisavad, et lugeda nn ettevõtte raskuspunkt kostjale IV üleläinuks, kuna hageja

esile toodu asjaoludest võib teha järelduse, et üle on antud ettevõtte koostisosad ja struktuur, mis

moodustavad funktsioneeriva terviku. Seega tuleb kostjat IV pidada ühes kostjaga III hageja ja

kostja III vahel sõlmitud käenduslepingu alusel VÕS § 182 lg 2 järgi solidaarselt vastutavateks

isikuteks.

Ringkonnakohus ei kontrollinud, kas maakohus oli jätnud PankrS § 43 lg 2 alusel kostja III osas hagi

läbi vaatamata õiguspäraselt, kuna hageja ei ole kostja III osas hagi läbi vaatamata jätmist

vaidlustanud.

Hageja nõuab kostjatelt viivist 415 232 eurot 50 senti (6 496 976 krooni 89 senti). Viivise nõude

aluseks on müügilepingu p 4.2, mille kohaselt kohustus kostja I ostuhinna tasumisega viivitamisel

tasuma päevas viivist 0,15 % tasumata summast. Hageja on arvestanud 28. oktoobri 2009. a seisuga

viivist 8 841 000 krooni. Pärast hagi esitamist tasaarvestas hageja hagi esemeks olevast

viivisenõudest 32 149 eurot 3 senti (503 023 krooni 11 senti), kuna tsiviilasjas nr 2-07-41185 mõistis

kohus hagejalt kostja IV kasuks menetluskulude katteks välja sama suure summa.

Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole viivise nõudmise õigust kaotanud. Kostjad ei ole esile toonud

erandlikke asjaolusid, mis annaks alust väita, et hageja ei ole kasutanud heauskselt oma õigust nõuda

viivist. Kostjad ei ole tuginenud väitele, et hageja käitumine on andnud kostjatele põhjust uskuda, et

hageja on viivisenõudest loobunud. Samuti ei ole asjas tuvastatud hageja sellist käitumist, millest

võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema

eesmärgiks oli tekitada kostjatele kahju. Hageja esitas hagi TsÜS § 146 lg 1 sätestatud aegumistähtaja

jooksul ning palus VÕS § 101 lg 1 p-le 6 tuginedes lisaks põhinõudele välja mõista ka viivise.

Õige on vähendada viivist pooleni põhivõlast. Viivise vähendamiseks annab alust asjaolu, et poolte

kokkulepitud viivisemäär on märkimisväärselt kõrgem seadusjärgsest viivisemäärast (VÕS § 113

lg 1) ning hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et raha tähtajaks saamata

jäämisest oleks tekkinud sedavõrd suur kahju. Hageja ei ole nõude maksmapanekuga kiirustanud.

Arvestades, et hageja on viivisenõudest 32 149 eurot 3 senti (503 023 krooni 11 senti) tasaarvestanud

tsiviilasjas nr 2-07-41185 hagejalt kostja IV kasuks välja mõistetud menetluskuludega, on kostjad

solidaarselt kohustatud maksma viivist 191 541 eurot 73 senti (2 996 976 krooni 89 senti).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebustes paluvad kostjad I ja IV ringkonnakohtu otsuse tervikuna tühistada ja jätta

jõusse maakohtu otsus. Alternatiivselt paluvad kassaatorid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata

asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostjad paluvad jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

Kassatsioonkaebuste koheselt ei ole ringkonnakohus võtnud seisukohta, kas kostja IV taganemine

aktsiate müügilepingust ja kostja I tehtud tasaarvestus on kehtivad. Ei ole õige analüüsida esmalt

lepingu tagasitäitmisega seotud asjaolusid ning alles siis vastata küsimusele, kas tagasitäitmise

kohustus on tekkinud. Kohtu järeldused tagasitäitmise kohta on üllatavad, puudulikud ja

vastuolulised. Kohus ei ole kostja IV esitatud tõendeid hinnanud. Kohus on kostjate esitatud tõendit,

11. juuni 2008. a kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-07-41185 hinnates oluliselt rikkunud TsMS § 232 lg-t 1

ja § 272 lg-t 2. Eelnimetatud kohtuotsusest nähtub, et kohus on leidnud, et kostja IV taganemine

aktsiate müügilepingust on kehtiv, ja see taganemine on üheks eelduseks kohtuotsuse resolutsioonis

märgitule.

