3-4-1-23-11 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-23-11

Määruse kuupäev

27. detsember 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev ja Lea Kivi

Kohtuasi

Tallinna Halduskohtu taotlus tunnistada põhiseadusega

vastuolus olevaks vanemahüvitise seaduse § 3 lg-d 7 ja 71

Menetluse alus

Tallinna Halduskohtu 16. septembri 2011. a otsus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Halduskohtu taotlus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusameti (SKA) Põhja Pensioniameti Tallinna büroo määras 10. septembri 2010. a

otsusega nr 352805/2 Anni Toomale vanemahüvitise alates 20. septembrist 2010 kuni 28. novembrini

2011.

2. Riigikogu Kantselei direktor vabastas 28. märtsi 2011. a käskkirjaga A. Tooma teenistusest

teenistustähtaja möödumise tõttu seoses Riigikogu XI koosseisu volituste lõppemisega 26. märtsil

2011. a. Käskkirja alusel maksis Riigikogu Kantselei 2011. a märtsis A. Toomale välja hüvitise

kasutamata puhkuse (9,73 kalendripäeva) eest 376,65 eurot. Õigus saada puhkust oli A. Toomal

tekkinud rasedus- ja sünnituspuhkusel viibimise ajal.

3. Riigikogu Kantseleilt saadud hüvitise tõttu ületas A. Tooma 2011. a märtsikuu sotsiaalmaksuga

maksustatav tulu vanemahüvitise määra. Vanemahüvitise seaduse (VHS) § 3 lg 6 kohaselt

kehtestatakse vanemahüvitise määr igaks eelarveaastaks riigieelarvega. 2011. a riigieelarve seaduse §

2 lg 5 kohaselt on vanemahüvitise määr 278,02 eurot.

4. VHS § 3 lg-le 7 tuginedes vähendas SKA Põhja Pensioniameti Tallinna büroo 2011. aasta märtsi

eest A. Toomale makstavat vanemahüvitist.

5. A. Tooma ei nõustunud vanemahüvitise vähendamisega ja esitas SKA-le vaide, milles taotles

vanemahüvitise vähendatud osa väljamaksmist.

6. SKA Põhja Pensioniameti pensionikomisjon jättis 23. mai 2011. a otsusega nr 1.1-6/47

A. Tooma vaide rahuldamata. SKA vähendas A. Tooma 2011. aasta märtsikuu vanemahüvitist

kooskõlas VHS § 3 lg-ga 7. A. Tooma suhtes ei olnud kohaldatavad VHS § 3 lg-s 71 toodud erandid.

Juhul, kui vanemahüvitise maksmise ajal makstakse isikule välja tulu, mis jäi saamata enne

vanemahüvitise õiguse tekkimist, ei vähendata vanemahüvitist üksnes siis, kui tulu maksti hiljem

sotsiaalmaksu maksja süül.

7. A. Tooma esitas 27. juunil 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada SKA

Põhja Pensioniameti pensionikomisjoni 23. mai 2011. a otsus nr 1.1-6/47 ja kohustada SKA-d

maksma välja saamata jäänud vanemahüvitis 98,63 eurot.

8. Kaebuse esitaja leidis, et VHS § 3 lg-d 7 ja 71 rikuvad põhiseaduse (PS) §-s 12 sätestatud võrdse

kohtlemise põhimõtet, ja palus kohtul tunnistada VHS § 3 lg 71 põhiseaduse vastaseks. Juhul, kui isik

koondatakse tööandja maksejõuetuse tõttu ja Töötukassa maksab talle töölepingu ülesütlemise

hüvitise välja vanemahüvitise saamise ajal, vanemahüvitist erandina ei vähendata (VHS § 3 lg 71

p 3). Kui isiku tähtajaline tööleping lõpeb vanemahüvitise saamise ajal tähtaja saabumise tõttu,

vähendatakse vanemahüvitist tööandjalt saadud maksete võrra. Kaebuse esitaja leidis, et sellisel

ebavõrdsel kohtlemisel ei ole mõistlikku põhjust. Mõlemal juhul on tegemist tuluga, mille isik on

teeninud vanemahüvitise saamisele eelneval ajal.

9. Vastustaja SKA leidis vastuses kaebusele, et SKA Põhja Pensioniameti Tallinna büroo 23. mai

2011. a otsus nr 1.1-6/47 on seadusega kooskõlas ja A. Tooma kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Seadusest tulenevalt ei ole oluline, millal tulu teeniti või millise ajavahemiku eest seda maksti

(v.a VHS § 3 lg-s 71 sätestatud juhud), vaid lähtuda tuleb kalendrikuust, millal isik raha kätte sai,

s.t kalendrikuust, millal on deklareeritud sotsiaalmaks.

10. A. Tooma täiendas 15. augustil 2011 kaebust ja leidis, et oluline on tulu teenimise hetk, sest

vanemahüvitise arvutamise aluseks võetakse just eelneval aastal teenitud tulud ja SKA-l on õigus

hüvitise suurust korrigeerida, kui selgub, et isiku saadud tasud on olnud väiksemad, kui hüvitise

arvestamise ajal arvesse võetu. SKA-l puudub tegelikult ülevaade, millal isikutele raha laekub.

Tuginetakse Maksu- ja Tolliametile (MTA) esitatud andmetele ja seega lähtutakse hoopis

deklareerimise, mitte aga väljamakse tegemise ajast.

TALLINNA HALDUSKOHTU OTSUS

11. Tallinna Halduskohus rahuldas A. Tooma kaebuse, tühistas SKA Põhja Pensioniameti

pensionikomisjoni 23. mai 2011. a otsuse nr 1.1-6/47 ja kohustas SKA-d maksma A. Toomale välja

vähem makstud vanemahüvitise 98,63 eurot. Halduskohus jättis kohaldamata VHS § 3 lg-d 7 ja 71

nende koosmõjus ning tunnistas need sätted põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohus leidis, et VHS §

3 lg-d 7 ja 71 koosmõjus on vastuolus PS § 12 lg-ga 1 osas, milles sätestavad, et isikule määratud

vanemahüvitist vähendatakse enne vanemahüvitise saamise aega välja teenitud puhkusetasu tõttu,

mille väljamaksmine vanemahüvitise maksmise kuul oli tingitud tähtajalise töölepingu lõppemisest.

12. Kohus leidis, et asja lahendamisel tuli kohaldada VHS § 3 lg-d 7 ja 71. SKA vähendas

A. Toomale väljamakstavat vanemahüvitist VHS § 3 lg 7 alusel, kuna A. Tooma suhtes ei kehtinud

ükski VHS § 3 lg-s 71 sätestatud erand. Kaebaja töötas Riigikogu nõunikuna ja tema teenistus oli

seotud Riigikogu koosseisude muutumisega. Asjaolude kokkulangemise tõttu lõppes kaebaja

tähtajaline tööleping vanemahüvitise saamise ajal. Kaebaja kasutas enne rasedus- ja

sünnituspuhkusele jäämist ära kõik välja teenitud puhkusepäevad ning tal ei olnud reaalset võimalust

rasedus- ja sünnituspuhkusel viibimise ajal teenitud puhkust kasutada.

13. Kohus leidis, et VHS kohtleb kaebuse esitajat ebavõrdselt, võrreldes isikutega, kelle suhtes on

VHS § 3 lg 71 näinud ette erisused, mis juhtudel vanemahüvitist VHS § 3 lg 7 alusel ei vähendata.

Seadusandja sätestas VHS § 3 lg-s 71 erandid, et vältida vanemahüvitise vähendamist neil juhtudel,

mil hüvitise saaja on vanemahüvitise maksmise kuul väljamakstava ja sotsiaalmaksuga maksustatava

lisatulu välja teeninud kas enne (p-d 1, 3 ja 4) või pärast (p 2) vanemahüvitise saamise aega. Kaebuse

esitaja olukord on võrreldav VHS § 3 lg 71 p-s 3 sätestatuga. Ei ole vahet, kas isikule maksab

tähtajalise töölepingu lõppemisel kasutamata puhkuse eest hüvitist tööandja või maksab tööandja

maksejõuetuse tõttu koondatud isikule puhkuse eest hüvitist Töötukassa (VHS § 3 lg 71 p 3).

Mõlemal juhul on tegemist hüvitisega, mis on välja teenitud enne vanemapuhkusele jäämist, ja isik

saab raha kätte vanemahüvitise saamise ajal. Isik ei saa mõjutada hüvitise maksmise asjaolusid, sest

temast ei sõltu tähtajalise lepingu tähtaja saabumine ega tööandja maksejõuetusest tulenev lepingu

lõpetamine. Kohtu hinnangul ei ole selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks mõistlikku ja asjakohast

põhjust. Isikute erinevat kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete või tehniliste

põhjustega.

Tallinna Halduskohtu 16. septembri 2011. aasta otsus jõudis Riigikohtusse 20. septembril 2011.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

14. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et VHS § 3 lg-d 7 ja 71 võivad olla vastuolus PS § 12 lg-

ga 1 osas, milles need kohtlevad põhjendamatult ebavõrdselt töötuskindlustuse seaduse alusel

tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise saajaid, kui hüvitis makstakse välja vanemahüvitise

maksmise kalendrikuul (vanemahüvitist ei vähendata), ja tähtajalise töölepingu lõppemisest tingitud

puhkusehüvitise saajaid, kui väljamakse tehakse vanemahüvitise maksmise kalendrikuul

(vanemahüvitist vähendatakse). Vanemahüvitise seadusest ega selle seletuskirjast ei ole võimalik

leida mõistlikku ja asjakohast põhjendust isikute ebavõrdseks kohtlemiseks.

15. Võrreldavate isikutegruppide lähimaks üldiseks soomõisteks on isik, kellele makstakse

vanemahüvitise ajal vanemahüvitisele eelneva aja eest teenitud tulu, täpsemalt puhkusehüvitist.

Töötuskindlustuse seaduse § 20 lg 1 kohaselt hüvitatakse tööandja maksejõuetuse korral töötajale

enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud palk ja puhkusetasu. Kui nimetatud tasu

makstakse välja vanemahüvitise saamise kuul, ei vähendata VHS § 3 lg 71 p 3 alusel vanemahüvitise

suurust. Töölepingu seaduse (TLS) § 71 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemisel

hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Seega makstakse mõlemale

võrreldavale isikutegrupile hüvitist kasutamata puhkuse eest.

16. Võrreldavaid isikutegruppe ühendab ka see, et hüvitist saav isik ei saa mõjutada hüvitise saamist

vanemahüvitise ajal. Kummalgi juhul ei otsusta hüvitise saaja töösuhte lõppemise üle. Töötaja ei saa

mõjutada tööandja maksejõuetuks tunnistamist ega tähtajalise töölepingu tähtaja saabumist. Samuti ei

saa isik ennetada hüvitise saamist vanemahüvitise ajal, sest rasedus- ja sünnituspuhkus eelneb

vahetult lapsehoolduspuhkusele ning rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal teenitud puhkust ei ole

võimalik vahepeal välja võtta.

A. Tooma

17. A. Tooma jäi halduskohtule esitatud kaebuses esitatud seisukohtade juurde.

Sotsiaalkindlustusamet

18. Sotsiaalkindlustusamet leidis, et VHS § 3 lg-d 7 ja 71 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Vanemahüvitise seaduse eesmärk on säilitada varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste

kasvatamise tõttu. Hüvitise vähendamine tulu saamise tõttu on kooskõlas seaduse eesmärgiga.

Seadusandja soov oli, et igasuguse sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise korral vähendatakse

vanemahüvitist.

Õiguskantsler

19. Õiguskantsler leidis, et VHS § 3 lg-d 7 ja 71 ei ole asjassepuutuvad.