Tuvastades, et hageja viivisenõue ei ole lõppenud, rikkus kohus oluliselt TsMS § 436, § 2 ning § 230

lg-t 2. Kostjad on juba vastuses hagile toonud välja erandlikud asjaolud, mis tingivad viivisenõude

lõppemise. Nimelt esitas hageja viivisenõude alles kohtusse pöördumisel, seega paar kuud enne

nõude aegumist. Kogu menetluse jooksul ringkonnakohtus ei käsitlenud pooled ega kohus

viivisenõuet ega sellega seotud asjaolusid.

Järeldades, et kostja IV ei ole aktsiate müügilepingu tagasitäitmist kohaselt pakkunud, on kohus

valesti kohaldanud VÕS § 189 lg-t 1, VÕS § 11 lg-t 1 ja VÕS § 119. Miski ei taksitanud hagejat raha

tagasi maksmast. Kostja IV on lepingu tagasitäitmist kohaselt pakkunud. Ringkonnakohtu seisukoht,

mille kohaselt oli hagejal õigus keelduda oma kohustuse täitmisest sellepärast, et ta ei saanud raha

makstes olla kindel, et talle aktsiad tagastatakse, ei ole materiaalõiguslikult õige ega kooskõlas

äripraktikaga.

Ringkonnakohus on VÕS § 182 vääralt kohaldades jõudnud järeldusele, et kostja III

majandusüksusena on kostjale IV tervikuna üle läinud. Ringkonnakohus ei ole kostjate vastuväiteid

analüüsinud. Kostjad on seisukohal, et üle läksid ainult üksikud õigused. Hageja kohustuseks oli

kostja III üleminekut kostjale IV tõendada, kuid hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et

VÕS §-s 182 sätestatud ettevõtte ülemineku eeldused olid täidetud.

Hageja palub jätta kassatsioonkaebused rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hageja nõude

kostja IV vastu. Selles osas saadab kolleegium asja TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata.

9. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja nõue kostjate I ja IV vastu ei ole

lõppenud tasaarvestusega. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele

teine pool saab esitada vastuväiteid. Kolleegium kordab oma 16. juunil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-59-

10 tehtud otsuse p-s 10 ja 2. novembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11 tehtud otsuse p-s 17

väljendatut, et tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised

vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Seega, kui kostja on

esitanud hageja nõudele vastuväite, et ta on hageja nõude tasaarvestanud oma nõudega, ning hageja

väidab vastu, et tasaarvestus ei kehti, peab kohtus hindama, kas kostja vastuväited välistavad

tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning seega ka tasaarvestuse kehtivuse.

Praeguses asjas ei ole hageja vaidlustanud seda, et kostja IV loovutas kostjale I nõude, mis

väidetavalt tulenes aktsiate müügilepingust taganemisega seoses tekkinud tagasitäitmise kohustusest.

Küll on hageja aga esitanud vastuväite, et kostja IV loovutatud nõuet ei saanud kostja I kasutada

tasaarvestuseks, kuna ei ole tagatud, et tasaarvestusega samal ajal antakse hagejale tagasi aktsiate

omandiõigus. VÕS § 200 lg-s 4 nimetatud vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad

poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või teatud ajavahemiku jooksul keelduda.

Muu hulgas on VÕS § 200 lg-s 4 silmas peetud täitmist ajutiselt tõkestavat vastuväidet, mida

lepingust taganemise korral võib lepingupool teisele lepingupoolele VÕS § 111 ja § 189 lg 1 järgi

esitada. Seega leidis ringkonnakohus kolleegiumi arvates põhjendatult, et kostja IV ei ole teinud kõik

vajaliku selleks, et aktsiate tagasiandmise kohustust täita, ning et hagejal oli seetõttu õigus keelduda

VÕS § 111 lg 1 alusel omapoolsest tagasitäitmisest.

Eeltoodust tulenevalt ei saanud ka kostja I kostjalt IV nõude loovutamise teel saadud nõuet kasutada

tasaarvestuse tegemiseks ning ringkonnakohus rahuldas põhjendatult hagi kostja I vastu.

10. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuste väitega, et hageja on oma viivisenõude kaotanud.

Kolleegium kordab oma 15. jaanuaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09 tehtud otsuse p-s 12

väljendatud seisukohta, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu

põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata

jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et

selliseid erandlikke asjaolusid ei esine.

11. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu kostjat IV

puudutavas osas, sest ringkonnakohus on valesti tõlgendanud ettevõtte üleminekut reguleerivaid

sätteid.

Ettevõtte läheb VÕS § 180 lg 1 järgi üle, kui ettevõtte üleandja ja omandaja sõlmivad selle kohta

võlaõigusliku lepingu. VÕS § 182 lg 1esimeses lauses täpsustatakse, et ettevõttesse kuuluvad asjad

antakse omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste

üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Kolleegium on varem

selgitanud, et ettevõtte üleminekuks on vaja, et vara läheks üle kogumis, kuid mitte tingimata korraga

ja ühe tehinguga (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

82-10, p-d 12 ja 13). TsÜS § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt tuleb iga

ettevõttesse kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga, mistõttu ei ole õige seisukoht, et ettevõte

saab üle minna ainult ühel õiguslikul alusel (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-105-09, p 12; 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 13 ja 23. novembri 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 47). TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et

ettevõte on üle läinud. Ettevõtte üleminekuga võib olla tegemist nt siis, kui hageja tõendab

käsutustehinguid, poolte kokkuleppeid, lepingute üleandmist jms (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 15). Kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate

asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja

selle majandamist teenivad asjad ja õigused (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-105-09, p 12).

Eeltoodust tulenevalt on kostja IV õigesti tuginenud sellele, et hageja oleks pidanud tõendama

ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste üleandmist. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et

kostja III on andnud kostjale IV üle ettevõtte majandamisega seotud asju. Ringkonnakohus on öelnud

üksikute õiguste üleandmise kohta üksnes seda, et ettevõtte üleminekut tõendab muu hulgas

kaubamärkide ja domeeniaadressi võõrandamine. Samas ei ole ringkonnakohus kindlaks teinud, kas

eelnimetatud esemed olid ettevõtte majandamisega seotud ning millega on nende esemete

võõrandamine tõendatud. Ainuüksi selle tuvastamine, et kostja IV kasutab samu ruume ja müüb samu

kaupu kui kostja III, et kostjate töötajad kattuvad osaliselt, kostjate ärinimed on sarnased ning kostjad

on seotud juhtorganite kaudu, ei anna alust VÕS § 182 kohaldamiseks. Hageja oleks pidanud

tõendama ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste käsutamist. Seejärel oleks kohus saanud

anda õigusliku hinnangu, kas nende asjade ja õiguste käsutamine kogumis kujutab endast ettevõtte

üleminekut. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu esile toodud asjaolud võivad olla asjakohased

selleks, et hinnata, kas asjade ja õiguste kogumiga on üle läinud ettevõtte majandustegevusega seotud

põhivara (ettevõtte tuum) (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-113-11, p 47). Samas ei ole ringkonnakohus ka neid asjaolusid käsitledes kindlaks teinud,

millega need asjaolud on tõendatud.

Lisaks on ringkonnakohus jätnud tuvastamata, kas kostja III käenduskohustus kuulus ettevõtte vara

hulka. Kolleegium juhib tähelepanu, et VÕS § 180 lg 2 järgi lähevad üle üksnes need ettevõttesse

kuuluvad õigused ja kohustused, mis on ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist

teenivad. Ettevõtte omaniku käenduskohustus võib, kuid ei pruugi alati olla seotud ettevõtte

majandamisega. Ringkonnakohus on küll öelnud, et kostja III käenduskohustus oli ettevõttega seotud,

kuid ta pole seda seisukohta põhjendanud.

12. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuses toodud väitega, et ringkonnakohtu otsus kostja IV

vastutuse kohta oli üllatuslik. Kui ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata

asjaolusid, peab ta TsMS § 652 lg 9 kohaselt küsima nende kohta vastaspoole seisukohta. Kuna

maakohus ei ole hinnanud ettevõtte väidetavast üleminekust tulenevat kostja IV vastutuse alust, siis

oleks ringkonnakohus pidanud kostja IV vastutuse käsitlemisel seda alust hindama.