20. A. Tooma esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA Põhja Pensioniameti pensionikomisjoni

23. mai 2011. a vaideotsuse nr 1.1-6/47 peale. Ta ei vaidlustanud SKA otsust, mille alusel tema

vanemahüvitist 2011. a märtsis vähendati. Halduskohtus võib vaidlustada vaideotsuse õiguspärasuse,

kui sellega on vaidemenetluse esemest sõltumatult piiratud isiku õigusi ja vabadusi. Seda põhjusel, et

vaide lahendaja ei võta vaideotsuses eraldiseisvalt vastu otsust, millega piiraks vaide esitaja õigusi ja

vabadusi veel kord. Tallinna Halduskohus saanuks A. Tooma kaebust menetledes võtta vaid

seisukoha, kas SKA vaideotsus rikkus A. Tooma õigusi iseseisvalt, st vaideotsuse esemest

sõltumatult. Sellises asjas poleks vaidlusalused VHS § 3 lõiked 7 ja 71 saanud olla asjassepuutuvad,

sest neid sätteid poleks kohus vaideotsuse õiguspärasusele hinnangut andes kohaldanud.

21. Juhul, kui vaidlustatud sätted lugeda asjassepuutuvaks, on need vastuolus üldise

võrdsuspõhiõigusega. Võrreldes A. Toomat nende isikutega, kellele tööandja maksab kasutamata

jäänud aegumata põhipuhkuse eest hüvitise välja vahetult enne või pärast vanemahüvitise saamise

perioodi või kellele töötasu makstakse välja tööandja süü tõttu vanemahüvitise maksmise kuul või

kellele tööandja pidanuks puhkusetasu välja maksma enne vanemahüvitise taotlemist ning kellel

seetõttu vanemahüvitist ei vähendata, kohtlevad VHS § 3 lg-d 7 ja 71 nende koostoimes A. Toomat

võrreldes teiste eespool nimetatud isikutega põhjendamatult ebavõrdselt.

Justiitsminister

22. Justiitsministri hinnangul on asjassepuutuvaks sätteks üksnes VHS § 3 lg 71. VHS § 3 lg 7

sätestab alused vanemahüvitise vähendamiseks ning lõige 71 erandjuhud vanemhüvitise vähendamata

jätmiseks. Neid norme kohaldatakse erinevate eluliste asjaolude puhul – ühel juhul vanemahüvitise

vähendamiseks ning teisel juhul selle suuruse muutmata jätmiseks. Praegusel juhul pole alust VHS §

3 lg-s 71 sätestatud erandi kohaldamiseks. Kui selleks oleks alus, saaks asja otsustada teisiti. Seega on

asjassepuutuvaks sätteks VHS § 3 lg 71.

23. VHS § 3 lg 71 on põhiseadusega vastuolus osas, mis ei võimalda teostada kaalutlusõigust igal

üksikjuhul eraldi, st ei võimalda arvesse võtta erinevaid asjaolusid, mis võiksid õigustada

vanemahüvitise vähendamata jätmist, hoolimata sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamisest

vanemahüvitise maksmise kalendrikuul.

24. Võrreldavateks gruppideks on ühelt poolt isikud, kelle tööleping lõpeb tähtaja möödumise tõttu

vanemahüvitise maksmise ajal, ja teiselt poolt isikud, kelle tööleping lõppeb tähtaja möödumise tõttu

kas enne või pärast vanemahüvitise maksmise aega. Vanemahüvitise eesmärgiks on riigi toetuse

andmisega säilitada varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning

toetada töö- ja pereelu ühitamist. Vanemahüvitise suuruse vähendamata jätmise erandlike aluste

sätestamise eesmärgiks on tagada õiguslik võrdsus. Erandid on sätestatud juhtudeks, mil isik saab

sotsiaalmaksuga maksustatava tulu küll vanemahüvitise maksmise kuul, ent on selle teeninud

vanemahüvitise maksmisele eelneval või järgneval ajal. Üldistatult on alused mõeldud juhtudeks, mil

isiku teenitud sotsiaalmaksuga maksustatava tulu väljamaksmise aeg ei sõltu ainuüksi isikust endast.

25. Tööandjal pole kohustust anda töötajale põhipuhkust veel välja teenimata aja eest ega

hoolsuskohustust arvestada varus olevate puhkusepäevadega töötaja puhul, kes läheb rasedus- ja

sünnituspuhkusele ning lapsehoolduspuhkusele. Hoolsuskohustuse mõistlikku ulatust ületaks see, kui

töötajalt nõuda, et ta teeks täpselt kindlaks, mida toob kaasa see, kui ta ei nõua enne

lapsehoolduspuhkusele jäämist saamata jäänud puhkusepäevade hüvitamist. Seega ei aita töötaja ega

tööandja hoolsuskohustus vältida olukorda, kus töötajale tehtava puhkusehüvitise väljamaksega

kaasneb viimati nimetatu varandusliku olukorra halvenemine vanemahüvitise vähendamise tõttu.

Sotsiaalminister

26. Sotsiaalminister leidis, et vanemahüvitise seaduse sätted ei ole põhiseadusega vastuolus.

27. Sotsiaalkindlustuste eesmärk ei ole tagada mittetöötavale isikule kumulatiivselt töötasu ja hüvitis,

mis annavad talle töötava isikuga võrreldes suurema sissetuleku. Riik on seadnud endale eesmärgi

kompenseerida sissetuleku vähenemist, et vältida olukordi, kus pere otsustab majanduslikel

kaalutlustel last mitte saada. Seaduse kohaselt vähendatakse vanemahüvitist ka siis, kui isik saab

hüvitisega samal ajal tulu, mis ei ole otseselt teenitud hüvitise maksmise ajal, sh nt preemia; aasta

lõpus makstav tulemustasu; võlaõigusliku lepingu tasu, mis makstakse välja ühe korraga;

puhkusetasu; koondamistasu töösuhte lõppedes jms. Vanemahüvitist vähendatakse iga

sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise korral, v.a seaduses sätestatud erisuste puhul.

28. Erisustena kirjeldatud olukordade ühine tunnus on see, et inimesel oli õigus saada regulaarset

igakuist töötasu ajal, mis ei puuduta või ei peaks puudutama vanemahüvitise maksmise

ajavahemikku. Tööandja maksejõuetuse korral Töötukassa makstav hüvitis on võrreldav pigem

tööandja süülise käitumise tagajärjel hiljem makstud töötasuga. Puhkusetasu väljamaksmine

kõnealuses kaasuses ei ole võrreldav hüvitise väljamaksmisega tööandja süülise käitumise või

tööandja maksejõuetuse tõttu. Kaebaja ei jäänud varem seadusevastaselt ilma oma igakuisest

töötasust ning selle tõttu ei vähenenud ka arvutatud vanemahüvitis. Eelnimetatu võib juhtuda siis, kui

tegemist on tööandja maksejõuetusega.

29. Sotsiaalminister nentis, et rasedus- ja sünnituspuhkusel oldud aja eest makstakse isikule

sünnitushüvitist, mille suurus on 100% kalendripäeva tasust. Kui tööandja maksab sama perioodi eest

puhkusetasu, tähendab see, et inimene saab topelttasu selle aja eest, mil ta pole töötanud.

30. Töölepingu tähtajalisus oli kaebajale teada juba enne rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist ning

ta oleks pidanud töölepingu lõppemise tagajärgi teadma ja arvesse võtma. Tähtajalise töölepingu

sõlminud isik teab, et tema tööleping lõpeb tähtaja saabudes (ta on ise sellise töölepingu sõlminud).

Tööandja maksejõuetus aga tähendab, et tulu jääb õigel ajal saamata, ning Töötukassa makstav

hüvitis kujutab endast varasema ebaõigluse (osalist) hüvitamist. Viimati nimetatud olukorda võiks

pigem võrrelda olukorraga, kui tasu makstakse hiljem välja tööandja süül. Isikuid, kelle tähtajaline

leping lõpeb vanemahüvitise saamise ajal ja kellele makstakse sellega seoses välja kasutamata

puhkuse hüvitis, võib pigem võrrelda isikutega, kes käivad vanemahüvitise saamise ajal tööl ning

otsustavad võtta korraga välja puhkuse nii pika aja eest, et selle eest makstav puhkusetasu ületab

vanemahüvitise määra. Kaebaja ja kohtu arvates võrreldavas olukorras olevad isikud ei moodusta

võrreldavaid gruppe ning seetõttu ei pea neid ka sarnaselt kohtlema.

31. Arvestada tuleb vanemahüvitise suuruse arvutamise ja hüvitise saaja töötamise korral selle

ümberarvutamise metoodikat laiemalt. Hüvitise arvutamisel võetakse aluseks kogu isiku eelmisel

kalendriaastal saadud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Hüvitise arvutamisel ei eristata, millisel

kalendriaastal selline tulu teeniti. Arvesse võetakse varem välja teenitud preemiad, hiljem kasutatav

puhkus (juhul kui puhkusetasu makstakse välja enne puhkuse kasutamist) jm tulu, mis pole

vanemahüvitise arvutamise aluseks võetava kalendriaasta jooksul teenitud, kuid on sel ajal välja

makstud, sh töötasu ja palk, puhkusetasu, preemia, tööandja toetus, koondamistasu jne.

Vanemahüvitise maksmise süsteemi ei ole otstarbekas üles ehitada nii, et haldusorgan hakkaks iga

tulu puhul eraldi kindlaks tegema, kas see on ikka välja teenitud hüvitise arvutamise aluseks võetud

aastal või mitte. Vanemahüvitise arvutamise ja vähendamise skeem on tasakaalus: sarnased tulud

võetakse arvesse nii hüvitise suuruse arvutamisel kui ka hüvitise vähendamisel. Haldusorgan ei

selgita välja iga tulu teenimise aega, mitmetel juhtudel ei oleks seda võimalik teha. Siinjuures ei saa

jätta arvestamata ka seda, et juhul, kui haldusorgan peaks hakkama välja selgitama nii selle aasta,

mille põhjal vanemahüvitist arvutatakse, kui ka selle aja, millal vanemahüvitist makstakse,

sotsiaalmaksuga maksustatava tulu päritolu ja tekkelugu, suureneks arvestatavalt nii tööandjate kui ka

vanemahüvitise taotlejate halduskoormus.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED

32. VHS § 3 „Hüvitise suuruse arvestamine“ lg-d 7 ja 71:

„(7) Kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat

sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (sealhulgas teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või

Šveitsi Konföderatsioonist), välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu (edaspidi tulu),

võrdub hüvitise suurus hüvitise ja hüvitise määra ületava tuluosa summa ning arvu 1,2 jagatisega,

millest lahutatakse hüvitise määra ületav tuluosa. Hüvitist ei maksta, kui hüvitise maksmise

kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra. Kui hüvitise suurus jääb alla riiklike

peretoetuste seaduse alusel makstava lapsehooldustasu suuruse, makstakse hüvitist riiklike

peretoetuste seaduses sätestatud lapsehooldustasu suuruses, arvestades laste arvu, kellega seonduvalt

hüvitist makstakse.

(71) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud hüvitise vähendamist ei rakendata järgmistel juhtudel:

1) esimesel hüvitise maksmise kalendrikuul eelmiste kalendrikuude eest saadud tulu osas;

2) pärast hüvitisele õiguse lõppemist saadud tulu osas, kui hüvitise maksmise kalendrikuul on tulu

saadud perioodi eest, mis järgneb hüvitisele õiguse lõppemisele;

3) töötuskindlustuse seaduse alusel tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise osas, kui see

makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul;

4) enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist saamata jäänud tulu osas, mis makstakse välja

vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, kui hilisem maksmine toimus sotsiaalmaksu maksja süül.“

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

33. Esmalt hindab kolleegium sätete asjassepuutuvust (I). Seejärel käsitleb PS §-s 12 tagatud

võrdsuspõhiõigust ja leiab võrreldavad grupid (II) ning hindab ebavõrdse kohtlemise põhjendatust –

millised on ebavõrdse kohtlemise eesmärgid (III) ja kas ebavõrdne kohtlemine on proportsionaalne

(IV).

I

34. Õiguskantsler leidis, et sätted ei ole asjassepuutuvad, kuna isik kaebas vaidemenetluse otsuse

peale, mitte toimingu peale, millega maksti vähem hüvitist. Kolleegium on seisukohal, et vaidlustatud

sätted tuleb lugeda asjassepuutuvaks. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses varem

korduvalt hinnanud seda, kas kohus pidi kohaldama norme, mille ta kohaldamata jättis, st kas normid

on selles asjas asjassepuutuvad. Näiteks 28. oktoobri 2002. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-5-02 leidis

üldkogu: „[---] põhiseadusliku järelevalve kohus on õigustatud kontrollima, kas vaidlusalune säte on

asjassepuutuv e kohaldatav. [---] Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei saa aga anda hinnangut,

kas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatanud kohus on vaidluse õigesti lahendanud.“

(p 15). Lähtuvalt eeltoodust kontrollib kolleegium, kas halduskohus oleks pidanud kohaldama

praeguses kohtuasjas põhiseadusvastaseks tunnistatud norme.

35. A. Tooma esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada vaideotsuse ja kohustada

SKA-d välja maksma vähem makstud vanemahüvitise. Haldusmenetluse seaduse § 87 lg 2 p 3 järgi

saab halduskohtusse esitada kaebuse vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi

vaidemenetluse esemest sõltumatult. A. Tooma vaidlustas vaideotsuse, mistõttu kohus oleks pidanud

kontrollima vaidemenetluse normidest kinnipidamist, mitte asja sisuliselt. Sellises menetluses ei

oleks kohus pidanud vaidlustatud norme kohaldama.

36. Samas oleks kohus uurimispõhimõttest lähtuvalt pidanud välja selgitama isiku tegeliku soovi

kaebuse esitamisel (halduskohtumenetluse seadustiku § 19 lg 7; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

21. veebruari 2011. aasta kohtuotsus nr 3-3-1-80-10, p 22). A. Tooma vaidlustas küll vaideotsuse,

kuid on ilmne, et ta soovis vaidlustada SKA toimingut, millega tema vanemahüvitist vähendati.

Üksnes selle toimingu õigusvastaseks tunnistamisel oleks olnud võimalik vähendatud vanemahüvitise

osa tagant järele väljamaksmine, mida A. Tooma kaebuses samuti taotles. Seega juhul, kui kohus

oleks lahendanud asja kõiki asjakohaseid norme järgides, st esmalt selgitanud välja taotleja tegeliku

tahte ja seejärel tunnistanud vanemahüvitise vähendamise toimingu õigusvastaseks, oleks kohus

pidanud kohaldama põhiseadusvastaseks tunnistatud norme.

37. Asjassepuutuv on norm, mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti, kui selle

põhiseaduspärasuse korral. Halduskohtu hinnangul on asjassepuutuvad normid VHS § 3 lg-d 7 ja 71

nende koosmõjus. Justiitsministri hinnangul on asjassepuutuv üksnes selle paragrahvi lg 71.

38. Kolleegium leiab, et asjassepuutuv on kõigepealt VHS § 3 lg 7 esimene lause. VHS § 3 lg 7

esimene lause näeb ette vanemahüvitise vähendamise, kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise

kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (välja arvatud füüsilisest

isikust ettevõtja ettevõtlustulu). Selle normi põhiseadusvastasuse korral oleks A. Tooma

vanemahüvitise vähendamine õigusvastane, mistõttu on see asjassepuutuv. Sama lõike teine ja

kolmas lause reguleerivad olukorda, kui saadud tulu ületab viiekordselt hüvitise määra või on

väiksem riiklike peretoetuste seaduse alusel makstavast lapsehooldustasust. Praegusel juhul ei ole

tegu kummagi olukorraga, mistõttu neid lauseid kohaldada ei tulnud ja need ei ole asjassepuutuvad.

39. VHS § 3 lg 71 sätestab juhud, mil sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamisel vanemahüvitist ei

vähendata, s.o erandid üldisest hüvitise vähendamise reeglist. Kolleegium on seisukohal, et kohtuasja

lahendamisel on asjassepuutuvad ka VHS § 3 lg 71 punktid 3 ja 4. Põhjendused, miks kolleegium

loeb nimetatud sätted asjassepuutuvaks, esitab kolleegium otsuse p-s 47 jj.

II

40. Alljärgnevalt hindab kolleegium, millist põhiseadusest tulenevat õigust vanemahüvitise seaduse

regulatsioon riivab. Tallinna Halduskohus leidis, et A. Tooma suhtes on rikutud PS §-s 12 sätestatud

ebavõrdse kohtlemise keeldu.

41. PS § 12 lg 1 esimene lause ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed. PS § 12 lg 1 teine lause keelab

kedagi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või

muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Riigikohtu

üldkogu leidis, et „PS § 12 lõikes 1 sisaldub võrdsuspõhiõigus, mis on ühtne kõikide ebavõrdse

kohtlemise aluste suhtes. See tagab tervikliku lähenemise võrdsuspõhiõigusele. PS § 12 lõike 1

võrdsuspõhiõigus on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Tegu on lihtsa

seadusereservatsiooniga põhiõigusega“ (Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas

nr 3-4-1-12-10, p 31).

42. Võrdsuspõhiõigust riivab eeskätt see, kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse

ebavõrdselt. Kolleegium toob järgnevalt välja kohtuasja olulised aspektid ja määratleb võrreldavad

grupid.

43. Käesolevas kohtuasjas on esiteks oluline see, et A. Tooma on naine, kellel tekkis rasedus- ja

sünnituspuhkusel olemise ajal õigus saada puhkust. TLS § 68 lg 2 kohaselt kuulub puhkuse andmise

õiguse aluseks oleva aja hulka ka ajutise töövõimetuse aeg, v.a lapsehoolduspuhkuse aeg.

44. Teiseks on oluline, et A. Tooma oli avalik teenistuja, kes oli teenistusse võetud määratud ajaks.

Tema teenistuses olemise tähtaeg saabus ja teenistussuhe lõppes vanemahüvitise maksmise ajal. TLS

§ 71 kohaselt on töölepingu lõppemisel tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud

aegumata põhipuhkuse rahas. Õiguse saada puhkust teenis A. Tooma välja enne vanemahüvitise

maksmise aega, kuid rahaliselt sissenõutav nõue tööandja vastu tekkis tal vanemahüvitise maksmise

ajal. Eeltoodud asjaoludest tulenes, et tööandja maksis vanemahüvitise maksmise ajal A. Toomale

välja hüvitise rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal tekkinud kasutamata puhkuse eest ning maksis sellelt

ka sotsiaalmaksu.

45. Tähtajalise teenistussuhte lõppemine vanemahüvitise maksmise ajal tingis selle, et rasedus- ja

sünnituspuhkusel väljateenitud puhkuse hüvitise tõttu vähendati A. Tooma vastava kuu

vanemahüvitist. Seda erinevalt nendest isikutest, kelle teenistussuhe on samuti tähtajaline, kuid ei

lõppenud vanemahüvitise saamise ajal. Lähimaks ühiseks soomõisteks on seega vanemahüvitise

saamiseks õigustatud naised, kellele makstakse tähtajalise teenistuse lõppemisel välja hüvitis rasedus-

ja sünnituspuhkuse ajal (s.o enne vanemahüvitise saamise õiguse tekkimist) välja teenitud kasutamata

puhkuse eest. Vanemahüvitist vähendatakse, kui tööandja maksab rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal

tekkinud kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse eest hüvitise välja vanemahüvitise saamise ajal.

Vanemahüvitist ei vähendata, kui tööandja maksab rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal tekkinud

kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse eest hüvitise välja enne või pärast vanemahüvitise saamise

aega.

46. Siiski ei pea kolleegium vajalikuks võtta kirjeldatud võrdlust võrdsuspõhiõiguse kontrollimise

aluseks. Tegemist on VHS § 3 lg 7 esimeses lauses sätestatud vanemahüvitise vähendamise üldreegli

tulemusega, mille põhiseaduspärasust ei ole menetlusosalised kahtluse alla seadnud. Kolleegiumil ei

ole kahtlusi sellise üldreegli põhiseaduspärasuses.

47. Kolleegium leiab, et võrrelda tuleb omavahel isikuid, kelle vanemahüvitist vähendatakse VHS § 3

lg 7 esimese lause alusel, ja isikuid, kelle vanemahüvitist ei vähendata tulenevalt VHS § 3 lg 71 p-

des 3 ja 4 sätestatud eranditest, järgnevalt toodud põhjustel.

48. VHS § 3 lg 71 p 1 reguleerib olukorda, kus vanemahüvitise maksmise kalendrikuul makstakse

välja eelmiste kalendrikuude eest saadud tulu. A. Toomale väljamakstud puhkusehüvitis oli tulu,

mille suhtes tekkis rahaline nõudeõigus alles vanemahüvitise saamise kuul. Seega ei oleVHS § 3

lg 71 p-s 1 sätestatud erand praegusel juhul A. Tooma suhtes kohaldatav.

49. VHS § 3 lg 71 p 2 sätestab erandi pärast hüvitise saamise õiguse lõppemist saadud tulu kohta, kui

hüvitise maksmise kalendrikuul on tulu saadud aja eest, mis järgneb hüvitise saamise õiguse

lõppemisele. Sel juhul on tegemist olukorraga, kus vanemahüvitise saamise aeg ja tulu teenimise aeg

ei lange tegelikult kokku, kuid on sama kalendrikuu jooksul. A. Tooma puhul ei olnud tegemist

seesuguse olukorraga.

50. VHS § 3 lg 71 p 3 kohaselt ei vähendata vanemahüvitist töötuskindlustuse seaduse alusel tööandja

maksejõuetuse korral makstava hüvitise osas, kui see makstakse välja vanemahüvitise maksmise

kalendrikuul. VHS § 3 lg 71 punkt 4 kohaselt ei vähendata vanemahüvitist enne vanemahüvitise

saamise õiguse tekkimist saamata jäänud tulu osas, mis makstakse vanemahüvitise maksmise

kalendrikuul välja sotsiaalmaksu maksja süül.

51. VHS § 3 lg 71 p-d 3 ja 4 reguleerivad olukordi, kus vanemahüvitise maksmise kuul makstakse

hilinenult tasu varasema aja eest (nt tähtajaks maksmata palk) või tekib rahaline nõudeõigus varem

väljateenitu eest alles vanemahüvitise maksmise kuul (puhkusehüvitis kasutamata puhkuse eest,

koondamishüvitis). Mõlema VHS § 3 lg 71 punktides 3 ja 4 toodud erandi puhul on tegemist

olukorraga, kus isik saab vanemahüvitise maksmise kuul varem välja teenitud sissetuleku, kuid selle

tõttu ei vähendata vanemahüvitist. Nende erandite eesmärk on teha heaks ebaõiglus, mis tabas

isikuid, kellele maksti vanemahüvitise saamise ajal välja tasu, mis neil jäi saamata enne

vanemahüvitise maksmise aega, ning kellele eeldatavasti seetõttu määrati väiksem vanemahüvitis (vt

lähemalt otsuse p 58).

52. Samas ei ole kõigil juhtudel, mis VHS § 3 lg 71 p-des 3 ja 4 sätestatud erandite alla mahuvad,

tegemist sellise kahekordse ebaõiglusega. Punktid 3 ja 4 hõlmavad kahte erinevat isikutegruppi.

Esimene grupp on isikud, kes tõepoolest satuvad kahel korral halvemasse olukorda võrreldes nende

isikutega, kellele tehakse maksed õigeaegselt. Enne vanemahüvitise saamise õiguse tekkimist

teenitud tulu jääb õigel ajal saamata ning seda ei võeta arvesse vanemahüvitise määramisel. Tulu

saamise tõttu vanemahüvitise maksmise ajal vähendatakse aga vanemahüvitist.

53. Teine grupp on aga isikud, kes ei satu kahel korral ebaõiglasesse olukorda. Need isikud saavad

vanemahüvitise maksmise ajal varem välja teenitud tulu, kuid seda tulu poleks vanemahüvitise

suuruse määramisel arvesse võetud ka siis, kui väljamakse oleks tehtud õigel ajal. Kuigi see tulu

makstakse välja vanemahüvitise saamise kuul, vanemahüvitise suurust ei vähendata. Kolleegium

leiab, et A. Toomat tuleb võrrelda teise isikutegrupiga, sest ta sai vanemahüvitise maksmise kuul

varem välja teenitud tasu, kuid seda arvestati vanemahüvitise maksmisel (vanemahüvitist vähendati).

54. Seega tuleb praeguses kohtuasjas võrrelda:

a) isikuid, kelle vanemahüvitist vähendatakse seetõttu, et neile makstakse vanemahüvitise saamise

kalendrikuul välja tähtajalise teenistussuhte lõppemisel kasutamata puhkuse eest ette nähtud hüvitis,

mis teeniti välja enne vanemahüvitise saamise õiguse tekkimist rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal ning

mis ei pidanud minema arvesse algse vanemahüvitise suuruse kindlaksmääramisel (A. Tooma grupp),

b) isikutega, kelle vanemahüvitist ei vähendata, kuigi neile makstakse vanemahüvitise saamise

kalendrikuul välja töötuskindlustuse seaduse alusel tööandja maksejõuetuse korral makstav hüvitis

või sotsiaalmaksu maksja süül varasemalt saamata jäänud tulu aja eest, mis eelnes vanemahüvitise

maksmisele, ning mis ei pidanud minema arvesse esialgse vanemahüvitise suuruse

kindlaksmääramisel (võrdlusgrupp).

55. Eelnevast nähtub, et esimest isikutegruppi koheldakse võrreldes teise isikutegrupiga

ebasoodsamalt (nad saavad väiksemat vanemahüvitist).

III

56. Mitte igasugune ebavõrdne kohtlemine ei ole PS § 12 lg-ga 1 vastuolus, vaid üksnes selline,

millel puudub põhiseaduslik õigustus. Võrdsuspõhiõigus on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas

oleval põhjusel (vt käesoleva otsuse p 41). Järgnevalt analüüsib kolleegium praeguses asjas

võrdsuspõhiõiguse piirangu legitiimseid eesmärke.

57. Vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu (X Riigikogu koosseisu 1085 SE), millega

lisati paragrahvi 3 lõige 71, seletuskirja kohaselt on § 3 lg 71 p 4 lisamise põhjenduseks Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2006. aasta otsus asjas nr 3-4-1-33-05. Selles

kohtuasjas oli tegemist olukorraga, kus tööandja maksis isikule vanemahüvitise saamise kuul välja

kolmel eelneval aastal saamata jäänud töötasu. Kohus leidis, et ebavõrdselt koheldi isikut, „kellele

tööandja süül maksti vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks oleval perioodil väljamaksmisele

kuuluvat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ettenähtust hiljem ja seda võeti arvesse üksnes talle

makstava vanemahüvitise vähendamisel, mitte aga vanemahüvitise määramisel, on koheldud

ebavõrdselt võrreldes teiste lapsevanematega, kelle tööandjad maksid neile sotsiaalmaksuga

maksustatava tulu välja õigeaegselt ehk siis ajal, mil see võeti vanemahüvitise määramisel arvesse“

(otsuse p 28). See tähendab, et tegemist oli olukorraga, kus isiku suhtes ebaseaduslikult toimimise

tõttu (isikul oli osaliselt saamata töötasu) oli esiteks tema vanemahüvitis väiksem, kui see oleks olnud

seadusliku toimimise puhul, ja teiseks, seetõttu vähendati tema nagunii väiksemat vanemahüvitist.

Eeltoodust tulenevalt oli VHS § 3 lg 71 p 4 üheks eesmärgiks kompenseerida ja vähendada

sotsiaalmaksu maksja süül tekkinud vanemahüvitise suuruse moonutusi.

58. VHS § 3 lg 71 p 3 eesmärk on sarnane p-ga 4 – erand on ette nähtud juhuks, kui tööandja

maksejõuetuse korral makstakse isikule töötuskindlustuse seaduse alusel hüvitist. Seetõttu on ka

selles sättes reguleeritava isikute erineva kohtlemise eesmärgiks kompenseerida tööandja

maksejõuetuse tõttu tekkinud vanemahüvitise suuruse moonutusi. Selline eesmärk on

põhiseaduslikult lubatav.

59. Vanemahüvitise suuruse vähendamine sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamisel võimaldab

riigi raha kokku hoida. Tegemist on kolleegiumi hinnangul legitiimse eesmärgiga.

60. Lisaks on ebavõrdse kohtlemise legitiimseks eesmärgiks ka vanemahüvitise maksmise süsteemi

administreerimise lihtsus. Administreerimise lihtsust näitab, kui hõlbus on haldusorganil saada,

kontrollida ja muul moel töödelda andmeid, mis on vanemahüvitise määramise ning selle

vähendamise aluseks.

Seega peab kolleegium praeguses asjas võrdsuspõhiõiguse piirangu legitiimseteks eesmärkideks

kompenseerida ja vähendada tööandja maksejõuetusest tingitud või sotsiaalmaksu maksja süül

tekkinud moonutusi, riigi raha kokkuhoidu ning administreerimise lihtsust.

IV

61. Nüüd kontrollib kolleegium, kas võrdsuspõhiõiguse riive on legitiimsete eesmärkide suhtes sobiv,

vajalik ja mõõdukas ehk proportsionaalne meede PS § 11 mõttes.

62. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. VHS § 3 lg 71 p-d 3 ja 4 lisati seadusele

eesmärgil kompenseerida ja vähendada tööandja maksejõuetusest tingitud või sotsiaalmaksu maksja

süül tekkinud vanemahüvitise suuruse moonutusi. Tegelikult hõlmab regulatsioon laiemat isikute

ringi. Asjaolu, et isikule makstakse hüvitist tööandja maksejõuetuse korral või väljamakse hilines

sotsiaalmaksu maksja süül, ei tähenda seda, et väljamakse hilinemine tõi endaga igal juhul kaasa

väiksema suurusega vanemahüvitise määramise. See tähendab, et õigeaegne väljamakse ei pruukinud

langeda vanemahüvitise määramise aluseks olevasse ajalõiku. Seega ei ole kõigi VHS § 3 lg 71 p-

des 3 ja 4 reguleeritud olukordade puhul tegemist moonutusega vanemahüvitise määramisel, mistõttu

ei saa olla tegemist ka selle kompenseerimisega ja seetõttu ei ole see abinõu sobiv.

63. Riigi raha kokkuhoiu ja administreerimise lihtsuse eesmärgil on ebavõrdne kohtlemine sobiv

abinõu. Kui vanemahüvitist vähendatakse, hoitakse sellega riigi raha kokku. Ka administreerimise

lihtsus taandub raha kokkuhoiule – lihtsamale administreerimisele kulub vähem raha.

64. Abinõu on vajalik juhul, kui sama eesmärki ei ole võimalik saavutada muu, isikut vähem

koormava abinõuga. Eespool toodud eesmärkidel on ebavõrdne kohtlemine vajalik. Väljamakstavat

raha on võimalik kokku hoida üksnes väljamakset mitte tehes. Vanemahüvitise suuruse määramisel ja

selle vähendamisel võetakse aluseks tulu saamise hetk. See võimaldab riigil oluliselt hõlpsamalt

hüvitise suurust ja selle vähendamist kindlaks määrata, võrreldes sellega, kui arvesse võetaks tulu

teenimise (tulu saamise õiguse tekkimise) aega. Teadaolevalt ei ole muid abinõusid, millega oleks

võimalik eesmärgid saavutada isikuid vähem koormaval viisil.

65. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja

intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust.

66. Tegemist ei ole eriti intensiivse riivega. VHS § 3 lg 7 kohaselt vähendatakse vanemahüvitise

suurust või isik jääb sellest ilma üksnes ühel kuul, mil ta saab sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu.

Järgmiste kuude hüvitise suurusele ühel kuul saadud tulu mõju ei avalda. A. Tooma vanemahüvitise

suurust vähendati, ta ei jäänud ka ühe kuu hüvitisest täielikult ilma.

67. Riigikohtu üldkogu asus 7. juuni 2011. aasta otsuses ravikindlustuse asjas nr 3-4-1-12-10

seisukohale: „Sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi

seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sotsiaalsete põhiõiguste täpsem maht

sõltub ka riigi majanduslikust olukorrast. Samas ei tohi riigi sotsiaalpoliitilistest kaalutlustest

lähtuvad valikud kaasa tuua, et piiratud [---] vahendeid jagatakse PS § 12 lõikest 1 tulenevat

võrdsuspõhiõigust rikkudes“ (p 58). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis

8. märtsi 2011. aasta otsuses Tallinna sünnitoetuste asjas nr 3-4-1-11-10: „Kuigi kohalik omavalitsus

peab igal juhul arvestama PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõuet, on omavalitsus oma

valikutes vabam, kui tegemist ei ole toetuste või teenustega puudust kannatavatele isikutele ega

seesuguse toetuse või teenusega, mida isik saaks omavalitsuselt omavalitsusel lasuva kohustusliku

ülesande tõttu nõuda“ (otsuse p 62).

68. Kui vanemahüvitise seadust poleks, ei oleks isikul üksnes põhiseaduse alusel õigust nõuda

seesugust vanemahüvitist, nagu kehtiv seadus ette näeb. PS § 28 lg 2 alusel on isikul õigus riigi abile

puuduse korral. Vanemahüvitis on ette nähtud sõltumata sellest, kas isik elab puuduses või mitte.

Eeltoodust järeldub, et vanemahüvitise puhul on tegemist võrdse kohtlemise küsimusega

sotsiaalpoliitika valdkonnas, kus riik on endale ise ülesande võtnud. See ei ole põhiseadusest tulenev

kohutus. See tähendab, et erinevate argumentide kaalumisel tuleb arvestada, et tegemist on riigi heast

tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mitte isikutele

PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega.

69. Vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et seadusandja soovis

VHS § 3 lg 71 p-de 3 ja 4 sätestamisega kompenseerida väljamaksete hilinemisest tingitud

vanemahüvitise suuruse moonutusi. Seadusandja ei soovinud muudel juhtudel anda isikutele

lisasoodustust, st teha hüve saamise tingimuste üldreeglist erandit, kaasa arvatud A. Tooma puhul

esinenud asjaoludel. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei peaks kohus ühele isikutegrupile

seadusandja antud soodustusi teistele isikutegruppidele laiendama.

70. Ka need VHS § 3 lg 71 p-de 3 ja 4 kohaldamisalasse jäävad isikud, kellele väljamakse hilinemine

ei põhjusta nende vanemahüvitise väiksemas suuruses määramist, kui see oleks tähtaegse makse

korral, on siiski halvemas olukorras võrreldes A. Toomaga. A. Toomale maksti kõik asjassepuutuvad

tasud seaduse järgi õigel ajal. VHS § 3 lg 71 p-de 3 ja 4 kohaldamise juhtudel makstakse isikutele aga

vähemalt osa tulust tähtpäevast hiljem. See tähendab, et mingil ajavahemikul neil isikutel pole või on

vähenenud regulaarne sissetulek, mida neil on õigus saada. Arvestades seda, et suurem osa inimestest

elab palgatulust, valmistab makse hilinemine neile tõenäoliselt igapäevaelus raskusi või

ebamugavusi. Seesugust raskust või ebamugavust A. Tooma taluma ei pidanud.

71. Arvestades eeltoodud argumente, on kolleegium seisukohal, et VHS § 3 lg 71 p-d 3 ja 4 on

põhiseadusega kooskõlas.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Lea Kivi