Ringkonnakohus on põhjendamatult viidanud sellele, et kostja IV ei ole maakohtu menetluse ajal

hageja esitatud ettevõtte üleminekut kinnitavatele asjaoludele vastu vaielnud. Kolleegium leiab, et

maakohus oleks pidanud selgitamiskohustuse raames TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi küsima kostjalt IV,

kas ta vaidleb hageja esitatud asjaoludele vastu või võtab need omaks (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 11). Kui pool ei ole oma seisukohta faktilise väite kohta

avaldanud, saab seda omaksvõtuks lugeda üksnes siis, kui kohus on poole seisukohta asjaolu kohta

küsinud, ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada

(vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). Omaksvõtt TsMS § 231 lg 2

tähenduses on üksnes poole tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine vastaspoole faktilise väitega

(vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 11). TsMS § 442 lg 8 esimese

lause järgi peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud

järeldused ning tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sellest nõudest tulenevalt peab kohus

otsuses selgelt märkima, missugused asjaolud on üks või teine pool või mõlemad pooled omaks

võtnud ning millal ja mil viisil on omaksvõtt toimunud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). Kolleegium rõhutab, et omaks võtta saab TsMS § 231 lg 2 järgi

üksnes faktilisi asjaolusid.

13. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel selgitama, kas kostja III

käenduskohustus oli kostja III ettevõttega seotud kohustus ning kas kostja III on kostjale IV üle

andnud asju ja õigusi, mis oma iseloomu poolest ja kogumis on õiguslikult kvalifitseeritavad ettevõtte

üleandmisena VÕS § 182 järgi. Samuti peab ringkonnakohus TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi selgitama,

kas ja kui, siis missugused hageja esitatud asjaolud kostja IV omaks võtab. Asjaolude omaksvõttu

peab ringkonnakohus TsMS § 442 lg 8 esimesest lausest tulenevalt oma otsuses kajastama.

14. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et kostja IV aktsiate müügilepingust

taganemine ei ole poolte jaoks varasemas kohtumenetluses tehtud jõustunud kohtulahendiga

tuvastatud asjaoluks.

TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles

lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei

tulene teisiti. Harju Maakohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-07-41185, et kostja IV taganes aktsiate

müügilepingust põhjendatult. Nimetatud asjaolu tõttu rahuldas maakohus kostja IV hageja vastu

esitatud tuvastushagi, milles kostja IV oli palunud tuvastada, et ta ei pea täitma aktsiate

müügilepingut (maakohus tuvastas, et kostjal IV on õigus jätta hagejale tasumata müügihinna teine

osamakse 11 000 000 krooni). Kuigi maakohus ei andnud eelviidatud otsuse resolutsioonis hinnangut

aktsiate müügilepingust taganemise kehtivusele, tuvastas maakohus selle asjaolu kohtuotsuse

põhjendustes. Kuna aktsiate müügilepingust taganemise kehtivus oli kostja IV tuvastushagi

rahuldamiseks materiaalõiguse järgi oluline asjaolu, ei saa samad pooled selle asjaolu üle enam

TsMS § 457 lg 1 järgi teises kohtumenetluses vaielda. Kuna kostja IV loovutas tagasinõudeõiguse

kostjale I, siis sai ka viimane TsMS § 457 lg 1 järgi tugineda sellele, et kostja IV oli aktsiate

müügilepingust kehtivalt taganenud. Samas ei olnud maakohtu eelviidatud kohtuotsusega tuvastatud,

et hageja võlgneb kostjale IV viimaselt müügilepingu alusel saadud raha, ning selle asjaolu

tuvastamine ei olnud ka kostja IV tuvastushagi esemeks. Seetõttu ei olnud eelnimetatud kohtuotsus

tähtis selle otsustamisel, kas kostjal I oli õigus tasaarvestada hageja nõue kostjalt IV saadud nõudega

(vt käesoleva otsuse p 9).

Kolleegium märgib, et kuna kostja IV on aktsiate müügilepingust tuleneva tagasitäitmisnõude

loovutanud kostjale I, siis ei ole Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-07-41185 tehtud otsus TsMS § 457

lg 1 järgi tähtis hageja nõude hindamisel kostja IV vastu.

15. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Kuna

ringkonnakohus on tühistanud küll maakohtu otsuse menetluskulude jagamise osas, kuid ei ole oma

otsuse resolutsioonis selles osas uut otsustust teinud, siis jätab kolleegium ringkonnakohtu otsustada

menetluskulude jaotuse kõikide menetlusosaliste vahel kõikides kohtuastmetes kantud

menetluskulude osas. Ringkonnakohus peab arvestama, et TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt jäävad

kostja I kanda tema kassatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud.

16. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostjale IV TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu